Me räägime siin Toompeal ja kell tiksub päris kõvasti mikrofoni sisse on kuulda, et on puhkepäev ja kedagi sibi kõrvalruumides. Ja ma tulin teie juurde, Sirje Endre, ka kerge kõhelusega südames. Meie ühine eriala ei ole meil seni kokku viinud, ma ei tea, kuidas te vastate, ma ei tea, kuidas te suhtute naisküsijasse. Aga selle tänase saate teema, nagu ma ka paar minutit tagasi teile ütlesin, kui te küsisite, mis ma teie käest küsin. Võiks olla küll see, et kuidas teiesugune inimene on kellelegi abi. Kuidas ollakse kellelegi abi, kui ollakse sealjuures iseni võimukas. Ja seda sõna küll peljata ei maksa. Nii et, et see oleks siis tänase saate teema, küllap me jõuame selleni natukene lähemale, mingeid ringe pidi. Alustuseks ma paluksin nette loetleksite mulle mõned asjad, millesse te suhtute kirglikult. Autod ja inimesed, mõtled seda auto asja tõsiselt, ma olen märganud, et te olete rääkinud oma autost ja ja kõik teavad, et te sõidate ise. Ja ma mõtlen täiesti tõsiselt, muidugi kui ma seda loetelu jätkaksin, siis tuleksid veel hobused näiteks. Siis tuleksid veel taevatähed ja kõik nii edasi, aga ma võiksingi oma vastust korrigeerida ja öelda nii, et inimesed ja autod. Neist suhtun kirglikult. Mis peab olema inimeses erilist temasse teie suudaksite kirglikult, nad peavad olema loomulikud. Mulle meeldivad ainult loomulikud inimesed. Tunnetada selle kohe ära. Ma arvan, et oma praeguse elukogemuse juures küll ja kusjuures mind üldse ei häiri, kui loomulikul inimesel on näiteks rebasemask peas see ei takista mind ära tundmust loomuliku natuuri sele, rebase maski taga. Ma saan sellest aru küll, kusi Moskval näos, sellepärast et üldiselt elu sünnib meile pealeolekuid, kus me peame ennast kaitsma, ja kuna ma seda omast käest tean suhtuma tolerantselt ja arusaavalt kõigisse, kes kannavad maske. Kas valetamine on teie jaoks midagi väga ebatavalist? No me kõik oleme kindlasti elu jooksul üks, kaks või 10 või 12 korda valetanud. Ma väldin valetamist, aga ma olen tõesti elus mõnel korral valetanud, kus on vajalikud olnud hädavaled. Ja kindlasti ma teen seda ka tulevikus. Kui valedel on olemas oma niisugune kandvust, et nad peavad kedagi lohutama või kedagi sel hetkel aitama, siis mahlaton. Kuid valetamise asemel ma eelistaksin vaikimist. Tähendab tõde, siis peaks väljenduma sõnades ja see, mille kohta valeti tahet edasi anda, selles suhtes lihtsalt vaikitakse. Mida te selle lohutamisega mõtlete? Ma mõtlen lohutamisega seda. Et Me peaksime elus püüdma liikuda nii, et me kedagi ei tõukaks. See ei ole minu lause, see on ühe vene klassiku lause. Ja ma arvan, et ma ei tahaks kedagi seada sellisesse olukorda elus. Millises olukorras ma ise olla ei tahaks, seda ma pean silmas? See kõlab väga kantilikult ilusti küll, aga, aga kas on inimesi, kes on kelle elu on viltu läinud teie tõttu, kas te tunnete ennast süüdi intensiivselt kellegi ees? Ma ei küsinud, kelle aga, aga üleüldiselt sellest teemast rääkida? Jah, mul on mõne inimese puhul küll süütunne. Ja ma ei eita seda, et kokkupuutumine minuga võib mõnes nõrgemas natuuris esile kutsuda selle nõrgema natuuri saatuse muutumisteistsuguses suunas, kui ta ollakse teise soovinud. Nende ütlete sõnaselges eesti keeles. Teie olete nüüd küll tugev natuur. Ja ma arvasingi, et te võite sellest järelduse teha, jah, ma väidan, ma olen kaunis tugev natuur. Teil on teie ümber, liiguvad mehed. Kas te näete nii iseloome võrreldes olulist erinevust medi tugeva mehe ja tugeva naisnatuuri vahel? Kindlasti mehed on väga õrnad ja kaitsetud. Inimolendit ja meestesse tuleb suhtuda suure respekti tunduvalt suurema respekti ja lugupidamisega naistesse, kuna naised reeglina saavad ise hakkama. Aga mehed mõnigi kord ei saa ja ma arvan, et see on juba looduse poolt nii säetud. See on see, et väljaspoole on mees tugevam pool. Aga tegelikult on siiski naine tugevam pool. Ja kui me sellest aru saame, siis seda võib võib-olla tarkuseks pidada. On see mingi kogemuste hulk, mis on teid panema pannud tegema selliseid järeldusi, et mehed on tegelikult nõrgemad ja naised ant tegelikult tugevamad läbi elatud elukogemus. Mis te teete mehega, kes näib nii tugev, aga on tegelikult nii nõrk? Suhtun temasse mõistvalt. Ja võib-olla see kõlab suuresõnaliselt, aga üldiselt, kui on vähegi võimalik ma jagan enda ümber nii palju kui võimalik sümpaatiat. Eriti meeste puhul, kuidas seda tehakse nii puhtpraktiliselt, omaenda loomuliku olemisega, seda ei saa kunagi, ei saa mitte midagi kunstlikult teha. Niipea, kui hakata mõtlema, et ma tahaksin selle inimese kaks midagi teha, ma tahaksin talle pakkuda kaitsmist või lohutust nõnda edasi, see kukub otsekohe võlts välja ja teine pool saab sellest ka aru. Üldse selle kaitse pakkumisega või lohutuse pakkumisega on nõnda, et me peame seda pakkuma nii, et see kedagi ei riivaks. Kuna kõige raskem on üldse vastu võtta abi. Ja me ei tohi kellelegi suhtes nii käituda, et keegi peaks meie suhtes lõpmatult tundma tänutunnet, sellepärast tänutunne on äärmiselt koormav nähtus. No kokkuvõttes tuleb olla loomulik. Ja tänutunne on koormav lähtudes, ma tahtsin tegelikult tänulikkuse kohta teilt küsida küll täna. Selles saates on esinenud Linnar Priimägi, kelle käest ma mäletan, et ma küsisin sellise kõige olulisema inimese loomuomaduse kohta ja, ja mulle väga suure üllatusena tõesti ütleski, et tema peab seda kõige tähtsamaks peab inimese juures võimet olla minulik. See, mis teie ütlesite, kõlab sellele risti vastupidi. Mina ütleksin, tänutunde asemel pigem kaastunne või õieti mitte kaastunne, vaid kaastundmus. See on tunduvalt avaram mõiste. Ja see tähendab selle tänutunde varjatud esinemist. Mina püüdsin teile selgitada, võib-olla siis mitte eriti selgelt, et me ei tohi kellelegi luua sellist olukorda omaenda oleku, omaenda käitumisega. Et keegi peaks meie suhtes lõpmatult tundma tänutunnet, seda me ei tohi tekitada. See on koormav. Aga kas te igal konkreetsel juhul tõesti ei oota tänulik, kus selle eest, mis teie olete teinud rabate tema heaks kogu aeg ja siis ta vaatab hoolimatult otsa loo. Ei, ma arvan, et suhted on alati kahepoolsed. Te ootate seda konkreetsel juhul, noh, oletame, et te ootate kella kaheni öösel lennujaamas. Ja 15 aastat tagasi ma küll veel ootasin kella kaheni ja isegi kella neljani lennujaamas ja ma ootasin ka veel, ütleme viis aastat tagasi näiteks kellelegi telefonikõnet niimoodi vaadates pingsalt telefoniaparaadile. Aga midagi on minust toimunud viimase pooleteise aasta jooksul, et ma suudan kuidagi ennast korrigeerida. Ja küsimus ei ole mitte selles, et ma ei ootaks kellelegi kõnet või kellelegi suhtumist vaid ilmselt ei ole kunagi mu elus, mida veel olnud mu enda elu, minu suhted nii paigas, nagu nad on praegu ja see see võimaldab mul ennast päris hästi tunda. Õpetage mind ka, kuidas olla mitte sõltuv. Ma vastan selles oma vastuse, et tuleb elada. Tuleb elada see elu, mis on antud elada, ammutada sellest elukogemusest noh, kas ammutada tähendab, võtta vastu see elukogemus, olla sellega rahul ja oodata mitte oodata mitte kelleltki, mitte midagi peale selle, mida sa ise suudad kellelegi pakkuda. Kas teie jaoks on olemas selline mõiste sisuga nagu ohverdamine? Kindlasti. Mis see tähendab teile? No seda võiks võrrelda vanemate ja laste vaheliste suhetega vanemad alati ema isa ohverdavad oma lastele, ilma et nad tingimata alati mõtleks, et nüüd ma ohverdan, sama suhe on armastuses. Täpselt sama suhe on ka sõpruses sõprade ja armastatu heaks tuleb alati ohverdada, kuid mitte ka nii, et ma ise tunnen, et ma nüüd tahan ohverdada. See peab olema elu loomulik pärisosa. Võib-olla on see lihtsalt selline heas mõttes teenindamine, teenindamine, mitte ohverdamine. Jah, see tähendab ka seda, et suhetes ükskõik kui võimukas või kartmatu või ei julge keegi on suhetes tuleb siiski olla alandlik. Aga ma ei mõtle selle alandlikkuse ajal mitte seda, et tuleb pimesi kedagi kellelegi pidevalt otsa vaadata. Ma mõtlen seda, et alandlikkus tähendab mõistmist ja suhtumisest tolerantsi. Siis sallivust, kui me räägime eesti keeles. Ja sallivus on parim viis hoida suhteid pika ajalisena. Ma nägin teiega ühte telesaadet mõnda aega tagasi, see oli kanal kahes, see oli üle pika aja selline saade, mille ma jaksasin lõpuni vaadata. Ta olles väga kannatamatu alati kõikvõimalike pikkade jutuajamiste suhtes ise. Ja kui see saade oli läbi, siis ma jäin hetkeks istuma sinna diivanile ja ja mulle tuli pähe üks lause, mis, mis käis siis sel hetkel teie kohta ja, ja ma mõtlesin, et, et see inimene elab oma elu ise. Kas te olete ise ka sellele järeldusele tulnud, et te tahate seda kõike ise teha? Ise on teie jaoks tähtis? Ise on tähtis küll, aga ega ma teiste inimesteta hakkama ei saa, mulle on väga tähtsad. Mul on väga tähtis see, et mul oleks elus kõrval kaks kolm lähedast inimest, kellele ma võin igas olukorras loota jumalale tänu, need inimesed on olemas. Et kas te ei arvesta sellega, et ma ühel hetkel elavad ise mälu. Ja selles ongi see elu ilu, et elades omaenda elu nii hästi, kui seda elatakse iga päev me ju igal hommikul ei ärka üles ja ei mõtle, et nüüd ma hakkan täisväärtuslikku elu elama vaid me lihtsalt oleme, täidame oma päevakohuseid. Ja juhul, kui need päevakogused on ka seotud mingi kõrgema missiooniga elu enamasti peaks olema elu endas ise sisaldab juba kõrgema missioon missiooni olla olemas ja olla võimalikult elavana olemas. Ma mõtlen elava elavalt tegutseva inimesena olemas siis mõtet sellest võib-olla ja on isegi liigsed, ma jõuan jälle uuesti tagasi selle loomulikkuse juurde, et kui ollakse loomulik, kõik iseendast tuleb nagu kätte. Ja kui need inimesed, kes minule on tähtsad nüüd ei elaks omaenda eluniide täie mõõduga, nagu nad seda elada tahavad siis nad ei oleks minu jaoks üldse need inimesed. Mina vajan neid inimesi just sellistena, nagu nad on, et nad on väga head kõiges oma ametis, inimestena, oma iseloomus oma suhtlemistes, oma mõtlemise kultuuris, oma eetikas kõiges. Kas teie sõprade komplekt on vahetunud viimastel aastatel? Ma ütleksin nii, et ta ei ole vahetunud viimase 10 aasta jooksul viimase 15 aasta jooksul küll aga on mul viimase pooleteistkümne aasta jooksul tekkinud Üks või ma võiksin isegi öelda paar suhet kindlasti üks suhe, mis on oma kvaliteedilt täiesti teistsugune võrreldes varasematega ja mis igatahes võimaldab mul näha, tajuda oma elu niimoodi taevad ära ei olegi, ainult taevas, nad on ikka maa peal ka õieti nende sära või kiirgus ulatub ka argipäevasesse ellu ja lörtsi, sest see tänapäeva, kui me mõtleme, et taevast langeb lund ja teed on teed, on libedad ja ja kõik ei lähe alati nii, nagu me tahaksime. Ega enam vist ei lähe ju, kui me vaatame päev päeva kõrval elu, nagu on soovitatud. Et elada tuleks ainult üks päev korraga, siis ega need päevad on enamasti ikka ju, ega meil need kohustused, mis meile tulevad, ei ole ju eriti meeldivat. Mina näiteks eelistaksin üldse, et ma ei peaks eriti üldse mitte midagi tega, mulle meeldiks väga lesida diivanil ja kuulata head muusikat ja nautida heade kaaslaste heade lähedaste seltskonda aga ma avastan, et mitte millekski selleks ei ole üldse võimalusi. Noh siis ma lepin sellega, mis on. Te ütlesite, et need sõbrad, need mõned sõbrad on teie jaoks alati kättesaadaval. Millal te ise viimati oma telefoni, mille tõmbasite? Täpselt poolteist nädalat tagasi, ühel pühapäeval tegin ma seda ja pärast pidin ma otsekohe kahetsema. See oli väga mõtlematu tegu, aga see oli küll seotud sellega, et mind tabas äkiline gripihoog, mis laastab praegu Tallinna. Ja ma olin nii omadega läbi, et ma tõmbasin kõik telefonid välja, kaasa arvatud mal. Üritasin mobiiltelefoni välja. Aga minu praeguses ametis mobiiltelefon peab alati sees olema. Ja selle asemel, et informeerida peaministri sekretäri, mul jätkus jultumust üldse kõik välja lülitada, kaasa arvatud oma amet. Ma pidin järgmisel päeval seda kibedalt kahetsema, mis see tähendab, et peaministrile näpp telefoni väntama alus või? Ei, see on see. Kuidas me selle kohta ütlevad, see on see olukord, et täpselt sel hetkel kui sa mõtled, et sind vaja ei lähe, täpselt, siis läheb sind vaja. Mis siis juhtus serval? No juhtus nii mõndagi. Tähendab, see oli see päev eelpäev või eelõhtu sellele, et järgmisel päeval andis valitsus riigikogu ees vande ja teatavasti president sõitis ära Iisraeli kurvale sündmusele, tõsi küll, aga, aga presidendi ärasõit lõi mitmesuguseid uusi olukordi, protokolli mõttes. Sundis ümber häälestama, see oleks nagu võimalik, kui erasekretär lamab kodus ega tee üldse väljagi ümber häälestumistest, mis lihtsalt on ja kui ma ise seda oleks kõrvalt vaadanud, ma väidaks, et see on täiesti lubamatu. Tähendab see teie jaoks järeldust, et nagu riik nii töötajatega teie nüüd 24 tundi järjest? Ei, ma ei võta seda nii suurejooneliselt, ma lihtsalt püüan selles ametis olla nii hea kui ma olla oskan, aga see tähendab lihtsalt korrektsust tuleb olla korrektne ja ja minu praeguse ameti juurde kuulub terve hulk olukordi, kus ma pean lihtsalt olema korrektne ja üks selle korrektsuse niisuguseid tehnilisi vorme on see, et mu telefon peab alati sees olema. Et kui te püüate ennast panna ühe teise inimese olukorda, ütleme, et see inimene on, on tulnud äsja Tampere tööle, tan kellelegi sekretär. Ta on tagasihoidlik noor tütarlaps, kes ennast häbeneb, kes seab ennast alati puhvetis saba lõppu ja vaatab huviga teisi inimesi, ta näeks teid. Ta näeb teid liikmas Tiit Vähi kõrval ees. Mis te arvate, mis ta teist mõtleb, kuidas ta teeb, teid näeb ja kuidas, kuidas ta mõtleb. Kindlasti mõtleb ta nii, nagu üks mu hea sõber ütleb, et on ikka igavene nõid väljastpoolt vaadatuna. Kuidas te endale väljastpoolt vaadatuna meeldite? Ei ma eriti ei meeldi alati, kui ma ennast näen telepildis või kuulan ennast rääkimas, see kindlasti puudutab võib-olla teie saade on erand, siis väga palju sõltub küsitlejast. Muide kuidas küsida, ütelda vennast hiljem tunneb. Aga ma pean ütlema, et sagedasti sage Ta mini ma endale ei meeldi. On see häbitunne või mis asi see on? Ja ma vaatan, et ei oska istuda, käituda, rääkida, mitte midagi ei oska, imelik, kuidas üldse hakkama saab oma ametiga. See on lihtsalt. Võib-olla see puudutab identiteeti, mul enda arvates peaks nagu sellega kõik korras olema, aga ma kipun ennast väga sageli kritiseerima küll. Kas see asi laieneb avalikele esinemistele, olete te inimene, kes meelsasti räägib suure seltskonna ees? Ma ütleksin, et ma olen nüüd sellega täielikult harjunud. Aga 1989. aastal, siis kui ma kodanike komiteede kaudu hakkasin jõudma Eesti Kongressi, mis teatavasti tuli kokku märtsis 1990 oli mul küll avalike esinemistega teatud raskusi, ehkki ma olin. Ühes auditooriumis oli raskusi, ehkki ma olin kaunis palju esinenud ja ma olin teinud ka televisioonile saateid ja ja ma olin ka üsna palju Eestis esinenud ja käinud ringkäikudel eesti näitlejatega jutustanud Eesti kultuuriloost erinevates auditooriumites. Kas ma tajusin üllatusega, et minek poliitika maailma ja sellele teistsugusele tasandile jõudmine väga raske oli esialgu avalikkuse ees esineda, nüüd ma olen sellega täielikult harjunud. Ja ma julgen isegi öelda, see on kindlasti nüüd liiga enesekindel ütlus, aga et igal ajahetkel päevast ma oleksin valmis esinema. Ja alati on kohe midagi öelda. Ütlemisega on nii, et ega ma ei pea ennast küll nüüd üle ülearu nii individuaalsuureks indi, nii suureks isiksuseks, et ma väidaksin, et iga minu lause on lausa kullatera, mis langeb suust. Tihti on, tuleb sealt ikka müra ja pahna ka välju. Mida teie käitumises kõige rohkem on? Kord puhvetis läheme sellesse väikesesse tüdrukusse. Üldiselt siiski, kui tütarlaps või noormees vaatab, et küll on ikka igavene nõid, võimukas ja Fury ja kõik nii edasi nagu nähtavasti ma jätan endast sellise ebameeldiva pildi siis mu lähikondlased muidugi teavad, et ma olen tegelikult õrn ja kaitsetu olevus ise ka selle selle kõige taga, aga ma jõuan üsna ruttu. Sellesama. Ma eeldan, et teie küsimuses peitub see, et see inimene on noor, kõikus noormees või neiu. Ma leian üsna ruttu temaga ühise keele, sest et ma lülitun sellesse keskust ellu, mis temaga otsekohe tekib, ükskõik, kas see on sõnades või see on lihtsalt silmade pilgus, mis me omavahel vahetama. Ja kuna inimesed on mulle reeglina äärmiselt huvitavad või kõige huvitavam üldse, mis maailmas on inimesed. Nad huvitavad mind tegelikult ja ma tahan teada, mis nad mõtlevad, miks nad nii mõtlevad. See pakub mulle pinget, nagu öeldakse, siis ma leian üsna kiiresti ühise keele ja mul ei teki mingit probleemi enam. Mis peab selles inimeses olema, et kutsutada enda juurde tagasi, kui täiesti võõras inimene on Saalatele töö kaudu kuidagi õrnalt-õrnalt tuttavaks. Ja, ja teiegi töö on selline, et teil on, teil on võimalus leida ajend temaga uuesti kohtumiseks mis peab temas olema, et seda teete? No tõeline vajadus, nii tema kui ka minu poolt, et me peame veel kokku saama siis see, et ta ilmselt millestki vajab kas minu abi või, või tahab dialoogis minu vastus saada või on minul see tarvidus täpselt vastastikune. Aga ma julgen väita ka seda, et on olnud ühel korral ma, kui te lubate, ma ei nimeta nime, aga ühel korral on olnud elus tõesti nii ja see puudutab viimaseid aastaid kus ma olen väga pikka aega pingsalt kedagi jälginud ja juba temaga olnud keskustelus ja, ja läheduses, enne kui me üldse temaga tuttavaks olen saanud ja see on kestnud enne aastaid. Ja ilmselt see energiaväli ja see soov kohtuda on olnud nii tugev, et lõpuks ühel hetkel ma saingi temaga kokku ja siis oli see pikk ettevalmistus oli juba tehtud. Ja ilmselt ka tema poolt oli mingisugune vajadus just minuga kokku saada, nii et et lõpp hea, kõik hea, naised sõltuvad meestest ikkagi sageli väga palju. Ma sain teie jutust aru, et teie olete oma oma sees sellest vabamaks saanud. Et enam nii ei sõltu. Ma tahtsin teie käest küsida seda, kas õnnetunne, mida te nägite sageli tundvat vähemasti näitate seda niimoodi väljaspoole välja sõltu, et tänasel hetkel ühest konkreetsest inimesest või tuleb see asi tee juurde juhuslikumalt? Ei, see sõltub kogu kogu olukorrast, milles ma hetkel asun ja see on kindlasti üks kindel inimene, aga sinna lisandub ka veel muid igasuguseid olukordi või faktoreid või põhjuseid. Ja. Ma arvan, et kuna te küsimuse alguses oli teil küsimus, et naised sõltuvad meestest, siis ehk ma olen oma tänaseks elukogemuseks aru saanud et naine peab olema mehele ükskõik mis suhetes nad on, kas tööalases suhtes või või siis lähedastes intiimsetes suhetes võiga. Ma lihtsalt head sõbrad omavahel, et naine peaks olema mehele miteta, seda igal hetkel annab tunda, aga ta peaks olema. Lisaks sellele, et ta on kaaslane ja mõistja, teab naisterahvas alati olema teatud teatud annus emalikust, igas naises peaks tegelikult olema. Ja milles avalikkus väljendub, see ongi see, et mõistetakse poolelt sõnalt ja ei taheta selgitusi. Ja see on ka see kaastundmuse teema, millest ma rääkisin. Sest mehed on tegelikult maailma võitjad maailmakujundajad. Ja nad teevad seda väga hästi, aga nad teevad seda kõige paremini, siis kõige parem tulemus tuleb siis, kui nad teevad seda naiste abil. Kuhu maale teie olete valmis minema selleks, et kaitsta ja hoida inimest, kelle eest vastutate? Mõneti. Te nimetasite, häda, valetasin enne. Kujutage endale ette tõelist kriitilist situatsiooni. Ma usun, et te olete endale ette kujutanud neid ka viimaste kuude sündmuste valgusel, et kõik sellised asjad, nagu on juhtunud ühe ministri kujud juhtuda kui mõne teise ministriga. Ja ma arvan, et tähtis on olla, see kõlab nüüd natuke banaalselt, aga Eesti tänapäeva Eesti elus see on väga tähtis, et oldaks, et ollakse omavahel ausad ja räägitakse neis asjades, kus on vajalik, et me teaksime tõde. Tuleb rääkida see tõde lõpuni. Nii et see analoogia teie puhul nagu ei kehtiks teie ei käituks nõnda. Mul on raske sellele küsimusele vastata, lõplikud sellepärast, et ma ei tea ega tunne neid olukordi tulevikus, kuhu ma võin sattuda. Vähemalt püüaksin vältida valesid ja ma püüaksin vältida. Tähendab ma vaikiksin, kui ma ei saa aus olla. Ma Mulle tuli kuidagi nii selgelt silma, et tol õhtul, kui see kõik juhtus kui ma nägin neid kolksu vaid standardi uksi, ma mõtlesin hetkeks võimalusele Teie puhul teie kui, kui peaministri abi ja ma välistasin selle täiesti, kas te mõtlesite sellisele, tõsi küll, väga inetult paralleel. Täpsemalt ma ei saanud päriselt aru. Ma ma vihjasin sellele, et kui siseministri abi võttis löögi enda peale, kas peaministri abi oleks sedasama teinud? Ma arvan, et peaministri puhul selle peaministri puhul, kelle juures mina töötan, on see olukord juba ette välditud. Vastus ei puudutanud ju teid? Ei, ma saangi aru, aga siiski olukorrad sõltuvad konkreetsetest inimestest. Ja kui te küsite teoreetiliselt, siis loomulikult peaministri või ministri või mistahes juhtiva inimese juurde kuuluv näete, milline sõna juurde kuuluv abi või erasekretär abi või ükskõik kes peab olema. Seda nõuab ameti korrektsus peab olema lojaalne ja peab olema ustav. Muidu sellel kohal töötada üldsegi ei saa. Ja teoreetiliselt eeldab see tõesti pühendumist. Ja kui selleks ei olda valmis, siis tuleb sellelt ametikohalt lahkuda. Teie silmis oli tegemist professionaalse käitumisega? Ei, ma nii ei ütleks, tähendab teatavasti ma isegi Eesti Ekspressis. Kuidas ma nüüd ütleks, avaldasin hämmastust selle üle, kuidas vilja Laanaru viskus ambra suurile. Aga tegemist oli üksnes konkreetse juhtumi juhtumi korral hämmastus avaldamisega. Tegelikult, kui ma nüüd tagantjärele rahulikult asjade üle järele mõtlen, siis tundes proo Laanaru tundes härra savisaart, oli Miia Laanaru käitumine ainuvõimalik. See on muidugi väga võimas avaldus, mida te praegu tegite, aga lähme hoopis teise teema juurde. Kui teie naisterahvana liigutasin Toompea koridorides siis kui haavatav te olete üksikute märkuste suhtes, mis tehakse kas teie või peaminister Vähi aadressil? Ma olen kindlasti sisemiselt palju enam haavatavam, kui ma välja lasen paista mida te üldse välja lased, ei paista. Välja lasen ma paista enamasti naeratust ja viisakust. Kas viisakus on selline asi, mis on kohustuslik teie ameti juures, kas tee või näidata ennast loomulikuna oma emotsioonidega? Ja ma kindlasti võin ja ma kindlasti ka pea on, sellepärast et ma ei saa ju elada ja käituda selles ametis robotina. Aga siiski nõuab Toompea teatud etikett ja teatud protokolli, mida tuleb järgida. Ja seda ma teadsin juba enne, kui ma siia tööle tulin. Et kuigi maa oma loomulaadilt ja vaimselt keskendumiselt ja huvidelt olen nüüd jõudnud lõpuks sinna, kuhu ma olen alati tahtnud jõuda, see tähendab kirjastajaks siis paraku ei saa ma tegutseda mitte kirjastajana erasekretär nõuniku ametikohal, vaid ma pean tõesti ikkagi olemas erasekretär ja see tähendab, et mul on kogu aeg kukla taga see protokolli jäine külm, kus seda ma tõesti tunnen. Kas see puudutab riietus küsimusi, näiteks karjego naisterahva jaoks soovite olla ekstravagantse, kui te olete oma ametis? Üldiselt jah, mõeldakse vabamat riietust, kui ma praegu olen sunnitud kandma igapäevaelus. Aga teatavasti Toompeakohad on õnneks ajutised, siia tullakse, siit minnakse, ja küllap ma saan siis lubada neid vabadusi, mida proua Zoja Järg mulla kavandab, kui tal on aega ja tahtmist, ma saan siis neid endale rohkem lubada kui praegu. See need päevad, mis jäid uue peaministrikandidaadi nimetamise ja valitsuse tagasiastumise vahele. Ma arvan, et ikkagi mingit kindlust teie sees ka ei olnud ja, ja erasekretär nõunike vist ei pärandata, tundub mulle. Kas Need päevad olid jaoks täis selliseid olemuslik eksistentsiaal, istlike raskeid, kes ma olen, küsimusi? Ma ütleksin nii, et mitte sedavõrd, kui ma ise oleksin kartnud olevat sellistes olukordades. Ma ei tunne ennast olevat nii Toompea külge kinnistunud et mul oleks olnud siit näiteks kahju lahkuda, pigem valmistas mulle muret see probleem nagu ka peaministrile. Et kuidas laheneks eluline situatsioon, nii et me kõik tuleksime sellest välja valutult, kui võimalik. Ja et asjad Eestis läheksid paremini, sest selge oli see, et see kriitiline olukord puhastas õhku ja, ja tegi teatud töö kiiremini ära, kui see oleks muidu läinud. Rahulik teiega ei rikkunud? Ei untsi küll ei rikkunud seda, ma pean tunnistama, ausalt. Ja üldse, mis puudutab eksistentsi realismi sisse. Mina olen selline inimene, kelles ka päeva jooksul mul jookseb kogu aeg läbi mitu niisugust, ta võib-olla see selles on midagi skiso Frealist ma ei tea, mitu sellist tundmust väga tihti näiteks mõnel raskel hetkel. Ma täiesti kuidagi tuleb mul silme ette kõrvu või teadvusesse tuleb seesama kuusehekimüha mis on minu lapsepõlvekodu ümber kummalisel kombel sihukese otsekohe rahustavalt täielikult paneb minust kõik asjad paigale. See on nagu mingisugune indikaator, doktor, see tekitab terve hulga tundmusi juurde. Mis iseendast kuuluvad lapsepõlve ja nooruse ja kõigi nende noorusheitluste pettumuste ja lüüasaamiste juurde. Äkitselt sellest tuleb mingi selline kirgastumine, et ma täiesti rahulikult astun uksest sisse või välja. Ja tõesti, sel hetkel nendel päevadel tahtsin, et asi laheneks väga hästi. Aga saatusel oli minu jaoks just selleks ajaks valmis niisugune olukord, et ma pidin olema kaheksa päeva Kanadas ja Ameerika ühendriikides, see oli seotud ÜRO juubelinädala juurde kuuluva nõndanimetatud lobitööga. Ja ma sain võib-olla raskemad päevad üldse eemal olla. Aga seda ma üldsegi ei teadnud. Mida teie naisena ette võtate, kui teil Toompeal sukk jookseb? Lähen, vahetan sukad ära, alati on teine pargatis loomulikult millisteks avariiolukordadeks, te olete veel valmis, ütlesite, sõidate autoga. Teame seda, et te sõidate autoga. Kummide endised, vaheta teise. Kas kapoti lahti? Kindlasti mulle lausa meeldib kapotialune, millegipärast meeldib, ma pean kohe sinna kapoti alla vaatama ja vaatama kontrollima õli, seisu ja nii edasi. Praegu ametialaselt ma sõidan nii uue autoga, et seal noh, seni ei ole olnud nagu vaja õli seisu, mida kontrollida ja seal on indikaatoritest kõik nii hästi näha. Aga üldiselt ma saan hakkama. Kas te võite öelda, et Tiit Vähi on teie sõber mitte kui peaminister, vaid lihtsalt kui, kui lihtsalt üks tuttav mees? Ma võiksin öelda niimoodi, et kui Tiit Vähi ei oleks peaminister, siis ta olla üks mu sõber. Praegusel hetkel ma ei saa öelda, et ta, mu sõber, ta on pigem mõttega kaaslane, sellepärast et meie ametid seavad meile teatavad sellised piirid, mis ei luba sõprust vaid nõuab, et tuleb olla. Tähendab, see tegevus ja töö on siin nii intensiivne, et me ei saa siin üldse selle peale mõeldagi, missuguseid vahekordi keegi siin oma omavahel Vaid kogu saak tuleb. Kogu aeg tuleb hommikust peale läheb lahti selline Kaalep kolmveerand üheksast, mis kestab enamasti 12 kuni 14 või mõnikord isegi 16 tundi järjest. Et siis ma alles õhtul jõuan mõelda, et kuidas ma õieti peaministrist suhtun, aga täpne vastus on see, mis ma teile ütlesin. Et ei ole talle köögis vorstivõileiba teinud. Aga ma puterdan teda lennuväljal, kui ta saabub välisreisilt. Olete te märganud? Tema puhul? Mis teda kõigena vihastab, olete te õppinud vältima neid seise ja teda vihastab? Nõmedus ja laiskus ja see, kui näiteks erasekretäri puhul teda vihastab see, kui erasekretär ei ole tema jaoks liialt terav, oleme mõnes olukorras. Kuidas ta teie poole pöördub? Üldiselt viisakalt, aga konkreetsemalt konkreetselt sõltuvalt meeleolust, ütleb ta proua erasekretär, proua Endre. Kõige sagedamini ütleb ta siiski sirje. Kui ta vihane on, siis ütle üldse mitte midagi. Kuule. Kuule, ma ei ole sinuga rahul, ütleb no no mis seal häbi on tunnistada, Batum tunnistada, aga üldiselt ma hakkan sageli talle vastu ka, muidugi, ja nii-ütelda, vaata kuule. Ei, ma, sellist asja ma endale ei luba, ma selgitan teile kohe, miks on teatud institutsioonid? No see sõltub minu isikupärast, millesse mina suhtun sügava respektiga. Need on riigivalitsemise institutsioonid, näiteks härra president, härra peaminister. Aga mõnikord vabam situatsioonis, siis ma tõesti luban endale ka eesnime ja kõike seda, aga see on. Ei, see on avalikkusest väljaspool avalikkuse ees, ma olen väga lugupidav, sest et see oleks väga imelikuma. Patsutaks Tiit Vähile õlale või ütleks, et kuule, Tiit. No mis siis riigist nii välja tullakse, eks ju. Aga nüüd tuleb riigist välja, kui peaministri õlal on ilmselgelt suur valge juuksekarv. Kas te ei lähe teda tõesti võtma? Kas te viitate proua Raine-Lea juuksekarvale, ilm seal kindlasti, nüüd? Ma muidugi eemaldan selle juuksekarva. Ma olen seda ka teinud. Ma arvan, et see elu siin Toompeal ei ole nii masendav ja rutiin ja igav ja see suur galopp ja kõik see muu värk, et siiski institutsioonide kõrvalt on singa tore olla. Ei, kindlasti on tore, ma ainult meeldiks kumu, kabinette kabineti aknad avaneksid samas suunas, kus on peaministril näiteks tema tahab tihti olla oma kabinetis omaette ja lihtsalt vaadata välja, ta vaatab vene kirikutorne ja seal kohal kõrguva pilveikeselt tagant paistvaid puid, aga mina näen ainult seda ilmetud lossi proovi. Ja nüüd ma viimasel ajal olen tegelenud sellega, et kas ma saaksin mõne sellise maali oma kabinetti, kus ma saaks suunata pilgu kaugusesse, see on täiesti vajalik. Aga ei tee, küsimus oli vist küll muu koht, et kas siin, kuidas siin elu on, siin on päris naljakas ja tore, mõnikord vähemalt ei suhtuma kõigesse sellesse üliraske tõsimeelsusega. Ja mul on õnneks olemas ka üks väga hea sõber, kes niipea, kui ma laskun liiga tõsimeel suurde tõsimeelsuses, mis on poliitikas kahjuks tavaline siis ta korrigeerib seda. Ta naeruvääristab seda olukorda, et inimesed on väga naeru päästjad, kui nad on kohutavalt tõsised ja mõtlevad, et nad teevad mingit asja nii nagu tõstetaks. Kaalud on meie elu on palju lõbusam.