Täna kuulete teist saadet sarjast mentorid. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga Eduko. Tolle augustikuisel päeval paistis tartus nii kirgas päike, lausa kahju oli stuudioseinte vahele ronida. Ent kohale jõudes ma arvamus muutub. Ees ootas sedavõrd energiline ja heatujuline daam, et kõik, mis teda ümbritses, sai ka helgemaks ja valgemaks. Niisugune oli kohtumise algus, elupõlise õpetaja, Tallinna Ülikooli emeriitprofessori hinge hundiga. Saadet tehes minu äsja mainitud mulje vaid süvenes ja usun, et kuulaja mõistab ka, miks. Mis puutub tänase keskprogrammi muusikasse, siis soovis esineja kuulata kauneid eesti lugusid ja need paaniflöödi kõlavadki. Jääks Moldaavia muusik, kiku rahu. Õpetaja hinge hundiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna head kuulajad. Tallinna Ülikooli pedagoogikadoktor ja emeriitprofessor Inge Unt, teie võiksite oma teadmiste, energia ja ettevõtlikkuse poolest olla eeskujuks neli korda noorematele või kuidas ise tunnete? Ma tunnen seda, et see on kerge liialdus, mis te ütlesite. Aga muidugi minu vanuses ei ole, teisest küljest nüüd nii tervise- ja oleku suhtes nuriseda, oleksid jälle ka pat vitaalne inimene, nagu te olete kõigega kursis olev, millega ta praegu tegeleb. Praegu mul on õnn tegelda erialase tööga edasi jälitada, tegelen päris ametlikult, haridusministeeriumi terminoloogiakomisjoni liige olen. Ja sellega tegelikult selle terminoloogia aastakümneid juba tegelenud ja meil on taas olemas mitmed tuhanded sõnade Kaczyduks Dextrošüürikest Ta koos. Viivi Maanso, õpikute autori, Wiedemanni laureaat, muide tegime niisuguse Kaczekest brošüüri juba ja meie eesmärk seal on haridussõnastik, kus oleksid siis olulisemad muidugi haridusega seotud sõnad eripedagoog ja sealhulgas näiteks ja mis oleks siis väikese seletusega vajaduse korral, mis mõiste tähendab? Praegu teeme, millel oleks inglise saksa, soome venekeelne vaste. Kõik, kellel on keelega probleeme, värise, kui teie ees. Mis nad ikka värisevad, nuia võiksid enne vaat siis värisevad, kui meil seal sõnastik väljas on, siis olge lahked, vaadaku, mis see mõiste on. Ja siis katsume muidugi siin ilusaid eestikeelseid vasteid leida ja nii edasi, mis on ka käiku läinud või? No see on väga väärt tegu, aga mis puutub nüüd ühiskondliku pedagoogika uurimise instituuti, siis seal olete samamoodi tegev ja ma ütlen veel enne reklaami mõte see asja vahele, millega ma veel tegelen. See on nimelt Eesti teaduse biograafiline leksikon, kolm köidet on valmis, on praegu, teeme neljanda ja miks reklaami mõttes selles mõttes, et paljud inimesed ei tea, et selline on olemas, see on väga täpsed andmed väga kasulik vaadata, aga nüüd läheme siis poi juurde ehk selle ühiskondliku pedagoogika uurimisinstituudi juurde, seda me loeme, kes me sellega tegeleme oma elu, noh, üheks põhitööks. Ja nimelt Modguurite ja see on, see on niisugune väga unikaalne asi. Ja kõigepealt see, et ta dotsent Aleksander Elango idee alusel loodi 1962.-st aastast alates niisama Aleksander Elango, kes pakkus teile kohta Pedagoogika aspirantuuris omal ajal ja minu pedagoog, õppejõud ülikoolis, vaat tema on eeskujuks kõigile. Sellepärast, et ta kuni no peaaegu surmani tegi väga intensiivselt, täiesti kohe teadustööde kirjutas kaheaastaselt muide nii ja see oli tema idee, tema idee oli selline, et õpetajatel esiteks on see pedagoogiline haridus küllalt lapistatas, eriti ülikoolidesse õppekavas oli siis psühholoogiad saavad äärmiselt vähe üldises selles õppekavas nendele kutse kõik said, oi, tookord polnud teda kuulsasse oluliste juttugi või sotsiaalpedagoogilist, rääkimata ja psühholoogist, nii et on kindlasti neid, kes tahaksid edasi, esiteks arendada ennast ja teiseks, kes tahaksid tegelda õpetaja töö kõrval uurimistööga ja võib-olla osa neist läheb siis ka edasi, läheb aspirantuuri ja nii toimuski, sealt on tulnud palju huvida Vardoktorit ka, muide. Ja siis ajalehekuulutuse peale tulid alguses üks esimene rühm kokku, mis oli kaks aastat ülikooli baasil. Siis edasi läks 64.-st aastast asi ikka väga ulatuslikuks istuli, tohutul hulgal leid, inimesi väga kuulsite hektarit kokku ja nii edasi. Me hakkasime töötama sektsioonide kaupa, ülikooli õppejõud olid siis juhendajad sektsioonide kaupa minulised taktika siis muidugi. Ja oli seminarid ja täiendavat loengud ja diskussioonid igal aastal ja see oli vastastikku väga rikastav, sellepärast et ühelt poolt said muidugi need osavõtjad, aga teiselt poolt saime meie kogu aeg teada, millised on koolivaluprobleemid ja mis on põhiline. Diskussioonid läksid ikka juba niisuguseks parandamiseks, et no instituudi direktor Heino Liimets või selle siis ta vabandust ei olnud veel, instituut ütles, et oh jumal, kes on küll meil nuhk ja millal meid kinni pannakse. Aga me ei saanudki teada, kes on uhke vend, ei pandud kinni. Aga mis tahaksid ütelda, seid nimed, tõsi, kui tuli alles 72. aastal, siis kursus ei saanud lõpmatuseni pidada. Et lihtsalt võimatu, inimesed käisid ringi ja rääkisime, tahaksime edasi uurida, siis imeda siis ikka enne oli täitsa õpetajate uuriste kursused, kus kasv oli 72 ja siis tuli see meie legendaarne haridusminister Ferdinand Eisen mõttes omast käest välja sellise asja, kuidas saaksime edasi tegutseda, võttes välja, aga mis siis nimetaksime ühiskondlik pedagoogika uurimise instituudis haridusministeeriumi finantseeris veel seal ööbimise ja nii edasi kõike siis saime niimoodi lõpmatuseni töötada ja nüüd jälle lühidalt öeldes tänase päevani oleme me niimoodi teatanud, et meil on olnud iga kolme aasta tagant konverents, neid on midagi 15 umbes olnud ja on antud välja õpetajate töödest varsti juba ligi 60 kogumikku alguses nimetuse all nõukogude pedagoogika ja kool, nüüd Eesti pedagoogika ja kool. Ja see instituut elab ja õitseb praegu täiel rinnal ja just nimelt asi oli suveseminar. No see instituudi lisamine sellele nimele lisas asjale soliidsuse turvalisust juurde ja pealegi üldse võimaluse tegutseda. Noh, kuidas öelda juriidilise võimaluse tegutseda, aga miks suhteliselt unikaalne nimelt sellepärast et me ei ole niisugust kogu maailmas kohanud. Ja nüüd paaril viimasel aastakümnel on tekkinud niisugune liikumine maailmas uuriva õpetaja ja me saime nüüd tagantjärele teada, et me olime uurivad õpetajat. Kuidas teist hingehunt siis üle peaõpetaja sai? See sai küllalt keerulisel viisil pikkamööda. Nimelt selles mõttes, et kui ma lõpetasin keskkooli, siis nagu enamus abiturient sel ajal, ega mina ei tahtnud saada õpetajaks ja olukord oli vastupidi, koguni niisugune. Et need alad, millega ma olin tegelenud kogu keskkooli aja fanaatiliselt, võiks öelda ilukirjandusega ja üldse humanitaar alaga ja mulle meeldis kohutavalt ladina keel ja kirjandus üldse, filoloogia olid niisugused alad, kus sai õpetaja kutse ja kus oli tee ikkagi õpetajaks. Ja siis ma otsisin mõne niisuguse ala, noh, niisuguse praktilise, kus ikka ei oleks õpetajaks. Aga kui just sel aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, avati uus osakond Tartu Ülikoolis ja nimelt loogika psühholoogia osakond mille juurde kuulus ka veel kogu eesti filoloog ja kirjandus ja vene kirjandusega koos võide veel. Siis ma leidsin, et need alad on nüüd kõik koos ja siis ei ole mitte midagi enam kõhelda. Ei, peaaegu selline täiuslikkuse tunne oli küll jah, et see on nii täiuslik ala, et siin ei ole enam midagi mõtelda, sellepärast et seda enam, et meie ajal oli muide 11. klassis veel loogika ja psühholoogiakursus ja see oli nii huvitav ja noh, tekitas selle huvi, aga tegelikult tahtsin ma hoopiski saada näitlejaks ja tegelesin igasuguse isetegevuse deklareerimise ja katkendites mängimisega. Kirglikult tahtsin saada ja mul oli siis juba väga suur teatrihuvi. Aga õnneks õnneks sain õigel ajal aru, et mul ei ole piisavalt annet ja olla keskpärane ja veel hullem, näitleja on lihtsalt muidugi õnnetus inimese elus. Loobusid. Huvitav, miks te seda arvasid? Ma arvasin sellepärast, et sain ise ka aru, et teel on kunstlik, et ma lihtsalt halvasti sain, õnneks aru keegi ei öelnud, ise otsustasite, ise otsustasin ja mängisin revidendis linnapea tütart näiteks katkemisi sain ise aru, ta kohutavalt liialdanud. No see on päris väärtuslik joon niisugune elu järve enesekriitikaga, kujutan ette, et see on teid ka õpetajaametis aidanud, aga ikkagi tuleme siis tagasi, et leidsite endale täiusliku eriala, mis sai edasi ja tulemegi tagasi, just nimelt jäävad sisse õpetaja poole, suundumine toimuski. Ja nimelt tähendab oli niisugune juhus, et pakuti Tartu Õpetajate Instituudi keskkooli osas neljandal kursusel, et kas ei tahaks anda loogika psühholoogiat tunde läbitud oli pedagoogikakursus, aga muidugi mõista hoopiski mitte pedagoogiline praktika või siis oli viiendal kursusel ainult üks kuu. Ja mina olin kohe väga huvitatud ja siis ma läksin seda õpetama. Kartsin küll kangesti ma kuulsin pärast õpilastelt, et õpilased olevat üteldud, et muidu päris kena õpetajad, käed värisevad. Ja ja kõneoskus oli kuidagi äärmiselt madalal tasemel, nii spikker seal maha kõik kogu oma konspekt ja nii edasi, aga ma siis õpetasin sealsel neljandal kursusel, siis õpetasin veel viiendal kursusel oli koguni 14 tundi nädalas, aga viiest paralleelis ja kogu aeg sai paralleelis järgmises, nagu täiustada seda. Ja see hakkas mulle kangesti meeldima. Ja siis ma mõtlesin, et oleks ikka täitsa tore õpetaja olla. Jewel süvenes see mulje peda kuulsal praktikal hiljem. Mul oli muidugi kergem, sellepärast et mul oli praktika ees. Ühel hetkel käed enam ei värisenud, käte värisemine jäi võrdlemisi kohe järele, aga seal õpetamine teisest küljest oli nagu sanatooriumis toona õpilased seal olid orienteeritud esiseksise õpetajakutsele, seal õpetajate instituudis sellelt kohutavalt hästi õppisid, nii et oli raskusi neljade vanemisega. Ma mõtlen viite kõrval muide, muusikakoolis Kaavel psühholoogiat paralleelselt, kuidas omal ajal ja asi lõppes sellega, et no ju siis oli valik väike, et leiti, et inimesele võib pakkuda pedagoogika aspirantuuri. No ja siis läksin ja siis edasi olin mina kuus aastat Tallinna pedagoogilises Instituudis pärast aspirantuuri ja siis ma sain Tartu Ülikoolikoha, mehe töö oli seotud Tartu oma, pidin tagasi tulema, kuigi ma olen neljandat põlve Tallinna tüdruk. No ja siis tulin, olin siin mitu aastakümmet ja püüdsin vahel aeg-ajalt koolis mõne tunni anda psühholoogias sellepärast et oleks otsene kontakt õpilastega keskkooli õpilastega ja siis edasi oli niisugune, võiks öelda mul õnn, et vaadake, see oli see aeg, kus 65 aastaselt lasti päevapealt lahti, aga minule jällegi Tallinna ülikoolist pedagoogilises tookord muidugi teise nimetusega pakutide taktika toolis oli Eesti algul 93. aastal, vaat siis, kui oleks üldse saanud Äram õpetada ja mul oli selline õnn, et ma sain oma kitsamad eriala selleks kitsamaks erialaks on muide didaktika ehk õpetuse teooria, sain nelja ainepunkti ulatuses õpetati taktikat ja peale selle veel kolme või nelja erikursust ja see nõudis muidugi küllaldaselt tööd, kuna seal Eesti alguses oli vaja palju lugeda, noh muidugi loomulikult igalt poolt välismaalt tuli väga palju materjali. Ena enne sai neid tegelikult küll ka raamatukogudes lugeda, nii et päris võhikud või ei olnud. Nojah, ja niimoodi maa kolm aastat Tartus elasin edasi, käisin Tallinna ja Tartu vahet ja ja siis tulin ja nii et ma kolm aastat lõpetasid, vaat niimoodi ja pärast seda on mul siis õpetab enne käinud väga ulatuslikult sireesti all täienduskoolituse näol kursust jah, eriti nüüd minu kitsama erialaga seotutel, milleks on õpilaste isesiselt Tööõpetuse individualiseerimine, andekas laps. Vot niisugused teemadel eriti palju loovus, loovuse kursus. Tallinna Ülikoolis on mul see andekuse probleem olnud üks viimaseid, mis anyways loengutena üliõpilastega. Leiud. Kui jätkaks pisut selle intrigeerival andekuse teemal, siis 2005. aastal ilmustelga raamat nimega andekas laps. Ja tegelikult olekski siinkohal huvitav kuulda, et milline siis ikkagi on seal andekas laps, kuidas üldse andekust defineerida. Minule näiteks tundub, et läbinisti andetud last pole olemas. Et esitasite praegu väga keerulise küsimuse. Andekuse definitsioone on muide õige mitukümmend, mina selles raamatus lähtusin sellest definitsioonist, mis on antud Eesti entsüklopeedias ja seal on andekust defineeritud kui inimese võimet teatud Ülal paremaid tulemusi saavutada ja kõik andeks definitsiooni tegelikult, kui vaadata laiemalt ülemaailmselt jagunevadki tegelikult nagu kahte liiki, ühed, mis lähtuvad andeks, sest kui sellest, mis on momendil ja teine, mis lähtub eeldustest, mis inimesele on antud sündides selleks, et ta saaks neid välja arendada. Aga mul on muljet, küsisite tegelikult hoopis midagi muud. Vaavandan. Te küsisite seda, et tööle tundub, et iga laps on andekas mingil alal, te olete sellega väga õigel ja, ja, ja moodsal teel muide ja teate mikspärast vaadake andekuse teooriates, kui ma nüüd väga lühidalt ütlen, on toimunud terve selle eelmise sajandi jooksul väga mitmesugused muudatused ja praegu toimuvad edasi ja nimelt teaduslikult hakati seda uurima siis, kui leiti võimalus. Ta inimese intelligentsust ja lähtuti alguses intelligentsusest ja luud intelligentsustestid, esimene kasutati 1905 prantslaste poolt ja siis terve see möödunud sajandi esimene pool Peeter ennuste intelligentsustesti ja selle, selle näitlejate intelligentsuskvooti, seda kuulsat täit jõud nagu selle inimese andekuse kõige olulisemaks näitajaks nüüd sajandeid teiselt pool toimusin, murrang selles mõttes, et leiti Ameerikas uide petta inimese edasises elutee, tema edu, kusjuures ei ole nii suurt vastavust vaigu kui võiks eeldada ja leiti psühholoogide poolt üks täiesti sootuks teine inimese vaimne omadus, intellekti omadus, mis ei tarvitsenud olla korrelatsioonis küllaldases seoses tema kiuga ja selleks on loos teatavasti praegu ka kuum teema. Kogu aeg loeme ajakirjandusest küljest on vaja loovust arendada, eks ole. Nii see hakkas peale viiekümnendatel õieti no seitsmekümnendatel eriti kohe väga oluline teema ja lühidalt öeldes loodi täiesti eraldi testid loovuse kindlaksmääramiseks ja Need loovuse olulised omadused. No need esialgu olid põhiliselt mõtlemise alal, mõtlemise alast loovust ongi kõige rohkem uuritud peale, seal on loos hoopis teistel aladel, kunstidest rääkimata loomulikult ja, ja sotsiaalsetes suhetes ja nii edasi, aga teaduslikult on uuritud, on kõige rohkem seda mõtlemist paremini mõõdetav muidugi ja väljendub tema siis võtate originaalsusega voolavuses kiiruse assotsiatsioonide, kes niukses info kiires hankimise nisustes, vabandust edasi, aga nüüdse andekuse uurimine läkski selles suunas edasi, et järjest enam leiti nalja, andekuse liike väga erinevad. Ja see, et on noh, ütleme seda diate eelmistel sajanditel juba, et on võimetu suhtes seal muusikas matemaatik seal edasi või see oli lihtsalt näha, aga leiti palju võitlusest uusi andekse liike küll olid need, mis olid inimesi isiksusega seotut ja tema empaatiavõimega ja iseenese tunnetamisega, mis praegu kasutatakse mõistet muide emotsionaalne intelligentsus, mille vastu või psühholoogid on aga hea küll jah, et kokkuvõtlikult aga et ikkagi igas inimeses on vaat midagi ja, ja on, on ilmselt ja oluline ongi see, et vot see üles leida. Te olete öelnud väga õige lause, mis kõlab nagu mantra. Õpetaja isiksus on kõige alus ja kõik, kõik muu on juba kõrvaline. Omal ajal said õpetajad vähe psühholoogiat, seega oligi klassi ees psühholoogid väga paljus ka jumala armust. Kas omal ajal oli võib-olla siis ka niimoodi, et võib-olla see on tänaseni välja, et peaasi, et õpetaja on väga tugev oma aines. Et ta suudab teadmisi jagada, aga missugune ta seejuures inimesena on, et laseme teisejärguline? Ei, seda viimast ei ole nagu arvatud, keegi, mis te rääkisite, on muidugi väga õige. Ja mis puutub tänasesse päeva, siis muidugi tänapäeval nad saavad palju rohkem kõiksuguseid, kursusi ja igasuguseid noh, probleemülesannete lahendamist ja õpilastega suhtlemist ja nii edasi seekord ei olnud, aga vot siin on nüüd ka palju oleneb inimese isiksusest. Konnade rõhutasite nüüd. Ma olen teiega täiesti ühel nõul selles suhtes, mis mõttes õpetaja isiksusest kõik oleneb. Nimelt selles mõttes, et väga mitmed uurimused on näidanud välismaal ja mulle isiklikult põhitöös näitasid seda, et õppevahendid, mis me kätte anname või mistahes antud juhul oli individualiseerunud ülesanded ja nii edasi ja mis tahes ei ole mitte esimesel kohal esimesel kohal igasuguse õppe oli antud juhul meil oli õppeedukuse efekt aluseks, aga mitte ainult meil olid loovusele aluseks lugemisoskused ja järjest asjad kõik. Et ei ole mitte esimesel kohal. Esimesel kohal on õpetaja isiksus, õpetaja roll, õpetaja, ilmselt õpetaja isiksuse roll, kuna mõne seisuses koolis, kus olid väga kehvad tulemused, osutub järskude emakeeleõpetaja on väga tugev ja lööb, lend on, no meil olid katse, eksperimentaalkoolid muide lööb lehed ekspertaal, koolid kohe tugevasti üle. Ilmselgelt see oli pimekatse, me ei teadnud, mis ta tegi ilmselgelt sellepärast, et ta lihtsalt tema isiksuse pärast. Mis juhtub nüüd isiksus siis vaadake, ma olen kuskilt lugenud, et neid omade Wizewis õpetajal vaja on olevat 300 ümber. Ja see on nii kaunis kole mõelda, mida isik endast kujutab, kellel on need kõik olemas, oleksid muidugi olemas see 300 ringis rohkem nali, aga on püütud lõhnilist kõige olulisemaid esile tuua, see on muidugi teadmised ikka erialal siis silmariin siis loodema, metoodilised oskused, seda kõik edasi anda ja õpilasi õppima panna ja nii edasi siis temana mõningad moraalsed omadused, mis on, no rohkem võib-olla kogu eriti maakohas näiteks rohkem kõigi inimeste ja lapsevanemate silma all ja paistavad rohkem silma lavale teisel alal ja siis kõne oskusi, ütleme seal ja tähelepanu jaotamise võimetratsioloogilistest selles mõttes, et Läheb kamisega klassis toimub, siis on peetud niisugust kõneoskust ja esitust ja natuke nihukest näitlemisoskust. Millisel kohal oleksid headus, sõbralikkus, empaatia ja, ja, ja just nimelt väga olulisel kohal võiks ütelda, kui mitte esimesel, aga kõigepealt head teadmised ei madal. Nii isegi neid on võib-olla raske reastada selles mõttes, et need teised omadused võib suur hulk kõiki neid häid olemas. Aga mingi üksikomadus lihtsalt rullib nad ära. Selleks võib olla mingisugune veidris, selleks võib olla vähene nõudlikkus, selleks võib olla a selleks võib-olla mingi niisugune isikuomadus, et ta õpilaste armastatud õpilaste salli. Aga need on siis need õpetajad, keda peetaksegi rõidudeks ega lõudliku õpetajate peteludes. Muide, ma olen küsinud riivide lause kirjalikult väga mitmetel põlvkondadel. Mul statistikat kahjuks ei ole selle kohta, et millised on nagu õpet kolm kõige olulisemat omadust ja mis seal välja tuli, mul on mälu järgi praegu meeles, et esimesele kohale tuli huvitaval kombel väga sageli nõudlikkus mis on ju mõeldes hämmastav, see selles mõttes, et seda peetavat pärast tagantjärele said aru, et kes oli nõudlik, et siis nagu õppis ka midagi, siis õiglus Õiusid tohutult oluliseks, seda ta õiglaselt hindaks, pailapsi ja õiglaselt hindaks kõiki, mitte Winsti, ela rahvuste järgi ja siis oli muidugi tema sõbralikkuse suhtlemine klassigenedas. Hingehunt, kas võib nii öelda, aja jooksul on õpetajad muutunud oma väärtuslike vajalike oskuste poolest täiuslikumaks, et kui vanasti nii väga ei pööratud tähelepanu tollele samale psühholoogilisele küljele, et tõepoolest piisas, kui sa väga hästi oma ainet tundsid ja ütleme, olid seal ka õiglane, miks mitte. Aga sa võisid olla ebasõbralik või nipsakas või mis iganes, et ütleme, et mida aeg edasi, seda enam õpetajale lisandus ka niisugune inimlikum pool. Seda on väga raske ütelda, sellepärast et niimoodi nagu ei ole seda asja uuritud ja seda ongi väga raske niimoodi uurida. Et see üldine tendents võib niimoodi olla täiesti võimalik, ainult et ma kardan siiski see individuaalsus on alati olnud nagu kõige olulisem. Mida te isikuloo kujutab endast ja, ja, ja üks asi, mis veel õpilastele kangesti meeldib, on see, mida ei piirdu ainult oma ainega. Kui on teada, kui tal on muid teadmisi kui seal lai silmaring ja on teada, et tal on üks teine hobi ja ta räägib sellest klassist räägib nii-öelda eluelulistes küsimustes edasi. Vaat see ka kõik, kõik sellised, nii et selle tõttu jah, ei küsimusele niimoodi vastata on isegi raske, ma kardan, siiski on individuaalne, aga, aga võimalik muidugi, ja teil võib õigus olla sellepärast et arvestades seda, mida kogu aeg on, räägi stuudio, millel on rõhutatud viimasel ajal õpetajate koolituses, siis on loota, et see tõesti nii on, ainult siin on muidugi teine oht. Et ta läheb päris Emutsemiseks lahti ja vaat siis jällegi õpilast, õpilased tajuvad väga hästi seda piiri, millest õpetaja ei tohiks üle minna ja võib-olla täitsa vahva, kui ta ja poiss ja võib sind laamendada, liber, kui tahad sealt siis edasi. Siis läheb jälle kord käest ära. Õpetaja peab ise ka seda piiri tajuma ja just nimelt ja praktika jälgimine oli omal ajal sellepärast tundide väga kasulik. Sa said ütelda, et vaat, see on sul nõrgem külg, seal seal tugevam tee nii, räägi kõver, valage vaate klassi ka ikka ja vaata aru, kas sa räägid. Kas tänapäeval tahetakse õpetajaks vähem õppida kui kümmekond või paarkümmend aastat tagasi? Oioi kui raske, selle väga raske aastat. Räägitakse, et kord olevat klassides käest ära ahhaa, no nüüd muidugi tabasite ühe väga olulise küsimuse. Vot siin on nüüd iieta osalt ütleme näiteks üldtööpuudus ja küll igat seltsi perspektiivid, mis inimesel on ja võimalused ja nii edasi on nagu suurendanud seda tahtmist õpetajakutset saada. Varem oli see määratist kolmeks aastaks tööle jää ei olnud seal mingit vaidlemist, nõukogude ajal ma seda enam ei ole ja selle tõttu ilmselt inimesed tajuvad, et neil oli ikkagi väga kasulik kutse ja, ja nad võib-olla tuvad elus situatsioonidesse, kus teda on vaja ja ja nad proovivad seda ja nii edasi kõik, nii et selles suhtes võib-olla tõesti, aga kas ja mida te siin äsja ütlesite, see on muidugi koletu valupunkte, see korra küsimus ja see on ikka kõvasti südamel kohe väga-väga sellepärast, et mul endised tudengid ka väga head õpetajad siis samuti meil seal hüpuis ja nii edasi. Me kogu aeg arutame seda küsimust on seal pedagoogika instituudis just nimelt. Et on ikka võrdlemisi suured õudused, mis toimuvad. Ma jätan selle praegu kõrvale, ballett on muidugi õpetajaid olemas, kes igasugustes tingimustes suudavad luua kordaja. Nojaa, aga ma räägin, see on erinevates igades, on muidugi asi kõige raskem, loomulikult on murdeeas ja nendes teisel kolmandal kooliastmel loomulikult gümnaasiumis loomulikult vähem kui gümnaasium kohta räägitakse ka lihtsalt öeldes nii, nii, ühesõnaga niisuguseid asju, mida nagu varem ei kujutanud ette. Et igasuguseid õudusi öeldakse õpetajale, ma ei taha kasutada ebatsensuursed sõnu ja visatakse asjadega ja räägitakse üle klassijal, arvatakse, ja kui tahetakse klassist kõrvaldada, öeldakse, mine ise umbeski. Selle ümber on palju räägitud, aga ma tahaksin hoopis ühe asja, millest on siin vähem räägitud, tuua esile ja nimelt selle, et kui selline olukord on vaata, kes siis on ühtlasi ka võimatu pida ja sellise olukorraga, kui palju ma olen seda kuulnud, et tugevamad õpilased teadega rääkimata, tugevamad õpilased lihtsalt kaebavad, et et noh, et ei saa õppida, tahaks õppida ka ei saa, liiga suller. Esiteks, aga sellisel juhul meie eks ole, ideaal oli ju teatavasti see ja no mis ja ideaalpõhitõde. Et seda parem on kuube kasutades selliseid õppemeetodeid ette õpilased omandasid võimalikult rohkem tunnis ja ette kodutööks jääks vähem tööd mida ülearu, see on veel omaette ooper, muidugi koormatud õppesaadet on seal praegu kõrvale. Aga see oli täiesti kujuteldamatu, kui õpetajal põhiaeg läheb selleks, et korda luua, õpilastega tegeleda ja nii edasi siis ei saa ju selle juuresti kuigivõrd palju omandada, järelikult ikkagi jääb ju kodutööks siis väga paljud õpilased on lihtsalt õnnetus olukorras, kes õppida tahaksid ja vahel on nii, et mõni üksik rikub asja ära. Üks väike tõrvatilk meepotis ja, ja ka on võimalik ju aeg-ajalt ikka ja jälle kerkinud üles poleemika, et mis eliitkoolid ja mis lahterdamine see seesugune on, aga ilmselt teisest küljest ikkagi on koolid, kus õppimine on, olgem au sees oli, see oli vist Lauri Leesi väljend õppimiskallakuga koolid ja siis on teised koolid, kus on ka palju väga tublisid lapsi, aga kus nii väga seda õppimiskallakut ei ole, lihtsalt ei ole võimalusi seda oma õppimissoovi teostada, et kas siis teie leiate ka, et ongi õige, et muist ongi eliitkoolid ja me kõik teame ja tunnistame seda ja siis teine hulk lihtsalt ei ole ja kõik äsja räägitu valguses selles küsimuses te praegu esitasite. Vaevalt me saame niimoodi ütelda, et eliitkoolides on nüüd kurt ja, ja mujal ei ole kuulama, kus mul vägagi kordi ja ka õpikallakuga ja, ja eriti muidugi õpet, kelle tundidesse õppi kallakul kohaiga domineerib ja nii edasi niieteist üldistust ei saaks teha. Mis puutub nendesse eliitkoolidesse, siis ilmselt siin on tegemist traditsiooniliste koolidega ja siin nüüd hakata siin jälle lõhkuma neid süsteeme oleks ikka rumal. Nii et eliitkoolid on täitsa olemas, need on kas traditsioonilised, sadu aastaid vanad või mingil siis muul põhjusel saanud väga kõrgelt hinnatud koolideks ja need on ikkagi jah, on siin tegemist küllalt vanade traditsioonidega ja mul on üldse tööd sellesse prantsuse lütseumi muutub. On jäänud niisugune mulje, et paljud vanemad panevad lapse mida esimeses järjekorras võib-olla isegi prantsuse keele pärast vaid esimeses järjekorras, sellepärast et seal on kord ja seal on teada, et seal nõutakse õpilaselt palju ja ta saab aru, et lapsele kasulik Ja temal on niisugune mulje, et mul on elus kuidagi vedanud ja mul ei ole kunagi olnud niisuguseid kõrgeid eesmärke, et oh, et kui saaksin professoriks võrdselt, saaks doktoriks vaid selle, pealegi Sul on võimalus oma sõdurud kuidagi iseenesest järk-järguliselt ja niimoodi etapiviisiliselt ja teen ühe etapi ära seal kandidaaditöö ja nii edasi süsteem seal mõningaid uurimistöid ja siis pakutakse sulle doktorantuur ja siis osutud doktorantuuris. Ja siis sa teed selle, kaitsed ära ja siis nii isiklikus elusad. On ka niimoodi läinud, et on kuidagi väga vedanud. On veel vedanud muidugi, et on saanud igasuguste valdkondadega tegeleda, sellepärast et see, et ma tahtsin näitlejaks saada üle kandunud, niisuguse tohutu teatriarmastuse kõle, fanaatiline, teatris käia, mul on 1500 umbes vist küll teatrikava, mida kõik olen kogunud kassas raamatukogus olles veetsin ma oma õhtutega, on ka teatri ees varitseda pileti. Mis aastal need olid, need olid, need olid siis, kui ma seal palju käisin intensiivselt musta raamatukogus lugemas, sellepärast et see oli muide ainus koht liidus, kus oli väliskirjandus seal raamatukogus, muidu Alinzori seal ilmast ilma Jüri Lotman, kes käis seal nähtavasti ka vahetpidamata, lugeja, see jaa aastad olid kuuekümnendad ka juba ka seitsmekümnendad, eriti muide kogu aeg oli väliskirjutas või juurde, aga see ainus koht sellel raamatukogu, mis oligi kõrgharidusega inimestel, ainult ma ei tea. No ja, ja siis sai kõiksust, teatrid, välisteatrit sai vahel Moskvas raha ja ikka sisse pileteid. Halastus, mis on välja töötatud, metoodika on tal kaks korda ainult istunud ja ülejäänud kordadel seistud rõdul nagu kilukarbis. Umbes nii jah. Metoodika oli niisugune, et sa pidid seal praegu muide, ilmselt oleks kasulik nimelt tuleb kõigepealt vaadata need, kes on potentsiaalsed piletimüüjad võivad olla, kes ootavad pingeliselt ja siis ta läheb juba närviliseks, siis ta kuni lõpuni ootab meeleheitlikult ja siis küsimus lõpmatusse, mis kõigilt vas lifti rabeleda. Muidugi küsid seal kõik, et mitte siis ma ei tea, et järsku mulle jääb. Jään teie juurde järjekorda ja umbes niisuguses vaimus nuiaga, mis voodi Üheteist vaatlust nägid. Hamleti teist vaatas ta kanta teatris, oli suvine aeg ja muidugi täiesti võimatu. Ja nüüd teadjad inimesed ütlesid niimoodi, et kuulge, ootab esimese vaatuse ära, esiprantslane, häbematu pik ootab esimese otsa ära ja vaadake siis teiseks vaatuseks imbuma, sisse nad enam ei kontrolli. Mesi kimbusime muidugi, vaatasime kuskil rõdul killutult ja nägin, vaatas ära, umbes stiilis käis, see asi ei lähe, fanatism on mul filmikunstieluaeg. See oli ka kohe väga-väga suurel määral ilukirjanduse algusest peale ilukirjanduse algusest niimoodi viiendast klassist alates ikka täiesti. Nii et muud ei teinud, aga selle tõttu ei teinud ka mingit, ei jääkultuur jäi sporti, ainult istusin, lugesin, lugesin, lugesin just ülikooli kohustuslikku kirjandust, ikka suur hulk ka juba läbi loetud, kui ma üldse ülikooli läksin. No ja siis oli see number üks tegevus. Ja võib-olla kõige kummalisem oli see, et ma võtsin 11. klassis ja lugesin ühe jutiga läbi Dostojevski 15 köidet. Aga ausalt öeldes siis läks vähe segaseks, nagu juba varata aa ja veel muidugi reisid reisis, riist kehakultuuris puutub, siis 30 kaheaastased läksid suuskade peale, esimest korda. Elus tegin pärast ikkagi kaks Kääriku matka ära. Ränne õnnestus suusatamisest hoiduda, sest et ma lugesin võimlemistundides ei, võimlemistundides oli jälle nii, et meil oli klassis kuidagi niisugune halb suhtumine üldse niisugusesse kehalise kasvatuse õpetaja juhtus olema niisugune keeles, seda suhtlesime niimoodi. Kuidas öelda, üleolekuga pidasime kuidagi? Ei no suhtumine ei pidanud tegema asju nendele normidele, mis tookord oli kehtestatud nendele ka ülikoolis vaadati läbi sõrmede, muidu oleks välja visata. Aga üldiselt olid võimlemisega nihuke lugu, kui õpetaja peale ei vaadata, ei viitsinud teha harjutust ja praegu oma tervise huvides võimlen igal hommikul. Vot näete, ei muidu ma ei saa elada, muidu tuleb selg haigeks. Muide, ravivõimlemist sihuksed, kummalised asjad juhtuvad inimesega elus ja et mida vanemaks, seda liikuvamaks saame. Vaat just ei jää üle muud. Ehkki sõna vana teie peale vaadates on ülimalt kohatu kasutada. Ma tänan ja palun, jätkates veel teatri ja näitekunsti teemal, et võttes kõike arvesse, mis te mulle rääkisite, et näiteks kui teie elust kirjutada näitemäng, siis millisesse žanrissse te selle liigitaks? Ohoo vaat see on muidugi keeruline küsimus, kui ma nüüd meelde tuletan oma õpingutest, siin on ikkagi kolm žanri olemas üldse üks on komöödia, ükson, tragöödia, ekson draama teatavasti siis no pigem ikka draama, aga nendel oma alaliigid. Kas ta on Larssoni küla, aga arvatavasti ka erinevad, erinevad seal vaadake, eluetappidel on võib-olla ta natuke erinevad žanrid, aga filmikunstist lähtun. Ahaa, sealt siin on muidugi lihtsam öelda, sellepärast et žanride võttes sellepärast, et noh alguses on, eks ole, kogu perefilmid kogu verežanr silmi žanr siis on noh, ütleme siis noor, see film siis on, ütleme, melodraama. Oota, ma mõtlen, siis on. Pädes tematelgi omale Stalini ajal elanud lõpuks vahepeal oli nagu piss asi ütleme õudestilt. Ja siis no ja ja see oli jälle uuesti kogu veresild. Mida palun ja ehkki selle õudusfilmi ajal ilmselt seda nii ei võtnud, strite noor inimene ja teate, see oli, tähendab õudust oli tegelikult noh, kuidas nüüd öelda, tuli tohutu õuduste õudus pidamata, asi oli selles suhtes, õudus oli esiteks muidugi tõeline õudus oli muidugi asi päris laps oli nüüd see 41. aasta küüditamine muidugi tõele, aga siis oli õudus oli muideks sõda ja sõda, kuigi suhteliselt läks WTO rinne kergelt üle. Suhteliselt. Aga täielik õudus oli ikka tõesti, see oli õudusfilm, kogu aeg oli pommitamine, muide. Ma olin kartsi paaniliselt pommitamist, isegi võtsime pääsküla toa muidu muidu väelaseni Jakobsoni tänaval. Ja siis no siis oli eriline õudus, oli õieti öelda eriline õudus oligi see uus küüditamine, loomulikult 49, vot see oli tõeline õudus, sellepärast et sa ei teadnud nüüd keda ja miks ja nii edasi ja siis oli õudu seal 50, kui hakati üliõpilaseks trikuleerima. Keda Saksa sõjaväepärast ja keda sellepärast keegi sugulane või eriti isa või noh, vende, keegi oli kinni meie kursused. Me olime neljandal kursusel siis parajasti. Ja see oli üsna minul oli väga hea ankeet, mul ei olnud põhjust karta selles mõttes, et vanemate löönud varandust ja isa oli käsitlenud Tööline ei tegelenud poliitikaga. Poliitikaga tegelemine, ükskõik mis suunas oli, teatavasti olid hobulist olid sa ju saksa sõidagi oli, olid mõlemad tulud pandi kinni, eks ole, ja ei olnud piltlikult öeldes ka õelad naabrid, kes olevat see väljamõeldud atakki kuidagi millegipärast kui ma nüüd mõtlen selle Werneri kohviku peale, sina, jumal, mida seal juba räägiti staarinal valju häälega pärast vahel räägi sihuke auru väljalaskmise koht ja see oli võide teile. Mis värvi Aaviksoo puutub, see oli teine ülikool. Sellepärast, et seal ikka seal käis põhiliselt ikka kogu ilmunud kirjanduse, teatri, filmide läbi arvutamine, põhiliselt seisneski selles ja seal olid väga silmapaistvad inimesed. Ain Kaalep ja Alliksaar ja nii edasi ja väga vitud, no Lennart Meri näiteks ka igaüks istus igaühe lauda õppinud ja nii edasi ja see oli tõellide ülikooli ja hakkan praegu mõtlema, et mul on vedanud. Vot vedanud ka sellepärast, et ei ole nagu sattunud mingisuguste ei julgeolek, kui kätega ega mingeid ettepanekuid ei ole tehtud, ega meister uhkide peale ka mitte. Väga tore, et on, mina ei tea, aga mul oleks õudus meelde. Ja õudus oli, selles vist näitab jälle teisest küljest, kuidas õppejõud siiski usaldasid üliõpilasi, no ma ei ütle, et kõik õpivad väga erinevad. Paula palmeos oli meil sõber õpetaja esimesel kursusel ja siis hiljem puutusime temaga kokku seal laial tänaval oli teaduskond tookord ja siis ta tuleb, meil on hoopis mingisugune teine long seal ja ta tuleb, seisab ja mingi kolme-neljakesi või midagi. Ja tal on silmad märjad täitsa. Ja ütleb järsku meil lapsed, kas te teate, mis meid ähvardab, meid ähvardab vene alfa pildile üleminek, ühesõnaga ladina tähestiku kaotamine ja nii nagu Kesk-Aasias näiteks tehti ju ja nii edasi see oli kas 50 või viis, üks. Nojaa, õnneks vaata jälle seda tausta ei tea, kellele või millele me võlgneme, tänu et sellest karist ja sellest õudusest pääsesime, see on jube mõelda muidugi ka. Üldse kummalised asjad olid näiteks oru, kellel võis kunagi juba kohe pärast sõda võimalik olla selgeks teha seda, et Eesti koolis ei tule õpetada vene kirjandust vene keeles, mis tundub, oleks loogiliselt võttes ja teisi vabariiki arvestades tundub küllalt kummaline. Mis õppimine see niisugune on, võib-olla arvestades siiski seda, et ikka vene keelt aga halvasti osati, aga õnnestus selgeks teha, et muidu ei saa õpetada vene kirjandust kui kunsti, mis on muidugi jumala õige, sest sõnavara ei ole ju nii hea õnnestus ja selle tõttu muide me saime kõige tipuks vene kirjanduse õpetaja kutse ka veel tohutult palju seda kirjutatud, nii et hingelamp, kui me tuleme selle küsimuse juurde tagasi, et kui teie elust kirjutada näidend, siis millisesse žanrissse see liigitada siis ei ole ühte ja puhast žanrid ei ole küll märganud detailide ja varjunditega kätte sihuke postmodernistlik lugu ja kus oleks teiega peategelase kõrval palju teile häid ja armsaid inimesi, kes on ju samamoodi teie elu õnnelikuks just nimelt. Meie kohtumise lõpetuseks soovis Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Inge Unt, et laulakseidid peab üks suuri lemmikuid läbi aegade nõnda sündi kugi. Laulu pealkiri on, ma ei kahetse midagi, mis võiks kõlada paremini kogu meie tänase jutuajamise taustal. Saate seadis kokku Haldi, Normet-Saarna helirežissöör oli Maristamba kuulmiseni. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga Eduko. Kõiki neid, kes on huvitatud õpetaja haridusega seotud küsimustes, tõotab Tallinna Ülikool Kuueteistkümnendal oktoobril toimuvale konverentsile õpetaja haridus 90. Möödub ju sel aastal 90 aastat õpetajahariduse andmisest Tallinna Ülikoolis mis aegade jooksul on kandnud erinevaid nimetusi. Lisainformatsiooni konverentsi kohta saab Tallinna Ülikooli kodulehelt.