Klassikaraadios on täna haruldane võimalus, meil on külas korraga neli muusikakriitikut muusika, ajakirjaniku, kes igapäevaselt muusikaelu kommenteerivad, jälgivad ja seda ka jäädvustavad. Ja oleme siia kokku tulnud selleks, et vaadata natukene tagasi lõppevale sajandile. Muidugi mitte arvates, et kohe paari päeva pärast sünnib midagi hoopis uut ja ja kõik muutub paugupealt. Ja stuudios on täna Igor Karsnek, kes kirjutab ajalehele sirp ja muudelegi lehtedele tere Anneli Remme, kes töötab ajakirjas teater, muusika, kino ja kirjutab Eesti Ekspressi vahetevahel, tere, Annely. Evi Arujärv ja immo Mihkelson Postimehes kõige rohkem kirja pannud oma mõtteid muusikast. Tere õhtust teilegi. Tere. Tere. Ja võib-olla kõigepealt kujutlegem endid pool sajandit hiljem näiteks õpetajateks, kes seletavad tudengitele, milline on siis 20. sajandi muusika või õpet lasteks, kes sedasama selgitavad nendele õpetajatele, kes seda oma õpilastele õpetavad. Et mis te arvate, millised need perioodid või ei peatükid selles. Sellest suurest peatükis võiksid olla, et kuidas, kuidas te ette kujutate? Võib-olla mina teeksin nagu jutujärje lahti, sellepärast et õppejõud praegu vaevalt et ma olen seda viie 10 aasta pärast, aga noh, kes teab, eks ole, kui jumal elupäevi annab, siis miks mitte. Aga ma kujutan ette, et viie 10 aasta pärast vaadatakse lõppevat sajandit ilmselt samamoodi, nagu ka praegu vaadatakse, kuigi väärtushinnangud võib-olla muutuvad natukene, see tähendab sajandi esimene pool on hoopis teist nägu kui sajandi teine pool 20 sajandi muusika ei ole terviklik nähtus. Ta ei ole seda juba kas või sellepärast, et kui 20 alguses meil oli põhimõtteliselt valida nagu kahe voolu vahel, kui olla helilooja kas impressionismi või hilisromantism milles omakorda siis kasvas välja ennesõjaaegne toodega poolne nagu kolmas suund, siis praegune situatsioon aastal 99, aga põhimõtteliselt pilt 10 aastat tagasi oli samasugune. Tähendab seda, et vaata, mehel on oma oma stiili peaaegu tähendab sajandi teisel poolel toimus hiiglasuur divergents ja selle paikapanemiseks ma kahtlen, kas 50.-st aastast piisav. Nii et 50 aasta pärast. Ma niimoodi jaksa meil Muusikaakadeemia trepist üles kuidagi roomata ja tudengitele rääkida siis ma muidugi jaotan selle muidugi kaheks selle sajandi, sest sajandi teises pooles pärast teist maailmasõda toimusid täiesti teistlaadi protsessid kui sajandi esimeses voorus, muuseas enamus 20. sajandi muusika käsitlusi jagavadki selle perioodi niimoodi kaheks. Et muusika avangard alates aastast 1945, kuigi näiteks Jon Keitš tegutses kolmekümnendatel aastatel soolimatut, teda vaadatakse pärast sõjajärgse perioodi kontekstis. Nii et esimesed teise maailmasõjavahelist perioodi sa nagu ei tooks eraldi esile Ei, ma ei tooks seda eraldi esile, sellepärast et kui me korraks mõtleme, et Sergei Rahmaninovi vedas välja oma eluga päevadidega, jäägu teise maailmasõjani Sibeerius, kuigi ta ei kirjutanud kuni aastani 57, kui ma nüüd õieti mäletan. Kui me mõtleme, kui pikalt see hilisromantismi lainetus tegelikult veel noh, muusikalu randasid, juhtus, kui nüüd mitte ülearu poeetiliseks minna siis sellel on omad põhjused, tähendab 20. sajandi esimene pool võttis vaevalt endaga kaasa veel üheksateistkümnendat sajandit. Millegipärast ennustan ette, et 21. sajandiga juhtub sama asi, et võetakse selle kohe lõppeva sajandi teisel pole olulised protsessid, võetakse 20 esimesse sajandisse kaasa, veel 50 aasta jooksul jääb see mõjutama, koosneb postmodernistlikke. Ma ei langenud praegu hinnangut, et kui ma ütlen eklektika, aga noh, postmodernism, kui ära nämmutatud sõna. See teatud mõttes kasutab selliste ketikat kuut laiendusvahendit. Olete nõus sellega, et sajand pooleks teha ja ja see teine pool nagu järgmisse laganda. Mina tahab. Siin kohe täpsustada, et millest meil Õiegi jutt on, et kas jutt on sellest akadeemilisest kirjutatud ajaloost, mis käsitleb muusikat, teatud muusika valdkonda mingite konkreetsete, juba üsna pikka aega ja järjekindlalt teatud valdkonnas käibivate terminitega. Või on meil jutt natukene äkki laiemalt? Kas me jääme sellesse akadeemilisse avaliku sfääri, ei arva, et kui sa teed need üldistused lähtudes ainult sellest kirjutatud ajaloost, siis jääb hästi suur osa muusikast välja, et võib-olla peaksime piiritlema seda valdkonda, millest me kõnelema minagi, õpetaja muidugi räägid. Justkui laivi, tähendab, ma vastasin täpselt küsimusele sellepärast et küsimus oli, et kuidas võiks näha välja just akadeemiline olukord? Minus kui kirjutavas kriitikus ikkagi on see väike teadmine, et noh, et muusika on natuke avaram kui, kui see akadeemiline Aga ma ei vaidle mitte poole sõnagagi sellele vastu, muuseas, ära loodagi. Täpselt sama seisukohad. Igor, sa ütlesid, et 50 aasta pärast kuivõrd mõjutavad inimesi need situatsioonid, mis tolleks ajaks tekkinud ja mis ka väärtushinnangud mõjutavad. Ning kui nüüd, kui sa vaatad muusikaajaloo peale tagasi, kuidas mingi hetk Ratase hinnangul on mõjutanud pilku tagasi minevikule ja sa natuke analüüsid, seda siis see kindlasti ka oma sõnu vaadat teises valguses. Kui sa arvestad neid muutuste kiirusi, mis on 20. sajandil toimunud, vaatate, milline oli muutuste tempo, kasvõi selle noh, ütleme inimkonna ajaloo seisukohalt tühise 100 aasta selle esimeses pooles ja teises pooles ja praegu edasi ison, tõenäoline et 50 aasta pärast on võrreldes tänase hetkega aeg liikunud meie siin isikliku ajaarvamise järgi mitu sajandit edasi ning on väga raske arvata, et mingilgi moel vaadatakse praeguse aja peale nende murrete alusel, mis, nagu meil siin kehtivad. Et ma küll kahtlen selles või isalt, lausa hirmul olen. Mulle tundub, et, et viie 10 aasta pärast on inimeste mitte ainult maailmataju, vaid üldse, kuidas nad iseennastki tajuvad selles kogu selles universumis hoopis teistsugune kui praegu. Ja võib-olla nii nagu varasemast muusika ajaloost on tollel mingi nähtuse toimimise hetkel lausa tühised seik üles korjatud ja need hiljem sõduvastat väga suureks nagu paisutatud. Et küllap pangale praeguses ajas niisuguseid asju, mida meie siin ei pane veel tähele. Aga mis seal viie-kümne aasta pärast tohutult palju olulisemad, kui meie seda arvata oskame. Ning kuna praegune aeg, Hull aeg, erinevalt kõikidest teistest sajandite, sest et on küttedokumenti, üritad ka kõige halvemad muusikanäited on dokumenteeritud erinevalt eelmisest sajandist, kus nad lihtsalt ei jäänud püsima ajas, nii nagu see rahvaluulet rahvamuusikatraditsioon tuli, siis kõik need tuhad tahud välja. Ma kardan küll, et see, mis 50 aasta pärast tänasel ajal vaadatakse, see on lausa tundmatuseni moonutatud pilt tänasest meie jaoks. Kahtlemata võiks õigus olla, aga ma oponeeriksin seda niimoodi, et kui ma peaksin sinna juttu 100 protsendi uskuma, siis ma peaksin uskuma. Ja et lähema 50-ni aasta jooksul toimub inimloomus, täielik revolutsioon. Et me vaatame 50 aasta pärast asjaga täiesti teistsuguseid jõue. Muuseas On võimalus ju rääkida, aga praegu nende inimestega ka see, kas 50 aastat tagasi, kes hoid otsa pihi uigi noortena olid kultuurielus kas tegijatena või interpreedid ja täiesti teadlikud õigultuuri protsessides sees. Aga kui me nüüd näiteks nende käest täna küsime siis nad ei vaata 50 aasta tagusesse perioodi sugugi mitte niimoodi, et see maailma oleks muutunud minu jaoks täiesti täiesti tundmatuseni. Tähendab, midagi jääb ikkagi püsima. Aga see väide, Sa ütlesid väga õieti, et kõik dokumenteeritakse sellel muuseas, tegelikult on, on oht, millele ma usun, et selle asjaga ise kokkupuude nii või teisiti moones, aga kõik kokku puutunud tähendab see, et kõik dokumenteeritakse ja see tähendab seda. Pöörase kiirusega teisi geomeetrilises progressioonis, mis tähendab, et seda infosodi tuleb ka pöörases progressioonis juurde. Selleks veenduda pole rohkem vaja, kui laske natukene mööda netti ringi, otsige midagi konkreetset ja paljude päringud saata. Tähendab, küsimus on selles, et kui see sodi mõttes oli, tootmine jätkub samas tempos. Praegu on inimestel kannatust, et selle mõtte prügi ühteteist vaata kujutajate 50 aasta pärast võib-olla pole lihtsalt puhtfüüsiliselt võimalik, see oht on olemas ja tänu sellele, et informatsioon on niivõrd tohutult palju, me ei saa seda enam kätte. Kui me nüüd siin istume ja püüame seda sajandi muusikat paika panna ja kui sina ütled, tarvitad mõistet, info, sodi ja muusikasodi, siis jääb mulje, et sinul on veel alles mingisugune selline vundament, müüre, mille abil sa nagu mille alusel sa seisad väljaspool seda sodi ja suudad hinnanguid anda. Et minu meelest on seda arutlust siin läbi viies kõige tähtsam määratleda, millesse me usume veel või et no mis on, mis on see nagu sa ütlesid, et midagi on püsiv. Et mis on sajandi muusikas ka 50 aasta pärast püsi, mida me, mida me hindame. Põhimõtteliselt ma usun, et mingi Suis on minu jaoks küll olemas, sellepärast et kui ma näiteks loen, ma loen, et Juhan Liivi Ernst lennata, eks ole, siis see, millest räägivad, need mehed huvitab mind täna. Kindlasti on nende kaasaegseid, kes kirjutasid haledaid värsse ja, ja kelle, kelle mõttemaailm on niivõrd lokkama, näete, et noh, et ei saagi mind huvitada. Kui meid huvitab mingisugune inimlik sõnum, mis üled ületab oma konkreetse aja konkreetse ajapiiri, ma pean silmas päevaga ealisust täis lokaalseid asju, sest et 10 aastat tagasi noh, lauldi perest roikast, eks ole. Seda tegi punkar Villu, eks JMKE, tere, perestroika nii ja naa. Noh praegu ju nagu nagu ei naera kaevu enam sellele see asi noh, lihtsalt tavapärasest, et ta on tohutult lokaalne. Ja miks ma tõmban praegu paralleele luulele ainult sel põhjusel, et vaat kuidas luule mõjutanud tegelikult väärtus on mõjutanud ka väärt muusikat. Ja ma usun, et aasta pärast, kuigi 150 aasta pärast ikka pöördutakse köeta juurde tagasi, ma usun, et Eestimaa Juhan Liivi juurde tagasi usulised Viidingu poole pöördutakse tagasi aga mõne saepuru sassi või, või noh, Tammistu Tõnu Viik ravi proseerinud imesid. Korraks tulid korraks kadusid ja, ja see jääsonis jäävuse, mitte jäävuse küsimus, kujutan ette, et muusikas on täpselt samamoodi see sõnum, mis on sisse veeritud, mis ei ole määratud ainult hetke päeva pilguliselt trendi moega olu ja nii edasi ja nii edasi, mida me ei osta mitte igast bensiinijaamast vaid kuhu on sisse kodeeritud mingisugune vaimne energia, tähendab, see kandub edasi. Juba metafüüsiline probleem. Ja seda ma just tahtsingi öelda, et see on väga metafüüsiline käsitlus ja teatavasti meie sajandil on üldideoloogia on igasuguseid metafüüsika prügikasti visanud. Mis selle sajandi selline iseloomulikke määrav omadus on, võiks üks asi, võiks olla helisalvestuse tekkimine ja võimaldamine meile järgnevatele põlvedele väga palju kõike alles jätta. Ja võimendus on ka vist sellega nagu otsapidi seotud, mis te arvate, kas see mõjutanud muusika arengut? Helisalvestus kui selline kindlasti palju mõjutanud, kas või noh, kui kasvõi ainult selline asi nagu linditeosed võtta näiteks, kes sealt see ta võimalik mingeid salvestatud muusikajuppe nadi Talle parasjagu hetkel heaks tunduvas järjekorras järjestada ja nii edasi. Kuigi minu arust vähemalt sama palju kui õliloomingut, mõjutab kindlasti see helisalvestuse võimalus ka interpretatsiooni. Kasvõi sellepärast, et et on võimalik teha mitu varianti ühest ühest tõlgendusest ja on võimalik oma oma praakia mustust välja lõigata ja tegelikult võib ju ka päris mainekate plaadifirmade plaatidel teinekord selliseid üsna robustse heid lõikekohti välja kuulda. Teine asi, mida kontserdil ei ole võimalik kuidagi heaks teha ega ära siluda. Mina ütleks pigem vastupidi, et või võimalus salvestuse abil ettekannet lõputult parandada ja tihendada ja lihvida on loonud ühest küljest nagu sellise mingi ideaalse interpretatsioonimudeli, aga see on, see on ainult üks külg tegelikult interpretatsioon plaanis on käesoleval sajandil nagu kaks minu meelest eraldi minevat suunda, et üks ongi tavaline kõlapilt ja teine asi on siis sellest ideaalsest võimalikult eemale minev igasugused alternatiivsed ja karedad ja, ja, ja sellised intoneerimis vormid, mis nagu lähevad tagasi sinna sinna muusika loomuliku eksisteerimise valdkonda. Aga helisalvestus, minu meelest on üks selline hea vahend, õigemini toimiv vahend selleks et konstrueerida ajalugu, selleks, et luua illusioon või mulje, et teatud teatud muusikat on lihtsalt, aga palju see angloameerika ja ma ei ole selle ala spetsialist, aga see kergemuusikamudel, mis, mis praegu toimib nii noh, kõikidesse arengumaades ja, ja Jaapanis ja, ja Aafrikas ja see loobki mulje konstrueerib ajalugu, mulje, et teatud osa muusika on vot see see põhiline. Ja kui, kui siin oli juttu sellest, et mida 50 aastat hiljem õpetajad õpetavad ja missugune see ajalugu pealtpoolt paistab, siis minu meelest helistan arvestus ja levitamise vahendid, need tohutud masinavärgid, mis üle maailma teatud muusikat levitavad need hakkavad kujundama tujundavaidki ajalugu, tegelikult, et see, see, mida müües seal muusikaakadeemias konservatiivid, koorimis õppisime, see oli, see on tegelikult mingi marginaalne valdkond. Selleks ajaks juba arvestades seda, et minu meelest kultuuris on see noh, äärmusdemokraatlik suundumus, mille taga tohutud majanduslikud hoovad on minu meelest valdav ja see teeb ajalugu ja see loob tähendusi minu arvates 50 aasta pärast. Võib-olla ma eksin, aga mul on nii kangesti selline tunne Siin on üks huvitav isegi mitu huvitavat nüanssi, mis selle helisalvestise ka minu arvates kaasnevad. Esiteks üksnes Tiigor, rääkis helilooja, impulss, mida ta üritab panna oma loomingusse mõnitanud heliloojaga kunstnikud üritavad midagi oma loomingusse sisestada. Salvestus on sellega ühe väga naljaka trikki teinud, nimelt ei ole enam võimalik peaaegu et enam ei ole enam võimalik, et helilooja saab pärast surma tuntuks. Ta peab saama eluajal tuntuks. Kui ta üldse midagi väärt on, siis ta peab tänu salvestuse kiirele levikule üle kogu maailma. Ta peab saama eluajal tuntuks, muidu ta ei ole midagi väärt. Vaevalt teda ei hakata enam pärast kuulama. Ning see teatud mõttes rikkunud helilooja ja heliloomingu, et kõik, kes midagi üritavad kirjutada, luua muusikat, nad peavad mõtlema ka selle peale, et see üldse nagu jõuaks ka plaadile või noodile või üldse ma võimeline seda oma impulsi sisestama nüüd täna kohe praegu hästi palju, ütleme selline surve on igal loov isiksusel pidevalt kogu aeg kannul. Varasematel sajanditel ei pruukinud olla nii terav see tarve või vajadus seda kohe teha ja praegu. Aga tänane aeg on seda igal juhul kannustanud ning teine, mida Annelisega mainisid. Erkki-Sven Tüür muide hiljuti kurtis seda, ütles, et salvestus rikub ära inimese nii-öelda muusika kuulamisel. Kui tema kuulas oma ühe teose esiettekannet komisjonis siis ta oli kupatanud iga väikese sellise natukene mööda nüanssi peale, mis tema arvates oli mööda ja ta tunnistas, et pärast seda lõpmatus tingis see, et plaatidelt harjunud kuulma muusikat üliheas testi perfektses peaaegu et sajaprotsendilisest kollektsetes, nii nagu see peab olema, et sinna see püütakse võib-olla mõnikord väga suure vaevaga väga harva, kui see juhtub niimoodi, et esimese korraga, kui mikrofonid üles pannakse, kohe kõik, nagunii ka lindi peale jääb see mõnes mõttes nagu jutumärkides rikub ära kuulaja, sellepärast et kuulaja ootab alati esitluselt kõige kõrgemat paremat ja kõige nii-öelda veenvamad kvaliteeti ning see kannustab jälle muusikut pingutama, pingutama nii, nagu nad eales kunagi ei ole pingutanud, olla nii head veenvad ja, ja milline levib sellepärast, et kõik eskaleeruma kõik püha parem olema üha kiiremini, parem ja üha kõrgemale kõrgemale tõusma, kus see lagi on? Vaata seda võime meie siin täna praegu küsida, et see logi peab mingil moel kusagil üsna varsti. Sest inimvõimete piir peaks seda nagu eeldama, et seal oli, tuleb see peaks vastu tulema. Stardid üldse lõpevad ära, kui me kogu aeg võtatame seal iga väikese nüansivääratuse peale, sest kogu aeg on kõrvus nagu täiuslikkust. No seda hirmu nüüd küll ei ole, sellepärast tasub sattuda kontserdile, kus esineb mõni tippinterpreet ja ja kuulata hiljem see interpreedid plaati, tähendab, need on kaks täiesti erinevat maailma. Sellepärast plaat ei levita kunagi seda ma kasutan jälle Eevi, sinu raamat, metafüüsiline, aga ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Plaatija hüvita kunagi seda metafüüsilised aurat, mida on võimalus näha, tunnetada iga naha pooriga iga närvijupiga Stahlis kui esineb tõeliselt karismaatiline interpreet. See on asi, mis ei ole asendatav üldse ja mitte kunagi, tähendab üksi konserv ei saa sellise isiksuse lummust mitte iialgi asendada, selleks peaks inimene muutuma selliseks aparaadiga ette, et alla kuskil kolmas lükatakse minidisk sisse, mõnest teisest kehab ilusti, ütleme CD või midagi muud. See on võimalik. See on praktiliselt juba võimalik, seda sellist asja on proovitud. Väga hea, et see on võimalik, aga ma usun Karta on, et see levib, sest see on nii nagu paljud muud asjad, mis inimestel on mõnusat, head ja kergesti vastu võtavad, levivad väga kergesti. Kas Airi vaatasid? Kuulama nüüd seda juttu, et minidiski kolpa sisseelamine, et on levinud. Kas ma tabasin äkki? Vaadake, ma toon teile ühe väga lihtsa kerge näite, see on, see on see katse rottidega, hiirtega ja vanakatse, kus ajju asetatud elektroodi see mõni vajutab ja vajutab. Ja tegelikult selliseid neetud tsentreid, kuidas tabada sellist inimeses midagi võnkeid vastu tekitada, ka neid ei olegi nii väga raske nagu leida. Nii palju, kui mina aru saan, tegevus ikka selles vallas nagu edeneb, et kui tuleb turule, ütleme niisugune meelelahutusvahendeid, kiiver, paneme pähe virtuaalne reaalsus, need kiivrid on praegu küll natukene päevakorrast maha tõmmatud ka põhimõtteliselt investeeringud sinna käivad. Ja mul on tõesti veendunud, et järgmise aastatuhande üsna algupoolel on see väga valdav meelelahutuseks inimene tõmbab kiivri pähe ja on mõnus meelelahutuse vallas. Jürgija makstud bürood ei tule kaasa ja kusjuures see, kui sa räägid, et ei saa eales ei usu, et salvestisele on võimalik meta füüsilist midagi paigutada midagi niisugust, mis ersoneeru võrreldavalt sellega, mida kontserdisaalis inimene tajuda, siis mina vaidleksin sulle väga tugevalt vastu. Ma usun, et paljud inimesed väldiksid selle vastu, sest vaevalt oleks võimalik selgitada millegagi helisalvestise niivõrd laia levikut, jätkas Mart. Muusika on helisalvestised nii levinud millegi muuga, kui et inimesed sellelt plaadilt midagi tajuvad, kuulavad, istuvad, seal on väga personaalne, väga. Tahtsin öelda, et, et minu meelest siin hästi palju loeb see, et inimene saab olla siis selle muusikaga nagu omaette kahekesi, mida kontserdisaalis ei saa. Ükskõik kui hästi sa ennast nagu selles selle publiku hulgas ei tunne, kui hea õhkkond saalis ei ole, aga plaadiga saan ikkagi olla täiesti omaette, panna klapid pähe ja võtta seda niimoodi täiesti üks-üheselt toimetada endasse, et see nagu kontserdil alati ei ole võimalik sinu käest, et kas on selline kollektiivsema iseloomuga muusika kogemus või on hästi isiklik. Kogemust saab alati ainult individuaalne olla, kui on jutt sellest, et nii plaadi vahendusel kui ka kui ka kontserdielamuse kaudu midagi jõuab inimese pähe, mis teda väga rõõmustab või või ülendab sisse, siis peaks määratlema, et mis see ikkagi on. Mis te siis arvate, millised muusikasuunad, jäismid lähevad need sellest sajandist järgmise edasi ja mis saavutavad siis veel mingi uue vägeva arengu Askle, kas need keerulisemad või need publikusõbralikuma dismid? Tasuks mõelda, mispärast meie sajandi lõpus need keerulised ismid hakkasid juba ära kaduma. Küsimusele on lahendus või vastus täiesti käegakatsutavad tulemas. Umbes 10 aastat tagasi vestlesin üks, viis tundi järjest, ma võtsin temalt siis küll intervjuud Anthrax nihkega tema enda kodus Moskvas ja tema rääkis ühe väga huvitava ja õpetlik. No mis pärast tema keeras selja seriaalsele Tehnikale tähendab reaalsed organisatsiooniga. Või süsteem viia lõpuni järjekindlaks, siis hakkab toimima mudel, siis hakkab toimima see valem. Põhimõtteliselt hakkab toimima algoritm, mille sa oled ise välja mõelnud, lasknud nagu džinni pudelist välja. Ja sul ei ole enam võimalik sinna sekkuda, kui komposiit oli sellepärast, et nii kui sa sekkud siin oma vaba tahtega, siis sa rikud seda algoritmi, tähendab siis tähendab siin selles totaalse reaalsuse. Meetodis endas on vastuolu Oya helilooja vaba tahtega. Aastal 68 kirjutas Schmitt oma viimase kavalmise seriaalse klaveripala pianissima ja sirts uutele radadele. Nagu me nüüd takkajärge nüüd teame, tegi väga õieti sellepärast, et see, mis ta hiljem kirjutas seda mängitakse praegu. See, mis ta kirjutas enne aastat 68 69 seda mängitakse, esitatakse aga kas sellepärast, et kui meid huvitavad mingisugused öödeli teoreemid ja, ja nii edasi matemaatilised konstruktsioonid, sellisel juhul Lähme ja võtame riiulist vastava erialakirjanduse. Võtame matemaatika leksikoni ja uurime siis neid maatrikseid ja ja mida iganes. Samas aga et konstruktsioon kui selline ta on kuhugi kadunud, on praegu juba varjusurmas. Õpetlik on see, kuidas 20 sajandi muusika pöördus tagasi uue lihtsuse juurde. Newsi pressiti, eks ole, nagu öeldakse meelika maades uuesti tagasi tonaalsuse andja, teisel tasandil. Ma kujutan ette, ma ei kujuta ette konkreetselt küll aga põhimõtteliselt näeksin küll, et tullakse uuesti tagasi ka selle uus komplexuse juurde. Ja muidugi hoopis teisel tasandil, mitte mingite primitiivsete algoritmi täna üks valdkond, mis päris selgelt terendab silmapiiril, see on tegelikult ida muusika. Sest meeldib meile või mitte. Kas, kuidas ükskõik kuidas me suhtume New Eitši liikumisse, kas me võtame seda kui posija maa, elade, pillerkaari kuskil või vaatame seda kultuuride lähenemisena? Tähendab, see on paratamatus. Ja sealt peab muidugi kaasa tulema uus tunnetus ja uus suhtumine helistiku senisesse. Ei ole sugugi mitte juhus, et näiteks Andres Mustoneni ja Hortus Moskvas esinevad ühel kontserdil kõrvuti araabia muusikat viljelevad kollektiividega, tähendab mingi hilinemine ja lähenemine on, ma ei usu, et ühte asja, mis hakkab juhtuma, ma ei usu, et popmuusika ja ütleme siis süvamuusika, et need lähenevad vähemalt mitte sellel tasandil, et hakatakse kirjutama kunagi Kals kirjutas rokk, sümfooniaid või rokk-kontsert sümfooniaorkestrile. Tähendab, see tee osutus tupikuks, lähenemine toimub sellel tasandil nagu noh, Maiken, nailon, Ingeenbrajars tekib mingi mingi uut laadi süntees õieti. See on juba praeguseks tugevad juba pead tõstnud. Aga kas sa ennustad praegu seda või on see juba juhtunud, et see nii-öelda kaasaegne klassikaline muusika lööb nagu lõhki et üks pool on see, mida kuulab publik ja teine pool see keeruline poolase, mida uurib siis muusikateadus ja spetsialist ja imetleb siis seda konstruktsiooni seal. Et see lõhki olek läheb edasi. Ma usun, et see nii-öelda süvamuusika nüüdismuusika süvamuusika akadeemiline pool eks kandub muidugi edasi, eks ta muutub selliseks tsunfti rituaal maailmaks umbes nii nagu Hesse klaaspärlimäng. Selles suhtes, muuseas väga tark raamat. Et need mudelid on aastakümneid tagasi juba nagu essa poolt väga värvikate kujukalt, nagu ennustatud tähendab senikaua kui ka akadeemiline muusika, õlu nende tegijatena, teoreetikutena. Senikaua ma usun, et aga see akadeemiline muusika vaat iseküsimus on see, kuidas publik praegu me võime rääkida publikut, kui lõhest on kontserti, mis on puupüsti täis kas tänu nimekatel esinejatele või pigem siis publikule suupärasele repertuaarile. Aga ma millegipärast arvan, et teatud mõttes on see probleem fiktsioon, ma kujutan ette, tähendab vastupidi naisi raske ette kujutada, mis siis saaks, kui mulees tuleks juhatama Estonia kontserdil oma teoseid, tähendab, kas need seinad üldse jääksid püsti, jääks? Seinad jäävad loomulikult püsti, ega siis midagi pommitamist või ei mina. Et olukord nii hull on, ma ei usu, et mul ees on meie rahva Allikus Eesti ühiskonnas nii tuntud nimi, et kõva tegija nii kõva tegija, et võib-olla mõned klassikalauljad võiksid seinu nihutada pisut Eesti nüüd enam ka mitte pärast mitmeid klassika, suuri klassikakontserte ja, ja suuri staare nüüd enam võib-olla mitte, ma ei usu, et pulees seda teeks. No vot, see on üks väga oluline küsimus. Inimesed on väga targad, tegelikult paljud on umbusklikuks muutunud ka igasuguste reklaamide osas. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda raskem on mingit massi mõjutada lihtsalt, nii labaselt, nagu seda on ette kujutatud, et see massi teadis ja mis kõiki ja nii edasi reklaami toime enam niisugusel tsentraalse mõjutamise tasandil. Ja need uued inimeste mõjutamise vahendite toimuvad nii nagu ütleme ega näiteks internetis ei ole ka sellist tsentraalset vokaalpunkti, kus, kus siis nagu kõik nagu nagu kiirelt laiali pöördub, et et inimestel on seal mingil moel ikkagi, kes on umbusklik, see võib saada lisainformatsiooni lisaks sellele, mida talle pakutakse nii-öelda ühest autoriteetses konkreetsest allikast. See puudutab väga kaudselt seda, mida sa mitu korda mainisid, sõna hakati mism. Kui mina kuulen, sõnakatimism tegi minust selline umbes Jüri kujutis sest hakkadenism on üks niisugune ringkond, mis peab ennast kaitsma. 20. sajand on seal hakata, mis mööda saanud, julm, jõhker lausa, sest 20. sajand on, mis puudutab sellist muusika Akadeemismi, suutnud need seinad teha auklikuks madaldada umbes nagu Hiina müür, mis mõnest kohast tõesti üles ehitatud teisest kohast on varemetes ja kuidagi ei pea seda sissetungivat võõrväge nagu tagasi ei hoia. Sest kes oli helilooja möödunud sajandil? Helilooja oli suur võimas inimene, kes nagu preester oskas rituaale, kes suutis kirjutada vastavalt reeglitele kompositsioonireeglitele teoseid, ehkki need oskused olid erinevad. Kes on tänapäeval helilooja? Tänapäeval on nii palju heliloojaid, tänapäeval inimesi, kes oskavad rohkem vähem, aga tuleb välja, et mõni kes nii-öelda neid reegleid ja rituaale. Ma mõtlen akatimistlike muusikarituaale vähem oskab saavutada suuremat edu mitte ainult Väärtuse mõttes, vaid ka oma selle välja öeldud sõnumi ja efekti mõttes üldse mõjus, ma mõtlen ka muusikaajaloole mõju. Nii et, et selles mõttes on see tänapäevane, aegunud, julm pluralismi, tantsida, timmismi kõvasti murendanud eeldab minu arvates. Sina imaled hästi palju Ameerika ajakirjandust lugenud ja nii palju, kui mina sinna sisse vaatan. Mõninga aja jooksul näen ma üllatusega, et Ameerika ajakirjandusse Jaakson, Se akatimism ja ikkagi suur Kolja. Ja mina mõtlesin küll, et noh, et see koll on nagu Ameerika kultuuris ära võidetud juba ammu ja sünteesitud ja ühendatud ja uutmoodi kokku pandud. Aga minu üllatuseks Ameerikast ajakirjandus võitleb tänapäevani selle hirmsa asjaga nimega akati, mis tegelikult mis või akadeemiline muusikasfäär on sisuliselt ja praktiliselt ja igast küljest on tema juba ammu üks võrdlemisi terepealne asi ja minu pilk, nii palju, kui see maailmamuusikat haarab, ütleb küll, et kesk põrandat on selline populaarne klassika. Ja selle taga on võimsad majandus toovad mis mängu juhivad. Ja selles mõttes Igor on nagu see sinu jutust välja koorub, selline mingi veendumus, et muusika sees on mingisuguseid väga metafüüsilised väärtused, mida me ei suuda põhjendada, aga mis meid niimoodi vaikselt mõjutavad. Sind väga rõõmustab seepärast, et mina tunnen ise ka seda kontserdielamuste, seda muusikaelamust, mis, mis nagu tõstab kõrgemale. Samas, kui ma vaatan, kuidas tehakse ideolooge loogiaid praegu, kuidas teatud asju serveeritakse, missugused on muusika levitamise ja muusika paljundamise meetodid missugune reklaam käib ette ja taha, siis ma ütlen, et see metafüüsika argument on üpris jõuetu ja immasid ka sinu selline akadeemiline koll tegelikult ei ole koll, vaid ta on selline hädine nukatagune asi. Seda räägingi, et kolli kui niisugust ei ole. On olemas kindluse varemed, sest see kindlus on tegelikult ammu ära kindlustada kindlasti, aga aga kui sa räägid sõna hakata, mis siis see tähendabki seda, et see kindlus siiski see sõna on olemas, seesama väärtushinnangute süsteem, seda püütakse alles hoida. Ja kui ma veel ma räägin metafüüsika teie mõlema seisukohalt. Muusikateoreetikud, teadlased, te olete saanud muusikaharidus, katsuge meelde tuletada oma hariduskäigu jooksul neid hetki, kus sedasama meta füüsikat, andeile, mingite valemitega või mingite selliste ütleme teaduslikult tööstusmeetoditega üritatud näidata, et see on olemas. Seda on väga raske, sotsioloogia ta heidab, tähendab, paljud sellised ütleme, teaduslikku lähenemisviisi eeldavad käsitlusmeetodid. Nad võitlevad eemale selliste lahenduste eest, kus on natukene võimalik kokku puutuda asjadega, mis on olemas, aga mida ei ole võimalik tõestada ka järgnevate kat, kolmanda, neljanda katsega. Mis me räägime, nakati miskist, mingisugusest kollist, tänane avangardist, homme oled sa tahes tahtmata Akadeemis, no miks inimesed ei õpi lihtsalt lähiajaloost pole midagi teha. Ericsati tõstis mässu. Tolleaegse see läheb esimese maailmasõjajärgse akadeemilise muusikakultuuri vastu TPS-i enda vastu, kes olid püha seatud nagu jumalate poolt. Kirjutasime pirnikujulisi, sonaate ja igasuguseid muid selliseid tola, kodanuste ärritavad võivad olla üritaski. Praegu kuulub see samane suur avangardist aastal 1920 kuulub nii-öelda akadeemilisse sfääri ja ma usun, et Ericsati tunneks ennast muidugi sellises seltskonnas väga halvasti, kui ta praegu elus oleks. Võib-olla ta lihtsalt vedanud, et teda juba aastakümneid enam elus ei ole. Detaili selle hakatamismi juurde lisada, mida plani vaimsel tasemel nagu parajasti ei mõtle. Et see tähendab raha ühiskonnas liigub muusika peale mitut sorti raha ja see akadeemiline hetk on ju alati see, mis otsustab, mis on nagu parajasti õige ja kinni makstud maksumaksja rahadega. Nii et selles mõttes on ka sellel akadeemilisel ringkonnale, mida kutsutakse raadios koos mõnikord muusika mahviaks, muide on ka olemas oma mõju ja võim nii hetke kui ka tuleviku osas. Tahan sinna, tegelikult ma jõudsin, tahtsingi selleni välja jõuda, et kui sa räägid nendest majandushoogudest, mis on turumajandus, siis on olemas ka teine majandus, mis ei ole turumajandus, mis on nii-öelda kunstimajandus. Sest kõik tsiviliseeritud lääne ühiskonnad peavad vajalikuks turgutada oma kultuuri lahutusi teatavate toetistega ning selleks, et neid toetusi kätte saada on väga vajalik niinimetatud muusikakriitikute ja, ja ka muude kriitikute olemasolevast tõeks tõstaksite teatavad väärtused on tõesti väärtuslikud, et neile on raha sisse pumpamine. Võimalik, et need väärtused on kas rahvuse või üldse inimkonna püsimise seisukohalt vajalikud. Tegelikult selle kohta mitmed teooriad muidu olemas ja need mõnes mõttes vaimustunud, et need on elegantselt esitatud, sest paljud asjad sõltuvad ära ikkagi rahast, ühiskond ja, ja kui nüüd sa rääkisid sellest, et tänapäeval on tohutu reklaamiga võimalik muusikat igasugust ka kerget klassikat inimestele ehitada, siis ma millegipärast usun, et kui vaadata eelmiste sajandite peale on võimalik tõmmata samasuguseid paralleele tänast lisanditega, kusjuures on üsna kindel, et dollastel aegadel domineerisid samamoodi taolised kerged, ilusad nii-öelda lihtsalt müüvad palakesed mastaabid on teistsugused, mastaabilised, teised ja väga kahtlen, et domineerisid need teosed, mida meie nendest sajanditeks praegu peame jälle suure väärtusega, nagu esitatakse, peame neid silmas, et need on tõeline kunst ja nii edasi. Väga kahtlen, et need teosed domineerisid. Miks sa, miks sa nii väga kahtlete mõte kas või Haydni kvarteti The Beatles oli ju reisil lõunasöögimuusika, eks ole, meie kuulame seda suurt kunsti grafesse reisil hakkas seedetraktis paremini tööle ja tema külaliseks. Haigi kabelli kuulis Monsordid juuretis, mündid ma mõtlen seda nimetada, et kus sa metafüüsiline sisu, mis inimesi liigutab ka sajandit tagant, et on olemas sellist olmeise väärtusega muusikat, on paljudes kultuurides saanud siin näiteks, kui oli esimene variant, siis mängiti lõunasöögimuusikat, aga seal taid teisti kuskil ansambel mängis õitsemis. Ülikute lõunasöögi taustaks kõlas meil siin kuulata kontserdisaalis hardanud inimesed olid sellises kangestanud poosis, elamast, olmemuusikaga, võõrast kultuurist. Tähendab, minu eesmärk, miks ma kogusin neid arvamusi ei andnud tegelikult mingi statistika tegemine või või selline objektiivse pildi? Kujundamine ma mõtlesin pigem selle peale, et võiks sellisel hetkel niimoodi nagu aastanumbrite vahetuse lihtsalt üritan salvestada selle, et mida mingid sellised eredamad inimesed siin riigis balla praegu hetkel nagu arvavad ja tunnevad mis sealt võib-olla kõige rohkem peale jäi. Üks asi muidugi oli seesama helisalvestuse küsimuse see, et meil on võimalik kasutada niimoodi väga-väga pika aja jooksul kirjutatud muusikat, seda elavalt kuulata pidevalt. Aga mis võib-olla on kõik kõige olulisem, kõige üldisem tähelepanek, mis käis ikka väga paljudel vastajatel läbi, on just see, et et sajandi jooksul sajandi algupoolel mindi helistikust välja ja sajandi lõpupoole justkui tuldi sellesse aimati natuke uutmoodi tagasi, et see oli nagu selline olla kõige kõige peale jäävam arvamus uuesti Julistikust võtmemärkidest, sellisest stanaalsest helikeeles saabumine ja siis ikkagi see igatsus, vajadus selle järele, mis uuesti tekkis ja väga, väga tugevalt esile kerkis. Tegelikult on vist nii? Vaata, Igor, kui sina räägid metafüüsika, siis peaks nagu piiritlema, et kuivõrd palju meid mõjutab muusika puhul see konkreetne helikeha või kuidas ma teda nüüd nimetan ja kuivõrd palju meid mõjutavad lood muusika kohta, muusika müüdid ja, ja minu meelest nendel nootidel päris oluline osa. Kui me nüüd mõtleme, et missugused muusikamüüdid on 20. sajandil kõige enam käibinud, siis sajandi algusest peale? No mina neid liigitaksin niimoodi niimoodi juhuslikus järjekorras, et üks oli, mis, mis mõjutas nii kompositsiooni tehnikaid kui ka seda tähendust, mida muusikast välja loeti, oli rahvustikkuse müüt, mis lootusetult looja läinud. Teine järgmine müüt, mis tuli oli, oligi seesama keele müüt mis tähendas seda, et kõikvõimalike kompositsiooni konitehnikaid hakati konstrueerima ja nagu mässati selle ühe ühe konkreetse muusika tähenduse vastu, mis oli siis rahvuslik või rahvuslik romantiline, ütleme see suur romantiline paradigma, mis ulatus sajandi algusesse. Keele müüt oli ja oleme seda keelemüüti, tuli suur tagasituleku müüt nagu inimliku muusika juurde, et see on nagu sajandi teise poole suur müüt mis, mis nagu mõjutab meie arusaamist muusikast, mõjutab ka seda, seda, missugust muusikat toodetakse, missugust muusikat müüakse ja missugust muusikat meie kriitikuna niimoodi vaikselt enesetsensuuri korras võib-olla peame ehk ajakirjandustegelastena toetama või argumenteerima. Ja siin üks, mida on 20. sajandi lõpu selliseks suureks trendiks nimetatud nii-öelda naasmine nende suurte ja väga iidsete juurte juurde, nende arheotüüpile kõige muu juures muusika lätete allikani juurde, kõik see rituaalsus ja, ja suhe selle ümbritsevaga. See pidavat siis nagu muusikast kuidagi läbi kumama, et tegeldakse niisuguste šamanistlik rituaalidega praegu ette manada jälle midagi iidset arhitiivset inimestest esile. See on kaheksa müüd praeguse sajandi lõpuaja muusikat. No aga see on tegelikult üks rituaal, vahetab teisega koha, sellepärast et kuna panen valge särgi selga pidanud juhtme muidugi haruharva lipsu ette ja lähen mustas ülikonnas kontserdile, siis on see ju rituaalne käitumine, sest muidu ma lasen ju nahktagis ringe. Nii, aga see, et ma ostan kava, lähen vahel puhvet, siis noh, kui ma lähen kohvi jooma ja, ja siis lähen uuesti uuesti, kuulan jalg üle põlve mida mängitakse tegelikult rituaal, selle rituaali võib asendada mõne teisega, et Lähen kuhugi katlamaja varemetesse, seal on küll telekaamerad võib-olla püsti pandud juba ja, ja kuulan läbi isegi Mozarti, gregooriuse laulu näiteks ja, ja sealt on tekkimas teine, eks ole, et, et hea on see, mis, mis ebaharilik vähemalt keskkonna suhtes. Ja, ja siis järgmiseks on niimoodi, et siis unustan musta ülikonna ja valge särgi puu peale ja lähen kuhugi noh, teatris ja näiteks Mati Unt lavastab selles vanas elektrijaamas ühte lugu, näiteks tähendab kontserdisaali tom siis midagi muud, noh, ükskõik mida, kasvõi parfümeeria ja, või või mida iganes, sellepärast et muusika, kui me söödame rahvaga sisse sellise müüdi, et tõeline kõlab seal, kus teine, kus kunagi kunagi ei peaks kõlama siis sa oma paradoksaalselt mõjub väga usutavalt. Ja me saame ühe müüdi asendada teisega. Kuid ma ei usu seda, et publik saaks hakkama ilma müütideta üldse. Sellisel juhul müüt on nagu seevastuvõtud detektor, läbi mille võetakse ühte, teist või kolmandat vastu, tehakse oma oma söödavaks suupäraseks. Veeritakse see sõnum müütidest äkki lisaksite minagi? Ei, ma tahangi täiendada, et võib-olla me siis leidsime üles selle muusika põhifunktsiooni, nii et ta on nagu müüdis sekundaarne, selline toetus või et see ongi see, mis püsima jääb ka järgmisel sajandil, 50 aasta pärast? Sina akadeemilise inimesena seletad, võib olla lahti kompositsioonitehnikaid. Aga kompositsioonitehnikad, neid saab täpselt sama, samamoodi mütoloogiseerida. Tähendab, kui ma juba ütlen sõnal Todecafoonia siis sellisel juhul peaksid sellise puhta kunsti austajad lausa ju nagu põrmu. No, ma arvan, nüüd sa peaksid ütlema ikka midagi kaalukamati, kaadoodekafoonia on ikka väga vana ja tolmunud asi ütleme spektraalmorfoloogia Eksule. Morfoloogia teooriat. Küsida Eevi, kas sind häirivad need müüdid, et sa tahaksid midagi tõelist naturaalselt, et seda nagu tantsida nendes mind ei häiri need müüdid, ma võtan neid kui midagi. Keegi midagi antud, midagi, midagi paratamatu. Läheksime edasi, popmuusika juurde pole siin keegi nagu jutu lahtigi teinud, et mis sellel sajandil siis üldse juhtus. Mis te arvate, kas sellist meelelahutamise hullust on see nüüd tõesti selle sajandi toodang või saavutus või on varem ka ikka meelt lahutatud saava kõvasti? Ma sissejuhatuseks ütleksin küll, et minu meelest on meelelahutamine, kui. Elulaad või eluviis on on kindlasti sel sajandil rohkem kui kultiveeritud seepärast, et seal ei olnud inimesel kõiki neid elumugavusi ja ta pidi ikka päris kõvasti tööd tegema, nii et ma arvan, et et meelelahutamine oli ikkagi seotud teatavate elusündmustega ja mingisuguste kindlate rituaalidega. Ka tänapäeval võib meelelahutus võib ju olla päris nagu eluviis lenitus vahenditega seoses ja seoses sellega, et meelelahutus on ju muutunud. Lausa äri, ärihüvitussoend ma tahaksin heietada siin vahele küll praegu ei ole nüüd ajaloo tundmise spetsialist, aga kui nüüd väga üldiselt üldistada, siis vana tuntud loosung vanast Roomast, et leiba ja vaatemängu mis tegelikult tähendas seda, et selles küllaltki ütleme, piiritletud Rooma tollases Vabariigis ja mis ta kõik oli, eks ole. Oli gildid, inimesi, kodanikke, kes said suhteliselt vabalt tunda, kes ei pidanud rügama tööd nii nagu needsamad barbarid, keda seal vallutati. Seda võrreldes vahe on selles, et seesama Rooma impeerium on märksa suurem, suurem kui ta oli tollal need inimesed, kes saavad suhteliselt mugavalt teiste seljas liugu lasta. Eks see lääne ühiskond siis oma neetud kapitalism-imperialism, neid on lihtsalt palju rohkem. Meil on palju rohkem vaba aega ja ressurssi, mida selle vaba aja nii-öelda mõnusaks meele lahutamiseks kulutada, selles on erinevus meie praegu, vaatame seda nii-öelda tsiviliseeritud maailm ja räägime selle kultuurist, muusikast. Igor on korra natukene teinud väikese kõrvalepõike sellesse Idamaade muusikakultuuri, kus on väga palju inimesi, kes ei saa liugu lasta, kes peavad rügama tööd palju rohkem kui meie siin kellel on teistsugune tookord meelelahutusse ja suhtesse muusikasse. Nii et et üks, mis, nagu tõenäoliselt tulevikus toimub, on see, et impeerium muutub suuremaks, kui ta lõpuks ütleme maailmalaiuseks tõepoolest tõeliselt muutub füüsilised, siis on võib-olla ka muusikas olukord teistsugune. Mine sa tea, aga see leiba ja vaatemängu seesama lausungi kehtib selle tänase popmuusika ja meelelahutuskultuuri kohta. Ma arvan üsna samal moel kui selles vanas Roomas, ainuke asi, et seal meelelahutusele tavalist põhiliselt gladiaatorite vaatemäng, praegu siis need maailmakarikavõistluse etapid, jalgpallivõistlused ja muud asjad. Ma lisaks siia juurde ühe nüansi kõigepealt, et ta ju ütles, et noh, meelelahutusmuusika see on võib-olla natukene kitsas tähendusväli ütleme äkki, et tarbemuusika, tähendab, kui ma teen hommikul kukkuma raadio lahti või noh, Eesti raadio võiks kõik, mida eks raadio kahe unise peaga keeda omale kohvi, siis seal raadiost tuleb popmuusikat. Ei maksa nüüd arvata, et ma nüüd hommikul hakka nüüd oma meelt lahutama, tähendab või kui ma sõidan liftis, siis seal tuleb ka nagu meelelahutusmuusikat, ütleme, et see on tarbemuusika ja kark, lahutan. Eino, hea küll, me võime kõik lahutada meelt, aga, aga ma ütlen, et Nende on selline mõiste olemas nagu muusaka, eks ole, et, et noh, et mis ongi nagu liftimuusikat foonid ärgib kuule Jaan klippi, siis me paneme sinna. Ei pane sinna taha raamesse sooviksin Prampsi võib-olla veel covidist vähem, tuleks kõne allagi, aga Me kujundame standardmuusika, vaatame reklaame, vaata nüüd meie meelt lahutab, eks ole, aga sellist võimalust tarbemuusikaks tegelikult eelnevate sajandite, kuna ei olnud helisalvestust, sellist võimalust polnud lihtsalt olemas. Tähendab, seal on täiesti uus uus näha. Kusjuures popkultuur ei tähenda sugugi mitte meelelahutust. Noh, kui me räägime mõne grunge poisiga, eks ole, siis ta on sügavalt solvunud, kui, kui tema Smashing bankinsi või nirvaana kohta öeldakse, et see on meelelahutusmuusikat, et oi-oi, et see on maailma nägemise viis, seletab ta sulle, see on kõik uus revolutsioon on ja, ja nii edasi identiteet. Isiksuse osa aga ma ei ole päris nõus sellega, mis sa ütled, et levitamise vahend on ainult olnud sellise elulaadi või, või elu elu osa suurelt jaolt küll vaata kui need vanasti või ütleme praegugi mingi sõimus kusagil seal Aafrikas koristavad mingit oma, ma ei tea, mis asja maisi või Manjoki, siis nad ka laulavad seal selle selle tegevuse juurde ja see, kes ei käi ka nagu nende ka nende maailmast. Et see on ka seesama tarbemuusika, ütleme, sisulisest tekkida reaalse tähendusega ja ta on nagu selles mõttes teadvustamata kultuuristamata, et nad ei anna endale aru, et see on nende kultuur nagu, nagu ütleme, euroopalik inimene võib olla teadvustab noh, ütleme, akadeemiline inimene teadvustab seda, et tal on see metatasand olemas. Ja aga no tähendab, ma saan aru, et sa tahad öelda Et tegelikult need Manjoki koristajad on mu soki sees ja, ja see on põhimõtteliselt identne nende popmuusikaga, see, mis nad seal jorisevad. No nii armastavad aasta traagika, mina ka, aga ma võin, kas seda jorisemis austada ja ega, ega see on lihtsalt noh, piltlik väljend, mitte väljenduse suhtumist. Aga praegu mulle tundub, et, et isegi siin, kus me praegu istume nagu ümarlaua rüütlid ümmarguse laua ümber, eks ole, et me justkui nagu häbeneksime seda euroopalikku euro ameerikalikku popmuusikat, et see on meelelahutus ja midagi madalat seal mingisugune alaväärtuslik jorismine, siis sellest võiks teha ühe järelduse 60.-test. Maailma kõigi enim lastud lugu raadiokanalites, mis muuseas jõudis ka millenniumi looksin. Uuno raadioküsitlustes on biitide mille kohta ei julge vist keegi, ma millegipärast arvan, et ka siinviibijatest öeldi, et noh, et see on mingi lihtsalt meelelahutusmuusika kuid aastal sina ima võib-olla tead, kuna see lugu välja 64 65 65 60 viigiga. Kui see luu 65. aastal välja tuli, siis oli ta andis popmuusika nüüti, nüüd kannab ta hoopis teist müüdi pitserit ja, ja see on noh, ütleme siis popmuusika klassika müütilist tähendust, see, mis on täna üks, homme teine ja ülehomme, vaat siin on küll punkt, kus mina hea meelega Eks siin vastu sellepärast et Tuulsamad sentimentaalne palakene keskedi, tegelikult on ta klassikaks kuulutatud selle põlvkonna poolt, kes väga kaitseb oma neid kunagisi väärtusi. Noh, võib olla tõesti ka mõnekümne aasta pärast on sellel lool mingit väärtust, nii nagu Valgre viisidel, praegu on läbi erinevate tõlgenduste ja selle müüdi mingid väärtused aga popmuusika puhul on hoopis teised asjad olulised, kui need kunagised edetabelite kohad levikut. Ja see, kui mitu miljonit inimest ühte või teist lugu ära tunneb sel hetkel, kui talle mingi paar nooti mängitakse, uuesti teie on kindlasti üks nendest lugudest. Ja sellepärast võib nimetada selliseks metslikuks suureks õnnestumiseks, kuna inimesed une pealt tunnevad selle viisi ära. Popmuusika puhul on hoopis teised asjad olulised, üks on see, et on kindlasti igapäevakeskkonnanivood tõstnud tohutult palju, kuna need raadiot, kaubamajad, liftid, autod, kõikvõimalikud kohad, seda mängivad inimesed peavad tänu sellele ka valjemini rääkima ja kes naaberautos peab oma maki natukene valjemaks keerama ja veel edasi, et see lärmi soov on tõusnud tänu sellele inimestel on hoopis raskem keskenduda sellistele nii-öelda madalatele, heline voodil, isegi kontserdisaalis, muuseas kõik kujutavad mürtset magama jääksime päeva tõesti, ütleme ise, kellel ärimehed, kes sinna tulevad, istuvad maha. Et väga lihtne on tõmmata siit lahter sinnani sealt lahter don sinna see lugu, see palase muusikateos, see trend kuulub sinna lahtrisse ja niimoodi on väga hea lahterdada kõiki nähtusi. Aga hoopis huvitavamad on minu arvates ja just eriti see on 20. sajandi nähtus. Eriti on need kõik lennukad, halli alanähtused, segunemise riigid, mis ei olegi mõnikord niivõrd teadlikud, kuivõrd isegi alateadlikud. Kusjuures suur üllatus, kui ma kuulasin Chalsaici sajandi algupoolel kirjutatud, need olid klaverisonaadi klaverile ja viiulile tšellole, ma isegi ei mäleta need, mida ta sahtlisse kirjutaksin, mida tema eluajaliste mängitud ealisi korrimegi kui selles muusikas ekstra kirjutada, sahtlisse sajandi alguse klassika praegu võiks öelda selle kohta, kui sellelt kantriviisid, seal oli džässmuusika elemendid, muud niisugused odavad ja kerged asjad. Miks te need sinna muusikasse kirjutas? Talle tundus, et need on kõnekad, need väljendavad midagi. Ja nüüd, kui me täna kuuleme, seda leiame, ahaa, selge, siin on see kood. Me saame siit kätte selle päästikule vajutatuna, selle tüki värava džässmuusika juurde jõuame popmuusikasse kaatrisse. Et tegelikult heli hakkas sellest rääkimise Bloralism paati ja et see on muusikas jõudnud nii kaugele, et need argnemised jõuavad tihtipeale nende halli alanähtuste puhul välja sinnani, et väga raske on vahet teha, kas on see popmuusika või on see tõsiseltvõetav ja sisukas ja väljenduslik. Muusika nähtused on minu arust kõige huvitavamad. Need massiliseks on saanud just nimelt 20. sajandil. Ja kahtlemata, aga siin on kohe asjal on üks teine nüanss, et tähendab kui me kasutame sellist mõistet nagu popmuusika, siis me tahes-tahtmata ootama selladega massikultuuri tervikuna. Massikultuuriga on see lugu hiliaavios, lugesin Shan mudelile. Simulatsioonide raamatused, massid loovad massikunsti ja massid sellega hävitavad. Oi, ma vaidleksin siinkohal kohe aegu, massikultuuri ei loo mingit massid, vaid massikultuuri loovad teatavate äri institutsiooni. Kuidas sa võid arvata, et massid loovad kassid võtavad vastu? Väga lihtsad massid loovad seda niimoodi, et nemad ootavad, kuna nad saaksid osta selle plaadi või selle videokasseti. Näidad massid näitavad seda rahakoti, seda rauda. Nii, ja kui sina oled see muusikaärimees, sa näed seda dollaripakki siin-seal kolmandas ninas kohas ja sa muutud mootoriks nendesamade tarbijate käes ja sa teed seda, mida tarbijad toodavad. Või teine. Selle mõte. Ma panin kirja juba tükk aega tagasi sellega ma olen täiesti nõus. Mina mõtlesin just seda niimodi, massid loovad omale massikultuur ja peamiseks nimetada on oma okei käivitanud massilt, käivitanud massikultuuri kui tarbijad ja nemad sellega hävitavad, aga hävitavad, mitte niimoodi, nad tulevad kokku ja saad kõik plaadid puruks. Ei hävitluskonna rafineeritud moodus, see trend iga drin püsib keskeltläbi neli aastat, uus noorte põlvkond lihtsalt. Nii. Ja see trend, mis on ühesõnaga ajast maas, sa unustatakse ära, see hävitamiseks ei ole vaja lasta keegi heitjaga play katustuda hävitamiseks massikultuuri hävitamise vaja lihtsalt seda teatud ja siis minnakse lihtsalt mööda, seda enam ei osteta järelduse unustatakse ja, ja kõik, muuseas ongi häving, sest et enne sa just ütlesid päris vestluse alguses, et et vajalt, kui nüüd kohe kuulsaks ei saa, et vaevalt kunagi 50 aasta pärast Nad tulevad meid kuskilt sealt välja kaevavad. Mängumassikultuuri mõista selle popmuusika asemele, mida mina kasutasin, mis asi see on see meie sajandi sünnitis või tähendus? Tähendab sellisena, nagu ta praegu eksisteerib, on ta muidugi meie sajandi sünnitis. Sellepärast et praegu töötab inimeste teadvus muusika vastuvõtmisel vähemalt kahel tasandil, mõnel ta võib töötada 20-l erineval tasandil või n mõõtmes ja see on iseküsimus. Aga kaks tasandit on see, et mis on üks asi, mis on tarbemuusika ja see on see, mis on, mitte tarbemuusika ehk ükskõik, kas seda nimetada siis kivistunud Akadeemismiks, lisame sinna juurde siis veel mitte kivistunud Akadeemismi, lisame sinna juurde mõttetegevust, võtame selle kokku, et seal mõttetegevust ergutav käivitav stimuleeriv moosis. Aktiivne roll on nentigem, kab akadeemilise sfääri positiivset rolli. No ja, ja et, et muusika vastuvõtuvõime käib vähemalt kahel tasandil, see tähendab, et muusikud ei tohiks minu arvates mitte hetkekski unustada juhul kui nad on interpreedid, kunagi on heliloojad ja produtsendid ja loomulikult nad ei unustage seda kunagi. Et muusikamaailm, ta ei ole mitte polariseerunud, vaid on kihistunud nagu üks marmelaad, kusjuures marmelaad alumisest kihist omale vaimutoitu või ükskõik millist mentaalset toitu ammutav inimene ei pruugi marmelaadi ülemisest kihist üldse mitte midagi saada, ta ei saa sealt võib-olla kätte ja täpselt vastupidi võtaks selle asja kokku. Samas see, millele ma ei taha isegi hinnangut anda. Kui sina ja küsisid, et kas massikultuur on midagi meie sajandile ainuomast, siis sellisel kujul küll põhjendan seda ka ühe argumendiga, millele ma usun, ei saa vastu kõigele vastu vaielda, aga pole vist nagu mõtet. Ei saa vastu vaielda, ei akadeemilise seltskonna esindaja ega kuskil. Nooruk tähendab, küsimus on selles, et džässmuusika, mis tekkis 20. sajandil 20 sajandi alguses, see on midagi absoluutselt eriomast, endise sajandile. Analoogi ei ole mitte üheski varasemas euroameerika kultuuri sajandis. Julgen mina väita, sina tahad. Ma tahaksin džässmuusikaga edasi minna, aga ma võtaksin vahepeal selle jutu kokku, nii et see jutt on praegu Penneldanud kriitiliste kategooriate juurest sotsioloogilisteni ja vastupidi. Et tegelikult kui massikultuur sellisel moel, nagu ta praegu eksisteerib, on praegusele sajandile iseloomulik, siis on igal sajandil eksisteerinud oma meelelahutused, oma mastaabid, ainult kassid tõstis. Tänu sellele helisalvestusele on praeguse massikultuuri mastaabid Rooma impeeriumi piirid märksa suuremad, kui olid need varasematel sajanditel sarnased. Kas see on üks, mis kõige enam tsiteeritud populaarmuusikauurijaid, teoreetikuid, tema on sotsioloogi haridusega inimene, inglane, tema on üritanud defineerida popmuusikat muusikat ja ta on tunnistanud oma võimetust saada hakkama ühe definitsiooniga vaid ta on selle asemel kirjeldanud populaarmuusikat nelja erineva parameetritega ja väitnud, et need parameetrid peaksid andma tervikpildi ja üks nendest meetritest simultaansus, mis tegelikult tähendab seda, et tänu helisalvestusele on võimalik see, et ühte sedasama muusikatükki kuulavad inimesed Austraalias, Tallinnas, New Yorgis ükskõik kus mujal maailmas, et nad on suutelised samaaegselt seda muusikatükki tarbima tänu sellele praegusele süsteemi ja see on üks parameeter ainult, aga ta ei ole ainumäärav. Nüüd tegelikult needsamad parameetrid, kui hakata neid vägisi ümber tõstma sele sotsioloogiliselt ehk populaarmuusika tasandilt ka sellele kriitilisele kunst muusika tasandile. Me peame samamoodi rääkida, et, et milline on siis erinevust starti Arvo Pärdi vahel. Me võime öelda, et to start, sinder on küll levimuusika, aga ta ei levi. Tema plaati müüakse Eestis võib-olla ütleme 1000 tükki, Pärti plaati müüakse kogu maailmas mitusada 1000 tükki. Mis siis kumb on siis nagu nii-öelda rohkem levimuusika, kas Arvo Pärti, Two Quick Start? Tegelikult ma ei saagi nendes kategooriates rääkida, kuna need on natuke erinevad asjad, nii nagu ei õnnestunud. Nii nagu esteetiline kategooria ja sotsiaalne kategooria need on nad kirjeldavad mingisuguse asja erinevaid tahke. Samamoodi nagu see tohutult hea muusika tükk, nats, Coretski, kolmas sümfoonia pole üldse halb muusika, odav muusika, aga seda müüdi plaati miljon eksemplari. Ja nüüd otsitakse põhjendusi, miks inimesed käitusid nii veidralt, imelikult. Põhise otsitakse sotsiaalsete parameetrite alusel. Miks masin niimoodi käituvad ja samal ajal lisatakse sinna juurde kriitilisi kategooriaid. Ja nüüd džässmuusika on selles mõttes tõesti üks väga huvitav hübriidnähtus 20. sajandil, kus need erinevad asjad on kokku saanud, on, et kunst, muusika, mõjutused on need, millised mõjutused teistest kultuuridest, need on kokku saanud Uueksibriidiks, mida on siis nagu täiesti iseseisvaks tervikuks hakatud nimetama. Kusjuures ka selle terviku sees on kõik needsamad tasandid olemas, mis puudutavad ainult need äärmused on väga kitsamalt meelelahutuslik, tantsuline tasand kahekümnendatel aastatel, paljud, isegi need Stravinski on kõige eredam näide kahest priisis elasliku džäss oli väga populaarne Pariisis, kes lasi ennast mõjutada, kirjutas selles laadis teoseid või siis need rääktaimed, mis oli džässiiirlased, paljud prantsuse heliloojad rääthana kirjutanud ja harjunud Stravinski kujul, aga ära veel näiteks juurde see on selline kerge meelelahutuslik pool, aga samal ajal on selles samas džässis ka neid, mida, kui siin hea sedasama eelnevalt kõlanud sõna, metafüüsiline elamiskogemus ja kõike muud, mida ka sellesse Valded täiesti ilma mingite kõhklusteta on võimalik tõsta. Ainukesed ühe nähtuse piirides, kõik need asjad on olemas. Ja noh, praegune aeg on lihtsalt niisugune teatud mõttes selline julm oma demokraatia poolest ta kõike seda jäädvustada, et järeltulevad põlved mingisuguste oma algoritmide abil sorteerivad sealt välja mingisugused neile vajalikud nende arvates parimad asjad, kogumid, hulgad, ütleme niimoodi. Et isegi üksiknähtused No selleks ongi niimoodi, et. Mis need siis on, tähendab, mina olen enda jaoks püüdnud määrata. Seda seda algoritm internetis surfata, siis sa käid otsinguid ja kirjutati erinevaid märksõnu ja vajutad sisse mingi klahvikesi nupukesi. Sa moodustasid ka mingi otsingu algoritmi, need võivad olla märksa olulisemad parameetrid, mille alusel sa otsid endale nii-öelda vajalikke sobilikke ja need sellised, ilma milleta sa ei saa hulki kokku, sa saad vastuseks mingi kogumis ei saa ühte vastust. Põrandale, aga mis on see põhi põhialgoritm või see mingi komplekt, mille alusel nagu populaarmuusika, sellised suured hitid jaa, jaa. Kuidas nad ikkagi toimivad minu meelest noh, kirjutavate üsna eakate inimestena, kirjutavate kriitikuteni me peaksime olema jõudnud nagu nende algoritmide helile siis, et noh, et mis see on, mis tekitab selliseid suuri läbilöök. Ei, nagu selle sellest on kirjutatud tõenäoliselt ka sajandi teda tagasi ammu, kuidas on olemas määratleke ülakeha ja alakeha võnked ja kuidas mõjub, nüüd me jõuame asja tuumani, see, see ei ole. Alakehavõngete peale võiks see ülakeha võnked on väga oluline ja tegelikult ei olegi tuum see lihtsalt inimese sellest füüsilise olemise paratamatu, sest tingitud ütleme piirded. Aga kas ta ei ole asja tuum? Ütleme seda, et populaarmuusika Need kihid tõepoolest töötavad kooskõlas, ütleme, meie mõju põhineb koost külal, meie ütleme keharütmidega või mingisuguse meeleliselt voodil, et võib-olla me jõudsime siis asja tuumani ja võib-olla me jõudsime ka sellest Igori metafüüsika sinna noh, reaalselt töötavate asjadeni, mis ju ometi toimivad vaid just selles piiritsoonis, nagu sa räägid, kus, kuhu on nüüd jõudnud see keeleprobleemide juurest see akadeemia, milline sfäär ja kuhu keskpõrandale kokku, kuhu jõuab see populaarmuusika Asta siis sinna keeleliselt väga-väga ereda eredate kujundite juurde, millega tegutseb siis Pärt ja Coretski ja ehkki see on muidugi kahe otsaga asi, seepärast, et ühest küljest on see väga sensuaalne muusika, teisest küljest on sealjuures jällegi hästi tugev see rituaal, poolne külg ja religioossed lood ja narratiivid ja et võib-olla selles ongi selle muusika jõudma. Praegu hakkan mõtlema, et ta ühendab nagu muusika müüdi selle meelelise tasandi, mis, mis töötab väga lihtsa, väga algelise koodi põhjal. Nii et me peaksime küsima, et kas aastal 2050 on inimene füüsiliselt olemuselt selline ta neid poode, mis mõjuvad tema nii-öelda keha alumistes osades ja ülemistes osades endine. Kuna meie seda ei tea, eks ole, siis me ei saa seda öelda. Kas, kas inimene on füüsiliselt piisavalt samasugune kui praegu, et need koodid toimiksid nii, nagu nad on sajandit toiminud? Mina olen selles muuseas veendunud mina ka sellepärast, et inimese geneetiline evolutsioon seisma jäänud teadupärast nii et mis, millest me ei pea järeldama, et meil kõigil on kõik väga hästi. Aga kuigi inimese Geneetiline evolutsioon on väidetavalt seisma jäänud tekitab mulle või võiks, võiks tekitada rohkem muret see asjaolu, et kultuuris ja kasart muusikakultuuris on, loomulikult on ilmnenud enesehävituslik printsid ja need tulevad korraga mitmelt rindelt. Kõigepealt seesama täna meie peksupoisiks olnud akad, emission tähendab saanud publikust eemaldumas, on kapsal elevandiluu torni seda endaga kaasa riski, kus kompasiitudki võtab, andis enda hääle lõpuks oma luudes hulluks. Asjale võib vaadata niimoodi, palju. Reaalsem oht on tegelikult see et publik võib nüristuda massikultuuri tingimustes, tähendab, keerulised probleemid on tema jaoks juba niivõrd keeruliselt kodeeritud, et ta ei saa sees lihtsalt varu. Tähendab, siin on, tekib see keeleküsimus. Mõelge, kui paljud neist, kas sina või sina, Tiia või siin ema, kas me, mina ise panime, teame, oskame sõnu Fayygja keeles. Aramea keeles sumeri keeles keelne väljend. No miks on välja surnud, sest rahas inimesed, kes selles keeles rääkisid, surid välja või segunesid teistega. Ja see võib kokku võtta niimoodi, et keele leviala tõmbus tohutult kitsaks, kuni tähendab, Neymar polnudki Divi alaks oli ainult punkt, järelikult keeltele andanud muusika kaagi ja sellisel juhul kõrgkultuurilisi protsesse võib oodata. See on muidugi ainult võimalus, loodetavasti, aga eriala muutub niivõrd kitsaks, et ta polegi enam kuskil pealetungi olla, mis tähendab teda enam ei olegi, ma ütleksin selle asja kokku niimoodi, et kultuuri ja muusikakultuuri enese hävituslikud protsessid peituvad tegelikult kuulaja teadvuses, mitte niivõrd looja teadvuses, kuivõrd kuulaja teadvuses. Sest kui pole publikut, pole ka muusikat. Tahtsin lõpetuseks küsida, et kuidas te lühidalt kokku võtta, kuidas ikkagi tunnete ära hea muusika. Missugune seal. Vaata siia, mina kohe tunnen jaguma, siin on ära siis mina ei vaata kuskilt taksost raamatust järgi, et kontrollida, kas see nüüd ikka oli hea muusik või ei olnud eriti nüüdismuusika kohta põnevaid raamatudki kuskilt võtta. Ja inimesel on kaks tunnetus, üks on aju ja teine on seesama kont, mille peal ma praegu istun. Kusjuures, kui on tegemist hea muusikaga, siis ma usun, usaldan oma salakonti rohkem kui oma oma kahte ajupoolkera, mõnikord minu asenetud. Mina siia tulles just mõtlesin selle selle peale, sest see on ju fundamentaalne küsimus, millest lähtudes me otsustame ja jõudsin täpselt samale järeldusele, et ma usaldan oma meeli. Aga samas ma annan aru, et et need järeldused kohtuvad minu meeltest ja ei pruugi kokku sobida võib-olla kellegi teise meeltega. Muusika kogemine on väga individuaalne ja personaalne ja seesama küsimus, et mille järgi keegi tunneb ära hea muusika, mis on, et vastus on üldiselt ikka üks ja see sama ma tunnen ja järelikult on ta hea. Ja nüüd järgmine probleem on selles, et meie kui kriitikud oleme sunnitud seda teatavatel eesmärkidel ka sõnastama ainult põhjendama ja leidma meeltes tekkinud tundele, et see on hea verbaalseid, selgitusi, põhjendusi, konstruktsioone ja kõike niisugust, millest ka teised on võimelised aru saama, mis oleks veenev. Ja nüüd see, need, mis oskusi ei pruugi muusikat ise teha heaks. Näiteks mina ei suuda seda öelda. Ma põhjendan või kuidas, ma selgitan, et see muusika on hea, et see tundmus, mis minust sees tekib, et see nii tugev, nii huvitav, nii ergas, et, et see tõepoolest on see argument, et ma võin tõesti nüüd öelda, et see on hea muusika. Sa kirjutad sinna ümber võimalikult huvitava jutu kokku ja siis ongi veenev. Aga see noh, teatud mõttes on muidugi vale, eks ole, sellepärast et ma ei ole võimeline sellesse verbaalsest väljenduses kõike seda, mida ma tajun muusika juures kõike seda erastama. No sellega me oleme jõudnud ikkagi sinnasamasse metafüüsika-sse välja tõestamatusse aga mis on muuseas, see siiski on võib-olla kunsti või skulptuuri puhul, on, on selline põhi. See ongi see ilmutus, nägemus ja kõik muud sellised religioossed kogemused, mis on inimkonda tõenäoliselt oma algusest peale ümbritsenud ja käivitanud ja mis on ausalt öeldes erinevatest kultuuridest küllaltki. Aga ma tahan siia veel lisada, et, et see ei tähenda sugugi, et kunstide kultuur kui religioosne, mingis mõttes kindlasti religioosne nähtus on, on alaväärtuslik võrreldes näiteks majanduslike või poliitiliste või sotsiaalsete veendumustega, ma mina arvan, et ka majanduslikud ja poliitilised veendumused on puhtalt religioosse iseloomuga. Aga ma tuleksin korraks defineerimise juurde tagasi, tähendab eriti infoühiskonnas, kus me praegu elame, jälle üks vastik sõna, eks ole. Infoühiskond. Me oleme harjunud kõike seletama, lahterdama ja defineerima. Ja iseenesest on väga tähendusrikas, et me oleme siin kohe puudutama ka muusikas, sellist metafüüsilise boonust, aga me pole, võtavad seda sugugi mitte üksipulgi lahti võtma ja selgitama välja, et miks on ikkagi niimoodi, kuigi siin oli ju küsimus õhus, et aga miks see üks asi on ikkagi niimoodi, et ta mõjub inimestele sedavõrd, et ja nii edasi ja nii edasi ja on asju, mida ei ole üldse võimalik defineerida. Ja need asjad on väga lihtsad ja mõnikord niimoodi. Mida lihtsamad asjad, seda raskem on defineeritud, kui te keegi defineeriks ära, mis asi on armastus, ema armastus või algoritmi vana lihtsalt kokku võtta, tähendab, ma ennustaksin sisenemisel julma Nobeli? Ma segan vahele, all on ajakirjanduses käinud praegu kyll Keidsiteks päris selline huvitav tsitaat, vaat kus ta ühes Ameerika telekanali vestluses teatas, et see on käkitegu. Microsofti Gazalavate armastuse koodi lahtiselgitamine ja ta käkitegu, varsti tullakse sellega toime ja siis te alles näete. Loodame. Loodame, et ei näe vaeva selle sajandi, mis on kindlasti.