Ja tere õhtust, hea kirjandussõber. Mina kohe olen taas spiikri saadeta kõrgemas kätte on jõudnud märtsikuu kirjanduses, on kokkuvõtete tegemise aeg, eelmisest aastast on preemiate jagamise aeg ja täna jõudis minu kätte ka märtsikuu looming, kus traditsiooniliselt on kirjanduse aastaülevaated. Luulet vaeb sedapuhku Maarja Kangro kes ju tänavune Kultuurkapitali preemia laureaat ja roosat, vaata vahe. Nii palju kui jõudsin neid siit-sealt sirvida tunduvad olevat väga tehased ja heal põhjalikul lugemisel põhinevad ülevaated. Aga kui nüüd mõne sõnaga veel meenutada neid äsjaseid kirjanduspreemiaid, siis võib öelda, et ikkagi kuidagi üsna hästi õnnelikult on nad sel kevadel kogunud. Ja Kultuurkapitali preemiate puhul on huvitav tuvastada, et natuke nagu oli naiste aasta või nii heitke mulle ette seda, et ma nüüd jälle autorite sugu hakanud esile tõusma, aga kuidagi silma see ikkagi ju jäi, et nii proosa kui luulepreemiad läksid sedapuhku naisautoritele ja mõni teinegi takkapihta. Ja panga üle on kasvõi juba sellepärast hea meel, et kuigi see Heureka kogu minus ehk natukene kõhklusi tekitas siis see, mis nüüd Maarja Kangro luule ümber on läinud lahti selle tõttu, et ETV luuleminutites näidati ehk ühtmite temale kaugeltki mitte kõige tüüpilisemad teksti. See tekitab küll tahtmise munadele pealiskaudsetele inimestele öelda, et kuulge, lugege nüüd ikka raamatut ka ja siis hakake sõna võtma. Seda tahtmist on viimasel ajal üldse väga palju. Aga eks see natukene sinna luuleminutite tegijat kapsadega natuke kisub, et ehk tasuks siiski rohkem keskenduda neile luuletustelemis, auto kogu suhtes on kuidagi representatiivsete ja vähem ajada mingisugust, et oma sellist ridamisi kohati tundub natukene teadliku provotseerimisega, vat just ütlemegi selliseid sõnu rahvustelevisioonis ja meie võime näide teie ei või neid öelda. Seda ei ole vaja. Maarja Kangro on palju huvitavam luuletaja kui sellest ühest televiisoris loetud luuletusest välja tuli. Aga selle headuse kinnituseks sai ta hiljuti ka Tallinna Ülikooli preemia. Ja kui vahepeal oligi ehk et ažiotaaži selle üle, et miks hein hauavend, proosa nominentidest Kultuurkapitali välja jäi, siis nüüdseks on häinhovend saanud Vilde preemia ja nõndagi esile tõstetud. Ja on ka hea meel selle üle, et Tartus Gustav Suitsu nimelise preemia sai Kalju Kruusa kus samuti tuleb mängu see, et need, kes luulekogu pole lugenud võtavad kohe sõnapilvedki, mingi liigutavadki on kuidagi eesti keeles ületamine ja kas eesti keele kui emakeelepäeval, siis võis sellisele kogule preemiat anda. Need, kes raamatut on lugenud, teavad, et isegi Eestis üldiselt levinud keele mängulises luules niivõrd peenelt erinevaid keele kihistusi tundvaid autojuhid on ikka päris vähe nagu Kalju Kruusa ja see, et ta oma raamatusse toob kokku Eesti keele kõikvõimalikud olevad ja olematut kihistused. Eestid näitab ainult selles keele rikkust. Veel kord lugege, enne kui sõna võtate. Aga mängingi jäätmiseks nüüd Kalju Kruusa mõningaid vanemaid luuletusi, mida ta on ise. Erakonna plaadil esitanud, sellest on juba hea viis aastat möödas, kui see plaat ilmus. Aga ka Kalju Kruusa, mitmed varasemad luuletused selles uues kogus pärinevad tolle plaadi ilmumise ajast. Ning peale seda läheme juba uute raamatute juurde. Mõned neist on uuemad, mõned ka juba eelmisel aastal ilmunud. Aga kõiki ühendab mõneti elulooline kihistus neis, olgu nad siis ilukirjanduslikud või biograafiaks, kirjutatudki. Ja eks see tegelikult iseloomustab juba valju kruusat. Kederluud upuvad heinasse. Vigaski lõikab kui habe näola. Kuid rohi kasvab taas ja ei mäleta midagi. Veiderdused puiste põõsist ei tundu nii tegelikud kui lilled sest nad ei ole käegakatsutavad. Kuigi ei tahakski neile jätta näpujälgi. Ja paigal istudes kuuleb, et loodus sumiseb. Ongi parem paigal istuda. Kivil kuuri trepil. Loodus on lausa lämmatav. Lehed on lopsakad, vihma ei tule ja kui vaid hootisi, piiskop kus on soojad kui elu rasked, kopsakad. Aga nii harvad, et mullakihid ei niiskusviljade ärakest. Pind kuivatuspaberina jaksab vaevu imada tindi. Ja vaat, põlvili on märkamatult tõuske kõrged. Kuni kookuse kurnatuna vajub põlvili kord. Peletan eemale vastiku tüütus mobiise vasakut kätt abiks võttes. Seni ka Mill kaotada võib süütuse tõesti koormav, eks ole. Ja mõneski mõttes nagu natukene liiga nähtamatu ja imal. Kuigi tunnen, et olen ka üllastanud võete. Sest et tõelises ei kattu mu juhita teadvus vooluga mis on küllastunud kummipael Sist päevist. Sest viljakast pinnasest, kust käiku alustab Kahjuks, kui mu kummik peaks astuma ojasse ei saa enam minna. Sest mu vahelastest tahtmatult tekib ummik. Kalju proosaluulet kuuleme hiljem veel ent enne nende uute raamatute juurde minemist tahaksin meelde tuletada, et nii mõnelegi preemiale on võimalik veel kandidaate esitada. 100 ja üks neist on festivali Prima Vista ja Tartu Kultuurkapitali poolt välja antav kirjandusauhind. Esimene samm mis erineb paljudest teistest kihedas auhindadest, siis sellega, et sellele võivad kandideerida trükiajakirjanduses avaldatud debüüttekstid, mis siis eelmise aasta jooksul ehk 2008. aasta jooksul on ilmunud. Ja kandideerida saavad nii autojuhid ise, kui siis meediaväljaanded. Toimetajad saavad esitada kandidaate autorite hulgast, kes 2008. aasta jooksul on nende väljaandes debüteerinud. Avaldus ja koopia avaldatud tekstist tuleks siis saata kirjanduse seltsi. Vanemuise 19, Tartu ja aega on 15. aprillini. Preemia suurus on 5000 krooni, mida me küll muidugi ajapikku loodame kasvatada, aga toredaks täienduseks kevade tulles on seegi. Ja nüüd siis nende erinevate eluloolise kihistusega raamatute juurde päis. Hiljaaegu ilmus Jaan Pehki luulekogu neli ja kui võib öelda, et eelmine aasta oli suhex muusika või rokibiograafiate buumi aastaks, siis tundub, et aasta jätkab seda trendi. Aga ei meenu küll ühtegi teist raamatut praegusel hetkel, kus muusikalist autobiograafiat oleks värsivormis esitada üritatud Jaan Pehk kolmandiku raamatust. Just sellega tegelebki. Ja tema meenutused oma esimestest bändidest ja kogemustest, muusikakoolis ja kõikvõimalikest esinemistest stiili katsetustest on siin sellises huvitavas poeemi vormis esile toodud ja minu meelest juba juba sellega üksi paneb ta märgi maha. Kogu teises osas on õigupoolest kõige vahvamad ka need, kus ta need luuletused, kus ta räägib omaenda elulistest kogemustest, kohtumistest naabritega võib bussijuhtidega. Kuigi need lühemad Epikhameerikut luuletused on ka vahvad, aga ennekõike annad vahvat tema enda esituses. Jaa jaa. Elavas ettekandes. Jällegi kogumikku neli, kolmas osa, on selles mõttes pretsedenditu, et siin on võetud ühe mitte kõige targema poisi noorepõlveprobleemid või siis sellised teismelise ja probleemid aastast 83 ja mängitud need välja niimoodi, nagu nad oleks kirjutatud netiportaali ja nii on nendele probleemidele ehitatud tänapäevased tänapäevases netikeeles. Kommentaarid omamoodi eluloost münti on nähtavasti Siimgi, kuigi selle poisi nimi on Valdek. Aga sellele eluloolisele ja omajagu veidike piinlikust tekitavale taustale, nagu teismelise eas ikka on, need probleemid tekitavad need kommentaarid vahva võõrutusefekti. Tuleb meelde. Mõne aasta tagant jan kausi Untsate tunnis olnud pikk netikommentaaridest koosnenud novell, mis minu meelest siiamaani on üks jan kausi parimaid. Igatahes kui Jaan Pehki siiamaani peeti selleks selliseks väga minimalistliku X naljameheks kes ennekõike ikkagi andekas muusikamees ja ehk alles siis mööndustega luuletaja, siis nüüd võib öelda küll, et sellest kogust, et võib saada üks aasta meeldejäävamaid kui aasta on ju veel noor. Jaan Pehki ansambli Köök, uut plaati mul veel ei ole. Sestap meenutagem köögi eelmist plaati ja siitki üht autobiograafilise mündiga lugu Alam-Pedja. Loolise vana. Tammi. Sukakott. Täna jõudis minuga, et Jüri Kaldma kollaažromaan isa kasvab pojaks jälle, kui kirjanduslikud arutlused käivad viimasel ajal selle ümber, et kas puhtfunktsionaalne ilukirjandus ongi taandumas eluloolise ees ja oma proosaülevaates vapo Vaher nimetab ka Mihkel Raua Musta pori näkku julgelt romaaniks siis sellele keskuste elule kõlab kaasa ka Jüri Kaldmaa. Isa kasvab pojaks, sest kollaaž romaanina on esitatud kogum esseid, asustusi mõtisklusi, seksuaalsuse, usu teemadel. Luulevormis, arvustusi, näidendi vormis, arvustusi, vahval kombel ka väikene kogum väljavõtteid Vastu kajadest Kaldma kriitilistele tekstidele. Ja. Need raamatu alaosad on ka nimetatud tavatu poeetilises, aga ka sellised tehnilised paratekstilised osad. Nii on sisukorra nimeks pliiatsiga kriipsud ukse pedaal ja nimeregistri nimeks klassipäevik ja ja toosama vastukojad rubriik on pilk peeglisse. Aga tõepoolest võib öelda, et kaua tehtud kaunikene või vähemalt kaua tehtud ja, ja kummitama jääda sellepärast et tekste leidub siin aastatest 1986 kuni 2005. Ja nõnda moodustub nendest erinevatest kultuurikogemustest kohati üsna jõuliselt sõnastatud poolehoiu või vastumeeleavaldustest erinevate näidendite ja raamatute ja elunähtuste suhtes. Selline kroonika. Ühe Tartu boheemlaslik elust esteetilistest ja vaimsetest ja ka usulistest valikutest ja paralleel tekib mõne aasta eest ilmunud Aivar kulli arvustuste koguteosega kullipilk, kus oli ka seda boheemlane elu kroonika vaimu tublisti olemas ja lõpuks muutuski ju pooleldi ilu kihenduslikeks meenutusteks. Seda julgust oleks veel võinud olla ja õigupoolest See Jüri Kaldma raamat on ju samamoodi pandud kokku asustustest algselt oligi juba selline mänguline või temal ongi selline mänguline laad neile olnud. Aga mõjub kohati täiesti ilukirjandusliku teosena või sellise. Osalt ka Toomas Kalli kirjutatud Uku Helf. Kes ta siis oli kukkujalt blogi oleks vähemalt teadnud Uku Half Toby päevikuna. Seest. Iri Kaldma võib öelda, et ei ole olnud eelne keskväljale trügija ja keskväljale avasüli vastuvõetu. Tema pilk on ikkagi selline natukene irooniline, kohati sarkastiline, kõrvalpilk ja omamoodi programmiline on kogu üks viimaseid tekste Vahjuline ja meediatola mees minu meelest. Ajakajaline on ka täna 10 aastat peale selle kirjutamist. Ja jällegi veel üks viis, kuidas eluloolisele temaatikale läheneda. Ootamatus, anne nurga alt vaatab meile vastu Urmas Vadi Näidendi võist stsenaariumi kogumikust kohtumine tundmatuga, mis ilmus küll juba aastal 2008. Aga mida ma olen ikkagi tahtnud siin saates pikemalt käsitleda ja kuidagi ei ole seda õiget mahti või konteksti saanud, aga just selles eluloo Temaatilises saates on minu meelest seda vadi raamatut mõttekam käsitleda kui oleks olnud mõnes draamateatriteemalises saates sest kõik need kolm näitekirjandusliku teksti sele saamatus puutuvad ju reaalselt meie ümber ja meie kultuurikeskkonnas elanud inimestesse. Olgu see siis kioski Georg Ots ja mitmed tema ümber tegutsenud või nimi, näidendi stsenaariumi kohtumine tundmatu tundmatuga tädi huti, Valdo Pant ja, ja Mati Talvik, kes siis selle loo kohaselt alustas Mati Dilbana. Või ka kõige esimese ja minu jaoks ka võib-olla veel kõige huvitavama näidendi mängi inimene, seltskond, kelle nimed on küll üha muudetud, kuid kust tuntavalt tõuseb esile see hundi vahingu salongi ajastus piil. Ja tõepoolest on ju ette heidetud seda, ta käib elulooliste faktidega, ei liigu vabalt ümber ja ja paneb Trophy vurtsu voodisse hullama ja, ja teeb romansi Georg Otsa ja merineitsi vahele. Inimesed, kes ootavad midagi Healistlikumata, on lausa kuidagi solvunud. Justkui peaks kirjanduslikus tekstis ilmtingimata mingist patoloogiliselt ajama. Ja minu meelest vadi sõnum ongi see, et kuulge, kulla ümbritsevad, mida te sellest inimesest siis tegelikult teadsite. Et igas justkui lõpuni ja risti ja põiki ära käsitletud kultuuritegelased on mingisugune isiklik ja. Läbivalgustamata rööpamata tasand, mida toojale lasknud ilmsiks saada ja. Padi võtab kujutella, millise, milline see sisemine mina neil olla võiks ja ei püüagi selles mõttes kuidagi lagedale kista sõda, mis selle inimese pähis osaks jääma peab. Pigem viitab oma julgete fantastmidega sellele, et see, mis on inimese sees, on kujuteldamatu nendele, kes tema lähemas tutvusringkonnas liiguvad, rääkimata siis nendest, kes publikusse või fänkonda kuuluvana ekslikult arvavad, et nad seda inimest või artisti või telestaaži läbinisti tunnevad. Kontost publiku jumaldamise ja jumaldatud enda võõrandumise vahel on kõigis nendes näidendites olemas ja võib-olla jällegi selles mängi inimeses tuleb kõige teravamalt esile, kus üsna Steven kingilikult üks rinnakas luulefänn röövib kirjaniku ära ja keeldub uskumast, et tegu ei ole hoopis teise kirjanikuga röövida, tahtis. Igatahes paneb see vadi näidendi kogu mõtlema paljugi selle üle, mis praegustes justkui tegelikes või autentsetes elulooraamatutes toimub ja kuidas seda spektaaklit ja täiesti uskumatutena vapustavatele šokeesevatele, sündmustele mängimist on hakatud ära kasutama ja kuidas vaikselt hakkab tõesti ilukirjandust kõrvale suruma. Võeti nagu seda siis selle nurga alt lugeda. Aga nüüd kuulame natukene veel Kalju kruusat, tema elulisi mõtisklusi mehest, kuivõrd ju Georg Ots läks ka merineitsi hüppe selles raamatus ja siis läheme juba edasi mõnegi raamatuga, mis eluloolisele autentsus ole väga julgelt pretendeerib. Tuult ei ola pilvi ei ole. Käes heinakuu lõpunädalal. Oh kui koletu mühaklikkust erksavärviliste lillede kuid malle heinaku, et mul ei ole muud kaaslast, kui reetlik rikkus. Lõpuks sai ratta käima. Talle täishoo sisse. Päeva ei kujuta enam taeva sineta. Kärtsud värvid, klähvivad teekäijad sisse, löövad hambad. Kaaslasest noru tunneteimineta. Õhtuvalgus käib käpuli. Ei malda, magad. Ööd on paksud, kui toomingamarjade kuulan. Kõike on priskelt käe. Kuid kahjuks ei saa jagada kalligagi. Kui prooviksin, ei tea, kas kuulad? Meri on eimiski kaldas kuid sügavamale minnes muutub peegliks. Helme eri ongi Keer. Kohati kroom hall, tõnikseri kohal vingu, sinine laiguti. Ma olen vaid vaevu tabatoonile langevad loit on oranž. Suur tops hingab korrapäratult. Merien liigutab leebet, kiigutab käratult. Pikaajalist võitu põhjas endal kare, Grabe ebatasane ja puhas helk ei peida põrgatajatendas. Kuigi valgus pilvene ja säält veerele. Vahel väin molksata, kus kaldaks, keerdub tasane vetikale. Aplad kärbsed, trassi adrus, kuskussi laguks kaldale uhutud andma, tõus. Tallinna kliima näitab end parimast küljest. Kirdest tulev tuul muudab kõik nii asiseks. Puud vaaguvad tuule käes asjalikult ei tirtsud sirista ega Kressid kasvu nii kui tavaliselt vaid teisiti. Kohe näha, et miski on toimumas. On esimene päev, mil laial hommikul õuele astudes hoovi mõnule pillatud kollase toominga ja kastanilehti on esimene päev, mil ma ei saa rahulikult kiiktoolis istuda. Nad ründavad kerjata kahvatuks, võõbata na kui heiani ajajärgul hoovi prouad kübekene rohelist, kollases, mõni munavalge, teatraalselt tegelinskid. Allergiline ebamugavustunne tuleb tuules lehvivate liblikate Browni liikumisest. Kuid tooni andvale asjalikkusele tagab saanud sellise tugeva lisandi. Võimaluse võrrelda annuse kaheldamatest. Lähevad lipiti ja lapiti maja nurga varjust esile koos harvade kastanilehtedega. Lehe laibad jäävad maale pilla-palla lebama. Kuid liblikad saavad uuesti tuule tiibadesse. Esimene lõikuskuupäev aastal ei ole tähtsust, neid ei olekski mõtet lugeda. Kah, kes leinapäikene loomulikult kaabildil. Või õigemini kõik muu on kaabildil. Visandlikult servis, külgedel suvi, osalejade neoonvalgus, Kresside aupaistel, viimane moeröögatus ei oska püsida pinnal piirab hajusa kergesse väärina iga Ilmlikku lill. Eeter, helesinine. Kogu olev kohiseb lohiseb nii keskendunud töömees asja kallal. Vend ei saab alati nii, kui keskendub oma filigraanidele. Ja beton mobile peakski kunagi varsti valmis saama. Ongi juba valmis oma valmimatusest. Mihkel Raua Musta pori näkku on kujunenud pretsedenditut sündmuseks vähemasti viimastest aastate eesti kirjandusmaastikul. Aga õigupoolest on ju ilmunud mitu eluloolist raamatut või pigem kultuuriloolist raamatut ma julgeks küll nii-öelda mille kõrval Musta pori näkku on kogu sümpaatia juures siiski nagu veel üks Lotte Teen juttu Vladimir Wiedemanni maagide koolist ja Pille Hanni raamatust Ma armastasin kiskjat. Mõni saatekuulaja kindlasti võpatas, et miks nii õudseid raamatuid peab kirjandussaates jutuks võtma, aga minu meelest on need selle praeguse eluloobuumi võib-olla kõige tähelepanu varasemad teosed just selles osas, et nad panevad meid ühest ajastust vägagi teistmoodi mõtlema. On ju räägitud sellest, kuidas nõukogude praegu ja eriti see stagnatsiooniaeg oli ikkagi väga hallijad tüütut ja ühtlustatud ja rutiinset ja võib-olla kuskil mingisugune tuli tuha all hõõgus, aga aga üldiselt oli tegu siis, kas. Ühelt poolt sellise ametkondliku nürimeelse sovjetikultuuriga ja teiselt poolt siis tulihingelise ja võitlusliku dissident lasega. Need kaks raamatut näitavad, tollel nõukogude ajal Eestis toimus ikka täiesti uskumatuid asju elas ikka täiesti hoomamatu vaid inimesi. Ja seetõttu on võib-olla arusaadav, miks nad kaks raamatut küll tasapisi müüginumbreid kogudes kasutanud sellist läbilööki nagu Mihkel Raua raamat. Lisaks sellele, et kumbki neist telesaadete juhi ja muidu meedias pidevalt üles ei astu on ka lihtsalt raske selle tegevustikuga selle keskkonnaga identifitseerida, sest et kui mustas põhis kujutatud rokkmuusika ja alkoholism on paljudele inimestele tuttavad nähtused, siis Läti pesuvahendist maagilise kaifi saamine või inimeste söömine, tükeldamine loodetavasti küll on ikkagi midagi. Aga kui jätkata selle maagide kooliga Vladimir Wiedemanni raamatuga, siis see on ju ka huvitav ülevaade vene kontrakultuuritegevusest Nõukogude Eestis ja jällegi sellisest kogukonnast, kes nii mõnelegi teada on olnud, kuid kellega pidevalt lärijaid on siiski Eesti kultuuriinimeste seas piisavalt vähe, et keegi ei ole seda teemat tükk aega nii jõuliselt ette võtnud või nii avameelselt ki-kõik, need maagilised lahen, lahingud loomad, Hansportjana mööda Nõukogude Liidu kaugemaid eksootilisi paiku ringi sõitmised või ka siinsamas Eestis kohalike tõeliste ja mänguliste gurudega kokkupuutumise, et on ju ilukirjanduslikes tekstides praktiliselt kajastamata jäänud ja samamoodi ka need kummastavad kuriteod, mõrvad või Lennoni tapmine, mis siin kirjas on. Jutt ei ole siis sellest originaal John Lennon Est, vaid mustast maagist Lennonist. Siinsamas Eesti lähiminevikus. See kõik on. Ühelt poolt mõjus just sellepärast, et siin ei ole üritatud mingisugust kirjandust välja venitama hakata ja teiselt poolt ikkagi tekitab natukene seda tunnet, et oh, kui võimsa romaani sellest saaks. Aga võib-olla see on ajastule väga iseloomulik tunne, et kõik sellised võimsamad romaanid mis aga just sellepärast, et nad on jäänud kirjutamata ja romaanina nad enam ehk sellist mõju ei avaldaks kee kooli, sellise meenutusliku kirja panuna. Ja sama saab ka öelda. Pille Hanni mälud mälestusraamatu meenutuse Hamatuks on seda ehk liiganakalistlik või pehmekoeline nimetada. Ma armastasin kiskjat kohta, mis siis teadupärast räägib tema kunagisest abikaasast sarimõrtsukas ja inimese ja handas Hannist. Ja olen juba heale sõbrale Ervin Õunapuule mõned korrad öelnud, et vaata nüüd, kui paljud inimesed ütlesid, et õunapuu liialdab õunapuu paneb liiga palju kratteski. See, kuidas õunapuu kujutab usufanaatikuid, on ebaõiglane usu inimeste suhtes. Ja tuleb välja, et seesama Homostada ja transa stiidist. Inimsööja on rangelt usulisest perekonnast ja just see väga karm kasvatus väänastas inimese elutaju nii teha. Isegi kummastav on see, et kuigi raamat ei lõppegi kaugeltki Andrea soni tabamisega ja ja enesetapuga vaid jätkub Pille Hanni mälestustega vanglast, siis koguda teine pool ja need vanglamälestused isegi mõjuvad kuidagi arhicine Hotiinsena. Võib-olla ikkagi sellepärast, et vanglaraamatuid on Eestis juba mõnevõrra ilmunud, aga sellist tõsielulist pikemalt kajastatud. Inimkoletise lugu ikkagi ei ole. Muidugi tekib siin küsimus sellest, et kas see ei tekita mingisugust perverssed jälgimist või või nagu need ei kulutused ka läänes on mingit ebatervet huvi selliste inimeste vastu. Mine võta kinni. Minu jaoks oli ta ennekõike ikkagi mitte isegi niivõrd ühe pentsiku inimese lugu kui pehmelt öelda kahe pentsiku inimese lugu vaid ühe kultuurikeskkonnalugu, kus võis toimetada sääraseid tegusid, ilma et kellelegi tükk aega oleks selline asi silma jäänud või. Või kuidas, topeltelu, millest ju nõukogude ajaga seoses on palju räägitud, võttis niivõrd õõvastavamaid vorme. Ei imestaks, kui taolisi lugusid hakkab ka veel tulema. Kuulame siia peale nüüd ühe instrumentaalpala. Natuke pealegi seostuv, see on raskete asi seal neli Nugalaste advent. Aga miks ma veel Raskatasest mängin, sellest ma nägin peale seda lugu. Raskatasest mängisin ka seepärast. Raskatasises mängib Pillega Betti Alveri preemia kõige hiljutisem laureaat Urmo Mets ja algatas ise muusikat ja võsa. Metsaluulet on võimalik kuulata aga homme lõpuks ometi taasavatavas Genialistide klubis Tartus kus. Toimub siis avapidu, suuremas osas on seal see salatuba kaks kava, mees pidi algul toimuma Kirjanike Maja keldristaatus, aga me viisime selle suurema sammuga Genialistide klubisse üle. Sest seda Tartu kõigi armastate. Oma kultuuriklubi avamist on tõesti mitu kuud oodatud. Aga nüüd läheme oma sabinatega erinevatele kuidagi juurde. Ametnike fantaasia selle põhjendamiseks, miks midagi mitte teha võtab ikka üha uusi ja õõvastavamaid vorme. Pakkus ju kirjanik Maimu Berg välja rongiluule eeskujul vahva idee, et Tallinna trammides võiksid hakata väljas olevad roosad kehanduse, katkendid ja linnaametniku põhjendus, miks seda mitte teha sisaldas ka väidet, et kui inimene jääb trammis kirjanduslikku teksti lugema, siis ta tähelepanu hajub ja ta muutub ohvriks. Kõik taskuvarastele. Noh, siis võiks keelata kindlasti ta trammis enda kaasa võetud raamatute ja ajalehtede lugemise, võib-olla ka silmade pelgutamise. Aga tegelikult on ikkagi üsna jahmatav, kuidas on olemas üks selline linn sellise ametnik konnaga, kes selle asemel, et trammides ja linnatänavatel kuritegevust Keelab inimestel nautida kirjandust, et ise olete süüdi. Kui teid röövitakse, selle päästjate kehandust lugesite. Aga nii segaseks, kui Leedus ei ole meil ka veel mindud Leedus, siis kuuldavasti. Kristlike demokraatide fraktsioon parlamendis tahab ära võtta ja 1940.-st kuni 1990. aastani loodud kirjanduslike teoste, muusikapalade, maalide, filmide ja skulptuuride. Autoritasud sest väidetavalt need võisid propageerida kommunismi natsismi. Igasugune ideoloogiline sekkumine alustelt, kultuur lõpeb enamasti jämedusega ja nii ka seekord. Usaldada võiks inimeste enda mõistusliku iseregulatsiooni ja sa iseregulatsioon ka suurepäraselt toimib. Kui te vaatate kõikvõimalike raamatukogude odavaid väljamüüke ja siis on seal teinekord ka sellised tasuta letid ja seal tasuta lettides vedelevad ikka ja jälle need propagandistlikud teosed, midagi aeg-ajalt mõni kollektsionäär huvi pärast kaasa võtab. Jäta endale jälg tollest kultuurikihist, kuid mida keegi teine enam tegelikult lugeda ei tahagi. Isegi tänases demokraatlikus ühiskonnas veel minnakse kunstiteoste hävitamise teed on siiski kummastav, aga ka kristlikel demokraatidel poliitikast pole ka kunagi midagi head loota. Ent jätkame ikka positiivsel noodil või lõpetame selle saate positiivsel noodil. Kevadega on tulemas uued suhet kirjandusfestivalid, ilmumas mitmed uued raamatud. Mõne nädala pärast ilmumas Piret Bristoli järjekordne raamat, mida Tartus esitleme. Ja jälgige veel. Igatahes palju põnevat jõuab ju raamatulettidele just maikuus või suved. Ja järgmise saate, et ma julgen juba ette öelda väga suurel määral tahaksin pühendada ühele äsja ilmunud teosele, see on Nikolai batuureni delfiinide tee. Aga sellest siis juba aprilli saates. Lõpetama jääb veel väikene kild Askatasist valast naeru kajak. Ja kohtume teiega siin spiikri saates. Kuu aja pärast.