Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on ehtekunstnik ja Tallinna vanalinnas asuva meistrite hoovi juhataja Jaan Pärn. Saadet juhib Marje Lenk. Head kuulamist. Kuidas sa elad, jaan, tänan küsimast, mina elan hästi. Seda on tore kuulda. Kas puhkus on sul selja taga? Mis asi see on? Sina ei tea sellest midagi. Oluliselt mitte ka oma tegelikult seitsme-kaheksa aasta jooksul ei ole puhanud, välja arvatud mingisugused nädalased sõidud siia või sinna. Mul on oktoobriks, kus viis päeva jälle Saksamaad. Märtsikuus ma käisin 10 päeva olin Kölnis, mul oli näitus, aga ma võtan seda kui puhkust. Sama jaanuarikuus käisin ka Hispaanias. Samal põhjusel, miks ma lähen oktoobrikuus Saksamaale nimelt soome meeskooriga kontserte andma, ka see mulle puhkuseks. Sellest me räägime hiljem pikemalt. Aga teeme nüüd kõigepealt väikese inventuuri, vaatame, mis ehteid sina kannad. Sul on väga ilus käekett, mille vahele on pandud must kivi, mis kivis on must oonüks. Sõrmusel on samasugune kivi. Täpselt sellepärast ma selle kivi siia keti vahele paningi, kuna käsi läks paksemaks, kett jäi lühikeseks ja teises käes on sul ka üxermus. Seal on minu esimene kullas, kus on minu nimetähed. Aga see ei avane, siin ei ole mitte mingit kivi, see auk on lihtsalt tolmu kogumise koht. Kas sul on kaelas ka midagi? Mistan, võtmed, telefon aegs ketenda. Tegelikult on vist nii, et ega eesti mehed ehteid eriti ei kanna. Nojaa, aga minu puhul nagu reklaam maksab ka midagi, eks ole, sinust võib aru saada, aga üldiselt ma julgeksin väita, et eesti mehed lähevad edevamaks või tegelikult see ei ole mitte edevusest sõltuda, vaid vaid väga paljud minu kliendid, kes lihtsalt peavad oma tööga seoses viisakad välja nägema. Talanud lipsunõelad, mansetinööbid, mis sobivad omavahel kokku, kus on kõrvalseisjal näha. Ta ei ole lihtsalt seda kohustusest ostnud esimesest letist, vaid on mõeldud, mis talle sobib. See ei ole alati edevus. Üks kuulaja küsib, et kas sinu esimene sõrmus oli keskkooli lõpusõrmus? Jah, sa lõpetasid Sindi keskkooli 71, sel ajal oli kooli lõpusõrmuste kandmine väga moes, aga nüüd neid ilmselt eriti ei tellitud. Tellitakse veel, aga mina ei ole neid teinud lihtsalt sellepärast, et 27 aastat tuleb neid täis, kui ma olen teinud unikaal ehteid. May, kasuta valamist tehnikat, May kasutas tantse reeglina. Ja lõpusõrmus ikkagi tähendab mingisugust iraaži. Sa oled lõpetanud ka Pärnu lastemuusikakooli, 67. aastal õppisid viiulit. Kuidas siis muusika su ellu tuli? No lugu on selles, et kunagi Sindi kooli laulmisõpetaja ta võttis mind kuue aastasena käe kõrvale, viis Sindis Pärnusse, ütles emale, et viin poisi linna jäätist sööma. Tegelikult lükkas ta mind ühest uksest sisse, käskis mõned laulud laulda. Sellega ma olin vastu võetud laste muusikakooli, mis tuli ka vanematele üllatusena. Kuidas sinule selline asi meeldib? Absoluutselt ei meeldinud sellepärast, et teised poisid mängisid õues pallima, pidin viiulit harjutama. No see oli ikka usin õpilane, lõpetasid ju laste muusikakooli ära. No läbi tema sai klaveriõpetaja käest sain mõningad joonlauaga vastu näppe, sellepärast et ei oskanud õigesti mängida ja ja noh, vanaemale sai valetatud. Jah, uus lugu on selge, kuigi ma mängisin talle sama lugu juba, ma ei tea, viis nädalat ette, aga läbi tema sai ja kasu on sellest loomulikult olnud. Kas teie peres oli peale sinu veel muusikahuvilisi? Isa ja ema käisid laulmas Sindi segakooris tegelikult tollal vananeva messeni juhatamist, nägime siis ema isa selja tagant pealt. Võib-olla mingis vist oli see selleks, et ma ise nüüd. Aga kui mitu aastat ligi 40 kõikvõimalikes laulukoorides laulnud? Sa mängisid ka noorte viiuldajat ansamblis. See ansambel oli omal ajal väga tuntud. Ma olin neljandas klassis, kui ma võtsin osa esimesest noorte viiuldajate suvelaagrist Otepää päev 64 käisin kaasas 70. aastal ka veel, noh, see oli kolm aastat peale laste muusikakooli lõpetamist oli meil rahvusvahelise muusikaõpetajate kongressil esinemine Moskvas ametiühingute maja sammassaalis. Ma usun, et see oli ansambli üks tähthetki enama tegelikult riiuli peale seda mänginud ei ole, ei olegi mänginud. Viimati ma mängisin 73. aastal ehitusmalevas nalja pärast? Ei no ta on küll alles, eks ole, aga ma isegi siin mõni aasta tagasi püüdsin ta võtta kastist välja ja vaadata, mis hääl tuleb, aga nii jube hääl tuli välja, et ma panin ta kähku kasti tagasi. See kuulusid kaifi raadio poiste klubisse, mida juhtis Leho männiksoo. Kuidas sa selle klubi liikmeks said? Kuna olin kodus haige ja ma mäletan, oli mingisugune raadioviktoriin, mille ma vist võitsin selle sellepärast, et muidu ei oleks ma saanud kutset poisteklubi liikmeks astuda. Võib-olla ka mingi süü oli selles, et Leho männiksoo olid Sindis sugulased, kes elasid meie tänavas ja talle võib-olla tundus Sindi sümpaatse kohana, mida te Eesti raadio poiste klubis tegite. Heino Väli, Juhan Saar, Leho männiksoo, Toivo Tootsen, pühitsesid nendes poiste magades kasvatada, aktiivsust, avardada silmaringi põhimõtteliselt sügaval nõukogude ajal, tegeleda Skaotlusega, teha poiste elu suvel huvitavaks, kuna meil olid suvelaagrid täpselt sama nagu viieldate ansambliga. Nüüd 40 aastat hiljem on väga kena lapsepõlve aegseid sõpru kohata. Kuigi ütleme tihedalt läbi, raadiosse sa tööle ei kippunud. Nii et sinust ei saanud raadiomeest ega pillimeest vaid sinust sai hoopis kahe teise eriala mees. Kõigepealt õppisid sa arhitektuuri. See tuli puhtjuhuslikult sellepärast, et oma Sindi kooli lõpetasin tollal Anti iseloomustus soovitus keskkoolist kaasa kõrgkooli astumiseks. Mina sain neid kaks kunstiinstituuti ja teise konservatooriumisse. Ma ei tea, miks mul tuli mullu unistus äki ooperilauljaks saada. Aga see mõte kadus väga kähku peast ära, nii et ei läinud isegi proovima. Ma käisin kantsis proovimas ka, ma ei tea, kas ma sisse oleksin saanud. Igastahes ma mäletan, Viktor Gurjev tahtis mulle ikka neid ääri-veeri selgeks teha, et minu eesti keele diktsioon ei vasta mitte laulja diktsioonile. Tegelikult üks päev peale eksameid. Ma sain aru, et mis ma siin teen, kähku kunstiinstituuti tagasi, sellepärast et ma tegelikult tahtsin kogu aeg õppida ehtekunsti, ma olin sellega vaikselt tegelema kooli ajal, nii palju kui üldse seda mingis kooli kunstiklassis või käsitöö tunnis teha oli võimalik. Aga kui maalt tuleb poiss Tallinnasse ja kuuleb, et metallierialade konkurss on 10 inimest ühele kohale siis ma teadsin seda, et ma sinna sisse võib-olla kohe ei saa. Kui ma mujale kooli ei taha minna, siis vene sõja, aga äkki oleks see viimane koht olnud, kuhu ma oleksin tahtnud minna. Tegelikult üks päev enne eksamite algust kunstiinstituuti, ma võtsin oma dokumendid metalliosakonnast, viisin arhitektuuriteaduskonda sisse. Järgmine Läksin esimesele eksamile teadmata üldse, mis seal tegema peab. Esimene eksam oli joonestamine, ostsin hommikul kaubamajas mõningad kolmnurgad ja mingid tuši suled. Teistel olid välismaa sugulaste käest saadud uhke Trapido klahvid, millest mina polnud undki näinud. Aga eksami ma ära tekkinud, matemaatika füüsika on mul tugevad, seda väga hinnati kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas ja nii ma olingi vist pingereas teine, kes sisse sai. Kunstiinstituudis oleks olnud võimalik vahetada eriala, mille peale ma lootsin, aga kuna metalli ja ükski koht ei vabanenud, aga siis olin ma sunniviisiliselt õppinud viis aastat arhitektuuri ja sain diplomi 76. aastal, aga lootus jäi püsima. Iseenesest ikkagi kunagi metalli ka vedas. Ja tegelikult noh, nii ta siis läks. 78, läksime kunstiinstituuti tagasi. Vahepeal olin ma jõudnud arhitektina isegi tööd teha. Maaehitusprojektis olin kuus kuud arhitekti kaote nimetuse all aga peale lõpetamist, kuna vabariiklikus restaureerimisvalitsuses olid kõrgemad pangas ja ma olin ka üks esimestena nagu pingereas lõpetajate hulgas, kellel oli võimalik valida, siis töökoht viima, siis valisin restaureerimisvalitsuse. Ja täpselt üheksa kuud olime vabariiklikus restaureerimisvalitsuses arhitektina. Kui ma tagantjärele mõtlen, et minu arhitektidiplomi tulemusena ainult üks ehitus sai püsti pandud ja see oli minu ema kasvuhoone sauel, siis ma leian, et selleks ei olnud vaja õppida viis aastat arhitektuuri. Tänaseks päevaks on seegi lammutatud. 77 kevadel tegi mulle ettepaneku üks minu kolleeg restaureerimisvalitsusest. Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares luuakse töökoht nimetuse all direktori asetäitja kes peaks hakkama hoolitsema, restaureerimiskeskuse ehitada, mis selle eest hoolitsema, et see püsti saaks. Taolist keskust Eestis ei olnud veel ja et üleüldse on vabas õhus ja kenade inimeste keskkonnas ja metsas ja et selline koht olemas ja ma mõtlesin loomulikult selle vastama, kes ei tahaks hakata 23 aastased direktori asetäitjaks kasutades ära oma positsiooni vabaõhumuuseumi direktori asetäitjana, siis 78. aastal võtsin lauasahtlist muuseumi blanketi ja iseenda allkirjaga suunasin ennast uuesti õppima kunstiakadeemias metallierialale, kuna see oli vajalik seoses minu töökohustuste täitmisega. Ja niimoodi mind võeti vastu otse metallieriala teisele kursusele. Pool aastat küll, minu kursusekaaslased pidasid mind KGB agendiks, sellepärast et kui on nii raske sisse saada metallierialale ja keegi tuleb taevast otsa teisele kursusele ja siis sa ei saa ikka õige mees olla. Aga poldiga hiljem hakkasime läbi saama ja kui ma küsisin tollase rektori Jaan Varese käest, et noh, et kas ma mingisuguseid katseid või eksameid ei peaks tegema, et äkki ma üldse ei sobi sellele erialale siis vastus oli, et sa oled ju meie majas viis aastat õppinud, midagi ikka oskad. Ja samal ajal töötasid seal filmilaenutuse ja reklaamivalitsuses. Tegelikult see filmilaenutuse reklaami valitsuselt koht 10 aastat vanem kunstilise toimetajana oli minu elu pikem selles mõttes noh, töökoht, kus ma ühel kohal paigal püsisid. Mul õnnestus ka seal selgeks teha, et ma töötan peaga, mitte tagumikuga ja kui mul on töö tehtud ja kellelegi etteheiteid ei ole, siis ma tohin minna ära kooli. Ja see mul õnnestus suurepäraselt. Ma pidin kontrollima kogu vabariigi trükitud kino reklaami, kõik need trummiplakatid, suured plakatid, mis saabuvate filmide puhul tehti. Et ta oleks trükitehniliselt trükikõlbulik, et oleks enam-vähem kompositsioon paigas. Samal ajal ma leian, et siinsest arhitektuuri õpingust oli väga palju kasu, sellepärast et ka seal. Me õppisime kompositsiooni, pinna kompositsiooni, kõike taolist. See oleks olnud muidugi lähedasem graafika eriala lõpetanule. Aga samal ajal ega me ei teinud seal nüüd mingisugust kohutavalt suurt kunsti. Tegid sa ise ka plakateid? Ja loomulikult sellepärast, et nagu kombeks oli, kõik oli vaja eile eriti siis, kui olid Moskva olümpiamängud. No siis oli seda pahna nii palju vaja teha, et kust ma enam leian selle vabakutselise kunstniku, kes mul tuleda teeb kavandi ja ma ootan veel nädal või kaks, kuni ta sellega kohale jõuab. Siis ma loomulikult tegin ise, mis tähendas palgalisa. Ja, ja tagantjärele võin öelda, et, et olümpiamängude aasta suvel minu palk ületas ülemnõukogu presiidiumi esimehe palga ja T8 nägid ära kõik uued filmid. See oli meie eelis näha kaks kuud ette. Sellepärast et meie majas tehti ka kõik subtiitrid eestikeelsed ja siis oli meil oma kinosaal, kus võis ju istuda ja vaadata Persona saatekülaline on ehtekunstnik ja Tallinna vanalinnas asuva meistrite hoovi juhataja Jaan tärn. Kas oma esimesed auhinnad said sa juba kunstiinstituudis õppides? Instituudis õppimise ajal veel mitte, mis puudutab ehtekunsti, enne seda auhinnad olime saanud juba keskkooli ajal, sellepärast Sindi koolis oli meil väga tugev kunsti klass mida juhendas väga tugev pedagoog Jacob suid. Ja, ja siis, kui need õpilaste töid saadeti küll idabloki maades, küll VTA-le, Moskvasse, kuhu iganes siis sealt neid igasuguseid aukiri asjugi. Tuli, aga millised auhinnad tulid pärast instituudi lõpetamist? 83. aastal kõigepealt Tšehhoslovakkias ja PlanS-i tarbekunstikonkurss näituselt. Minu tööde eest tuli kuldmedal 84, kui ma olin nii-öelda ehtekunstnikukarjääri jooksul jõudnud teha alles seitse et siis Moskva kunstnike liidu kaudu tuli palve saata ta selle kunstniku töödest fotod, kelle tööd võitsid Jablane siis kuldmedali, kuna üks inglise kunstiteadlane ma ka siis elektron kaleviomanik andis välja 85. aastal New Yorg'is paksu albumi 20. sajandi juveelikunst. Ja Nad ei, minu seitsmest tööst kahe fotod võeti sinna sisse. Tol ajal olin ma selle üle nii uhke, et võiks kohe minna nagu pensionile. Et nimi kirjas. Sama 85. aastal õnnestus saada vabariikliku noore kunstniku aastapreemia 86 Saksa DV ess. Eff murdis sotsialismimaade kodernale. Tuli Saksa DV kunstnike liidu presidendi auhind 87 Jablonetsist tulid veel diplom siis 90. aastal, kui ma olin juba aasta aega või pool aastat õigemini Soomes tööd teinud, võtsin osa esimesest versi briljantehete konkursist. Sealt oma kolme tööga sain kolm diplomit ja, ja tähtsam minu jaoks. Võib-olla on siis 2000. aastal, kui ma võtsin osa Saksamaa korraldatud suurest rahvusvahelisest konkursist, millega tähistati õudsalt liini viiesajandat sünniaastapäeva. Ja ja sealt õnnestus Mul kuuest medalist napsata ära üks, nii et mul on suur pena, nutad seal liini hõbemedal kodus koos vastava tunnistusega, ülejäänud piis medalid läksid sakslastele. Mis asi see on? Rinnaehe valgest ja kollasest kullast, U19 Briandi ja ühest maraktiga. Ja oi-oi kui hea meel mul oli, kui möödunud aastal tarbekunstimuuseum sellega ära ostis. Ja pärast seda sa ei ole enam konkurssidel osalenud. Ma olen laisk, tegelikult huviks aga see nõuab kohutavat pühendumist ja kuna mul on nüüd nii-öelda oma suure suure lapse sünnitamine käsi oli juba üle 10 aasta, no siis enam ei ei jaksa pühenduda mingile konkursi osavõtule. Teine asi on see, et väga harvaks on jäänud personaalnäituste korraldamisel. Sellepärast et ka see nõuab väga tugevat organiseerimistööd. Neid, kus ma meistrite hoovi olen ehitanud juba kaheksa-üheksa aastat. Mul on omal kontor, mis on üksiti minu galerii. See ongi minu näitus. Nii et iga päev aastaringselt saab tulla minu näitust vaatama ja see on niimoodi vaataja silmades. Kas ta leiab sealt selle igapäeva kandmiseks mõeldud ehte või on sealhulgas näituse töö? Nõukogude ajal tuli sinul mõte avada Soomes oma ateljee, kus selline Hulljulge idee tuli, tähendab seda tingis meie seadusandlus, sellepärast et kui me vaatame tollaseid näitusekatalooge, kus olid ehted kas valgest metallist või kollasest metallist, siis noh, jäi mulje, et ega see ehtekunstnik ise ka täpselt ei tea, millest tema tema tööd teeb. Selle taga oli seadus, mis keelas eraisikutel väärismetallide töötlemise sõnadega omaenda diplomiga, olime valmis kurjategija, 89. aastal tuli mul võimalus tutvuda Soomes kullasseppade tööga. Ma tundsin, et inimesi juba varem, kes olid Tallinnas tihti käinud 89. aastal oli üleüldse välismaal käimine lihtsamaks läinud. Ja kui mulle ettepanek tehti avada Soomes oma ateljee ja kui ma leidsin, et see on seaduslikult ka võimalik, siis miks ma seda ei teeks. Ja niimoodi ma 89. aastal peale seda, kui mul oli esimene näitus Soomes ära olnud ja kuna see oli maa tillanderis, Aleksander mis on Skandinaaviamaade vaieldamatult kõige kuulsam nimi siis see oli väga hea stardipauk minu jaoks, et avada oma ateljee. No see on nii, lihtsalt ei käinud, see lihtsalt ei käinud, ma sellepärast pidin hankima kõikvõimalikke dokumente, mida Nõukogude Eestis ei tuntud ega ei teadnud, kuna meil ju ei olnud eraettevõtlust. Aga mõned dokumendid said niimoodi valmis, et ma ise kirjutasin valmis nii nagu ta pidi olema ja linnavalitsus pani templi peale ja see kõlbas Soomes väga hästi. Ainuke asi on see, et kui ma olin ka kõikvõimalikest Soome ministeeriumidest ametites saanud positiivsed protokolle olid oma taotlusele siis lõpptulemusena Uudemann läänivalitsus lükkas taotluse tagasi. See meenutas vastupidises järjekorras kunagisi meie parteikoosolekuid, kus eraldi võttes olid kõik vastu, aga kokkuvõttes olid kõik poolt, seal oli vastupidi, üksikult kõik poolt kokkuvõttes kõik vastu. Ja milles asi, nad tegid mulle selgeks, et jah, nad tahtsid väga mind aidata, Nad tahtsid olla väga head minu vastu, aga näed, seadus ei võimalda ja nemad ei saa seadusest üle astuda. Ja kui mulle eitav vastus, käte ant ja siis ma loomulikult läksin sama teed pidi kohe raamatukogusse, kuna selles paberis oli öeldud, vilistab paragrahvide najal. See on ära öeldud mulle, ma nagu ei tahtnud hästi uskuda, sest kuidas siis seda seadust mitte ükski nendest ametitest ega ministeeriumidest ei teadnud, kes mulle andis positiivse vastuse. Ja, ja niimoodi ma leidsin raamatukogust üles selle paksu rohelise, Soome seaduseraamatu. Leidsin üles ka need seadused ja kui ma siis avastasin, et minu erialal takse seaduslikku viibimist luba Soomes aga läänivalitsus oli öelnud, et kahjuks puudub püsiv elamisluba ja sellepärast nemad ei saa seda taotlust rahuldada siis mina leidsin, et ma ei ole kunagi ebaseaduslikult Soome läinud, mul on alati olnud konsulaadi viisa koos konsuli allkirjaga püüdsin abi saada soome seadusetundjatelt, aga ilmselt tuses riigi valitsuse ees, keegi ei tahtnud minna oma karjääriga riskima ega appi tulema. Et ikkagi see on õige otsus, mitte lasta mul hakata eraettevõtjaks Soomes. Nii ma mõtlesin kogu oma soome keele oskuse, siis ma võtsin selle seaduseraamatust koopia, vedasin punase vildikaga ringi alla, sellele sõnale seaduslik, võtsin oma passist koopia Peapunase vildikaga ring ümber konsoli allkirjade ja templile ja andsin need dokumendid sisse kõrgemasse halduskohtusse, kuna mul oli see õigus, teiste sõnadega kaebasin Soome riigikohtusse, lõppes asi sellega. Mõned kuud hiljem sain ma halduskohtust kõikide vesi templitega vastuse, mis teatas, et Uudema läänivalitsuse otsus on ümber lükatud dokumendid tagasi saadetud ümbervaatamiseks, kuna sellel põhjendusel sellel alusel ei oleks tohtinud keelata hakata eraettevõtjaks Soomes. Ja ma ise olin just momendil käinud, Šveitsi spaas oli messil, mis on noh, nagu minu eriala üks vajaliku ma ei tea kuulsamaid maailmas. Ja kui ma leidsin kodus selle paberi kõrgemast halduskohtust helistasin lääni valitsusse, et kas te olete kohtuotsuse kätte saanud, siis sealt mesimagusale häälel öeldi jah, ja teil on luba antud, kas te saate tulla ise järele, võime toome selle teile koju. Ja siis hakkasid ruume otsima. Soomes sõber, kes tahtis ka ammu juba oma erialal oma äri püsti panna tal ei olnud ehteid, mida siis hakata seal poes kohe müüma, noh, kui ma avan kaupluse või ateljee, mul peab midagi olema müüa. Ja kui ei taha teiste toodet vahendada, vaid teha ise, siis peab olema mingi kollektsioon, temal seda ei olnud. Mul ei olnud poodi, aga mul oli kollektsioon ja niimoodi me alustasime koos. Neid pindasid ei võta ju küll ja küll neid on igal pool alati võtta kui otsida. See ei ole sugugi mitte mingisuguses kaubanduskeskuses või turismitänav, aga kus inimesi väga palju käib, lihtsalt sai valitud koht, kus ei pea väga palju üüri maksma. Aga ikkagi kesklinn, seal on ikkagi kesklinn. Kui me võtame Helsingi keskpunktiks näiteks raudteejaama siis minu ateljee kaugusel Helsingi keskpunktist on sama nagu võtta näiteks Viru väljakult Tõnismäele Tallinnas, nii et sugugi mitte kaugel. Aga sinna peab teadma minna, sellepärast et ega need laevaturistid ka Tõnismäel ei lähe. Kes Tallinnasse tulevad? 20, taksomeeter on mul seda ateljee kauplusepinna esimene pool sellest on siis nii-öelda kaupluse pool vitriinidega tagumine pool musta töö tegemise jaoks, kus tolm pidevalt endale ja kus on kõik kohad masinaid täis, tuli seal Soomes ka eksameid teha. Ma pidin tegema eksami, mis esiteks tõendab minu oskust. Teiseks kõikvõimalikud arvutused, kuna ma vastutan Isama proovitempliga ja nime templiga selle proovi õigsuse eest. Ma pidin saama proovi templi löömise loa. Kõigi eelduste kohaselt olingi ma esimene välismaalane, kellele see Soomes ja sellepärast, et seaduse järgi antakse ainult nii-öelda Soomes sündinud inimesele. Samal ajal, kuna minu eeskostja oli aadillanderi firma omanik, siis ehete maailmas tema sõna maksis Soomes väga palju. Ja 1989. aastal hakkasid siis edasi-tagasi käima. Tänaseks jah, 20 aastat juba sõelunud seda vahet. Kui pikalt sa tavaliselt Helsingi ateljees oled? Ja ausalt öeldes alguses ma olin ikka väga palju, kaks pool kolm nädalat, tulin vahepeal nädalaks ajaks koju, jälle kakskolm, nädalat kütti. Eks ta naisele lastele oli selline noh nagu, et mees on meremees. Võib-olla tänu sellele on see abielu 30 aastat vastu pidanud lausa 35 35 astet Lanetis alguses ta oli huvitav, ta oli majanduslikult tulus, mis me sellest räägime. Aga kui ma võtan nüüd tänast päeva, siis poolteist päeva käisin eile õhtul tulin tagasi Tallinnasse, järgnes sõitu, ei ole ette näha, võib-olla esmaspäeva minna üheks päevaks kähku jälle tagasi. Nii et viimasel ajal olen ma küll Soome poole peal väga vähe olnud. Aga samal ajal kui ma saan kogu oma aja hommikust õhtuni pühendada ainult oma ehete tegemisele ja ma ei pea vahepeal midagi organiseerima, midagi ajama, kuhugi helistama, ma ei tea, poodi minema leiba tooma või kasvõi pesumajja pesuve mida iganes. Siis ma jõuan valmistada selle ühe päeva jooksul või kahe päeva jooksul sama palju ehteid, kui ma võib-olla jõuaksin teha Tallinnas nädala või kahega, aga see Soomes ka klient Soome kliente on hakanud tekkima, nüüd sellepärast, et Alt Helsingis ei ole kaubanduslikus kohas. Kohalik inimene läheb hommikul tööle, tuleb õhtul tagasi alati ühes suunas alles kaks aastat tagasi soomes naabermaja elanik, tuli imestama, et oi, siia kullassepa poolt tulnud, mõtlesin jah, äsja tuli 15 aastat tagasi. Aga kui soomlane tuleb Tallinnasse, Ta tuleb välismaale, ta tuleb puhkusel ja tal on oma puhkuse eelarve. Ta mõtleb tiku väljanägemise peale isiklikele asjadele, ta kulutab raha rohkem, kui ta teeb seda kodus. Sama efekton eestlastega, kui me läheme puhkusele, läheme tegelikult raha kulutama ja mida kõike me sealt kokku ei osta. Mäe imestame seda tagasitulemist, et jumal hoidku, kuhu see kõik pannakse ja kellele seda kõike vaja on. No ma ei saa öelda, et nüüd ehet vaja ei ole. Aga kui ma olen meistrite hoovis, olen turistide keskel ja sedasama soomlane, kes muidu iialgi võib-olla ehet ei ostaks, tuleb sisse ja näe ostabki. Ja loomulikult ei ole imestusele otsa, olid ajad, kui me teadsime, tehtud, on pikk Soomes valmistatud Soomes tembeldatud. Et tere tulemast tagasi. Sina kasutad oma töös põhiliselt kulda ja hõbedat ning kõikvõimalikke kive. See on minu viga jah, et ma ei ole kaasaegne ehtekunstnik, kes teeb papist ja paberist vaid, kes on selles mõttes konservatiivne, et see metall on tõepoolest kas hõbe või kuld. Mulle ei meeldi kasutada väga palju vääriskive. No ütleme, tuntud briljandid, safiir, rubiini, smaragdid olen küll kasutanud neid, ütleme mingisuguse aktsendi puhul või noh, mingi pisike asjakene, aga aga mulle meeldivad palju rohkem poolvääriskivid. Teine külg, asjal on see materiaalne külg, sest kui ma tegelen unikaal loominguga ja minu ateljees võin minu kaupluses galeriis on alati mingid kaks kuni 300 valmisehet, et siis kui need oleksid veel täis Bryant, safiir ja siis ma ei tea, keda või mida ma peaksin maha müüma, et kõike seda asja kokku osta. Kui keegi tellib minu käest kalli briljantehtena, siis tere tulemast, aga selle kivide hinnama kasseeriks alguses juba sisse, et ma ei peaks oma raha sinna alla panema, mida mul lihtsalt ei ole nii palju. Ma tean, et sa oled isegi tänavalt leidnud ehete jaoks sobivaid kive. Ei, no kui ma ikka mingile kenal kivide otsa komistan, miks ma seda üles ei peaks võtma ka tavalisel kivil, võib olla ju väga ilus muster sees. Ma olen teinud päris palju ehteid, näiteks Kesk-Rootsis, Baienduvas kiltkivist, millest kohalikud elanikud teevad majakatuseid ja juustunugade päid. Pilk kivikihtidest moodustub väga ilus graafiline musta ja tema peale ja miks ma ei võiks seda siis hõbe ehtesse panna, isegi kuld olen pannud. Poolvääriskive käis Saksamaalt toomas. Ja mida lihvib Saksamaailmakuulus kivilihvija tiitel Lorenz. Ma tutvusin selle mehega 91. aastal. Baas oli messil nimel ja tema lihvimise stiil sobib väga hästi minu ehete valmistamise stiiliga koguse kolme mõõtmelisus mingil määral arhitektoonita. Väga huvitavad kivid pida, lihtsalt niisama HIVi poodi minnes ei leia. Ma olen neid kasutanud tema kive juba, jah, 18 aastat. Sul on väga suur klientuur. Sinu ehteid on kandnud ka presidentide abikaasad Helle Meri, Ingrid Rüütel. Hillary Clintonile kingiti sinu valmistatud rinnaehe. See on väga suur au ja samas ka suur reklaam sinu tööle. Ma ei tea, kui palju ma võin või peaksin avama, et telgitaguseid. Aga loomulikult, kui ikkagi mannekeen, eks on, vabariigi esimene leedi siis reklaamiväärtus ületab kaugelt selle ehteväärtuse, mida ta parasjagu kannab. See, mis puudutab neid kingitusi. Kena kunagi Hillary Clinton sai minu töö endale kingituseks. Samal ajal minu tehtud mansetinööp. Ta vist peaaegu et tänase päevani annab Eesti vabariigi peaminister oma kolleegidele välismaal. Eks niikaua kuni laost veel võtta on. Ja mul ei ole ju midagi selle vastu. Teine asi, see et sellist kingitust on alati lihtsam viia, mis mahub püksitaskusse ega ei pea selleks eraldi lennukit tellima, näiteks Helle Merile olema tõepoolest ehteid teinud juba lausa 15 aastat. Ja ilmselt nii kaua, kuni ta neid vajab. Ma teen seda veel. Ma tean tema maitset, ma tean tema soove. Ja oleme alati teinud koostööd moekunstnikuga, sellepärast et mul ei ole nagu vajadust või põhjust minna hiilgama oma ehtega ja siis katma, et äkki moekunstniku looming vajutab ära minu supersaavutuse. Täpselt samamoodi ei peaks moekunstnik kartma, et EhS vajutab tema looming, mida iganes. Tähendab, tähtis on lõpptulemus. Moekunstnik ehtekunstnik peaksid tegema koostööd, et see lõpptulemus selle inimese näo, kui tema läheb esinema selles uhkes kleidis ja uhkes ehtekomplektis oleks terviklik. Kujukese meesterahvas tuleb sinu juurde tellida oma abikaasale ehe. Kas piisab sellest, kui sa näed selle naisterahvafotot? Kui mulle tuleb tavaline ostja meesterahva näol kes reeglina teab, kui palju tema on nõus selle ehte eest maksma, aga et mis see peab olema või missugune välja nägema siis selle koha pealt ja mina oleme, aga noh, aitaja ja koolitaja ja tõepoolest kõige lihtsam, kui ma näen vähemalt selle saaja fotod. Ja, ja kui ma siis saan veel esitada kümmekond lisaküsimust mitte selleks, et võõrast naist hakata vägisi tundma, vaid selleks, et teha ise õigem otsus siis sülitan kolm korda, aga ega ma ühtse käest tagasi ka saanud ei ole ja, ja väga paljudest on minu püsikliendid saanud. Järelikult asi oli täkkesse, ta sobis ja meeldis. Üks kuule kirjutav rikas taimehest, kes kinkis oma 15 aastasele koerale vääriskividega kaetud krooni, mille väärtuseks on umbes 50 miljonit Eesti krooni ja ta küsib, et kas sina oled ka mõnele koerale ehte teinud. Koerale olen ma küll teinud hõbedast kaelarihma hõbedast kaelarihma ja koera on väga rahul sellega. Tallinna kesklinna on tekkinud palju kauplusi, kus pakutakse suures valikus merevaigust, ehteid ja kõikvõimalikke esemeid. Ja üks kuulaja tahab teada sinu arvamust nende asjade kohta. Mis mind segab, on see, et nendes kauplustes kiputakse väga usinasti seletama turistidele kui Eesti toode ja kui Eesti suveniir see on ja mina ei mäleta, et ma oleksin kunagi Eesti mererannalt merevaiku leidnud. Nende toodetel on etiketid peale Euroopa Liidu täpikestega ja seal on ka firma aadress, mis on täiesti eesti aadress. Aga sellel aadressil neid ehteid küll ei valmistata. Tihtilugu see ehe, võib-olla keemiliselt koostiselt merevaiku aga tegelikult, kui ta on ikkagi pulbrist kokku pressitud, keedetud, värvitud ja mida iganes temaga tehtud siis mulle merevaikmaterjalina küll meeldima kasutan seda ka ise. Aga ma kasutan seda, mis on seal looduslik tükk, mida ma tõesti võiksin leida mererannalt, mida ei ole kokkupressitud, sulatatud ja nii edasi. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab imesid teha ja ega selline töötlemine ei ole omane ainult siin Läti, Leedu või pigem Kaliningradi oblastile. Seda tehakse ka Poolas ja Taanis. Aga siis peaks nagu seletama, mis tema on. Ja tavaline inimene ei suuda alati palja silmaga vahet teha, kas see on nüüd siis ehtne tükk või on siis ikkagi mägi. Kuidas sinu pereliikmetega on, kas kõik kannavad ehteid? Jah, naine kannab, teda, kannab isegi tütretütar, kannab peal vist peaks ka mingi sõrmus olema. Kas sinu lapsed on ka muusika või kunstihuvilised? Seda katsetanud muusikuna, lauldes poeg on katsetanud kunstnikuna. Ma küll kujutan ette sellel teel ta läheb ka edasi sellepärast, et talle meeldinud tegeleda fotograafiaga, tal on hea silm, kompositsiooni tunne. Ta on teinud täiesti arvestatavad ja päris palju taolisi sisustusfotosid. Kuued, mis trükitakse PVC plaadi peale, mis ei karda ei vihma, päikest ega midagi muud. Ja tänapäevase mööblistiiliga sobivad väga hästi kokku, sellepärast et mingisuguste ma ei oska öelda alumiiniumjalgade kõrvale, siis kuni kolme karu on väga raske panna. Kuidas sinust Helsingis koorilaulja sai? Esimesed kaks aastat Helsingis olles oli minu töölaud sõbra juures, kus ta oli oma pood olemas oli ja kuna seal üks töötaja laulis Soome kaubandusülikooli meeskooris, siis puhtjuhuslikult tuli ühel päeval jutuks, kui tema hakkas jälle minema, proovi, et näed, ma olen ka Tallinnas laulnud ja ja kui tema siis aastased, et ma olin laulnud ka meeskooris ja esimest tenorit ja siis kuna esimene tenor on selline noh, nagu kaduv loodusvara, siis ta kamandas mind käekõrvale ja davai, lähme proovi laulsite tippinis kooris ja tipi meeskoori esimesed kaks aastat sellepärast et kunstiinstituudi poisid elasid ühiselamutes, seal oli kõige lähem käia ja siis kohalikud tipi ehituse poisid, kellega ühel korrusel elasime, need värbasid mind sinna kähku kaubandusülikooli meeskoori dirigent. Kui ta minu tausta kuulis, siis panin sinna ette ritta istuma isegi kuulamata, kas ma viisi pea. Aga kuna ma Tallinnast tulin esimene tenor, siis järelikult peab viisi pidama ja nii edasi, kui ma ütlesin, et ma vabalt noodistada. Ma olen siis dirigent, lubas, võta mind kahe nädala pärast välisreisile kaasa. Mida ma ta siis sain, see välisreis oli Tallinnasse. Ma tulin 90. aastal tooma Kaarli kirikusse soome laulukultuuri. Oi, ma olin õnnelik, ma kellelegi Tallinnas ei öelnud, see oli hästi üle, sellepärast et eks Tallinna kurijuhid tundsid mind nagu koera. Mõned tulid pärast kontserti altari taha vaatama, et kas sa olid ikka sina jääd viimases sõjas pilli käest ei näinud ka. Niimoodi ma sinna jäin. Ja olen tänase päevani ühte jalga pidi seal. Sest kui ma olen kõikvõimalikes kollektiivides ikkagi üle 30 aasta laulnud, siis on teatud hajumus mingi osa elustiilist. Ma ei ole Soomes sündinud-kasvanud, sellega seoses puuduvad seal, ütleme, lapsepõlvesõbrad, koolikaaslased, inimene tahab ikkagi kellegagi suhelda ja see oli üks väljund selleks suhtlemiseks. Käisime Barcelonas jaanuaris ja lähen oktoobrikuus Düsseldorfi. Kui ma käisin laulupeo rongkäiku vaatamas, siis ma nägin rongkäigus sinka aga ma ei näinud seda plakatid, mida sa kandsid milliskollegi. Kiuse esindasid, esindasin saue valla segakooris, kuidas sa sinna sattusid sellega seoses, et kunagise üliõpilassegakoori ja segaolemine Õismäed, kes tahtsid kõik vanast heast talupeole veel pääseda, tegid nii-öelda projekti-kollektiivi. Pääsesime laulupeole ja niimoodi Me käisimegi seal, aga ma ei ole kindel, et ma jään sinna edasi teistele kindlasti tahtmine. Aga, aga ma olen endale nii palju kõikvõimalikke kohustusi kaela võtnud. Okei, nalja võis teha, aga seda nalja ei saa väga pikaks ajaks olla. Kas see laulutekste kirjutanud veel väga vähe kui palju sa oled neid kirjutanud? No neid võib mingisugune viis, 60 70 olla, võib-olla igastahes auto ei, kaitse peab mind väga kenasti meeles iga kuu, nii et natukene tuleb tekstidest räha ikka vähemalt nii, et saab maksta elektriarve. Kes on siis laulusõnu tellinud? Rein Laaneorg sellest ajast, kui ta oli vitamiini-is, kui oli ansambel monarh siis peale tema tagasitulekut Kanadast ansambel president. Kuulame siis üht laulu ka ja see laul on jaaniöö. Ja räägime nüüd Tallinna vanalinnas asuvast meistrite hoovist. Üks kuulaja küsib, et kas teekond meistrite hoovi oli väga raske teekond. Algusel polnud midagi viga, alguses läks libedalt, 93. aastal tuli see mõte pähe, et võiks midagi taolist olla. Ma olin käinud ikkagi natukene ju maailmas ringi ja, ja vana hansalinn kus ma nüüd 71.-st aastast juba elan. Võib-olla vajas ja ootas seda üliõpilaspõlves, olin hoovid läbi käinud, kõik, ma teadsin, mis siin on ja kus midagi on. Niimoodi ma leidsingi selle ühe hoovi Vene tänaval kus inimesed elasid oma igapäevaelu oma ahjuküttega korterites. Kus olid need puukuurid ja üks maja oli varisemisohtlik ja ammu juba tühjaks viidud. Samal ajal ta oli Tallinna linna üks vanemaid maju. Muuseas, mille ajalugu Mul on kaante vahel koos omanikega aastast 1371. Ja siis tulin ma oma ettepanekuga lagedale, asutasin vastava nimega fondi. No tänapäeval mittetulundusühing ja käisin nende kirjadega ja eskiisprojektidega, mille ma ise olin natukene sirgelt, on paberile ja nii-öelda puhtalt valt ümber valmistas selle tuntud autoriteet Tibekna. Käisin kõik komisjonid läbi ja see lõppeski sellega, et 93. aasta sügisel linnavolikogu linnavarade komisjon võttis vastu otsuse Tallinna Kesklinna valitsusel valmistada kõik dokumendid, et selle hoovi täie majade pikaajaliseks rendile andmiseks Tallinna meistrite hoovifondile kaheksa maja. Ja siis läks kõik nii nagu öeldakse, et tahtsime, kõige paremat läks nagu ikka. Linnavolikogus valimised 93. aastal sügisel, oktoobrikuus valiti linnavolikogu uus koosseis, meie oleksime sattunud nagu Uus-Meremaale. Ja kõik need eelmised otsused, kas nad olid või ei olnud sellega mitte mingisugust tähtsust. Mina alustasin oma asjadega algusest peale, kuna ma endiselt tahtsin käsitleda sama komisjoni uuesti läbi ja natukene tuli vahepeal linnavolikogu otsuseid juurde, mis olid nagu vajalikud kogu selle asja elluviimiseks, noh nimelt see, et need majad ei lähe erastamisele. Seoses meistrite hoovi valmimisega projekti realiseerimisega võeti vastu see otsus, et meistrite hoov Peab leidma elanikele ise, asenduspinnad võeti vastu, see otsused pannakse nimekirja, mis antakse pikaajalisele hooldusele endile. Ei, mitte midagi. 95. aastal linnavarade amet kuulutas välja avaliku rendikonkursi, kes soovib võtta rendile kaheksa maja vene kuus sisehoovis ja mina leidsin, et kuna tingimustes on alati midagi öeldud, et mis seal tegema peab hakkama. Linnavarade amet oli suutnud meistrite hoovi põhikirjast kopeerida kaks esimest lauset ja said sealt siis need tingimused, mida seal hoovis tuleb teha. Teiste sõnadega kaubanduse ja käsitöö müük, käsitööliste kunstnikehoov. Ja kui mina läksin küsima linnavaraameti juhataja käest, et milles asi on, siis ma kuulsin tema käest oma kõrvadega, et kuna Tallinna meistrite hoovifond ei ole mitte kunagi mitte ühegi linnavaraametikomisjoniga kooskõlastanud seda, mida me tahame hakata selle hooviga peale ja mis seal saab olema, siis nemad on sunnitud välja kuulutama avaliku rendikonkursi. Midagi ei olnud teha, ma kujutasin ette, mismoodi tuleb üle pappi kohvriga mees dollareid täis minu kahe aasta töö koos projektidega, kõik on tuules ja ma siis otsustasin võtta sellest konkursist osa. Kirjutasin need summad kokku, mida võib-olla oleksin mina võimeline ühe ruutmeetri eest maksma ja kujutad ette, ma võitsin selle konkursi peale sõda, kongos tunnistati ebaõnnestunuks, kuna oli liiga vähe osavõtjaid. Kuigi see polnud nagu minu süü, et teised osa ei võtnud või kes võtsid osa nähes minu tööd, võtsid oma taotluse tagasi, siis kuulutati välja teine avalik konkurss täpselt samal teemal mille peale mõõgaga täis ja ma läksin tollase linnavolikogu esimehe juurde küsima, kas tema teab, mis linnas sünnib, tema selgus, et ei teadnud, aga arvas ka, et see on selge ülekohus. Siis teise selle rendikonkursi ma ka võitsin, siis kuulutati ka välja. Ja siis mina jäin süda rahus ootama, tuleb ta siis selle võidu tulemusena rendileping, mida ma väga olin tahtnud ja oodanud, ootasime 96. aasta aia, seitsmenda aasta ja 98. aasta ei mitte midagi. Ja siis siis selgus linnaametis, et no näed, et vahepeal on seadusandlus muutunud ja me ikka ei saa üldse neid rendile anda ja, ja siis oli vahepeal samas linnapeaks Ivy ema ja kui siis tema imestas, et kas sa ikka veel tegeles selle asjaga, siis õigused jah, ma ikka veel tegelen selle asjaga. Ja siis, kui linnapea võttis mõned telefonikõned, siis võtsid mind vastu need inimesed, kelle juurde ma olin oodanud ligipääsu kolm aastat, võib-olla, ja siis ma alustasin kolmas kord nullist kõikide dokumentidega kõikide komisjonidega. Lõpuks siis lõppes asi sellega, et 99. aastal oktoobrikuus linnavolikogu praktiliselt ühel häälel võttis vastu selle otsuse. Need kaheksa hoonet antakse pikaajalisele hooldusrendile Tallinna meistrite hoovifondile, millest oli tolleks momendiks saanud mittetulundusühing meistrite hoov. Ja nüüd on sellest 10 aastat möödas ja 10 aastat on läbi, aga 50 aastat on rendilepingut veel alles. Nii et minu elupäevadeks peaks mul tegemist olema kuhjaga. Lastele ei jätku, mida sa oled jõudnud 10 aastaga ära teha, kaheksas majas seitse on valmis, meil on olemas seal nüüd järjest ette lugedes Eesti käsitöö, galerii, meie kuulus šokolaadikohvik, keraamikakoda, klaasigalerii puu ja putukapood, mina oma kontoris peama ehete galeriid, tekstiiliateljee, kangastelgede ja kõige sinna juurde kuuluvaga kuus hotellituba, mille sissetulekust saabki seda raha, millega edasi ehitada. Kevadine ehmatus tuli ka meie peale, nimelt meie kampsunid, vood pani oma poe kinni, kuna lihtsalt inimesed kadusid ära. Teisest küljest see on selline kaup, mida iga seina ääres Tallinnas müüakse kahjuks. Ja, ja siis galeriipidaja, kes ka ootab seda turisti või kasvõi kohalikku inimest seda kampsunit ostma, kui tema lõpuks jõuab meie hooviandlase kampsun juba ostetud. Ega ta siis enam vaata, kas ta sai sealt seina äärest kvaliteetsed ja kas see on eesti kunstnikku või käsitöölise tehtud ja nii edasi. Aga ega selle vastu võidelda ka ei saa ja, ja sellepärast meie kudumite pood pani uksed kinni, aga pole viga. Ma pigem hoian selle ruumi tühjana kui see, et ma võtan esimese ettejuhtuva soovia, sellepärast et minu asi on kogu hoovitäie, majade kordategemine, restaureerimine, renoveerimine ja kogu süsteemi kooshoidmine. Sellepärast kui puhtjuhuslikult kasvõi meie enda kahe poepidajad omavahel läbi ei saa siis hakkab paistma välja külalisele ja selle negatiivse emotsiooni vältimiseks ta enam ei tule, teinekord meie hoovi, aga meil ei ole seda vaja, et kasvõi üksime vähemaks jääb. Ja tänase päevani inimeste haarad kogu aeg kasvab, tullakse ka otse lennujaamas, kes on juba mõni aasta tagasi Tallinnas käinud, et ja et teavet meistrite hoovis kogu aeg midagi sünnib, tuleb kohe vaatab, mis siin jälle on sündinud meistrite hoovist ainult ka kontserte kogu suve juba kas viies või isegi kuues aasta järjest esineb salongimuusika trio nädalas kaks korda kolmapäeva õhtuti ja pühapäeva päeval kus mängitakse lehaaraid, Straussi, Kalma, need valged kõike seda, mida eesti rahvas teab ja tunneb, mida talle meeldib kuulata. Salongimuusika on lausa juba üks osa meistrite hoovist, selles mõttes on toimunud meil teatrietendusi, on igasuguseid vaba augu pidusidki olnud. Ja hotellitubades on sul pidevalt külalised. Talvel oli esimest korda juhus, mida pole, on seitsme aasta jooksul kaks kuud jutti üheski kuues toas mitte ühtegi inimest ei olnud, kadusid aga nüüd nagu poleks midagi juhtunud. Minu ees on rohkem külalised, need, kes väga palju maailmas ringi käivad ja ei taha enam olla selles samas betoonkastis või klaaskastis, nagu need hotellid üle maailma väga ühtemoodi on. Ta tuleb keskaegsesse Tallinnasse, ta tahabki midagi teistsugust saada võib-olla. Kas sinu ateljee jääb veel Helsingisse? Ma ei taha enam mitte mingisugust ajutist Tallinnasse, kus ma peaksin hakkama oma logistikat paika panema kõike neid masinaid ja seadmeid ja asju, see on täitsa suur tee. Loomulikult tänapäeval keegi enam ei keela Eestis mul hõbedast ja kullast ehteid valmistada, aga, aga tähendab ma hoian seda Soome ateljeed veel nii kaua, kuni ma pean ehitama meistrite hoovi, aga sedasama viimase maja, mis nüüd on sedasama maja keldrisse, tuleb minu ateljee ja vaat siis ma kolin Soomest kõikide oma kolinat kuningatega tagasi ja enam ei pea seda vahet saagima. Ma tänan sind selle pika intervjuu eest, palun ütle üks number ühest viieni. Ma kasutasin saates kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Persona saate külaline oli ehtekunstnik ja Tallinna vanalinnas asuva meistrite hoovi juhataja Jaan Pärn. Persona saate auhinna saab Elina plokker, kes küsis Jaan tärnalt, kas teekond meistrite hoovi oli raske teekond. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.