Head kuulajad täna tee külaliseks kunstnik Heinz Valk, tere tulemast päevade saatesse. Tere. Tere ja head uut aastat ja nüüd sa võiksid öelda, võidame niikuinii. See, mille kohta ma selle lause õhku paiskasin, see võit on käes ja edasise eest hoolitseb juba teised mehed. Arvutit on käes või? No aga loomulikult ikka seis oli meil mõeldud vabadust, iseseisvust, mis oli meil tol hetkel kõige suurem ihaldatud eesmärk. Aga mida inimesed vabadusega oskavad teha ja kuidas nad seda oskavad kasutada, see on üks hoopis teine lugu. Räägin sellest loost, vaadake, vabadus on niisugune kummaline asi, et ma toon küll kohatu võrdluse, aga ta aitab võib-olla paremini mõista seal nagu viinaga lollil ei tohi teda anda, siis ta hakkab sõgedad tegusi tegema ja nii on ka vabadusega, et vabaduses inimene niimoodi tali tahaks, et sellest on tulu nii temale endale kui ka teistele inimestele ja tervele ühiskonnale. Selleks tuleb vabadust õieti mõista, mitte võtta vabadust kui mingit täiesti piirideta ja seadusteta ringi Trallamist. Vaid ka vabaduses elades peab inimene enesele püstitama mingisuguse tara, tähendab sisemuses, kuigi seda tegelikkuses seda tara ei ole, aga tal peab see olema, et nad teaksid sealt üle ronides või, või seda lõhkudes hakkab juhtuma midagi ebameeldivat. Ja üldse kui inimest, kui niisugust olendit tervikuna vaadata, siis midagi ei ole teha, kuigi inimest on kohutavalt ülistatud, eks ole, looduse kroon ja inimene, see kõlab uhkelt ja nii edasi ja nii edasi, siis hoolimata sellest pikast arengust, mida ja me oleme läbi teinud, ma mõtlen ikkagi juba tsivilisatsioonis olles, mitte siis, kui me veel kuskilgi Aafrikas steppides pool käpukil ringi käisime, need tuhanded ja tõenäoliselt isegi pikemad ajaühikud ei ole meist ikkagi teinud täiuslikku olendit. Me oleme ebatäiuslikud ja ma julgeksin siia lisada veel ka ebausaldatavad ja kõigi eelduste kohaselt, et me kunagi täiuslikeks ei saagi, täiuslikud, ei olnud isegi inglid ega ka väga paljud jumalad, keda me maailmakultuure ajaloos tunne, mis siis rääkida nüüd maisest inimesest ja selle tõttu, et me oleme ebatäiuslikud ja ka ebausaldatavad ongi vaja inimesele kasvatusega kultuuriga, mida me tervikuna nimetame katsevilisatsiooniks sisendada, tead käitumisolemiselamise normid, mis teda hoiaksid mingil ebasobival või saatuslikul hetkel tagasi, see tuleb inimesesse ainult viisakasvatusega ja mitte niisuguse kasvatusega, millega tegelevad nüüd selle inimese vanemad ja kooliõpetajad ning muud kõik, kes on selle protsessiga seotud, vaid seda peab tegema ka terve ühiskond iga riigi piires natukene erinevalt, kuid terve ühiskond peab niisuguse asjaga iga päev tegelema, kui me laseme selle käest ära, kui me ühel hetkel kõik need normid ja kirjutamata elamise seadused nagu purustame, unustame ja isegi, kui seda veel tehakse lausa teadlikult siis nende taastamine on palju vaevarikkam töö, kui et oleks mõõdukalt ja mõistlikult jätkatud. Nii nagu oli varem ja Eesti praegune ühiskond on just kena näide sellest, kus minu mälestuse põhjal ju siin vabaduse saabudes ju, kuigi ma kasutan Gabraega massimeediakanalit, aga julgen ütelda, et osa Eesti ajakirjandusest või ajakirjanikest nägi vabaduses kõik lubatud ja lubamatut, mis aga inimesele pähe tuleb, rääkimata sellest, et mindi nii kaugele tööl, et raha, see on vabadus, raha, see on ainukene õnn, mida lollimaid asju keegi tegi või ütles, seda suurema aplausile teenis ja nüüd tuleb meil sellise laostumise mõrudaid vilju minu arvates närida veel tükk aega, enne kui me neist lahti saame. Nüüd sa räägid ikka nagu poliitik? Ei, üldsegi mitte, vaid inimene. Ma räägin kui inimene, sest poliitik ma ei ole ammu ja kui ma oleks poliitik, siis vastupidi maaliks teinud siin nii ilusa magusa pildi tänasest Eesti ühiskonnast kiitnud ennast ja oma parteid selle juures päris kahe suupoolega, aga seetõttu, et ma olen tavaline kodanik, praegusel hetkel, selle tõttu ma niimoodi bussis sõites ja turul käies ja Poes jaab jalgsi läbi linna kõmpides. Ma näen, mis toimub, mida inimesed räägivad autoga sõites, nagu poliitikud seda teevad, et nad auto aknast ei näe peaaegu mitte midagi. Valgusfoorid ja ainult isegi seda nad ei pööra tähelepanu. Selleks on autojuht. Aga kui sa kuulad, mis inimesed räägivad ja noh, kui ma istun trollis või bussis paratamatult mu kõrvad on lahti ja see ei ole mitte pealtkuulamine, vaid ma kuulen midagi minu kõrval räägivad parooretult paratamad paratamatult, mida räägivad omavahel näiteks tüdrukud, mida räägivad omavahel vanemad inimesed ja sellest hakkab ju kooruma ka kõik see vaimne hoiak, eelistused kõik see, mis nüüd inimese elu ja kogu ühiskonnaelu kõige rohkem mõjud. Aga kas sa arvad, et need Toompea seltskond peakski näiteks troodist sõitma või trammis või? Vaata, kallis Peeter, asi on selles, et me nagu siin Eestis ületähtsustame seda Toompea seltskonda lõppude lõpuks ju riigikogu on ainult seaduse Trei, tema teeb seadusi ja nüüd oleneb sellest, kas need inimesed, kellele need seadused tehakse, neid seadusi austavad, peavad neist lugu või nad otsivad igat auku nendes seadustes või kõige lihtsam lihtsalt panevad neist üle, mida me näeme peaaegu iga päev alates kõige madalamast tasandist. Lihtsad näited, noh, liiklus, ma suvel talvel, ma ei ole vajadust autoga sõita suvel suvekodu vahet ja, ja seal poes käia, siis ma sõidan autoga ja ma näen, kui vähe eestis roolihoidjat liiklusseadusi austama ja sealt läheme edasi ükskõik kuhu. Sest on ka lõppude lõpuks, nagu ma enne ütlesin, selliseid seadusi, mis ei ole paberile pandud, kuid mida, mis on aastasadade ja tuhandete jooksul öeldes sisendatud, et vaat siin on ka üks niisugune norm, mida sina inimesena pead täitma, ilma et selleks peaks on parlamendi poolt vastu võetud ja paberile trükitud kõik see asi olema eetilised normid ja nii et riigikogu ei saa süüdistada selles, mis terves Eestis juhtub ja mida inimesed teevad. Jah, neid võib süüdistada selles, et seal on mingisugused ühised poliitilised intriigid ja noh, niisugused need on ju suure elu mastaabis jumala tühised asjad, kas on võimul nüüd see partei või teine partei, kui palju see Eesti elu siis ikka nii väga pöördelised mõjutaks, eks ole, nii et ei maksa jah, sinna toom paroole liiga palju rusikat viibutada, parem tuleb peeglisse vaadata, et mis ma ise teen ja kuidas ma siin oma asju toimetada. Aga kui sa peeglisse vaatad, siis sa ei vaata selle pilguga, et läheks Toompeale tagasi. Ei, seda enam mitte, sest vaata, iga mees peab teadma oma piire, mis on ka üks selliseid norme, mis ei ole kuskilgi kirja pandud, aga mis aitavad ka elus toime tulla ja igasuguseid läbi põrumisi ja oma võimete üle hindamisi vältide ja kõige sellega kaasnevat jamaga endast eemal hoida. Kui ma 92. aastal sealt mäe otsast alla kõndisin, siis sain ma väga hästi aru sellest, et see, mis oli juhtunud nüüd eelneva viie-kuue aasta jooksul, see oli hoopis üks teine poliitika kui see, mis algas seal 92. aastal ja selle poliitika jaoks mina enam ei sobi. Ma tegin endale selle täiesti lihtviisiliselt selgeks ja sellepärast loobusingi ma oleks ennast lolliks narriks teinud, kui oleksime edasi jäänud istuma. Aga milleks mul seda vaja. Nüüd sa oled õnnelik perekonna iga? Kuule, sa panin isegi päris täpselt täkkesse, sellepärast et kui minu käest praegu küsitakse, et mida ma teen või mis siis ma vastaksin võib-olla nii, et ma tegelen elamisega ja ma pean tunnistama, et see igapäevase eluga tegelemine ei ole sugugi igav, vaid mulle ta isegi meeldib, sest arvestades sellega, et alates ütleme üliõpilaspõlvest kuni nüüd peaagu viimase ajani ma olen kogu aeg rakkes olnud kümnetes ja kümnetes kohtades, rääkimata siis sellest kuuest aastast, mis märkisid Rain minu poliitilist tegevust, see periood oli pööraselt kurnav. Ma olin ikkagi juba kuldses keskeas, üle 50 või sellesse karusselli, istusin ja seal tuli anda ära veel viimane jõureserv, mis kuskil ka organismi oli talletatud nii-öelda tuleviku jaoks, sest peale selle, et ma tegin kogu aeg oma ametitööd, maalin alguses kunstnike liidus sekretär, siis olin kunstiinstituudis joonistusõppejõud kateedri juhataja, siis ma olin ülemnõukogu liige kõigele sellele, mis niikuinii iga päev oma tegemist nõudis. Ma olin üle 20. juua siis seisuses volikogus, kogu minu elu oli ainult üks pidev kuhugi kihutamine, millelegi tegemine kuni hilisööni välja ja ainult see pinge hoidis püsti. Tähendab, sa ei saanudki ennast lõdvaks lasta, solid lakkamatult nagu pillikeel pingul. Kuni lõpuks, kui see asi tehtud oli, siis soss vajus kõik nagu tühjaks ja ma tundsin, et enam ei. Ja nüüd kõige selle rahmeldamise ja möllamise järel praegu ma tunnen ennast imehästi, sest ega ma tegevused ei ole. Mul on tõepoolest suur perekond, kolm tütart, kolm Väime, kuus lapselast jõudumööda ja oma võimaluste piires aitan neid igasuguses tähenduses ja see pakub mulle suurt naudingut, eriti lastelastega tegelemine ja nende arengu jälgimine, sest nad on mul kõik niuksed, parajad jublakad, alates kahest kuust kuni viie aastani tööd ja tegemist jätkub mul ka praegu, nii et ei maksaks seda mõelda, et need, kus Heinz on kõiksugused ühiskondlikud asjad omale seljast raputanud, et nüüd ta looderdab ja ei tee midagi Eesti riigile kasulik, kui ma aitan neid kuut lastelast kasvatada. Minu arvates see on Eesti riigile väga suur teene, see on. Tõesti niisugune mõnu, mina tunnen suurt rõõmu just lapselastest. Ma tänan, Heinz Valk olid ära tee külaliseks, suur tänu, et sa said meie saatesse tulla ja tere tulemast teinekordki mereni. Head kuulajad, täna on teie ja päevade külaliseks luuletaja, kirjastaja Hando Runnel. Tere tulemast päevade saatesse. Tere. Mul on südamest hea meel, et sa nii pika tee ette võtsid Tartust Tallinnasse, aga ma pean vist tänama ka Underid, kes aitas sind siia undarile tuleb ikka alati tänulik olla, aga mis seos olis meie Ilmamaa kirjastus sai valmis mitmeaastase töö järel. Underi pildiraamatu on teksti ja piltide niisugune ilus album. Under kuulub meie eestlaste müüti, igaüks leiab sealt midagi. Päris südamlik teos Ilmamaa annab üldse välja väga väärtkirjandust ja põhiliselt niisugust aegumatute kultuurilooliselt väärtuslikku. See on sinu kirjastuse põhijoon, eks ole, meie kirjastuse noh, ta on kujunenud niimoodi, et meie üks liin oli Eesti mõtteloo raamatusari, mis mõttelugu tähendab pärast riigikaotuse ja vangipõlve aastaid hüüdsin uuesti digikultuurikäibesse tuua nimesid, kes on eesti rahvusmüüdis üsna olulised, no kasvõi Konstantin Päts. Me teame nime, aga tema teed või kirja tekste ei ole ju saanud mitukümmend aastat lugeda, nii on neid inimesi palju ja see on kujunenud meie profiilis, kui me mõnda muud asja ka ja kaasaegseid autoreid püüame välja anda, aga noh, see on see niisugune rahvusvaheline tööjaotus, nagu nüüd öeldakse. Kuidas sulle endale istub kirjastaja staatus või tegevus, see on miskine, eks harrastus ja kuna oled raamatut ja kirjalik allikate keskel elanud nii palju, siis see on niisugune loomulik olemise viisi, et sellest ka midagi teistele kätte ulatada, siis kui see õnnestub, on hea, aga kirjastamine? No ütleme, suured tööstusharu mõttes on minutaolisele väga kauge ala siiski suur majandusharu, aga me oleme nii nagu väikesed talupojad oma talus, elame, teeme oma tööd, kasu või seal ära ei sure ja tunneme elust rõõmu. Oma päritolu oledki sajumaa mees, talupoeg nojah, see on see õnn ja raskus ka, sest see on andnud mingi ilmavaatealuse, aga selle tuuled ka paljude vurladega konfliktis kesine Kurled on. No need on need radikaalsed liberaalid, kes ei ole nihukest maali, kogukonna elukogenud ja arvavad, et elamise õigus on ainult väga edukatel ja minul teine olevus, on ta kanapoeg või koer või laps või rauk või see ei ole tema südames üldse, aga külaelu või maaelukogemus on juht elus selles mõttes, et sa näed elu, mitmekülgsust, taimed, loomad, inimesed, mitmes olekus on kõik elus asjad ja noh, kui ütleksime enne jõulujumala loodud asjad ja selles mõttes kõik võrdsed ja kõik on imeväärsed asjad, aga linnas tihedas linnas elades kaovad muud olevused silmapiirilt ära ja siis mõtled ainult kõige kitsamalt omataoliste elu peale seal vaene elu ka sina ei ole linnastunud? Ei, suled ikka ka praegu ei istu nii väga, ega ma, maamees ka enam ei ole. Kahevahel õlu ja see teeb võib-olla kõige raskemaks ja osalt ka tühisemaks, eks sa ei ole nagu millegi eest vastutada. Ta on noh, võib-olla siis sõna maailm on saanud minu selleks kodumaaks ja sõna maailm on selles mõttes ka maa elulik, et ta sisaldab kõike, mis maailmas on. Mul ei tule täpselt meelde, aga sul on üks oli vist, kas õpetussõnades oli selline luuletus, et ma olen eesti elanik, mul on olevik, lint rõhub minevik ja puudub tulevik, umbes nii see oli, umbes nii oli, et minevik ja rõhu on minevik. Jaa, vaevab olevik ja puudub tulevik, see on natuke keelemänguline ka eesti keelel on täiesti keeltega võrreldes kõige puudulikum tulevikuvorme siis mõni isemõtleja arvanudki, et see eesti tõule saatuslik on niisugune omamoodi vaimukas. No selle uue eesti aja alguses olid üsna aktiivne seda kujundamas ja poliitikas kaasa löömas ja siis olid kõik, kes me olime, ütleme, selle nõukogude ajasurve all elanud. Me püüdsime jõuda uuele kaldale. Ühesõnaga vabanenud eesti maani. Ja esimestel aastatel oli ju väga palju aktiviste, kes tulid selle nõukogude aegse hooga ja midagi püüdsid teha, aga nagu ikka, tekib suur tööjaotus ja kes jäävad iga päev riigijuht inimese ja seadusandluse juurde, need saavad valitsejateks ja teisi ei ole sellisel kujul enam vaja ja nad ei suudagi kaasa teha. Saaks kaasa lüüa ainult demokraatia printsiibi põhimõttel, et rahva hääl ka midagi otsustab ja rahva häält võetakse, juhtimisel kuulda ja vahel võetakse, vahele ei võeta, niisugune ise tark valitsejate upsakus kipub nakatama paljased. Vahel öeldakse, et praegune elu kuidagi kiivas või niimoodi, kas sa oled ka selle väitega nõus, kui maailma ajalugu vaadates on kogu aeg kiivas olnud? Igal ajal natuke isemoodi, muidugi see ühekülgsus nõukogude elulaadi ühekülgsusele vastandlik ühekülgsus on praegu täiesti kammitsev või elu väiklaseks tegev põhjuseid palju, et ei jõua viie või 10 minutiga vast isegi rääkida oma oletusi, aga seda raha äge on läbi aegade käsitletud kahte moodi, Ühed on kuldvasikakummardajad ja teised on manitsenud. Ärge jääge seda raha ja kulda jumaldama. Jumal ja inimene on natuke midagi muud ka, et see miskine primitiivne, sotsialismi ajal ehitatud kapitalismi mudeli teoks tegemine praegu on, on see piinlikult kitsas? See on narr küsida, aga ega sa ei ole ju praegu luuletamisest loobunud? Viimane proovimus päris ei ole, aga kui ma võrdlen neid ridade arvusid, see, mis ma kirjutasin mängeldes aastal 2002, mis 2003, siis võib öelda, et see aasta on suur põua ikalduseaastad. Väga vähe olen kirjutanud, aga eelmisel aastal lühikesi salmikesi sai üsna palju teha. Ma arvan, et paar koguda, et on asju olemas, aga millal nendega turule saab tulla, ei tea täpselt nagu sul oma kirjastus. No igal pool on järjekorrad oma kirjastus sõnul on loomulikult ja millest see puud kas juba iganenud tunda või? No muidugi need neid autoreid väga palju ei ole, kes üle kuldse kesk ja jõudes veel häid luuletused jäävad, need peavad olema natukese filosoofilisemat laadi autorid, no kasvõi meie Under oli selline. Vananedes tuli elutarkuse juurde ja siis on natuke seda emotsionaalsust vähe ja see Koolmeister tav tarkus vahel suretab muud impulsid ära ja siis natuke nahkne või tuim. Kui tööga väga vaevatud on, siis see luule ei ole nakatav, sütitav, sa võid sõidu teha, aga no kes meil on, ütleme, proosas säilitanud kõva jõu, mõned vanemad, vennad ja kuidas neid väga palju ka ei ole, sina oled nakatanud poisid luulepisikuga või? Noh, kui ma räägin talupoeglikust elulaadist, siis nende taluks on see kodu ja mis kodus tehakse, raamat vaata ka õiendada. Ühesõnaga, see on nagu talus kasvanud lastele on talutööoskus ja nendel kasvades kirja rahva kodus on see loomulik oskus, millest. Sina võrdled, kõike ikka taluga. Kas sa ammutad oma nisust elujõudu? Siiamaani ikka sellest maa päritolu, ma arvan, et tänase jutu käigus on see taanselt tekkinud tavaliselt nii palju selle maaeluga ei võrdle, aga ega siin häbeneda midagi ei ole kõikide elualade, mine juureldes ikkagi, ma leian minu mõttesüsteemide vundamendiks on seesama elusa looduse mitmekülgse elusa looduse nõuete arvestamine, austamine, arvestamine, ühesõnaga et selles mõttes on see ilmavaate põhi ja, ja usutunnistuse põhi. Räägime nüüd enne jõulupaar sõna jõuludest, mis sinule jõulud tähendavad. Ta on ikka niisugune üldine eriline aeg, mis puudutab kõiki ja me näeme seda suurt, sügavat usutundelist põhja, praegusel ajal liiga palju ei ole, pigem on kaupmehed jälle selle püha ja kalli aja ära vallutanud diktaat, midagi müüa, et ostke, et kinkige teistele. Ma vaatan äikese kurva irooniaga Jeesuse Kristuse peale, kellest räägid, et ta juba lapsepõlves poisikesena ajas templist rahavahetajad välja, et see on püha päike, ärge siin patuse asjaga tegeleda, nende rahavahetajad on need 2000 aastat hiljem Jeesusele Kristusele selle välja tamise kätte maksnud, nii et kogu tema sünnikuu üle ilma kristlikus maailmas on tehtud plemise müümise päevaks ja rahavahetajad on haaranud võimu täielikult ja see on ka kogu meie majandusmudel ja eetika kõlblusmudel. Kuldvasika rahakummardajate vägi on pööranud ka selle asja oma kasuks ja kaunes kavalast. Kui nüüd praktilisest elust rääkida, kuidas jõuluõhtu sinul kodus välja näeb, kogu pere on, meil on siiani veel olnud pere kohal ja väikesed jõuluküünalde põletamised, väikesed kingitused ja imelik, et inimesed tahavad isegi salmi lugeda. Suured inimesed aga äkki muutuvad väikesteks lasteks, tahavad lugeda midagi. Mingi soole päris vaid kinki jõuluvanale. Ühesõnaga, et rituaali maagiline toime on elus, siit võime minna selle kirjandusteoorias käsitletud karnevali kultuuri juurde, ühesõnaga et inimesed vajavad ikka nihukesi, maagilisi ja ümberkehastumise tseremooniaid eriti kohale ja on päris huvitav, aga küsimused ise suurem tuumasi on ikkagi võib-olla siis minu suhtumine ristiusualusesse Jeesuse Kristuse kujusse. Ma ei ole nii sügav, suur usklik, aga ma peaaegu Uku Masingu vaimus võin öelda maailma ajaloos eeskujuväärseid suuri inimesi ei ole palju ja Jeesuse Kristuse inimlik kuju oma ambitsioonidega ja oma olekuga on niisugune, kes on alati jõuduandvaks eeskujuks. Ikkagi, ja isegi kui tema koju ja tähendust vulgariseeritakse vahel, siis see on nii nagu meie Kalevipoja kuju vulgarniseerimisega mõned tegelevad, aga päris hea kuidas ei saa ja temaga tegeldakse, näitab nii ühe kui teise kuju suurust kastana reaalne inimene olnud või on ta väljamõeldis nagu kalevipoeg, ta täidab mingit ülesannet. Ta on mingisugune koondav sümboolne jõukese ja ta elab kultuuris edasi läbi aastate või aastasadade. Soovin sulle ja su perele ilusaid jõule. Kena, et sa tulid. Suur tänu sulle. Teie külaliseks oli täna Hando Runnel, aga Ando, sul on kaasas üks luuletus, ma palun, et sa loeksid selle siia praegu ette. Ma pean selle kommentaariga lugemas, see on sündinud jõuluajal. Pärnu koolilapsed kutsusid külla ja ma jäin haigeks ja ma ei saanud minna ja ma saatsin neile tervituslaulu ärkamisaja eeskujul ja see liigutas neid. Nad lugesid selle etet. Grupikene tuli mind, Tartu. Tähendab, et luuletused on mingi tähendus, kuigi Ma ise tegin ta veidi, pealkirjad on juba näha, et ta natuke viguriga või kavalusega tervituslaul ärkamise aja eeskujul. Sa olid laps, kord vaatsin su katkist õlakest. Sa paistsid kui kõik teised, kuid armsam kõikidest. Nüüd, kus mu süda rahul. Nüüd Suljust rahutu armastuse anum on mõõtmatu, mahutu. Head kuulajad täna päevade külaliseks näitleja ja lavastaja Rein Agur. Tere tulemast vaevade saatesse ter. Kui ma nimetasin teie nime, siis ilmselt meie kuulajatel tuleb kohe meelde, et ahhaa nukuteater 30 aastat seal ikka või rohkemgi 32 tervenenud või jah, see 32 teda oli palju ja ta sealt otsa. Sellepärast, et vaata minu jaoks kõige mugavam seisan ma nüüd just vanas eas ongi see seis, kus sa võid julgelt öelda, et vabapensionär vabal maal ja toimetab seal, kus ta vabalt seda tahab, niimoodi mõnus. Aga selle 30 see oli küllalt palju niisugust, mis kõditab edevust ka väga palju auhindu igasugustel festivalidel ja välismaal lavastused ja kõik see, see jääb nüüd ära, eks ole, aga ega nad ei andnud ka mitte midagi. Paberid ja nii samad sõnad, au ja kuulsust, karja. Tol ajal kirjutatud, et nendest asjadest rohkem kui praegu, aga ega see ka midagi lõppkokkuvõttes, nii nagu see speri tekst on, mida teete sõnu, sõnu, sõnu, sõnad, sõnad täna hommiku loe, et õhtuks on see juba vana probleem, aga muidugi kunstnikul on vaja mingisugust tagasisidet. Ja kui see on positiivne, siis on see muidugi hea, aga ma ei ütleks, et nukuteater sai nüüd palju head tagasisidet. Head kriitikat ei ole seal kodumaal mitte. Selles mõttes seda tühikut kompenseerisid tõesti välisfestivalid, aga noh, mis on minu arust kõik, läks hästi, aga nüüd käite nukuteatris suhteliselt vähe ja ausalt öelda üldse käin vähe, teatris teen ka. Aga noh, ongi paras aeg hakata hõlmasid kokku tõmbama, ega siis saa niimoodi tormad noortega võidu muutud jook hommikuks. Aga hinge ei anna ikka rahu, eks ju, praegu teete ka, istu ju niisama kodus 10 aastat vabakutselisena, siis peab tegema ja selles ongi see elamise mõnu, et ma teen seal, kus mulle meeldib ja kus mina meeldin ja kes mulle meeldivad, nendega toimetan, üritan mitte neid ülearu palju liikuma peab toimetama, peab tegema. See pakub mõnu vihmase töö, mis ma tegin jõhvis, panime talle nimeks maailma loomine ja siis me arutasime niimoodi siis minu arvates see ongi see, mis meid üldse elus hoiab ja elust mõnu tundma paneb, ongi see, et kui taevataat maailma lõi, siis ta leiab selle selleks, et seal oleks mõnus, et kõik tunneksid ennast hästi ja ainult rumalus segab seda hästi äraelamist, noh ja kui sa vähendad ise rumalusi, seda õnnelikum sa saad olla teisi segaja endaga hea olnud, nii et mõnu pärast huvitaval kombel siin. No see oli paar päeva tagasi oli üks mingisugune Postimehe artikkel sellest, kuidas just arengumaade elanikud naudivad elu niisugust meie siin oma raha rikutuses, arvame, et meie nagu peale seda krooni taga ajades õnnelikuks saama pooltühja kõhuga mõnunevad elu väga õige see, kui me suudaksime seda niimoodi tõesti omaks võtta, neelaks on palju paremini, sellepärast et ega siis üks niisugune õnnetu pensionär, kellel silmad kurja täis emotsioon see valesti vaadatud aknast pilt, mõnu on see, mis meid hoiab, tee teisel saad ise tagasi suurema portsu, kui oli küsimus selles, kui suur on pension. Sellega saab ära elada, siis pole maailmas pensionäri, kes ütleb, et ta pension on suur, alati on ta väike ja, ja Kristjan loomulik, no minul on ta natuke suurem, kui tahtsin öelda tänu sellele või selle tõttu, et mu peret on mitu korda küüditatud. Ma olen olnud kahel korral Siberisse, nüüd Siberi aastat kolmekordsete, no see annab praegu tra elamiseks kergendust, aga sellega seoses oli minu jaoks on probleem see, et meil üldse räägid Ta lõpmatult pikast küüditamise perioodist, mil räägitakse 41 49 ja nagu siis vahepeal minagi ei olekski tegelikult vahepeal oli praktiliselt seesama, ainult et see, mis 40 49 koguti nädalaga. No see oli see massiline. Aga sama toimus pidevalt minu peres juhtus veel niimoodi, et kui mina sain 16 õde natuke vanem, siis võeti meid kohe uuesti, hakati saatma, ent kes oli kaks aastat noorem, läks siis neid paluma, et võtke mind ka pärast, et üksinda siia niimoodi jääda, nomil vanemad surid Ivaninud üks. Ta saab 16 siis küüditamis ootama, järgneks oteerik. Tule nendest asjadest ei ole meie ajalugu huvi tundnud, tänu sellele ma üldse lõppkokkuvõttes nukuteatrisse sattusin, sest kui siis Tartu Ülikooli minu taolist ausalt kirjutatud elulooga vastu võetud ja ma läksin selle leeventiga, keda millegipärast kiidavad. Ma läksin nii raksu, et mul ei olnud midagi kaotada, tema oli infarkti äärel ja mina olin huligaan seal tema kabinetis. Siis mul siin Eestimaal ei olnudki enam midagi teha. Otsisin siis kuidagi muud, saatsin kogematta nukuteatrisse Leningradi õppima, aga kui me tuleme nüüd selle jõhvi tegemise juurde, kellega seda lavastust saab teha, meie ettekujutus on, et seal seda elanikkonda ei ole, tegin, ma tegin seal vene keeles Asso ja mulle meeldib seda mulle, mulle tõesti meeldib venelastega tööd teha. Hoopis teistmoodi. Ago Gaškov seal esietendusel küsis, et kuidas ma nüüd niimoodi pool professionaalidega aega raiskama, umbes niimoodi sain ainult vastata, et mulle see meeldib, sest ma olen Brow teatrites näinud nii palju pool professionaalsust, et lõppkokkuvõttes need, kes teavad, et nad ongi seda ja häbenematult, et ma saan neile anda, nemad võtavad ju nalja, ei ole seda nii-öelda profi kritinismi, niipalju kui proffidesse koguneb mus endas ka venelased on temperamentsem rahvas ja seal ongi vaja, seal on hädasti vaja niisugust eestlase sekkumist heas mõttes siis on, seal on väga Venemaas kinni teami Eesti elus palju, mitte midagi teavad kõik, mis seal piiri taga tele- ja raadio on neil sealtkandist ja see huvi, mis sealtkandist tuleb, esinejaid tuleb ju Venemaalt palju sinnakanti, siia ka. Siis seal on muidugi siis saal täis, suur saal seal 600 kohta, kui siit eesti poolt läheb keegi, siis see saal ei ole täis, neid ei tohi ära unustada. Ära unustad, siis nad leiavad kohe, kes neid ei unusta, tühikut ei teki siinjuures, nad üritavad olla lojaalsed ja nad ongi lojaalsed, neid ei tohi ära unustada. Aga nad on entusiastid siis ka, eks ole, tahavad hirmsasti teha aia, nad elavad sellest, seal on teater, tuuleveski on nad juba 15 aastat töötanud, ma põhilise all kannatavad Tallinnas, nad käivad siin üle vabariigi, käivad need koolides ja mina olen nendega ainult kaks tükki teinud ja nendega on hea teha. Endale pakub. Ja noh, tehni suhtlusring hoopis seal kerge ei ole ja noh, ütleme proov lõpeb, noh, mida teha ühel inimesel jõhvis teil ei ole seal kodu, aga noh, see korvab jälle nende entusiasmist asjast. Aga see foorum aga ei ole Tallinnast sõita sinna pidevalt lavastama. Kui see käigud on ikka üsna tüütud ja see oleks koormav, kui see oleks huvitav. Noh, kui ma näeks, et ma käin seal neid häirimas või segama, kui nad ei võta vastu seda, mida mina neile pakun nii-öelda täie rauaga, siis ei ole koormav. Aga kui see oleks niisugune noh, kroonutöö, siis ei teekski seda enamik keegi sunnis. Ja rahamure ei ole ka see, mis paneksin lihtsalt kuidagi teistsuguste inimestega. Mõnus kokkusaamine. Kas nüüd prygi seitsmekümneselt on mõnus olla pensionär on? Ma ei tea, miks mõnel ei ole, ma ei tea, miks tähendab, minu arvates on üks suur energiapomm kasutamata Ta pensionäride tühjess kaduv musta auku kaduv potentsiaalne energia sellepärast et mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa vajad liikumist, lausa füüsilist rassimist. Ma olen isegi naernud oma noortele sugulastele, kellele ehitamisega seal vahetevahel ära. Et ma olen nõus sulle maksma, anna mulle tööd. Lubama maksan sulle selle eest. Et on küll jaa, tõsiselt, öeldakse ju, et vaba mees vabal maal vaba pensionär, palju õigem oleks ju, ongi niimoodi muidugi kui tervis on päris paha, noh, ma ei tea veel, mis siis on, siis vist ei ole, aga noorena tervis paha. Ega siiski vist keegi ennast õnnelikuna ei tunne, nii et noorus on nagu haigus, ta läheb üle ja eesmärk on. Pensionäril on uudishimu, ei tohi kaduda, uudishimu ongi see, mis paneb loomani vane puurima ja paneb tegutsema ja noh, ütleme kunstiinimene ilma uudishimust, ta vist ei olegi võimalik. Tänan teid. Täna oli teie külaliseks Rein Agur, aitäh Teile kutsumast. Suur tänu. Head päevade kuulajad, tänan. Teie külaliseks, helilooja Eino Tamberg, tere tulemast päevade, saaks üle hulga aja jälle raadiomajas ja kunagi oli see laekuda. Te ütlesite siin, ma töötasin vist üheksa aastat ja see oli üks väga sümpaatne maja praegu ta peaks sama sümpaatne olema. Minu mälestused raadiomajas on need, et kui ma siia tööle tulin üsna noorena voolata peale lõpetamist, siis üks mu esimesi ülesandeid või mida mul paluti teha, oli kirjutada kuuldemängule vürst Gaabriel. Muusika oli fantastiliselt tore pakkumine, stanti, orkester, millega mängiti muusika sisse ja see kuuldemäng oli päris populaarne pärast. Ma tegin selles muusikas süüdi, nii et noores mälestus on päris armsad, aga tähendab kõige armsam, kui teie tipp on ikka, ütleme näiteks kontsert, krosso või raske on tipu ütelda. Tähendab, kui on nii palju kirjutatud, eks ole, ta on päris palju levinud, võib-olla veel rohkem levinud on trompetikontsert. Seda esitati New Yorkis, New Yorgis ka ja Ameerikas mitmel pool Euroopas mitmel toolil olles ameeriklast tulite, jah, seal oli niisugune sündmused. Detroidis ehitati sealsele kontserdimajale juurde üks ilus suur juurdeehitus värvi, kes seal sealse orkestri peadirigent, ent sai endale ilusa ja uue kabineti. Kuidas teos vastu võeti, teos võeti väga hästi vastu, see oli spetsiaalselt selle avamise perioodi jaoks tellitud ja kirjutatud niisugune kümnenutena pidulik muusika, seal nimi oligi Fesse Music. Ameerika publik on ju ikkagi aktiivsem, kui pulsiristi oma oli pikk aplaus ja oli hüüdeid ja seda mängiti kolmel korral ta kolm kontserti järjest oli täitsa üllatav küll, saalid olid täis, see on näiteks miljonilinn, ei pruugi nii olla, aga kontserdipublik on seal päris nii ergas. Kuidas on selles eas, kas tüdimus ei teki, kui on nii pikka aega kirjutatud muusikat? Ei, minul ei teki kunagi tüdimust, aga kuule, võib tekkida. Kas saate olla ka pikemat aega muusikat kirjutamata, näiteks kui vahe ei tahagi kirjutada või ei saa? Mul on kaks korda elus nisukesed perioodid olnud. Seda võiks loominguliseks kriisiks nimetada ja ühel juhul oli tervelt poolteist aastat, kus ma ei kirjutanud midagi, mida võiks oluliseks pidada filmimuusikat ja niisugust kujundus, muusikat ja võib-olla mõni lastelaul ja siis oli raske üldse uuesti kirjutama hakata. Õnneks oleks pisikese teose tellimine kohustuslik palaviiuldajate konkursile ja siis ma olin sunnitud ära kirjutama, oli tunne nagu noh, inimene on haige olnud voodis olnud terve kuu aega ja ta ei suuda enam hästi käia. Kliima ei suutnud hästi mõtelda ja muusikat kirjutada, aga kirjutasin selle viiulipala ära ja siis sain nagu endale jalad alla ja siis tulid järjest kaks teost, mida ma ise väga armastan viiulikontsert joratoorium amores ja tuli üllatavalt lühikese aja jooksul ja tulid hästi välja, nii et võib-olla see vaikimine oli kasulik. Missugune see hea muusika on? Muusikat peetakse heaks muusikaks, eks ole, hea muusika oli iga kuulaja jaoks erinev. Ma olen täiesti veendunud, et muusika, mida on autoriteedid nimetanud heaks muusikaks üks kolmandik sellest mõnele inimesele meeldib ja kaks kolmandikku ei meeldi ja teisele vastupidi, minu jaoks, kui ma kuulan ma kuulajale, siis minu jaoks on hea muusika, see, mis teeb mind õnnelikuks, paneb kuulama seda muusikat, ei olegi nii palju ja võib juhtuda, et mingi väga tunnustatud helilooja, mingi väga tunnustatud teos jätab mind täiesti ükskõikseks, talumatult igav ja võib-olla et mingisugune tühine asjakene, pisikene, muuseas kirjutatud ja nii marginaalse helilooja poolt kirjutatud päris õnnelikuks teha tähendab asjal kunstil, minu meelest ei ole absoluutset väärtust või vähemalt minu jaoks sellest absoluutselt väärtust olemas. Ma hindan kõike, mida muusik kirjandust, kujutavat kunsti, teatrit lihtsalt oma lõbuks seisukohalt. Ma ei julge kunagi ütelda, et see, mis mulle meeldib, oleks hea. Aga ma julgen küll ütelda, vaat see asi mulle meeldis. Ja ma julgen ütelda mõne asja kohta, mis on üldtunnustatud, see jätab mind ükskõikseks. Mida te praegu kirjutate, praegu ma kirjutan ühte väikest vokaalteost Eesti muusika päevadeks, häälele ja klaverile ja löökpillidele pealkiri loitsud Valicineks, nelja-viie luuletaja või kolme luuletaja neli viis teksti, aga siis jah, küllap on tööd ka edaspidi, mõned tellimused, nagu oleks tulemas olemas ja. Ma hüppan natuke teisele teemale, vahel meenutate oma, noh, ütleme karjääri siis ka naljatamisi filminäitlejana näiteks, jah, mõnikord tuleb meelde, mõnikord küsitakse ja see oli väga tore aeg. Ma kirjutasin lihtsalt väga palju filmimuusikat ja liikusin sellel tõttu kinos stuudios Kaljo Kiisale oli siis kergem end leida. Õieti me olime kaljuga ju vanast ajast tuttavad, ma töötasin peale konservatooriumi, lõpetas Ta vist üks aasta Draamateatris ja see oli just seal, kust tuli see Moskva lend, Kaljo Kiisk ja Kruusement ja Ita Everi alt, kõik need praegu küllaltki eakad ja väga kuulsad näitleja hoonete praegu vaadanud ka, ütleme mets kannikese või keskpäevast praami või lapik tõusu juhtumit või ega viimasel ajal küll ei ole näinud ja hakkab, see töö tegi mulle päris rõõmu ja ma pean ütlema, et teater on üldse mulle väga armas olnud. Kunagi keskkooli ajal meil teatriringi juhatas Ellen liider, väga tore inimene, kes oli mulle oma surmani väga heaks sõbraks ja kes viis mind näiteks 15 aastaselt istuma draamateatrisaali pimedasse saali, kus oli parajasti kuningas Leari proovid ja mu esimene töökoht oli ka teatris, nii et teater mulle tähtis, mis te arvate? Ma küsin lõpuks praegusest elust, öeldakse, et inimesed on kõik tigedaks õelaks kuidagi nagu pahuraks läinud või niimoodi elu on paljude jaoks olnud ebaõiglaselt raske ja ma saan aru, et võib pahuraks muutuda, ega need, kes halvasti, elavad elavite oluliselt halvemini, kui see oli vanal nõukogude ajal, ainult et seal kõrval on inimesi, kes väga hästi elavad või liiga hästi ja see teeb mõned inimesed kurvaks ja kurjaks. Mina ise elan õnnelikult. Ma ei ole eriti rikkasega eriti vaene, ma saan tööd teha, mida ma armastan ja ma usun, et pahurus või kurjus, see pigem tuleb sellele inimesele endale. Kas, sest mida pahuramad? Me oleme seda õnnetumad. Me oleme, kui me suudaksime kuidagi ennast lülitada mingisugusele natukene teistsuguseid lainele, siis võiksime õnnelikumad olla ja kui leidub inimesi ümbruskonnas, kes aitab selles kaasa tänavalmanni naeratav pilk või bussis trammis mõni naljakas Pealt öeldud sõna või ma ei tea, mis võib siiski aidata. Tema ja vaatame kellelegi otsa, keegi naeratab meile vastu, siis me päev muutub rõõmsamaks ja polegi seda kibedus, tehke nii palju. Ma küsin veel selle saate traditsioonilise küsimus, et kustkohast tee 73 ammutate oma seda energiat, elujõudu, te olete eluaeg olnud muidugi niisugune optimist ja tegutseb inimene, noh, ma ei tea, vaevalt et mul nüüd erilist elujõud on. Ma elan lihtsalt normaalselt. Jah, ma olen 73 aastane inimene, kes väsib kiiremini kui 30 kolmene. Ei põe seda? Ei, ma ei põe küll üldse, igal vanusel omad väärtused. Tunne iseennast väga vanana. Ainult kõva, mõnikord peeglisse vaatasin, kaubamajas on need liftid, kus on suured peeglid ja muidu ei vaata aastaga korraga ma vaatasin näkku, ehmatas, näevad niisugune, siis oledki. Pole häda midagi. Tänan, et te leidsite mahti tulla siia. Tere tulemast teinegi kurk, aitäh kuulajatele. Nii palju teie külaliseks oli täna helilooja Eino Tamberg. Proua Irene-Maria Lindi, alustame ehk oma jutuajamist sellest, et tegu on tulemas üks kontsert, mida te olete nüüd selgi päeval, on pühapäev, kui me juttu ajame ette valmistamas siin Tallinna muusikaakadeemias, mis kontsert seal? See kontsepti idee tekkis meil väga ootamatult väga konkreetsel põhjusel, nimelt ma olen ise ratastoolis liikuv inimene ja ma puutun väga tihedalt kokku teiste samalaadsete inimestega ja meil on praegu väga palju uudseid asju tehtud, et aidata ratastooli inimestel omandada haridust, lapsi viiakse kooli tõstukiga bussidega, samuti viimasel ajal ka üliõpilasi, nii et see on niivõrd suur asi, kui ma mõtlen ja peale, kui ma ise koolis käisin nende inimeste peale, keda ma tunnen, kes käisid koolis ja omandasid kõrgharidust, et selle eest muidugi väga suur tänu meie linnavalitsusele, et meil on nende asjade pealt väga palju mõeldud, aga nüüd on üks väga suur lünk selle asja juures, kui inimene omandab hariduse ja ratastooli inimesel väga raske leida tööd. Minul oli teine asi, ma olen nüüd väga spetsiifilise erialaga või ütleme nüüd, inimene, kes on lõpetanud kooli ja ülikooliks, tal on vaja leida tööd ja kui ta leiab, meil on mitu väga tubli noort inimest, kes on leidnud omale selle. Aga nad puutuvad kokku suure raskusega, kuidas saada tööle pildiliselt nii selliselt lihtsalt tööle saada ratastooliga näiteks Mul on üks noormees, Aare, et emal on ka käed haiged, kui mina olin noor, ma sain omal ajal juhtida autot ja sõita autoga tööle, aga temal ei ole seda lootustki näiteks autot juhtida. Tal on ainus võimalus tööle saada tõstukiga bussiga, sest kui tema tuleb hariliku autoga, ta ei saa ennast kätega tõmmatav ratastoolist autosse, siis peaks autojuhtvõtmatult sülle tõstma autosse ja autost välja ratastooli, millega tavataksojuhid ei ole nõus. On leidunud üks kena taksojuht, kes teda üks kord nädalas seda niimoodi viib, aga kõik teised päevad? Meil on olemas üks tore teenus linnavalitsusel, et natuke rikastada puuetega inimeste igapäevaelu. Nad saaksid minna kontserdile, sünnipäevadele või kuskile. On olemas soodustusega taksoteenus ja igal raske puudega inimesel. Sügava puudega inimesel on võimalus 10 sõitu, see tähendab viis korda kuus. Kas minna arsti juurde, minna kontsertile kuskile soodussõiduga, tähendab, et linn maksab firmale suurem osa sellest sõidust ratastooliga inimene, kes tööle läheb, tema loobub kohe kõikidest meelelahutuste, sest tal on vaja saata töö. Viis päeva päeva kuus, seda on imevähe ja nüüd ta hakkab otsima igasuguseid väljapääse. Mina töötan, mul on meil eelisolukord, ma saan oma tunniplaani sättida, pikale päevad teha ja tulla, ütleme kolm korda nädalas tööle. Mul on matt probleemid, aga seda on palju vähem. Need noored praegu, kes on leidnud oma tööd, neil läheb terve palk tööl käimiseks. Aarne muidugi tulnud sellest minu küsimusest hästi kaugele. Kõigepealt võib-olla siis meie kuulajatele ka selgituseks seda, et etetet teie sate ilusti tööl käia, räägime siis teiste endast. Eesti muusikaakadeemias ma õpetan klaverimängu väga erinevate erialadega üliõpilastele, alati siin tööd. Nüüd on 30 aastat koos selle juurde siga, konkreetselt siin majas saab. Jah, aga tuleme siis GNU juurde, igal inimesel on oma lugu, Te, ütlesite juba eespool, et olete ratastoolis. See on teil kaua kestnud, aga kuidas asi algas? Kui ma olin kaheksaaastane, siis ma põdesin lastehalvatust poliomüeliidi, mis tol ajal hakkas juba väga laialt levima ja siis ma jäin ratastooli päris kaheksa aastaselt juba kaheksa suhteliselt juba ja minu lapsepõlv möödus Haapsalus. Ema oli Haapsalus kooli õpetaja keelte õpetaja, vanaema, klaveriõpetaja, laste muusikakoolis. Ema sai mind tol ajal ilusti oma töö kõrvalt kooli viia, ratast tooliga panema kõrvalt ma siis õppisin haaval klaverit mängima, mis alguses muidugi oli nii pool nalja pärast, sellepärast et ma ei saanud nagunii pedaali võtta ja need olid niisugused spetsiifilised probleemid. Klaver oli kodus, ema fantaseerisin seal taga, mitte niivõrd, et seda oleviku jaoks mõelda ja ei võtnud vanemad ka seda veel niisuguse tõsise mõttega, et see peaks minu erialaks saama. Aga nüüd, kui selgus, et ma pisut saan, Ta oli juba võtta, kui see aeg nii kaugele jõudis, et põhikool lõppes ära. Vot nüüd jälle üks probleem, mis tekib, mis natuke seotud ka minu eelseisva kontserdiga. Minu ema pidi selleks, et mina tuleks edasi õppima Tallinnasse tulin Tallinnasse, astusin praegusesse Georg Otsa muusikakooli, ema pidi loobuma oma erialast, oli väga hea pedagoog, ta pidi sellest loobuma, et mind koolitada, et mul haridust anda. Ta töötas isegi vahepeal õhtuti koristamas, et meile üldse mingisugust leiba oleks, sest ta pidi kogu päev olema vaba, et mind viia kord ühte loengusse, kord teise kohta ja kui ma juba lõpetasin selle otsa kooli, siis arvasin küll, et ma ei saa muusikaakadeemiasse tulla Tallinna riiklikus konservatooriumis ja seal oli jälle maja väga keeruliste treppidega, aga mul õnnestus muusikakooli hästi lõpetada. Professor Bruno lukk oli nõus mind võtma oma õpilaseks ja see oli juba nisuke imeasi, et ma mõtlesin, proovin kas või natuke aeg, et ma ei suuda seal vastu panna, et siis ma vähemalt proovin selle suurepärase õpetaja juures natuke aega õppida ja emal õnnestus saada sinnasamasse konservatooriumi raamatukokku teed. Siis ta sai juba natuke oma erialaliselt, tõlkis seal väga palju muusikateaduslikke artikleid, mis oli parajasti vaja ja siis ta sai ka sammas sealt raamatukogust, kui mul oli vaja neid ilma käsipuudeta treppi minna või midagi, ta sai tulla mulle kohe piiri, nii et see oli suur õnn ja vedamine tolle aja tegelikult teie ema pühendas ilmselt teile samadi kaste kahekesi olitegi ja vanaema suri Siberis. Vanaema ütleski emale, kui imelise Tallinna tulek oli, et mina ei suuda lapsega käia, üks periood oli, kus emal üldse tööd ei ole, mina töötan. Sina mine lastega, vend oli ikka tuli õppima Tallinna ja siis pikapeale siis sai emal natukenegi, et just päris nälga ei jäänud, aga ega see kerge ei olnud, ma tahan julgustada praeguseid noori ka, et ei maksa karta, et peab katsuma haaval ja võivad täitsa fantastilised ideed ja soovid ikkagi täide minna. Ja vanematele lastevanematele tahaks küll öelda, et mina pean oma emale ja eriti vanaemale väga tänulik olema, sest vanaema oli siin natuke karm. Kes alati ütles, võta ennast kokku, kui ma jonnisin oma skorpioni. Võta ennast kokku, sa pidid igas olukorras ennast kokku võtma ja kunagi ei olnud seda ohverdamist, et sina nüüd aga midagi vaid vastupidi, vanemad kahjuks nad kardavad, et nende võib-olla väga tark peres, aga nad kardavad, et kui ta teeb oma liiga kerge lennulisi unistusi, et ta saab väga valusalt kõrvetada ja sellepärast natuke Dimivad nyyd alla sina ja katsub nii, aga sellega kärbitakse selle lapse tiivad. Soovitan sellises olukorras lastevanematele julgustaksid oma lapsi kunagi ei tea, mis võib tulla, millised unistused täide võivad minna. Eks see, kui inimesesse usutakse, see ka ju anna talle justkui tiivad, nii lihtne on libiseda tagasi, kui kõik vaatavad ja mõtlevad, et oh, sa ei jõua nagunii kuhugi ja pole sul mõtet pingutada ja parem on, kui ei pinguta. Madalamalt kukkumine ei ole nii valus, aga tegelikult annab uski hästi palju jõudu juurde ja niimoodi mitme jõu toel võib-olla juhtaksegi rohkem. Täpselt nii ja mina pean olema väga tänulik oma õpetajatele, kes mulle tulid, esimene õpetaja, mul oli Tallinnas õpetaja. Hilja on, tema oli olnud ka Bruno Luki õpilane, ta oli üks särav ja andekas inimene, kes hädka tõsiselt suhtlus ja küllaltki suure langusega minusse, sest kuna ma polnud lapsepõlves, ma olin ju mööda haiglaid tavaliselt sellel ajal, kui mina mehed haiglaid olin, saavutatakse lapsepõlves tehniline taas juba, nii et minul oli see, et ma pidin väga ägedat tööd hakkama tegema, et jõuda õnneks vist looduse poolt päris head käed antud. Sest mul on terve elu olnud igasuguseid tagasilööke, käetraumasid ja värki, nii et ma olen pidanud aastaid mitte mängima, midagi teinud olete, kui ei ole, saab mängida, ei ole mänginud. Aga selle asemel väga palju üks periood oli, kus mul oli niisugune õnnetus, et üks koer hammustas mullegi ja nii et päris käest läbi, mul oli see hetk niisugune mõte, et ma jään täiesti sõrmedest ilma juba ja kõik, nii et see, et ma ei saanud siis mängida, ma olin väga õnnelik, et mul üldse käsi alles ja korras riide panna ja ikka kõike seda muud teha õpetada, ma ei saanud küll niimoodi mängida nagu varem, aga no nii enda jaoks ikka ja nii palju, kui oli vaja õpilastele näidata. Maika sain seletada, aga niisugust asja, et ma võiksin võtta nüüd eakad, tahavad kõvasti harjutama ja esinema ja enne oli laps väike, oli vaja last kasvatada ja pärast tuli see käetrauma ja vot niimoodi jäi üks väga pikk aeg, kus ma üldse klaverit nii tõsiselt harjutanud tegelesin ainult pedagoogitööga, mis on väga tore. Et see niimoodi ellu suhtunud, et erite taga nutnud seda, mida ei ole, vaid, vaid rõõmustanud selle üle, mis on. Ja ma olen puutunud nii paljude inimeste koguku, kes ei ole saanud isegi nii ja rääkimata riidepanemisest ja sellest, et tunned alati, et onul on elus väga palju vedanud. Ma olen saanud õppida läbi ükskõik mis raskustega, ma olen seda saanud teha minu elus palju suurepäraseid inimesi, minu õpilaste seas on fantastilisi inimesi ja tuleb järjest juurde ja ma olen saanud teha tööd, mis mulle meeldib, meil on perekonnas seebiga, et on pedagoogid, perekond ja see töö mulle meeldib ja väga tihti peavad inimesed valima, kellel on mingisugune füüsiline probleem, nad peavad valima eriala selle järgi, mida nad teha saavad, mitte selle järgi, mida nad tahaksid teha, aga minul on see õnn, et ma oleksin seda tahtnud teha. Ühesõnaga nagunii ja siis oli selle sihi poole võib-olla kergem püüelda. Head kuulajad, täna päevade külaliseks, maalija, kirjanik, poliitik Enn Põldroos, tere tulemast päevadest. Tere, Rõõm kohtuda kõigiga, kes seal paraadil istuvad. Ma pean vist sellest loetelust selle poliitik maha tõmbama, jah, poliitikast eemale tõmbunud tagasi ja ma seda ei kahetse. Aga miks sa tagasi tõmbusid, hea küll, sa seletad oma autobiograafias natuke ka, aga sa jõudsid tippu poliitikast? No vot sellepärast tuligi, aga ma seedeebee Sharaldib, kus mulle meeldiks olla, tähendab seni kuni kuus ja tegevus oli niisugune põnev võitlusi värk, kus ei teadnud, mida homne päev toob tarvis midagi teha, oli oma oma Aadee oma mingi missioonitunne, asi, mis tuleb ära teha, siis ei tehtud, nüüd asi oleks olnud rutiin, poliitiku töö, aga Simmul ei pakkunud absoluutselt mingisugust huvid. Tunnen, et ma olen lolliks läinud, oleksin pidanud seda tegema. Praegu kõrvalt vaatate, mis tundega sa võtad täitsa ükskõik praegust sebimist ja kõike seda ma vaatan huviga inimene seda asja vaatab, noh, võib-olla kuna mul asja sees olnud, siis võib-olla ma tajun seal mingit deli taguse värki, võib-olla natukene natukene rohkem, võib-olla moodusele. Leebema pilguga pole need alati need asjad nii räiged, kui need võib-olla võivad esmapilgul paista, aga noh, eks ta parasjagu on nüüd küll, ega siin pole midagi öelda, aga niisugust tunnet ei ole, vahel assa poisse peaks ju olema teisiti või selle peaks teist tegema. Hea küll, seda küll jah, aga ta nüüd ei kasva selleks, et ma nüüd tahaksin ise käised üles rottide ja sinna tegema minna, sest ma kardan seda, et kui ma seal ise oleksin, ega ma ka palju paremini ei tee. Sellepärast et poliitik Nad on muutunud asjaks, mis peab olema professionaalne, tähendab seal peavad olema inimesed, kes on selle tööga juba läbi imbunud, kes tunnevad. Ma ei usu ka neid, kes tulevad poliitikasse lihtsalt mingi kõrvalt inimene, mees metsas või noor poiss koolipingi tagant satub erakonna nimekirjas kuhugi hea positsiooni peale sileda olemise pärast satub Riigikokku ei tule sealt midagi head, ma kujutan, et see on ka tegelikult selline elukutse, mis peab, kus inimene peab samm-sammult Venemaa võib-olla alguses mingi vallavolikogus mingisuguses mittetulundusühingus või ma ei tea, kus kogu see hakkab tasapisi hakkab kogunema niiviisi samm-sammult, ühesõnaga siis jah, ta võib mingil hetkel jõuda aastate jooksul isegi palju võib-olla aastakümnete jooksul uudi välja ja siis on proff ja siis ta teadvuste teeb, mina ei oleks proff ja kui laama proff ei oleks, siis ma teeksin võib-olla palju hullemaid vigu. Aga sa olid pea praegu ju presidendikandidaat. Nojah, jumal tänatud, et peaaegu ainult praegu, paljud pärivad ju Toompeale tõepoolest, ma hakkasin mõtlema oma väljakujunenud mõnus eluviisi, mis sellest saab sattunud mingisse sellisesse väga pitsitavasse situatsiooni, kus ma ei oleks tahtnud olla, sest no nii palju mul juba ilmselt aastaid ja aru andunud pähe, et võib-olla need niisugused elu juurdunud tartlased oma identiteet just selles mõttes, kuidas sa enda elu ette kujutad ja kuidas nii elu nagu mugav juba sisse käidud king, ühesõnaga millega mõnus käia. Et elu peab ka enam-vähem selline olema ja võib-olla see ongi üks suuremaid väärtus, selles ei tohi loobuda. No viimasel ajal sa oledki oma raamatutes tegelenud selle eneseleidmisega, veene suurimisega või enesepaikapanemisega. Jajah, võib seda ka niiviisi nimetada, ja testi käsk ongi tunne, et kogu elu on olnud üks sebimine siia-sinna ja selle tõttu mingid põhised asjad, millega oleks pidanud kogu aeg tegelema. Sellepärast. Ma vaatan kõrvalt, kogu aeg on oluline mehisus rahulikult oma asja teinud ja, ja kõigi peale vilistanud. Mul seda jõudu ei olnud ju siis nüüd tuleb endasse jõudleidega, kuidagi tuleb kergemalt kätte, nii et see mingi niisugune süvenemise võimalus, miks on nagu tekkinud? Ma jah, seda hindan väga, kas kirjutamine on lihtsam kui maalimine? Oi ei, ma ei oska seda isegi nii-öelda ilmselt öelda, saab teisi asju, see on täiesti teine, tähendab, nad ei kattu, nad täiendavad teineteist ja võib-olla tõesti see, et ma alles praegu hakkasin kirjutama, seega pole juhus, tähendab ma ütlemine ajakirjandustasemel pole ju kogu aeg pastakad peos hoidnud ja ma olen isegi mõelnud varasematel aegadel mindaks ilukirjandusliku kirjutada, aga jumal tänatud, et mul seda ei ole hakanud tegema. Mul on võib-olla alles praegu, minus on tekkinud mingisugune võime, hakkan lähenema mingile küpsusele, mis võimaldab mul midagi öelda paremini, seal seda poleks. Oluma polnud valmis seda viimast raamatut joonik iriseda on kriitliku pidanud tõeliseks kirjanduseks. Ei ole enam nii, katsetus on, mul on väga hea meel seda kuulda, kui niiviisi arvatakse, vähemalt ma võin enda õigustuseks niipalju öelda, et ma tegin seda küll tõsiselt. Naljategemine tegelikult muidugi maalimise ja kirjutamise vahel on tegelikult väga palju siiski ühison üpris sarnane, mingi rahulduse saamine mingi kujundi leidmisest. Ma muide tunnen kogu aeg, et maalimise kogemus mind aitab kirjutada, sest see on täpselt sama kujundi loomine. Opereerimine värvidega siia panid natukene juurde, sealt võtad natukene maha, seal ütleb kõvemini, seal vaiksemalt. See on täpselt sama nagu maalides, panin siia natuke punast juures jalgadesse vähemaks. Täitsa täitsa tore kohe. No vot, sedasama rääkis huumoritajuga kunstnikele. Kas nüüd tundub niimoodi, et sa jätkad ikka selles kirjutamise suunas? Oi ei. Oi ei, ma seda ei ütleks, tähendab jah, nüüd otseselt oleme pintsettidega maali noh, ma olen viimasel ajal vähe, siis pole päris tükk aega selle eest, ma olen seda pildi tegemist rohkem teinud arvuti vahendusel ja jälle on üks asi, mida ma olen enda jaoks avastanud, mis mulle pagana moodi meeldib võimalused ja kus see näiline lihtsused tehnika teeb nagu kõik sinu eest ära? Võib tõesti mingisuguse taseme väga kerge saavutada, siis läheb asi raskeks, aga sellest sellest esimesest värgist üle saada, tegelikult on väga nõudlik värk, oli mõne õpetaja? Ei, puhtalt arvuti õpetab juhise. Paljud vanemad inimesed kardavad arvutit. Missos korteri, ta kallale tule, see on ikkagi niisugune asi kohe istutama taha ja proovid natukene siit liigutav kihvt nupule. Näitab ise välja, ta lööb kirja välja, mida tahab saada, ega ta, ta ei lase päris rumalus ka teha, kui sa nüüd kirjutamist ma pean silmas kirjutamist, kui sa nüüd seda suunda jätkad, on sul mingi plaan raamatu plaanuama tooma või nüüd jah, nii palju kiidelda, et mul üks käsi, kellel esines lülial, Sa oled väga viljakas kirjanik aastaraamat noaga, mis vanainimesel muud teha istub kodus ja sillutab, eks ole. Välja ei viitsinud minna, seltskonnas ei viitsi käia. Ausalt, enda seltskond pakub suuremat huvi, kuid Eesti inimeste seltskond ongi, ega seda reeta või reedad siiski, millest see käsikiri on, see annaks nii, noh, üks parajalt ära pööratud lugu, esimene kreisi. Kreisi värk, loodan, et inimesi sellest jätkub kannatust ise seda lugeda, visioonid ümber jutustama hakkan, ma ei ütle midagi. Reisikiri see igal juhul. Ei, ei, seda ta ei ole. Jah, ta on niisugune ja ka ilukirjandus, ilukirjandus, kreisi värk, ühesõnaga mitte reisijaid teatri. Ja siis on sul järgmine asi juba plaanis, eks ole, see on juba ära antud. No vot, ei nüüd kirjutamise suhtes ei ole plaanis, ma käin ringi nagu see munev kana ühesõnaga küll oleks hea, kui see punakolksti välja tuleksime, mingi idee tekkis, ega praegu seda ideed nagu ei, oledki ja siis tuleb hirm peale. Vanainimene jälle nupp ei noki järsku, aga noh, praegu ma nüüd olen neid digitaalBristel vahepeal teinud üksjagu, loodan, et sügise poole saab näituse teha ja nüüd on, kui sa räägid, vana inimene seltskonnas hüvitisi käia, kuidas sa siis lõdvestad või täidavad aega, ainult mõtleme selle. No vot, ma ei tea, ma ei oska öelda, tähendab, no mida ma teen, vahest loen, aga need on niisugused tööd, et kui sa tõepoolest tunned, sa oled ennast nagu tühjaks Unerit juba trump on peaaegu klambrid on peas üks pisikene vahepidamine ja siis, kui sa edasi teed, siis selle uue tööga sa puhkad eelmisest Ta kuidagi täiesti uuesti värskendab sind, nii et tegelikult lõpmatusse juhib. Huvitav, kuidas sul on õnnestunud püsida kogu aeg stabiilsena ühes vormis, nii kaua kui meil on teada, ei ole sa üldse muutunud ju? No kus nüüd seda, ega, ega need jõuvarud ikka enam säärased poleja. No ma ei tea, ma just vastupidi, nagu kardan olla ühes vormis, kogu aeg lendab isegi kusagil seal on öelnud, et inimene peab iga seitsme aasta tagant nahka vahetama või umbes, eks ole, kui ta seda saab, siis hakkame uuesti pealegi energidele küll just seda, et ma olen püüdnud mitte jääda mingisse saavutatud olukord. Suur tänu, Enn Põldroos, aitäh, et sa tulid saatesse ja head uut asja, samad soovid kõigile. Head kuulajad täna päevade külaliseks, näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgas, tere tulemast päevade stuudiosse. Redele on kodune tunne ka, kuidas nüüd võtta, sellest ajast on ikka väga palju möödas, kui ma veel mikrofoni ees istusin ja midagi lugesin. Seda tööd on muidugi kaua aega tehtud, aga, aga nüüd on väga pikk vahe olnud. Meenutame seda aega ka, kui sa esimest korda pärast kooli lõppu võtamistiani lavale astusid, kui näitaja. Sellest on ka pikka aega, selles on veel pikem aeg. Muidugi. See oli aastal 1945 kevadel sõda käis veel ja Estonia teater siis kuulutas välja niisuguse õpilasstuudio ja kutsus siis noori sinna astuma ja tehti eksamit muidugi ja võeti mind vastu ja nii et sellest ajast peale olen mina siis nagu tegelenud selle näitemänguga hiljem natukene ka raadiotööga, esimene lavale astumine oli ka kuskil 45. või ta võis ka kuuendal aastal olla souli ooper Rubensteini deemon, kus ma siis edukalt mängisin ühte ühte teenrit Nendest laulda muidugi ei olnud vaja. Mul väga suur osa, eks ole, ja väga suur. No igatahes jalad värisesid, nii et mõtlesingi, et ma maha ei pillanud. Ma pidin serveerima seal veini sisse tuli palju teatreid. Peaaegu kõik Eesti teatrid läbi käinud ei ole, aga 46. ma astusin Eesti riikliku teatriinstituuti, õppisin seal kolm aastat, siis määrati nagu tol ajal, see määramine käis Võrru, seal ma olin ühe aasta, siis ma tulingi raadiosse diktoriks teadustajaks. Asin, ma sain või üsna vähe aega olla, leiti, et ma ei ole päriselt õige inimene sellel kohal oma perekondliku tausta pärast ankeedi pärast, nagu siis öeldi. Ja siis ma läksin Vanemuisesse ja seal ma töötasin ligemale 10 aastat, siis tuli draamateatrisse. Töötasin draamateatris Tallinnas ligemale 10 aastat ja siis olin televisioonis. Töötasin lavastajana telelavastuste lavastajana 17 aastat ja sealt läksin siis pensionile ja pensionipäevil ma siis töötasin veel seitse aastat vanalinnastuudios ja oli niisugune, kuidas ma pean ütlema? Sakslased ütlevad meetril tsura, alles oli kirjandusala juhataja, olin lavastaja ja olin ka näitleja ja kõige viimane töökoht oli siis nagu lepingu alusel, kus ma tegin paar rolli ka vanalinnastuudios Roman Baskini käe all. See on lühidalt kokkuvõttes minu ankeet, aga praegu sa teeksid, kui tuleks pakkumine teeks küll, kui keegi miks ei teeks, sa oled natuke teinud ka viimased ülesastumised olid mul möödunud aastal veel vanalinnastuudio värvides, aga on ka neid näidendeid ja näit lavastusi, kus on vaja eakat inimest või? On küll, on küll muidugi vaja, aga, aga noori on nii palju, et noored panevad habeme ette jalga, vanad saaksid teha, ei ole, kui ma vaatan näiteks välismaa filme ja kui palju neil ka teleseriaalides ja kui palju seal mängib vanu näitlejaid, kui sa läksid pensionile, nõus, sellest on tükk aega tagasi, kas sa siis tundsid ka kuidagi ennast puudutatuna või et, et nüüd ma olen nagu mingis teises kategoorias või ma läksin pensionile Eesti televisioonist ja see tuli siis paugupealt, kui ma olin 60 aastat täis saanud oma meelest elujõuline igatepidi. Vaat siis ta natukene tekitas küll niisuguse tunde, et miks siis, aga noh, jälle pensionäri põlvega harjud kuidagimoodi ära ja siis Eino Baskin kutsus mind vanalinna stuudiosse ja siis juba olid nagu harjunud selle mõttega. Varem, või hiljem pead sa niikuinii päris pensionile minema, nii et selles mõttes see on elukäik, kuidas sa praegu elad? Hästi, mis seal siis on, kui sul on kõht täis ja elamine normaalne, miks siis mitte ma juba täiesti pensionärina mingil määral laisaks läinud. Natukene kehaliselt liigutan veel, käin jõusaalis, kordan, praeguni tuli, muidu jääb päris niukseks Lovkaks enam ei viitsi midagi teha, aga lihtsalt see nagu paneb teatud kohustuse. Ühest küljest ja teisest küljest tunned ennast pärast seda, kui sa sealt tuled üsna reipana ja siis istud telekaid. No kuule jah, kui lehed on läbi loetud, noosis veel telekat ei istu, siis ma tavaliselt veel käin ringi, käin poodides ja raamatukogus ja õhtuti tuleb muidugi. Kas põhiliselt ma vaatan liiga palju iseennast, niimoodi kutsun korrale ja püüan nii vähe vaadata, kui võimalik. Ja põhiline, mida ma tahan näha, on uudised, seriaale ma ei vaata, kas neid eesti oomika mitte väga valikuliselt ja mõnda vaatan, kus ma olin ise kaasa teinud. Vaatan ka, tuletan ennast meelde, missugune ma olin, aga üldiselt ma ei vaata, sest nad on nõrgad. Filme vaatan mõningaid ja mõtlen, et peaks veel veel vähem vaatama, aga see lavastaja veri ei löö välja, et kui vaatad mõnda asja, vot ma teeks nii, no vot, see on veel lisategur, eriti kui ma vaatan neid kodumaiseid seepisid. Kas teatud eas tekib ka niisugune ellusuhtumine, et aga leplikuks muutud ja, ja saad kõigest üle niimoodi, et arusaavalt jah, üldiselt ma olen küll leplikumaks muutunud ikka aastatega kui tänapäeva teatrist, ma leian väga vähe seda, mis mind rahuldaks Eestit. Vigurit on niivõrd palju ja, ja tahtmist olla iga hinna eest originaalne ja teha midagi niisugust, mida ei ole enne keegi teinud ega näinud ja see piirdubki ainult sellega kaugemale ei lähegi sisuliste väärtuste juurde, aga ma mõtlen ka, et noh, kui meeldib tegijale endale ja leiab publikut, kellele see meeldib, miks siis palun väga, see on see elutarkus. Seda nimetatakse ka niimoodi, siis. Väga tore on kuulda, et sa oled eluga rahul. Ei no mille üle mõnurisin, ega kellelegi vastu nuriseda. Ma saan aru, et tervel real pensionäridel on ikka väga raske praegu ja eriti kes on üksikud inimesed ja võib-olla kelle tervis väga logiseb ja peavad arstiabi kallid rohte tarvitama ja kõik nii edasi. No ühesõnaga, eks meie elatustase ei ole ju selles mõttes muidugi eriti pensionäride osas ikka väga madal, aga mida mitte nuriseda, poliitikat sa jälgid, väga vihaselt emite vihaselt selles mõttes ei, mind natukene ärritab see poliitikute juures ja poliitika tegemist erakondade juures see, et iga valitsus, kes võimule tuleb, siis nagu hakkaks otsast peale ka esimene asi on midagi reforme vormida kohe midagi uuesti ja nüüd on nad põhiseaduse kallale presidenti peal rahvas valima, kuigi siiamaani pole keegi presidenti üle nurisenud oma tööga hakkama saanud. Ja siis mul tuleb meelde üks, ma ei mäleta, kes seda nüüd hiljaaegu ütles, või kirju tas lehes, üks niisugune inimene, keda ma niimoodi noh, respekteerin, kes ütles niimoodi, et seda masinat ei ole mõtet parandada, mis töötab, parandada tuleb seda masinat, mis ei tee ja olgu see hariduselus või kus tahes, igal pool kõik kohe tahavad hakata midagi teisiti tegema, midagi reformima, kusjuures sellest reformidest ei tule midagi välja, siis tuleb jälle uus valitsus ja see jälle hakkab reformima ja vaat niisugune hüplemine siia-sinna mõtlesin mind poliitikas vihast. No aga see on ka arusaadav, et me oleme niivõrd harjumatult selle demokraatia üldse niisuguse pidevusega. No loomulikult, kus see põlvkond, kes on nõukogude ajal kasvanud, ei saagi osata rahulikult neid asju arendada, selleks et ikka tõesti demokraatiat tõelist demokraatiat hakata ellu viima, selleks peab kasvama ike peale. No vähemalt üks põlvkond kummitegaks. Kaljo Kiisk tuli nüüd riigikogust ära. Sinu kord on asemele minna. Ma vaikin selle koha pealt. Plaan on, eks ole, muidugi. Muidugi muidugi aega on veel, ma lasen valimised mööda minnes kaheksakümneaastaselt tahaks minna, või 80. et see ongi siis just valimised. No ongi vist jah ja ma ei tea, ma pean erakonda veel, sa pead mul soovitama vaid teeme ise. Ma mõtlesin, teeme ise õue ja praegu kõige perspektiivika asjani. Aitäh sulle ja nõuest. Aitäh sulle, et sa tulid. Täna oli teie külaliseks Gunnar Kilgas, suur tänu sulle veelkord, et sõdurid meie stuudiosse ja tule teinekordki, kui kutsud, tulen kohe.