Wanda voolor, jootki, ta on nagu all kallaunurred, baas. Elagu ning räätsa. Teda tunnete ta masinaga Lasepsi. Maa all on auli Rätsepa ja kiidan elagu uudinga alla kanna rätsepad ja kiidan ela kuningat. Raadioteatri kümnend 1958 kuni 68 kuuldemänge on säilinud üle 300 režissööride maskuliinsus Troikas kihutamas Kaarel Toom, Leo Martin, Aarne Ruus. Salme Reegi hooleks jääb laste kuuldemängude lavastamine ja tema ainulised poiste rollid. Ma nimetan reamees, näeme. Ma ei tulnud siia, ei ole tähtis, miks sa tulid. Tähtis on see, mida sa tegid. Kuuldemänge teevad helirežissöörid Eero Sepling ja Aino Lauri helioperaator torit Mai Sepling ja Urve marka, muusikalised kujundajad Heino Jüri salu, Eino Tamberg, Jaan koha ja teised toimetajad Veronika Kruus, liid uiman, Lydia Mölder, Vilma, Jüri Salu ning markantne edumeelne nähtus nimega Lennart Meri. Kell tööpaik raadios aastail 1955 kuni 61. Just sel kümnendil tipneb ning päädib meriaeg kuuldemängu teatris don kõrvuti pan Kurtna ka ka üks põhilisi tõlkijaid. Seevastu on muinasjutt avaari kõige kõrgem härra ja nii alandlik. Istumeni salasin külg külje kõrval pingil ja restame juttu puhuda. Ja kirikuküla jõllitab pealt vahtida. Nad tolvan ei saa sinna midagi parata. Las olla pealegi selleks räbala Joosepi. Tuli ära tunda. Ei, ma tahtsin veel küsida, et mis tõde lõppude lõpuks. Kas, kas, vaat kui rämps Repertuaar on murrangulise kümnendil nii ja naasugune, ent edeneb tasahaaval aiva huvitavamaks. Noh, kuidas su asjad siis arenevad missugused asjad? Matame väikest viisi plaanika täidet ei ole Mil lõbuste kerilspiriidunuis kuigi jõudu ja võimalust mööda püüame tarbijal ja nagu öeldakse, müts pihus, vastu tulla. Eks ta ole, inimestel on õnnetus, aga meil plaan. Kuid püüame igati paremini välja, kukuks. Sa ütle mulle seda, kas sinu nukral territooriumil on selline ausammas, mille graniitalusel seisab marmorist. Tugitool. Esimese gildi kaupmehe leinavad abikaasat ja ja lapsukesed, see on muinsuskaitseterritooriumile muinsuskaitsealune territoorium, see on seal tagapool. Niitsin enam ei mäed, seal seisavad puha vanad hauasambad ja nii-öelda miine, levikumärgid. Ja see tugitooli kanga seal meie keeles muinsuskaitsealas. Pissile sugeneb põnevaid moodsaid raadioautoreid askenaasi türänvat Fresh rücker, Asimov Bell, viiner Flessarava muskat. Aastast 1967 osaleme rahvusvahelise raadio- ja televisiooniorganisatsiooni oiduti festivalidel. Vahetame käsikirju, liikmesmaadega, ajakirjandus ilmutab asjatundlikke kuuldemänguarvustusi. Oleme teatriprotsessi osa. See on häbematus. Milleks siia kutsuti ja peika. Mina töötan teatris. Mis õigus on mind siia, raadiosse, mingisuguse seltsimeheliku kohtuistungile kutsuda? Tuld, miks, miks? Eks proovid ära öelda? Kirjutavad teatrisse, teevad häbi. Siin võib täna päris palavaks minna. Kuulutan seltsimeheliku kohtuistungi avatuks. Seltsimeheliku kohtu koosseisu kuuluvad eesistujaraadiokomitee esindaja gaasistujatena kõik raadiokuulajad, kes on oma aparaadi sisse lülitanud ja valmistavad praegu kuulama Raadioteatri mängukavas on Ilhja Petrov, Bornhöhe soolov, Aino Kallas, Sergei Michalkov Puškin, Siller, Aleksander Ostrovski soo, Lindgren Tammsaare, Kitzberg, Vilde Liiv. Algupärandid kirjutavad Rudolf Aller, Valdo Pant, Ilmar isop, Rein Sepp, Raimond Kaug-ver, Ellen Niit ja Jaan Kross, Ants Laansalu, Helgi Muller, Enn vaigur, Aleks Kaskneem, Albert uustulnd. 1960.-st aastast saab raadioteatri püsiautoriks Ardi Liives. Advokaadid, näitlejad, pankurid, sissemurdjad, veevärgi, töölised, vargad, ekspressi. Voldemar Panso on lavastanud endale vesinikupommi plahvatusliku rolli Karl lopitsi, kuuldemängus, inimesed, olge valvsad. Anno 1963. See on kõrv. Hea kuuldemäng ei apelleerin konkreetselt visuaalsele kujutlusvõimele. Ta ei pea arvestama maailma maturalistliku nägemisega. Koturnid tuleb jätta raadiomaja vestibüüli lifti kõrvale. Nii kirjutas Lennart Meri artiklis raadiokunst, mis ilmus almanahhi Eesti Nõukogude teater 1962. aastal ja sai hiljem presidendi kõnede valimikku avaartikliks. Jutustus jätkus. Ta tungis läbi meie Grabelisest kestast ja kooris maha karistust, mille olime pärinud sõjalt. Me tundsime veel kord kusagil ränki katsumusi võist uues sõda. Kuid tundsime ka seda, et ometi on inimeses midagi, mis on puhtam ja tugevam kõigest. Me olime väsinud väsinud rängast tööst. Kuid see ei ole vajalik, et kõige puhtam, mis on inimeses kunagi enam ei saaks tema kannatuste allikaks. Me sõitsime koju ja soovisime kogu hingest, et jäädavalt. Raadioteatri kümnendit 1958 kuni 68 kuulatas toimetaja Pille-Riin Purje koos helirežissöör Külli tüliga. Sisehäälte pingsalt elu küsimused. Ludvig askenaasi kuuldemängus kantud teie arvele loovad silla Jaan Kruusvalli häälteni. 40 aastane raadioteater viipab kaheksa kümnesele. Ja kaks talve häält, üks on soe ja teine külm. Üks peahääl Jõks kõrvale hääl. Ja üks hääl, mida Taggart ära sellest praegu rääkis? Naisel on oma meehääl ja mehe ilmun oma naise õrnek. Tõesti ilus sünnipäeva kingitus ja kõikidest häältest kostab üle timuka käimise väel ja lõbutüdruku häälevada. Ja kõige all on kuulda lapse hääli Kuugamist. Ja kõige all on kuulda lapse hääle koogamist. Hearnik. Ma ei tunne sind enam ära ja nende hääled, kellele inimene on teinud ülekohut või valu. Ja nende hääled, keda ta kord on armastanud. Tänan sind, arenic.