Oleme jõudnud raadioteatri kümnendisse 1948 kuni 58. Kuuldemäng on säilinud 150 ringis, tehakse neid mõistagi võrreldamatult rohkem lindikriis ja muud ajakeerised nõuavad oma. Ja valve tehni kuule Anu. Sõjajärgne tööperiood Estonia keldris sai otsa kuuldemäng sünnib raadiomaja keldristuudios. Aastal 1950 valmib vägev kaheksas stuudiokomplekstehnika viimane sõna, mida nähes isegi kastroleerivad Moskva kunstiteatri näitlejad vaimustusest ahhetavad püsib see kuni 1973. aasta tulekahju. Leedid ja džentelmenid, täna on mul au, tuuekümnegop, vete hääl. Ja elab oma lapsega madalas talumajakeses. Tema väike poeg teeb kord meie maa kuulsaks. Väikeraapa soomla Ausse töötab õiguslikuks partneriks maailmas, kus kõik pommid on ühesugused suurused. Elagu Me väike rabas hula hääl la hingest. Alun, ootame. Režissöör Kaarel Toom saba aastail 1952 53 kolleegideks Leo Martini ja Aarne Ruusi raadius lavastab en toona. Teatrilavastusi sätivad mikrofoni ette Lauter, Tammur, Põldroos, Panso, hiired, Rebane sats, Särev ja teised. Helirežissöörid, Ernst Veber, Eero Sepling helioperaatorid, Heli Paun, Britaja nimegi. Repertuaaris on rohkesti Nõukogude Liidu ja teiste sõbralike rahvaste progressiivset loomingut. Lõikuspidu on ainult üks kord meie elus. Sel õhtul meie jätame igaveseks hüvasti oma õiekese puuvilla kuprokistega. Nüüd aga ei pääse sinna enam, kuna Tigane iialgi mari, kõik sõbratari ara kurvastu pahtoi. Ma tantsinud, kuidas saad mind aidata? Pioneerid abistavad alati, kui keegi on hädas. Vaata, siin on mu pioneerimärk. Kas näed, mis on sellele kirjutatud alati valmis? Ka mina olen alati valmis. Kas kooli? Mis see on? Justkui parmud. Kuid näha pole kedagi. Need on punased. Cedric lestad, minu kõige kurjemad vaenlased. Millest nad sosistavad? Nad sosistavad, et tahavad hävitada kõik puuviljakuprad. Nad sosistavad, lõikuspeo asemel tuleb surmapidu. Kus nad siis on? Näe neid. Vaata siia, puuvilja põõsale. Näed sa nüüd nende võrgukesi? Punased Cedric, lestad ise on nägematud. Nad on liiga väikesed. Otta, mul on taskus suurendusklaas. Ja selliseid väikesi loomi sa kardad. Oled küla argpüks. No pole viga, on tarvis kohe teatada kolhoostikutele. Nemad kutsuvad raadio teel välja lennuki ja siis olid need, mis sinu vaenlastest järele jääb. Kolhoosnikud, nad on põllu teises otsas ja valmistavad masinaid ette puuviljasaagi koristamiseks. On kümnend, mil näiteks Kaarel Karm mängib mikrofoni ees Kimmy Ženni ja korki ema Pavel Lassowit mängib vürst Gaabrieli ja linnupete Emmdeeioti direktorit Kustas Loki. Rannetti südamevalus mängib Beer künti ja Tammsaare põrgupõhja kavalantsu. Jah, õnneks ei kao eetrist vana hea eesti klassika. Valdavalt teatrilavastuste raadioülekannetes kõlab teater mikrofoni ees. 1952. aasta Oru Pearu on Johannes Kaljula. Kas Teisperi peremehel oli asja ka või? Võrr äärt vaak äärt ja näpud kõik niplijoad. Mõtlen, vahel, kuidas ma seda piiriaeda lõhkusin ja kuidas sa siis tulid ja ütlesid oma heleda häälega, et kallis noa Privees, miks aia eest ära lõhud? Sa lased ju meie sead oma rukis? Sellised hakkas mulle häbi ja ma oleksin kasvõi isi sigadele rukis järele joostud. Aga sina ütlesid leebe häälega kutsuvaid põõs ja kui see, kui see good sead, sindrid. Nendele autorinimedele, mis täna enam ei kõneta, figureerivad afišil koogol ja Tammsaare kurki ja Vilde, Tšehhovi, Luts, Twanya, Smuul, Kitzberg ja arbuus, ov, Marshak ja Dickens. Ibsen ja rannet. Vilde ja Raudsep, Lev Tolstoi ja August Jakobson. Šeik Spir ja Laksness. Minu nimi on failonofeilan, olin hõbekuu direktor. Tulin teid ära ostma või teisiti öeldes näitlejaks tegema. Te saate kuulsaks, võib-olla niisama kuulsaks kui meie sõber ise dollaakios. Vahest veelgi kuulsamaks. Isal ja minul on sidemete mister pikukiga Londoni, Pariisi ja New Yorgi universaalse kontserdi korporatsiooni peremehega. Temale kuulub varieteed, kontserdisaalid, kaugnägemine, filmid. Ta on kuulsa inimese gorilla peremees, kelle ta möödunud aastal meie hõbekuule üle andis. Tahan teist laulja Meie organiseerimisele muusika ja ma lasen teid fotografeerida rahvusliku mälestussamba otsas. Kannan hoolt selle eest, et ajalehtedes IGA PÄEV ilmuksid pilt, et reporteritest iga päev kirjutakse. Kuulge, oo Tirud, praegu seljas ideaalne kostüüm. Ostan selle kõik ära, kui palju te tahate? Kulla härra, te olete vist üsna tublisti liine võtnud. On olemas neli kategooriat eestlasi. Ma räägin teile sellepärast, et kainelt võib-olla räägiks, tahate kuulata, jama, on olemas. Targad ja laisad. Ei tema teine kategooria merel, näete. Vaat siis on kolmas kategooria lollid ja laisad. Naist on siin maailmas vähe, kahju. Aga näljas kategooria. Lollid ja agarad on kõige kahjulikum rahvas täidma paneks sinna. Aastatel 1949 kuni 55 ei esietendub ainsatki algupärandit. Ülekaalus on teatrilavastuste raadioversioonid ning instseneeringu. Alles 1957 toimub kuuldemängude võistlus, laekub 50 teksti. Siit saavad tuule tiibadesse Rudolf Aller ja Raimond Kaug-ver. Ent nemad on järgmise kümnendi teema. Korda kolm, kõik põllud üle. See oleks ju 10 aastat. No mis see on siis 10 aastat tööga paned vaevalt neid päevi tähelegi. Mina olen siis juba 30 ja sina jääd 40 ligi. Ega me siis enam olegi kahekesi? Küllap meil seks ajaks on ikka juba ka neid, kes meie higist ja vaevast kord rõõmu tunnevad. Ja ja ei, on see Vargamäe noor peremees, aga läbemad vaevalt paar kuud naise mees aga juba annab noorikule mõista, et Vargamäe vajaka päri. Maksad siis vargamäele üle pea elama asuda, kui mõtled, et pärast sind talitavad siin võõrad inimesed. Ei, selle mõttega võib minna ükskõik kuhu, mitte aga vargamäel. Maalapp paneb kohustused peale ja neid peab täitma. Kui oled aus inimene. Raadioteatri kolmandat elukümnendit kuulatasid toimetaja Pille-Riin Purje ja helirežissöör Külli tüli. 1956. aastal valmis läbi aegade menukaima raadiomuusikal lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, mis seni kõlanud eetris 27 korda. Veera neeluse lumivalgeke ootab ikka oma printsi.