Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Mis mul on? Ma ei tea. Ei saa seda ütelda. Võib-olla mulle ei meenugi, mis mul on. Su silmad on nii lähedal. Su naeravad, soojad silmad. Su puudutas mu kehal korraks. Sa puudutasid mind Ja korraga olen mad pilkases pimeduses üksi kukkumas langemas langemas kusagilt. Korraks üle õla tagasi vaadata sattudes näen veel metallsõrestik. Ja kuuri taoliste majade kontuur tohutu kõrged kindlasti mitmekümne meetrini ulatuvad metalluksed mu järel. Sulguvad kindlalt. See on nagu metalllooma möire. Ja ma ei tea enam, kus ma olen. Saasta lämbuvate majade punkteeriat piirjooned kustuvad mälust. Ma ei tea, kas kusagil allpool on veel põrand jalge all. Või kihutan pööreldes kuristikku mille sügavust ei oska isegi aimata. Võib-olla ruum täis mürgiseid roomajaid, putukaid. Ülevalt langeb järele, raskeid metallitükke lõmastavad mu pea. Võib-olla ruumi keskel, otse mu vöö kõrgusel vihiseb juba nähtamatu lähenev saag mis mu kahekskisendavaks pooleks lõikab. Või langeb ülalt hobusejõhvi küljest. Daamaklase mõõk. Neis eraldab oma aimu kehast. Elektrilöögid kisuvad mu keha krampi. Kaela langeb kare kanepist silmus. Kui hakkab lagi laskuma kuhugi, olen põrganud tombuks vastu jäika, kühmudes kivist põrandat. Ma ei kuule oma häält, kuigi karjun. Kaugelt kostaks tõesti nagu mingi Suhin ja nähtamatud rullid, laagrid ja plokid, jahvataksid selle rütmideks. See nagu läheneks jah, lähenebki aeglaselt paratamatult nagu Perteetum mobile. Julma aeglusega. Ja viin muutub sohistavaks salajast sisimast kuulduvaks lõõtsuvaks piitsutavaks hinge õhuks. Lähenev kehatu õhust hiiglane ja valgus. Tohutu hiilgus, kõikjal, tohutu vaev mu sees mu sees kasvav valgus, mida ma võistlus ei võta. Mida me aru ei talu vaev, mida ma ei näe, kuigi tunnen. Lähenev tume hirm ümber mu hiilgava langemise kui olen nagu sätendav täpike põhjata pimeduses. Illuke märklaud, mille pihta visatud kivi. Must lendav taldrik läheneb. Ja vaikus. Absoluutne kõikjale ulatuv vaikus. Ümber mu peatamatu langemise. Nagu patist Vahel raadio stuudios olen tundnud niisugust tunnet. Korgist seinad neelavad kõik hüüad kajate tühjusesse. Suhüüd ava eetrisügavus tungib tagasi su suhu nagu kuul. Ja jalgealune on läinud. Ainult sisemus, millest neeletulkuvad rääkivatest meeled on selle tarvis, mis väljas. Ja ometi sisemus sisin sisu, milles ma langen. Õieti olen, olen, sest siin ongi kõik ainult langemine, vabadus, mitte too gravitatsioonijõudude mäng, Too ääretu väline avarus, mis paistab maakeralt läbi teleskoobi vaid sisemine välisid teise pool mille kohta tõrku mõistus väidaks, et Kosmose nööbise lindil ei saa vahetada poolt. Olendo hääl vatist ruumis milles hääletusse naise paiskama, mõtlemata mõtteid, teadmata igatsusi ja välja ütlemata kujundeid. Mäletamata enam, miks langen ma kellelegi teisele adutamatus ruumis kus hääl on kord sellega koos, kelle juurde ta kuulub. Kordaga lahus. Ma peaaegu näen õus. Kuigi siin ei olegi õhku hõljuvat häälekvandid, häälitsevad seebimullid, häälenööbid, hääle, häitsmete nähtamatud kobarad. Hääled paisuvad kustuvad, sahisevad ja sosistavad midagi rippudes ümber nagu olematut tüveta puuviljad. Helisevad tasa. Kuldselt. Kõdistavat pehmelt kuulmeid Nesise mahedusega. Õhkavad nagu nooruki salajane unistus. Ebamäärane tervikus. Aga täh, üksikasjus. Lihaseid pingutavad keha usaldab teha liigutuse. Mu kehamahlad sööstavad hetkelise ärevuse ajel voona läbimus südame. Ma tunnen, kuidas heli täplad. Need võiksid olla rohelised ja värelevad, kui ma neid näeksin. Kuidas heli täplat koonduvad, nagu ootamatus tõmbetuules. Ja kõik heli, mis elas mu sees kuulmetise kudedes imetakse kuhugi pilkases kaugusse. Kas siin on kaugusi, kas siin on pilkases siin, kus kunagi ei ole valgust olnudki? Siin ei saa ju olla neid mõisteid, mida ma kasutan. Tunnen ainult, kuidas mu hingamine, südamelöögid, vere kohin, kõrvades, kaob ühes suunas kuhugi, kus asuks. Kuidas need sõnad ei sobi siia kus asuks nagu taamal mingi mustneel, mis kisub endasse kõik, mis võiks olla heli hääl, kuuldav võnkumine. Mul on tunne, nagu pistaks mu kõrihäälepaelad, mu hääl. Karje aeglases aga järjekindlalt tugevaimas tõmbes välja mu suust mis avaneks seletamatult, tundes ainult tinglikult võrreldav lämbumisega. Niivõrd pahupidi nauding on see Jumal. Kas te teate, mis tunne on, kui teile lüüakse piitsaga võililli metest piitsaga vastu nägu? Plot sööstavad läbi minu juba reaalsed. See laine järgneb teine, võimsam, järgneb kolmas kõrvulukustav laine. Siiski pehme, sume sametine, kõike uputav njalt raske. Siis seisatab hetkeks kohal ja siis. Ning valguks läbima värisevate kudede aegamisi alla laiali. Kuni ma enam aru isa, kas see on sama pehme löök või lõpmatut Biskadeks lagunenud lainet? Õrn painab värelus. Kandadesse surutud mahlad hetkega järellained taas tõustes kerkivad uimastades mu pähe. Oh, kui teaksin, kus ma viibin. Kui siin oleks üksainuski valguskiir, siis taipasin kasvangulgas tuigus, mis minuga on. Aga siin ei ole orientiire, siin on üksnes mu keha. Kui see on olemine, üksainus hääl, üksainus karje. Sest ma olen justkui kõikjal mu peale purskava veevägivalla võimuses Mageerlen kusagil kaalutuses nagu elastne mass. Mis kord siit kord sealt järele andes ümber vormub? Ometi ei ole see vesi, vaid hääl heli, jugadest, mis purskavad kõikjalt mu üle. Ja mu enese pehmer rebenenud rullaukudest, tumedast teadmatus, sügavusega täidetud ketrast, igas registris, igas võimalikus hääletoonis. Nagu püügisse ja vahtasse kiirgunud päike milles on kogu spekter korraga kõik helid, kõik värvid, kirjeldamatu kakofoonia, lahku helide kõmisev kokku karje kus Beymputav sireeni kantileensula kokku keelte katki kiskumist ei räiged. Terk rapsatustega. Ning sünnib tõrgete ja hoopide kuminat jäägamiste Vihuritija pööriste hullumeelne pehme torm. Kogu pehme kõik pallutav, kõik Eluv punktiir, need pilku maailma joonis haihtub. Ja ma hull lõhkes hulluses hõljumise magusus, need uusis. Kehatu, olematu osake ääretus tõutsumisest. Ilmaotsatu kest kerkides õhumullikesi läbi put, kuidas Tullusuva silte massi kuhugi vajudes läbipaista nii läbipaistva, et oleks mõttetu rääkida minust. Kui kompeegeldusest neil väike vall killunenud ümaraid muutlikel pindadel ümber ja sees Aga see peegelduski on üksnes unenägu mis annab teada mu kehatuse hõljumisest, põrkumisest, pöörlemisest, kaalutluse kaaludel, tundmatute tungide aimamatut tukslemiste vastandlikest, tungides lähenemas avanevas millelegi, mida võiks nimetada, avaks vastu kumale valgusele, mis paistab siit nagu süttima hakkab hõõguvlaev. Ja nüüd tunnen seda tulemas läbi Lõõnskava eetri vaevu nähtavate varjude pikka, lõpmatu joana lähenemas nagu liueldes mööda vett. Mööda pilvi mööda valguse helendavat pinda mööda mööda mööda ei ei. Üha paisuva kraatri lõõsas kasvava kriiskav Ruskes hele kuldses puna hõbedas valges pehmes rüüs mis on ometi nii terav nagu skelett, nuga raapimas seestpoolt, mu sisimas nagu kosmiline tuleuss, mis neelab iseendas saba, neelates endasse ka mind kriisates valgus kisendades hävingut, üratest tuld, neelab läkastades hüüdes alla oma saba ja. Sema avanemine. Ja peatunud hetk. Mille järele olen hüüdnud asjata kõrbes. Nii magus teadmatus, nii lahutamatult olematusega koos. Et ei, ei. Ma ei taha tagasi maid taha tagasi sinna teadmise, argist, päevade karedat, ruumide kuupesse, matemaatilise üksindusse üks luiste hommikust ärkamist, ängi, päevaste uudist igavesti korduvasse uudsusse, Teadmisi miskis. Millest tundub, et ma teangi kõik tean, kus ma olen ja tean, et olen see, kes ma olen. Kuigi ma ei või seda kunagi teada. Kuidas saaks teada seda mis on ainult minu ainult minus? Kui kõik selle kohta öelda ja mõelda, tuleb mujalt. Kellegi teise lausest kellelegi küünarnuki Muksest vastu mõrna ju kindlalt oma teed sõitmas metallist aega ruumis trammis riistapuus, mille nimeks on keegi pannud maailm väiksema. Kui ma ometi tahan olla hoopis C. Olematus logistanis, tule ain Huljuvate aatomite maailmas. Lained on, mida keegi ei määrata. Sest määrates koha kaotatakse impulss ja vastupidi. Hõljuda selles unenäos, mida keegi näe, sfääride muusika kvantide tajumates mängus. Peegeldusena aegade algusest, kus on see kes ma olen? Jah, see ongi, mis mul on osa mu elu ühte kõlade mõõtmatuses, kus noodid on nähtamatult, kuid tajutavad ja kõikjal ja kõiges taevas. Seal, kus on tema tema, kes vastab mu küsimusele. Kes tema on? Ma olen see. Sel hetkel kui sina, mu armas puudutad mind olema siin selles sisemises eimiskis mis on korraga nii üks kui ka teine Ja algus kui Kats Kuiva lõputa algamine. Sinu naeratavat silmade aias. Sinu syydia muusikaga peos. Sinuga üheskoos selles sisemises eimiskis mis seal korraga, nii üks kui ka teine Ja. Ega ots, otsatus kui ka lõputa algamine, kuidas sa võid küsida, mis mul on? Minu nimi on Kalle Kurg.