Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Inimesi siin ei ole. Ja kui ma rannale olen jõudnud, seisata, on alati et ära tunda koht, kus ma seisan. Õhk on siin õrne. Niiskem. Ja otsib? Põskedele habet? Mina leidmata paneb karva juured õrnalt õhetama. Kust võib tuum teada, et ma käsikaudu habemeajamisel siiski nii suureks meistriks olen saanud? Et aga lõualuude alt sarnadest rääkimata enam mingit Uudedki leida ei saa? 30 aastat juba ajan habet peeglit kasutamata. Ja see ei ole enam sugugi nii raske. Nii et kui peegel ette pandaks, semin ilmselt pigemini segaks. Mu nägu on kahvatukollakas nagu liiv siin rannal. Ja silmad, sinkjashallid nagu vesi. Siin päikesepaiste soojuses tajun mälestust mis värve mu kehal ilmselt veidi muudab. Kuid ei muuda olematuks mu kuju, mida tajusin siis kui viimati peeglisse vaadates ennast nägin. Tuul riisub mu juukseid. Millest ma küll enam ei oska midagi arvata. Mis värvi need võiksid olla? Kuid küllap midagi aastakümnete tagusest terasest värvist on veel alles. Kui on ka juuksed hallid nagu meri neil sumbunud päevadel, kui ta sügavalt mühiseb Ei ole ka kedagi, kes ütleks. Siin saarenukil elades ei puutu just inimestega kokku. Mitte seepärast, et ma neist eemale hoiaksin. Aga nad lihtsalt ei satu siia, kuigi sageli. Kord nädalas käib piimamees. Aga temaga ma peaaegu ei kohtu sest ta jätab oma nõu eemale teeveerele, kuhu olen talle valmis pannud raha. Nii saan talle sedeleid raha jättes ning tellides temalt ka kõik muu tarviliku vahel isegi raha. Ja ei tea, ega õieti saagi kellegagi kokku puutuda. Ega keegi ei tahagi tulla siia rannale, mille kohta öeldavat see olla tühi jumalast hüljatud paik kus vili ei kasva. Ja kõikjale leviv nagu kasvav liiv matad tärganud taimed tasapisi jänese alla. Liivaauk ja liivaauk ongi selle nimi. Ja auk on ka tõesti olemas. Kuumadel päevadel kui ma paljajalu mööda rabisevate pehmelt alla potsuvat liivaauku ronin On seal täielik tuulevaikus ja tunne, nagu oleksid praeahjus. See hiiglaslik süvendan tollest päevast kui siin plahvatas vana pomm millest ma olin rääkinud, kuigi seda keegi tõsiselt võtnud. Aga võib-olla just selle pommi pärast ei armastage inimesed siin käia. Kuigi rand, mida ma nüüd juba üle veerand sajandi Viimati nägin on iseendast imeilus oma neemede laega peene liiva, kõrkjate ja madalate kadakatuttidega. Vahel unustan end sinna alla auku istuma. Ja siis on tunne, nagu oleksin ise pomm mis kohe-kohe lõhkeb paisates merre ja kaugele, taamal õõtsuvad kadakamere keskele oma niiske tumedas südame mulla mis siia helevalges ja helerohelisse õrnasse kuidagi sobi. Aga sellepärast ongi plahvatused nii teha. Ja mõne aja pärast ei ole seda plahvatust ega tumedat niiskustena kusagil. Sest valge helendav liiv ja kadakatutid varjavad, peidavad, neelavad kõik nagu oleks liivaauk mingi neel auguga võlukübar mis pakutava vastu võtab ja libistab kõik sinna unistuste salatöökotta, kus mälu vermib rasked mälestused ümberkult aadriteks. Ma istun seal all Ja mõtlen kas ongi midagi muud kui mälu. On hetk. Ja juba ongi saanud mälestuseks. Jaga unistustega on samamoodi sest meenu unistus ei ole muud kui mälestusunistusest ikkagi mälestus ise. Ja ainult mõni plahvatus meenutabki meil, et midagi on ees ootamas olnud, et miski võimalik. Aga mina olen oma metalliotsijaga siin rannal ihuüksi. Ning ma leian oma poolunes kobamisi aimamisi rändudel ometi harva midagi, mis vapustaks, põrutaks õhku kõik eelneva. Ning avaks tee uude teadmatusse uude seiklus, nagu langevarjuhüpe. Kõige rohkem meeldivad mulle siiski niisugused päevad nagu täna karged, kerge, ühtlasi vesikaare tuulega ja niiske ning nagu ma mälu järgi tean tumekollase ning nagu paljaste taldadega tunnen niiske ja veidi Limase liivaga. Neil päevadel on saak Tuul on randa toonud selle, mida ma otsin. Ja ma saan seda puudutada. Tunda selle raskust. Nuusutada selle lõhna. Lõhn. Lõhnade puudutuste kaskaadi. Ja vahel ootamatult millegagi endale sõrme lõigates tunda, kuidas eri tasakesi mu kehast välja nõrgub. Ning kui õnnestub kuulata mida see mulle ütleb. Imelik, et nad arvavad, et mul midagi ei ole. Kui palju asju leiab rannalt? Terve mu majake taamal kadakatukas on neid täis neid avastusi mis ei lase mul kunagi päriselt vajuda mälestuste halli tuima vette mis ei ole meri, vaid üksnes aines. Niisuguse ilmaga nagu täna paneb tuul veidi värisema. Või on see ärevus? Ma võtan oma nokkmütsi peast. Keegi oli selle mulle piimamehega saatnud, mingi kiri on peal, aga ma ei tea, mis. Ja võtan oma aparaadi oma võluriista, mis toob nähtavale ja teeb mulle tajutavaks merepõhja aarded. Ka see on kingitus. Kuigi mees, kes sellepärast plahvatust kohale tõi Seletas ärevil. Kuidas seda kasutada ja seda kasutada võib olla ohtlik. See on kerge metalliotsija. Üks toru. Ja selle otsas plaat. Metallist küll algul ebamugav, aga nüüd olen ära harjunud ning kannan seda üha sagedamini kaasas, eriti niisugustel päevadel, nagu täna. Ma saan aru küll, et see ei ole õigupoolest mõeldudki ainult miinide otsimiseks. Neid pärastada plahvatus sinu ajalt ongi. Aga see aitab leida midagi niisugust, mida ma oma pimeduses muidu kuidagi aastaks Sellistel niiskelt kargetel päevadel Kui liiv on veidi vigane ja minu mäletamist mööda tumekollane leiab kaldalt kõikvõimalikke asju. Meri on liival palverännakul käinud ja tema keha kingitused laiali peab liikuma tasakesi. Poolkuivad kõvad liivalained hõõruvad taldu. Vesi kohiseb kuulmetes. Ja aparaat põksub aeg-ajalt kõrvaklappides, nagu oleks mõni elektriraisügavusest kaldale ilmunud. Konservikarbid. Mingid väikesed osad vist masinaosad. Igasugu väikesemõõduline, metalli, prügi ja muidugi kuivanud kalakehad, mille ma siit kõrkjate juurde ära viin. Ja karbid, mille teravad ääred krõbinal vahel Montaldadesse haavu teevad. Ja vaevutuntavad mutukate kehad. Liivamuster on kulunud mu taldadesse. Ja vahel öösiti ärkan tunnest, nagu kõnniksin rannal. Leban lahtisilmi. Oma sisemuses veidi helendavat kehvalt lubjatud vana lage kus on mälu järgi tumedamaid täppe nagu oleks lagi täidetud tähekoguga, mille järgi peaksin merele orienteeruma. Kuiva merele ei pääse, sest mul ei ole paati. Ja kes laheski pimeda merele. Milline terve aru seda lubaks. Kui ka hing mõistaks seda meeletut soovi. Leban lahtisilmi oma pimeduses maja pimeduses ja tean et seda ei saa. Minu osa on siin rannal otsida risu mida rand ei kannata ja millest meri on vabaks tahtnud nagu murest haigusest vaevast. Minu asi on olla sanitar. Ja kui sind täna niiskel liival astun nägemata kasvuta haldudest jääb jälgi. Ja siiski, teades, et nende jälje süvendite tõttu leiavad mu tundlikud tallad kergemini tee kuju. Kui ma siin tänani astun On enamasti öösiti kiusa soomerele ja merre söösta. Minust tugevam kui kunagi varem. Nad lootsid, et ma siin tühjal rannal iga päev oma metalliotsijaga uidates. Ehk avastan veel mõne pommi. Jerans saab ohutumaks ning kunagi kerkivad siin tühjalt tühermaal hotellid. Rõkkavad suvitajad. Aga minule on saanud sellest robotlikust jäsemed pikendusest ehk pääsemine oma ellu. Mulle see metalliotsija õieti eriti meeldigi. Ta on mulle küll kergenduseks ja nii ehk leiangi veel mõne lõhkekeha. Aga ma ei tea, kas minule endale on sellest kergendust. Ma panen tihti ta kõrvale. Jootsin nii nagu vanasti paljakäsi ja paljajalu roomatise kükitades ning vahel kogu kehaga liiva emates. Otsin seda, millest me õieti ei teagi, mis see olema peab. Ja ma ei mõtle, et see peab olema vanapomm mille raevukas karje mind koos musta mullaga õhku paiskab. Ning taas heleda liivaga katab, nii et olengi taas maetud, argipäevad üks luisesse liiva millest ma ometi läbi olen. Aga võib-olla sinna plahvatus, nagu ma looda. Nii hea on tunda kõik enda vastaskarpe ja kalade, kuivanud kehi ja veidraid murdunud soolalõhnalise puutükke ja kiviklibu ja adrujäänuseid. Ning vahel roomama otsenergre. Nagu eri olekski see igavene sügav plahvatusest jäänud auk mis mu unenägudes ilmub. Kui lained riibuvad Moriideid imutavad niiskeks ja hiljem raskelt märjaks ning kisuvad mind madalas endaga, et siis jälle tagasi nihutada. Olen ma lainetest nagu üks neist kingitustest, mille meri on neelanud ja mille ta jälle rannale annab. Nii et rannatiirud pistavad kiljuma. Neid tean mu lapsepõlvest. Rannatiirud vesipapid, väikesed milli, mallikad sitikad ja kaldalähedaste lõike inte valusad jõu riivavad servad tuule hoogudes. Need on elus. Nad pürgivad kuhugi, häälitsevad, kaovad ja ilmuvad. Ainult mina olen alati ühtemoodi igavene kaldapuhastaja keda ükski neist enam eriti ei karda ja kes ei oska neid enam segada. Kuid kes on nende seas siiski võõras. Kes küll tahab sinna nende meelt, siis nende meelte keskmesse silmitusse, hääletusse, vaikusse, mis on nende eluplahvatuse keskmes nagu tuulevaikus vesipüksi sees. See oli siis, kui ma paati hakkasin wowlima. Piimamehel ei olnud minuga pikemat aega kontakti sest ma ei olnud jätnud tallama raha ja sedeleid ning ta oli tulnud mind rannalt otsima. Ma juba mõtlesin, et nüüd on kõik, Vamiinikene on sulle ikkagi otsa peale teinud, aga siin sa oled. Mis see siis peab olema? Kas see paat viiki siit ära? Miks sa kunagi räägi kuuled ja rääkida saad küll ja täisarvu ka, nagu peas. Kas piima enam ei taha? Mängid siin liivaga nagu poisike ise täismees. Ega see küll üks õige töö ole, issand ost taganud admis läinud. Liivast paatide noh, kuidas ise tahad? Ma kuulsin, kuidas ta hakkas aegamisi mu liivast paadi juurest tagasi sammuda. Kuule siiski ta oli paar sammu tagasi tulnud. Sa õige, tule, ma näitan sulle midagist. Oled otsija küll, aga seda sa ehk leidnud ei olegi, mis asest liivast Riivudega tollest õiget paati saa suur, teine küll, aga esimene vesi lõhub tolle ju ära. Ta hakkas ees piki kallast minema. Mõne aja pärast ta peatus. Seal. Ühesõnaga vaata, mu käsi. Tunned, siin on vana palk. Ja kui sa siit 10 sammu otse merest eemale lähed, siis on ta koht käes. Eili otsida tuleb, aga liiva all on paat. Sellega pidime sõja ajal minema minema, aga sai kõik korda tehtud, ära värvitud, aga. Jäävate jäi paat kah peitu. Nii et kui tahad ja veel kõlbab, eks võtaale saad vahel ma olen ka ala, mis neist kuivanest kribulist saab. Vaekala. Poleka see. Ja lõpuks äge, etem kui vara narribumine. Ma võin vahel kaasa tulla, aga paat tuleb kõigepealt üle vaadata. Sa ikka ütle, kui läheb. Taliipavad sammud kaugenesid. Paat oli tõesti olemas. Sügaval liiva all. Ja selle väljakaevamiseks kulus nädal. August välja trügimiseks ja kaldale vedamiseks teine. Aga kaldal ta oli ja kuivada presendi seest välja pakkisin. Teades, et paat võib aastakümnetega mädanenud olla. Ning vajab ehk tublit kohandamist. Olid sellel isegi aerud terved. Ja kõvasti mitmekordselt õlipaberisse presidenti pakitud moon taga tingi kastis alles. Aeru tull läks kõlksuga pardaauku. Ja ma kuulsin äkki merekohinat kajakate ja tiirude hääli. Nagu oleksid need aimanud, et varsti saab värsket kala. Mul ei olnud siin peale kaldalindude mutukat, eriti kaaslasi. Ja kaugemalt merelt tulnud lindude hääl pani kuulatama. Paar korda olin ujudes aimanud hüljeste lähedalolekut aga õige kaldasuuna leidmisega oli alati nii palju tegemist. Et vurruliste arvatavad häälitsused kadusid kuulmetest ja mälust. Ainult kohin, kui ma kord ujudes korduvalt vee all ära käisin teades, et tagasitee leidmine võib osutuda võimatuks. Ainult see kohin on sellest peale, kui ma mere endast läkastas jälle kord välja sain. Pärast seda igavesti kõrvades Jöiti vahel ärgates, kuid tormipõhine aknaruut muljub. On tunne nagu kostaks mu peast mis tundub siis vahel nii täis olevat nagu tahaks lõhkeda. Astumas kribinal. Ja taldade kirvendades joonelt paadi poole. Nii nagu ma tuule ja tuttavate märkide järgi seda teha saab Kas tõesti lähen sellega üksinda merele? Merje pime. Ja tahab seal nagu veri. Hoolimata sellest, et ma tean See on mõttetu, mis tähtsustanud pimedani, kas meri on pime või ei ole? Niikuinii ei ole millegi muu järgi orienteeruda, kui ainult tuul ja kõhunahk. Ma trügin paadi vette. Kerge sindrinahk ei ole. Külm, tuul jahutab higi mu kuklal ja seljal. Ainult õõtsumine. Õõtsumine. Kuskil siin peab põrgut sisse laskma. Ma ronin üle paadiääre vette ja on tõesti sobivalt sügav küll. Tuul kõdistab hommikul ära aetud Haavene juhul Ajan harjumuspäraselt habet, nagu oleks sellest midagi, mis teised mu habemest arvavad. Ometi tunnen, et just nüüd on hea, et habe aetud sai. Siin, kus ma elusat kala, aga mitte vana prügi tagaja Aga eks kalagi liigu samamoodi pimesi. Ja seepärast on mul lootust Kui ma lävele astun, tunnen, et midagi on teisiti. Nii nüüd on risk möödas, Kalamees valmis ära siis miiniotsimist järele jätta. Onu Hannes. Peremehetsesid veidi see kala küpsetatud, sul alles võrgud sees. Ja kui siis piima Evald ütleb. Kassa mus suunamõõtjad kasutasid, tegin kuu aega, et ikka alt ei veaks. Siis on tunne et kõik õõtsub nagu merel. Ma ei olnud teise meistritööd leidnudki. Ei noh siin ma olen, kohmad, ma. Ja tunnen, et kõik on nagu kalamees. Ning vajun esimesele pingile. Võib tuul teada. Etanool põse pealt. Selle piisa, kuivatama peaks? Mis siiani? Minu nimi on Kalle Kurg.