Täna räägib Fred Jüssi temaga tihti ära linnas teemal ja toob sealt kaasa looduse hääli, pilte ja kirjeldusi. Kuid mitte ainult. Seal on veel midagi, mis on väga oluline, kuid raskesti seletatav midagi niisugust, millest rääkides viidatakse hingeruumile ja muule, mida käega katsuda ja mida kõrv ei kuule. Kuid inimene tunneb. Fred Jüssi räägib täna kõige loomulikumast muusikast. On muidugi raske siin linnas sageli. Nii et ma viimasel ajal püüan niipalju kui aeg ja olud võimaldavad seda ära käia siit. Just sellesama müra pärast. Ja sellesama pärast, et linn on ebaloomulik. Muidugi ebaloomulikuga puutub kokku ka neis paigus, kus 150 aastat juba liikunud oled. Ja mulje sellest ökonoomulikkusest aina süveneb, aga. See on midagi, mille poole ma oma silmi siiski tahan pöörata. Mäterlincan ütelnud tarkuses saatuses väga ilusasti, et raama silmad avatuse poole, sa näed alatust. Viimati metsas olin siis ma nägin virmalisi imelisi virmalisi. Ingeks, vaatad ülespoole. Nii meelsasti vaatad see niisugust värvide mäng, osalist looduse vaatepilti, ainult et neid näidatakse nii harva. Nii et kui sa ei taha näha seda ei saa enam, ei kannata välja seda, mida sinu silmad näevad. Poole pöörata et seda siis näha. Sa pead muutma oma valikuid. See on vist vastus küsimusele, et kas ma sageli siit ära põgenen? Jah, on õige ka, et ma põgenen. Te olete ju jaganud seda, mida te sealt olete saanud paljude teiste inimestega, kõik need raadiosaated, artiklid, fotoalbumid ja kõik muu. See on mingil maal toonud paljude inimesteni teistsugust igatsust loomuliku järele. Tegelikult ma usun, et paljud inimesed kadestavad teid sellepärast, et te saate ära käi, ära olla ja siis tulla tagasi millegi niisuguse võrra rikkamana, mida jagada saab. Vot selle peale, mida te viimati ütlesite, olen ma palju mõtelnud, see kohustab neid inimesi, kes tahaksid niimoodi elada. Aga mingitel sisemistel või nendest mittesõltuvatel põhjustel ei saa niimoodi elada. Inimeste pärast ma olen kohustatud niimoodi elama, aga ma olen elanud sellepärast, et kui minul on see võimalus siis ma pean seda võimalust kasutama. Seda on võimaldanud mulle minu eriala, mida ma õppisin ülikoolis, võimaldanud mulle minu, kuidas ütelda, nimetame seda kutsumuseks. Sisemine sund. Ka täpselt ei tea, kui sügaval ta on, aga ta mind sundinud ja see sundmind lõimaldanudki ma näen oma osa vahendaja, noh nii et mis mul siin jagada nii väga on. Minu asi on tuua inimesteni. Selleks ei ole väga palju aega, selleks on mõnikümmend aastat tarvis, et aru anda endale sellest, missuguseid väärtusi sa niimoodi kogud ja missuguseid väärtusi sa evid nende aastakümneid neid kogudes ja jõuda selleni, et sa oled kohustatud siiski seda jagama inimestega või seda vahendama, seda tooma inimesteni. Sestap need minu pildiitja, minu miniatuurid ja tekstid ja avalikud etteasted ja. On ju ka telesaateid olnud? Arvan, et praegu on üks niisugune aeg, kus inimesed seda väga vajavad loomulikku keskkonda kas siis otse või kaude. Las ta siis tuleb pealegi kajadena. On inimesi, kes elavadki ainult kajade maailmas. Nad ei kuulagi häält. Hääl otse kalliks ei jõuagi nendeni, ma mõtlen häält kujundlikust tähenduses jõuavadki üksnes kajad, peegeldused ja minu mure, see on siis hoidama peeglid puhtad ja ilusasti tasased. Meenutaks seda, et meil usutakse, et ma suudaksin kedagi puudutada ja milleski veenda veenda loomulikkuse vajaduses. Ma haaran kinni ühe teie öeldud sõnasabast ja, ja see on hääl. Me oleme klassikaraadio eetris siin palju muusikat ja Kui enne oli juttu ka keskkonnast väga üldises mõttes, siis kuulmisele orienteeritud raadiokanali eetris kindlasti inimesi huvitab helide keskkond, millised helid on praegusel ajal sellisel suure kevade haku eelsel ajal looduses mis seal kuulab praegu? Seal kuuleb mõningaid varakevadisi hääli, aga mu viimane kaaslane, kellega ma käisin möödunud nädalavahetusel metsas. Tema ütles lekult. See on üks noor inimene, ütles mõtlikult. Rätkumina linud oleksin ma ka ei laulaks. Täna sellepärast, et ilm oli vilets, lauluks ja eneseväljendamiseks sobimatud. Jõgi ümbrus, mida me nägime teed mööda tulles, seda enam mitte midagi niisugust, mis innustab laulma või hõiskama ennast rõõmsalt väljendama. Võib kuulda rähni trumme möllamas võib kuulda laane, püüsid helistama. Linnud. Ma käisin mitmel õhtul, et kuulda ka linde häälitsemas, aga millegipärast nad nii muutlike ilmadega ei taha häälitseda. Siis võib kuulda saabuvaid rändlinde ja märksa vähem, kui ma neid lootsin kuulda. Esimesed punarinnad on siin, lähed varahommikul kella viie aeg välja, siis võid kuulda, mõnda rästad laulavad. Aga pärast siis, kui päike juba tõusis ja siis jäi kõik vaikseks. Isegi kõhedust. Tekitavalt vaikne on olnud tänavune kevad, vähemalt neis paigus, kus mina liikunud olen. Kallid tuulised päevad olen nautinud nagu alati puude käeksumist praegu ei ole lähestikku. Näiteks öösel mööda metsateed siis kuulmise järgi ütelda, kas sa oled haavade all või on 2000-lt Kased või on siis männi võraat? Kuused tuul ju häälitseb või mühab või koha sahiseb, mühiseb, kui palju on eesti keeles sõnu selle hääle jaoks selle heli jaoks? Igal pool isemoodi, see on omamoodi muusika. Ja see on üks niisugune muusika, mis Moody mõtestab, sellised metsateed, kui seal ei olegi elusa looduse helisid või häänivale lindusid, võib olla viimased teede äärsetes lampides ja siis tuulehelid. Seal on samamoodi ju nauditav muusik, neid tuleb vististi õppida kuulama, mina õppisin 10 aasta jooksul kuulama. Hakkasin kõrvadega elama Adria jaoks lindistusi tegema, väljas metsas, siis ma alles sain aru, missuguses maailmas ma olin juba 30 aastat elanud, aga millest väga suur väga suur osa läks tühja. Sest ma kuulsin üksnes ja millest ma olin huvitatud, ma kuulsin lindude laulu ja eluslooduse helisid, hääli ja metsa praksumist, see on, see on nagu ratsionaalne kaalne lähenemisel nagu jahimees. Ega ta muud ei kuule, loomad ka näeb seda, mis on talle eluliselt oluline. Ja inimene ka ja hakkab järsku mingitel põhjustel avardama oma kuulmissektorit, kas nii võib öelda, ma ei tea. Siis talle avaneb täiesti uus maailm. Ma olen väga õnnelik selle üle, et ma 10 aasta jooksul selle maailma jõudsin. Kui ma metsa lähen, siis olen õnnelik ja kui see toob mulle meeldivaid elamusi on ka sellel omad. Varjuküljed ei saa, kuuled, ka sõnalis ohumärkidest räägib ja on need ebameeldivaid koguni valulisi impulssi võiks anda. Kui tahate üht näidet, siis näiteks mootorsaag kevadises metsas. Ükskõik kui kaugelt kostab, ei saanud midagi väga valusat, mis lõikab su kuulmise kaudu su hinge ja su teadvusse. Ja alateadvusse ka. Tohi märts peret, kes need hiljuti õnnetul kombel teise ilma läks. Viimaste raamatuteks põhilisi teesi on see, et meie praegune ühiskond, inimeste ühiskond on liialt orienteerunud nägemisele kuulmine on jäänud unarusse ja kui see ühiskond oleks rohkem kuulmisele orienteeritud, siis oleks ta kindlasti palju arvestavam looduse ja kõige muuga. See jutt, mida teie räägite metsas olemisest ja kuidas kuulmine kuidagi avardav on mõnes mõttes väga sarnane sellele. Mida Joachim veerand propageeris oma viimastel eluaastatel, kui ta rääkis, et inimesed peaksid rohkem kuulama, tema üks raamat oli näiteks ka kolmanda kõrvateemaline nii-öelda, kus ta abstraktselt rääkisid kuuldav maailm on palju avaram, kui inimesed seda tegelikult arvavad. Kas metsas olles on ka nii, et see reaalselt füüsiliselt kuulda laen kuidagi avardab üle selle läve ja te rääkisite alateadvusega haaratavatest? Impulsi test. Avaldub küll, ma arvan, aru saavat, millele te vihjate, kui sellest autorist räägite, kolmandast kõrvast kuulmismeel emotsionaalne kanal, see kanal, mille kaudu me oleme seotud maailmaga emotsionaalselt see on meie kõige tundelisem meel. See on kõige vanem meel. Kuulmismeel on ju arenenud kompimismeel, sellest naha tundlikkusest on see lõpuks alguse saanud. Ja see on ka see meel, mida inimene kõige varem kasutab oma loote-eas indiviidi arenemisel joob, ta, kuuleb ema häält, emaihus olles, ta kuuleb, ema südamelööke, kuuleb ema vere liikumist. See on meie kõige ürgsemas veel. Ja kuulmes meel on ka sellepärast üks väga tähtis meel, et me ei saa oma kõrvu sulgeda. Sedasama teha hüljes või seda saab teha kobras, kui tal on selleks spetsiaalselt bioloogiliselt kohastumisedaga. Aga inimene võib oma nina kinni hoida ja ta võib oma silmad sulgeda. Aga näiteks oma kompimismeelt puudutusi ja samuti kuulmist ei saa välja lülitada. See on omamoodi hirmus, kui sa pead kui sa pead taluma näiteks sulle võõra rütmimuusika või kuidas seda kutsutakse tümpsu, terrorit. Eestis on see terror väga levinud. Nii ma piinlen näiteks pikkadel bussisõitudel Tallinnast Hiiumaale või Saaremaale, kus ma olen sunnitud kuulama raadiot, mida ma muidu iial ei kuula ise. See on terror ebaloomulike häältega laetud reklaam, daamid, mõttetu, tühi mõte, tühi loba. Siis see on selle asja negatiivne pool, et kui saadad oma kuulmise ära rikkunud kõrvadega töötades 10 aasta jooksul, siis sa pead selle eest maksma inimeste seas elada. Ma olen kaitsnud ennast niimoodi, et ma võtan ka sama muusika ja tütremana pleieri. See säästab mind negatiivsetest ebameeldivatest elamustest. See võib-olla mõni hea džässansambel näiteks, võib-olla mõni hea vokaalansambel. Ma. Ma olen vahel kaasas oma tosin kassetti. Aga ma olen kuulanud raadiot minu raadioklassiga ja ma mäletan seda, kuidas ma ükskord panin kõrvaklapid pähe ja siit Tallinnast Lasnal nimelt nõnda nagu Tallinnast kutsunud viinavabriku mäest üles sõites järsku murdes sellesse bussimiljöösse või sellesse keskkonda sisse kreegi. Bergent. See oli vapustav kontrast. Ma tulin eemalt tagasi, ma läksin plaadipood ja ütlesin, et ma tahan neid Bergenti. Aga nagu ma ütlesin jah, et mineraal ja mitte ainult, aga minu raadio, klassikaraadio see tuleneb minu maitsest lihtsalt ja ja veel millestki, mida ma ise ei ole suuteline määratlema, mida kõrvalseisja oskaks ehk palju veenvalt ära seletada. Ma võin väga suure naudinguga viibida mürarikkas keskkonnas, kui seal näiteks merre müra või meremüha tormiga. Ma võin väga kaua keskendunult kuulata näiteks vägevat kärestikumägijõge. Olgugi et selle helinivoo kindlasti ületab nii mõnegi linna või tehismüratausta oma detsipallide poolest. Aga ta on osa minu maailmast, on osa sellest maailmast, millest tulen ja ja kuhu ma siis ka lõpuks suu on. Ja sellepärast ta ei ole mulle võõras, need linnamürad, nad on tehismürad, nende häda on ka suuresti selles, et nad on väga äkiliselt muutuvad nii meremüha kui kose näha kui tuule püha või mis ta siis iganes ei ole Tornimäe irgamine, seal ei ole nii äkkmuutusi nagu põhjustatud möödasõitvate autode paukuvad uksed ja vot niisugused asjad müristavad ja ehmatavad niisuguseid ootamatuid võõrad helid, järsku tuleb, järsku kaob, siis tuleb juba uus, siis on juba kolmas inimene ei suuda kohaneda sellele liigkiirele muutumisele helide kaoses enda ümber. Looduses niisuguseid asju ei ole. Linnast maale tulnud inimeste väsimust, seda tuleb mõista. See ei ole üksnes nende probleem linnas samuti. Linnase tervis hakkab kannatama. Inimene saab kaitsta ennast sellega, et ta siiski otsustab ära sõita ja läheb, ostab kaks bussi varem pileti ja ta kaob siit ära, aga läheb oma keskkonda tagasi. Aga linnainimesel neist valikuvõimalust sageli ei ole. Mina näiteks, kui ma käin linnas, ma pean oma asjade pärast käima peaaegu iga päev Tallinnas. Ma linnast oleks, ma pean magama. Ma pean magama tund aega, et puhata välja see väsimus, mida, Kas te olete kohanud ka vastupidist reaktsiooni, üks asi on see, kui vali heli, inimest ehmatab, aga küllaltki suure helinivoo juurest vaikusesse jõudis, on ka see? See on ju täiesti loomulik, et inimene ei talu järske muutusi üldse looduses nad ajaga üks klaas kuumaks, pistke külma vette ja vaadake, mis juhtub. Praks ja tükid taga. Ja inimesed on sama lugu kui ta. Kui oma helikeskkond väga järsku muutub, siis sellel on lõhkuv toime. Kohanemise aega tuleb anda organismile, närvisüsteemile, kõrvadele oma hingele, vaimule järsud muutused. On inimesi, kes ei talu üldse vaikust. Ta ütleb, et mis õigust siia ma olen, õudne siin siin on nii vaikne, siin ei kuule, siin ei ole ühte inimese hingega siin mingit häält ei kuule ja hääled on aga, aga ta ei kuule neid. Sest ta on õppinud valima muud oma oma ümbrusest. Ja näiteks, kui te lähete avalikes kohtades kohvikusse, mul on tarvis inimesega natuke rääkida, me saame kokku, lähme joome kohvi ja koogi või, või einestama natuke, joome klaasi veini. Nii raske on, kust need on, ainult teatud kohad, kus sa seda võid leida avalikes kohtades. Mujal mängib ka seesama raad ja niimoodi rida muusik, jälle reklaamid ja, ja siis seda mõttetühjust. Aga sellega täidetakse tunde. Ja kui ma üritan vahel osta vaikust, ma ütlen, et need 20 minutit, palju ma võlgnen teilegi. Omavahel kõnelda, et keegi meid ei segaks. Siis nad ütlevad need, kes seal töötavad, et me ei saa seda teha. Inimesed lähevad ära, kummeraadi, vait paneme. Ta on kujunenud sõltuvus sellest. See on hõlbus tekkima, kui ta on tekkinud sisse, saadakse sellest aru, aga nii nagu igasuguse sõltuvusega mingi piir, mille ületamisest ületamist teadvustatakse või mõistetakse alles siis, kui sellest üleandmine Kui inimene tahab ennast müristada, kes teda siis saab keelata? Ainult et häda on selles, et ta nüristab minu kaaslane, passiivne suitsetamine seal mõnes mõttes ohtlikum kui aktiivne suitsetamine, niisugune passiivne suitsetamine. Et sa suitsetad teste välja hingatud või, ja sa suitsetad sisuliselt teiste väljahingatud suitsu. Ja niimoodi on ka passiivne müratarbimine. Ega see ei ole vähem ohtlik, kui passiivne suitsetamine. See nüristab. Ma ei räägi detsi, Vellidest on veel midagi, mida ei saa mõõta instrumentide ja, ja mõõteriistadega mida ei saa kompidega ega kirjeldada. See on seesama kuulmismeel, see mehe emotsionaalne meel. Ta reostab ära mu minu hingeruumi. Kui teinud viibite pikalt eemal sellest inimtegevusest ja seal metsade vahel mere ääres kusagil mujal, kus ei ole inimtegevust kõrvalproduktidega nii palju kas ka seal on mingisugune korrastatas vaimne ruum või, või midagi niisugust, millega paralleele tõmmata? Vaadake, sellega on vist niimoodi, et see sõltub väga palju sellest, mis meil endal sinna kaasa nii. Ja kui meil endal sinna kaasa viia, ei ole midagi. Ega me sealt eest ka midagi eriti ei leia. Ei korda, ei meeldivaid elamusi, ei eba meeldivaid elamusi. See sõltub väga palju sellest, mida sa sinna kaasa viid. Kui sa lähed ühest keskkonnast teise, siis see nõuab ka kohanemist. Ma olen nüüd juba vana mees, ma olen 65 aastat vana, ma ei ole enam nii plastiline, kui ma olen noorusaegadel olnud. Ma olen jäik, kaotab oma plastilisuse, nii tema luud kui närvisüsteem ja kogu psüühika siis ka sellega, mida ma väga kõrgelt väärtustan ja mida Ma väga hindan. See on vaikus. Ma ei räägi hauavaikusest, ma räägin metsavaikusest, seal elus vaikus. Meil oli siin juttu lindudest ja tuulest ja, ja jõgedest ja koskadest lainetest. Ka sellega peab kohanema. Ja see nõuab ka teatava energia. See on ka tapatsioone kohastumine uuele ümbrusele mitte selles mõttes, et ma hakkan kuulama, kuidas loksuvad jalge ees mul lained jagudes murdub ta kuskil kaugel karide peal ja tekib niisugune terviklik helipilt. Vaite psühholoogiliselt tuleb sellega kohastuda. Ja see ei ole ka lihtne see maks viimastena aga ta avastusi. Et kui ma olen väga tahtnud ära minna ja, ja ma olen lõpuks pääsenud ja rong on kadunud, rongi hääli enam ei kuulema, astun seljakott seljas oodatud teekonda tuttavat metsateed. Ja kui ma siis on oma eesmärgil või sihile või kui ma teen, siis tule üles või ma avan mõne ukse või kui mul on võimalus, ma jään sinna mitmeks päevaks. Kui mul on varjupaik olema söömapaik, siis ja esimesel õhtul ma ei suuda süveneda. Mul on tavaks teha märkmeid, see tavakassas välja matkamärkmikust, missugused linnud, missugune. Bioloogikamale märkmeid teeb aga sinna lisandusid hiljem elamused ja kohtumised, inimestega ja mõtted ja sisuliselt päevik. Sellesse ei suuda süveneda alguses. Ja ma olen aru saanud, et see on päris loomulik, see võtab paar päeva päeva enne kui lõplikult kohastat nendele oludele, millele sa oled väga palju mõtelnud ja mida sa nii väga igatsenud. Ja selle korrastatusega ongi vist jah, ikka nii et see sõltub väga palju sellest, mida sa sinna ise kaasa viid. Mitte seda, missugune raamat sul seljakoti pealistaskus on. Ja oma tundi ootab seal, millal seda välja õngitseda. Lugema hakkad vait. Mida sa oled talletanud endasse? Ja millega sa siis hakkad aladeks teadlikult või alateadlikult midagi tegema või nii, hakkad tööle sellega, sa hakkad seda sütitama ja sa hakkad ju oma valikut tegema ja seal on ju ometi niisugust, mida tahaks jätta ja, ja väga palju niisugust, mida tahaks, tahaks võtta. See on omamoodi töö, mis tuleb teha. See on väga tähtis töö, nii nagu sa istud raamatukogu lugemissaalis, võid kulutada nädalaid, uurides raamatuid selleks, et teha endale selgeks oma suhe mingi tähtsa probleemiga. See on töö, mida sa teed oma viimaste aegade elamustega oma suhe, et ega suhted inimestega muutuvad. Sest et maailm muutub. Et aru saada, kus on tasakaalupunkt. Selles ei ole sugugi nii lihtne selgusele jõuda. Mulle ei meeldi kiiresti jõuda kuhugi, ma. Sul on valida, kas ma sõidan poolteist tundi bussiga, olen kohal või sõidan rongiga tund aega ja marsin neli tundi, siis ma meelsamini valin viimase variandi, sest et niimoodi üksinda metsateed astudes sa saad mõtelda, sa ei saa midagi muud tehagi üldse. Eriti kui lähed õhtuse rongi pealt näiteks sulanud latern näpu otsas. Kogu su maailm piirdub, ma ei räägi sellest, mis sa kuuled. Vait, nähtav maailm piirdub valguse sõõriga tuttaval teel või rajal. Ja sa saad niimoodi mõtelda mõtetel oma tempo. Nii nagu me enne muusikast rääkisime, bussisõidul kuulata hoopis teistsugust muusikat, kui näiteks puhanalt üksinda olles kodus raadiost lõi, plaatidelt helistasid, on teised. Ja liikudes liiguka mõte neist moodi. Niimoodi võid ennast korrastada ja nii mõnegi asja selgeks mõtelda, mida kodus laua taga ei saa. Nii, sest seal aitab muidugi see kuulda maailma suuresti kaasa. Kirjanik Aldous Huxley kirjutas ühes raamatus, mille nime ma kahjuks ei mäleta vaikusest ja tal oli seal umbes niisugune mõte, et kui tekib vaikusehetk, siis olid inimesed samastavad seda peaaegu nagu elul hakkamise või surmaga. Neil tekib hirm, selle ees. Tekib hirm, et nende nagu tööline, mina tuleb neile lähedale, nad natukene kardavad seda ennakmüraga, peletanud seda endast eemale kõik nende linnade müraga tehis helidega ka muusikaga ja, ja nad pagevad selle vaikuse eest. Osa inimesi üritavad osta endale vaikust plaatide näol näiteks sellise muusikaga, mis mingil moel kas assotsieerub vaikusega või siis vaikusele lähedane või võimaldab natukene keskenduda tekitada piltlikult öeldes mingi mull enda ümber. Samamoodi ostetakse ka loodust, linnulaule, paate, fotoalbumeid ja muud niisugust, mis on just nagu see pudelisse vesi, mida poest ostetakse. Kas need kompensatsioonimehhanism mingi kättesaamatu ka selline põgus kokkupuude peansinski? Ta lüstistik nii ühte kui teist, sellepärast et kui sa teda ehedalt tarbida ei saa, siis konservi ja vaat seal On ju neid säilitamise viisiga igasuguseid, võtad külm sügavkülmast näiteks karmimalt maasikaid ja sulatad üles mustikaid ja täitsa lõbusad siia. Siis ta võib-olla seal omas mahlas, aga ta võib olla mingisuguse konfituurina ja ja ma arvan, et neid konserve on ka igasuguseid. Ma tean, et neid heliplaate on üsna palju, neid on Ameerikast siia sisse tulnud hulganisti. Aga nüüd, kui sellest vaikusest rääkida, siis vaikusele oma mõõtja, see mõõt on igaühel erinev. Mõni ei talu teda, aga, aga mõni vajab teda rohkem kui teine ja talub teda. Kui meil see talumisest saame rääkida, talub teda pikalt ja. Aga vaheldust on vaja. Mind näiteks väsitab, ma ei kujuta ette seda näiteks, et vaikus kestaks alaliselt ainult vaikuses, näiteks meie laiustes. Me elame segametsade vööndis, eks ole, ja ma ei kujuta ette seda, et ma peaksin elama kõrbes ja ma elan magajade. Ta, ma ei ole kunagi kuulnud kõrbevaikust, aga ma tean, avamaade vaikus, ma olen no sellega töötanud ka temast lõpuks saab villand sellepärast et helide juurde kuuluvad ka kaja tellidelen oma värvid ja näiteks ümbrus, milles helid tekivad samas looduse helisid, ümbrus, värvi, neid, neid värvib õhuniiskus. Aeg see on, on väga huvitav kuulata, näiteks kasvanud seal metsalagendikul või järve ääres on näiteks ma olen kogenud ükskord kõrvemaal kakerdaja raba, seda ma olin hommikul väljas lindistamas ja ja ma olen see hommik jäänud alatiseks meelde oma helivärvide poolest. See oli nii vaikne, et kaugetest küladest, mis ei olnud veel ärganud, kostis koerte haugatuse Rabale. Neid võib-olla 10 aasta jooksul on olnud neli või viis niisugust hommikut, aga see on mul millegipärast eriliselt meelde jäänud. Seda on võimalik salvestada ma üht niisugust ööd mäletan Matsalu luhtadelt, tema lindistasin, seal. Lindistasin seal luha linde ja üks rukki praegu laul. See värv, see on minu jaoks on ta ainukordne. Võib-olla et inimene, kes sellega vähem kokku puutub või kellel ei ole niisugust kuulamise harjumust või ei ole olnud nist kuulamise sundigi, ei pane neid värvide erinevusi tähele, aga aga mina küll. Udu, nii nagu udu annab oma pildist tähene, võin öelda, tähendab maastikule hoopis teised dimensioonid, teise sügavuse vormid, Tod, värvid muutuvad. Udu on põnev, ta muudab väga ilusaks ja sügavaks ja hoopis rikkamaks. Maastikuvärvid. Eriti keskpäevane udu. Hommikune udu on natukene kollakas, sest valguse koostis tingib seda ja õhtul on ta roosa, aga keskpäevane udus on ta täielik nauding, on on vaadata enda ümber ja nii on helidega ka. Ma olin väga üllatunud, omal ajal sai siin inglastele saadetud lindistusi. Mul oli häid tuttavaid selles vibysi loodusloosaadete toimetuses. Nadži veel hästi oli juunit meile kirjavahetus ja saatsin sinna öökulli hõikamise sellel lindil lindistatud Viidumäel. Ja see on üks väga ilus akustikaga, mets on kõrge, männimets on hästi, Laasunutan sisuliselt, nagu katedraal üleval on, on ladvad, need on võlvid ja kui see kakkuma noka lahti tegi õhtul ja hakkas laulma, see oli tõeline nauding. Ma olin väga uhke selle lindistuse ülemus siin neile selle lindistuse ikesele käsipostiga tol ajal ja vastuseks ma sain palve, et Fred, kas sa saaksid saata meile okas-segametsavaikust mis on nende laulude vahel. Ma olin üllatunud, sellest. Läksin mäele ja panin sinnasamasse metsa, mikrofon ylesse, lindistasin vist 25 minutit. Seda vaikust. Ja sellest ajast on mul vägagi Nendel ja selge kujund, et vaikus on loodusvara vaikusele oma hind, isegi. Vaikus on taastuv loodusvara. Huvitav selles mõttes, et kui ta reostatud ja reostusallikas lakkab toimimast, siis ta taastub kohe. Meil on kohastamise aega tarvis selleks, et, et teda jälle nautima hakata või pelgama, kuidas keegi tingitult oma eelistustest seda siis vastu võtab. Need, helid, mis toimuvad tuur, vesi ja puud ja need on foon, ütleme, pidevalt toimub. Kui te rääkisite loomulikust muusikast tallel plaadiesitlusel, siis oli ikkagi juttu linnulauludest. Kas linnud on musikaalsed, kas nad loovad mingis mingit põruta nendesse helidesse, mida nad tekitavad. Kas mingil moel sarnaneb inimeste poolt korrastatud helidele? Pääseda asja seestpoolt, aga selge on see, et lindude laul on väga individuaalne, mõnede liikide puhul eriti on andekad ja vähem andekad ja on väga andekad, laulikud. Ja sellel kindel tähendus sugulisel valikul. Emane valib rikkalikuma ja vaheldusrikkama lauluga isase kõlavama lauluga isase. Üks asi jah, et ta küll tähistab oma territooriumi ja annab märku see enda olemasolust, et teised maataotlejat nii-öelda võtaksid teatavaks need piirid, et siin olen mina ainega minu valdused ja eks seal toimub ka oma tragöödiaid. Arusaamatusi metsades küll ja küll. Aga mõnede liikide puhul ma pean silmas, on, ei ole ka ühesuguse lauluga lindu, need on ju väga erinevad ja meie ei kuule seda. Aga näiteks merelindude puhul, kus on suured merelindude tooniad nad ju orienteeruvad helide häälte järgi. Vanemate ja, ja linnutibude. On heliline hääle järgi, nad leiavad 11. Need on nii peened erinevused, mida inimkõrv vaevalt suudab eristuda või, või tabada. Ja selles mõttes on seal ikka ka oma kindel kord. Hääled väljendavad midagi, mida inimkõrv ei tarvitse eristada, mida inimene ei oska lugeda, dešifreerida. Häälel on oma mamma mahtuma oma. Näiteks on ju teada, et arvatakse, et hirvepullid, mida suurem sarvekroon, seda võimsam ja seda rohkem on tal hirvelehmasid ja seda enam on tal võimalik pretendeerida karjajuhi. Seda suurem on tema haarem näiteks. Aga on ju teada, et on nudipäised hirvesid kellel on palju suurem haarem kui uhke sarvekrooniga naabrimehel. Aga see on tema hääl, mida ta tarvitseb metsas korra teha ja. Mis puutub ilusse, huntide kohta, öeldakse, ma olen seda lugenud. See on ka muusika, nad vahetavad informatsiooni, need annavad edasi jõu, tead täitsa loomade liikumisest ja ja inimese liikumisest ja sündmustest hundimaailmas ajavad hundiasju varal. Aga on ju ka teada, et nad väljendavad ennast võtavad ennast kokku hundikari kolm põlvkonda ja ma olen kuulnud lindistusi seal nagu kirikukoor. See meenutab mulle kohati kirikukoori, kui kolm põlvkonda koos hakkavad musitseeris teenima, see on põnev. Ja niimoodi ma arvan, et ei ole hundid ainukesed hunt on ehk kõige komplitseerib rituma psüühikaga neljal noh on olemas ju ka veel vaalad, kes ka laulavad, küürvaalad. Küürvaalade laulud on ju imelised küürvaalade, sest on ju teada kaks eriasurkonda või populatsiooni nad omavahel ei suhtle. Töötan põhjapoolkerale, teisele lõuna poolkeral. Aga nende laulude lindistused pärast uuringuid näitavad, et nende laulude muutused toimuvad samade seaduste järgi. Need laulud muutma toovad iga aasta, nad alustavad jälle mingi uue lauluga ja need laulud muutuvad lihtsuse poole, meie mõistes. Ja sõnu jääb vähemaks ja on ratsionaalsem. Ja kui nad mingisuguse uue lauluga tulevad järgmisel aastal, siis hakkab see jälle muutuma. Nii et seal oma kord ja seal omad sisemised seadused, seal, need sisemised seadused. Neid võib avastada ja neid võib uurida, aga, aga neid ei saa kunagi lõpuni ära seletada. Asjadele, nähtustele anna oma sisemine kord, sisemist seadused nimega inimesel on oma sisemine elu igal inimesel ja sellesse sisemisse ellu mitte kellelgi teisel sissepääs. Ma arvan, et asjade nähtuste sisemine kord on ka midagi niisugust. Nii võib asjale vaadata, aga ma ei tea, kas see on nii, ei ole. Aga minna seal on vähemalt need minu vaated asjale palju aidanud. Nüüd on minu selgitused ja kui mina otsin küsimustele vastuseid, siis ma pean ikka kõigepealt oma vastused leidma. Ja need vaated on mulle leida aidanud neid oma oskusi. Te ise rääkisid, et nii mõnedki tugevad tajumisega on tulnud alles suhteliselt hiljuti, et need ei ole olnud kogu aeg teiega kaasas. Mitte kõik need kümned aastad, et on toimunud ikkagi mingitele nivood, oli jõudnud mingisid äratundmised selginemise tiinuga, vaalade laulu. Ja kui keegi peaks nüüd seisma küsimuse ees, kuidas sellesse maailma ja sisse elada siis ma soovitaksin olla kannatlik, sest see on looduslik protsess ja see võtab aega. Siin ei aita tehnoloogia, siin ei aita moodsad vahendid, see on nii nagu lapse ilmale kandmine. Selleks, et ämma kannaks ilmale terve tugevana ja see laps on, selleks vajab ta ikkagi kindlat aega, ikka üheksa kuud ja ja see võib tulla kuue kuuga või koguni viie kuuga, aga siis läheduses aitamiste, inkubaator neid ja ma ei tea, mida veel kõike. Ja ma mäletan, kui mina esimest korda panin pähe kõrvaklapid ja kuulsin äkki helipilti läbi väga tundlik mikrofonide stereohelipilti. Siis oli see Maastikust võtad ühe pildi, see on üks kindel ristkülik, millesse sa oled, midagi, sa oled piiratud, ma räägin praegu piltnikuna. Sa pead tegema oma valiku ja ja selles ristkülik, kus peab olema terve seal olgu ta siis raba või mererannik või midagi väga iseloomulik, kui sul peab olema üks kontsentraat sellest. Ja tookord, kui ma juhtusin kuulma seda kujundlikus mõttes ristküliku, mis mulle tuli läbi mikrofonide klappidesse siis ma olin täiesti nimeldunud sellest hüljeste sellest mõjust, mida sa, minul avaldus. Ja kui mõni aeg hiljem selgus, et mul on õnne nende mänguasjadega hakata mängima või nende vahenditega tööle. Ja siis ma lubasin, et ma sellest tööst endast enne kolm aastat midagi ei räägi. Ega ei kirjutega ei seleta, kuidas on. Ja kui inimene tahab sisse elada helide maailma, siis varu, kui selleks aega, tookord ma lubasin enne kolme aastat sellest räägibki, tegelikult võttis viis aastat, nii et minul vähemalt kulus viisat aastat selleks et päriselt aru saada, kuhu ma olen sattunud. Kui ma kõrvad lahti teen ja välja sirutan, piltlikult öeldes. Ja kulus 10 aastat selleks, et aru saada, kus ma siis tõesti olen. See on täiesti uue maailma avastamine selles samas maailmas, milles ma olin 30, üle 30 aasta juba niimoodi vaimselt elanud ju väga palju. No see on nii nagu õppimine läheb esimesse klassi ja siis ükskord antakse sulle lillede küpsustunnistus minule tsi 11 aastat aega paar aastat lasteaeda veel enne seda, kus ka õpetati rütmi ja laulmist ja joonistamist ja lihtsaid töid ja kleepimist ja lõikamist ja seal on haridusse on ka hingeharidus ja selleks peab olema tugev sisemine soov. Peab olema ka huvi või on hea, kui ta on? Noh, minu käest on sageli küsitud, et mida teha selleks lähendada lapsi loodusele. Ma ei oska midagi sellele vastata. Laske nad sinna lahti, las nad katsuvad rohtu ja las nad kuulevad, Tourtlased jooksevad paljajalu. Las nad külmetavad natuke ja las nad higistavad, maksan neid poputada ja las nad olla seal. Ta võtab selle iseenesest omaks. Nii nagu lind õpib. Ja oma laulud näiteks kuldnokk õpib oma laulu esimesel eluaastal, mitte sellel aastal, kui ta munast koorub ja kasvab nooreks Huld nakaks vaid järgmisel aastal. See on tema esimene täis eluaasta pärast seda enam linnude õppi väheste eranditega. Neid on võimalik stimuleerida hormoonidega ja ta võimeline veel õppima. Ehk veel teisel aastal. Aga ma laulude õpib keskkonnast, kus ta üles kasvab ja kus ta elab esimesel aastal. Nii, te võite kuulda ühte kuldnokka laulmas rabade ja metsade hääli. Seal on põld rüütiivile ja ronkade kronksumist. Teine istub kasvatusse, käivitab traktorit, tema on üles kasvanud külas. Kuldoces kasvas meheks nii-öelda mere saarel. Tema laulus on kõik mere hääled, merelindude hääled, täiskomplekt. Kunagi sain ühe niisuguse lindistuse Hiiumaalt. Ja teine, kes elab külas, see kireb nagu kukk ja käeksugune, kaija ärav ja ja nii on inimestega ka. Ta teeb alateadlikult loomulikult sässidega maalik. Laske ta sinna keskkonda lahti olla vabalt omaette. Küll ta sealt midagi võtab. Ta teeb oma valiku, selles ei ole mingit kahtlust. Loodusehelidest ja muusikast ning inimesest seal kusagil rääkis Freedissi. Küsis immo Mihkelson. Veel kuulsite mitmesuguseid Fred Jüssi salvestatud looduse hääli ja muusikat. Glen kuuld. Tavani Rinne prajaniino, Johann Sebastian Bach, Kiisharred poolne interEduard Indian karbarak, glooria Andersson. Teavitaaling Abdullah Ibrahim, aroomi okkano Arvo Pärt, Larry Lake, Meredith Monk, David haiks. Need Rosenberg.