Ma olen siin selleks, et. Otsida sellele küsimusele vastust. Iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Kõik algas muidugi kukkust. Kukku oli tol ajal mitte tuntud raadiojaam, vaid legend, tarne, kinnine klubi, kus käisid kunstnikud ja muusikud, kirjanikud, arhitektid, kultuuri, kiibitsejad ja kultuuriinimesi, passivad nuhid. Korduvalt olid mõned klubi juhatuse liikmed püüdnud klubi alkoholivabaks muuta aga see oli nagu kallaks vett alkoholi jõkke. Samal päeval, kui klubi kuulutati joodiku vabaks peeti öösel pärast ametlikku sulgemist ajane pidu mille punktiks üks juhukülastaja kõndis kõik lauad valgete sokkide väel läbi. Ning Leo viskas Endli läbi ukseklaaside kõrvalruumi. Niisiis ei tulnud sellest midagi ja kõik läks vanaviisi. Söödi, joodi, arutati riieldi, võeti võlgu ja kakeldi ning imetleti uue ettekandja kõnnakut, mis oli mitte lihtsalt Merilyn Monroe moodi vaid kindlustas hakkajale naisele tulevikus, kui suured ärinaised olid ebaõnnestunult katsetanud klubi juhataja koha. Igasugu asju, mis vahel ka nalja tegid. Ülev, tõusis ükskord püsti, palus vaikust. Ja laskis siis kõigi rõõmsaks üllatuseks püksid alla. Nende all olid teised pikad püksid. Kui ta siis uuesti oma tegu kordas, avanesid veel ühed pikad säärekatted. Ja ega rohkemat keegi oodanudki. Klubi dekadentsi aegadel korraldati skandaalne sürrealismi õhtu mille ajal toodi sisse kirst. Nii et kaane ära võtmisel avanes pilt puusanõksuga ettekandjast kes oli üleni kaetud munaroa, ringikestega ja maitseainetega. Et teda ära ei söödaks, tõusis ta alasti, nagu ta oli kirstust üles. Pärast mõnede Salvador Dali loosungite deklaneerimist teatas, et helistab siit nõukogude tegelikkusest Rootsi tuntud Eestis realistile Ilmar Laabanile et teda tervitada tema teose roosis elavistes sõnadega mida ka tehti. Lõbu oli laialt ja elu kulges, kukkus kukuli, Nurala. Igaüks leidis siit endale pesa, kuhu muneda. Klubi oli stardipaigaks ka mõnedele välja lendudele ja inspiratsioonihetkedele, mis iial ei unune. Mina käisin kukus harva ja lõin siiski seal vahel ka öö läbi tantsu, aga päris kodune see mulle ka ei olnud. Sellepärast et kui lauda istusid segamatult süüa ja midagi mõtelda tuli ikka mõni hea sõber palumata veel paremaid mõtteid avaldama. Näiteks nii et kuule, kaator, rublad ei ole. Mis oli ainult eestlastele mõeldud paigas, sama hea kui oleks läinud Lõuna-Aafrikas ainult valgetele määratud bussi. Aga muidugi järgnes pikk emakeelset laitmatut, millest midagi aru ei pruukinud saada. Aga mille ärakuulamine kõrvust möödalaskmine kuulus kukku heade traditsioonide juurde. Ja kui kõigest tüdinenud olid, tundus sealses kärarikkus boheemlaslik, kus tohuvabohust vahel täitsa mõnus. See lugu aga juhtus nii. Minu ametiks oli olla toimetaja, toimetaja olla tähendas mürgiseid kokkupõrkeid nendega, kes olid määratud selleks, et sama tööd teha ei saaks. Aga ka kõigi nende ärakuulamist, kes olid sündinud selleks, et sul tööd oleks. Kummagi poole seas oli igasugu inimesi, aga kokkuvõttes olid sa keelamiste soovimiste kahe tule vahel ning siis tuli vahel sünge masendus peale. Mis see inimene ikka muud teed, kui läheb, otsib lähema tee, kust leiaks lohutust? Lähen tee oli sirge, tee kuku juurde sinna suitsu sees ja lärmakas ja tohuvabohust. Siis tol pärastlõunal ma avastasingi. Et nagu ma endale vankumatu kindlusega kinnitasin, pärast päevatööd einestada ning kultuuriinimeste seltsis kultuurselt puhata. Kuku ei olnudki tollel kellaajal pungil täis ja kui ma kohusetundlikult oma toidunormi ja selle juurde kuuluva kätte oli saanud istus oma klaasikesega minu juurde kirjanik ja unistaja. Porkka kappar. Olin kõigest tüdinenud, sest nii nagu Zweigi tõlkija Lembit remmelga all oli 26 anekdoot, mida ta lõpmatu usinusega päevast päeva kordas oli ka Porkkala maa lemmik number. See oli lugu, kuidas ta Siberis vangilaagris istudes kõigile tuttava metsalangetamist sae sõprus oli leiutanud. Ja kui sümboolselt see siis ühe priipajuki saanud vangidele mõjus. Et ma seda iseendast päris südamliku ja veel ainult vahel kukkus vaikselt istuvatele, tundmatutele kikkis, kõrvu pealt, kuulavatele kujudele huvipakkuvat lugu olin juba 100 korda kuulnud. Viisin jutu sellele Borkan õid. Porkka uskus seda siiralt, temas oli mari verd ja ta asus põhjalikult tutvustama kõiki nõidumise, mütoloogilise taustu ja rituaalide iseärasusi. Nii sai rahus süüa kuni kuni Läti ruumi klaasist uks kolksus. Ja välja astus. Kui täpsemalt taaruvad kõnnakut astumiseks nimetada väikest kasvu igale poole turris lokkidega ja lahtiste hõlmadega nees kes joonelt meie laude asus ning üle lava käe ulatas. Ter Kalemat tean, sa oled üks head toimetaja. Las maises ei, ajame juttu. See oli Jyrka Järvis ja nii oli tema komme. Jürka oli tollal pälvinud suure riigi kõige suurema aunime. Ja oli sellele vaatamata ütlemata tore sell, kes salaja kirjutas ka ütlemata häid jutukesi mida taga kellelegi näidanud ainult kord minule. Orka jätkas häirimatult oma lugu iidamast-aadamast. Aga ma tundsin, et midagi on õhus midagi, mida ma vajasin. Ja mis pidi kuidagi siin klubis ära joodud lugematutest pudelitest nii tihenenud olema. Et mängis inspireeritud vaimu. Kui teine klaas ka ära oli joodud Porkka joonud siis selgus, et Järvised päevane raha norm oli selleks korraks läbi. Just sel hetkel sõnas aga barca saatusliku lause. Vanal parval on täna sünnipäev, aga näe, ei saagi temaga kokku lüüa. Ja siis tärkas mul geniaalne idee. Luuletaja parva ei käinud peaaegu kunagi klubis ja kui siis naisega ikka korralikus ülikonnas ja kübaraga kirjanikust naine käevangus. Jah, oli teine tore poiss, sai seal lollis kunstiansamblites igasugused tükid tehtud, aga nüüd on elu teisel nii vahele võtnud, et ei ole temast üldse asja. Teatas Jyrka, jättes mainimata, et tema enda elu oli vahepeal samamoodi vahele võetud. Jäta nüüd parajasti jälle elu käpa pealt välja, oli rabelenud ning just seepärast siin kukkus tervist parandamas. Oligi. Tervis on nii vilets, praegu kuluks üks kena klõmmera väes ütles Jyrka mille peale Porkka kajana kajas. Igatahes marid tegid seda asja nii. Aga kumbki meist mari meloodiat ei kuulanud. Ma ei tea, kuidas Jyrcal, aga minul kõmisesid tehas hoopis teised meloodiad. Ja ma laususin raudse karmusega. Jürka suured sinised punk silma sihtisid mind nagu kahurväelasel. Kuigi ta algul veidi kõhklevalt kordas. Sinnale. Ja kordasin mina rangelt sünnale. Sina oled tema vana sõjasõber, mina tema toimetaja, nii et seinale Ralf siis sillale. Kuidas me sinna saame? Küsis Porkka kähku. Seda poleks ta pidanud ütlema, sest meie mõlemad teadsime, et ega, Ralf ja ammugi tema naine vist kannatagi maride nõiamusta karvast pead kust vahetpidamata tuli mari rahvatarkusi. Korraga ma nägin, et mu kõrval istus paras paar, ainult ühel olid heledad lokid ja teisel must kräsu. Ja mõlemad nagu väikesed ühepikkused tonnid. Ja seepärast Ralphi naise pärast ei olnud kuidagi mõeldav heasüdamliku tüütus kaasa võtta, seda enam, et ta viina ka ei võtnud. Mulle lapsest saadik meeldinud see koht Lutsu kevades, kus Toots täiest jõust leivakannika ühisesse pudrukaussi viskab ja idee minna Ralfi juurde hakkas mu peas uuristama, nii et suitses. Aga kuigi kaks pea tulid kaks pead ei suutnud ei Jürka ega minu pea kuidagi välja nuputada, kuidas ikkagi Borkast lahti saada, nii et ei solvuks. Siis istus lauda veel üks liige, auväärt kriitik Endel ja lausus klaasi, tõstes tervituseks oma la käsk, käive korraks kadus ära. Endli nali oli selles, et kui nad ühes ajalehe toimetuses töötasid ja kellelgi hirmus viinanälg peale tuli siis teatas ta teistele tõsisel ilmel, et peab korraks kodus ära käima. Kodu oli lähedane söögikoht, kus hinnad olid säärased, et seal joomata jätta olnuks lihtsalt patt. Nii ma otsustasin ka kodus ära käia ja ütlesin Jürkal ükskõik sel toonil, et läheks käiks kodus ära, aeg juba käes ja, ja koju ära isa koju ära ema koju ära tõttu magama, kuulutas Jyrka ning ajas ka ennast püsti. Läksime ilma kordagi komistamata, ega me siis purjus ei olnud korralikult trepist üles ja seadsime kahekesi sammud kodu. See tähendab lähemalt taksopeatuse poole, mis tollal asus päris kukku lähedal. Nagu neetud, oli ikka saba, aga see andis mulle võimaluse samas ühe lillenaise käest pundi põllulill kaasa kahmata. Ning siis tuligi takso. Nii et läheme või, küsis Porkka, kes kust teab, vistika maride maalt ühtäkki ka taksopeatusse ilmunud. Ja mis meil siis muud üle jäi kui kolmekesi lokkide lehvides taksosse ronida? Jüri läks tänava poolt ja tal oli kuivale ilmale vaatamata kokkupandav vihmavari kaasas, mida ta tükk aega rapsis, siis oli lahti läinud. Kuni sõit kodu poole, Ralfi kodu poole võis alata. Mess pidime nüüd sõitma, pidime, alustas Jürka ilmselge plaaniga Porkka kusagil maha sokutada. Aga ma tegin talle silma ja ei vait. Ise vanad mehed, sina kalle muidugi meie sugupõlve kuulu ja sa tagalas Kügitanud sena pokaalid muidugi vangis. Aga sa õigel ajal koju minna, ta on üks meie sugupõlve väärte. Küll läks metsa. Läheks metsalauluga, läks. Aga siis hakkas Porkka rääkima sellest, millise algupäraga see laul on ja kuidas kõik siin maailmas ulatub maride juurde tagasi. Ning seepärast saime tema nõiasõnade saatel veidi sõba silmale lasta. Ärali põllule. Meie põldudele steppides. Käratas Jyrka vahepeal uljalt küll. Aga siis olimegi kohal otse aiavärava ees, sest viisakas juht, kes kuku klubi teenekaid, liikmeid, tuntud kultuuritegelasi ja Liidu rahvakunstnik, väga hästi teadis tegi lugupidamisest meie vastu liikluse suhtes lugupidamatu pöörde. Kui raha makstud sai ei teadnud meistril keegi, et see oli tõe äratundmise õhtupäike. Kuldas valget tolle aja kohta hiiglama stiilset maja mis oli nagu välismaa pildi ajakirjast ja kodumas epistusega. Aiavärav oli veidi praokil. Jürka kammis miskipärast peoga juukseid ja viibutasin vihmavarju, nagu kardaksesse uuesti lahti kargab. Porkka tahtis ilmselt mainida midagi sellest, kuidas marid vihma ja päikesesse suhtusid. Aga siis andsin Macella Ma pean ütlema, et efekt üllatusi Ralf ja lilli seisid käsikäes uksel ja kui nad meid nägid, siirdusid nende neli silmasõbralikkus üksmeelses ahastavalt õhtupäikesesse. Kolleegid, milline üllatus, sõnas lilli Lauralt. Ja ilmselt näpistas Ralphi, kelle laulutuju oli vist meie ajaväravast sisenemise ajal õhku tõusnud, linnuparvega ära lennanud. Ega midagi, astuge aga sissepoole, meil siin sünnipäev pooleli, säilistas lilli, kes aga veidi leebus, kui õliste nägudega mehed olid talle lillekimbu pihku surunud Jürka oma vihmavarju olematusse nagisse riputanud ja kõik Kralfil kätt surunud. Ja siis seisime avara võõrastetoa lävel. Peab tunnistama, et kui Jürka rapsas õlalt maha olematut kõõma ja Porkka pani oma tumekollase pintsaku alumise nööbi ka kinni siis oli neil õigus. Toas seisid rühmiti Gustav Ernesaksa abikaasaga ja Lilian Semper abikaasaga. Ja üldse kõik külalised olid seda masti. Ainult meie puudusime siit. Ja laugud. Kui ma seda nägin, siis võpatasid. Me seisime lävel, üks Liidu rahvakunstnik siia-sinna lokkidega, üks liidu tähtsusega vang siia-sinna lokkidega. Ja üks liidus vastalisi kuulsusega ajakirja toimetaja, kellel ainsana kõigist toimetajast liidus olid pikad sirged õlgadeni juuksed, kõik kenasti ära organiseeritud. Ja laud oli tühi. Ralphi lilli oli ilus kodukunstnike originaalfaasides toretsesid mitut sorti ja iga värvi õied. Ning kana, peedel ja diivanitele istusid ja siin-seal seisid mailistes gruppides vanasse heasse kultuurieliit The kuuluvad kuulsused. Mahedas vestluses sumiseles. Hea, et ei suitseta. Mõtlesin kössi tõmbunud sama kaaslastest. Kõige ise oleks tahtnud vägeva pläru näkku lüüa ja käristada, mida ma ka muidugi teinud. Mõistagi leidis meie üksmeelne elukogenud kolmik instinktiivselt, et aeg on lavalt lahkuda. Ja varsti olime vaikses Uninaga küllalt hästi kohanenud. Porkka hakkas Gustav Ernesaksale selgitava mari muusika põhitõdesid. Jürka käis ühe rühma juurest teise juurde ja raputas igal külalisel paarkümmend korda kätt. Ja mina lubasin Lillile ruttu, et tema veel laekumata teos kiiresti ilmub. Kuigi ma üldse ei teadnud, kas tal midagi pakkuda olekski. Nii kestis see kolmveerand tundi. Porkka laulis, Jüri raputas ja mina ajasin kägu. Muidugi kesta ükski pidu lõpmatuseni. Kukkus, oli soe, väljas oli jahe, siin oli jälle soe ning see kõik ühes kunstnikele nii tuttava balanguga pidi lõpp. Ninakägu Porkka laulis üha aeglasemalt ja Jürka raputas üha kiiremini. Ning siis põrutas Jyrka kuningas liri häälel La. Midagi ei olegi vä? Aga midagi olnud. Ja kuigi seepeale neile peenetundeliselt klaasja roosi veini pihku suruti ei leevendanud lõpmatut janu, mis end inimese organismis vahel ilmutas, soovina ookean tühjaks juua. Varsti oli klaas tühi ja Jürka põrutas läbi sumine huvina. No midagi ei ole ju? Ja et juuresolijad piisas peenetundelise sellest mitte välja teha. Kui välja arvata rõõmus stseen, kuidas keegi peenelt riietatud daam jõlkale roosi nuusutada pakkus ise, teatades, et ta nii väga armastab roose, mille juurde käis ilmselt roosilõhnalised puusahelmed, kas nõks siis tõesti midagi olnudki? Kui siis Jürka mõne aja pärast kõiki näitlejavõimeid mängu pannes veel kordama kuningliku küsimus ehites ma ei ole midagi või? Kiirustasin ma Lillilt, palume, et kas saaks taksot tellida. Muidugi sai. Ja ma ei tea, kas oli seepärast, et tegu oli taksotäie Liidu rahvakunstnik võililli erakordse sugestiivsusega. Igatahes tuli takso, enne kui Jürkamas stseeni 10 korda maha mängida jõudis. Takso oli niisiis värava ees. Võõraste toast lahkusime me aga inglise moodi, see tähendab märkamatult ja hüvasti jätmata. Ometi tuli viisakas pererahvas siiski meid uksele saatma, hüvasti jätma. Huvitav ikkagi, kas hüvasti, nägemist käis mul läbi pea. Ja kui olime nagu üks mees, kõik korraga lilli kindas, käe kohale kummardunud, nii et pead, kui kolksusid, tuli pererahvas aiaväravani takso juurde. Ning Me seisatasime seal Ja siis hakkas Ralph nutma. Päriselt. Poisid. Poisid nii tore oli, et tulite. Ometi juhtub ka midagi. See oli nii ootamatu. Lilli käis niikuinii laitmatult riides. Aga ma ei olnud ka Ralfi kunagi ilma valge taskurätikute pintsaku rinnataskus näinud. Nüüd tõmbas ta selle välja. Nuuskas toppis püksitaskusse, võttis Jyrka Porcal õlgade ümbert kinni ja muudkui kordas. Ometi juhtub ka midagi. Inimese Te olete inimesed? Kas uuesti nutma ja sina kalle, oleks ka üks ütlemata tore poiss. Kuigi sa ei ole seda näinud, mis meie oleme? Ega see ei olnudki enam naljakas. Lilli seisis ilmselt ka liigutatult ja Ralf võttis ka temal õlgade ümbert kinni. Asi, mida ma veel nende lihvitud käitumise juures kunagi näinud olnud. Ma lükkasin Jürka ja Porkka ruttu taksosse. Ning kaunis paar lehvitas meile järele. Niikaua kui taksoaknast neile näha oli. Maride juures hakkas paka pärast pikka vaikimist pihta kui Jürkama sinna üle oli pühkinud. Aga õnneks olime juba draamateatrinurgal ning lasime kinni pidada. Kui me siis seal nurgal seisime. Ütlesi Jyrka. Sai piduv veetud peaks kodus ka käima. Ja mõtlesin hirmuga hakas Porkka seda salasõna teab. Ja mis elu täna üldse toob? Aborca ei teadnud. Ma lähen siit raha eest, et siin mina ja Jürka sekundeeris sellele täiuslikult. Tead, ma mõtlesin, et lähed keskkomitee poole, aga malesid draamat Tajalt, eks. Lanes kokku. Me surusime käsi, jääd Porkka seejärel väga kiiresti lahkus. Läksime kokkulepitut marsruudi asemel lihtsalt Türkale järele. A levitas Jyrka, kes hakkas parajasti draamateatri taga asetseva väikesel parkimisplatsile keerama. Ma mõtlesin, saame siin kokku, sealtpoolt tulevad aga ka sellest midagi. Siit tuled siis üks. Ja ta siirdus joonelt kui seda ei oleks nimetada ühe parkimisplatsil seisva musta Volga juurde ning hakkas selle lukuaugus muukima. Jõhkaa, mis sa teed? Karjatasin. Ma sosistasin täiest kõrist. Nii et toonasele võidu väljakule põis ära kosta. Asjas minu vana, teatas tsirka võidukalt ja jätka sama visa, kuigi viljatud muukimist. Hiiumaa juma. Tuleb miilits. Kodu asemel istume kenasti soolaputkas, purskas mu värskenenud ajudesse uusi häid mõtteid. Jama. Veensin Jürkad jumalakeeli ideest loobuma. Põrutas Jyrka mind lohutades seepeale. Ja siirdus auto mootori kaudu teise ukse juurde. Ja teine uks oli miskipärast lahti. Mina ei tule, lõdisesid mina. Ta ei karda, ega seal regu minu valesid teatree ka, lubas Jyrka ikkagi lahkelt. Kui ma autosse istun, lips läbi. Kui autosse istu, on temal lips läbi minuga lips läbi, teda kinni pidanud, arutasime kiiresti. Jahistasina odasse raksti, Jürka võttis raksti tagasi, siis raksti edasi, siis raksti draamateatriküljel kulgeval teele, siis raksti välja Pärnu maanteele, siis praksti ülekäigurajani laste maailma ees. Ja pani siis kõiki kange nuppe lüliteid vahetpidamata sisse-välja torkides ning mingitest märkidest hoolimata täiskiirusel. Muidugi kodu poole. Mulle tuli miskipärast pähe Gustav Ernesaksa soliidne laul, aga me, me, nii ma. Aga Kreutzwaldi nurga juures pomisesin vaheliselt, Jürka. Ma tahan maha jäädes sinder kuulis selle ära. Rajaksti masin seisma ja käsi hoogsalt pihku. Käive jah, kodus ära. Käive palun ära. Mulla elab meriväljal ootavas teine läve. Ja vaevalt olin välja saanud kui tulevase rakett auto eelkäija tuiseski kodu poole. Mina oma kuulusime hallanud, kui tal olla ikkagi vanem mees, kui filmis mängis vist kavalanssaga, mitte Üürkat, selginesid mõjud uuele tõele. Ja lõpuks maa, helistasin. Doktor Järvis kostis nii rahulik hääl, et ma oleksin tahtnud maa alla vajuda. Vabandage. Kallasin, ega Jürka, ega teie abikaasa juhtunud ütlemisi kodunt läbi käinud. Sain ma kuidagi üle huulte. Abikaasa. Miks juhtumisi? Muidugi on ta kodus palun. Ja kui ma siis läbi lõpmatute kauguste meriväljalt siin kesklinnas näitleja kadunud häält kuulsin, tänasin ma oma hinges kõiki neid, kes kunagi on nimetanud ennast telefoni leiutajateks ning suur kivi langes südamelt. Langev siiamaani geniaalset ideedega on ikka nii. Aga mida Maritsele kohta ütleksin elama küll. Ja. Minu nimi on Kalle Kurg.