Viljangi linnaosa tänavatel on toredad nimed ploomi-kirsi-pirni kreegi. Just kreegi tänav min meelitaski. Maja number 31. Väravas oli küll koer, kuid temaga sõlmisin kohe-kohe rahulepingu. Nii võisin muretult õues ringi vaadata, aedade uudistada. Sügisene aeg teadagi, mis seal silmale avanes. Ent küll võib seal kena olla kevadel ja suvel. Muidugi ka talvel, kui ümberringi paks valge lumiperenaine Maarja ootas välistrepil ja viipas käega, et tulgu ma sisse toamaile jõudsingi avarates ruumides. Küllap see maja on oma pere ehitatud. Ei ole ostetud kahekorruseline ja kahekorruseline, all on nagu näete, suur elutuba ja köögikomplekt üleval magamistoad ja spordisaal. Spordisaal ja seal on jõutrenažöör ja lauatenniselaud, kus saab mängida. Te olete sportlane ka väikselt ja noh, nüüd ma enam ei ole, sest aastad on oma töö teinud, aga kui ma põdenkolintsismalik kuulusin Eesti koondvõistkonda ja mitte lauatennises kergejõustikus? Ma olen küll siin üksinda, aga kuna mul on seda ruumi, ülejäägi ja kliendid külastavad paljud turistid, siis tihtipeale linnavalitsus saadab turiste siia ööbima, nii et see on ka turistide kodu. Praegu elab minu juures ka üks USA noormees Mike. Tema õpetab Viljandi maagümnaasiumis inglise keelt rahukorpuse poolt siia saadetud. Muidugi on huvitav võhivõõraste inimestega kokku saada. Ja mulle meeldib võõraste inimestega suhelda ja eriti nende inimestega, kes räägivad inglise keelt, sest mulle väga meeldib inglise keel ja ma püüan seda õppida. Mõned aastad tagasi oli ka meile mõjutatud üks USA meeskodanik ja ta oli Eestisse tulnud nimelt viljansse koos oma sõbraga. Ja õhtul jaanitulel me saime selle sõbraga kaku ja tutvustades, kui mina ütlesin, et ma olen maarjatema, ütles, et väga kena nimi, minu ema oli ka maarjaolnud. Edasi juhtus nii, et me tulime jaaniõhtut Gregi tänavale veetma. Jäime kahvli ja vestlesime lõbusalt. Ja see noormees nimega Mart rääkis, kuidas tema olla kunagi peale sõda sündinud Eestis ja nimelt Võrumaal metsavendade punkris. Ma ehmatasin, sest ka mina sünnitasin kunagi oma esimese poja metsavendade punkris ja sellele poisslapsele sai ka pandud nimeks Mark. Ja ta hakkas huvi tundma oma sünnikoha vastu, ütles, et võib-olla oleks võimalik Võrumaale sõita. Et tema on sellel eesmärgil tuligi siia Eestisse ja üldse esimest korda tutvuda Eestimaa ja Võrumaaga. Ja kui ma kuulasin seda juttu, siis mul sai iga sõnaga selgeks, et mu ees on mu poeg. Ja siis mul kadus lihtsalt teadvus. Ma vajusin kokku. Kui ma uuesti teadvusele tuli, oli tõstetud mind kussetile ja mu noorem poeg, ema, ema, mis sinuga juhtus? Ei, ma ütlesin, et ei dist rohkem ega vähem midagi, kui et ma leidsin oma ammu kadunud poja mardi. Kinnitas seda ka teie sarnasus oli ta teie moodi. Ja kuigivõrd siiski. Ta meenutas mulle väga minu kadunud isa nii palju, kui ma teda piltide järgi tean ja tunnen Ma alustaksin nüüd oma lugu päris otsast peale. Ma olin kolmene, kui kaotasin isa ja üheksane, kui kaotasin ema. Ja kuna meid jäid neli last ilma vanemateta ja ma olin kõige väiksem, siis otsustati mind viia lastekodusse. Seal ma veetsin nädala või poolteist, täpselt ei mäleta. Ja ma tegin endale otsuse, et siit ma põgenen. Ja ühel ööl sügisesel ööl ma seda tegingi. Kuna sel ajal ei liikunud buss nagu tänapäeval, siis ma hakkasin jala südaöösel tulema, arvates ikka, et kodu poole ja õnneks oli see nii ei juhtunudki, aga kuna kõht läks tühjaks varsti ära väsisin siis otsustasin ühte majja minna, et paluda süüa. Seal küsiti minu käest täpselt, et kes ja kust ja kuidas, nagu ikka peale sõja aega kardeti, aga lõpuks veendusid vanamemm Madli ja vanataat, nime ma enam taadil ei mäleta. Et ma ei ole mingisugune varasega hulgus, vaid mul on väga kurb saatus ja nad andsid mulle süüa ja ütlesid, et kuna sõja ajal nende tütar sai surma, et kas ma ei oleks nõus jääma nende juurde kasvõi mõneks ajaks Mul oli muidugi väga raske otsustada. Tänaseni on meeles, kuidas ma närviliselt käsi hõõrusin üksteise vastu ja lõpuks ütlesin, et eks ma siis jään. Jäingi selle vanatädi, jah, vanatädi juures. Ma elasin ühe suve ja ühe talve. Kevadel viidi mind Valga linna ja sealt sõitsin oma isakoju tagasi. Kodus minu jaoks kohta ei olnud, sest ma olin ikkagi veel väga noor ja tädi leidis, et temal on parasjagu karjalast vaja. Ta elas seal ligidal ja võttis minu enda juurde. Tädi juures Macirgusin nei oks. Ja ühel sügisel, kui ma olin 12 aastane, metsas tulid kaks noort meest ja vägistasid, noh selle tulemusena ma jäin rasedaks. Ma varjasin muidugi kõigi eest seda. Aga gara kuulsin öösel, et tädi ja tädimees rääkisid minu rasedusest ja tädimees ütles, et kui see küll nii peaks olema, siis ma löön ta oma käega maha. Tundes tädimehe iseloomu, olin ma selles veendunud, et see võib tõesti nii juhtuda. Ja. Ma ei tea isegi midagi mõtlemata, ma panin paikselt riidesse ja tagaukse kaudu hiilisin välja. Esialgu mõtlesin, et ma uputan ennast tiiki aga siis vaatasin, et see on nii pisike tiik, et maabaste juppusi ära. Ja otsustasin ümber, et poomise läbi saab ka elu lõpetada. Läksin küüni, võtsin sealt hobuse, Kohjad ja läksin metsa. Metsas hulkusin mitu päeva. Ja lõpuks leidsin ühe kauni Soosaare ja seal ühe kauni puu enda arvates. See jääb minu viimaseks kohaks. Kui ma tahtsin selle protseduuriga alustada, panid keegi raske käe mulle õlale selja tagant ja ütles, too tütarlapsed on nööri, läheb mõne muu asja jaoks vaja. Mu ehmatus oli nii suur, et mõnedkusin põlvist, pöörasin ümber ja nägin enda ees keskealist habemes meest. Ma tahtsin jooksma hakata, kuid nägin, et seal, kuhu ma jooksin, oli veel üks habemik. Ja kui ma ümber pöörasin, nägin, et veel oli üks habemik. Ja siis ma jäin seisma ja siis esimene mees, kes mulle käe-jala peale pani, ütles, et tütar lapsekene, lähme sisse. Siin on väga lage. Räägime ja nad kutsusid mind punkrisse, siis ma sain aru, et ma olen sattunud metsavendade soosaarele nende punkri vahetusse lähedusse ja minu tegevus oli juba õige ammu jälgitud. Punkris see mees, kelle nimeks osutus Nikolai väga sõbralikult, väga inimlikult, väga mõistvalt, rääkis minuga ja palus mul jutustada kogu oma loo. Ma seda ka tegin ja ta andis mulle elujõu tagasi, öeldes, et ennemgi on ilmale toodud lapsi ilma isata. Me aitame sind. Elame veel, et ka meil on raske. Ja nii ma siis jäingi nende juurde. Ja kui imelik see ka ei ole, selles punkris tekkis mul tõeline kodutunne. Sest need kolm meest ja mina me saime hästi läbi, me hakkasime 11 mõistma ja 11 aitama. Mul oli tunne, et minu eest ei ole keegi nii hoolitsenud ja mind nii mõistnud muidugi välja arvatud ema, kui ta veel elas. Nemad aitasid mind ja mina aitasin nyyd. Sest minul ei olnud midagi karta, minna kuhugi kauplusse süüa tooma. Mind juhatati metsast läbi kaugele külasse, kust ma pidin toiduaineid muretsema. Mulle anti raha kaasa ja ma sain sellega väga hästi hakkama. Iga nädal praktiliselt kujunes minu ülesandeks minna toitu tooma. Nad saatsid mind metsaservale ja ootasid mind seni, kui ma tagasi tulin. Aeg läks edasi ja nii juhtuski, et ma sünnitasin selles punkris oma poja, kelle nimeks sai Mart. Kuigi ta oli minu poeg võin sama ajal öelda, et need kõik kolm meest, eeskätt Nikolai pidasid teda oma pojaks. Nad hoolitsesid tema eest väga hästi. Öösel, kui laps nutma hakkas, iialgi ei pidanud mina ennast liigutama. Nad kohe võtsid lapse sülle, söötsid, jootsid teda nagu tõepoolest oma last. Kui poiss oli umbes kolmekuune, läksin ma jälle järjekordsele toidu varumise reisile. Ja tagasi tulles mind ei oodatud metsa servas. Ja mind ei oodatud ka punkris. Ma leidsin eest tühja punkri. Ja lauaserval oli ruudulise paberilehel pliiatsiga kirjutatud kirjake mis mul on tänase päevani meeles ja mul on ka see kirja alles. Seal oli tüdruk, ära muretse, me võtame poisi kaasa. Teatame hiljem, mine koju, habe. See teade oli küll kohutav, aga raske oli sealt punkrist ära minna ja ma ei näinudki, ma jäin sinna lootuses, et nad tulevad tagasi kõik koos minu poisiga. Ma ei mäleta täpselt, kaua ma seal üksinda edasin. Mul ei olnud hirmu. Ma tundsin ikka, et nad on minuga, nad nagu valvavad mind. Ja igal öösel iga krõbina peale teritasin kuulmist, et nüüd nad tulevad. Ehk tulevad, aga ei tulnud, maatused olid asjata. Raske oli neid kaotada ja raske oli teha mul otsust, et ma olen need kolm nii sõbralikku, nii abi valmist, meest kaotanud koos oma lapsega. Ja ma läksin lõpuks siiski punkrist inimeste sekka. Metsast välja minnes ja teiste inimestega suheldes ma leidsin ja tundsin, et mind on hülgama hakatud, ma olin nagu millegiga väga raske hakkama saanud, ma olin hulkunud teiste arvates. Ainuke inimene, kes mind mõistis ja tahtis mõista, oli minust paar aastat vanem vend ja isakodusse Ma läksingi, kus vend ja vanem õde elasid. Kuna ma olin siiski nii üksik, ma ei läinud ka sel aastal enam kooli poole aasta pealt. Ja ma otsustasin päevikut hakata pidama. Tihti loen nüüd seda päevikut, kus on kirjas umbes järgmist. Minust peab midagi saama, kõik mind vihkavad, kõik mind põlgavad. Ma püüan õppida, ma pean saama hariduse, ma tahan saada harituks inimeseks, ma tahan näha maailma, ma tahan elada, ma ei taha alla anda. Esimene, mida ma tegema hakkasin, oli lugemine. Ma lugesin kõike, mis ma kätte sain. Ja koolis meeldis mulle kõige rohkem matemaatika. Läbi raskuste päeval koolis ja õhtul tööl, raudteejaamas, vaguneid laadides või spordiväljakul tööd tehes teenisin omale leivaraha ja senised õnnestus mul lõpetada keskkool. Ülikooli sõitsin koos sõbrannaga. Sõbranna oli maa tütarlaps, tal oli suur päts leiba ja suur kants, suitsusealiha. Minul ei olnud midagi peale suure soovi saada ülikooli. Ka sõiduraha ei olnud, mõlematel sõitsime jänest, aga kõik läks hästi. Tartu jaamas maha tulles me ei teadnud, mida teha, kuhu minna, olime kuulnud ainult ühest, et Tartus on Tiigi ühikas, kus üliõpilased elavad, küsisime ja jõudsimegi. Lõpuks sinna. See otsus, mida õppima hakata, oli mul ammu selge, kuna kolis, meeldis ikka füüsika ja matemaatika. Sisseastumiseksamid läksid kenasti ja see oli minu õnnelikum päev üle paljude aastate, kui ma lugesin ülikooli sammaste vahel nimekirjast. Et ka mind on üliõpilaseks tunnistatud sisseastumiseksamite järgi. Ülikooliaastad olid muidugi väga ilusad ja kordumatut, kuid minu jaoks piisavalt rasked, sest mul ei olnud kodu, kes oleks mind aidanud. Majanduslikult stipendiumi hakkasin saama, kuid see oli tõepoolest ainult hinge sees hoidmiseks. Aga noor inimene tahab ju ka riideid, tahab kad kinno minna. Teatrisse. Midagi endale lubada, selleks tihtipeale sai õhtuti käidud tööl lisateenistust hankimas ja mis mind väga palju üliõpilasaastatel aitas, oli sport. Ma kiindusin sama hästi spordisse kui matemaatikasse. Kuulusin sel ajal mitte ainult ülikooli koondvõistkonda kergejõustikus, vaid vabariigi tipus olin, jooksin mitmed Eesti rekordit. Ja need treeninglaagrid, kus oli muidugi tasuta toit ja vahest ka anti ühekordset rahalist toetust oli minu jaoks väga suur pluss. Kuigi ülikooliaastad olid rasked ei vahetaks ma neid iialgi millegi vastu ära. Siis mõni eesmärk oli saada inimeseks, kes midagi teab, kes midagi mõista. Sest juba lapsena oli see eesmärk seatud. Ja ma saavutasin selle lõpetades 59. aastal Tartu riikliku ülikooli matemaatika eriala. Ja nii sai minust õpetaja. Minu esimesed õpilased on pärit Luua metsatehnikumist. Meeldis õpetada ja meeldib ka tänapäeval. Kuigi aastal 1960 ja aastal 1990 on õpilane väga erinev. Tol ajal olid lapsed töökamad ja mulle tundus, et ka õppisid paremini, sest ajad olid raskemad ja püti õppimise tulemusena vabaneda raskest füüsilisest tööst ja õpilastega. Ma olen alati hästi läbi saanud ja võib-olla tänu sellele et mulle meeldis sport. Kui ma noor olin, siis tihtipeale koos õpilastega sai mindud staadionile sai palli mängitud ja vahest tekkis tunne. Ei olegi õpetaja ja õpilase vahet. Aga aeg läks, abiellusin, sündisid lapsed, kolm poega. Abikaasa oli väga mõistev ja hea inimene. Mul oli kerge me lapsi kasvatada, kuid vaatamata meie kodusoojusele tundsin tihti alateadvuses, et ehk on kuskil ka minu Neljas poeg, kelle ma kaotasin. Kuigi ma sellest ei olnud iial kellelegi rääkinud, see oli ainult minu teada ja lootsin ja tundsin, et ehk ta on. Sest nad kirjutasid, et teatame hiljem. Ma lootsin ikka, et see teade tuleb. Ja ometi, kui väike on siiski maailm, elu viis mind kokku mu kadunud pojaga kuigi väga palju aastaid hiljem, aga siiski nii palju kui minu poeg Mart teadis rääkida, olid need kolm meest koos temaga jõudnud üle Läänemere Rootsi, Rootsist, Saksamaale ja sealt juba USAsse kus oli siis teda Antot lastejaotus, punkti ja sealt üks Viljandi perekond, kes ka sõja ajal oli siit ära põgenenud ja ilma lasteta lapsendas tema ja andsid talle oma perekonnanime ja väga korraliku hariduse. Temast sai insener. Mart muidugi ei mäleta ja ei saagi mäletada, sest ta oli olnud kahene, kui teda sinna üle anti lastejaotuspunkti. Kuid nagu ma olen aru saanud, on tema tänu nendele kolmele mehele suur, minu tänust rääkimata. Sest aitäh neile läks kõik nii nagu ta läks ja ma arvan, et hästi. Tõnu Nikolai-le olen olemas, on minu laps olemas. Ja muidugi tänu ka ülejäänud kahele metsavennale. Nad olid sel ajal juba minu arusaamast pidi eakad mehed, siis tõenäoliselt nad on juba siit ilmast lahkunud. Nüüd on märk nii, no kõige vanem poeg ning mitmel korral külastanud ja tunneb ikka huvi minu elujärje ja Eestimaa vastu. Ta on öelnud, et kui tal ei oleks olnud keelebarjääri ja ta ei oleks harjunud selle elustiiliga, mis on USA-s, siis ta tuleks siia, aga ta kardab, et ta iial ei kohane selle eluga, mis siin on, see on ju väga suur vahe väikese Eesti ja suure USA vahel. Kuidas teil eesti keel kõlab eesti keelt ta räägib ja sellest saab aru, kuid see on muidugi aktsendiga ja minu jaoks väga naljakas. Räägib meeleldi inglise keelt ja teie temaga ka inglise keeles. Ja vahest küll, aga tihtipeale räägime ka ikka mõlemad eesti keeles, sest ta ise tahab rääkida väga eesti keeles. Muidugi on ka temal juba pere kahjuks ei ole, ta on jäänud üksikuks vanaks poisiks noh, võib küll juba nüüd niiviisi öelda, kui nad on 47 aastat vana. Aga tal on väga ilus kodu. Mu noorem poeg on seal käinud. Ja korralik töökoht, tal on mitu autot. Ta on teinud mulle ettepanekud, et ma tuleksin ka USAsse elama, aga ma olen öelnud, et ära seda mulle iialgi ütle, sest ma ei lähe Eestimaal mitte kunagi ära. Sest mul on siin oma kodu, siin ma olen sündinud, siin on Mogolm, aga ega mul on aed, mul on koer, mul on kass ja mul on lisaks veel ka töökoht, kuigi ma olen juba 59 aastat vana. Ma töötan Viljandi maagümnaasiumis ja mulle väga meeldib väga meeldivad kolleegid, on väga meeldiv direktsioon TTT lastega koos ikka veel endiselt spurti. Kas seda just spordiks nimetada, aga tihtipeale tulevad nii tüdrukud kui ka vahest isegi kaheksanda klassi poisid siia, et õpetaja, kas me saame lauatennist mängida, aga no muidugi saab. Ja nad on vahest isegi nördinud, et nad peavad mulle kaotama, lubavad treenida ja tulevad ikka jälle lootuses, et mind võita. Ja vahest olen Kagmas käinud. Aga tundub, et selle jaoks olen juba vana. Koeraga jookseb tihtipeale, millega te veel aega veedate? Oi kui öelda, et veeta, siis ma teagi teda veetma, ta kulub mul iseenesest käest ära, sest mul on nii palju neid asju, mida ma tahaksin teha ja kus ma tahaksin käia ja mida ma tahaksin kõik veel teada saada ja näha. Üldiselt puhkused püüan alati sisustada reisides. Näiteks sel suvel ma käisin Itaalia reisil bussiga, sõitsime läbi Saksamaa tsehhi Austria ja siis kuni Sorentoni Kapli saarteni välja. See oli võrratu reis. Ja ma olen üldse väga palju käinud. Euroopa on, võiks öelda risti-põiki läbisõidetud ja sel ajal, kui ma olin üliõpilane Me ja tegin sporti, sai Nõukogude liit põhjast lõunani. Mustast rest Baikali järveni läbi sõidetud. Unustamatu on Baikali järve ilu. Ja kui võtta nüüd siia lääne poole, siis võrratu oli vaade Eiffeli tornist. Aga peale reisimise mulle meeldib, aga aiandusega tegelda. Siis mulle meeldib õmmelda. Mulle meeldib fotograafia, mulle meeldib autoga sõita, aitäh, kuigi ma olen mitu avariid ka teinud, ma ei ütleks, et enda süü läbi. Aga noh, liiklus on liiklus, kuid vaatamata sellele ma istun meeleldi rooli ja sõidan mereranda. Ja üldse olen selline rahutu hing, kes leiab endale alati tegevust. Mul tuttavad tihti küsivad, et kas mul igav ei ole, kuna ma olen nüüd ikkagi üksinda, mu noorem poeg on ära ja teised kaks vanemat poega elavad ka omaette oma perega. Ja siis mulle teeb lausa nalja see küsimine, sest mul ei ole iialgi igav ka siis, kui ma päris üksi olen, kodus võtate te vahetevahel, et ega selle kunagise päeviku oojaa. Vahest tekib selline tühjuse tunne hinges. Ja siis on ikka see kõige esimene ja kõige raskemal ajal kirjutatud päevik mis on mulle nagu palsamiks, ma võin tundide viisi sellega koos aega veeta ja meenutada tänutundes eeskätt neid kolme habetunud metsameest, kes mind nii aitasid ja mind mõistsid. Ent paljud mõistsid hukka. Aga oli ka neid, kes mind aitasid, kas või need vanataat ja vanamemm seal Valgamaal kuigi sellel vanataadil jana memmel ei olnud omalgi kerge ega ühelgi aitajal, sest seda oli teinud ju omade. Aga ometi nad leidsid võimaluse aidata. Ja suunata, võib-olla olekski õigem öelda üht noort inimest eluteel? Millegipärast tänapäeval ei ole sellist mõistmist üksteise vastu ja sellist abistamist kuidagi julmem on maailm, kui oli sel ajal üksteisemõistmist on vähem. Millest see on tulnud? Tundub, et eriti viimasel ajal, kui me oleme saanud vabaduse vabadust, tunnetatakse aga tunnetada seda, et vabadus paneb ka kohustused. Ja sellest vahest need ebakõlad tekivadki. Maria, mida te õhtuti teete? Oi, ma arvan, et mul on iga õhtu erinevalt sisustatud, kuigi ma kunagi ei tee plaani, et vaat täna õhtul ma teen seda või homme seda see iseenesest kujuneb tihti mul käib siin lauatennisemängijaid, siis ma mängin nendega. Siis on mul Noorema poja klaver, siin ma ise küll eriti ei mängi, aga püha öö ja tähekenemiczavilgud mängin ikka ära, meenutades oma abikaasat. Ka temale meeldis väga muusika ja oli musikaalne. Pähe meeldib mulle lugeda? Jaa, väga kummaline, mulle meeldib ka füüsikaülesandeid lahendada, kuna ma praegu õpetan füüsikat maagümnaasiumi kõigis klassides ja ma olen öelnud ka, et kui 30-st õpilasest ühest klassitäiest kasvõi ühele, kahele füüsika meeldib ka see on väga tore ja mul on praegu näiteks kaheteistkümnendas klassis üks noormees nimega Erki, kellel tõepoolest püsika meeldib. Ta on vabariigis küllaltki heal kohal oma saavutustega ja mul on sellest hea meel. Kõigiga sõltub õpetajast. Ma arvan, et kuigi palju, aga mitte kõik kindlasti peabki olema eeldusi, sest füüsika tahab väga tervet loogilist mõtlemist ja üksjagu ka tööd, sest ilma tööta ma arvan, ei tule ei füüsikas ega muusikas midagi. On oodata külalisi jõuludeks. Kui hästi läheb, siis tuleb mulle kaks poega Ameerikast, sest et mu noorem poeg Andres on osas olnud juba ligi kaks aastat. Tema tuleb kindlasti jõuludeks. Aga äkki tuleb ka see kõige vanem poeg Marko? Loodan, aga kuna sõit on ikkagi väga kallis ja jõulupuhkus lühike, siis ma arvan, et ta ei tule, kuna ta oli alles suvel siin. Maailm on väike, neiu Maarja ütles kuid ometi on inimese eluteel palju keerdkäike, mida tuleb läbida. Ühel lapse hõlpsamalt teisel raskemalt ja mõned ei jõuagi sealt edasi. Kõik sõltub inimesest endast, tema visadusest ning tahtejõust aga ka neist, kes õigel ajal ulatavad oma abistava käe. Ja meie väikeses maailmas. Niisuguseid inimesi jätkub.