Siin vikerraadio täna on hääl, saade ammused ajad ja me räägime Iisraeli. Iisraelist räägivad ajaloolane Vahur Made ja mina saksa gümnaasiumi õpilane Mariliis Tael. Tõepoolest, tänane ajaloosaade viib meid ühele väikesele, aga seest ülimalt põnevale maale Vahemere idakaldal ning Iisraeli kohta võib ütelda, et sellele pisikesele territooriumile, mis on umbes kolmveerand Eestit on tõepoolest kokku sattunud kõigepealt väga eripalgelist loodust ja väga kirevat ajalugu. Mari-Liis võib olla alustamegi nendest kõige ammustest lugudest, mida ka piiblilugudena tuntakse ja sellest, kuidas siis tänapäeva Iisraeli maal tekkis juutide riik. Kuidas juudid sinna elama asusid ja kuidas nad oma riigi lõid. Juudid olid Ramses teise juures vangis ja Mooses läks neid päästma, kuna ta sai jumalalt ilmutuse, et, et päästejuudid Ramses teiselt. Kui nad suundusid Kaananimaa olen siis meil oli palju katsumusi ja siis nad pidid minema läbi Punase mere, kus nad said küllaltki hõlpsasti läbi, kuulasid läbi, läksid siis jumal Punase mere lahti, et nad saaksid sealt rahulikult läbi minna. Kui Ramses teise sõjavankrid jälitasid neid siis, kui juudid olid läbi saanud, läks meri tagasi kokku ja Ramses teise käsilased hukkusid. Jah, need on tõepoolest need jutustused piiblist, mis siis räägivad sellest, kuidas juudid olid omal ajal Egiptuse vaarao juures vangipõlves sealt siis oma jumala jahve ja, ja tema poolt määratud siis juhi Moosese abil minema pääsesid ja Marii kehitama hakkasid. Ning juutide esimese suure kuninga Taaveti valitsemisaegadel asutasid juudid siis ka omale pealinna, mis on praegu, tunneme Jeruusalemma nime all ja Jeruusalemm tähendab juudi keeles rahu linna. Iseenesest on see natukene võib-olla isegi imelik nimi sellisele linnale, kus tänapäeval on hästi palju erinevaid konflikte ja pidevalt me raadiost kuuleme, et seal midagi verist on toimumas, aga juudid kutsusid seda rahulinnaks ja kutsusid seda sellepärast, et selles linnas asus nende kõige olulisem ja suurem pühamu. Seal asus siis ainujumala jahve suur tempel kus hoiti siis neid seadusi, mis jahve oli omal ajal Moosesele lähetanud. Tänapäeva Jeruusalemm olemas on üks selline koht, mis on väga kuulus ja mida kutsutakse nutu müüriks. Kas sina, Mari-Liis teab, mis on nutumüür? Ei ole kuulnud? Vot nutumüür on jutid, väidavad, et nutumüür on, et see ainukene alles jäänud müüriosa sellest nende kunagisest vanast templist. Selle templi omalajal hävitasid roomlased, aga siis üks jupp müüri on alles ja selle juures käivad siis juudid Jeruusalemmas palvetamas ning mis veelgi põnev, selle müürikivi pragude vahele panevad nad kirjakesi, kus peal on kirjas soovid jumalale. Ning mitte ainult siis need juudid, kes seal müüri juures palvetamas käivad, ei pane kirju, vaid lausa tervest maailmast. Saadetakse kirju Jeruusalemma on spetsiaalne postkontor, mis töötab selleks, et neid kirju sorteerida, sinna müüri pragude juurde viie sinna müüri vahele toppida. Nii et juudid loodavad, et selle müüri kaudu jõuavad nende soovid kõige rutemini kohale. Jumala kõrvu. Aga Jeruusalemma ei ole ainult juutide jaoks püha linn. Milliste uskude jaoks veel Jeruusalemma on püha? On Kristuse usk ja on islami usk. Kristuse usk on just sellepärast, et kui Jeesus läks Jeruusalemma ema, siis ta saatis seal vägevaid ime tegusi korda. Ja kui ta risti löödi, ta tuli, kui ta oli juba surnud. Ta ilmutas ennast uuesti oma toetajatele. Jeruusalemmas ning Jeruusalemma lähedal siis Petlemmas Betlem teatavasti on see koht, kus siis Jeesus sündis. Mõlemas nendes linnas on siis ka olulised kirikud, kuhu siis sõidavad kokku kristlased üle terve maailma. Petlemmas on siis Kristuse sünni kirik, mis on ehitatud täpselt selle koha peale, kus siis kunagi väidetavalt piiblilugude järgi olevat asunud see lambatall ja see sõim, kus Kristus sündis ning ka see koht on kirikus täpselt ära märgistatud, sellise hõbe lähedase päikesega, kus sisse sõim oli asunud ja kus jumala poeg siis ilmale tuli. Nii teine tähtis kirik asub siis Jeruusalemmas, see on nüüd Jeesuse hauakirik ning Jeesuse hauakirik asub kolgata mäel seal kohas, kus Jeesus risti löödi. Piibel räägib siis seda, et juudid ei tahtnud tunnustada Jeesust oma valitsejana. Arvasid, et Jeesus on selliseks noh, kuidas öelda võimu parajaks nende tolleaegsele kuningale Heroodes. Ning seetõttu nõudsid nad siis Palestiinast tollal võimu omanud Rooma asevalitsejalt, et see Jeesuse hukaks ehk lööks risti ja kolgata mäel Jeruusalemmas see siis toimus ning sinnapaika on siis praegu ehitatud kirik, kuhu tuleb kokku kristlasi üle terve maailma. See kirik on huvitav kahel põhjusel. Esiteks on seal täpselt ära märgistatud ka see koht, kus Jeesuse rist asus ning läbipõrand olemasoleva augu on igalühel võimalik katsuda seda kolgata kalju Kalju Kivi, mille peal siis ristoli seisnud. Ja teiseks, seal kirikus asub siis puust ehitatud suur hauakamber, väidetavalt Jeesuse haud ning kui mina selles kirikus käisin, siis olid just parasjagu õigeusklike jõulupühad ning seal oli hästi palju palverändureid õigeusklikest riikidest, Venemaalt, Ukrainast ja mujalt. Aga lisaks kristlusele, nagu Mari-Liis ütles, on Jeruusalemm püha linn ka veel islamiusuliste jaoks. Ning Islamiusulised väidavad seda, et nende väga oluline tegelane prohvet Muhammed läks Jeruusalemmast taevasse jumala Allahi juurde Allahi käest siis nõu saama. Ning sellelt kaljult, kus siis alla taevasse tõusis sinnani muhameedlased esitanud oma suure pühamu, kuidas kutsuvad muhameedlased oma pühamaid Pušeedeks. Ja sinna on ehitatud suur ja vägev mošee, millel on kullast kuppel ja legend räägib muideks ka seda, et kui Muhamed taevasse läks siis see kalju, mille pealt ta üles tõusis, ka see kalju tahtis temaga koos tulla, tahtis ennast maa küljest lahti rebida ja üles Allahi juurde minna ning siis olevat peaingel seda kaljut oma käega tagasi hoidnud, tagasi lükanud ja praeguseks olevat siis selle kaljupealsele peaingli käejälg näha. Mida siis jällegi islamiusulised käivad vaatamas? Kui saate alguses sai mainitud, et Iisrael on väga huvitav looduse poolest siis seal on üks koht surnumere, kus väidetakse, et selles on suurim soolasisaldus üle kogu maailma. Et seal õieti ei olegi elusorganisme, vaid mõned bakterid, ainult kes toituvad soolast. Et on täiesti selline koht olemas. Ja selline koht on täiesti olemas ja ta on muidugi huvitav selle poolest, et lisaks sellele, et ta on väga soolane, aga seal vesi on täiesti eriline vesi selles järves. Esiteks vesi kannab inimest oma pinnal. Selles järves ei ole, inimene ei vaju põhja, inimene jääb veepinnale hulpima nagu pudelikork. Ning tõepoolest, sa saad täiesti seal vees selili lebada, veepinnal ilmaatilise põhja vajuksid võid seal lugeda seda näiteks, mida ka ajalehte olles selili vees. No kui soovid, võid isegi päevitada. Ning kui suvi hästi kuumad ilmad vahest tõuseb seal temperatuur kuni 40 kraadini ja rohkem selts just siis vesi väga tugevalt aurades, siis need soolamoodustised tõusevad veepinnale, siis inimesed ka võtavad nende soolamoodustist peal suurte selliste soolakristallide peal päikest. Lisaks see vesi on mitte nagu tavaline vesi, mis meie näppude küljest maha tuleb, mida me saame maha kuivatada, vaid ta tundub selline õline. Ja isegi kui sa oled korraks näpuotsaga seda vett puudutanud, siis vesi nagu mässinud näppude küljest lahti, sa pead hiljem mageda veega käsi pesema, et täiesti puhtaks saada. Ja kolmas asi, mille poolest Surnumeri on kuulus, seal leidub väga palju sellist ravimuda ja seetõttu ka paljud inimesed käivad seal sõna otseses mõttes võtmas selliseid ravikuure ja mudavanne ja selle üle on ka Surnumerimaailmakuulus. Aga Iisrael on tõepoolest looduse poolest selles mõttes väga eriline paik. Et sellel pisikesel territooriumil võib leiduda väga erineva kliima ja taimestikuga piirkondi, ütleme näiteks surnumerest vast kümmekond kilomeetrit põhja poole. Loodus on palju, halja temperatuur on palju jahedam. Surnumere enda ääres on suvel põrgulikult kuum ja kuiv ning ka Iisraeli enda lõunaosa on üks suur suur kõrb. Sama kõrb läbi mille Mooses omal ajal ma rahva Egiptusest kohale tõi. Sellise karmi ja mitmepalgelise maa valitsejaks ei ole kindlasti tarka kuningat. Ja selleks osutus Taaveti poeg. Saalomon oli väga tark ja võimasin nutikas valitseja. Sel ajal, kui tema valitsuses muutus Jeruusalemm väga suureks jõukaks linnaks, sinna rääki rikkalikult kaunistatud uhke kuningaloss ja selle kõrvale ka jahve tempel. Ning Saalomon on lisaks sellele saanud kuulsaks ka suure seadusteandjana ja suure kohtumõistena ning üks selliseid kuulsamaid piibli legende Räkibki saalomoni kohtust. Sellest, kuidas siis kuningas mõistis oma alamate erinevates tülides ikka ja alati kohust, üritas leida siis õiglust ning ühel päeval saabusid siis kuninga juurde kaks naist kaasas lapsuke ja mõlemad naised väitsid, et see laps on nende oma ja nõudsid siis kuninga käest õigust, et mõlemad soovivad seda last endale saada. Ja kuningas Saalomon otsustas siis naised proovile panna ja otsustas, et kui te mõlemad tahate seda last nii väga, siis teeme lapse pooleks ja tõmbas välja oma mõõga ja oli siis valmis last pooleks raiuma. Kui siis üks naine jooksis kuningad palumata, seda mingil juhul ei teeks, et annaks siis parem lapse teisele naisele ja selle järgi siis kuningas nägi ära, kes oli lapse õige ema ja andiski lapse siis sellele naisele, kes tule maimukese elu eest, nii seisis. Ning hiljem muidugi juudid on hakanud kuningas Salomoni austama just eelkõige sellepärast, et Saalomon andis juutidele väga palju erinevaid seadusi, reegleid, näpunäiteid ja nõuandeid, millele siis juutide igiammused seadused põhinevad. Kui me rääkisime siin surnumerest siis surnumere lähedal asuvad ühed salapärased koopad, koopad, kust 40.-te aastate lõpust, aga eriti siis viiekümnendatel kuuekümnendatel hakati leidma väga-väga huvitavaid käsikirju. Olid olemas ka surnumere käsikirjad, mis leiti koobastest. See juhtus niimoodi, et umbes 46. aastal karjatas üks väike araabia poiss kamraad mägede lähedal loomi. Ta viskas kivi koopa poole. See läks kogematavas taas sisse ning äkitselt kuulda sellist häält, et nagu oleks vaas purunenud pois ronis sinnapoole, leidis mitmeid vaase savist vaalsem. Sinna sisse oli rullitud nahast käsikirjad, kuhu oli kirjutatud juudi keeles. Praegu on need käsikirjad Iisraeli muuseumis. Jeruusalemmas. Ja väga huvitav nende käsikirjade puhul tõepoolest on see, et nii see kiri, milles nad käsikirjad kirjutatud, oli kui kase, juudi keel mida tolleaegsed kirjutajad olid kasutanud, see on täpselt või enam-vähem sama kui see keel ja kiri, mida juudid tänapäeval kasutavad. Nii et nii keel kui kiri ei ole umbes 2000 isegi 2500 aasta jooksul üldse oluliselt muutunud ning näiteks kui esimesed need käsikirjad siis uurijate kätte jõudsid, siis uurijad võisid neid kohe vabalt lugeda, kuna see oli täpselt seesama kiri, mida juudid igapäevases elus kasutavad, nii et see näitab tegelikult seda juutide traditsiooni ka suurt kestvust ja jõudu mis on nendel aidanud siis aastatuhandeid vastu pidada ja oma kultuuri säilitada. Ikka oma riiki uuesti üles ehitada. Iisrael, täpsemalt võiks ehk seda maakonda praegu nimetada ka Palestiinas. On läbi aegade olnud ka selline paik, mille pärast on väga palju sõditud ning nagu siin eelpool sai öeldud, Jeruusalemm ise on kolme usundi jaoks püha linn ning väga paljud rahvad väga paljude religioonide tunnustajad on ikka ja jälle soovinud Palestiinas oma võimu alla saada. Ning eurooplaste jaoks on Palestiina olnud ikka ja alati just nende religiooni sünnimaaks ning seetõttu on ka eurooplased aeg-ajalt üritanud seda maad enda võimu alla saada saada. Ning võib-olla meie jaoks kõige tuntumateks sellisteks ajaloo seiklejateks Palestiinas sellisteks ajaloo seiklejateks, kes on siis Euroopa maadest pärit, on ristisõdijad ning kindlasti kõik, kes on lugenud Robyn Huudi seiklusi on sinna kõrvale lugenud ka kuningas Richard Lõvisüdamekuningas Richard esimese nimest. Ning tema on vast selline väga hea näide omaaegsest Euroopa sellisest sõja seiklejast mehest, kes praktiliselt poole oma elust pühendas sellele, et võidelda selleks, et Palestiina kuulub siis eurooplastele ning Inglise kuningas siis juhatas mitmeid ristiretk sky Palestiinasse, kus ta siis sõdis islamiusuliste vastu. Üheteist kümnendas Islandil algavad need ristiretked, Euroopa riikide valitsejad saadavad teele suuri väesalku, kes siis läbi Euroopa Balkanimaade läbi praeguse Türgi rännates jõuavad lõpuks Palestiinasse, vallutavad veristes lahingutes Jeruusalemma ja sellega piirnevad alad islamiusuliste käest ning umbes sajakonnaks aastaks kehtestavad seal siis kristlaste võimu ning Inglise kuningas Richard on nende ristisõdijate nimestikust saanud tuks kui ühe kõige sellise aktiivsema ja, ja võiks öelda kõige hasardsema risti sõdiana. Võib-olla mitte vast kõike sellise õnnestun oma sõjamehena, kuid kindlasti mehena, kes rohkem pööras tähelepanu siis kaugel hommik, kui ma sõdimisele kui oma riigi valitsemisele. Muuhulgas räägitakse ka seda, et esimene siis lahing, mida Richard kavatses pidada, toimus siis mitte veel Palestiinas, vaid Küprosel saarel siis Palestiina lähedal sinna oli jõudnud Richard oma sõjameeste laevadega ning Richard ei olnud laevade peal mallanud ära oodata, millal laevad kaldale jõuavad vaid oli hüpanud juba täies lahinguvarustuses topeltvette üritades siis kahlata läbi rannalähedasse veekaldale, et seal esimest lahingut vastu võtta. Aga lahinguvarustus olevat olnud nii rasket kuningas olevat peaaegu uppunud. Ning õnneks siiski tema kaaslased õngitses sitta sealt veest välja ja kuningas jätkas oma sõjaretki. Kuid hiljem on siis Richard ja tema tegemised ning tollel ajal Inglismaal valitsenud õnnetu olukord andnud ainest väga paljudele erinevatele muinasja rahvalugudele ning ka selline ristisõdijad, et aeg on Euroopas kaasa toonud hulgaliselt igasuguseid jutustusi, lugulaule ja mälestusi sellest ajast, kui siis kristlased ja islamiusulised omavahel kõvasti rinda pistsid. No teine suur usk siis islamiusk on samuti alati püüdnud palestiina enda võita ning Palestiina araablaste vastu üheks selliseks legendaarse maks kujuks on omaaegne sultan Saladin, kes siis võitles ristisõdijate vastu ning tegi seda väga edukalt aegade jooksul. Islamiusulised tõrjusid siis ristisõdijad Palestiina maadelt välja ning pidises kuluma tõepoolest mitmeid-mitmeid sajandeid, enne kui jällegi kristlased ja juudid nendele maadele tagasi pöördusid. Ning kui siis loodi Iisraeli riik kuid juudid on oma pühas raamatus piiblis pannud siis kirjaga mitmed sellised ähvardused kõikide nende jõudude vastu, kes peaksid takistama neil nende kodumaale naasmas ja seal oma riiki loomast ning piiblis on need siis täpsemalt kirjas ähvardustena tolleaegse Egiptuse vaarao Ramses teise vastu. Milliseid jumala selliseid ähvardusi või või karistusi siis juutide raamat ette näeb? Ta muutis Niiluse vee vereks siis ilmus maala hulkonni sääski ebarne. Seejärel tabas koduloomi raske tõbi ning pärast seda ilmusid inimeste loomade kehale hirmised mädapaised. Järgnevalt tabas Egiptust seninägematu rahe, siis tulid rändrohutirtsude parved ning hiljem kolmapäeval pilkane pimedus. Kuid kõik need hädad ei sundinud vaalad oma meelt muutma. Kui aga viimase 10. nuhtluse läbi kõik egiptlaste esmasündinud lapsed ühel päeval hukka said, pidid ärge solitsem ometi järele. No vot selliseid ähvardusi räägib siis piibel. Ning ka tänapäeval, kui me uudistest vaatame, on Palestiina üsnagi selline rahutu paik. Aga see ei tähenda sugugi seda, et Palestiinas oleks väga ohtlik rännata või või ka näiteks Jeruusalemma Nendele pühadele paikadele oleks väga ohtlik minna kõikidele, kes sinna satuvad. Võin kinnitada, et tegemist on äärmiselt põneva maaga, mis jätab muljeid väga kauaks ajaks väga palju, väga huvitavaid muljeid ning praktiliselt igaüks, kes sinna läheb, leiab sealt mingisuguse väikese lätte oma kultuuri. Algallikate juht. Lasteajaloo saate ammused ajad tegid ajaloolane Vahur Made ja koolitüdruk Mariliis Tael kuulmiseni.