Tere hea raadiokuulaja. Alanud on saade, mille pealkirjastasin, kui aja raskus. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. 2003. aasta juulis vilksatas lehtedes läbi, et Saaremaal leidsid arheoloogid Valjala lähedalt viiendasse või kuuendasse sajandisse jäävamatuse. Tegemist oli äärmiselt rikka hauaga. Maetud oli üks ülik või kuningas. See juhtum on huvitav just eelkõige selle tõttu, et kuidas see haudleid. Arheoloog Marika Mägi sattus selle koha peale tänu ühe kohaliku naise juhatusele kes oskas ütelda, et sinna konkreetsesse kohta on inimesi maetud. Kohta tunti nime all katkuauk. Ja hakati kaevama ja selgus, et matus või ütleks isegi pigem, et rahva mälu mis seostas seda kohta ulatus kaugemale kui poolteist 1000 aastat. Seda teadmist ühe koha loost saab nimetada koha pärimuseks. Pärimus oli selline, et sinna kedagi maetud, see pärimus oli muutunud või see jutt oli muutunud. Aga selle algne idu on jäänud samaks. 2004. aasta ajalehti sirvides meenutades, mida võis lugeda märtsis, torkas silma, et Obinitsas, Setumaal kääbaste pealne metsaala oli maha müüdud ühele puidufirmale, kes plaanis seal lageraiet ja sellest tõusis suur tüli. Kohalikud elanikud olid selgelt selle vastu. Siis aprillis võis lugeda ajalehtedest, et Tartu Supilinna linnaosas on kehtestatud uus üldplaneering, mis näeb ette linnaosa senise pildi tugevat muutmist. Jällegi olid elanikud selle vastu. Ja nüüd novembri alguses misel ajalehtedest lugeda televiisorist vaadata seda, kuidas Raplamaal paluküla hiiemäele suusakeskust rajama sõitnud buldooser kohtus seal seda hiiemäge kaitsma asunud inimestega kes ei tahtnud lubada, et vana koha peale ehitatakse midagi sellist. Mõeldes nüüd nende kolme sündmuse peal aastast 2004 ja need on ju tegelikult vaid need asjad, millest on kirjutanud ajalehed, mis on nii-öelda ületanud uudisekünnise. Mõeldes siis 2003. aasta peale, kus arheoloogid leidsid just vana naise juhatuse järgi ülimalt sensatsiooniline leiu tekkiski mõte teha saade, mis küsiks, kuidas me suhtume möödunud aega. Miks on nii, et nagu 2004. aasta näitas, tekivad tülid sellega, kui põrkavad kokku vanaaeg või vana Eestimaa ja tänapäevane meid ümbritsev maailm. Ükski seadus justkui ju ei kaitse küla maid, ükski seadus justkui ei kaitsekünkaid ükski seadus ju justkui kaitseinimeste jutte peale selle, need inimesed ju surevad välja, külad surevad välja. Ja need inimesed siis, kes hakkasid protestima või kes hakkasid valju häälega märku andma, et päris nii need asjad ei käi, et ei saa käevastavad metsamaa langetada, et ei saa supilinnast teha iga teist linna elamurajooni. Et Palukülla Hiiemäe asemele Hiiemäe peale spordirajatise ehitamine see on umbes sama hea, kui kui meenutada karikatuuri, nagu ehitada suusahüppemägi, endisele kirikule või lihtsalt kirikule. Neid inimesi ajas protestima uue aja vastu mitte omakasu vaid pigem just valu, valu sellest, et nad näevad, et midagi muutub pöördumatult. Valu, mis viis sinnamaani, et enam ei saanud vait olla. Nõnda tekkisid suured tülid ja need jõudsid ajakirjandusse. Kui palju on Eestimaal neid kohti, millest sõitsid buldooserid üle? Kui palju on neid kive ja neid paiku, millest enam ei ole midagi kuulda, millest inimesed ei teagi midagi, seda ei oska keegi öelda, kui palju neid tuleb tulevikus ka seda keegi ei tea. Tänases saates siis saabki mõeldud räägitud inimestega kes sellel teemal aja raskus, kui raske on aeg meile, kas aeg peab olema raske? Kõigepealt sai käidud rääkimas Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja Heiki valguga. Heiki Valk on olnud kõikide kolme mainitud 2004. aastal esile kerkinud probleemi juures ja aidanud seda aktiivselt lahendada või päästa, mis annab. Ja samamoodi oli teiseks jutukaaslaseks Mari-Ann Remmel Eesti kirjandusmuuseumitöötaja, kes on kohapärimuse spetsialist. Lindistus toimus Eiki juures kodus, sest Eiki oli natuke haiglane ja kodukeskkonnas leid aktiivselt intervjuusse kaasaga Heiki koer ja kaks kassi. Sellepärast ka sellised taustahääled. Ja kolmandaks külaliseks. Saates on Tartu Ülikoolis ajalugu õppiv Jüri Metssalu kes on väga tihedalt seotud Raplamaa pärimuse uurimisega. Jüri, kes on käinud 2004. aasta suvel mööda Raplamaad ringi kuulanud inimeste käest Juta neid üles lindistanud ja noppeid nendest saab ka tänases saates kuulata. Nürimetsal arvamus on võib-olla ka sellepärast oluline, et tegemist on äärmiselt noore inimesega. Võiks arvata, et vanade asjade või vana maailma eest seisavad peamiselt vanad inimesed. Head kuulamist. Nojaa. Ma ta. Olla. Kui mõelda lõppevale aastale tagasi, siis meedias kajastanud kolm sündmust on kõik üsna sarnased ja nendega haakuvad üsna ühesugused märksõnad nagu miljööväärtus ja pärimus. Pärimusmaastik mida me mõistame sõnal pärimus? Heiki Valk. Pärimus on midagi sellist, mis on tullut kusagilt minevikust, mis seal tulnud suust suhu. See on üks teadmise liik ja see teadmise liik ei ole mitte kehvem või valem kui see, mida koolis õpetatakse. Pärimus ei ole mitte ainult teadmine, pärimus, suhtumised, pärimus on hoiakud, Need on väärtushinnangud seal seal midagi, mis on väga tihedalt seotud traditsiooniga, midagi, mis on väga tihedalt seotud kultuuriga endaks või oma kultuuri kandjaks olemisega. Tihtipeale seostatakse pärimust ju samas ka selliste kohalike legendide juttudega mida justkui enam meie ajal eriti elavana ju Eestimaa peal ei kohta. Kas pärimus selline on Eestimaalt välja suremas? Praegune aeg on väga tõsine muutumise aeg ja mis selle meie vala elava suulise kultuuritraditsiooniga saab, eks seda lähemad aastakümned tegelikult näitavad. Üldiselt, kui vaadata lääne poole Soome, Rootsi või Saksamaale, siis seal on toimunud üsna tõsiselt muutused ja see vana pärimuskultuur on praktiliselt olemast lakanud ja kuskil kaugetel põhjapoolsetel ääremaadel veel üht-teist võib leida. Kas Eesti läheb nüüd sedasama teed või suudame me siin sellel veel üsna laialdaselt üsna paljude inimeste seas, eriti maal olemasoleval pärimusel sabast kinni hakata? Eks seda aeg näitab, kas me suudame seda väärtustada või laseme tal minna ja läheme ka selliseks üsna oma näotuks ühiskonnaks, kus kultuuri, seda päris vana, ehedat järjepideval põhjal olevat oma kultuuri enam ei ole ja kui skulptuur on siis see, mis tuleb juba meedia kaudu, mis tuleb kooli kaudu, mis tuleb kirjasõna kaudu, mis tuleb väga tugevasti selle üldeuroopaliku massikultuuri näol peale. Millal me võime öelda, et algas Eestis selline muutuste aegu, millal hakkas monoühiskond välja surema? Asjad on muutunud ja kogu aeg aegade algusest peale midagi ei ole püsivalt olnud, sama. Üks väga tõsine muutumine oli muidugi 19. sajandil rahvuslikul ärkamisajal, kui see hästi arhailine talupoeglik kultuurimudel hakkas asenduma sellise praegusaegse või, või euroopalikuga. No mis siin kõige olulisem asi vast et see uus mõtlemine rajaneb just kooliharidusel nagu see, mis kodust tuleb, ei ole enam ainumäe värav, vaid see, mida ühiskond oma kitsaste väga suunitletud kanalite kaudu annab. Kui see uus osa hakkab, hakkab muutuma domineerivaks, siis siis on kultuuris üsna tõsine muutus toimunud Polo suust suhu traditsioon. See on Eestis ikkagi ka kestnud ja elanud maal jõudsemini kui linnas. Üsna tõsisest järjepidevusest võime siin rääkida kuni neljakümnendad aastateni, kui kolhoosidega talude hävitamisega maaelu segamini löödi, aga ka nõukogude aeg on ikkagi midagi midagi säilitanud, midagi hoidnud, midagi konserveerinud, sellist, vala pärast mõtlemist, valu, hoiakuid, väärtushinnanguid, ja nüüd on siis viimased 10 15 aastat oma muutustega oma uuega, mis on läänest väga jõuliselt peale tulnud, on siis hästi suure küsimärgi pannud meie ette, mis nüüd ikkagi edasi saab. Mainisin kolm sündmust sellel aastal kolme vaidlust, mis on lahvatanud, kasvanud Üllega tüliks. Miks tekib vana ja uue vahel tüli? Vana ja uue vahel tekib tüli siis kui. Esiteks inimesed ei räägi üksteisega läbi enne, kui asju hakatud tegema. Kindlasti on võimalik leida mingisugune lahendus, kus tuleb uus ja jääb ka võla ja see on minu meelest ainuõige võimalus. Konfliktid tekivad siis, kui üks pool ei soovi test näha või teisega läbi rääkida või kui tal ei tule pähegi selline mõte, et võiks olla olemas ka teistsuguseid inimesi, kes teistmoodi mõtlevad ja just sellise möödavaatamise pinnalt või siis, kui hakatakse 11 liiga hilja nägema. Siit konfliktid tulevad, praktilisem ennevanast ühiskonnast. Aga kui vana on vana tega ana ühiskond on muutunud või arenenud, mina ütleks vana kohta, see vana on see, mis on järjepidevalt tulnud põlvest põlve. Ja kus ei ole kahe põlvkonna vahel sellist väga järsku lahku lõikamist olnud. Samas on võimalik üsna sageli kuulda sellist vastust, et aga me ei saa ju jääda muuseumis elama. Kuidas sellisele argumendile vastata? Ega siin muud ei olegi vastuta, kui see, et üleminekut peavad olema, sujuvad järk-järgult natukesehaaval muutumine, aga mitte nii, et lükkame lagedaks, ehitame uue asemele, kohe siis tulevadki need vastuolud ja vajadused. Samas on võimalik kultuurilooliselt olulisi objekte kaitsta, selleks on olemas muinsuskaitse. Kuid millegipärast siiski, kui mõelda nii Obinitsa kui paluküla sündmuste peale. Millegipärast siiski tekivad probleemid. Kas kusagil on näiteks süsteem on puudulik, ma arvan, midagi võiks teistmoodi olla küll. Ja probleem minu meelest on selles, et muinsuskaitseväe kuidagi väga objektikeskne kaitstakse mingisugust füüsilist asja, on see siis kääbas või hulk käpaid või on see üks mägi või on see kalme või mingisugune uune? Muinsuskaitse jaoks on tähtis eeskätt see füüsiline substants. Siia liitub ju tegelikult juurde veel ka ruum, kus see koht paikneb. Ja küsimus ei ole mitte ERK kohas ja teda ümbritsevas ruumis ja vaates sellele kohale laiemas ruumilises tervikus vaid küsimus on veel kolmandal tasandil, kui küsimus on ju ka selle paiga kultuurilises tähenduses, mis see koht on läbi aja aastasadade põlvkondade vältel, mida see on kohalikudele inimestele tähendanud. Ja selles osas on nüüd muinsuskaitse näidanud ennast küll üsna kitsa vaatenurga poolest, kui kaitstakse, kaitstakse midagi üsna piiratud, aga tervikut ja laiemat. Ja seda, kas need peale tulevad uuendused, on see siis kavandatav lageraie või on see suur spordikompleks, kas nad ka reaalselt ja kas nad ka sisuliselt selle vana asja juurde sobivad? Sellele paraku ei mõelda, alati. Ühest küljest on jah, et olemas kindlad majanduses olemas kirikuid ja puudekivid, mille juurde on äärmiselt lihtne paigaldada silt, et tegemist on kaitsel oleva objektiga. Aga see ruum, millest sina rääkisid, ümber ruumi, moodustab selle kogu muu külad näiteks külad, küll Eestis tänapäeval on üsna tühjaks jäämas, aga kas vas maastik meie ümber, et see on, et see on justkui midagi äärmiselt igapäevast, midagi äärmiselt lihtsat noh, inimese jaoks minu meelest hulgi normaalne see, kui ta elab pärimus maastikul, see tähendab tähendusega maastikul. Et ta on selle ümbruse tähenduse seal elades enda jaoks saanud ja see teadmine on nende käest, kes selles ruumis on varem elanud, kes teavad, mis on üks koht, mis on teine, mis on ühe koha lugu, mis on teise koha lugu. Kui sellist järjepidevust ei ole kultuuris, siis me tegelikult ei saagi kultuurist kui sellisest rääkida. Siiski ometi näib, et meie rahvast väga paljuski painab selline möödunud aja raskus on, kas seda oleks võimalik kuidagi ületada sinu arvates? Ma arvan, et tuleb neist asjadest rääkida. Antud hetkel üks kass leidis enda jaoks kuusepuu ja selle rippuvad ehted. Aga kuidas saaks üllatad aia raskust? Tuleb rääkida, tuleb kirjutada nendest asjadest tuleb nende asjade üle rohkem mõtelda ja mõtelda selle pilgu läbi, et enne meid elasid ka inimesed siin, kes said oma eluruumiga läbi märksa paremini kui meie, et needsamad inimesed on meie omad vanemad või vanavanemad. Ja et kui oli üks saatmine mis oli inimestele hea ja vajalik, kas ta ei võiks olla ka meile praegusel ajal vajalik ja kasulik, seda enam, et endaks olemise pind kultuurilises mõttes, see on Eestis ikka üsna ära libisemas, eriti linnades, linnade, USAs olema üldse kuidagi kuidagi märksa pessimistlikumad kui maa puhul Maal on midagi seda aa ja omast ja seda, mis eestlasest eestlase teeb märksa rohkem, veel tegelikult alles. Aga võib-olla maal osatakse seda teadvustada ja väärtustada isegi vähem, kui mõned inimesed linnas seda teevad. Kas oleks võimalik võtta kaasa ka seda, mis on meil, olles jäänud vanast ja sobitada see uude, või milline näeks välja Eestimaa sellisel juhul? Ma arvan, et selleks, et asjad oleksid sujuvad ja ilma selliste koledate vastuolude ja pahanduste ta ainukene võimalus ongi uue tegemisel vanaga arvestada. Uus, peab vanaga sobima, sobimine on kõige tähtsam, kui hakata midagi uut tegema või kavandama või planeerima. Üks asi on arhitekti professionaalsus, ta võib teha hästi ilusa ja moodsa ja vahva asja, aga kui ta ei mõtle selle peale, kuhu see asi läheb, kuuse kavandatakse, milline on see keskkond ja kas see sinna keskkonda ka sobiv, kuidas, no ei mõtle, on ta vaatamata oma kõrgele professionaalsusele üsna kehv tegija millest kõrvaltvaatajad saavad tegelikult pagana hästi aru. Kui minna maale ja otsida sealt vanu Juta või kohanimede tähendusi, siis võib tihtipeale kuulda vastust, et oi, mina küll ei tea, et mul vanaisa vanaema, vaat tema nüüd on paar aastat tagasi surnud, et tema teadis, aga mina ei osanud kuulata Ta või ei mäleta, mis ta täpselt rääkis. Et kui juhtub nii ja nii võib üha rohkem ette tulla, et tahaks nagu küsida, kellegi käest enam ei ole küsida, kelle poole siis peaks pöörduma. Marian Remmel. Et ilmselt kõige lihtsam oleks minna Eesti rahvaluule arhiivi uurida, mida on varem kogutud, et sealt piirkonnast, mis sind huvitab ja võib-olla isegi sinu vanaema vanaisa käest või, või mõne suguvõsa käest midagi kirja pandud ja, ja seda on ka paljud huvilised teinud. Teine võimalus on Eesti keele Instituudi kohanimede kartoteeki uurida, kui kohanimed huvi pakuvad. Et seal on ka väga palju andmeid ja, ja võib ka olla, on näiteks avaldatud mingi raamat või trükis või uurimus selle piirkonna kohta. Aga neid ei ole nii palju, et nad kaotaksid kogu Eesti ja, ja tänapäevalgi on arvutid, need võivad uurida, et kas ei ole midagi internetti, kes sest mitu projekti on olnud folkloristide, niisugused, kus materjal riputatakse üles, sisestatakse arhiivitekste, tehakse neist valikuid ja pannakse ka pilte juurde. Näiteks projekt. Radar on niisugune, see on kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna projekt, kus on siis tehtud valik mingi kihelkonna või veiko maakonnatekstidest, mis puudutavad muiste sidega seotud paiku üldse kultuuriloolisi paiku ja on need tekstid siis koos piltidega internetti pandud ja see on suunatud eelkõige õpilastele. See ei ole uurimuslik, vaid on selline illustratiivne huviäratav projekt. Eelkõige mainisid. Poriraamatut, mis piirkondadest Eestis on selliseid raamatuid kirjutatud aastal 2000? Tükk sai valmis Rõuge kihelkonna kogumik paigad ja pärimuspealkirjaks siis nüüd selle aastanumbri sees ilmus Järvamaa terve maakonnaraamat arad veed ja salateed, kuhu on siis koondatud kaheksa kihelkonna, sellised iseloomulikumad, kohapärimustekstid ja pildid samuti ning on nendes raamatutes on ka kommentaari neile tekstidele, nad ei ole ainult tekstid, vaid neile on lisatud siis arheoloogia, folkloristika tõlgendused ja kommentaarid, et nad on kui lahti seletatud inimese jaoks sageli jäävad need vanad jutud segaseks hämaraks, noored, eriti nad ei saagi aru, mis tähendab, ja siis kui asjast aru ei saa, siis siis ta lendabki sageli ajaloo prügikasti. Et minu meelest vajavad need lood just sellist seletust või oma ümbrusesse tagasi juhatamist taganeda. Ümbrust ju enam ei ole säilinud. Mis oleks pidanud olema paluküla hiiemäe projekti edendades selle käima lükates teisiti, paluküla hiiemäe projekti õnnetus minu meelest on selles, et asja hakati lahendama ainult ühelt poolt lähtudes võeti ette, et on võimalik ja vaja teha üks suur spordikompleks maakonna peale ja tehasepaluküla hiiemäele ära. Aga selle peale ei mõtelnud keegi, mis koht see iie mägi tegelikult on, mis on olnud tema tähendus ja mis on tema tähendus ka praegu selle maastikukaitseala kontekstis. Praegusel ajal tekib ilmselt tõrke mõte, et spordivõistlusi võiks hakata pidama näiteks surnuaias. Ka see aeg, kui kirikutesse tehti spordiväljakuid, kirikute varemeid ehitati võimletaks ümber. See aeg on ka läbi. Aga mõte, et vanasse pühapaika, mis on praegu pühapaigana mõnede inimeste jaoks tähtis, et sellisesse paika ka võiks teha spordirajatised ja võistlusspordirajatised ja panna seal käima mürarikkad, lumekahurid. See mõte ei ole spurdi keskselt mõtlevate inimeste jaoks kuidagi vastuvõetamatu. Paraku. Jüri Metssalu on Tartu Ülikooli Eesti ajaloo ja arheoloogia üliõpilane. Sellel suvel või möödunud aasta suvel lükkas ta käima, tegeles projektiga, mille käigus koguti Raplamaal kohapärimust, kuidas sa oled jõudnud pärimuse kogumise juurde. Oma lapsepõlve veetsin mahtras oma vanaisa talus kus minu ümber oli mets. Minu ümber olid põllud vaat taluasemed ja paigad, mille kohta nii vanaisa kui teised külamehed, kui mu oma ema teadsid, alati juttusid rääkida. Ja see huvi kohapärimuse kui sellise vastu ongi pärit just sealtsamast mahtudest Männiku talu ümbrusest kus minu jaoks sai väga omaseks see, et paikadele on oma lugu. Et paikadega on seotud ka teised inimesed enne mind ja ütlen teil, paikadele on olnud tähendus enne mind ja tähendus inimeste jaoks enne mind. Ja kui ma ajalugu tulin ülikooli õppima, siis selline maastikukeskne lähenemine minevikule oli mul kaasas. Ja ülikoolis tutvusin ma rahvaluule arhiivimaterjalidega ja sealtkaudu jõudsin laiemalt oma kodukandi kohapärimuse uurimiseni. Kui sa oled käinud mööda Raplamaad külast külla, talust tallu, siis äkki räägid, mida tähendab sinu jaoks sõna pärimusmaastik? Minevik on justkui kihtidena Meie ümber adutav ja seda ka maastikus ja eriti maastikus kus kindlate paikade ümber kontsentreerub lugusid, kus kindlatel paikadele on inimesed rohkem käinud aastasadade jooksul kui teistes kohtades ja Need kohad on inimestel olnud tähtsad. Need kohad on olnud inimeste jaoks pühad. Need kohad on olnud loomulik osa inimeste maailmapildist ja nende paikade lugudel on olnud oluline koht inimeste maailmapildis. Ja pärimusmaastiku tulekski vaadata minu meelest eelkõige sellisest mentaalsest aspektist on väga raske pärimusmaastiku määratleda üksnes ütleme, arheoloogiliste leidude või kultuurkihi põhjal. Pärimusmaastik tähendab midagi rohkemat tähendab just nimelt sellist vaimset ruumi, inimeste koduruumi, mis on mõtestatud ja inimeste kodukeskkonda, kus on kõikidel paikadele oma tähendus ja nendel paikadele ei ole tähendus üksnes mitte inimese eluajal, vaid kui me räägime näiteks küla kalmistutest, siis omaksed, kes, kes lahkuvad teise ilma, nad jäävad tegelikult sinnasamma külla Nendesamade külaelanikke siiapoole jäävate külaelanike lähedusse. Nende paik sealpool asub justkui ka siinpool ja need on omavahel seotud siin ja sealpoolne maailm ja pärimuskohapärimus moodustabki justkui inimese vaimse maastiku. Kui sa nüüd läinud suvel käisid mööda maad ringi kuulasid, mis seal kuulda oli, siis kuivõrd palju on alles manu Juta võõrpole inimesed veel mäletavad seda, kas võiks öelda, et vana maailm on selles mõttes peaaegu et kadunud taastatav ainult tänu sellele, et on käidud umbes 70 aastat tagasi ja siis need üles kirjutatud lood on niiviisi, et, et külades on pilt väga erinev, mõned külad on põliselanikest täiesti tühjad ja sealt on juba väga raske leida jutte, sarnaseid jutte, mis seal ütleme, 100 aasta eest kirja pandud. Aga on paiku, on talusid, kus elab põliseid inimesi, kes teavad niisuguseid jutte selliste paikade kohta, millest isegi uurijatel ei ole siiamaani veel teavet. Näiteks pae külas Juuru kihelkonnas elab üks adratalutaat kes juhatas meid kevadel surnumäe soosse või, või sinna, kus on üks surnumägi, millest arheoloogid ega ega kirjandusmuuseumiteated sugugi ei tea. Ja, ja ta juhatas meid kõhe vägeva ohvrikivi juurde, millel on suured inimtekkelised lohud peal ja ta rääkis veel mitmeid selliseid lugusid, hämmastavaid, vägevaid lugusid. Kusjuures tema poeg, kelle juurde me sattusime ka samal kogumiskäigul ei ole üldse mitte pärimuse kaugem kui tema isa poja. Selline vahva jutustamislaad on, on justkui isalt pärit ja tema, tema jutud on kindlasti isalt pärit ja see poeg on põllumees, nii nagu mitmed teisedki noored mehed praegu veel maal või, või ma tean ka näiteks üht jahimeest metsameest, kes, kes on kalooria, elab maal ja kes kallab ka samamoodi valadelt kuuldud pärimuse edasi, kusjuures pärimus on elav, pärimus muutub ja on seotud inimeste isiklike kogemustega, kus põllumees on kündnud, kus ta midagi maa seest välja leidnud kus ta ise juurde mõtleb, mismoodi seal võis olla kuskil, kus seal näiteks linnuse pärimus või või näiteks mõni jahimees loor, kes, kes on vanaemalt kuulnud, et on olemas üks madude Mägi, lapsepõlvest oli see jutt, kuidas ta jalgrattaga põgeneb, kartes, et maod teda taga ajavad. Et need on, need asjad elavad edasi, aga nad võtavad natuke teistsuguse vormi ja seal loomulik suur osa kohapärimusest võibki tekkida täiesti kaasajal see, et et meil on rahvaluulekogudesse talletatud materjal. See ei tähenda seda, et me peaksimegi kogu pärimust just nimelt selle materjali pinnalt hindama teda võib juurde tekkida, ta võib muutuda. Kas on võimalik ka see, et kui nüüd on tulnud küladesse uued inimesed, et nemad loovad siis uue pärimuse? Rahvaluule üks protsessidest on ju see, et näiteks interneti või kirjanduse kaudu inimesed saavad asjadest teada ja kallavad seda edasi suuliselt ja need lood hakkavad jälle oma elu elama ja, ja haagivad maastikuga. Ja on küll selliseid külasid, kus on suurem osa inimesi, on uued ja nende, nende jutud vanadepaikade kohta on pärit näiteks kas siis arheoloogidelt või rahvaluuleallikatest. Et sina oled siis näinud seda, kuidas lood tulevad küladesse tagasi. See on niimoodi nagu siin, kas rõugeraamatu väljaandmisel või eessõnas oli kirjas, et kui nüüd sellised kohapärimuse kogumist läbi viiakse ja neid jutte inimesi kaante vahele tuuakse sisse, siis antakse justkui lood inimestele tagasi antakse lood paikkonnale tagasi. Ja mina ise tunnen seda, et ega mina ka ei ole varem, enne kui ma hakkasin koguma, olnud nii väga kursis nende juttudega, mis minu kodukihelkondades on. Aga Ma tunnen seda, et üks noor inimene, kes ei taha jääda kuskil ripakile või, või kes peaks endale leidma justkui pidev kuuti siin maailmas, siis on oma kodupaiga alade juttude ja tundmaõppimine, vanade inimestega vestlemine ja nende nende olemuse tunnetamine väga oluline ja see on, see on justkui juurdumise protsess. Seda, seda pärimuse kogumise tööd, mina enda suhtes näengi kui juurdumist, enda kodukanti, oma kodukandi mulda. Sa oled kaasa toonud hulga plaate, mille peale on erinevaid Juta. Aga enne kui minna juttude juurde, siis milliseid esemeid on sulle selle kogumise aja jooksul näidatud, milliste esemetega sa oled kokku puutunud? Jah, kohapärimuse üks omadusi on see, et ta pakub informatsiooni bioloogidele. Teave matusekohtadest või teistest paikadest võib meid juhatada tõesti tegelike muististe juurde ja samamoodi nendel kogumiskäikudel oleme me ikka visanud pilgu peale põllu lappidele, et vaadata, kas mitte ei ole tegemist vale asulakohaga ja ikka inimeste käest järele kuulanud, et kas mitte pole kuskilt luid välja tulnud või miskisuguseid valu asju leitud. Ja tõepoolest selle suve jooksul on minu kätte jõudnud päris mitmed huvitavad esemed, nagu näiteks Ooela külast kuberi talust. Päris taluaiamaalt leitud ilus hoburaudsõlg ja samas natukene eemalt kapsamaalt leitud kivikirves mille vist Aivar Kriska umbes pronksiaega doteeris selg ja see sõlg, et mis ajast või eks ta seal seal muinasaja lõpus või, või keskaja algupoolel võiks olla. Kuidas talu elanikud seda selga mõtestasid, mis tema kohta ütles niimoodi, ütlesid tema kohta, et peremees tema leidis ja, ja nad hoidsid seda, see oli neil kindla koha peal. Ja kui ma tegin juttu sellest, et võib-olla tuleks ta ülikoolile küsida või osta, siis nad justkui ei tahtnud seda lubada. Ja üldiselt ma ei olegi üldse pealetükkiv nende vanade asjade enesele või ülikoolile küsimisel. Sest et ma näen, et need asjad on inimestele tähtsad. Ma eile käisin luba küsimas nende salvestiste eetrisse laskmiseks ja, ja rääkisin Mati raadikaga selle adrataadi pojaga, kes oli just sama leidnud põllu seest hobuseraua jälle, mis, mis mulle paistab isagi, vala ja kipub olema niisugune Jüriööaegne. Hobuseraud oli talle ka tähtis, see oli tal traktori kabiinis kindla koha peal ja see oli talle tähtis ja mina seda temalt ära ei küsinud. Varaseid huvitavaid asju on veel tulnud, näiteks suitsutalust ka Juuru kihelkonnast selt. Hõreda joola küla piirialadelt tuli Einamu kuivendamisel kraavist välja kaks vägevat odaotsa ja terve pinu hobuseraudasid, millest üks oli veel sepikoja ukseposti külge naelutatud just jälle hoidma, kaitsma seda hoonet ja, ja ma ei saanud seda ju ära küsida sellest kohast. See hobuseraud oli neile tähtis, et seesama, kui vanasti naeratate hobuseraud, siis sepikoja ukse külge tänapäeval pannakse traktorisse, see ju näitab ka see näitab vanade väärtuste püsimist sarnase mõtlemise püsimist. Üks väga teada-tuntud lause, mida tihtipeale öeldakse kõikvõimalike vaidluste juures siis kui näiteks küsimus, kuidas suhtuda metsa, mis kasvab käevaste peale või kuidas suhtuda mäesse, mille peale võiks ju ehitada spordirajatise. Eks selge argument on see, et me ei saa ju elada muuseumis. Aga need küsimused ongi väga maailmavaatelised küsimused ja see, mida säärastel pärimuspaikadele ette võtta, see juhtub sellest, kas need inimesed, kes nii-öelda paika arendavad, mõistavad seda vaimset väärtust. Kas möödunud aeg on meie ajale raske? Enne kui me sellele küsimusele vastama saame hakata, enne seda tuleb olla tähelepanelik ja hooliv. Enne seda tuleb vaadata, mis meile sealtpoolt paistab minevikku süüvimata ja mineviku vastu mitte huvi tundes või sellest kuidagi pealiskaudselt mööda minnes või üle libisedes ei pruugigi jõuda sellele kogemusele või selle adumuseni kui väga olemas ja kui väga reaalne on see möödunud aegade maailm meie ümber. Alati, kui ma ajast mõtlen või, või lastele kooliski ajast rääkinud olen või aja ja minevikku ning minevikku inimeste olemisest rääkinud olen, olen ma ikka jõudnud mõttega Tartusse oma koolitee peale kus supilinnast minnes ülikooli poole minnes läheb tee alati üle küüru ehk ülakünka, millest tänapäeval võib-olla inimesed ei oskagi hoolida. Nad teavad, et kloostri tänaval ühe koha pealt natuke muhkus ja minnakse sealt üle. Aga tollal, kui ma uurisin kroonikate rahva usuteateid ja kui Russovi kroonika ja teised ajaraamatut said mulle justkui lauaraamatuteks, nii nagu ordudes olid lauaraamatud, mida iga päev loeti ja mis, mis kujundasid omaette maailmavaadet ja, ja ilmapilti, siis, siis Russovi kroonikat lugedes avanesid mulle seal Tartu linnamüüri kohal pildid, mida Ma edaspidi unustada ei saa. 1558. aasta sündmused, kui Moskva tuli ja rahvas elab, linna ära ei mahtunud kus linnamüüri väravad tuli sulgeda ja inimesi tuli piiskopkonna pealt üha juurde. Ja nad ei pääsenud linna ja nad pidid jääma sinna Vallikraavi ja üsna pea kastinat kahuritega puruks. Lapsed, naised ja, ja kõik, kes sinna olid kogunenud ja ja iga kord, kui ma sealt üle lähen, ma mõtle nende inimeste peale kes on kannatanud ajaloo käigus seal sellel kohal. Ja kui niiviisi minevikku sisse süüvida, siis vastaksin ma, et ajalugu on raske. Kaeluge teeb südame raskeks. Ja võib tunduda, et mis temaga üldse jännata, et ta teeb meele mõruks ja, ja elame parem oma tänapäevast elu ja, ja areneme ja vaatame tulevikku. Samal ajal ei ole minevik üksi ainult sõdade lugu. Sõjad ja poliitiline ajalugu paistavad meile võib-olla lihtsalt rohkem silma. Nendest on pikalt ja palju kirjutatud. Aga lihtsa inimese, lihtsa põllumehe või ka lihtsa linnainimese elu ei koosnenud sugugi ainult sõjast ja vägivallast ja kõigest sellest raskest minevikus vaid selles on ka omad helged küljed. Ja nüüd jõuame maailmavaate juurde, et kui me minevikku, inimese minevikku lihtsa inimese argipäeva tundma õppima, siis eriti just maarahva eluolu vaadates võime me seda nende olemist võrrelda tänapäeva inimese olemisega ja tänapäeva inimese mõtlemisega. Ja meil on nüüd valida, et kas me nüüd kihutamegi iseennast ja enda uusi ja progressiivseid mõtteid tulvil olles ikka tuleviku poole ja valime, olime selle ilmapildi ja selle oleku või õpime ka sealt nendelt inimestelt, kes elasid loodusega kooskõlas, kes elasid oma minevikku ja oma esivanematega kooskõlas ja hoolisid ümbrusest märksa rohkem kui seda. Mulle tundub, tänapäeva inimene teeb. Ja siit edasi, kui küsida, et kas siis tõesti see ajalugu jälle mitte ei ole meie jaoks raske kas ta jälle ei ole mitte takistus? Kui me võtame eeskujuks nende esivanemate elulaadi, siis ma ei arva päris seda sellepärast et minevikust Me õpime, ajalugu on eluõpetaja ja, ja ega minevikus ei ole iialgi elu seisnud, alati on elu muutunud, inimesed on tullut sündinud-kasvanud ja surnud ja kõik on olnud liikumises ja muutumises. Nii on ka tänapäeval oleks mõistlik, et kõik oleks liikumises ja muutumises, aga selle juures võiks arvestada traditsioonilisi väärtusi, mis minu meelest mõjuvad inimesele psühholoogiliselt rahustavalt ja hästi erinevalt teisest rahakesksest, kasumikesksest ja, ja tegelikult ka paljuski ilmalikust maailmapildist, mis tänapäeval üha enam domineerima kipub. Ja üks väga oluline aspekt kohapärimuse ja üleüldse pärimuse ja traditsioonilise mõtteviisi juures on see, et ta on palju vaimsem kui tänapäeval laialt levinud sellised voolud. Et kui me tegeleme kohapärimusega, kui me õpime tundma nende inimeste mõtteid ja olemist, kes on olnud enne meid siis me astume kontakti millegagi, mida käega katsuda ei saa. Aga millel on kindlalt omad seosed siin poolsega ja mis võiks anda meile jõudu. Siin peab. Ja sina pead kandma maa. Ta soe ja pehme. Tal on kaks piisketsi. Vabadus on ja valu tuleb sul endal ka ta. Nagu ennist öeldud, võtsid sa kaasa ka suvel kogutud inimeste jutte. Millised need on, kes on need inimesed? Jah, tõepoolest, ma valisin välja suve jooksul kogutud materjali hulgast mõned üksikud palakesed. Minu vanaonu Endel lõhkiwi on üks muhe jutuvestja ja mul on hästi hea meel, et ma võin olla üheks lüliks selles meeste jadas, kes annavad edasi üht teadmist Ühe vana matusekoha kohta. Ja see onu Endli jutt kuulub sääraste hulka kus läbi aastasadade tundub edasi kandunud olevat üsnagi detailne mälupilt. Aga kas siin nüüd kuskil külarahvas vanasti teadis rääkida ka mõnda mõnda vana matuse kohta või midagi sellist? Nojah, üks niuke käigud käis ja seal oli rabivere tee ääres, oli, oli selle metsatehniku Nõmmiku Eino maali ja siis üks tema oli nyyd sealt heina ja ja, ja üks hästi vanamees oli tull tuld niuke 80 või üle tema juure ja üteldud kasvav noormees, tead ka, kus kus Kolseina niidab praegu Heino marsniga, siin oli enne surnuaed. Ja, ja, ja siis ta oli rääkinud, et seal oli noh, niuke vesine moon, et oli tehtud hauad ja siis oli kirstud lastud viie sisse kohe solinal. Ja et seal oli ennem surnuaed olnud ja see on selle kõrgeraba ja maantee vahel. Kohapärimust kogudes kuuleme me tihtipeale ka usundilise jutte mis haakuvad samuti maastikuga. Ühe säärase jutu rääkis samuti onu Endel mulle ja see jutt pajatab kratist, keda minu vanaonu nägi lausa kaks korda oma lapsepõlves. Krati ma olen näinud kaks korda, ei mulle. Räti, ma olen näinud kaks korda. Esimene kord oli, olime karjalapsed, olime siin oli kingsepa omad ja meid oli viis, kuus last oli ja olime siin kus bussi peatus oli, see käär oli siin minna kiisa poole ja seal oli kingsepa karjamaa, oli üle tee ja olime seal karjamulgu all, hüppasime seal ja kilkasime nagu ikka lapsed, jaaja. Päike oli juba looja läinud ja ja vaatasin järsku siia, õhtupoole ülevalt läheb niisugune, noh, nii kui see on need singist pesuvannid. Siuke asi läheb ülevalt sealt ja teistele lastele ka, et vaadake, mis asi see on. Ja see ilma hääleta läks mingisugused häält old ja manisid otse Käsperi poole, niimoodi. See oli niimoodi ja nii ta läks siis minema, kõik üksi näinud, palju lapsi oli ja teinekord oli, olime jälle, olime karjus ja sealt siit minna, see riigimetsast, teine asi, keerab alla ja seal sihi ääres on niisugune lame, üsna suur kivi, noh, nii kõrge, aga ikka nii kui see põranda suurus või nii ja olin karjus selle kivi otsas, siis mets oli niivõrd väike veel, see oli istutatud nii et inimesekõrgune, kui need lehma seilab, paistsid läbi üle jahja. Hüppasime seal kivi otsas ja täpselt samamoodi sama teed läks samasugune asi jälle sinnapoole. Millest räägib kolmas lugu? Kolmas lugu on jälle usundilise sisuga. Maikuus kohtusime Me vaar poeeviga Ingliste külas, kes on hästi tark, hästi teadlik vanade rahvakommete vanade usukommete osas. Siin konkreetselt on juttu kurjast silmast ja, ja ka ühest võttest, kuidas emis panna põrsaid paremini hoidma. Aga nagu loomadega seda, et, et keegi oleks nagu loomahaigus. Põhjusel, okei. Praegu tean, siin oli küll külas olnud üks üks, üks inimene, ma ei mäleta enam, mis ta nimi oligi, niisugune naine, kes käis ja kui tal oli nii paha silm vaatas, siis kohe rääkis neil oli ka olnud emise. Ematajast laudtee ja evis suure augu teinud sinna sõnniku sisse ja kõik põrsad seal ise magab peal paksu. Sööbia Ossimoriaadis tuleb võtta metsast nõiakorda siis näiteks ülelauda rakku, kui sa iga päev käid, sead seda lauda lõigata, emise karvu ja põõsakarvu, siis vana panni peale sisse põlema panna ja siis põrsad emise juure, siis suitsetad neid kõiki selle suitsuga. Ühte lõhn NYX hoida. Töötavad töötavad. Tõepoolest, asjad töötavad, asjad töötavad veel mõnda aega. Nagu Mari-Ann Remmel mainis, on olemas sellistel puhkudel, kui ei ole enam kellelegi, kes küsida, erinevad andmebaasid. Osad neist on isegi nõnda kaasaegsed, et neid saab kätte arvutis läbi interneti. Siinkohal olgu antud ka mõned aadressid. Kindlasti tasuks otsida Eesti Kirjandusmuuseumi koduleheküljelt, mille aadressi leiab lihtsalt. Kui kirjutada www punkt Kirmus poee või sisestada neti otsingumootorisse kirjandusmuuseum sealselt koduleheküljelt, siis juba otsida andmebaase. Siis on loodud spetsiaalselt folkloristika kodulehekülg, mida leiab jällegi kirjandusmuuseumi kodulehekülje alt. Aga milla aadresse olgu siinkohal ära öeldud, see on HTTP koolon, kaldkriips, kaldkriips, haljaspunkt, folkloori poee. Sellelt koduleheküljelt võib leida väga mitmesuguseid andmebaase. Kohanimede isikunimede, muinasjuttude andmebaase. Ja siis keda huvitab täpsemalt paluküla hiiemäega seonduv, vaadaku näiteks Eestimaa looduse fondi kodulehekülge. Õigusabi Altkodulehekülje aadress on meedia tweet, Ellfond poee. Ja samuti on koondatud väga mitmete andmebaaside viited näiteks maavalla koja koduleheküljel, mille aadressiks on siis www. Punkt vald. Punkt ee. Siiski suurem osa materjalidest on Tartus Eesti kirjandusmuuseumis, kuhu koondatakse ka tänapäeval üha enam enam erinevaid andmebaase. Ja näiteks Jüri Metssalu poolt veetav rapla pärimuse kogumise projekti andmebaasi. Elektroonilisse andmebaasi on sisestatud juba üle 700 koha juttu ja see täieneb ja kunagi on samuti internetipõhine. Ja kui nüüd mõelda veel kord Nendele kolmele juhtumile 2004. aastal, siis mis on siis hetkeseis? Obinitsa kääbaste peal kasvav mets osteti riigi poolt ära, seal ei toimu planeeritud lageraiet. Supilinna üldplaneering on jätkuvalt jõus. Kuid Supilinna elanikke koondav ja väga jõuliselt esindav Supilinna selts viis läbi küsitluse, mille tulemusena üle 90 protsendi vastanutest oli seda meelt, et Supilinna üldplaneering tuleks tühistada või muuta või ümber vaadata. Ja paluküla hiiemäe küsimuses esialgu ju mingeid arenguid ei ole. Detailplaneering on sama. Kompromissini jõutud ei ole, kuid püütakse projekteerimise käigus pidada edasi läbirääkimisi, muuta selle kaudu siis mäele kavandatava pilti. Seda, et iga eestlane tahaks enda jaoks mõtestama. Kas möödunud aeg on tema jaoks raske, kas möödunud aeg on tema jaoks mingi selline taak? See on kõige esimene samm. Teiseks sammuks, hoidmaks meid ümbritsevat keskkonda laskmaks, sellel areneda omasoodu. Teise sammu eeskuju võtta Supilinna juhtumist, kus väga selgelt linnaosa elanike poolt on loodud survegrupp mis kodanikualgatuse baasil väga valjusti enda eest seisab. See ongi teine samm tunda huvi, tunda kollektiivselt huvi selle vastu mis toimub linnaosades, mis toimub külamaadega ning julgeda kaasa rääkida otsustamisprotsessis. Tegelikult see on ju kõikide inimeste õigus, kõikide kohalike inimeste õigus, Supilinna näide ja tegelikult kõik need kolm näidet nendes küll tõusis suurt tüli, aga võib-olla kaduva Hiiemäe. Mis sest, et Raplamaa suurima ja tähtsama võib-olla ümberehitatava väga vana, omanäolise linnaosa panus või ohver selles et joonistatakse mudel, kuidas selliseid asju tulevikus vältida. Aga jällegi kodanikualgatust ei saa ju tekkida enne, kui inimesed ei tea, mille eest nad seisavad. Aga kõik on äärmiselt lihtne. Tegelikult traktorist riputab hobuseraua omadraktorisse, sõidab edasi, sest ta teab, et nii on olnud. Kõik algabki sellest omal ajal, üle 20 aasta tagasi laulis näitleja Heino Seljamaa etendusele lumivalgeke kes veel muinasjutte usub. Nagu see laul ka saadet lõpetama. Tänan kuulamast. Nägemist. Vanu laule tunne ette ja seda kuulata, kiida suu. Uuri eest, kui ka vähiks. ICC. Kõik on kokku muinaasi. See, kes mõista, võta õppust vana põlveluu uude, mõeldes õnnelikkust, puust kõik me peame, see headus või ta Purjus kaota, oi-oi, see õela õnn. Muinasjutulaega. Ta sasipäine, põnn loeb jagu la sirgub ruttu. Ning kui teema eest, kas me veidi Oi, justkui ikka. Aga muinasjutt jääb ikka uueks uutele laste ja.