Tere hommikust, täna on jutusaadet juhtimas, sel kellaajal sel lainel tavaliselt mitte, kõneleb hääl. Mina olen Neeme raud ja minu külaline siin stuudios on Tiit Land keemik, teadlane ja nüüd, kuidas öelda, teadusmõtte arendamise juht või suunaja, võib öelda. Võib öelda. Tiit on alates eelmise aasta jaanuarist Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor. Teisisõnu siis Tallinna ülikooli teadust dekaan, kuigi seda tiitlit ei kanna. Miks. Jah, ma olen Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor ja dekaanid on ülikoolides teaduskondadelt, Tallinna ülikoolil ei ole teaduskondi tänasel päeval. Et natukene ajas tagasi, siis Tallinna ülikool sellisena nagu ta praegu eksisteerib, on olnud natuke nelja aasta ehk neli ja pool aastat ja teatud seda moodustati siis oli, struktuur oli väga kirju, olid teaduskonnad olid siis nii-öelda Teaduste Akadeemia alt tulnud teadusinstituudid, jama kord ei osanud, all olid veel osakonnad, õppetoolid ja nii edasi ja struktuur oli selles mõttes paigast ära, et oli osa osakondi, mis suuremad kui teaduskond ja nii edasi. Ja siis umbes poolteist aastat tagasi toimus Tallinna Ülikoolis siis suur nii-öelda struktuuri reorganiseerimine ja moodustati instituudid. Ja instituudid on siis nagu olid varasemalt. Teaduskonnad on lihtsalt nagu teise nime all ja instituutidele on instituudi juhid, juhivad direktorit, mitte tikaanid. Teie instituut hõlmab siis kogu teadustegemist Tallinna Ülikoolis. Meie instituut hõlmab mitte kogu teadustegemist, vaid teatud osa teadustegemistes, nimetame loodus- ja täppisteadusi, neid raskeid teadlased, nimetame neid, mitte kergelt, mitte kergelt teadvustes, aga ma ei ütleks, et need nüüd nii rasked. Praktiliselt nullist olete seda instituuti hakanud üles ehitame, me tuleme selle teema juurde eeloleva tunni jooksul tagasi. On ju huvitav uurida, kuidas, kuidas te tahate rajada maailmatasemel teadusuuringute ja õpingute keskus praktiliselt praktiliselt mitte millestki. Kui need tänases saates tuleb teadusest palju juttu, siis mõtlesin, et saate alguses peaksime valima õige võtme oma jutule ja teadusest võib rääkida minu arvates üsna mitmeti. Tavainimese jaoks võib see olla täiesti midagi arusaamatut keerukat, kuiva eemaletõukavad, siis on teine võimalus, et teadus kui väga seksikas asi. Ma tean New Yorgis mitmeid poissmehi, kes panevad oma raamaturiiulites sellistele nähtavatele kohtadele raamatud näiteks molekulaarbioloogiast, et võimalik kaasa, kes õhtuks küllatulek. Lihtsalt jahmatav, et sa oled nii tark, et nende asjadega tegeleb ja siis võib teadusest rääkida kui võimalusest teenida väga suurt raha. Kõige paremaks kohaks, kus ma olen seda näinud, on Californias Silicon Valley Räniorg kus arendatakse homse päeva loogiaid ja kus teadusmõtet püütakse siis reaalse eluga ja rahaga otsustada. Ja seal tõepoolest on suuri varandusi teaduse abil kokku aetud. Millise neist lähenemistest sina Tiit tänasele saatele saate algusesse valiksid, milline võiks olla meie leitmotiiv teadus kui seksikas asi, rahategemise võimalus või midagi müstiliste keerukat? Tähendab, mina ei valiks teadust kui rahategemise vahendite raha, raha on tähtis aga raha tegemiseks nüüd, kui rahastanud lähtuda raha tegemise eesmärk, siis võiks midagi muud olla. Seksikas on ta kindlasti mingil määral, aga mina lähtuksin ikkagi teaduses ta nüüd sellega ma esindan siin loodus-täppisteadusi kui midagi sellist, mis nii-öelda annaks midagi ühiskonnale inimkonnale nii-öelda edasi minna. Ehk siis kui näiteks minu konkreetne lähem eriala on, nagu ma ütlesin, on keemia või ütleme biokeemia siis omakorda jälle sa nimetasid neeme molekulaarbioloogia, et need on nii-öelda interdistsiplinaarsed erialad. Siis näiteks kas minu uurimisprojekt on seotud Alzheimeri tõvega ja noh, nüüd ma ei taha minna väga detailidesse. Tegemist on väga tõsise haigusega, aga ma tahan tulla selle juurde, et tänapäeva et nii-öelda need alusuuringud, need, millega meie tegeleme, nendel on nii-öelda väljund siis nii-öelda kusagil mujal, ehk siis näiteks antud juhul meditsiinis võidelda molekulaarses, meditsiinis või biomeditsiinis. Et nii-öelda loomulikult raha, raha toob see ka sisse, kui me leiame mingi ravime ravimi näiteks mingi haiguse ravimiseks, aga see nüüd, millega meie tegeleme, millega ülikoolides tegeletakse, on ennekõike nii-öelda alusuuringud. Sest nõnda edasi edasi nii-öelda edasiarendamine nii-öelda teaduse arendus on selle asja nimi. Ja kindlasti, kui sa siis nende alusuuringute keskel oled laboris, siis on seksikas, istud seal ja mõtled üksinda, väljastpoolt vaadates võib tunduda see kuidagi igav ja kuiv, aga see, mis su peas toimub, selle uue otsimine, see on ju, see on seksikas, see on põnev ja ütleme nii, kuid siiski põrkume pidevalt sellega, et teadus on hirmutav või kuiv ja koolilõpetaja ei ole karjääris sel alal eriti ikkagi huvitatud. Kuidas teie vastuvõtunumbrid Tallinna Ülikoolis näitavad, kui raske on teile õppima saada või kergem? Tallinna Ülikooli loodus- ja täppisteadustes on seadustatud lävendit, ehk siis kui üliõpilane üliõpilaskandidaat ületab lävendi, siis ta saab automaatselt sisse. See on väga kenasti lahti seletatav, aga räägime nüüd arvudest, kui palju teile tahetakse õppima tulla? No ütleme niimoodi, et konkurss oli sel aastal selle aasta vastuvõtukonkurss oli kusagil 1,5 ja kahe vahel mis ei ole eriti suur, mis on, mis ei ole eriti suur võib-olla teiste numbrite taga, mis on küllaltki kohalike loodus-täppisteadusi arvestades. Sest vahepeal tundus, nagu kuulsin jutte, et näiteks füüsikaõpingute alal ja matemaatikas seal oli lihtsalt vabu kohti, riiklikke vabu kohti ja päris palju ja, ja neid on mitte ainult Tallinna Ülikoolis, vaid ka Tartu Ülikoolis, füüsika, matemaatika, keemia, need on sellest nii-öelda rasked rasked alad, erialad. Sellist tungi teile ei ole, otsest otsest tungi meil ei ole, aga Ma arvan, et meil on, me täidame üsna korralikult jälle need kohad ära, mis meil on riiklikud kohad. Miks sa ise kunagi Tartu Ülikoolis otsustasid keemiat õppima hakata? Ma arvan, et see on hea küsimus, ma olen ise selle peale hiljem nii-öelda palju tagasi mõelnud. Et millal ma sellise otsuseni jõudsime, teine skeem tuleb ja ma arvan, see sündis juba kusagil kaheksandas klassis ja noh, see ka, mille juurde mida võiks eraldi arutada, et kui nüüd rääkida, et miks meil noh, teatavasti ütleme, loodus- ja täppisteadused on kui nii-öelda vähepopulaarsed, et ütleme, et õpilased, kes siis lõpetavad oma põhikoolid, gümnaasiumid lähevad edasi õppima, et liigutakse rohkem pehmete suunas. Aga mulle ja ma arvan, et see saab alguse ikkagi koolist ja sina õppisid, õppisin Võrus ja ma mäletan, et minu esimene keemiaõpetaja esimesest nädalast 200 klassis koolis oli Ta suutis teha kin huvitavaks, mina näiteks öeldes, et keemia on raske ja ta elu huvitavatest arusaadav, siis ma ei mäleta koolist, ma ei mäleta kunagi, et oleks, mul on raske, poleks aru saanud ja ma arvan, et ma arvan, et see oli kaheksandas klassis juba ma. Ma liikusin selles suunas on muidugi loomulikult ma ei teadvustanud, siis ma lähen kindlasti ülikooli õppima keemiat. Aga kui ma keskkooli ära lõpetasin, tolle ka Võru keskkooli, siis oli ma teadsin täpselt, kuhu ma lähen oma paberit viina. Et tegelikult tuleks väärtusta ikkagi seda keskkooli kooli õpetajad, see on see aeg, kus tegelikult otsuseid langetatakse, kui suunatakse, kuhu, kuhu valda minna ja täiesti minu minu arvates täiesti kindlasti teaduse populariseerimisest rääkimas. Lähme tagasi Pealtkooli, läheme tagasi kooli, siis koolist alguse. Tartule järgnes sul väga suurejooneline, võib vist nii öelda rahvusvaheline karjäär kõigepealt Stockholmi ülikool, kus sa said 94. aastal doktoriks väga peenel erialal neurokeemia ja neurotoksikoloogia erialal. Mida need keerulised nimed lihtsamalt lahti seletatult tähendab? No väga lihtsalt lahtiseletatult tähendab seda, et läheme tagasi, et ma õppisin keemiat Tartu Ülikoolis ja spetsialiseerusin nii-öelda lähemalt biokeemia, biokeemia on laiemalt võttes elu tegevusi elutegevust uuriv nii-öelda teadus ja noh, nimetame siin kui nagu molekulaarsel tasemel noh, kuhu keemia seostub molekulidega ja neurokeemia on nüüd ta võibki niimoodi öelda, et biokeemia selline spetsiifiline haru, mis uurib nüüd nii-öelda elutegevust nüüd kindlas süsteemis närvisüsteemis ehk nii-öelda tarkusena neuro, et ta närvirakud neuronid on need, mis meil ajus annavad edasi närviimpulsse signaale. Et konkreetselt siis neurokeemia tegeleb nüüd nende protsesside uurimisega närvisüsteemis. Kui vähe, me saame pühapäeva hommikul ka selliseid kerge populaarteadusliku õppetunni sellest, mida teadvus endast kujutab, aga tuleme siis eriala juurde tagasi, mida sa täpselt Stockholmi õppima läksid? No miks sa läksid Stockholmi, miks Tartus ei võinud doktori õpingut jätkata? Jah, minnes ajas tagasi, ma, mina õppisin, ma sain oma esimese, nii-öelda hariduse siis selle tol ajal viieaastase Tartu Ülikoolis Tartu riiklik ülikool nii-öelda, kuidas seda nimetati ja see oli siis ma lõpetasin, 89, Ma sain diplomi ja siis me nagu me kõik mäletame, siis tegemist oli selliste turvulentsete aegadega, kus isa ühest küljest riigikord vahetus, mis oli väga tore ja aga teisest küljest ta kogu see nii-öelda teadussüsteem, mis põhineb rahastamissüsteem vajus kokku ja võib ka niimoodi öelda teadlaste jaoks võrreldes 90. aasta algusajad olid väga-väga rasked ja väga traagilised, aga paljud lahkusid välismaale. Ja nüüd miks ma Stockholmi just sattusin või läksin, noh, ma arvan, et elus on, sõltub elus on väga palju asja, sõltub juhustest ja mina sattusin Stockholmis ja väga lihtsal põhjusel, et minu endine juhendaja Tartu ülikoolist ta oli just läinud sinna edasi. Temal just tema oli juba nii-öelda kaitsnud kraadiga teadlane ja tema oli üks nendest, kes ma ütlesin, et väga paljud läksid välismaale. Jällegi, mis ta oli, Stockholmi läks, olite sidemed tart Tartu Ülikooli tolleaegse bioorgaanilise keemialabori ja Stockholmi ülikooli biokeemiaosakonna vahel teadus, nii-öelda sidemed, mis olid tol ajal väga heal tasemel ja niimoodi ma sattusin puhtalt nii-öelda ütleme läbi juhuse läbi nii-öelda kontaktide hakkasid rootsi keeles õppima teadust. Ei, ma hakkasin õppima inglise keeles teadustete rootsi keelt, no mõistagi alguses ei osanud ja kõike alguses inglise keeles aga kindlasti suhteliselt raske, mis oli suhteliselt raske, sest ma olin ikkagi tollal ülikoolis värskelt tulnud. Inglise keelt ma ilmselt oskasin, aga noh, tolleaegne oskamise tase leiba natuke teine kui praegu, et võisime koolis õppida inglise keelt ja õppida inglise keelt, aga meil ei olnud eriti suhtleme suhtlemist, praktikat, seda fooni, mis praegu on, eks ole, kõik filmid ja täpselt jah, Arla midagi, see, see vool oli meil olnud nii-öelda muukeelne kui inglisekeelne ja ma arvan, et see oli ka selline noh, nii-öelda hea ja kogemused sattuda teineteise keskkonda, kus peab ise hakkama saama. Ja omakorda nüüd, kui ütleme teadusse minna, doktoritöö tegemine, ütleme doktoriõpingud see koosneb ikka suures osas doktorite tegemist, ehk siis nii-öelda minu puhul oli seal töölaboratooriumis ja teaduskirjanduse lugemine, artiklite kirjutamine, see loomulikult on kõik inglisekeelne, et see oli ka tol ajal noh, raske katsumus, aga ka väga hea kogemus, et ta saab sellega hakkama. Pikka aega nõudes doktorikraadi kaitsmine ei ole selle kiirabi. Doktorikraadi kaitsmine võtab noh, ütleme keskmised kusagil viie aasta ringis ja mina kaitsesin natuke alla viieaastased. See on tegelikult selline fanaatiline aeg, kui sa pead pühenduma ühele erialale, sa tead, et otseselt suurt raha pärast ülikooli kohe tulema ei hakka. Kui õpid näiteks mingisugust seksikat teadust nagu MTÜ ei ärijuhtimist, siis, siis võib kujutada ette tuled koolist välja ja hakkad kohe raha teenima, advokaadiks või, või arstiks. Teadlasel on seal mingisugune eri maailma hoopis minu meelest. Jah, nii see on ja, ja noh, kui veel ta natuke ajas tagasi vaadata, tõesti, see oli võib-olla doktori ütleme, nende Doctureerimise aeg, see oli võib-olla üks kõige toredamaid aegu elus, et tõesti sai veedetud laboris nii öid kui päevi piltlikult öeldes. Ja loomulikult seda nüüd jällegi tulles raha juurde tagasi, et seda seda nii-öelda horisonti küll nüüd ees edendanud, et ma nüüd teen sellepärast, et maa saaks hakata raha saama. Ma. Ma arvan, et need väga paljud, kes ütleme, sellistele erialadele lähevad, kes töötavad nõnda laborites. Et nende ikkagi eesmärk on tõesti midagi muud kui ja nende raha silme ees. Sul ei olnud vaja panna kuskile riiulile seksikaid, raamatuid, molekulaarbioloogiast, sul olid need raamatud niikuinii olemas õpikutena sest oma abikaasaga kohtusid sa juba Tartu ülikooli ajal, seal ei olnud vaja kedagi võrgutada nende nende seksikate teoste abil. Kadri savi kaasa oli ka juba Stockholmis kaasas, nii et te olete praktiliselt kogu selle maailmarännakuga koosnenud. Me oleme selle maa Elmar kostitanud tõepoolest, et see toimus niimoodi, et mina liikusin natuke nagu ees ja siis tema liikus järgi, aga see lõppkokkuvõttes on töötanud päris hästi. Nüüd oled liikunud sina tagasi Eestisse, Kadri on jäänud Stockholmi, sest ta juhib seal Tallinki bürood, nii et elu rahvusvahelisel skaalal jätkub. Aga räägime nüüd veel sellest sinu maailmarännakust, teadvus, rännakust, meie saime tuttavaks ajal, kui saastaseerisid USA-s Washingtonis. USA rahvuslikes terviseinstituutides on väga-väga prestiižikas koht maailma teaduskaardil üks selliseid keskusi, kus tegeldakse nimelt homse päeva uuringutega, kui nii võib öelda, ma mäletan, et meie tutvus algas nii, et sain kord jutule mingit saadet, tehes Washingtoni Eesti saatkonnas su tütrega, kes seal kõlkus ja siis teatas, et tema isa on siin ja tapab Washingtonis Rotte. Kas rottide tapmine oli see uurimistöö Ameerika tervishoius? Jah, ma mäletan ka väga hästi seda seda rottide tapmisjuttu. Et sinna juurde käis seal see Kadri oli parajasti enne seda, kui ta Ameerika häälde meie juurde tööle tuli. Oli saatkonnas ajutiselt koristaja koristajat vaja tal selle peale hakkab tütar, tütarlaps ja siis Teie tütar ütles, et jah, et isa tapab Rotte ema on koristaja, nii et Kadri selle peale muidugi solvus, rabas tal kraest aga niimoodi tuttavaks ja. Nii see oli, aga see rottide tapmisjutt see oli ja see oli osaliselt tõsi, aga ta oli, ta ei olnud tõsi just tollel ajal, et ma noh, jah, ma ütleks niimoodi, et ta, minu rottide tapmine, et lihtsalt, kui ma Stockholmis tegelesin, just oligi nii-öelda ühtegi doktoritööd neurokeemia alal ja ka ja kui ma enne rääkisin siin mainis need, mis neurokeemia annetaja keemia uurib nüüd ta närvisüsteemis molekulaarsed protsesse, siis mina uurisin nii-öelda roti ajus kindlaid protsesse ja selleks tõepoolest oli meil vaja siis nii-öelda katseloomi näiteks rotid ja sellesse rotti, tapmisjutt tuleb, et jah, see on tõsi, et ta, neid nii-öelda tuli ohverdada omajagu tol ajal, aga Ameerikas ma rottidega enam ei töötanud, nii et tol ajal see oli natukene nii öelda ajas tagasiminek. Kas loomakaitsjad ka vahel on teie vastu protesti avaldanud, ma tean, et nende loomadega tehtavate katsete vastu on pidevalt pidevalt protestiti. Jah, loomaloom looma nimetame siis need aktiviis, teiseks, kes nende loomade kaitset, need on väga aktiivsed ja eks nad avaldavad meelt nii siin kui seal ja ma olen tema Ameerikas, olin siis samase Ameerika rahvuslikud terviseinstituut, mis on, noh, koosneb nii-öelda see buss või see koosneb seal ikka noh, küllaltki suur pindala kukkunud instituut umbes 13 14 ja mäletan ka seal neid demonstreerivad ärge tapke loomi ja nii edasi, nii edasi. Aga noh, see on no selline kahe otsaga, et nii-öelda loomulikult, et ta on omad head küsimust, kas on õigustatud, et loomade tapmine, aga teisest küljest, kui me nii-öelda kui me toodame nii-öelda, ütleme niimoodi, kui Me töötame välja ravimeid, ravimiga kandidaate, siis on ikkagi loomkatsed teinud õigustatud minu arvates, kui see nüüd nii-öelda hiljem kasulike inimeste peale haiguste raviks. Et kui kuigi küll, aga nüüd viimasel ajal viimasel 10-l aastal on toimunud see siiski nagu nihe noh loomulikult loomi ei taha keegi nüüd nii-öelda asja eest teist taga Tapa ja kasutada ja otsitakse võimalusi, et nii-öelda alternatiivseid meetodeid selleks ja, ja ühed üks altar tänapäeval kasutatakse nüüd nii-öelda järjest rohkem rohkem õnne nii-öelda kud, mida siis nii-öelda kasvataks, ütleme pildudes katseklaasis, mis oleks loomade mudelit, aga ma ei taha väga detailidesse minna. Rääkisin selsamal teemal just Steveirwersoniga riskikapitalisti ka Californiast ja tema näeb just nimelt seda inimeste poolt rakkude arendamist kui maailma tuleviku jaoks üliolulist valdkonda. Tema näeb muidugi suurt rahateenimisvõimalusena. Ja seal on ühest küljest raha, aga teisest küljest on see tõepoolest kui me nüüd räägime jällegi tulles tagasi haiguste juurde või näiteks just sellised väga, ma nimetasin Alzheimeri tõbe, mis on tõbi, mis on väga-väga-väga kompleksne haigus ja ikkagi just vanemate inimeste seas ikkagi suhteliselt laialt levinud, et noh, selle Alzheimeri tõve puhul on kõige suurem riskifaktor, vanus, telekuueni aastasse aastaste inimeste puse oluliselt tõuseb ja nüüd haigust ise iseloomustab nii-öelda kognitiivsete funktsioonide nii-öelda puudus vees nimemälu, mälukaardi, mälu, intellekt unustama. Ja nüüd ka minna nüüd aju sisse, mis seal toimub, siis toimub seal teatud tüüpi närvirakkude hävimine, nimetas neuron, tee generatsioon ja teatavasti närvirakke. Kui nüüd, kui proovida nüüd üks närvirakk, hävib, siis organismis närvi, Racey uuendavate närvirakud ei jagune hävinenud, hävinud ja seal on midagi teha. Ei ole, aga see uus uurimine annab näiteks võimaluse luua närvirakke ja panna neid. See uus uurimine, jah, kui me räägime nendest, see, mida ilmselt Steve Jüretson mõtle, siis ta mõtleb ennast tüvirakke sest et need on rakud, mis on võimelised diferentseeruma või just erinevateks tüüpideks kõikideks kõikvõimalikes erinevateks tüüpideks. Ja nüüd, kui me leiaksime, oleksid mille tüvirakud, mida me saaksime siis tõepoolest näiteks ajju, Viiamist, Igresseeruksid, jus kindlaks tüübiks, närvi rakuks, mis on näiteks Alzheimeri tõve patsientidel hävinud siis see oleks loomulikult raha teenimise võimaluse teatud ringkondadele, aga ennekõike, kui me suudaksime seda haigust ravida või vähemalt leevendada, siis see oleks väga suur teene ühiskonnale. Siit saab edasi minna ka vähiuuringute juurde ja kõigi teiste haiguste juurde juurde. Seda ju ennustatakse, et umbes 20 aasta pärast ma ise loodan seda väga, et kui mingisugune raske tõbi peaks tulema, et 20 aasta pärast on vähk täiesti ravitav. Kui teadus areneb sellel kiirusel, mis ta praegu läheb. Nojah, ma ei, ma ei tahaks nüüd minna, nüüd ütleme nüüd aastate juurde, et mitme aasta pärast kas 20 või 30 40. võib-olla ei olegi nii oluline, aga, aga et me liiguksime selles suunas, et me mõistaksime, mis toimub ja me suudaksime tõepoolest leida nüüd neid ravivõimalusi ja ma usun küll, et see varem või hiljem tuleb. Rääkisid tüve rakkudest tüviraku tüvirakud, see on samuti nagu ploom katsetki, millest meie jutt algas sel raku teemal väga poliitiliselt plahvatusohtlik teema Ühendriikides oli ju tüviraku uuringute reaalne riiklik rahastamine keelatud kuni praeguse Obama valitsuse tulekuni sest siin põrkuvad nüüd usuringkondade ja teadusringkondade vaated. Kirik väidab ju, et selline inimese keha ja inimese rakkudega toimuv eksperimenteerimine peaks olema täiesti keelatud ja eelmine USA valitsus, Bushi administratsioon oli ju selle arvamusega pärit. Nii et taas teadvuse ümber toimuvad sellised vaidlused, mis muudavad muudavad teaduse tegemise suhteliselt raskeks. Jah, see on jah, ja see on poliitiline küsimus, kui sa ütlesid, et Need kristlikud ringkonnad on ütleme näiteks selle vastu, et kasutatakse inimkehas võetud rakke, kristlikud ringkonnad on ka näiteks abortide vastu. Ja siin mina nagu näen seda niimoodi jah, et poliitika tõepoolest nagu kõigepealt üks küsimus on eetilised, nad loomulikult peavad olema eetilised öelda masinaid, oleme eetiliselt korrektne, mis katsed me teeme näiteks siin inimeste kloonimine mis loomulikult ei ole eetiline, mis teha, tehnoloogilisitlev inimesel joonime, olla võimalik, aga loomade kloonimine, loomade kloonimine on toimunud ja aga tüvirakkude juurde tulla siis ikkagi ma arvan, et me peaksime mõtlema laiemalt laiemalt, nagu et mida see meile annab ja ja kui ikkagi meil on ütleme, uuringud, teadusuuringud näitavad, et võidame viitavad sellele, et need tüvirakud võiksid olla need nii-öelda lahendus ikka nüüd väga näiteks komplekssete raskuste haiguste raviks. Isa. Ma arvan, et me teeksime endale pigem karuteene nende ära, keelates. Sa oled Ameerikas neid poliitilisi vaidlusi väga lähedalt näinud, siin Eestis võib-olla tunduvad natukene natukene mõistmatu rõuged kristlike ringkondade mõju avaldused Washingtonile Eestis ei ole seda kristlust, seda võitlevad kristlus nii äärmuslikult näha nagu, nagu Ameerikas, aga sa oled näinud, kui kuivõrd teravaks need vaidlused võivad minna. Jah, ja need võivad minagi täiesti noh, täiesti absurdseteks, abordialane debatt, kus arstiga lihtsalt tapeta täpselt. Arstid, las teadlasel ahtake kliinikus maha, teadlased kardavad ka elude pärast vahel. Ma tahaks loota, et ei karda. Mina ise ei ole küll selle peale mõelnud, et ma oma elu pärast kardaks, aga sõltub ju ka erinevate nii-öelda teadusharu, kus sa töötad, võib olla tuumafüüsikud või keda võib olla näiteks Iraan. Püüab värvata, noh, see on nagu teine küsimus juba sinu üks uurimas. Objekt on olnud ka raud. Me taha siin mingit paralleeli oma perekonnanimega tõmmata, aga mida sa raua kohta teada? Raud on selline noh, eks nii-öelda nimetame mineraal või mida siis meie kõik meie kõik meie kõikide organismid vajavad, noh, ma toon kõige lihtsama näite, et selleks, et me nii-öelda, et me suudaksime elada selleks, meil on vaja hapnikku ja hapnikku hingame sisse ja siis nii-öelda kopsude kaudu kopsudes, siis transporditakse hapnik laiali nii-öelda vere kaudu, ütleme kudedesse ja kus siis ta vabastatakse, vajatakse siis noh, nimetame siis nii-öelda ainevahetuse läbiviimiseks ja omakorda nüüd raud on noh, tegelikult kui nüüd mõtlesin, et hapnik transporditakse kopsudest kudedesse vere kaudu, siis veres on selleks kindel valk, mille nimi on hemoglobiin ja mis siis nii-öelda seob hapnikku. Aga nüüd, kui täpsemalt minna veel sügavamale, mis hemoglobiini seob omakorda hapniku, siis on see raud temaga kabiinis on selline rühm nagu minemise heeniks. Jahi omakorda on raud, mis seob hapnikku. Et noh, näitab lihtsalt seda, et me kõik vajame rauda selleks et nii-öelda üldse hingata ja mida meie uurime konkreetselt Raua kohta on ütleme laiemalt raua ainevahetus ehk siis see, et milleks need rakud vajavad rauda ja kui ma ütlesin jällegi, ma tahan siin tagasi oleneda ka nüüd töötleme, nimetame otsaga meditsiini molekulaarmeditsiini juurde. Et mis ta nüüd ja projektid on seotud nüüd näiteks raua rolliga näiteks Alzheimeri tõvest, et seal on näidatud, et ta omakorda Alzheimeri tõve patsientidel näiteks närvirakkudes esineb teatud häireid nüüd nendest raua ainevahetus, Ravani vahetasin all silmas pean, et milleks siis rauda rakud kasutavad ja kui palju rauda üldse on. Väga huvitav teema see rauaolemasolu kehas, sest et rauda võib-olla osadel inimestel väga vähe, teisel võib olla väga palju, et kui see balanss läheb nagu tasakaal läheb ära, siis see on väga ohtlik. Jah, jah, ja see on see üldse, nagu sa ise iseloomustab ainult bioloogilisi süsteeme iseloomustab tasakaal, et meil oleks saanud nii-öelda mineraaleaineid just nii-öelda tahtis ka nii palju, kui vaja on, et ei oleks liiga palju ja liiga vähe rauda on selles mõttes natuke eriline nii-öelda mineraalet, see raud, mis meil organismis on, kui ta organismi sattunud, siis meil ei ole olemas nii-öelda mehhanismi rauas vabaneda ehk rauda ta neerude kaudu uriini kaudu. Jeritu. Ja see raudmehe organismi sees on, seda kasutatakse nii-öelda kogu aeg ära. Et just kõige kõige rohkem, kus kasutus ongi siis nii-öelda hapnikku justele, hemoglobiini hapniku transpordis ehk vereloomes kohapnikkonar transporditud hemoglobiini poolt, ütleme seal TM rühm on Rauson hapniku transportimise lagundatakse, kuidas uuesti vereloomes nii-öelda uute vererakkude sünteesis. Ja nüüd jällegi tulles veel kord haiguste juurde jällegi ei saa üle ega ümber, kui me räägime teiega, räägime biokeemiast ja molekulaarbioloogia, siis on sellised interdistsiplinaarsed alad, mis on paratamatult seotud, marame hiljem ka meditsiini. Kas neil ikka mõtlesin, et biokeemia uurib elutegevuse molekulaarsed aluseid siis ühest küljest, kui me teame, kuidas see toimib, see on väga tore, aga teisest küljest, kui me nüüd teame, kui midagi ei toimi, siis avaldub tihti haigustena. Ja raba puhul on ka haigusi, nagu sa võid hütis, Raudobaalia rauda vähe, et on kõige levinum. Ütleme, et raua üleliigse rauahaigus, mis on ema kramatoos on avalduses avaldub selles, et ta tähendab haiguse põhjus on see, et organism omastab toidust umbes kolm kuni neli korda rohkem rauda, kui ta seda vajab. Mida siis ja tunne, inimene, probleem on inimene all, kriisi alguses ei tunne midagi. Et see haigus nagu kujuna tallisid, tekib raua nii-öelda hakkamuleerumineurovo kuhjumine organismi näiteks öelda, et näiteks kui mina kaalun umbes natuke 70 kilo, siis on minus rauda neli grammi, umbes natuke alla nelja grammi ja neljas grammistumas üks gramm rauda on maksas siseneda organismidel olemas rauavarude pood, et kui nüüd rauda raadanud vähe on, diskus saab rauda võtta ja nüüd doosi puhul ongi, hakkab toimuma akumuleerunud raua kuhjumine, maksa ja siis tekivad sellised esimesed sümptomid, on sellised, võib-olla vähemaga motoorse nime nimi tuleb ise sellest, et ta nahk värvub kolla kollakas pruunikaks ja noh, see on võib-olla üldse seotud rohkem nagu siis mingi maksa probleemiga. Hiljem staadios hakkavad tekkima südame rütmihäired, suhkruhaigus, diabeet on levinud ja siis juba hilises staadiumis väga tõsised sümptomid või juba nii-öelda probleemid, nagu võib tekkivad tekkida kasvajad näiteks maksa, maksavähk ja ka maksad Siroose siis maksa side koostamine, mis on juba pöördumatu protsess. Ja nüüd on see probleem on selles, et inimene võib-olla ei tunneta seda, seda kõigepealt haigus ei kujune välja mitte mitte päevade nädalate-kuudega, vaid see kujuneb välja aastatega, võib-olla 10 20 aastat, raud kuhjub, kuhjub ja nii-öelda jällegi nüüd puhtalt nende minnes natuke keemiasse siis nii-öelda Raudis toksiline, kui ta liiga palju vabas vormis on toksiline ja siis tekivadki lõpuks need nii-öelda probleemid. Ja kui nüüd inimene läheb arsti juurde näiteks tal on tehakse mingi maksa, vaadatakse, maksa suurenemine näiteks mõõdetakse mingeid maksab näitajaid või maksatsirroos, siis on hilja juba ja siis on kuidas avastada siis vereproovi kaudu. Seda vereproovi kaudu, jah, teatud näitajaid saab mõõta, vere saab mõõta nii-öelda. Näiteks Feriti Riinis tähendab Saturatsiooni, mis aitavad nende raua ainevahetuse nii-öelda ainevahetust. Aga on olemas, nüüd meil ei ole veel, tahtsin tulla, et, et noh, probleem on, et kui inimene läheb arsti juurde, on juba liiga hilja, siis muidugi võib ju tekkida küsimus, et kui on tegemist maksaga, näiteks maksatsirroos, on alati võib olla võib-olla inimene on näiteks alkohoolik, siis tähendab sümptom, mis on kroonis alkoholismiga esinevad aga nüüd sellel nagu paljudele haigustele on ka sellel hemo kramatoosil või ütleme, suurel osal hima kramatoosi juhtumitest on geneetiline nii-öelda tagapõhi. Ehk siis kindlas geenis on nii-öelda mutatsioone geeniviga, mis on pärilik, mille me anname, anname edasi oma nii-öelda järeltulijatele. Remoderamatoosi puhul on teada, et üks kindel geenimutatsioon, mis on umbes, nimetatakse teda Euroopast pärit inimeste nimetasin valgetele inimestele üheksasajaprotsendilise üle üheksa protsendi juhtumitel on just konkreetne siukse sama geenimutatsioon. Ja tänapäeval neid geenianalüüse teha on juba suhteliselt lihtne. Et ma ise tagasi, mis oli sellel Ameerikas, olingi seal Ameerika rahvuslikus terviseinstituudis, kui see isegi neil geenimutatsioon avastati veel heitja, siis näiteks meie laboris seal vabatahtlikkuse alusele tegime kõike nendel selle analüüsi geenianalüüsid, kasse, geenormutatsiooniga või ei ole motivatsiooniga. Et proovi andma minna sõnadega geeniproovi ära teha. Võib teha geeniproovi ära, selleks ei ole isegi geeniprooviks ei ole isegi vaja mitte verd võtta või piisab näiteks hüljest. Ja seda saab siin Eestis, tähendab, seda saab teha meie laboris. Ja. Polikliinikutes ei käi, geeniproovide võtmine käib küll, küll, aga rääkides veel rauas rääkisid sellest tõvest, kui rauda on liiga palju, aga mul on tuttavaid, kellel on rauda liiga vähe. Kellel on selline haigus nagu luupus, mis on tegelikult haigus, millest palju räägitud, aga mis on tegelikult kohutav haigus ja ma tean, et selle tõve käes kannatajatele on tohutud liigesevalud, võib-olla väljast ei olegi näha, et haigus on nii raske, aga, aga need valud on tohutud ja inimesed peavad näiteks sööma toorest maksa, soovitatakse seda rauda kehasse kuidagi saada, aga paberi ei hoia seda rauda kinni. Jah jaa, jaa, luupus Rex haiguse tõepoolest nimetatakse noorte naiste haiguseks, mis on küllaltki tõsine haigus. Ja on olemas ka ütleme, raua võib-olla nagu kõigile enamlevinud nüüd vastupidi, need raua üle Leaks rauale nüüd raud, rauavaegusaneemia, rauavaegusaneemia, mis on väga levinud rohkem levinud naisterahvaste hulgas ja just lasteaia ja need kolmandas maailmas, kas nad on toitumine, on, on vilets. Milles see avaldub? Selles, et inimene on nii-öelda noh, vilistades nõrkus noh, jällegi mida silmas, et millest meil rauda organism kasutab ennegi kasutate hapnikku transpordiks ja kui meil ei ole piisavalt rauda või siis ka meie hapniku transport on piiratud ja lihased vajavad nii-öelda hapnikku lihaskontraktsiooni ja nii edasi, et see avaldub ennekõike sellise nõrkusena Ja see kuulus haigus, mida ei osatud pikka aega diagnoosida. Oleta, et Ameerikas oli seitsmekümnendatel kaheksandal aastal selliseid juhtumeid paljud inimesed kurtsid nõrkuse üle ja keegi ei osanud öelda, mis seal on. Ma ei oska öelda, kas see oli konkreetselt see haigus, see võis ka midagi muud olla, aga nüüd tulles selle juurde tagasi, et inimesed jah, et inimese suudetakse maksa näiteks nagu ma enne ütlesin, et umbes näiteks, kui minus on umbes neli grammi raadiuses umbes üks gramm sellest maksas ja nüüd tulles toidu juurde, et kust rauda nagu saaksid, mis on rauarikas toit, ongi ennekõike näiteks maksja punane liha, kus on näiteks tähendab erine liha teatud taimed, näiteks tomatid, siis on maasikate son, rauda, Brookovisan rauda, aga probleem on selles, et võime maksta nii-öelda noh, me teeme endale kühveldada sisse nii-öelda kilode kaupa ja gruusia laudad oma seda. Aga nüüd jällegi nagu ma ütlesin, et ta, organismide selline biootikum, bioloogisüsteemide nii-öelda bioloogilisi süsteeme iseloomustab tasakaal. Me võime siia palju rauda, aga raud ei jõua meile mitte kunagi nii-öelda organismi. Ja see on see probleem, et ka aneemia, dialuupus kui rauavaegus seal millestki tekkinud ja on ilmselge see, et inimene ei omasta toidust piisavas koguses rauda. Ja noh, me võime ka palju süüa, palju rauarikas toit, aga, aga see ei ole nüüd garantii ja see, et me saame selle piisava raua kätte, noh seal on ka oma. Ma pean näiteks, kui siia koos askorbiinhape C-vitamiiniga, see parandab raua omastamist. Et seenetoitumisega proovitakse seda reguleerida ja loomulikult noh, siis on veel olemas ka nii-öelda vereülekanded Et rauast oleme nüüd saanud väga põhjaliku ülevaate sellest, kui rauda on liiga palju või kui rauda on liiga vähe. Mida sa arvad, transrasvadest on Eestis väga populaarseks tõusnud teema tänu Eesti presidendiproua Evelin Ilvese tähelepanu juhtimisel Ameerikas on see kuidagi läbi vaieldud teemani, et huvitav, kuidas Eestis nüüd korraga järsult tõusis. Mida sa arvad, kas, kas asjad on? Tõsised ja ohtlikud. Ma arvan, et asjad ei ole nii töised, ohtlikud kui ka, kui nüüd asi läheb sellise nimetame üldrahvaliku arutelu, siis hakkab neid arvamusi tulema igast suunast ja, ja noh, võib-olla selline nagu selle tasakaalustatud arvamus kaob ära, nii et ma praegusel hetkel ei tahaks, aga kuna see on selline ka võib-olla poliitilised üles nagu kistud, praegu teen muid asju seal väga süveneda, aga ma arvan, et see teema on tõsine. Näiteks New Yorgis on keelatud. Restoranides nende transrasvade kasutamine ja selliseid keelde on ka teisi. Ameerikas räägitakse transrasvadest enam hoopis teisel teemal räägitakse siirupist, räägitakse maisisiirupist, mida pannakse väga paljudesse toitudesse ja seda nimetatakse vaikseks tapjaks. Praktiliselt igas igast toodetud nii-öelda massiliselt toodetud toidus on see siirup sees, on magusam, tunduvalt magusam kui suhkur ja seda peetakse kõige ohtlikumaks asjaks. Noh, seda meil õnneks Eestis ei tarvitata massiliselt aga need toiduained, mis tuuakse sisse Ameerika toiduained käes, põhineb, pidavat põhinema sel konsiropi või massiteabe kasutamisel. Jah, aga ma ei oska öelda, kuna Eesti asub Euroopa liidus, siis on Eestis on omad nii-öelda regulatsioonid, ma ei oska nüüd selle sirbi kohta praegu noh, ütleme ka täpselt öelda, et kui palju meil neid näiteks on toiduainete hulgas ja nii edasi. Aga jah, aga on Ameerika siis sissetoomine on Euroopa liitu on ka toiduainetest on meil reguleeritud, see on Euroopa Liidu direktiiv, direktiiv, video, aga sina kui biokeemik. Miks see maisisiirup, siniohtlik? Tundub selline leebe nimi, maisisiirup, noh ma ise, mina arvan, et ei ole ohtlik. Küsimus on, et kui palju me seda, kui valimised on, manustame, et küsimusele kõik sellised noh, ega me, meie toitja dieet, mida me kasutame, peab olema ikkagi nagu nii-öelda mitmekülgne. No loomulikult, siirupit juua hommikust õhtuni rub on peidetud näiteks ketšupis on seda näiteks kommides on seda igal pool seitse kommidesse, meie praegune arutelu ongi tulnud. Ma kuulsin sellist arvamust, et inimesed peaksid oma Söögisedelit koostades iga päev mõtlema sellele, et seal oleks vähemalt seitset erinevat värvi toiduaineid kollaseid, punaseid, rohelisi, et siis saavad kõik vitamiinid ja kõik niimoodi ainegrupid esindatud ka sellist kaalatliku endale teha. Mina ei läheks nii konkreetseks, ameeriklasi armastatakse, lihtsad lahendused ja seitse värvi, kõik on korras. Kuid tuleme nüüd tagasi sinu enda karjääri ja teaduse tegemise juurde, rääkisime Ameerikast, sealt tulid sa tagasi Rootsi, kus kõik läks väga hästi. Sul olid Stockholmi ülikoolis omad doktorandid ja siis korraga Eesti. Kuidas otsustasid? Ma arvan, et see otsus tuli suhteliselt lihtsalt, et ta on, nagu ma ütlesin, juba natud vähemalt minu jaoks on elus on ta palju asju sõltub juhustest ja ma arvan, see Eesti tagasitulek oli mul noh, kuidas öelda nüüd enda jaoks otsustatuda, noh, juba suhteliselt varakult. Ma arvan seda Ameerikast. Rootsi tagasituleku libises oli ka seotud sellega, et ta ei tule tagasi Eestisse. Ja jah, arvutis oligi, oli, läks kenasti ja, ja võib-olla võiks öelda niimoodi, et tuli jällegi järjekordne juhus antud juhul siis Tallinna ülikooli juures, kus siis tekkis selline võimalus või nii-öelda pakkumine, et tulla siin looma siis nii-öelda vastavat laborit või öelda ekspertiisi põhinevat laborit ja ma arvasin, et see ei ole paha lahendus ja otsustamiseks ei läinud ja ei läinud kaua aega. Rääkides Eesti teadusmõttes nüüd ja sellest, et te hakkasite siin Tallinnas nullist rajama uut laborit, et ikka kõigepealt tuleb meelde Tartu Tartu Ülikool, kus ka sa ise õppisid. Nüüd püüate te Tallinna rajada konkureerivat teaduskeskust, Eesti on ikkagi nii väike, siin on nii vähe inimesi, et tekib küsimus, kas liiga palju ei saa ja kas ei teki ohtu, et konkurents kuidagi lahjenda seda teadust tegemist siin Eestis. Ma arvan, et teil on, konkurents on, noh, üldiselt on nii-öelda konkurents on kasulik. Alamäe teadlase nimel võitlema mingil erialal kolm tippu, üks siis Tallinnas kaks, Tartus käib selline. Lahjendage, kolm töötaks koos, oleks võib-olla parem. Nojah, aga tuleme selle juurde, et, et see, seal on teadlased konkureeriva teatavast, mille üle nad konkureerivad, nad konkureerivad teadusrahade jagamisel. Jällegi nüüd see, mida konkreetselt näiteks mina uurin seda, seda siin Eestis konkreetselt näiteks raua ainevahetus sellises nii-öelda koondiks, mida mina uurin, seda teised grupid ei uuri, et ikkagi ja teadusgrupid loomulikult põhineb konkurentsile. Teadusrahade jagamine põhineb selles mõttes konkurentsile ja nii-öelda eksperthinnangutel ja siis loomulikult konkurentsile teadusgrupid ikkagi, neil on nii-öelda oma omad uurimisteemad, omad uurimisprojekti spetsiifika. Et teaduse koha pealt nüüd ma mina ei näe, et oleks. Et oleks olnud nüüd mingi oluline põhjus selleks, et mitte antud grupp näiteks tuua Tallinna Ülikooli juurde või näiteks luua tehnikaülikooli juurde või Tartu Ülikooli juurde. Kui me tuleme nüüd infrastruktuuridest, see, need teadus nimelt nimetame teaduse tegemiseks nende katsete läbiviimine, see eeldab nii-öelda laboratoorseid baasi eeldav aparatuuri. Siin on loomulikult küsimus, et kas on mõtet näiteks kolme inimese jaoks mingi kallis aparaat osta, kui seda saaks võib-olla kasutada nii-öelda koostöös teisega ja aga ma arvan, et selles suunas on nagu praegu liigubki. Et noh, ütleme see põhiline, nende nimetame siis nii-öelda aparatuuri baas või nii-öelda mida me kasutame, noh, see on ikkagi nii-öelda kõikide laboritele gruppidel nii-öelda enda omad, sest noh, siin tekib ka vastasel juhul tekiks ka nende küsimusi, saateta. Me sisuliselt Jul katsed toimuvad, siis võib öelda nad ööpäevaringselt aparatuur kasutada jahmine kalliste CV aparatuuri kallal siis loomulikult ei ole ei ole mõtet seda dubleerida ja Ma arvan, et selles on, mulle tundub, et selles suunas siin peitsid praegu liigub, et seda saaks jagada. Tallinn jagaksid, Tartu, Tallinn jagaksid, Tallinn jagaks vahel ja näiteks meie konkreetselt praegu noh, ütleme, et jagame või need on nimetatud koostöö vormis ja jagame väga välisaparatuuri Helsingi ülikooliga. Tartu, sinu enda endiselt professorid ja vaata kuidagi kõõrdi, et mis te siin Tallinnas tegema hakkate, meil on kõik olemas, juba meie oleme ikkagi Eesti Teaduskeskus. Noh, ma oma heas usus ma loodan, et nad ei vaata kõõrdi, noh võib-olla nad võivad vaadata kõõrdi, aga ma arvan, see ei ole ka oluline. Et noh, jällegi konkurents on normaalne ja noh, tulles tagasi noh, Tartu ülikooli juurde, ma arvan, et noh, Tartu ülikool on nagu nagu umbes nädal tagasi saime teada, Tartu ülikool on jõudnud maailmas 600 juhtiva ülikooli hulka esimese ülikooli hulka, see on väga hea saavutus, meil on kõigil väga hea meel selle üle, me tahaksime väga uhke selle üle, mida ma kindlasti olema. Aga noh, see on tegelikult mu teine küsimus, et Tallinna-Tartu et nagu olles realistid, et ikkagi kõik inimesed ei nagu ei koondu Tartusse ja kui me räägime nüüd teine asi, me läksime nagu teada, kui me hakkame tulema haridusmaastikule või üliõpilaste juurde. Et noh, loomulikult päris dubleerivaid, õppekavade olemasolu kindlasti ei ole kasulik Eesti jooksis, tähendab nüüd ütleme niigi väikseid vaid nappe ressursse kasutades. Aga siiski reaalsus on see, et kõik üliõpilastena ei lähe Tartu õppima. Et ikkagi Tallinn on Tallinna linn. Tartu ülikool jõudis. 600 tippülikooli hulka, kui kaugele võiks Tallinna ülikooli jõuda näiteks 10 aasta pärast teie osakond? Seda on sellisel sellise hindamisskaala skaalahindlus süsteemi arvestades, mida seal kasutatakse, noh kindlasti mitte esimese paari 1000 hulka, sest see hindamine eeldab ikkagi mahtu, suurt suurt mahtu ja üliõpilaste arv, eelarved, teadusprojektid ja nii edasi näljas publitseerimist, ehk siis nii-öelda on ikkagi eelistatud need ülikoolid, mis on nii-öelda suuremad teatud mahuga. Et ma, et jah, jälgida selle Tartu 600 hulga, sest see on väga hea tulemus ja Tartu võiks oma tulemust parandada, et ma arvan, tan ja teiste ülikooli eesmärk siin praegu võiks olla nüüd hakata kindlasti Tartul nädalaid selles vallas järgi tulema. Kui me räägime nüüd laiemalt rahastamisest ja konkurentsi, siis vaadatakse alati ka Ameerikat ja Euroopat omavahelises konkurentsis ja tundub, et Ameerika on ikkagi see koht siiani olnud, kus seda teadusraha on rohkem olnud. Kas sulle tundub ka nii, et, et Euroopa Ameerika sabas sörkima, kui me räägime siin eesti omavahelises konkurentsis, kui seda laiendaksime veel? Ja noh, ma ütleks, söörikimas lausa, aga tahan kindlasti Ameerikast öelda maa, see küsimus tegelikult jällegi tuleb. Nüüd oleme raha juurde tagasi, et nii-öelda küsimus tuleb rahastamisel teaduse rahastamise juurde ja Ameerikas on see hoopis teisel tasemel noh, natuke mingeid arve, nagu siin öelda, siis nimetame hakkame Eestist peale, et Eesti on nüüd üks tublimatest, ütlesin, et nõndanimetatud nii-öelda uutest Euroopa Liidu riikides, eks nad on, et Ida-Euroopa riigid Eesti on seal selgelt silmapaistev, nõnda nüüd teaduse rahas ja rahastamisel, et Eesti kulutab nüüd vist nüüd on juba üle ühe protsendi koguproduktist teaduse arenduse rahastamiseks. Noh, Soomes, Põhjamaades, Soomes ja Rootsis on see nelja protsendi ligi, Euroopa keskmine on võib-olla kusagil kolme, kolme protsendi kandis. Aga Ameerika on, Ameerika on ikkagi e-sellest ja noh, kui nüüd küsimus on see, et kui me siin vaatame sinna vatti Nobeli preemiaid, siis ikkagi jälle noh, nii ütleme, meditsiinis kui ka noh, kuigi palju meditsiinipreemia saajad on, ongi tihti kas bioloogide keemikud, sest nii-öelda alusuuringud ja üldine täppisteadus ikkagi need preemiad lähevad nagu kipun minema Ameerikasse, kuigi jällegi need, kes preemiad saavad seal tihti, ei ole mitte ameeriklased, vaid nad on tulnud küll Austraalias, tal on tulnud kusagilt mujalt Hiinast näiteks aga see nagu see, see näitab selgelt, et, et Teaduse rahastamine väga oluline seal on ikkagi see nimetame silmadesse kriitiline mass, nagu ütleme, selgelt nii-öelda paigas ja mis siis nii-öelda toodab taastoodab seal süsteem ise, me hakkame neid oma jutu otsi kokku. Tegelikult sa tõid väga hea teema siia arutelusse vestlusesse, millega millega lõpetada. Kui sa rääkisid Nobeli preemiat, sest et paljud need, kes Ameerikas teadust teevad ja need preemiad on pälvinud, ei ole, ameeriklased, on nii-öelda sisse ostetud ajud mõnes mõttes, sest Ameerikas on raha rohkem. Kuidas need tagada, seda, et Eestis siin teie ülikoolis näiteks mõni briljantne lõpetaja ei läheks Ameerikasse, läheks kuskile, kus on need marjamaad võib-olla magusamad vaid jääks siia Eestisse jääks Eesti teadusmõtet ja Eesti enda potentsiaal edendab. Jah, see on väga tõsine küsimus, mille üle on ka väga palju on väga tõsine arutelu, et seal ajude äravool, et ajud ei läheks minema, see ikkagi jääks siia. Noh, ma arvan niimoodi, et ehkki osad ajud, tulevad nad sinu enda näidata. Ma tahan nagu öelda seda, et, et see ei ole noh, ütleme, et kui sa ütlesid, et näiteks noor inimene lõpetab ülikooli läheb Ameerikasse, see, ma arvan, see on väga hea, kui ta läheb pärast Ülikooli lõpetamist või pärast näiteks doktorikaitsest Ameerikasse. Aga ta, Me peame tegema seda, tuleks tagasi. Ja selleks looma eeldused ja tingimused ja ta tuleks tagasi. Jällegi loomulikult siin on meile. Me tulevad vastu ja legend, materiaalsed ressursid ehk ehk ehk raha. Et ta oleks konkurentsivõimeline just nii-öelda, et ta suudaks konkureerida näiteks tingimustega, mis talle pakutakse Ameerikas. Et praegu viimaste aastate jooksul on Eestis on asjad ka liikunud ikkagi väga-väga paremuse poole. Just need rahastamise koha pealt, et meil on erinevad Euroopa struktuuride fondid, kus ikkagi on päris suured rahad, kui me räägime praegu mingi riigieelarve miljardite kärbetest, eks ole, siis siin ikkagi siin liiguvad miljardit, mis seal nii-öelda raha on eraldatud nii infrastruktuuridesse ja kui ka nüüd inimeste tagasitoomist näiteks praegu hetkel on just käimas on selline nädalaid mobiilitase programm juhteta, sest meil eesmärk ongi ennekõike tuua inimesi välismaalt, siis on võib-olla mitte ainult tagasi, vaid ka tuua välismaalasi siia. Eks nad oleksid konkurentsivõimelised palgad, et nad ei kaotaks oma sissetulekus või ütleme, elustandardis võrreldes näiteks ka tuleks Saksamaal või Rootsis või kusagil mujal. Et ma arvan, et siin on, kuidas on aru saadud ja sellega praegu tegeletakse päris intensiivselt ja ma loodan, et see annab ka tulemusi. President Ilves rääkis sel teemal tänavu esimesel septembril, et Eestis tuleks teadust väärtustada, teaduse õpinguid väärtustada. Sinu jutust jääb kõlama, et need, et arengud toimuvad ja tegelikult sellele valdkonnale pööratakse suurt tähelepanu, seda rahastatakse, nii et asi ei ole sugugi lootusetu. Kui presidendi kõnest võis jääda mulje natuke, et inimesed õpivad ainult pehmemaid teadusi, õpivad seda, kuidas turustada aga kui midagi turustada ei ole, siis, siis mida sa, mida sa õpid, seda turustamistehnoloogiat või sellist reklaamindust. Aga tundub, et sellele aluspõhjale ikkagi pööratakse väga suurt tähelepanu ka. Ma arvan, et pööratakse tähelepanu muidugi. Ma saan aru, president Dresen presidendi murest ja see on loomulikult õigustatud, et noh, ma ei tahtnud minagi pehmete, jällegi pehmet alade ja nende raskemate alade peale. Aga jällegi siin me tuleksime tagasi selle juurde, et noh, et, et kõik saab alguse kõik saab alguse koolist, et kui me nüüd räägime sellest, et et me saaksime rohkem õppima noori innustama noori kuidagi motiveerima, tulge õppima, ütleme neid raskemaid orgaanilise keemia või matemaatika või füüsika või, või midagi muud. Ja see tuleb koolist alguse, et seal on seal me peaksime teisi panustama. Ja loomulikult püüad sina siin oma panuse anda Eesti teaduse arengusse, need Eesti sinu arvates ütleme 10 aasta pärast võiks olla siin Euroopa raames siiski selline nähtav Teaduskeskus. Ma arvan küll, et Eesti võiks olla täiesti, ma usun küll, et Eesti nagu praegu vaadati, oodata dünaamikat, mis jällegi aastast 90 on Eesti on kogu liikunud, siis see dünaamika on ikkagi selgelt selgelt nii-öelda positiivne. Ja ma usun küll, et 10 aasta pärast Eesti võiks olla täiesti arvestatav tegija. Aitäh jutusaatesse tulemast, Tiit Land, Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi direktor. Mina olen Neeme raud, teatse jälle kuulmiseni.