Kirjanduses. Kirjanduse tähestik võtab ette järgmise tahe ja see on täht Ell Peeter Olesk. Eelmine kord oli A nagu eme Beekman või õieti A ja B ja nüüd on l. Tundub, et ei midagi ühist. Ma olen täiesti kindel, et mõlemad, nii Viivi Luik. Me Beekmanni kujuga Beekman, Viivi Luike on lugenud teenetest, ühist on väga palju, on aga ka veel midagi, mille peale naljalt ei tule. Viivi Luik oli kassetipõlvkonna kõige noorem autor. Nii noor, et Viljandis ei usutud, et need on tema luuletused. Et on, kas need kuskilt maha kirjutanud, keegi teele kirjutanud. Eme Beekman on Eesti naisprosaistidest see sõna rumal, aga mul ei ole paremat kõige noorem romaane kirjanik. Nad on mõlemad alustanud väga noorelt, kumbki väga nõudlikus vormis. Selle päästet Viivi Luik on teatava hetkeni puhtakujuline lüürik, aga romaan, eriti vähema mõtleme eestik romaani pärandile on ka väga nõudlik, sest me tihtipeale eeldame, et romaan on ilmtingimata ajalooline ja võtame siis etaloniks Jaan Krossi. Kui Jaan Krossi käest küsiti, millal ta tuleb Balthasar Russovi ajast olevikule lähemale, sest avastas, et noh siis, kui selleks on aeg käes. Niimoodi ei ole kunagi emi pihku arvatavasti isegi endalt küsinud, et mis juhtuks siis, kui ma uuriksin seda neetud grotesk, kas grotesk ja seitsmeteistkümnendal või 16. sajandil ta on kogu aeg olnudki ka kaasas, ta ei oota seda, millal see saab minevikuks, vaid ta võtab selle sealt, kus see parajasti toimub, kus sellest parajasti räägitakse. Nii et nad on mõlemad olnud väga noored tibitandid, see on üks, mis need seob? Näe, see on see, millest oli juba mee Beekmanni puhul juttu. Võib-olla kassetipõlvkonna puhul ongi tehtud see lihtsustus. Et see on ainult luule ja kõik. Mina ei pelgaks tüpoloogiliselt lähenemist, ehk lülitaks ka pisut Mee Beekmanni kassetipõlvkonnale, nii nagu seda on harjutud käsitlema lähemale. See, et Joel Sang ja Juhan Viidingu Jüri Üdi olid head kõige nooremad seal põlvkonna see värskeim pool aga olid ju ka vanemad Me Beekmanni ja Hando Runneli lahutab ju kõigest ainult paar aastat üks on sündinud 33, teine 30.-te lõpul. Et nad kuuluvad ka ajas kokku. Ja mis on veel oluline 60.-te aastate alguses oli niinimetatud üleliidulises kirjanduses väga teravaks probleemiks lüürikute füüsikute vahekord. Füüsikuid esindasid näiteks niisugused tegelased nagu Andrei Voznessensi ja teised. Ja meil taadi ja iga hinna eest diafüüsikuks luuletajat Jaan Kross. Kasutati isegi niisugust mõistet nagu intellektuaalne luule mõistusepärane. Mõistusepäraselt, nii ilusaid armastusluuletusi nagu Jaan Kross need kirjutas, ei kirjutata. Füüsika seisukohalt on armastus midagi väga segavat. Parem kui sa tegeled aparaatidega millegi muuga kui, kui armastusega. Aga keegi ei teadnud, kaua see füüsikute ja lüürikud. Ja siin esindab Viivi Luik just nimelt lüürikuid. Ja professor Karl Muru heitis talle ette mitte seda, et ta Viivi Luik tähendab, on kirjutanud vaid, et ta tahtis etapp, et ta oli sunnitud kirjutama luuletuse, mille pealkirjaks on ood jutumärkides algebrale. Seal ilmutama esikkogus, punase tindita, kahtedest vaba, pole mul ühtki alge palkvihku. Nüüd mada pagana portfellist. Tirin ohkan, kui eesel ja sülitan pihku ootab mind igavam, isegi vihmast. See, mis mu kätes edasi nihku. Oleksin Dante, siis laseksin põrgus patusid istuda. Alge Plataga kirjutatud mais 1962 siia kõrval ma loeksin ette luuletuse. Viivi Luigel, 15 aastasena võta mind lehtede varju. Tahaksin pihlapuu rüppe okstesse varjata, pea tahaksin pihlapuu puhata, oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju Nendele, vajutan suu, võta mind lehtede varju. Lõkendav sügise puu, sinule laulan ja sina saad aru, oled nii lihtne ja hea, sinule laulan ja sina saad aru, toetan su tüvele, pea. Puhas. Kasefood algebra-le ei ole mitte tigeduse manifest, sean lüülikud, teine pool ja mina analüüsiksin seda hoopiski teistmoodi kui Froskandmulused olevategi. Tema leidis, et andekas inimene ei tohiks oma lugejaskonda ja temaatikat piirata. Sellel on üks väga isiklik aspekt. Kui Karl mul endal oli valida, mida edasi õppida, siis neid valikuid oli kaks, kas kirjandus või matemaatika. Ta otsustas väga müürilistel põhjustel kirjanduse kasuks. Aga armastus matemaatika vastu on jäänud ja sealhulgas teda häiris. Aga ma katsun aru saada autorist. Kõigepealt, mis asi algebra üldse on. Kõige labasemalt öeldes on ta üldistatud aritmeetika aritmeetika numbrit algebra sundtähed. See on tõesti väga labane definitsioon, tegelik definitsioon on märksa keerulisem. Algebra opereerimine niisuguste hulkadega, milles on defineeritud näiteks korrutamine, mõtlesin, et sa tead, mis see lõplik ruum on või lekka lõpmatu ruum, kus, kus reeglid kihvt, igal juhul. Jon algebra. Nüüd võib-olla oli Viivi Luigel lihtsalt häda sellega, et matemaatikaõpetajad vaheldusid liiga tihti ja keegi ei õpetanud valgepala võlu ära. Ka minul vahetusid matemaatikaõpetajad alalõpmata. Minu matemaatika on kaunis nõrk võrreldes sellega, et mul olid väga tugevad füüsikaõpetajad, kes ei vahetunud nii tihti Emmasa füüsikas kaasa rääkida, nii palju, kui on tarvis. See oli üks seletus nii-öelda Viivi Luige kasuks. Aga võib-olla ta ei olegi matemaatik, võib-olla teda ei huvitagi opereerimine tähtedega kuigi ta kirjaniku ütelda huvitavat kapski tõesti arvude aritmeetiline tase, mis siis siis on see iseloomu küsimus. Tegelikult ma tahaksin minna tagasi selle vastuolu füüsikute lüürika juurde, kas tegelikult üldse alguse sai selles tollases nõukogude liidus, see oli kuidagi seotud. Selle sulaajaga oli seotud kuidagimoodi kosmonautika ka tuumajaamade ehitamisega või millesse tuli see vastuolu? Ma üldiselt arvud ei sula ja tähed sulavad ainult siis, kui trükikojas valmistatud trükitajad sulatad tinaladu. Kus oli vaja meeletult arvutada, siis arvutati mitte enam lolli kandle ehk arvelaua peal vahet. Pärast sõda tehti seda juba troofeemers seedeste Jofiiliksite peal vända kaetavad. Arvutilaborid olid metsikut kisa ja lärmi ja kära täis. Muidugi järgmine samm oli esimene maa kunstlik tehiskaaslane 57 siis juba esimene inimene ümber maa ehk kosmoses Juri Gagarini näol mis tuli 61. Ja sisuliselt on ju Viivi Luik kogu selle ajastu kaasa teinud, teadmata neid tehnilisi üksikasju, mida alles praegu mälestustes kirjeldatakse siit servast sealt servast. Nii et kui ta eitab valgepraad, kas see on tingimata eitus seal pigemini ood sellele, mida sa ei jaga. Siis ta protesteerib omal viisil ka selle ajastu vastu, mis kujutas asjade arengut ette umbes nii, et kui matemaatika ja füüsika on võimeline maailma ruumis ringi kolama Kopsaka luulega hakkama seal väga banaalne tõlgendus, aga leiti, et, et ka Macindi bluulet külge küll. Ainult haaval polegi vaja isegi raamatut avaldada. Lindi pealt maha arvuti väljatrükki, see kõik tähendab see, mida ta siin selles uudis eitab, on inimese pööramine loomuvastaseks. Ma ütlen veelkord, ma antud juhul räägin luuletaja kasuks. Aga see õpetaja motiiv seal tal tegelikult läbi selle päästetalli võidud õpetada koolis kuidas olla lüürik. Talle õpetati tähti, tähestiku tav, teda õpetati lugema. Teda õpetati elama. Aga õpetada lüürikuks ei saanud ja ta sellest ise kirjutanud, et esimesi luuletusi tuldi kontrollima. Kas tõesti elab Viljandis niisugune andekas plikake sirutab ise luuletusi, mitte ei kirjuta need kellelegi tundmatu autoriga. Maa ja üks erakorraline jah, näide selle kohta on ka tema valikkogu, mis ilmus 77. aastal tema varasemast loomingust, kus on iga luuletuse juurde kirjutatud, kui vana ta oli, seda luuletust kirjutades ei ole tavapärane, aga tegelikult Viivi Luik ka minu koolipõlves ja veel ülikooli ajal ta oli ikkagi Pottess, ta oli tuntud eesti poetess. Millal toimus murrang, et ta korraga kirjutas romaani? See on huvitav küsimus, sest niisugune toimu kunagi päeva pealt ütleme, Jaan Kross lõpetas luuletuste kirjutamise küllalt kiiresti, aga mitte igaveseks ja lõplikult. Ta on ka pärast seda ülestunnistust kirjutanud luuletusi. Neid nimetatakse juhuluuletustest kirjutanud Lembit remmelga sünnipäevaks ühe värssepistleja. Tõenäoliselt on neid rohkemgi. Kui Viivi Luik luuletajana alustas siis tal oli pidev motiiv taevas see luuletus, mida sina lugesid ja mis oli hästi populaarne ja õigusega Aldamist ka laulu sisse väändunud. Aga tal on tal on ka teistsugune luuletus. Sellest, kuidas on vaja. Taevaste tuul, tule alla, üks liblikas koju, vii tuul taevaste tuul tule alla ja ärgu ta nutku nii. Sa suudelda arglikke silmi ja nendesse valgus, vii sa suurde ta väsinud silmi ja ärgu ta nutku nii. Ent ära sa iial siia jää, üks liblikas koju viia. Mis tähendab taevaste tuule pöördumine on luules väga vana, motiivi algab tegelikult juba hoomerosest. Toomerost pöördub muusa poole, aga muusad on alati taevas, muusad ei ole kunagi põrgus. Omera, mitte maa peal, mitte paha peal, kuigi maapealne. Olemine on, on Viivi Luigel ka väga tähtis pööre, mille kohta sa küsisid. See pööre tekibki Viivi Luigel siis, kui ta tuleb koos taevaste tuulega maa peale, sest tal on kogu pealkirjaga maa pääseda asjad. Taevas on seal muide alles kujundavad raudtee, sillad enam ei tule und. Õhtul on katuselt lillad ainult siis, kui on lund. Õhtul on katused roosad, aga mustad on puud. Luuran ikkagi proosa. Vähemalt 12 kuud. Need 12 kuud on, eks ole, aasta. Ja selle aasta määrab taevaste tuul nii, nagu ta kellelegi parajasti puhub, poolt või vastu. Või on, nagu on Juhan Smuuli püks Muhu monoloog tuulevaikuse lugu. Viivi Luik. Tuleb siis, kui ta muutub yypilisemaks ja täidab tegelikult selle, mida Karl Muru soovis muru soovitada. Et Viivi Luik ei tohiks jääda lüürika kitsastesse piiridesse. Hiljem tulevad, eks ole. Viivi Luik prosaist. No vahepeal veel raamatuid öelda ja kirjutas ka üsna palju. Tuleb tema kui essisti ajajärk. Aga miks mulle sõna poetess ei meeldi? Sest ei ole võimalik teha naissoost SEE kirjanikku? Viivi Luik on lüürik. Ta naine, see on nii määratud. Poetess on rohkem jah, nagu seltskonna liiguvad, poed, testid, eksju, nad on nagu mingid kollase ajakirjandusse, võib-olla objektid on poetessid, aga lüürika on midagi muud. Aga ikkagi see seitsmes rahukevad. See oli ju omal ajal mingil määral murranguline romaan, sest ta, ta oli enne seda, kui Eestis tegelikult ühiskonnas toimus murrang, mis 80.-te lõpul toimub, seda oli nagu, nagu eelkäija sellele. Esiteks, kirjanikuvõimeks, nagu ka kunstnikuvõimekus on alati ette näha. Igaüks seda võimet ei valda, aga see on kunstiloomuses. Teiseks, pane tähele, see ei ole mitte sõjakevad või okupatsiooni kevaded rahukevad, vaid, vaid see on rahukevad seal midagi muud, sellepärast et inimesed tahtsid. Lõppude lõpuks kahurid enam ei tulistaks, oli Tartus imeline hetk kui Tartust enam ei startinud, mitte ükski hävitus-pommituslennuk või mis ta oli, muidu oli see üle linna kogu aeg kuulda, iga päev Nad ei lennanud, annad lendasid ja siis korraga oli täielik vaikus. See on see, mida Viivi Luik tegelikult tahab. Aga ega me keegi selle pääst näiteks, kui me tuleme omakorda uuesti Beekmanni juurde tagasi. Ega siis keegi Viivi Luike, sellepärast ei pea grotiskseks, et ta tahab õlale pead toetada. Või et algebra on kole asi. Kui hoiak on alati see, et sa tunned teda niisuguse julge inimesena, kes puudutab ka seda, milles sina hea meelega vaikid. See ei ole niimoodi, et romaanikirjanik on julge. Eesti kirjanik on veel vabast Eesti kunstnik on veel saanud klassikuks tänu sellele, et ta on kujutanud ka joodikuid. Wiiralt muidugi Wiiralt ja, aga kas sa kujutad ette, et Eesti Nõukogude graafikas oleks olnud keegi nii julge et oleks kujutanud Velevi viina, Lürpiaid, joodikuid? Jah, vaevalt vaevalt küll. See on kunstniku suurus. Sa, sa teed seda, mida teine kardab. Aga sa ei tohi seda teha nii seal tegelikult Viivi Luigel nii taevastes avarustes kui ka maapealsetes asjades olemas. Sa ei tohi seda teha nii et sa teed haiget. Wiiralti absindi joojad on tegelikult mingis mõttes kaasatundmist väärivad aga nende peale ei saa näidata politseinikule, et koristan need tüübid siit ära. Ja täpselt niisamuti omal viisil on ka Viivi Luik väga diskreetne. Ta oli loomulikult alustajana kõige lihtsam kogenematu. Aga ta sai väga kiiresti kogenenuks, osalt võib-olla tõesti selle tõttu, et arvustus oli tema suhtes heasoovlik. Aga osad kindlasti ka sellepärast, et ta ei kartnud olla avameelne, olemata seejuures labane. Aga ma küsiksin sealt, see viitasid juba enne sellele, et Viivi Luik on siirdunud läbi luule läbi lüürika romaani juurde ja siis essistikas hakata, nagu ei olegi enam viimasel ajal eriti lõõrikuna esinenud, millest see võib olla tinginud? Esiteks igal kirjanikul võib olla loominguline paus lihtsalt selle pärast, et sa ei oska edasi. Et kõik on tehtud, mitte seda, vaid sa ei oska. Me ei saa öelda Viivi Luige koht, et kõik on tehtud. Friedebert Tuglase viimane algupärane novell, kirjutatud märksa varem ilmus tema surma-aastal. On avaldatud asju, eks ole, mis on ilmunudki postuumselt. Aga on ilmselt ka viimase elujärgu töid niimoodi, et meie lõpetame loomingu ära. Niimoodi on võimalik väga harva, aga kui sa essistina juhib tähelepanu võimalikele ohtudele siis on sul väga raske olla lüürikesele päästet lüürik. Mitte ei hoiata vaid lüürikul on teise inimeses armastuses, looduse ees. Alati üsna selge aukartus, aukartus noh, võib ka öelda Schweitzerit parafraseerides. Aukartus elu ees. Aga küsimus ei ole mitte tingimata bioloogilises elus inimese tasemel. Viivi Luigel on väga palju luuletusi. Lillemaailmast, puudest, kus, kus loomi ei ole. Aga kus õitsev lill tähendab elu. Ja see ei saa olla niimoodi, et sa kirjutad kogu lilli jaotuse läbi iga eluka kohta oma luuletus. Või iga lille kohta oma luuletus sa, sa ikkagi, kas leiad selle, mis tõesti sinu jaoks on lähedane või sa ei leia. Enne oli juttu, et Viivi Luige maailma kuuluvad ka aastaajad. Seal ka luules väga vana joon. Aga kõik aastaajad ei ole inimese jaoks võrdsed. Puškinile meeldis sügis suvesurm August Sanga elemendis kevad. Talv talle ei meeldinud, siis kõik on elutu kui laip. Mis sa kirjutad laibast erinevates variatsioonides? Tšellole meeldis suvi. Olla väiksena. Mitte väga palju, sest talle meeldis, eks ole, Mil õitsvad kodus valged ristikheinad. Aga näiteks Gustav Suitsu, sul on nii Kahekordne sügis kui ka üks luuletus? Sapine kuu, mis käsitleb hoopiski talvist aega. Ja samal ajal oli üks tema noorusarmastuse hüüdnimega kevadetüdruk. No kui siit edasi minna, siis ma katkestan sind jälle hetkeks, et Juhan Liiv, igav liiv ja tühi väli ja pigem talv, eks ju. Aga me rääkisime ikkagi viivi Luigest ja sa alguses meenutasid seda luuletust, algebra luuletust, et kas äkki Viivi Luige puhul ei ole nii, et lüürika ja esseistika nagu ei, ei mahu samasse temaatikasse küürika jaoks on nagu oma temaatika ja esseistika jaoks on teised teemad, et et ta ei hakka kunagi kirjutama nii-öelda sotsiaalset luulet. See võib olla õige. Sel juhul on tema sotsiaalsus väljendatud läbi artiklite. Aga olgu öeldud, et meil on sotsiaalseid luuletajad tõepoolest ka olnud, näiteks Juhan Sütiste väga sotsiaalne oli Gustav suits. August Sanga nimi käis korraks läbi, ka tema on teatavatel hetkedel väga sotsiaalne. Tallinna probleem on õieti tasakaal selle suhtes mis vormis annad ja teema suhtes, mida sa käsitled. Viivi Luik on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas me käime ümber järgmise või ülejärgmise põlvkonnaga. Need artiklid on väga vajalikud samal moel nagu Jaan Kaplinski artiklid näiteks selles suhtes, kuidas me käime ümber eesti keelega. Aga mida aitaks keele küsimuste puhul üks Jaan Kaplinski luuletus? Liiga vähe ma ütleksin, sest on asju, mis nõuavad luulest erinevat vorme. Ja kui sa siis seda otsid siis simma tulen meie eelmise saate juurde tagasi täiesti erineva nurga alt. Ja Pihkva ja neid lugedes võib tekkida mulje, et ta leiab kogu aeg, et otsivat romaane ei olegi. Et kõik, milles ta kihutab, saabki romaani vormi. Hästi, see ei ole usutav. Ja me ei hakka tema romaane astendama oleks vale. Aga tal on kogu aeg vorm käes ja, ja sinna juurde tuleb siis sellele põhjale, õieti tuleb juurde mingi asi, mis mõnel juhul on. Aga kui see sõna ka meil käis läbi sotsiaalkriitiline ainult tuleb arvestada sellega et sotsiaalkriitilisus on üldiselt ajutine. Sellepärast et see sootsium ise muutub. Ega Tammsaare Kõrboja peremees ei ole ju sotsiaalkriitiline. Nii nagu August Jakobsoni vaeste patuste alev. See on kirjutatud maareformi aegu olukorras, mis on paradoksaalne. Noorel mehel on talu sisuliselt käes ja ta ei taha seda. Ta tahab siit elust ära, tal on vabadus käest, on oma riik käes. Ja ta ei taha seda, ta teeb endale lõpu jonnakalt, aga teeb selle peale, ütleb tema isa. Esimene mehetemp tema elus. Kui, kui me hakkaksime nüüd luulelt nõudma sedalaadi sotsiaalkriitilisust siis luule niisugust avaldatakse praegu lehtedes alalõpmata. Need on epigrammid, ütleme nii. Kahjuks väga pikad epigrammid, need kogu epigrammis läheb üldse kaduma ja pealegi on juba august alla'l see moti sees. Üks lipitud lapitud majalogu ongi kogu Aulik riigikogu, mis sa sinna lisad? Tahaksime ikkagi Viivi Luige fenomeni kokku võtta siis suurepärane lüürik, noor, andekas, produktiivne korraga otsustab kirjutada romaane ja nüüd on asunud ühiskonda parandama. Kas see ongi ühe kirjaniku ideaal? Alternatiiv oleks künnis. Ütle mulle eesti kirjandusest ükski küüniline autor. Ega Oskar Luts Tartu aguli ei parandanud, vastupidi, tema ehitas Tammelinna endale uhke uhke majahoidja, aidati tal seda ehitada. Luts oli a'la lõpeta täis, ei olnud võimeline midagi muud tegema, kui kirjutama järjest uusi asju. Aga kirjanik peab olema mingil määral nagu õpetaja, sa ei saa minna klassi selle hoiakuga, et niikuinii laps on loll. Sa saad minna ainult selle hoiaku kant. Lapsest saab midagi, sest on väga ilusasti kirjutanud päris hiljuti tšelloõpetaja Laine lähistel. Kaotad selle kannatuse ja võid kaotada kõik ka usu enda õpetaja suhtes. Jah, loomulikult juhtub avariisid, aga, aga kõige suurem on avarii siis, kui sa leiad, et siit ei tulegi midagi ja võtad endale ülemkohtuniku rolli. Eesti ükski riigikohus andekusega mitte kunagi tegeleda. See oleks vist ka üle jõu käiv isegi riigikohtule? Vaieldamatult mingu laiali, selles punktis No ma arvan, et me tõmbame siinkohal selle jutu sõlmet kokku või kuidas nüüd öelda selle jutu suu kokku. Viivi Luike on kahtlemata tänase eesti kirjanduse suurkuju inimene, kelle sõnal on kaalu mitte ainult lüürikast romaanis, vaid kassistikas ja ühiskonnas. Aga kuhu me siit edasi läheme? Me läheme täestikus samas hulgas edasi sest järgmine täht on L. Aga kes nimelt, seda kuulake juba nädala pärast. Kirjanduse tähestik ja tänase saate lõpuks ka Peeter Oleski küsimus, raadiokuulajad. Telemilline oli eme Beekmanni esimene eestikeelse raamatu lugemiselamus. Rõhutame, et tegemist on eestikeelse raamatuga, niisiis tõlkega eesti keelde mõnest muust keelest. See tõlkeraamat ilmus aastal 1928 ehk seitse aastat enne Beekmanni sündi. Kirjanik meie Beekman on sellest ise kirjutanud ühes artiklis. Vastuseid ootame kolmanda novembrini, aadress. Kirjanduse tähestik, Kreutzwaldi 14 üks null üks kaks neli Tallinn või emailiga Mart Ummelas, et ära ära tee. Auhinnaraamatud nagu ikka, kirjastuselt Varrak. Saate tõid teieni Mart Ummelas ja Anna-Maria korrel. Kirjanduses.