Kes tellib muusika? Arutelu muusikapoliitika teemadel on klassikaraadios laupäeviti kell 10 10. Kes tellib muusika sellesse vaata sarjas arutleme muusikapoliitika teemadel. Kuidas ja kes teeb võimalikuks muusikute töö, millised on valikud, võimalused ja süsteemid Eestis ja praegusel ajal? Sarja toimetaja Tiia Teder eelmises saates rääkisid muusikud oma võimalustest eneseteostuseks. Oktoobris 2000 toimus Tallinnas skulptuuri poliitikateemaline konverents kus balti riikide kultuurijuhid vaagisid skulptuuri arengut ja hetkeseisu. Balti riikides kultuurifinantseerimine enamasti praegu riigikeskne, kolmanda sektori osakaal on väike ja munitsipaalsektori osakaal samuti väga väike. Erasektori kaasamine lisaks oleks vajalik rohkem. Maksusoodustusi toonitas eks külalisesineja, aga möödunud saates aga äkki siis maksude ja kultuuri seostest rahandusministri nõunik Madis Müller, toonitades, et ökonomistid ei kiida heaks skulptori toetamist läbi maksusoodustuste aga poliitikud harrastavad seda meelsasti. Jah, see tõepoolest on probleem näiteks käibemaksuseaduse puhul just konkreetselt, et see nullprotsendiline käibemaks, määr, mis on soodustus kontserdikorraldajatele näiteks satuvad sinna soodustuse alla väga kahtlased isikud, kellel on maksuvõlad riigi ees ja kõik muud probleemid tekibki see küsimus, et, et mis ikkagi see on seedida, toetama peaks kultuuri vallas, et kui on aga noh, tõesti täiesti tüüpilised märtsiüritused, mis ka tegelikult on kontserdid, et kas riik peaks seda toetama või või arvestades riigi piiratud lahendada, oleks targem seda kuhugi mujale kulutada. Seda siis meenutuseks möödunud saatest kultuurist läbi sponsori abi. Tänase saate teema on kultuuri ja munitsipaalvõimusuhe Tallinna linna näitel Eesti elu keskpunkt, Tallinn see on nagu maakera sees asuv teine maakera, mis on mõnikord suurem kui see, mille sees ta on. Niimoodi vähemalt näib, kuidas muusika tegemine käib. Millist kultuuri peab endale sobivaks praegu Nädaline linna juhtkond? Kuidas elab Tallinna filharmoonia, Tanja ja tema esinduskollektiiv Tallinna kammerorkester kollektiiv, mis on esinenud paljudes maailma paikades, mänginud kogu maailmas kuulatud heliplaatidel parimat eesti muusikat? Neil teemadel räägivad Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten linnavalitsuse kultuurikomisjoni liige Tarmo Leinatamm ja Tallinna aselinnapea Liisa Pakosta. Saates musitseerivad Tallinn trass ja Tallinna Kammerorkesterit. Mis Tallinna filharmoonia on ja mismoodi ta Tallinna linna Aga seotud on, Tallinna filharmoonia on loodud 94. aastal ja ta reorganiseeriti tollasest puhkpilliorkestrist Tallinn. 94. aastal asus sinna siis asemele Tallinna kammerorkester, millele hiljem lisandus Tallinn bras, mille hiljem on lisandunud mõned kontserdisarjad. Kuna Tallinna filharmoonia on peale kollektiivide haldamist ka kontserdiorganisatsioon, Tallinna filharmoonia ristiisa Eri Klas Kes on andnud sellele asutusele soovitanud sellist nime, aga ennem seda ta jõudis alla veel Tallinna orkestrit, kuna töötasid samal ajal veel puhkpilliorkester ja juba kammerorkester oli sisse tulemas. See oli siis, kui oli direktor Urmas, kui ja mina olen jah, siis peaaegu algusest saati seal tööd teinud ja mina tõin siis nagu Tallinna kammerorkestri kõrvale Tallinn prossi, et esialgne mõte oli see, et me hoiame nagu väga professionaalset kammerorkestrit ja sinna kõrvale nagu linna tarbeks ka väga professionaalse vaskile ansambli ajad on natukene muutunud? Jaa, jaa. Paraku on kaalukausid vajunud rohkem sinnapoole, mis on olnud edukam ja mõttekam, nii et tänases Tallinna filharmoonias on põhipalgal ikkagi ainult Tallinna kammerorkester ja sinna kõrvale me teeme projekt koosseise nagu on Tallinn, kas ja Estonian Dream Big Band. Teeme siis neid niimoodi, kuidas meil on raha ja võimalusi ja ideid ja projekte. Teie tegevuse eesmärk on siis muusikaliselt teenindada Tallinna linnarahvast ja linnaisasid. Nii tõlgendada küll, et kuna me oleme ikkagi otseselt linna alluvuses, siis on see eesmärki ja ülesanne ja seda me oleme ka jõudumööda teinud, ehkki kes nüüd võtab kinni, kui meil, esineme koos dirigent Tõnu Kaljuste ja tema kooriga tantse, nüüd siis Tallinna linna hüvanguks Eesti riigi hüvanguks. Aga muidugi meil on, lisaks orkestri kontsertidele on veel sari raemuusika ja sellest hooajast ka Kadrioru lossis lossimuusika ja samuti me oleme ka selliseid muusikalisi teenindamisi teinud küll küll linna asutustele ja küll ka firmadele. Teie omanik on siis Tallinna linn, kes finantseerib teie tegevust. Ja nii-öelda meie eelarve tuleb Tallinna linnalt. Kes tellib muusika, on meie saate pealkiri, kes Tallinna linnas selle siis täpselt ära tellib? No eelarve koostatakse Tallinna linna poolt nii nagu nii nagu eelarvetika koostatakse ja meie otsene kõrgemalseisev organ oli eelmisel aastal veel kultuuriamet, aga selle aasta sügisest on jälle reorganiseeritud ja kannab nimetust Tallinna linna kultuuriväärtuste amet. Nii et orkester on nagu Tallinna linna kultuuriväärtuste nimekirjas Ja viibisin täna hommikul just varajasel hommikukohvil ja ja muidugi hea meel oli näha sellist esildist, et Tallinna praegusele linnavalitsuse prioriteetne ülesanne on säilitada traditsioonilisi kultuuriväärtusi ja õnneks oli lugeda sealt kester ja teised on siis teater, muuseumid ja seal veel, ma ei mäleta praegu täpselt, aga, aga küllaltki ka Tallinna filharmoonia oli seal nagu ära nimetatud. Nagu praegusele linnavalitsusele on omane ja mida nad on ka ise tunnistanud. Et nad arutavad, nad arutavad, selliseid suundi ja projekte, mitte nad ei otsusta, et nad ise ütlevad, nendel on nagu seda ette heidetud, et nad palju arutavad ja palju, võib-olla need siis ei täitu nendest projektidest. Aga ise kinnitavad, et see ongi nagu nende ülesanne, et selles mõttes on hea meel, et nad arutavad selle üle, et kas Tallinna filharmoonia ehk siis need muusikakollektiivid on Tallinna linna kultuuriväärtus ei ole. Kas nad on siis? No kindlasti ise tahame, et see nii oleks. Ja ehkki me tänasel päeval on meie karv küll natukene turri aetud, sest meil on tehtud ülesanne teha oma eelarveringi ja arvestades nüüd aastast 2000 on meile meelt nagu kärbitud raha 722000, ühesõnaga meie 2001. aasta eelarve peaks olema praeguste plaanide kohaselt peaks olema siis 700000 krooni võrra väiksem. Palju on väidetud selle üle linnavõimude poolt, et see ei ole nagu hinnang Tallinna filharmoonia tööle. Et pigem tahetakse selle sammuga nagu näidata seda, et meie omatulud peaksid suurenema ehk siis me peaksime midagi müüma, noh, paremini rohkem kallimalt. Kuid meie poolt vaadatuna me ei saa seda ikkagi nagu nii käsitleda, sest esiteks ei ole Tallinna filharmoonia all ei ole oma saali näiteks meie töötingimused, noh, nad on selliseid hästi korrastatud, aga, aga nad ei ole piisavalt ruutmeetreid ja piisavalt võimalusi. Nii etet ütleme meie omatulude hankimine ei ole nii lihtne. Me ei saa midagi välja rentida, meil on raske millegi pealt teenida ainult muusikaliste teenustega aga kui me osutame muusikalisi teenuseid, siis see on ikkagi selline ala, mis tänases, ütleme, situatsioonis ei taga mingisugust kindlat sissetulekut aastate vältel, et jah, me võime täna väita, et nüüd me hakkame müüma oma muusikalist endise selle selle summa võrra me iga nüüd järgneva kolme aasta jooksul muutume nii palju rikkamaks, et see selline turusituatsioon ja samas Me oleme olnud ju suhteliselt edukad, kui Tallinna kammerorkestrid koos Eesti filharmoonia kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste kutsutakse tänasel päeval väga paljudesse kohtadesse maailmas. Nii-öelda võrdsetel turu seaduste alusel on väga keeruline sõnad olid, et me ikkagi konkureerime suhteliselt kõrgel ringil maailmaturul juste. Kurvaks teeb see, et seal maailmaturul on nagu saali pool natukene rõõmsam kui praegu Tallinna linnas. Et tahtmatult tekib küsimus, et siis kollektiiv, kes käib maailmas, kes annab kontserte kellel on edu, kes plaadistab, kelle plaatidel on edu ja kollektiiv, mis kannab Tallinna linna nimetust. Kas see kollektiiv on Tallinna kultuuriväärtus või ei ole, nüüd jõuame ringiga tagasi, meie arvame, et me oleme Se kultuurile aga kui linn nii ei arva, siis siis meil ei ole nagu midagi teha ja ma vastaksin nagu Tõnu Kaljuste sõnadega praegu, et me oleme nõus oma töö tulemusi veel parandama ja, ja tahame siis konkureerida selle kultuuriväärtuse, nimelt seda, et lihtsamalt öeldes raha äravõtmine selliselt välja kujunenud kollektiivilt ja normaalselt arenenud kollektiivilt meie poolt vaadatuna küll nüüd miski tegu. Samas kui me vaatame, et linnaametnikud on püstitanud eesmärgi endale töötasu tõsta ja muusikute töötasu vähendada siis Ma arvan, et siin on, mille üle järele mõelda, muusikast teed nagu maailmaturul tegusid või linnaametnik, kes teeb siin linnas nagu tegusid. Mis siis linna rahakotis juhtunud on, Tallinna linn peaks ometi rikas olema, siin elavad kõige rikkamad Eesti kodanikud. Tööstus on arenenud. Mis siis lahti? Ei oska ma öelda täpselt, mis siin lahti on, ilmselt on lihtsalt. Prioriteedid on mitte meile soodsad. Võib-olla ütleme niimoodi, et täpselt seesama ette ikkagi selle kultuuriväärtuse jutt, et kas linn leiab seda, et näiteks Tallinna filharmoonia oma kollektiividega või võtame siis konkreetse kollektiivi, Tallinna kammerorkester. Kas see on nagu Tallinna linna kultuuriviisiga või see ei ole? Muidugi ei ole, võib-olla mina õige mees siin nüüd keerima, kuidas maailma praktikas selliseid selliseid asju kasutatakse, aga küll ma näen. Ma näen võimalusi, et kui Tallinna kammerorkester käib maailmas ringi, annab kontserte ja miks ei võiks näiteks Tallinna linna esindajad käia kaasas selle orkestriga korraldada näiteks kasvõi selliseid mitteametlikke sõpruskohtumisi või mida iganes. Ja Ma ei usu, et see on nagu väiksem šanss saada Tallinnasse investeeringuid või vähemalt mingisugust tuge sellele et me räägime väga palju tänada Tallinnas kuuleme sellist juttu, et meil on vaja investeeringud, investeeringud, investeeringud. Ma arvan, et üks kõrk, kultuur kõrgkunst on parim vahend nagu toetamaks seda seda mõttelaadi, et saada investeeringuid siia. Soomes on Tallinnast väiksematel linnadel olemas oma sümfooniaorkestrit, millest mõndagi juhatab Eesti dirigent, et seal on nagu asjad teisiti. Jah, seal on asjad teised, ehkki ja ehk ka Soomes on ju kuulda olnud, et et eelarved on pingelised ja Soomes on väga hea näiteks sümfooniaorkestrite ühendus, kes vägapalju kaitseb nende orkestrite tegevust ja nende orkestrite püsimajäämist. Meil Eestis ei ole selliseid organisatsioone välja kujunenud, kes ütleme, annaks otseselt nõu ametnikele kes kujundaks nende arvamust, mis asi, millega nagu tegemist. Loomulikult meie rahvas on nii väike, et ega võib-olla oleks ka patt nõuda, et kõik ametnikud oleks nii kompetentsed ja nii tolerantsed kõikide kunstide suhtes ma ei tea, see on selline vaieldav küsimus, aga aga kui me vaatame Eestit, siis rõõm on ju vaadata, et on ju Pärnus orkester ja, ja narmasorkester ja Haapsalus orkester. Vaatame jälle nagu situatsiooni Tallinna linnas, et ma tean, küll on minu arvates on väga palju selliseid nukraid noote ka, kui kui meie nagu Tallinna linna poolt seda 100 sellist sära silmas seoses meie meie tegevusega, siis aeg-ajalt tekib selline ketserlik mõte, et et mis oleks ka näiteks pakkuda Tallinnaga raamerakestid näiteks mõnedele teistele Eesti linnadele, noh näiteks kas või nelja viiele linnale kokku anda neid kontserte ju tegelikult ükskõik kuskohas. No ei ole ju mingi probleem, kunagi 15 aastat tagasi oli hea näide, kui me olime vaskpillikvintetti loonud, siis Rägavere mõis pakkus meile kaks aastat kontserte, ütles, et tingimus on see, et te nimetate selle Baskini ansambli väga vere passiks, mida me ka tegime ja kõik oli ideaalne. Vahepeal oli rahvast kui vööndi kontserte. Eks ta natukene selline kurvavõitu on, kui sa ei tunne sellist tuge ja võib-olla selle raha jutu juurde veel üks kommentaar, et linn muidugi põhjendab seda, et need omatulud peaksid suurenema ja me peaksime ise teenima. Aga väga vaieldav on see, mis on senisest nagu see 100 protsenti eelarvet. Et palju rääkinud sellest, kui palju on läinud häid muusikuid Eestist minema seoses madalate palkadega. Ja me oleme siis täna jõudnud situatsiooni, kus me võitleme nende madalate palkade alles olemise eest, mitte me ei räägi sellest, et me peaksime neid palku oluliselt nagu suurendama, et hoida siin omi häid muusikuid ja kutsuda neid ära läinud muusikuid tagasi või midagi sellist. Mul tuli meelde see hea väljend, et omanikul ei ole omaniku tunnuseid. No kui me räägime praegu professionaalsest muusikast Tallinna linnas, siis nõustun Kas Tallinna linnavalitsuse alatine ala tasane vahetamine on ka mõjutanud teie loom? Võib-olla otseselt ei ole, sest kuni nüüd ütleme siia, Taani ei ole ju tegelikult meil veel kunagi midagi kärbitud, mingisuguseid summasid ära võetud, seal on nagu see esmane märk või signaal. Võimuvahetus ehk siis laiemas laastus poliitika siin mul tekkis just täna hommikul selline idee see, et näiteks kaks aastat või kolm aastat, mis on muusikamänedžer, mindi juures väga lühike aeg. Me ei saa täna kutsuda häid dirigente järgmiseks hooajaks, me saame neid kutsuda kas ülejärgmiseks, hooajaks või veel kaugemale. Me ise näiteks oleme sõlminud kokkuleppe, et aastaks 2002 sõidab Tallinna kammerorkester koos Eesti filharmoonia kammerkooriga pikale turneele Ameerikasse. Meil on vaja ja sinnamaani nagu elada, areneda aga kaks aastat 10 aastat poliitikas tundub küll tänases situatsioonis Eestis nagu abisaamatult pikk aeg, et see on nagu probleem. Annaks jumal, et need võimuvahetused meile nagu liiga liiga ei teeks, sest kolme aasta jooksul jõuame meie ainult oma plaanid maha panna ja need ära kinnitada. Mis juhtub siis, kui võimud tihti vahetuvad ja meie olukord on ebastabiilne? See ei ole nagu üldse enam nali, see asi lõhnab nagu trahvide ja ja kokkulepete mittetäitmise järgi. Siiani on ikka õnnestunud tõmbetuultele vaatamata kuidagi oma kokkulepet täita. Ja on õnnestunud ja loomulikult. Ma ei tahaks, et sellest jutust selline Ale lalin välja kostuks, loomulikult me töötame edasi, me peame väga täpselt vaatama oma oma tulevikuplaanid üle, et me ei tohi oma võimeid üle hinnata. Me peame töötama nii, et meil ei oleks, et meil oleks selgele võlgu, et me saaksime teha tasemel kunsti. Kui meil ei ole selleks vahendeid, järelikult me peame seda tegema, siis vähem ja mõtlema rohkem siis antud momendil kvaliteedi ja atraktiivsuse ja, ja muude asjade peale kindlasti midagi, et ma need, need on, teed need on need halvad, millest halvima Me peame valima või paremaseme valima ja halvima ära jätma. Aga loomulikult võivad kaduda lihtsalt sellised tänaseks päevaks välja kujunenud asjad, nagu see samane raemuusika. Me teame, et selline kammermuusika on selgelt ju mitte kasumit toote või null ei müü, eks ole. Kuid nagu nüüd viimased kaks aastat. Need kontserdid raekojas on olnud minu meelest väga omanäolised ja, ja väga huvitavad. Kui nad nüüd ära jäävad, noh, siis me oleme täpselt sama jõuetud nagu meie poliitikud. Hoiame kaht kätt kokku ja ütleme, et näed, ei, ei jaksa, ei jõua. Aga loomulikult, me peame alles jätma oma oma suuremad ja kaugema perspektiivi peale ehitatud asjad, et me peame valima. Noh, Eestis peaks Kammerorkesterit olema Muidugi peaks olema ja võiksin palju rohkem olla, kui need siin. Kui nüüd praegu on ja kammerorkestri puhul, kui me räägime nüüd Tallinna kammerorkestrist, siis me võime ju tõmmata otsejoone isegi võrdusmärgi ju Tallinna linnaorkestriga, see on ju sisuliselt Tallinna linnaorkester. Me isegi minu meelest laiendame seda väga-väga nupukalt, et hoiame ju põhipalgal suhteliselt vähe muusikuid ja samas me oleme teinud ju suuri sümfooniakontserte, tuletame siin viimasest suvest meelde kontsert Põltsamaal Eri Klasiga ja Julian müüberiga ja teisigi suuri projekte on tehtud, et et me oleme omast arust küll heaperemehelikult käitunud maksumaksja rahaga ringi ja vaadanud just siis, kui on võimalust ja asi on atraktiivne, Sillamäe suurendanud koosseis on. Samas võib ju Tallinna Kammerorkesterit ka tuua ju suure saalitäie rahvast kokku ja pakkuda unustamatu elamuse, nii et, et minu meelest on, oleme me küll väga sellise nõtke, nõtke poliitikaga elanud siiamaani. Tarmo Leinatamm on Tallinna volikogu kultuurikomisjoni liige, aga samas ka endine Tallinna filharmoonia direktor. Millisedsootöö kogemused olid seal Tallinna filharmoonia Tallinna linna muusikalise juhina võiks isegi öelda. Muusikaline juht on nüüd palju öeldud, aga muusika niukse administratiivse juhina küll jah, 90 enne seda oli ta puhkpilliorkester väljend mille sisu muutus nii kiiresti nime jõutud nagu järgi muuta. Et Tõnu Kaljuste kammerorkester siis tollal võttis seal tööle ja siis tekkis sisu muutuse taga niisuguse vajadus ja sai konsulteeritud siis nii-öelda maailmas ringi käinud inimestel nagu eriklassiga ja ja Tõnu Kaljuste kajad ja Mustoneni teega ja igast inimestega kõige nimi oleks filharmoonia niga mitu kõlavat kooskõla või niisugune, nagu ta sai ja, ja see leidis ka tolleaegse tolleaegse linnavalitsuse poolt, siis oli linna peak, tammel leidis aktsepteeringut, et ikkagi Lõuna-Euroopa, Euroopa riigi pealinn ja Euroopa riigipealinna kultuuripilti kuuluv linnaorkester, ükskõik missuguse juriidilise nimega kadahetkel siis ka ei oleks sama kõrvuti siis linnateatriga ja mõjutugi võiks kunagi tulla Tallinna linnagalerii, siis oleks need suured kunstisuunad. Mis selle filharmoonia kontseptsioon tookord oli all? Algselt, et oli ainult orkester või oli, kui mingi kontserdiorganisatsiooni mõte. Tegelikult Tallinna orkestrile palga maksmise funktsioonis sest et peale palgarahadena ja siis selle kinnistu haldamise peale seda nagu eelarves raha, ehk siis tegevuskulud kuludesse nagu raha ei olnud nagu ette nähtud ja planeeritud ja see oli väga niisugune, mõnes mõttes niisugune tupikseis, et saaks orkester oleks käes, aga ka tegevuskulusid. Praegu võib küsida tunduda imelik, aga tuletaks ikka meelde, et aastal 94, palju meil siis kontserditel käidi nii-öelda riski peale välja minna, kuna Tallinna filharmoonia siiamaani oma saali ei ole, et me pidime müürima dolla, kommertslehed ja raadio tegelik tahtsid reklaami eest raha saada ka see teatavasti oli väga kulukas, kui me võiksime näiteks tuua mingisuguse suhte, siis ütleme, et kontserdi, kuhu see muu poolne reklaamipoolne ja toimetamise puhul on, eelarve oli näiteks 1000 elu oli sealt kindlasti oodata üks. Nii et, et noh, me ei saanud omale siukest võlakoormat nagu hakata kaela tekitama. Aga tasapisi hakkas linnavalitsus tollal aru saama, et, et ka niisugune tegevuseks tuleb raha anda ja eriti suur kuus mitte suur tõusvaid. Niisugune arusaamise muutus oli siis, kui Eelma oli linnapea, kes ta ise ka niisugune kunsti või selle pehme poole peale inimene, eksju, enne seda olid Lepiksoni ja ja kes seal kõikjal. Proovin seda ametit, kas need poliitilised tõmbetuuled on Tallinna filharmoonia, et alati natuke kõigutanud või kuidagi mõjutanud? Nii palju, kui mina olen seal volikogus viie, varsti viiendat aastat õnneks, et ma seal olen, et ma suudan ikkagi selgeks teha, et mis asi see Tallinna filharmoonia on. Iga kord, kui tuleb uus linnavõim, siis sa pead ATK nagu selgeks tegema, mis asi see on ja siis, ja siis tekib vahest niisugune niisugune tunne, et sa tegeled mingisuguse mäda paisega või kasvatad mingisugust mädapaised siin, et need noh, et sa pead, kogusaak seletavad, mis jaoks täna on, eks kui samas võetakse väga iseenesestmõistetavalt, et need eesti dirigendid, eesti muusikud ja ütleme alates kes meie aega väga seotud siks. Tõnu Kaljuste, eks Eri Klas, Kristjan närvi need on maailmanimed, Tallinna kammerorkester käib iga aasta Ameerikas Jaapanis turneedel lõigatakse loorbereid ja nii edasi ja nii edasi. Teda võetakse nagu iseenesestmõistetavad, aga sinna nii-öelda investeerida seda sa pead alati tulgu tõestama, siis küsitakse, et miks on, miks on seda direktorite, miks on sinna siis seda niukse toimetajat ja ja miks on siis raamatupidaja kohtunik, ei küsita, aga miks sul seda teist ja kolmandat neljandat inimest vajavad, nagu ei saa aru, et olin iseenesest ei tule Tallinnasse, eks ju, ei lähe pultide peale, reklaam iseenesest ei teki raadiosse, keegi peab seda koordineerima, keegi peaks seda tegelema ja ma arvan, et see nii-öelda kontori poole Suurus Tallinnal samas on Jüri ajal minu ajal oli ta natukene võib-olla natuke mõni inimene nii-öelda palju seal, aga aga Jüri midagi väga hästi suutnud seda väga optimaalseks teha ja ma arvan ja ma käin seal majas hea meelega. Olen seal ka nii-öelda dirigendina nagu hingekirjas, et, et see asi seal toimib. Nüüd ei maksa unustada arvutivõrgud ja Tallinna kammerorkestriga selle igavese kuu 100 kaljustega on seal ikkagi tegemist Tallinn trassiga, kes on ikkagi, ma kujutan ette Põhja-Euroopas üks kindlasti üks tegijaid vaskpillimuusikamaailmas, eks siis kui need kaks kooslus kokku saavad seda ise, siis sünnib sümfooniaorkestri Tallinna filmima omanikud, kes on selle sellel suvel, tegi väga suure ivani suisa hoomatava aimatava hooaja, keda on maestro Eri Klas dirigeerinud öelnud kiidusõnu, et niisuguse värske ja hea positiivse olemusega orkester iseenesest nüüd on sinna juurde tulnud veel Estonian Dream Bigbänd need kogu see kooslus kokku. Kollektiivi kooslust filharmoonias nimetada. Palju seal Tallinna linnavalitsuses selle orkestri potentsiaalseid kuulajaid. Linnavalitsuses. Ausalt öeldes ma ei oska, ma ei oska mõeldagi tähendab omal ajal ja ma arvan, et ka nüüd ikka saadetakse kutsed nii-öelda viisakuses nagu kõigile, eksju ma nüüd ei oska nii-öelda, ma ei ole saalis selle pilguga nagu ringi vaadanud, et nagu hakata neid üle lugema ka. Me ütleme, et volikogus on 64 liiget, et eks see siis noh, võib-olla ükskaks satub nendele kontserditel aga kindlasti satutakse, satutakse sellistele populaarsetele ja sellistele kontsertidele, kus käiakse ennast näitamas, mitte käida seda muusikat kuulama. See puudutab neid aastavahetuse ja ja siis seda lastehaigla toetusfondi kontsert ja nii edasi. Kas linnavalitsus kasutab ka Tallinna kammerorkestrit või Tallinn trassi, seal frakis mehi oma pidulike sündmuste kaunistamiseks? Väga harva neile peab seda, meil ei peaks seda meeldetuletamine ja sellised väärt maailmatasemega ma julgen öelda täielikult maailmatasemega kollektiiv, neil nagu olemas on nemad kui muusikakollektiivide omanikud võiksid julgemini kasutada, kas siinsamas Tallinnas või neid kuskile, aga ka kaasavad Ta kui mingisuguse suurema delegatsiooniga nagu minek on muidugi hansapäevadel on Tallinnbrass nüüd päris käinud, kohe jõulurahu kuulutatakse, siis mängivad aga see ilus raekoja saal võib-olla vääriks nagu rohkem. Aeglasel tulevikus tuleb, mismoodi Tallinna linna kultuuriasjade otsustamine ja korraldamine üldse käib? No ütleme, teoreetiliselt käib ta niiviisi, et ikkagi nii-öelda üldpoliitilised või siis üldküsimused nagu võtab vastu volikogu suur koosseis, eks ju. Seal 60 neljaliikmeline koosseis hääletuse teel siis kui sellise kultuuripoliitika või sellise aluseks on ikkagi eelarve eelarve summa viskas, toetavad ühte või teist liikumist või ei toeta ühte või teist see siis linnavalitsuse poolt esitaks, esitatakse volikogule kinnitamiseks ja seda seal ka kinnitatakse. Muidugi teda arutatakse enne. Näe komisjonides ka sealsamas kultuurikomisjonis arutatakse poliitilistes kooslustes ehk siis volikogu fraktsioonis erakondade fraktsioonides. Eetiliselt peaks tas, kuidas jõuab sinna suurde saali juba välja ukse seal detsembris, siis peaks olema vaidlused nagu vaieldud ja need lisaettepanekud eelarvesse nagu tehtud, aga pahatihti juhtub seal saalis kõik selliseid muutusi. Ma julgen öelda, et linna eelarved suuresti linna linnavalitsuse hoiakute nägu kui loodetakse prioriteete, kindlasti vaieldamatult on tarvis suunata rohkem raha haridusse, Tallinnas üks vaieldamatult on vaja ikkagi linn korda tehase teed ja, ja kogu see kuuse värgindus. Tallinna linn on teatavasti rikas, osutas, et palju selle kultuurieelarve üldse võiks olla umbes. Kultuurieelarve Ma tean, et nii-öelda Pakosta, Liisa Pakosta haldusala eelarve, kus on haridus, kultuur, sport on kokku miljard krooni. Väga raske öelda, mis, mis on ja mis ei ole kultuur. Ma kujutan ette, miljoni juures on vist need otse otsese, mis läheb nagu kollektiividele ja rahvamajadele ja ja selleks selleks tegevuseks, aga noh, eks ta kaudselt läheb investeeringutele otseselt, eks ta kaudselt kogu see raha ikkagi suures osas nagu kultuuri, ma pean ka sport on ka kultuur ja haridus on ka otsapidi kultuursus ehis. Ka nüüd muusikarahadest veel, kas peale Tallinna filharmoonia on veel finantseerimist muusikaprojektidele? Jah, on küll, on nii-öelda taotluste korraseksis üksikute projektide korras, mida siiamaani juhatas levi kultuuriamet. Nii-öelda otserahade näol saavad palka ringid, juhid, otserahad on ka need, neid maju ikka köetakse uksed, aknad on ees. Selline liigendus nagu on, et need, kes tahavad vabaks väga sisustada, makstakse raha, kellele ta on juba natukene rohkem kui vaba aja sisustamine, killed on saanud nagu elu osaks, ehk siis elukutseline taidlas ehk pärast tööd. Meil on väga palju selliseid ansambleid ja tantsuringi asid ja koorisid, kes on juba jõudnud väga heale tasemele, kes kellel on saanud Velu laadiks ja siis kolmas etapp on siis professionaalne, ehk siis päriselukutselised laias laias laastus 300-st liigenduses need rahad seal. Vahepeal oli huvitav jutt, et ehitatakse kultuurivabrikuks ümber tselluloosikombinaat. Kui kaugel see kavatsesin? Ma ei, ma ei tea, kaugele ta on, kaugele ta on jõudnud, ma olin sellega kevadel ka natukene nagu seotud, käisin Margus Allikmaa ka ses suhtes rääkimas ja ja mina ütleks, et mina minu arust on sellised ideed on väga teretulnud. See näitab, see näitab, et nende asjade peale ja öeldakse, et nende järgi on mingisugune vajadus. Et kui selliseid plahvatusi, mis sest, et ta tundub võib-olla praegu ebareaalsena, noh, lihtsalt riik ei ole, ei ole selleks veel valmis, sellest, me peame endale aru andma. Nad kuidagi värskendavad seda ja, ja nad on niisugused noh, väga julged. Seal on sama julged mõtted, kui oli Eesti paviljon EXPO-l. Minu arvates on niisugune, see näitab rahva või selle riigis elava rahva rahvuse sellist värskust ja, ja ärksust, iseasi kas sellest nüüd hetkel midagi tuleb ka minu teada praegu otsustati ja ikkagi siis aastakümnete pikkune onu laps eksis, kunstimuuseum võib-olla siis muusikale natuke oma natuke oma järge ootama. Muusikal tegelikult ikkagi Eestis tänu Aivar mäel, Eesti kontserdile Estonia kontserdisaali ja Vanemuise kontserdimaja on ka kaks sellist väga head ja väärtuslikku nii-öelda eksponeerimiskohtunikule. Tallinna aselinnapea Liisa Pakosta, teie olete vast õige inimene vastama, kas Tallinn on eesti kultuuripealinn, eesti kultuuripealinn, kindlasti, aga möönan kohe juurde seda, et Euroopa mõistes või ka maailma mõistes me nüüd teab, mis särav kultuuripealinn. No ei ole. Mulle tundub küll, et siin just sellist kaasaegsemat või uuemat põnevat kultuuri sünnib natuke vähem, kui meil tegelikult potentsiaali on ja, ja see on üks teema, millega me tahaks tegelikult edasi tegeleda, mis Tallinna sellesse kultuuriellu üldse kuulub? No siin on minu arvates ikka kõik alates alates sellest, kui keegi oma lapsel õhtul muinasjutte loeb ehk sellest, mis toimub meie kodudes. No igasugustes huvialaringides, pensionäride päevakeskustes ja kuni siis professionaalse kultuurini välja meie säravate kultuuritippadeni, kes on Eesti nime maailma viinud, kas Tallinna linnavalitsusel on oma kultuuri kontseptsioon? Jah, tänaseks päevaks me võime seda niimoodi öelda küll. Nimelt järgmise viie aasta arengukava, mida me suve alguses koostama hakkasime, on täna oma projektistaadiumis valmis ja kaheksanda novembri ehk järgmisel linnavalitsuse istungil on meil kavasse linnavalitsuse poolt vastu võtta ja edasi siis suunata linnavolikogu ette ja kultuurile. Lisaks oleme me kokku pannud ka spordi- ja noorsootöö ehk kogu vaba aja. Nimelt oleme me juba talgupoolel kultuuriministeeriumiga kokku leppinud selles, et professionaalne kultuur on siiski peamiselt riigi finantseerida ja üks tagasihoidlik peaaegu vald nagu Tallinna linn tegeleb rohkem rahvakultuuriga. Et tõsi on see, et Meil on täna professionaalse kultuuri vallast väga hea Linnateater, aitäh väga hea Tallinna filharmoonia ja me kaalume ka sellist kolmandat tugisammast, et kõik peamised kultuuriliigid oleks esindatud. Ehk siis kaalume Tallinna linnagalerii asutamist, ülevõtmist või ükskõik, mismoodi see tegevus ka toimuma peaks. Olen kuulnud, et teil on olemas skulptuuri asutuste nimekiri Tallinna linnas, kas siin on need muusikakollektiivid kuuluvad? Vastus on selles mõttes jah, et. Meil on nimekiri nendest kallektiividest, keda Tallinna linn rahaliselt toetab. Ja sealhulgas on tõepoolest terve rida ka muusikakollektiive. Küll järgmiseks ostaks. Me kavandame eelarvega muudatust kultuurikollektiivide rahalise toetamise osas ja tegelikult tähendab see seda, et me oleme kokku koondanud terve rea toetusrahasid oleme saanud kokku 13,44 miljonit krooni, mis teeb lausa üle miljoni krooni kuus ja need on mõeldud sellisteks toetusteks, mis on mitte professionaalsetele kollektiividele või siis professionaalsetele kollektiividele, kui nende tegevus ühtub meie suundadega, ehk kui see tegevus on orienteeritud lastele, noortele, eakatele inimestele või puuetega inimestele või ka integratsiooni teemades. Ja teiseks me ootame iga toetuse puhul täpsemalt projekti, täpsemalt eelarvet ja pärast ka väikest aruannet, et kui mitu inimest siis ikka kohal käis ja kuidas üritus korda läks, taolisi projektide praegu võtate vastu nüüd järgmiseks aastaks. Tänavuse aasta eelarve on lahendatud ära, nii nagu ta kogu aeg on olnud. Seda me eelmise aastal ei jõudnud suuremalt jaolt muuta. Ehk eelarves on lahti kirjutatud, et näiteks memme-taadi päevad saavad seal mingi ühe summa raha ja ja mingi jazz, aga festival näiteks saab teise summa raha, need on, need on olnud eelarves tänase tänase päevani lahti kirjutatud summad mis aga meie arvates ei ole päris õige, sellepärast et esiteks linna eelarvet pannakse ju kokku augustikuus, meil oli linnaeelarve, projekti esitamise tähtaeg oli, oli 30. august ja tõenäoliselt kõik muusikakollektiivid ei tea suve jooksul veel kõiki oma järgmise aasta projekte üksikasjalikult ja eriti see puudutab selliseid üritusi, mille linnapoolne toetus võib-olla on ainult 5000 krooni või 10000 krooni. Ja selliste ürituste finantseerimine on minu arvates ebaõiglaselt takerdatud olnud. Rohkem tahaks just sellist omaalgatust ja, ja hästi töötavaid asju finantseerida, mitte anda automaatselt eelarve reaga toetust vaid ikkagi nõuda, et selle taga on selge projekte, selge aruanne oma tegevusest. Kas te ei ole mõelnud sellele, et Tallinnas võiks olla mõni selline Tallinna linna täitevmuusika festival, kasvõi minu pärast laulupidu või midagi, mõni nišiüritus, palju rahvast tuleks Tallinnasse, palju turiste tooks siia raha linna poolt organiseeritavasse ürituseks vanalinna päevad, mis pakub erinevaid variante nii professionaalse muusika poolelt kui ka koolilapsed esinevad seal suure rõõmuga ja turistide seas äärmiselt populaarne üritus, aga ma rõhutaksin seda, et ma isiklikult ei poolda küll sellist lähenemist, et need ametid, kui ta oleks teab mis head kultuuriürituste organiseerijad. Ma usun sellesse, et kultuuriinimesed ise mõtlevad neid asju kõige paremini välja ja suudavad kõige täpsemini analüüsida, et mis sobib maailmamustrid, kesse sisse, millisel üritusel on, milline kuulajaskond vaatajaskonda ja, ja me ootame ikkagi seda, et need initsiatiivide algatused tuleksid küll väljast poolt nagu ametnike ringi. Hiljuti oli Tallinnas skulptuuriteemaline konverents või kongress samas rahvusraamatukogus kus rõhutati kultuurifinantseerimist, munitsipaalsektorist, mis on praegu nagu kolmest balti riigis, mitte väga kõrgel tasemel. Mis teie sellest arvate seda munitsipaalsektorit suurendada? Me oleme sellest väga positiivselt ja see nähtub otseselt ka meie eelarve projektis, kus kultuuri osa on järgmiseks aastaks oluliselt suurem. Tõsise kasv on peamiselt tulnud kahest allikast. Üks on see, et meie raamatukogude eelarve on järgmiseks aastaks kaks korda suurem ja teine on see, et me kavandame järgmine aasta siis renoveerida paar seda rahvakultuuri keskust. Järgmise aasta eelarves on ka miljon, see võib olla arutelude käigus, võib natukene väheneda projekteerimist töödeks, mis on kavandatud sisu, kammersaali või kammermuusikasaali, kas renoveerimiseks või ehitamiseks. Kuidas seda raha täpselt kulutada võetakse, on praegu raske öelda, sest just üleeilseks valmis meie poolt tellitud uuring, kus me siis küsisime erinevate muusikakollektiivide vajadust soove saalide osas. Nimelt sellest muusikakollektiivide enda arvamusest lähtuvalt tahame me edasi minna. Teame kõik seda, et Estonia kontserdisaal on sisuliselt ainus sümfoonilise muusika esitamiseks sobiv üks saal ja, ja kammermuusikasaalidest kõige rohkem nõutavatele tingimustele vastab kolmanda sektori initsiatiivil valminud balti misjonikeskuse saal, mis on juba head kasutamist leidnud ja nii palju, kui ma tean, on, on sinna ümber tekkinud veel huvilisi uut hoonet ehitada või siis mõnda olemasolevat saali rekonstrueerida. Isegi seda otsust ei ole veel langetanud teatud sisuliselt me kaalume nelja projekti vahel ja mulle praegu hetkel tundub, et kõige tõenäolisem võiks olla Sakala keskuse saali või selle ka detailplaneeringuga ette nähtud juurdeehituste rakendamine, kus linn kindlasti oleks huvitatud osapool, kui kultuuriministeerium seda kaalub. Kultuuriministeerium on nimelt selle Sakala keskuse omanik, kes need teised osapooled oleks? Ei oska isegi praegu kommenteerida, sellepärast et Tallinna linn oma omavalitsusena meie peamine tegevus on ikkagi selline rahvakultuur ja vaba aega täitevtegevus, mida, mida tavaliselt inimesed teevad, et kõik, mis puudutab professionaalset kultuuri, siin on ikkagi juhtohjad meil Kultuuriministeeriumi käest. Kuidas selle mõtte valguses Tallinna filharmoonia areng võiks edasi minna, ma arvan. Meil on filharmoonia edasi läks selle mõtte valguses, läheb peale, läheb ikka nagu väikese tõusuga. Võib küll juhtuda, on arutluse all olnud seda et me, me küll jätkame Tallinna filharmoonia finantseerimist kuid me ei jätka selle selle kollektiivi management'i osaliselt me oleme selle sammu juba astunud, nimelt kultuuriväärtuste ameti moodustamisega. Me tegelikult vähendasime kultuuriga tegelevate ametnike arvu ja suurendasime igasuguste asutuste iseseisvust kes meie haldusalasse toredasti inimesi teenindavad. See puudutab siis alates loomaaiast ja lõpetades väikeste, väiksemate ja suuremate rahvamajadega. Mis siis tähendab seda, et kui siiamaani oli arve koostajaks näiteks skulptuuri ameti ametnikud ja otsustav sõna oli neile öelda, siis nüüd me ikkagi usume ja loodame, et selle asutuse juht on see, kes temale ette antud kontrollarvu piires suudab selle eelarve täiesti iseseisvalt kokku panna, kuidas, eks orkestri mänedžer mendite küll saaks midagi ette võtta, orkestri on kindlasti olemas oma mänedžer ment ainult et see management ei pruugi olla linna omanduses. Kuidas Tallinna linn kasutab ära väga mainekad Tallinna kammerorkestrit, mis on väga heaks kiidetud plaatidele salvestanud, esinenud Ameerikas Jaapanis? Selle küsimuse, esimene vastus sisaldus teie teie enda küsimuses ehk selle kollektiivi nimi, Tallinn on seal sees, on, ma usun, meile väga hea reklaam Tallinna linnale ja, ja tõepoolest, ka muusikud ise kinnitavad, et nendel vähestel reisidel, mis neil on, neil on siiski vingeliselt olukorras võimalik olnud teha. Nimi Tallinna orkester tekitab huvi, et kus selline tore linn siis on, kelle, kust nii head muusikud tulevad. Seal on mitu korda rääkinud ka selle feromooni juhtkonnaga seda, et tegelikult tuleks seda pisut elavamalt ära kasutada. Ühtegi ütles, et näidata mul praegu tuua ei ole peale selle, et vanalinna päevadel näiteks on filharmoonia olnud väga hea koostööpartner seoses arengukava koostamise ja, ja eelarvevalmistamisega viimastel viimasel paaril kuul on arutelud selle üle, kuidas seda marketingis paremini ära kasutada. Ausalt öeldes soiku jäänud. Peamine eesmärk ikkagi on, miks siin seda kollektiivi toetab. Rahaliselt on see, et süvamuusika kuulajaskond ei ole arvuline, et see turutingimustes kuidagi iseseisvalt hakkama saaks ja sellest me saame absoluutselt selgelt aru, oleme täiesti ühel meelel. Veelgi enam kavandame järgmiseks aastaks just sellest pedagoogilist programme, et kuidas õpetada see nautima erinevaid kultuuriliike ja kuidas õpetada neid käituma näiteks kontserdil või, või teatris ja selleks on siis plaanis toetada klasside kollektiivkülastusi just rahalises mõttes. Paljude koolide huvijuhid ja paljud klassijuhatajad on, on meile öelnud seda et nad hea meelega organiseerija, nad hea meelega käivad õhtuti koos oma lastega väljas sest nad näevad, et lapsevanemate tööpäevad on nii pikad ja sageli ei, nad ei jõuagi nende lastega kuskile minna. Nad näevad ka seda, et kui üks osa klassi õpilastest suudab selle piletiga teeilma mingi probleemita välja osta, siis teistele on see isegi näiteks 60 kroonine pileti hinda probleem. Ja seepärast meil on järgmisel aastal plaanis teatud ürituste külastamist toetada. Et meil oleks üha rohkem ja rohkem ka neid inimesi, kes on lapsest saati harjunud klassikalist muusikat. Ta on kordset muusikat süvamuusikat kuulama Tallinna kammerorkestri kohta veel seda, et kas pole nagu prestiiži küsimus Tallinnale omada sellist edukat menukat. Süvamuusikakollektiivi ma küll olen seda meelt, et omamine nüüd ei ole prestiiži küsimus, küll aga kultuuri toetamine on prestiiži küsimus. Mis tähendab seda, et ma ei peaks prioriteediks, et me tingimata oleme selle kollektiivi omanikud vaid minu jaoks on väga oluline, et me rahaliselt finantseerime seda. Viimati rääkis Tallinna aselinnapea Liisa Pakosta ja tänane saade oli muusikakultuuri asjadest linnas baroksed ja romantilisi vahepalu vööd, Bach ja rauda. Vaaram mängis Tallinn dras Tarmo Leinatamme juhatusel, Erkki-Sven Tüüri palad, illusioon Estonia katkendid kristalli saatjost esitas Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Saate koostas Tiia Teder. Kohtume nädala aja pärast sarjas, kes tellib muusika, on siis jutuks meie oma asjad. Klassikaraadiot, tulevik. Sõna saavad Eesti Raadio juhatuse esimees Ain Saarna, Eesti vabariigi ringhäälingu nõukogu esimees Tiit Sinissaar ja mitmed raadiokuulajad. Kuulmiseni nädala aja pärast.