Puhkpilli mängivat džässimuusikud on võimalik ära tunda nende ainuomasest toonist mängib jõulu ja Armstrong sootuks, erinevalt Harri Jamesist, Lester Jancolmanhokinsist Charlie Baker Johni hootšessist. Sootuks raskem pianistide vahel vahet teha, kuigi ka nende mängus on kõlalist erinevust, mis on tingitud erinevast löögist erinevast klahvide puudutusest. Džässis on aga üks pianist, keda võib ära tunda juba paari mängitud takti järel. See on Oscar Peterson. Ühelgi teisel pole niisugust tehnilist sära rütmist kaasa tõmmet. Džässimuusikud tegeles draivi. Selles veendusid ka need kolm saalitäit siinseid kuulajaid, kel õnnestus saada pilet tema kontsertidele 1974. aasta novembris. 14 aastat hiljem ilmus Džiin liisi sulest raamat pealkirjaga Oskar Peterson. Tahtmine svingida. Autor on endine ajakirja Downby toimetaja Oscar Petersoni kauaaegne lähedane sõber. Pole põhjust mitte uskuda seda, mida ta raamatus kirjutab. Tai väldi probleeme ja teravaid nurki. Paljudest asjadest on ta raamatukangelasega põhjalikult rääkinud. Lehitsegem käesolevas saates mainitud raamatut kuulakem oskab Petersoni mängu ja meenutagem ka mõningaid seiku tema külaskäigust Tallinna. Oscar Peterson sündis 15. augustil 1925. aastal Montrealis Quebeci provintsis, niisiis Kanada selles osas, mis on asustatud põhiliselt prantsuskeelse elanikkonnaga. 1949. aastal, kui Oscar Peterson oli oma hiilgava karjääri lävel elas Kanadas umbes 18000 musta kodanikku. Elanike koguarv oli tollal 13 miljonit. Kui Ameerika Ühendriikides oli iga 10. elanik must, siis Kanadas tuli 722 elaniku kohta üks must. Kui arvestada Petersoni perekonnas kõneldi inglise keelt, siis kujutasid nad endast vähemust vähemuse hulgas musta vähemust ingliskeelse valge vähemuse hulgas. Oskar oli neljas perekonna viiest lapsest. Poisid ja tüdrukud sündisid enam-vähem vaheldumisi. Freed teisi ALS Oskar ja Mei perekonna peatannial. Peterson teenis elatist raudteel magamisvaguniteenijana. Töö oli raske ja mitte eriti tasu kuid mustadele oli see tollal pea ainuke puhtam töö. Üks perekonna tuttav mainis kord, et ta polnud kunagi näinud Daniel Petersoni naeratamas vistolid. Ta näolihased väsinud töö ajal naeratamisest sest see oli kohustuslik. Ebasõbralikult jõllitavad teenindajad on nõukogude süsteemi sünnitised. Muusikaali bittersonide peres kõigi harrastuseks. Klaverit mängisid isa ja kõik kolm poissi, samuti teisi, kes hiljem elatuski klaveritundide andmisest. Oskar kinnitab, et Fred oli perekonnas parim pianist, kuid ta suri diisikusse. Kui Oskar oli üheksaaastane Disikusse, haigestus ka Oskar ja pidi veetma 13 kuud haiglas. Charles pidi loobuma klaver mängust pärast seda, kui ta vabrikus juhtunud õnnetusel kaotas ühe käe. Siis hakkas ta mängima trompetit. Ka Oskar mängis viiendast eluaastast alates trompetit klaverit, kuid pidi haiguse tõttu puhkpillist loobuma. Isa oli laste vastu nõudlik, jälgides pidevalt nende edusamme, kuid olles kiitusega kitsi. Kunagi oli ta mänginud Oskarile ette üht värskelt ostetud heliplaati sülje arti heitumi mängitud tiger rääk. Aron jutustanud Andrei präänile, et pärast selle plaadi kuulamist ei suutnud ta kaks kuud klaverit mängida ja oli öösiti nutnud. Niivõrd kättesaamatuna tundus isa poolt seatud siht. Arteitumist tuli Oscar Petersoni suurim ideaal. Ühe õhtu Tallinnas veetis ta kitsamas seltskonnas siinsete muusikute Uno Naissoo, Peeter Sauli, Heli Läätse, Raivo Tammiku, Aarne Oidi ja nende sõnade kõnelejaga. Rääkides oma imetlusest ehitumi vastu, istus ta klaveri taha ja mängis noot noodilt teitumi mängitud difortu. See oli niisiis Aadhitame mängitud difo, too üks Oscar Petersoni inspireerinud palu. 1942.-st 47. aastani mängis Oscar Peterson oma kodulinnas Johnny Holmsi bändis. Samas koosseisus mängisid muide vennad Fergus, sonid Meinart ja börsi. Esimene neist on maailma mainega trompetis diaorkestri juht. Tollal oli Oscar Petersoni hüüdnimi Braun Bomberov puugi vuugi. Tema eriala oli tollal just puugi vuugi. Ta on öelnud, et Homsi bändis mängimine arendas temast tublisti ballaadide mängimise oskust, sest ega siis tantsuorkestrid saanud õhtu läbi puugivuugid vihtuda. 1944. aastal abiellus Oscar Peterson Lili Freysleriga, kes oli ühe Daniel Piitersoni ametivennatütar, kes elas naabruses. Võib öelda, et see oli armastus esimesest pilgust, sest esimesel kohtumisel oli Oskar öelnud. Sina oled see, keda ma soovin oma laste emaks. Neil sündiski viis last. Kolm esimest tüdrukut, kaks viimast poisid. Nende kooselu ei osutunud siiski püsivaks. Poolteist aastakümmet hiljem järgnes lahutus. Shin-liis puudutab oma raamatus mõndagi juhust, millal Oskar Petersonile on olnud kokkupõrkeid rassismiga. 1945. aasta jõulude ajal oli vahejuhtum Montrealis, kus temalt taheti võtta eesõigust taksole ja löödi teda pikemate näkku. Lööki saatis ränk solvang. Peterson kaotas tasakaalu ja kukkus. Vahejuhtumit nägi pealt politseinikest pööras lihtsalt selja. Seepeale sai ründaja omakorda hoobi ja kukkus, kuid hüüdist tõustes politseiniku lüües veel kord Petersoni saades aga kohe ka vastulöögi. Nüüd juurde tulnud politseinik teatas Petersonile tan, vahistatud. Te pöörasid selja, kui mind löödi, ütles muusik. Kui te tahate mind jaoskonda viia, peate te püstolit kasutada tama, lisas ta. Pööras selja ja eemaldus, jättes politseiniku koos ründaga jahmunult seisma. Niisuguseid ehk küll füüsilise vägivallata juhtumeid on raamatus veelgi kirjeldatud. Niisiis võib täiesti aru saada, et rassisuhted on oskapitersoni elus õrn punkt. Sellepärast oli mul kahju, et tabasin paar korda tema mänedžeri. Olen krantsi siin Tallinnas tegemas vihjeid, et üks või teine tähelepanematus või lihtsalt lohakus, mida meie olustikus praegu just tikutulega otsima ei pea on just taandatav sellele, et musta artisti austada niipalju kui valget. Kui auto polnud õigel ajal ette sõitnud, võis kuulda märkused. Herbert von Karajan poleks hilinetud, ometi oli just tallinsi paiku skandaaliga lõppenud ringreis Nõukogude liidus väga edukalt algas. Karta on, et külalised ei teinud tollal vahet Eesti ja Venemaa vahel, oli ju kogu Nõukogude liit, üks suur Venemaa. Igatahes kirjutab Tšiilis. Nad viibisid kolm päeva Tallinnas, Tallinn muide siiski kahe enniga mängides kontserti ja Chamsesseni vene muusikutega. Krants palus üht vene tehnikut lindistada, üks kontsert selle sõidu mälestuseks. Helikvaliteet oli piisavalt hea ja hiljem sai ta materjali Pablo sildi all välja lasta. See plaat on ka üks Petersoni enam tuntud albumeid. Plaadi ümbrusele märkus produtseerinud Norman grantsinski. Tegelikult oli Chamsetionil peale paari Viiast tulnud muusiku eestlased eesotsas Helmut Anniko ja Lembit Saarsaluga. Mainitud vene tehnik oli Hansprimmel, kelle piisavalt hea helikvaliteet jäigi tellija poolt tasumata. Peab küll ütlema, et Peterson oli tollal hiilgevormis ja tema trio kontrabassist. Niels-Henning Pedersen ja trummar šeik Hannaga oli igati tema teiste kuulsate trio del tasemel. Nii mängis Oscar Peterson seitsmeteistkümnendal novembril 1974. aastal Venemaal, kui uskuda plaadi pealkirja tegelikult Tallinnas. Enne tema siiasõitu uurisime Soome kolleegidelt, kas tuleks kõne alla organiseerida temaga Chamsetion. Nood kahtlesid selle võimalikkusesse õigusega, sest raske on kujutleda professionaalset artisti, kes hakkaks väsitaval ringreisil õhtul pärast kontserti veel tasuta mängima ja energiat kulutama. Tollal polnud omaaegsete Tallinna džässifestivalide organiseerijad veel oma entusiasmi minetanud. Otsustati panna kinni restoran Tallinn ja pakkuda seal õhtusöök Oskar Petersonile abikaasaga. Noorman grantsile abikaasaga ja trio ülejäänud kahele muusikule. Kusjuures hoolitseti muidugi selle eest, et saali satuks asjatundlikke, suuremalt jaolt muusikutest koosnev seltskond. Oscar Petersoni teine naine oli Sandra king. Valge daam, kelle isa oli Simpson Sirsi kaubamajade viitsepresident. Siin liis kirjeldab teda järgmiselt. Silmapaistev ja meeldiv. Mitte tavalises mõttes ilus, pikk, tumedajuukseline ja tugevate õlgadega. Kõik hüüdsid teda sändiks. Tauli heatujuline intelligentne naine, kes armastas džässi ja džässimuusikute seltskonda. Sattusin lauas selle meeldiva daami kõrvale ja kuna hoidusin kastriidi tõttu alkoholist, läks jutt meditsiinile. Selgus, et proua Peterson oli kutseline haiglaõde ja tundis huvi mitmesuguste meil praktiseeritavate meditsiiniprotseduuride näiteks maorendil geni vastu. Olin lugenud, et Oscar Petersoni lemmikfilm oli lapsepõlves lumivalgeke ja seitse pöialpoissi ja ta armastab sellest filmist laulu. Kunagi tuleb mu prints. Õhtu oli juba veidi edenenud ja Raivo Tammik oli läinud klaveri taha paari meie pillimehega mängima. Saatsin talle sõna, et ta mängiks mainitud laulu. Ja seda ta tegigi. See mõjus nagu imerohi oskab. Peterson tõusis lauast, läks klaveri taha ja hakkas seda pala edasi mängima. Temaga liitusid ka Tseekhanna ja Niels-Henning ööst, et Peterson ning pidu läks lahti. See oli kõigile osavõtjaile unustamatu õhtu. Oscar Peterson oli suurepärases vormis, jagas heldelt autogramme küll kaasa võetud Amiiga plaatidele, mida ta nägi elus esimest korda küll taskurättide leia isegi mõne austaja käele. Päev hiljem oli varem mainitud õhtu kitsamas seltskonnas, kus ta oli samuti heas tujus, demonstreerides klaveri taga oma fantastilist harmoonia tundmist armoniseerides üht igihaljast meloodiat käigu pealt ette öeldud passidele mis olid muidugi valitud nii sobimatut kui vähegi võimalik. Meenutades oma sõprust kaun Peisiga, jutustas ta ühe preisi lemmik anekdoodi mingist tiibeti mungast, kes tõusis kõrgele mäele rännates esimesel päeval, teisel päeval ja nii edasi paar nädalat, kusjuures selgus, et kuulajate tähelepanu oli üleskruvitud asjata. Jutu nali jäi tulemata ja kogu lugu, kus nalja ainult jutustaja, kes lõpuks naeris kuulajate pettunud ilmeid. Šiin liis toob raamatus paar näidet Oscar Petersoni huumorimeelest. Üks parimaid on järgmine. Oscar Peterson läks koos ühe sõbraga sünnitushaiglasse õnnitlema sõbra naist, kes oli just maha saanud. Neid ei lastud aga sisse, kuna külastusajani oli veel paar tundi aega. Muidugi käisid mõlemad valveõele peale, et neid siiski erandkorras sisse lastaks. Viimane vihastas lõpuks ja küsis, kes te niisugused õieti olete, mille peale Peterson vastas? Tema on abikaasa ja mina olen isa. See oli pisut muusikalist huumorit kaakterjeldja Oskar Piitesonitrioolt. Oma raamatus toob siin liis näiteid Oscar Petersonile osaks saanud negatiivsest kriitikast, mis sageli on olnud üsnagi solvav. Jaan kritiseeritavale raske seedida olnud. Peterson võitis Downbiidi lugejate ankeedis esikoha 1950. aastal ja osutus kuni 72. aastani 14 korda lugejate soosikuks. Seevastu kriitikute käest sai ta esikoha vaid 1952. aastal. See näitab kriitikute vastumeelsust tema talendi tunnustamisel. Tema austajate hulgas on aga ka niisugune autoriteet nagu Leonard föder. Kui temalt küsiti, kelleks ta tahaks saada, kui ta peaks uuesti sündima, vastas föder Oscard Pietersonics. Üks suurimaid austajaid on Frank Sinatra, lõpetades Las Vegases üht esinemist, ütles ta. Ma ei tea, kuhu te kõik nüüd kavatsete minna, kuid mina tean, kuhu lähen Oscar Petersoni kuulama ja siirdus restorani, kus viimane parajasti mängis. Fredaste tegi ühe albumi koos Oscar Petersoni ja teiste muusikutega ning kinkis igale mälestuseks käeketi, millele oli graveeritud palju tänu Fred A. Seda ketti on Petersoni käel näha mitmel fotol ja kui Fredaste aastate pärast nägijaid Peterson seda ikka kannab, oli ta väga liigutatud. Ma arvan, Brando lendas Londonisse tegema filmi Superman. Jõudnud lennuväljalt hotellituppa heitis ta pilgu televiisorile, mille hotelliteenija oli parajasti lahti keeranud. Sealt tuli Oscar Petersoni kontsert anrepreveniga, Ma arvan, Brando istus voodi äärele, mantel seljas, sall kaelas, saapad jalas ja jäi niimoodi kuulama kuni ülekande lõpuni öeldes hiljem Petersonile, et see oli üks parimaid Tunde, mis ta teleri ees on veetnud. Üks Oscar Petersoni lemmikuid oli need Kinkool, keda ta imetles nii hästi pianistina kui ka lauljana. Sellest imetlusest kõneleb ka plaat, mille Peterson tegi lauljana üsna palju. Need kooli meenutades. Oma parimateks plaadistusteks peab oskab, viitas on neid, mis on tehtud saksa miljonäri Hans Georg Brunner žeeri kodustuudios kuuekümnendail aastail. Neid kaht seob omapärane sõprus. Üks ei oska saksa, teine inglise keelt, kuid muusikast saavad nad ühtemoodi aru. Kõik seal salvestatud palad on hoolikalt läbi kuulanud ja paljud neist kõrvale jätnud. Järele jäi umbes 170 minutit muusikat, mis on välja antud Runner žeeri firmamärgi MB s all. Ka kogumiku pealkiri on paljuütlev. Niimoodi mängin ma tõeliselt üks pala sellest kogumikust pühendatud Pytaseni naisele sändile. Nüüd juba endisele naisele, sest kohe pärast skandaaliga lõppenud Moskva sõitu mindi lahku. Kuulsin oskab Petersoni viimati möödunud suvel. Boris teadustaja hoiatas publikut, et kuulataks vaikselt. Vabaõhukontsertidel kiputakse ju valjusti vestlema tuttavaid hõikama ja ringi sagima. Häirimise puhul lubas Piiterson kontserdi katkestada ja lavalt lahkuda. Korraldajaid ei lubatud ka kontserti salvestada. Esinesid Piitersoni vanad trio kaaslased, kitarrist Orbellis ja kontrabassist rei Braun neile lisaks trummar Chief Hamilton. Oma raamatu lõpus kirjutab Džiin, Liised, Ellis ja Braun olid pärast pikemat vaheaega taas stuudiost välja kontserte andma tulnud, tollal veel teadmata, et mõlemad kaoskarbiitersoniga taasühinevad Sandra king Peterson säilitas pärast lahutust Oscariga. Sõbralikud suhted loobus haiglatööst ja läks tööle Siiversi kaubamajja juhatama osakonda, mis kunagi allus ta isale. 1987. aastal abiellus ta ühe inglasega ja lahkus Torontost. Norman krantsprotsessis Hans Georg Bonnier žeeriga Petersoni salvestiste pärast ka tema naisest lahus ja loobus 1987. aastal plaadiärist. Aasta hiljem oli tal korduv silmade operatsioon glaukoomi pärast ja arstidel oli vähe lootust nägemist päästa. Oscar Petersoni on häirinud juba varemalt liigesepõletik valud kätes ja põlvedes. Kui aga tema plaaditoodang kokku koguda, saaks terve veoautotäie, isegi kui tegemist oleks väikeste kompaktplaatidega. Oluline pole aga hulk Oscar, Peterson jääks džässiajalukku, teinuks ta vaid ühe ainsa albumi.