Lugupeetud kuulajad, täna tahaks rääkida Maydellide nimelisest suguvõsast ühest baltisaksa suguvõsast. Ja kõigepealt nagu enamikke, põliste baltisaksa suguvõsade puhul on probleem selle suguvõsa päritolust. Need baltisaksa suguvõsad, kes on Eestimaal olnud juba keskajal ja kelle juured päritolu on väga hämarad. Nende suguvõsade puhul alati kerkib probleem ja eriti paljud Eesti uurijad on püstitanud küsimuse, kas nad ei ole mitte Eesti pärit kasvõi mingi mingi, otsapidi ikkagi eesti verd ei ole nende suguvõsade sees. Nii on ka Maydellide puhul selline küsimus tõstatatud kõige veendunud selle Eesti päritolu peale suru ja nendele baltisaksa suguvõsa tele. On olnud väliseesti publitsist Edgar Valter Saks. Samuti on seda probleemi puudutanud oma romaanis Jaan Kross kolme katku vahel. Ja mis on siis argumendid? Nimelt Maydelide suguvõsa kohta on esimesed andmed Virumaalt Lüganuse kihelkonnast, kus mainitakse 1363. aastal kedagi Henneke Maydelli, kellele kuulus Maidla külas 10 adramaad. Samuti kuulus sealsamas kava külas sellele samale Henneke Maydelile 12 adramaad. Siin on näha, et perekonnanimi vastab sellele külale, külanimele, mida, mida see vasall on omanud. Selge, et SÕNA Maydel on Eesti päritoluga aga kas tema kandja, selle eestikeelse pere perekonnanime kandja ise ka eestlane oli? See ei ole nüüd otseselt üks-üheselt määratud. Mida see Maydel või Maidla üldse eesti keeles kunagi on tähendanud, selle üle on ka mõtiskletud ja jõutud järeldusele, et Maydel vanade eestlaste puhul tähendas ühte pisikest mudakalakest. Ja kui tõesti vaadata Maydellide vappi, siis seal on kujutatud vapi keskel lainelise ojakese nagu põikpalgi peal kolme kalakest, kes siis peaksid, olemegi need mudakalakesed ehk Maydelid vapi, see on sinist värvi. Ta on siis lainelise palgiga diagonaalselt pooleks jaotatud ütleme tinglikult laineline poolitav palkujutab siis jõge tema hõbedast värvi, seal peal ujuvad siis kolm kalakest. Ja siis ülevalpool jõge on neli kuulikest ja allpool jõge. Vapi alumises servas on kolm kuulikest. Selline on siis Maydelite vapp. Milline on juba kujutatud 14 10. sajandil esimest korda ühe üriku all rippuva pitseriga? Enneke Maydelist suurt rohkem teada ei ole ja ka tema järeltulijate kohta on küll ühes ja teises kohas märkmeid, aga täpset suguvõsa ja pärimise liini nende järgi koostatud ei ole. See ei olegi allikate nappuse puhul võimalik. Aga esimene selline kindel esivanem Maydellidel, kelle puhul on juba võimalik tema poegi pojapoeg ja nii edasi tänapäevani välja võimalik jälgida oli Heinrich. Teda on kutsutud Hermaniks. Teda on mainitud 1484. aastal, 1486. aastal. Temal oli juba kaks poega, Heinrich Hans. Mõlemad on Sutlema mõisas ülesmärkimist leidnud. Ja Heinrichi pojapoeg, kellest tahakski täna pikemalt rääkida, oli Tõnis Maydel. Temale kuulus juba seesama Maidla mõis Virumaal. Mis on siis suguvõsa käes väga pikka aega olnud juba esimestest allikatest allikateadetest alates peaaegu maareformini välja. 1919. aastal. Maidla nimelisi kohti on palju, aga siin on just mõeldud seda mõeldud, seda Virumaal olevat Mailat. Tõnis Tõnis Maydelile kuulus siis Maidla mõis Virumaal ja Teine Maidla mõis Läänemaal õieti saksa keeles kutsuti teda Docupykiks ja just selle järgi, et Tõnis Maydel selle Documbeki endale sai ja tema arvatavasti sinna ka kaasaja mõttes mõisa rajas, siis hakati seda mõisate tema nime järgi talupoegade hulgas kutsuma Maidla mõisaks, kuigi saksa keeles selle mõisanimetusena säilis ikkagi vana eesti päritoluga nimi Documbek. Mida võiks eesti keelde siis panna ikkagi tohu väheks? Tõnis Maydel oli Eesti ajaloos silmapaistev kuju ja tema kohta on ka ühte koma teist teada. Tema sünniaega küll ei teata, aga enam-vähem täpselt on teada tema surmaaeg nimelt on surnud kuskil 1600. aastal. Igastahes. 24. septembril 1600 on tema koostanud oma testamendi. Ja juba detsembrikuu seas mainitakse teda surnuna. Mis temast siis teada? Esmakordselt on teda mainitud 1569. aastal Tallinnas ja 20. septembril 1570. aastal on ta võetud Tallinna kodanikuks. No tavaliselt toimus samal ajal ka selle mehe, kes kodanikuks Tallinnast tahtis saada abiellumine. Ja tõesti Tõnis Maydel on on abiellunud Tallinna kodanikusoost naisterahvaga. Ja, ja arvatavasti sellel naisterahval mingit aadlipäritolu ei olnud. Perekonnanimi sellel, tema abikaasal viitab hoopis käsitöölisele, nimelt tema abiellus Grebergs niideri tütrega Schneider Schneider, see viitab siis Rätseppale võttis endale rätsepa tütre, sai ka niimoodi kaasavaraks. Tallinnas ühe kinnistu, mis asub praegu Rataskaevu tänav 14. Edasi on teada, et ta on osalenud ka muidugi nendes sõjasündmustes, mis samal ajal Eestimaal möllasid. Käis ju Vene-Liivi sõda ja. Kohalikud sakslased, aadlimehed kogunesid tavaliselt mõisameeste lipp kondadesse, kes siis teenisid seda härrat, kes parajasti rohkem maksis. Ja kuna Liivimaa pärast Vana-Liivimaa pärast käis äge võitlus mitme tugeva vastase vahel. Siin oli nii Rootsi kuningas, Poola kuningas, taanlaste huvid mängus muidugi Vene tsaaril omad huvid. Esialgu sõjas oligi suur õnn venelaste poolel alles hiljem rootslased ja poolakad ka mõneti koostöös suutsid venelaste jõu tagasi suruda. Ja Tõnis Maydel sidus ennast nende mõisameestega, kes siis teenisid nagu Poola kuninga huve. Ta sai ka Poola kuningalt leitnandi aukraadi. Ja hiljem kui, kui Poola Poola huvid Eestimaal, nagu taandusid Rootsi huvideese sidus Tõnis Maidele ennaste Rootsi riigi riigiga ja sai nii mitmedki tähtsad ametikohad Rootsi riigilt. Nimelt pärast seda, kui Eestimaa oli venelaste käest ütleme vabastatud rootslased olid venelased välja ajanud siis kunagine Saare-Lääne piiskopkond, mis nüüd liideti Rootsi riigiga. Se piiskopkond jagati läänideks lossi läänideks tähtsamate losside ümbrused moodustasid sellise kompaktse haldusüksuse iga sellise lääni ette. Siis pidi asuma foogt, kes siis nagu riigi nimel seda lääni valitses, kogus makse, korraldas seal selle lääni piiride kaitset, rüüstatud maa taastamist ja üks selliseid tähtsamaid Lääne endises Saare-Lääne piiskopkonnas oli kolovere. Lossi lähen ja Tõnis Maydelli nimetataksegi 1586. aastal kuni 1599. aastani just seal koluveres selle lossilääni Foktina. Seal te, tema, tema tegutses ja, ja tema põhiline mure, mis meil on teada, oli see, kuidas talupoegadele hakata uuesti koormisi sisse nõudma. Ta on mures, et koormiste laekumine on väga ebaregulaarne. Ei ole mingeid kindlaid reegleid, mille järgi talupoegadele koormisi sisse nõuda. On küll teada, et piiskopiajal olid olemas vakku raamatud kus oli fikseeritud talupoegade koormised, kui palju nad pidid piiskopile andmeid andma. Nüüd need vakku raamatud olid kuskile kadunud ja Tõnis Maydel nägi kurja vaeva, et siis neid vanu pabereid üles leida ja et uuesti kord majja lüüa koormiste kogumisel. Ja, ja tõesti, tal see paistab olevat õnnestunud. Ta on teinud ümberkirjutusi piiskopkonna vakku raamatutest. Ja need ümberkirjutused on kaua aega Eesti ajalookirjanduses isegi kandnud sellist nime nagu Tõnis Maydeli talupojatalupoegade eraõigus. On vaieldud, et kas see oli siis kehtestatud Tõnis Maydelli eramõisates nädal kaks eramõisa oligi. Maidla mõis Virumaal ja Maidla mõis Läänemaal, kolovere läänis. Aga nüüd, Leo Tiik, hiljuti on tõestanud ära, et siiski tegemist ei olnud. Tõnis Maydelli koostatud mingisuguse talupoegade eraõigusega isegi mitte tema eramõisates oli liigne luksus, vaid mõeldud oli siiski just sellist korraldust, mis kehtis kogu koluverelossile. Niiskus oli teatavasti palju mõisaid. Mitu Wakust isegi. Ja, ja Tõnis Maydel ei olnud ka sedakorda seda koormiste kogumise korda ise välja mõtelnud, vaid Ta oli lihtsalt teinud väljakirjutusi vanadest vanadest seadustest ja korraldustest. Palju skandaalset on Tõnis Maidele ka seoses sellega, et tema diskuteeris ühe kuulsama Baltimaade kroonisti krooniku Balthasar Russoiga. Teatavasti Balthasar Russow kirjutas väga populaarse Vana-Liivimaa kroonika kus oli Tallinna linna seisukohalt ümber kirjutatud siis vanem Liivimaa ajalugu ja ka kõige olulisem ja põnevam selles kroonikas oli muidugi kaasaja, see tähendab Vene-Liivi sõjasündmuste kajastamine, kusjuures Se kajastamine oli siis mitte aadlike positsioonilt vaid just Tallinna linna seisukohalt ja Baltas russo ei olnud, et ükskõik, need talupoegade suhtes, vaid tema kroonikast jookseb läbi selline talupoegi toetav Jahaletsem tool. Just teravik ja kriitika selles kroonikas on suunatud aadlike vastu balti aadlike vastu, kes tegelikult vardas Russovi arvates viisidki Vana-Liivimaa kokkuvarisemise, nende ahnus, priiskamine ja ulaelu. Ja niimoodi tekib diskussioon Balthasar Russovi ja ja siis saksa aadlike vahel ja üks tähtsamatest pooltest, kes siis võttis sõna aadlike poolel, oli Tõnis Maydel. Tema oli selleks ajaks saanud ka sellise ametiposti nagu Eestimaa rüütelkonna peamehe ameti üldse esimene teadaolev Eestimaa rüütelkonna peamees. Ennem seda Eestimaa rüütelkond kui selline institutsioon ei olnudki mingi kompaktne institutsioon, räägiti rohkem Harju-Viru fasallidest, aga mitte tervikuna Eestimaa rüütelkonna. Nüüd siis formeerus, selline nähtus nagu Eestimaa rüütelkond. Esimene Eestimaa rüütelkonna peamees oli Tõnis Maydel Tõnis Maydel, kui Eestimaa rüütelkonna esindaja võttis siis sõna ja kirjutas baldas Russovile vastukirju, mis on väga mahlakas toonis kirjutatud ja russo saab seal kõvasti nuhelda. Muu hulgas käsitletakse ka seda probleemi, kus russo oleks nagu nagu nimetanud ka Maydel ja et ma ei tea, ise on eesti soost, et mida tema siin üldsegi hüppab, et tema ise on matsisoost pärit. Tõnis Maide muidugi püüab teistmoodi tõestada. Et tema ei ole kunagi Eesti talupoegade soost põlgnenud tema esivanemad ning puhtalt sakslased olnud, aga see küsimus tegelikult jääbki lahtiseks ja ka meie ei oska sellele täpselt vastata. Oma elu lõpus saab Tõnis Maydel veel sellise tiitli nagu admiral. Tema pidi olema siis kogu Eestimaa paiknevate laevade laevastiku juhataja, kuigi tegelikult see admirali tiitel, mille ta saab 1598. aastal kuninglik admiral nimelt see, see on talle rohkem nagu auamet, noh, praktiliselt ta mingisuguses mingisuguses tegevuses admirali tegevuses ei saanud olla. Sest teatavasti kahe aasta pärast ta juba suri. Teada on nüüd niipalju veel, et arvatavasti ta suri Tallinnas tema poegadest, tal oli kolm poega, kellest kellest ka ilusasti Jaan Kross oma romaanis kolme katku vahel kirjutab. Üks poegadest, Jürgen, kes siis päris isalt nii Virumaa Maidla mõisa kui ka Läänemaa Maidla mõisa. Kes oli, oli asehaldur, jätkas oma isa ametit. Koluvere lossi läänis oli Eestimaa rüütelkonna maanõunik. Tema suri 1637. aastal tal ja tema hauakivi, mis on väga uhkelt tolle aja kombe kohaselt välja nikerdatud on siis praegu tõstetud kullamaa kiriku tornialusesse ruumi seina peale ennem on ta olnud põrandal. Seda on ka näha, paljude jalgade astumisest on see hauakivi tugevasti kulunud. Aga vaatamata sellele on võimalik sealt hauakivilt näha. Et kes selle avakividest, kel on rüütli turvises meesterahvas, käed rinna peal ja hauakiviäärt ümbritsevad siis selle Jürgen von Maydelli esivanemate vapid, sealhulgas ka tema isa vapp ja nimi. Väga suurepärane mälestusmärk renessansiaja kiviraidumist, kunstist. Nii, aga nüüd läheks ajas kohe suurte hüpetega edasi, sest Maydellide suguvõsa paisus seitsmeteistkümnendal sajandil ja 18. sajandil väga laiali. Tekkisid noorsuguvõsas omad kohe liinid, liine nimetati mõisate järgi, oli Maidla liin, oli teenuseliin, oli pühatu, liin oli rahula, liin oli päriliin, keskküla liin, Velise liin. Kirimäeliin osa Maidele läks kuramaale, osaleks Taanimaale, nii et suguvõsa paisus õige laiali. Aga nüüd tahaks rääkida üheliiniteenuseliini meestest veel natukene ja just teenuseliinist tahaks rääkida ühest kunstnikust. Friedrich Ludwig von Maydelist. Tema eluaastad on 1795 kuni 1846. Sündinud siis Teenuse mõisas. Tema isa oli teenuse mõisnik. Teenuse asub ka Läänemaal, päris kolovere endise koluvere lossiläänimaadel. Maidla mõis ei ole ka sealt kaugel. Et seal oli siis nagu üks piirkond Maydelite valdustest, Friedrich Ludwig von Maydel, nagu tavaliselt tol ajal baltisakslastele kombeks, alustas ikkagi oma elutegevust teadliku elu sellega, et ta pandi juba noore poisina sõjaväkke. Ta astus sõjaväeteenistusse 1812. aastal. Siis seitsmeteistkümne aastasena. Parajasti käis isamaasõda, prantslased olid tunginud Venemaale, Napolion oli oma suure armeega laiedel Venemaa avarustel. Ja Ludwig Maydel muidugi sattus kohe sõjakeerisesse. Ta küll ei võtnud osa nüüd sellistest suurtest lahingutest, mis on ajaloost teada seal parodyino näiteks lahingus tema ei osalenud aga juba Napoleoni tagaajamisega. Ja, ja Euroopa suurtes lahingutes 1813. 14. 15. aastal nendes tähtsamates lahingutes kõikides võttis Ludwig Maydel osa. Jõudis Pariisi, osales Pariisi vallutamisel 1815. aastal. Ja 1820. aastal ta siis lahkus sõjaväeteenistusest ja asus elama Tartusse. Ta töötas alguses ülikooli arhiivis lihtsa ametnikuna aga paralleelselt sellega õpistaga joonistamist. Nimelt Tartu ülikooli juurde oli asutatud joonistamise kool. Seda joonistamise kooli juhtis. Üks väljapaistev saksa jaga eesti kunstnik sent selfi kool ja sendi koolis õpetati niimoodi tolle aja maitse järgi klassitsistliku maitsega, ärge siis joonistamist ja ses joonistuskool asus, asus vanas ülikoolihoones praegusel raekoja platsil, siis seal oli siis lahedasti võimalik, mida? Praegu on Tartus ju teada senti trepid, need trepid, mis viivad Vallikraavi tänavalt üles ülikooli raamatukogu juurde seltsimaja oli kohe seal Vallikraavi tänava üleval nõlvaku pealselgi treppide kõrval väga romantiline koht ja eks salongi moodi asutus Tartus lisaks sellele, et ta Maydel õppis selfie juures käis ta ka niimoodi külalisõpilasena Berliinis Dresdenis. Õppis ka aasta Stuttgardi kunstikoolis. Tegi siis rännakuid Rooma Itaaliasse seal temal tekkis kontakte väga paljude tolle aja kunstivooludega ja eriti läks temale hinge ja mõjutas teda natsareen, laste koolkond, ateenlased, just nagu vastu sellele klassitsismi-ile püüdsid rõhutada kristlust ristiusku. Vastukaaluks sellele Vana-Rooma pagandlusele. Püüti just esile tõsta seda saksa rahvuslikust ja seda saksa rahvuslikust tähti, eelkõige keskaja kootikas. Just see iseloomustas siis Saksa rahvust ja niimoodi Ludwig Maydel sai, sai, sai siis endale tugeva sädeme just sellest saksa keskaegsest kootikast. Ja tema on üks esimene ja ka oma aja ainukene järjekindel romantism ja pseudogootika viljeleja Eesti kunstielus. 1827. aastal tuligi ta tagasi kodumaale. Peatusin lühikest aega Tartus, asus siis aga isa juurde teenuse mõisa, kuhu ka jäi aastaks. Töötasin minentuuride kallal ja valmistas ette illustratsioone saalomoni ülemlaulule. 1829. aastal asuvasse Maydel tagasi Tartusse ja sinna ta jäi elu lõpuni. Elas pidevalt majanduslikus kitsikuses. Tema oli selline mees, kes elatas ennast ainult kunstnikku tööga. Ja tal oli ka võrdlemisi suur pere. Nii et ta pidi tegelema ka sellepärast väga mitmete kunstiharudega, ta proovis küll raamatuillustratsioone teha ta viljeles skulptuuri, ta maalis altarimaale tegi kunstkäsitööd, graafikat, ühesõnaga ta tegeles väga mitmetel aladel ja sellepärast on ta jäänud nagu pinnapealsemaks. Kriitikat on just tema tööd selles saanud, et nad on väga ebaühtlased ja, ja, ja, ja pinnapealsus on suur. Aga samas see pinnapealsus ja otsimine on näiteks temale kasulik olnud, sellepärast et ta on palju novaatorliku ideid Eesti kunstiellu toonud ja tema poolt on rajatud ka esimene puulõiketöökoda siis Tartus, tähendab, kus raamatuillustratsioone hakati puutahvlitele välja lõikama ja siis selline tehnika oli omal omal ajal väga edumeelne ja tartus loodud. Puulõiketöökoda oli üldse esimene dolla tollel ajal Vene tsaaririigis ja see töökoda loodi 1835. aastal tõeludigmaydeli poolt. Ja see ei ole selles töökojas. Hakati illustreerima ka esimesi eestlaste teoseid ja kuna Maydel Maydel oli oli tegev ka õpetatud Eesti seltsis siis ta illustreeris näiteks ka Helmanni muistendeid. Tuntum on Ludwig von Maydeli teos, kus on keelte keetmine, vana Vanemuine jagapsis keeli loomadele siis tuntumad raamatu illustratsioonid on tehtud siis vene kirjaniku Žukovski töödele. Siin tuleb esile tõsta just ühte Žukovski tõlget kaasüks selline kunstmuinasjutt Undiine, mille Žukovski siis tõlkis ja palus oma sõbral siis Ludwig Maydelil illustreerida. Ja Undine paistab just silma sellise puhta, romantilise nostalgilise leegilise joonega. Midagi tol ajal Eesti kunstielu seninähtamatut ja pärast palju jälgitav. Maydel on illustreerinud Puškini töid. Ja peale selle kavandas tema, ta tahtis teha sellist sarja Liivimaa ajaloost, Vana-Liivimaa ajaloost, tahtis anda sellist viitekümmet graafilist lehte Vana-Liivimaa ajaloost. Alustas juba sellest, kuidas sakslased tulid 13. sajandil siis vanale Liivimaale. Tuntuma sellised lehed on piiskop Bert Holdi tapmine näiteks nendes lehtedes, mida ta kahjuks majanduslikel raskustel jõudis kavandatud 50 asemel välja anda, ainult 22 on muidugi näha selline baltisaksa positsioon selles. See oli ka omamoodi ajaloo käsitlus piltides. Ja muidugi nendel piltidel on selline saksa kultuur treigerluse positsioon selgesti nähtav. Kus on ikkagi seda sakslast emissiooni peetud Baltimaadel tähtsaks, et nemad tõi just kultuuri siia Baltimaadele tema tähtsamad maalid või kus tema on, ütleme, töötanud maalimise alal. Teatavasti Oleviste kirik Tallinnas põles 1820. aastal, välk lõi torni sisse ja kirik põles päris tugevasti, pärast seda hakati kirikut taastama. Just Maydel oli see kes toetas ikkagi seda ideed, et kirik taastada ikkagi gooti stiilis. Just Oleviste kiriku taastamise juures on see pseudogooti tulek Eesti kunstiellu täheldatav ja Maydel tegi ka Oleviste kirikule gooti stiilis altari mis ei ole küll päris hästi välja kukkunud, tema altarimaalid ka on kuidagi kuivad ja ilma sügavuseta. Aga aga see põhimõte siiski oli, tema on veel teinud altaripildi Tartu Jaani kirikule, aga mis teatavasti hävis 1944. aastal, siis kui Tartu Jaani kirik põles ja siis on Lätimaale Ruijena kirikus maalinud ühe altaripildi. Ja Põlva kirikus on ka Maidele maalitud pilt 1845.-st aastast. Maydel on teinud ka portreid. Ja Voldemar Vaga, kes on uurinud just Ludwig Maydeli tööd tõstab esile elludigmaid, eliit, isa ja ema portreid. Just sellepärast, et seal avaldub avaldub Ludwig Maydellis realism. Aga see on ka muidugi Voldemar Vaga nägemus Ludwig Maydellid pärandusest Eesti kunstiellu, Voldemar Vaga jaoks romantism ja pseudostiilid. On midagi alamväärset, aga just sellised realis ressaa skootika, sellised puhtad stiilid on tema jaoks midagi kõrgemat ja tähtsamat, need sellepärast tema siiski minu arust tähtsustab üle neid jooni mis on Maydelil seal realismi poole peal. Maydel siiski, Ludwig Maydel jääb eesti kunstiellu eelkõige romantik, kuna silmapaistvam romantik, kuna tema elu lõpp oli muidugi kurb elas üldse ainult 51 aastaseks ja ja tema Töid lõpus enam suurt ei tahetud. Tema töökoda küll jätkas ja tema õpilased jätkasite töökojas. Et ta aga, aga ta püüdis näiteks Saksamaale siis oma töödega minna ja pakkus seal ühele teisele raamatukauplusele oma töid, aga, aga ta sai, ta sai seal väga sageli vastused. Et Saksamaal enam selliseid töid ei osteta.