Kes oli see legendaarne admiral Johan Pitka? Naiivne sõjamees, romantik, sangar või märter? Igatahes kindlasti mees, kes vääriks vähemalt vähemalt romaani mees, kes andis oma vara ja oma elu Eesti vabariigi eest. Mees, kelle elu lõpu kohta liiguvad tänini vaid legendid. Üks uskumatum kui teine. Johan Pitka üks tulevasi Eesti vabariigi loojaid sündis ühes päris tavalises talus 28 tiinu Maal seitsmendal veebruaril 1872. aastal. Talu nimi oli ampsu mardi ja see nimi meelde tuletame on läinud eesti kirjanduslukku veel enne, kui Johan Pitka oma suuri tegusid tegema hakkas. Ansu mardi varjunime all kirjutas nimelt ta sõjaväelasest ja kirjanikust vanem vend Pääru. Päeva pika oli esimesi eesti soost ohvitsere, kes vene mundrit kandes ometi põhimõttekindla rahvuslasena silma paistis. Teine kirjamees Karl August Hindrey Johan Pitka sõber pani 1938. aastal rahvuslike suurmeeste elulugude sarjas kokku Johan Pitka eluloo pealkirja all admiral Johan Pitka Eesti vabadussõjahing. Seal kõneleb taga sõjameest Päär Pitkast kui noorema venna mõjustajast. Ja seejuures ei olnud Hansumardi õieti sugugi mitte sõjaväelane tavalises mõttes. Temas ei olnud õieti kuigi palju militaarset pääle tema mundri pikem Johan Pitkast veidi kõhetum, prillid hädahtlikude silmade ees, nii nägin teda esmakordselt Postimehe toimetuses välja anda, tahtis oma muinasjuttude kogu ja oli tulnud oma puhkuse ajal Tartu dema viisise laadis oli nõnda palju kodust ja kõige paremas mõttes eestilist, et mundergi tundus nagu võõrana. Selle idealistliku patriootilisi venna mõju, olgu teinekord kas või kaudne pidi olema vägagi suur. Aga noore ja elamustest ja mõjutustest tuleks vanema venna kõrval rääkida kindlasti ka hoopis teisest asjast. Tuleks rääkida merest. Sest pika, kuigi edukas äri ja hea sõjamees oli romantik ja meri, kuulus ta romantilise hinge juurde ühe kindla atribuudina. Karl August Hindrey meenutab ja annab edasi Pitka enda sõnu. Pitka ise ei mingit muud oletust anda oma ihkamistele merd sõita kui seda et see on olnud tema loomuses. Et ma oma eelmistel ellu tsüklitel see sõitjale on olnud, see on kindel, ütleb ta ise nagu tunnistust andes oma usust hingerändamise ühesse vormi. Kuigi saatus mind mu lapsepõlves unistatud ja mehe eas armastatud merest ära kiskus. Siiski elan ma alati osa oma ajast merel, see on magades tegelen ma pea iga ööl merel. Meri kauged ennenägematu võõrad maad tunduvad mulle kui vanad kauanägemata tuttavad. Mere vihaselt vahutavad murdlained olid mul algusest Pääle kui vanad tuttavad, kelle mänguma sooja huviga väsimata võisin vaadelda, kui need laeva oma mängupalliks võtsid. Kunagi ei ole minust tekkinud mõtet, et nad mind võiksid hävitada. Ainult maade lähedus piitsutus üles muret ja hoolt ning sundis unustama une. Murehool need ettevaatuse sünnitajad on minust eemal hoidnud mereõnnetused minu poolt juhitavatelt laevadelt. Ükski neist viiest laevast, mida juhtisin aastaid kaptenina, ei saanud vigastada Ki hukkumisest kõnelemata. Ja too meri, mida Pitka kord isaga Iru mäelt Tallinnas käies oli näinud, ei jäänudki mitte pelgalt unistuseks. Kodutalu ei saanud Johan Pitcat toetada tema edasiõpinguteks, sest vanem vend määru oli suures linnas koolis käimas ja see võttis kõik talu kasinat sissetulekud. Isa lootis Johannist tallu uut peremeest, aga pois tahtis, tahtis kindlasti merele. Ta julgenudki oma plaanidest rääkida isale, vaid tegi seda ema kaudu, kes siis ka isale poja meremõtted selgeks rääkis. Johan Pitka käis kahel aastal Tallinnas sadamas vaatamas ja lootmased, mõni laev ta laevapoisina kaasa võtab ja lõpuks õnnestus talse merele minek hoopis Peterburis siis, kui ta oli saanud 18 aastaseks. 1891. aastal õnnestub Juhan pikal astuda Käsmu merekooli järgmisel aastal Kuressaare merekooli, kus ta sooritas kaugesõidu tüürimehe eksami. 1894. aastal astub Pitka Paldiski merekooli, kus tegi kaugesõidukapteni eksamid. Seepeale ta abiellub ning 1905. aastal viib oma pere Inglismaale. Algul elatakse hallis pikkaise purjetab Inglismaa ning Soome ja Rootsi vahel. Hiljem elab ta koos perega Liverpoolis, kus asutas Eesti Läti laevaagentuuri. Tagasi Eestisse tuleb Pitka 1911. aastal kuid asub Tallinnasse. Asutas seal laevatarvete kaupluse ja seltsi aktsiaseltsi Johan Pitka ja kompanii ning Tallinna laevaühisuse. Hiljem võeti sakslastelt üle Balti päästeselts ning ka Pitka oli ka selle seltsi juhatuse esimees. Veebruaris 1917. Peale revolutsiooni sündmusi on pika küll ise haigevoodis enda asuv väga aktiivselt kaasa lööma uutes üritustes. Kõigepealt saadab ta loodavasse rahva miilitsasse oma mõlemad pojad. Kui rahvuslikud ringkonnad asutavad Eesti liidu, võtavad Pitka enda ülesandeks sõjaväelaste koondamisel. Algul suhtuti sellesse üsna jahedalt. Aga siis, kui oli juba loodud Eesti sõjaväelaste büroo ja see Eesti liidult rahalist toetust soovis moodustatakse spetsiaalne komisjon koos sõjaväelastega kes siis asja edasipidi ajama ning komisjoni hingeks saabki Johan Pitka. Ja sellega võib öelda, algab tema sõjaväeline karjäär. Jaanuari algul 1918 peeti teine sõjaväelaste kongress Tallinnas Estonia saalist, millest Pitka osa võttis. Aga Pitka olukord oli juba muutunud kaunis kriitiliseks tänu enamlaste võimuhaaramiskatsetele ja üks näide sellest, kuidas ta ennast varjama pidi tema enda mälestuste järgi. Varsti pärast kongressi algust ilmusid minu juurde kaks ratsanikku ja teatasid minule salaja, et mind kinni tahetakse võtta ja selleks enamlaste poolt mehed välja olevat saadetud. Ja nad soovitasid, et laviibimata kongressilt lahkuksin, kuid mitte koju ei läheks, mida ma ka täitsin. Koju teatasin lühidalt telefoni teel, et ma kauemaks ajaks ära sõidan, kuid ei, no aga Tallinna ja olin peidus siin-seal tuttavate juures grimeeritult ja valepaberitega Jaan metsa nime all. Päeval pani doktor raamat maapäeva seenior konvendi nimel minule ette Inglismaale sõita ja seal Eesti iseseisvuse heaks töötama hakata. Mine ettepanekut vastu ei võtnud ja tähendasin, et ma inglasi niivõrd hästi tunnen, et seni, kui meie iseendi eest tõsist võitlust pole suutnud alata, nemad meid vabastama ei tule. Ja et ma tõsise võitluse alal kodumaal rohkem loodan head ära teha, kui välismaale sõites võimalik teha on. Varsti saingi teateid minu surmaotsuse üle ja minu maja läbi puistamisest, mille juures minu naist mitu korda kõvasti pingutatud ja temalt sinu väljaandmist nõutud. Kuus korda olid madrused punakaartlased maja sisse piiranud ja kõige põhjalikumalt läbi otsinud revolvrit laskmiseks valmis hoides. Päevad ja ööd läbi hoiti maja valve all. Peidus olles katsusin salajast sõjaristus jõudu organiseerida. Johan Pitka ja vabadussõda nüüd saavutabki Pitka oma tõelise kuulsuse ja edu. Ta alustas sellega, et kiskus merest välja sakslaste poolt sinna uputatud kahureid. Ta surus maha enamlaste mässu Tallinnas, ehitas soomusronge ja autosid ning asus organiseerima Eesti sõjalaevastiku. Kõik laevad, mis, mis üldse olemas olid. Need tehti nüüd sõja laevadeks kahurid pardale ja mindi piki rannikut dessante tegema. Kui algas sõda nööriga, ruttas pikalaevastikuga Riia alla, purustas Riia linna mere poolt kaitsvad kindlused ja oli parajasti valmis asuma Riia pommitamisele, et Landes veril taganemisteed ära lõigata. Kui tuli teade, et on sõlmitud rahu ja igasugune sõjategevus sakslastega tuleb katkestada. 1919. aasta sügisel käis Pitka oma laevadega Krasnaja Gorka all. Et Vene valgeid ja inglasi toetada Kroonlinna ning Peterburi äravõtmisele. Aga Judenitši armee varises kokku ja seegi asi ebaõnnestus. Tähendab ebaõnnestus pikale kui sõjamehele selles mõttes, et tal tuli tagasi pöörduda. Pitka sõjalisi teeneid meremehena hindasid eriti kõrgelt inglased andes talle mitu aumärki ja ühe esimese eestlasena sööri tiitli. Ja siis äkki on sõda lõppenud. Kõik peaks nagu kõige paremas korras olema. Ent ühtäkki avastab Pitka hämmastusega, et kaugeltki mitte kõik pole valmis oma oma vara, raha, aega, energiat noore vabariigi ausaks ülestöötamiseks tarvitama, kaugel sellest. Seda habrast vabariiki lüpsab iga mees, kus jõuab poliitikud, ei tegutse mitte rahva, vaid ikka omaenese isikliku heaolu hüvanguks. Pitka näeb ehmatusega, et korruptsioon, altkäemaks, riigi Margus valed ja juurdekirjutused polnud mitte ainult tsaaririigi pahed vaid samad. Samad asjad eksisteerivad ka iseseisvas Eestis, mille eest mehed lahingus langesid. Paljud ta sõbrad hukka said. Pika ei suutnud kuigivõrd kaasa teha poliitilisi jänesehaake ja pirueti. Et aga siiski murevabariigi pärast oli nõnda suur, et Pitka proovis poliitilist mängu kaasa mängida. 1921. aasta septembris asutas ta kaks korda kuus ilmuva ajakirja valve ning Eesti valveliidu valvenumber üks avaldabki Eesti valveliidu põhjus kirja, kus öeldakse, et liit valvab, et igasugused teod, nagu riiklikud kelmused, altkäemaksu võtmised ja nii edasi avalikkuse ette saaksid toodud ja karistatud. Liit astub võitlusse riikliku ja seltskondliku eluigasuguste väärnähtuste vastu nende kõrvaldamiseks samme tehes valitsuse, omavalitsuste ja seltskondlikud asutuste ees kui ka töötades ajakirjanduses ja elava sõnaga, et eesti seltskondlikku arvamist luua ja seltskondlikku arvamise tervendava mõju abil oma sihtisid teostada. Ajakirjas valve ilmuvad artiklid sahkerdamistest, opteerimisel sõjaväes loomise vajadusest, asjaajamiste segaduses Tallinna tollis, salakaubavedajatest Eesti-Vene piiril, sellest, et inimesed saavad palka, kuigi tee tööd sellest, et sõjaväele on saadetud Saksamaalt veriseid, määrdunud tekke, metsavargustest, linnade välisilme, korratusest ja nii edasi ja nii edasi. Sealtsamast valvest number üks, võtame ka ühe stiilinäite Johan Pitkalt. Ajakirjanduslik stiil on muide äärmiselt sarnane Jaan Tõnissoni omale. Pikad liigendatud laused retooriliselt küsimused, aatlev, põhitoon. Valve sissejuhatuses kirjutab Pitka nõnda. Vaadake eneste ümber, pange tähele ja mõelge, kas tohib nii olla ja elada nii olla ja elada lasta, kui see praegu sünnib. Sadasid aastaid kestnud ootuse lootuse kirjeldamata suurte kannatuste järele läks ometi viimaks korda määratud ohvreid kandes kätte võita vabadust ja iseseisvust. Aga missuguse kohutava ükskõiksusega võetakse seda rahva kõige kallimat varandust vasta ja missuguse andeks andmata hoolimatusega käsitletakse seda varandust, mille kättevõitmiseks kõige suuremat vaeva ja verehinda rahvat liig kõrgeks ei pea. Kui ääreta kergemeelselt igapäevastel askeldamistel ja isiklikel mõnususte püüetele eneste meeli ja mõtteid vallata lastakse. Kui andeks andmata juhmilt elatakse üle ajaloolised sündmused, mis ainult sadade aastate järele ette tulevad ja sadadeks aastateks rahvale elude kindlaks määravad. Teie eneste ja teie järeltulijate pärast. Võtke käesolevat aega tõsiselt ja mõtelge järele, kuhu te sel kombel jõuate. Pitka ajakiri tekitas muidugi teatavat skandaali, mõned asjad said tõesti korda, aga selle ajakirjal oli ka liiga palju puudusi, et läbi lüüa. Kui Pitka oma valvega lõpetas, asutas 1923. aastal rahvuslik vabameelse partei, mille peamiseks ülesandeks oli samuti võitlus riiklike kuritegudega. Teise riigikokku saadi valimistel 20000 häält aga pikka ise jäi. Õieti jäeti ta kaaslaste poolt riigikogust välja. Nüüd said selle ausameelse meremehevõimalused ja mõõt täis. Briti kuningriigi abiga asub ta Eestist õige kaugele Kanada ürgmetsadesse. Ja nüüd selgus ka, et Johan Pitka oli varanduslikult laostunud. Üldiste asjade kui ka sõprade lahingukaaslaste jaoks oli tal helde käsi alati. Tema ise ütleb, astudes võitlusse poliitilise korruptsiooniga, kaotasin suuri summasid. Minu firma töötas hästi, kuid poliitiline tegevus lõi põhja alt ja pettunult. Lahkusin poliitilisest võitlusest, sest mugavust töölised osutusid samasugusteks kui need, kelle vastu võitlust olin alustanud. Minu usaldus neisse inimestesse oli purustatud. Südamevaluga lahkusin kodumaalt mitte vihaga, vaid sügava, väga sügava valuga sest kõik tundemärgid kinnitasid, et rahvas viiakse rappa. Mina ka selle ärahoidmiseks osutusin võimetuks sellepärast kaugele nii kaugele, et ma ei saaks niipea teada kõigest, mis sünnib kodumaal. Oli pime, kui Johan Pitka sõitis läbi tartust. Pime ja väga rusuv. Me seisime jaamaesisel. Meid oli vahest paarsada inimest, vaid, kes olid tulnud vastu lahkuvale suurele patrioodile. Ratsarügemendi mehi, mõni teistest väeosadest, mõni eraisik. Nii meenutas Karl August Hindrey Pitka lahkumist kodumaalt. Tallinnaski olid pikad Kanadasse saatmas väga vähesed inimesed, polnud ta parteikaaslasi parasjagu Toompeal Riigikogus istusid ainult vana sõjavend, kindral Johan Laidoner oli maksa lisse tulnud. Pitka seisis püstipäi lahtisel vaguni uksel ja pisarad voolasid mööda palgeid. Neljandal aprillil 1924. aastal jõudis eestlaste vagun Pitka ja tema vähese saatjaskonnaga Landrahufi Jaama, Kanadas 40 miili mõnda hoovist põhja poole jääv Fort Shanghai, mis sinna läks Pitka oma saatjatega, et tema eneseplaani kohaselt elada seal oma ülejäänud elu. See oli jumalast mahajäetud paik, naabriks vaid indiaanlased. Pitka asus farmi pidama metsa raiuma ent ei pidanud ta seal kauem vastu kui 1930. aastani, siis teatavad Eesti ajalehed, et Johan Pitka on teel Kanadast koopasse. Ent öeldakse, et jäädavast asumistest Eestisse ei võivat olla mitmesugustel põhjustel juttugi. Võib-olla jääb Pitka Inglismaale ent neljandal aprillil 1930. See on siis täpselt kuus aastat pärast seda, kui ta Kanadasse jõudis kirjutab ajaleht Päevaleht. Admiral Pitka jälle kodumaal. Eile hommikul kell kaheksa 35 jõudis Tallinna Johan Pitka meie vabadussõja kangelase kodumaale tagasi jõudmine ja vastuvõtt on ülendavamaid silmapilke, mida näinud vana pealinn. Juba Läti Valka sõitsid võitlusjuhile vastu meie vabatahtliku kodukaitse organisatsiooni. Kaitseliidu esindajad andsid edasi esimesed tervitused. Johan Pitka kinnitas meie lehe esindajatele, et teda on lõpmatult liigutanud need loomulikud ja ootamatud austusavaldused, mis temale osutatud. Kaitseliidu ja väe poolt Tartus olid vastas Tartu ja Tartumaa malevapealikud Tartu maleva orkester, lõpmata hulk rahvast, paljud kaitseväe venelased, akadeemikud, tapal olid Johan Pitka vastu võtmas tema pojad, soomusronglased. Kehrast peale tiirlesid lennukid rongi kohal, milles sõitis meie vabadussõja kangelane Johan Pitka tuli Ülemiste vagunikojast rusis sisse trobikond mehi, üks hüüab. Elagu meie, admiral. Need olid vanad soomusronglased, soomusrongide komandörid ning mitu-mitu korda haavata saanud kangelased ja nad nutsin. Neil isegi oli piinlik, et nad oma tunded ei suutnud taltsutada. Aga puhang oli liigne. Tallinna jaam, aukompaniid, orkester, mitu 1000 inimest. Vagunikota astub Pitka poeg käekõrval, Johan Pitka pojapoeg. Oli moment, millest ei kirjutata. Admiral pööras kätel tuule veskina pojapoega, asetas maha, suudles, vaatas läbi akna rahva hulka ja läks tagasi oma kupeesse. Ja kui ta uuesti tuli, oli ta rahulikum, kuid suutis vaevalt astuda vaguni koridori, kui olid tal vastas meie laevastiku ohvitserid lillekimpude ilusate sõnadega. Perroonil tervitas kaitseliidu ja seltskondlikke tegelaste poolt pilkad, mitme 1000 pealine rahvahulk olid auavaldused, millised seni osaks saanud vahest mõnel riigi peale. Nii kirjutas siis Päevaleht ja Pitka. Võimalik, et mõjutatuna nii soojast vastuvõtust jäigi kodumaale asus tegutsema Eesti tarvitajate ühisuses ning lõpuks siirdus oma tallu, kus tegutses lihtsa talupidajana. Kuni 1939. aastani, mil sõlmiti baaside leping Eesti ja Nõukogude liidu vahel. Vana sõjamehena on Pitkale kohe selge, mis tulemas on ning ta siirdub koos oma perekonnaga Soome. Pitka oli Soomes kuni 1944. aastani. Siis oli saksa okupatsioonivõimude ja sõjaväeolukord on muutunud juba selliseks, et hädasti oli vaja eestlaste abi, et pisutki rinnet kinni hoida ning juhtivate saksa sõjaväelaste poolt kutsutakse Pitka. Tallinna Pitka ei sallinud sakslasi õige mitmel põhjusel. Ent ta tuleb siiski. Tema ülesandeks saab eesti meeste metsadest välja meelitamine ning löögiüksuste admiral Pitka moodustamine. Mart Laar räägib pisut täpsemalt, mis siis 44. aastal Tallinnas toimus. Kindlamad lahingud on toimunud siit natukene edasipääsküla poole raudtee ülesõidukoha juures kus vana betoonpunkri jäänustes puhkavad kuue kui seitsme sõduri laibad, kes mõnda aega punaarmee rünnak kiilusel väga lühikeses, kuid ägeda lahingu käigus kinni hoidsid. Suure vihaga, nagu üks pealtnägija räägib, pead maha raiuti peale seda. Nii nad tulid siis okastraatide tõkete peal seal vedelenud, kuni Nad ära maeti. Ja neid lahingukohti siit kuni Keila poole minnes on tee peal üsna palju. Kui palju on need otseselt seotud admiral Pitka isikliku tegevusega, on loomulikult raske ütelda neid asju nüüd. On uuritud ja mälestusi kogutud, kuid kõige rohkem siiski tundub, et tegemist oli rohkem isikliku initsiatiiviga. Hõljus nagu suure katva kilbina admiral Pitka isik. Legend temast, admiral Pitka enda teened selle vastupanu organiseerimisel viimaste lahingute puhkemisel ilmselt ei olnudki nii suured. Tema liikumistest on õige mitmeid mälestusi. Ameerika Ühendriikides pahvallas elab admiral Pitka viimane autojuht. Ja neid mälestusi on üles kirjutatud nii Eestis kui ka siis välismaal, mis temast sai edasi? Ma kardan, jääbki selgusetuks, sest vastukäivaid versioon on niivõrd palju olemas allkirjastatud kirjalik tunnistus ka ühe kose andjumeeskose oma kaitse löömat. Siis kirjeldab admiral Pitka oletatavat lõpu tema enesetapu järel sealsamas kosele lähedal metsas kuid vaadates tema üldist liikumisskeemi näib see jutt kuidagi siiski kahtlasena. Ja on antud ka ametlik kukkumise. 25. september Eesti nõukogudeentsüklopeedias kõikidele katsetele teada saada, millele see nimetatud kuube esitamisel tuginetud pole teatud vastust saatnud. Riikliku julgeoleku komitee toimikutes on teada, Pitka surma puudub, keda otsitakse taga veel 45. 46. ja hiljemgi. Nii et mul on üles kirjutatud mälestused ühelt mehelt, kes on istus korraga reisi ühes kongis koos kolme admiral Pitka. Aga kas me võime öelda, et pikka tegevust 44 septembris oli teatud mõttes naiivne, eks ole. Aga kas, kas võib öelda ka sellise lause, et see tegevus oli ehk isegi isegi kuidagi kahjulik? Väga raske on neid takkajärgi hinnanguid anda sest inimesed tegutsesid omas ajas ja meil takkajärgi vaadates tuleb hinnata seda püüdnud teha ka lootusetus olukorras kõik, mis võimalik. Ja sest, et muidu, kui ei oleks seda üritatud teha, siis ei oleks meil võimalik ütelda või tõendada, et selline katse oleks ebaõnnestunud üldse, tähendab, meil on ajalehes kõik selge. Kuid admiral Pitka võib-olla polnud niivõrd naiivne tema üldine plaan sellise löögiüksuse moodustamiseks sest sellel on andnud ka professionaalsel sõjaväel nagu haarad veerpalu põhimõtteliselt kiitva hinnangu täiesti, kuid aeglasel üksuse tegelikuks formeerimiseks jäi admiral Pitka liiga vähe ja tema nime ja tema isikut kasutati hiljem ära juba otsese anarhia tekitamiseks. Kas on võimalik, et, et tema nime kasutati ära ka venelaste poolt? Tundub küll jah. Aga noh, selle hele admiral Pitka nad ise nüüd mingil määral süüdi. Ja võib-olla kõige suurem viga, mida võiks ette heita, oli see, et admiral Pitka ei suutnud enda ümber koondada piisavalt professionaalseid sõjaväelasi, kes oleks sellest väga paljuks valmis olnud. Meeste grupist, kes kogunes admiral Pitka löögipataljoni ja kes oli 44. aasta septembripäevadel valmis tegutsema, valmis võitlema kasvõi lootusetut võitlust Tallinna ees ei suudetud organiseerida korralike löögiüksusi, neid mehi ei suudetud distsiplineerida ega korralikud lahingusse saata, kuid üks asi igal juhul sellel tegevusel takerge võib olla positiivne, sest see tegelikult näitab siiski ka seda meie enda Rahva tahe, et mida siis eesti rahvas tegelikult tahtis ja seda kõik need sündmused Tallinnas võib-olla mitte niivõrd palju. Pitka poiste tegevus, kui just Eesti vabariigi valitsuse ametisse astumine tõendab ikka küll täie selgusega see, et oldi valmis võitlema aga mitte ainult vene poolega, vaid ka saksa poolega kusest tuli see, et oldi valmis seisma just ikka selle ühe aate iseseisva Eesti riigi eest sõdides siis kõikide pooltega, kes selleks takistusi tegid, seda takistasid see meie Eesti rahva tahte ühese selgitajana tõi see kaasa tõesti küll küllalt raskeid ja võib-olla ka mõttetuid ohvreid kuid vähemalt tegi ta meie ajaloo jaoks väga palju asju selgeks. Mart Laar nimetas nüüd mõned neist legendidest, mis Pitka surmaga seoses liiguvad. Esiteks võimalused ta end ise maha laskis, see on muidugi tema iseloomutundes küllalt kahtlane. Teiseks surmadaatum ene järgi 25. september 44 Piirsalu vallas kolmandaks võimaluseta võitles metsavennana pärast sõda. On mõistetav, et just seda versiooni on rahvasuu kõige rohkem võimendanud, tehes Pitkast nähtamatu sangari oma salajaste unistuste täide viia. Sellele versioonile annab muide tuge ka nimekamaid Iseseisvusaegseid ajakirjanike Voldemar Kures, kes paguluses on pikast mitmeid artikleid kirjutanud. Viie aasta jooksul pärast venelaste teise okupatsiooni algust töötas Kures nimelt rootslaste juures üle Läänemere põgenejate intervjueeriana. Põgenikke oli neljakümnendail üsna palju ja enamik neist põgenikest, kes enne põgenemist olid Eestis sattunud kas NKVD või muude võimumeeste küüsi rääkisid sellest, et nende käest olevat Eestis küsitud, kas ei Dianat midagi Pitka rohelisi armee asukohast. Neljas versioon septembri viimastel päevadel olevat Pitcat nähtud Kuressaares. Tema adjutant olevat nähtud Vormsil, kus nad püüdsid üle Läänemere pääseda ja võimalik, et hukkusid sügistormides. Aga lõpuks polegi see muidugi teab kui tähtis, kus ja kuidas Pitka täpselt suri. Pitka isiku näol on meil olemas üks mees, üks eeskuju tänaseks päevaks, kes tõepoolest kordagi ei unustanud oma kohustusi kodumaa vastu. Mees, kes oma aadete ees pidevalt taandas oma isiklikud huvid ja ambitsioonid. Me võime talle ette heita ta naiivsust, ta heitlikust, mitte aga julguse, vapruse ja ideaalide puudumist. On olemas ka mõned Pitka nimelised kohad Kanadas näiteks Pitka, Mountyl. Ja lõppude lõpuks, tänu pikale on Eestil olemas oma Garibaldi.