Lugupeetud kuulajad, täna tahaks rääkida üks Küllide nimelisest põlisest baltisaksa suguvõsast. Üks Küllide nimi on sama vana kui Vana-Liivimaa ajalugu nende vapil siis meie Torpide poole pealt. Sellel vapikilbil asub kroonitud lõugu bard ja siis Barcewishide vapi poole peal on siis kaks ristatud sõjakirvest. Selline vapp on siis üks Küllidel siiamaani. Nüüd Eestimaale tulid üks Küllid kuskile Neljateistkümnenda sajandi alguses ja 1420. aastal mainitakse neid juba Vigalas, sel aastal on surnud keegi Nikolaus von üks küll, kes on Vigala omanik olnud, nii et mis ajast nad Vigala endale said, seda täpselt ei tea. Igastahes 1420. aastal on Vigala omanik juba surnud. Ja see on ka aasta, mis tähistab üks külide võimu algust Vigalas-Läänemaal. Teatavasti see mõis on tähelepanu väärne selle poolest, et üks Küllid on selles mõisas olnud mõisnikud 1420.-st aastast kindla peale, kuni siis 1919. aastani, millal siis mõisad Eesti vabariigi poolt riigistati kõige vanem mõis, mis on ühe perekonna käes püsinud Eestimaal. Kui nüüd natukene rääkida sellest suguvõsast seal just Vigala mõisas, siis peab kindlasti mainima ühte võimsamat Vigala mõisniku Otto von üks, Külli kes on surnud 1545. aastal. Tema nimelt oli, oli, oli mõisnikuks ja suurepäraseks vasalliks seal tolleaegses Saare-Lääne piiskopkonnas ja kuna Saare-Lääne piiskopkonnas tema ajal olid suured segadused, oli piiskop, pidevahetused. Valiti uusi piiskoppe ja pretendente oli palju ja piiskopitoolile pretendentide vahel puhkes kodusõda ja niimoodi Otto on üks küll toetas siis brandenburgi Wilhelmi, kes soovis piiskopiks saada, aga teine suurem pretendent oli Reinhold von puks. Otto on, eks küll teda ei pooldanud, vastupidi, Otto oli üks vihasemaid vaenlasi sellele pukseldanile. Ja niimoodi 1532. aastal puhkes siis niinimetatud Läänemaakodusõda, kus siis Ottokoniks küll ja Jürgen von Ungern olid siis tähtsamad. Wilhelm von brandenburgi pooldajad. Seega oli ka tegelikult kogu mandri läänemaa, oli siis nagu Wilhelmi pooldajate valduses. Jaa, Reinhold von püksorden oli siis nagu toetajaid rohkem leidnud Saaremaalt. Käis nagu Saaremaa Läänemaa omavaheline sõda. Kui alguses Wilhelmi vägesid juhatas Ungern ta oli selline võimekas mees, kellest meie saatesarjas on kahjutud Polnud siis temaga juhtus üks õnnetus oma toetusreisil rooman, ta suri ja pärast seda sai nagu Wilhelmi pooldajate etteotsa Otto von üksgil. Aga vaatamata ägedale võitlusele jaa jaa, too võimekusele siiski lõppkokkuvõtet, kes selles kodusõjas peale jäi. Reinhold Volbuks öödel Ottole kuulunud kindlused virtsus ja Vigalas vallutati. Virtsu linnus kogunisti hävitati, hoopiski. Lõhuti ära, ei taastatudki, aga Vigala linnus küll vallutati, aga teda maha ei lammutatud. Jaoto võeti koos oma pooldajatega vangi ja lubati siis suure kautsjoni vastu paari aasta pärast vabaks. Kui ta oli selle raha ära maksnud, siis ta sai oma mõisa ja lossi seal Vigalas tagasi. Ja Otto toetasid muidugi tema arvukad pojad selles võitluses. Pärimuse järgi oli tal kogunisti seitse poega, kes hiilgasid alati oma kusega. Nad armastasid ringi ratsutada vägevate hobuste seljas uhketes raud rüüdes, kusjuures raudrüü rinna peal oli kindlasti selline vägev kullast kett. Millega siis näitasid oma võimsust ja rikkust. Aga ürikuliselt on teada, neljafoto on üks Külli poja nimed, need on siis Konrad Heinrich tiitrisse Jürgen ja igast ühest nendest võiks rääkida ka väga pika loo, aga siin räägiks natukene nendest kõigest. Sest nende elulood mõneti kajastavad ka Vana-Liivimaa allakäiku. See on just see aeg, kus venelased valmistuvad Vana-Liivimaa vallutamisele. Ja mismoodi siis? Otto von üks Külli poegade elukäik läks sellest nüüd lähemalt. Kõige vanem poeg Konrad. Tema õieti. Vigalas suurt ei peatunudki. Tema oli seotud kõige rohkem mereröövi afääriga. Üxküllide kauge sugulane, Riisipere mõisnik Johan von üks küll teatavasti paistis silma selle poolest, et röövis ümbruskonna ümbruskonnas väga palju laevu. Sellega seoses tappis ära ühe Tallinna kodaniku venna, kes oli ka nagu vaba mees ja selle eest Tallinna raad mõistis selle Johan von üks Külli surma. Ja tõesti 1535. aastal suudeti siis sellel Johan von üks külil peaga maha raiuda. Sellest on Eesti televisioonis ju ka väga sageli näidatud, see verekivi nimeline film seal peategelaseks üheks peategelaseks on seesama Johan on üks küll Riisiperest. Ja nüüd Otto vanem poeg Konrad oli väga tihedas sidemetes. Johan von üks küll iga arvatavasti oli koos Johaniga tegelenud mere röövimisega ja nüüd otsustas ka kätte maksta siis Johani tapmisest. Alguses püüti nagu diplomaatiliselt ja kaebekirjadega ordumeistrile ja piiskoppidele ja Tallinna rae vahel niimoodi siis. Õigus saada. Aga niimoodi rahulikul teel see ei õnnestunud ja niimoodi Conrad on üks küll otsustas Tallinna linna vastu välja kuulutada sõja ja hakkas siis kaaperdama neid kaubalaevu, mis pidid siis Tallinnasse kaupasid tooma. Esitas siis selliseid nõudmisi võttis alguses lihtsalt laevad pant vangiks ja ütles, et kui nüüd see Johan von ükski asi edasi läheks. Kui nüüd meie poolele õigust mõistetakse, ükski lide poolele õigust mõistetakse, siis ma lasen selle kaubalaeva niimodi lahti. Muidugi sellised meetodid kuhugi, Konrad von eks Külli ei viinud. Lõpuks pidi ta pettunult üldse vanalt Liivimaalt lahkuma, läks Saksamaale Holsteini ja tegeles Läänemerel röövimisega edasi muutus päris metsikuks, tema röövrüütlite jõuk kasvas ja kasvas ja muutus ohtlikeks kõigile läänemeremaade ümbruskonna valitsejatele. Hädas oli temaga Taani kuningas, Rootsi kuningas Saksa-Rooma keisririik, need kuningad omavahelises kirjavahetuses sageli mainivad. Konnad on üksgili nime ja ja püüavad siis igast igast väest, et saaks siis Kondraglik kuidagimoodi kätte. Ja tõesti Konrad saadigi kätte ja 1560. aastal lasti ta maha seegi Bergis. Nüüd vanuselt järgmine vend, Vigala liinis oli Heinrich, kes oli mõisnikuks päris, see on ka kullamaa kihelkonnas Läänemaal ja tema tema kohta on andmeid vähem, nüüd tema nimi nüüd monarhid omavahelises kirjavahetuses ei kajastu. Aga on tehtud oletusi ja üksikuid märkuseid on leitud ja, ja on, on selge, et tema oli sidemetes Taani kuningaga. Nimelt, et kui oli selge, et Vana-Liivimaa hakkab lagunema siin orduriik ei suuda neid maid enam oma valduses hoida, piiskopiteest rääkimata. Ta siis hakkasid ümbruskonna riigid nagu seda analiivimad jagama, õieti, kes saab selle magusa tüki endale. Üks pretendeeri oli kindlasti Taani kuningas, Taani kuningakojas ju. Mäletate, et Eestimaa on pikka aega Taanile kuulunud ja kui Eestimaa osa kunagi Liivi ordule ka müüdi siis tegelikult ka selles müügilepingus on sätestatud, et on võimalik, et Taani kuningas tahab neid maid tagasi. Nüüd Taani kuningas leidis, et ongi õige aeg saada oma kunagised eestimaavaldused tagasi ja selleks ta võttis ühendust Eestimaal olevate vasallidega ordu meestega jootsis ja sondeerin pinda, kes oleksid siis tema toetajad, kelle abil ta saaks siis selle Eestimaa Taani krooni alla tagasi. Eks nendest aadlikest oligi hajuris. On üks küll, kes oli Tallinnas Toompeal, mis kuulus siis? Toompea loss kuulus ju teatavasti ordule Li orduloss alllinn oli nagu linna raevõimu all, aga orduloss üleval oli Liivi ordu residentsiks Jahanris koos oma seltsimeestega hakkas siis punuma selliste intriigide võrku. Et Taani kuningas saaks siis selle Toompea lossi ja sellega ka Tallinna ja muidugi siis sellega ka Eestimaa endale. Aga need intriigi ta avastati ja ja sellest loost ei tulnud mitte midagi välja. Üks ordu kõrgem ametnik, tolleaegne kohad, juutor, Kotharketler tuli ja range käega. Tegi siis Toompea lossis puhastuse. Sellised ebakindlad ordumehed nagu Heinrich von üks küll ja tema seltsimehed aeti siis ordulossist minema. Ordu kaotas usalduse nende meeste vastu, neid nüüd küll vangi ei pandud ja ei hukatud, aga nende mõjuvõim Tallinnas kadus. Ja siis nende intriigide tulemusena oli siis ainult see, et Saare-Lääne piiskop müüs Taani kuningale Saare-Lääne piiskopkonna ja siis Taani siis kinnitas kanda siis nagu Läänemaal ja Saaremaal kuigi ka otseselt see ei tulnud Taani kuningriigi osaks, vaid Taani kuningas saatis oma venna Hertsog Magnuse nagu Saaremaale, Läänemaale piiskopiks. No see oli selline nüanss, et natuke tasandada neid pingeid, mis juba hakkasid kogunema Vanal Liivimaal. See juhtus siis 1560. aastal, kui hertsog Magnus Haapsalusse jõudis tolleaegse Saare-Lääne piiskopkonna pealinn. Heinrichi viimased eluaastad, et on, on, on nüüd, hämaruses on ainult teada, et aga kuskil 1563. aastal suri. Nüüd järgmisest vennast vanuselt kolmas vend tiitrisbonicsgil tiitris päris pärast oma isa Otto on üx Kelly surma siis Vigala mõisa ja Kadiitrisoli tihedate sidemete staniga. Ja siis, kui Taani võim Hertsog Magnuse näol tuli Haapsallu ja Läänemaal üldse, siis ka Tiit Riho on viibinud Haapsalus ja näiteks kui 1563. aastal rootslased Haapsalut vallutavad tsistiitris on ka nende Taani ja ERSO Magnuse meestega Haapsalus, kes kaitsevad siis Haapsalut Rootsi vägede vastu. Ja see juhtus 12. augustil 1563. aastal, kui pärast siis kümnepäevaste pikka pommitamist ja piiramist Haapsalu lõpuks vallutati. Ja Haapsalu läks siis Rootsi valdusesse siis tiitris põgenes koos Hertsog Magnuse meestega Saaremaale ja sealt edasi Taani, kus ta 1565. aastal suri. Katku. Nüüd nendest vendadest noorim teadaolev Jürgen on üks küll oli siis mures selle pärast, et tema oli siis ainuke vendadest, kes oli valinud oma tulevikku nägemuse just Rootsi riigis. Taali hakanud rootslasi pooldama, teatavasti rootslased saidki 1561. aastal Tallinna endale ja Harju-Viru vasallid vandusid truudust just nimelt Rootsi Rootsi kuningale, siis ka Jürgen on üks küll hakkas Rootsi pool poolt võitlema ja, ja, ja kui juhtus niimoodi, et 1565. aastal tema ventiitris suri ja Vigala mõis, mis oli ju perekonna käes juba tükk aega olnud väga rikas mõis, väga hästi kindlustatud mõis. Kuigi see mõisa peahoone või loss, tolleaegne linnus oli kõvasti kannatada saanud 1560. aastal venelaste rünnaku ajal siis siiski maad olid ju alles, talupoeg oli viljakandvad, põllud olid ja see oli kenake suutäis, mida siis Jürgen on, eks küll tahtis pärida. Ta oli oma venna seadusjärgne pärija, aga konks oli nüüd selles, et need maad olid läinud jälle tagasi. Vahepeal nagu taanlaste kätte. Ja nüüd kuidas saab Jürgen üks küll pärida maid, mille järgi tal ütleme, seadus seadus ees nagu õigus oleks, aga kuna tema on taanlaste vaenlane, saab, saab tema Taani aladel pärida mingisugust mõisa, mis on tema venna oma. Kes oli omakorda Taani suur pooldaja ja niimoodi ei aidanud muudkui midagi, ta reetis oma rootsi huvid ja hakkas siis pidama sidemeid Taani kuningaga ja Taani kuningas nõudis ka temalt siis teeneid neid teeneid taga. Kuidas näiteks Pärnu linnaminemisel? Taanlaste kätte oli siis üks tähtis osa ka Jürgen UNIX külili ja tõesti, ta saigi kätte Vigala mõisa enda omad, eks. Aga nüüd, kaua ta seal peremehed seda ei saanud, sest mängu asus uus jõud, venelased tulid 1000 600576. aastal Läänemaale vallutasid terve Läänemaa, sealhulgas ka uuesti Vigala. Ja nüüd, et seda Vigalat siiski oma omandina säilitada, oli Jürgen nõus asuma teenistusse Vene tsaari juures Johan julma juures. Ja tõesti, Juhani oma vägesid Läänemaasõjaretke ajal juhtis eks tulevase tsaaridünastia Romanovite tsaaridünastia esindaja bojaar Kiita romaanovitš, sellel Nikita Romano otsil oli siis selline liberaalne suund, kuidas neid baltisaksa aadlike meelitada siis Vene poolele neile mõisaid lainistada, sellega saada nagu siis toetust sellele Vene poliitikale siin Liivimaal ja, ja selle, selle, selle poliitikaga, siis lubati ka Jürgenile tema mõisad tagasi. Ainuke nõue oli see, et Jürgen oleks pidanud minema Moskvasse Juhan julma juurde, kus siis tsaar oleks talle siis ametlikult tema mõisa läänistanud ja niimoodi Jürgen on üks küll läkski Moskvasse ühe oma nime kaimuga saamas, ta ta oli siis noh, üks nendest aadlikest, kes siis oli nõus asuma Vene teenistusse. Ja nagu ta Moskvast saadetud kirjas ta saatis. Mõisameestele, kes parajasti olid Vigalas mõisameestele kirja Moskvast, et tõesti Vene tsaar on temale nüüd läänistanud selle Vigala mõisa temaanud Vigala omanik ja peremees seal. Aga kuigi ta nagu Ta oli peremees, siis ta Moskvast ära ei tulnud ja nagu varsti selgub, tal ei õnnestunudki sealt ära tulla, sest teda hoiti peaaegu vangis. Ja tõesti, varsti tuleb Moskvast uus kiri, see on juba tsaariametnike poolt koostatud ja see on saadetud Pärnu komandandile pärnaliga langenud venelaste kätte, kus siis mainitakse, et vaat nüüd seesama Jürgen on üks küll on tegelikult oma Vigala mõisa andnud saalile. Ja nüüd Pärnu komandandil on õigus siis anda käsklusi Vigala mõisasse kuid Saarjasemikul. Nii et väga segane lugu, mis lõppes sellega, et Jürgen on üks küll, suri teadmata põhjustel 1585. aastal Moskvas ära. Tema nimekaim Kono verest pärit Jürgen on üks küll jäi ka Moskvasse tema kohta on teada, et abiellus venelasega ja tema pojad juba vene nimedega pojad olid hiljem seitsmeteistkümnenda sajandi algusel Astrahanis sealses saksaasutuses. Et siis näide, kuidas üks saksa suguvõsa venestus jäi siis Venemaale. Teatavasti Vene-Liivi sõja ajal on ka palju näiteid sellest, kuidas vene bojaarid sõjaõnne muutudes on jäänud vanale Liivimaale Jaan saksastunud ja ainuke eesmärk oli see, et säilitada oma varandus oma maavaldus, mis oli siis sõja käigus saadud. Aga Jürgen, neil muidugi ja läks siis õnnetult selles mõttes, et kõik tema ponnistused, kõik tema diplomaatilised kavalused alguses Taani kuningaga hiljem Vene tsaari ka jooksis, siis tema isiklikus elus niimoodi õnnetult. Jörgeniga lõpeb ka see vanem Vigala mõisnike liin selles liinis. Otto von üks küljepoegade liinis enam ei ole ühtegi meesliinis pärijat ja niimoodi Vigala mõis läks kõrvalliinile Antsla ja Mõniste liinile. Ja nemad siis andsid edaspidi Vigala mõisnik ja siis sealt liinist Vigala mõisnikud olid mõisas kuni 1919. aastal. Ja sellest liinist tahaksin ma rääkida ühest mehest, õieti natukene refereerida tema mälestusi. See mees oli Berend. On üks küll. Ta elas aastatel 1879 kuni 1963 ja tema mälestused on kokku kogunud praegune Saksa suursaadik Eestis Henning von Wistinghausen. Ta on kogunud palju mälestusi ja koondanud nad ühte raamatusse. Mis siis eestikeelses tõlkes kõlaks kuskil niimoodi, et Tallinna ja Peterburi vahel eestimaalaste mälestused kahest aastasajast seal on siis Saksamaal ilmunud raamat 1993. aastal ja Henning von Wistinghausen on on neid raamatuid siis kinkinud kõikidele tähtsamatele eesti arhiividele ja raam kogudele. Nüüd siis seesama Berend on üks küll. Tema oli tegelikult viimase Vigala mõisahärra poeg tema isa, kah Berend. Üks küll, oli. Oli Vigala mõisnik, majoraat mõisa omanik ja ta suri 1922. aastal. Aga ta elas palju välismaal ja niimoodi on ta rentinud oma mõisat pojale, nii et ka sellel ajal, mis mina nüüd siin püüan teile rääkida, oli talurahva silmis Vigala rahva silmis ikkagi mõisnikuks. Peres on üks küll, kuigi ametlik omanik oli tema isa. Vigala oli, oli nagu ma nimetasin, majoraat mõis, see tähendab seda, et et mõis, mis oli üks Küllide perekonnale kuulunud juba väga ammusest ajast saadik kõige vanem mõis üldse, mis Eestimaal kogu aeg ühe perekonna käes on olnud siis et ei tekiks selliseid olukordi, et mõis teks läheks võlgade võlgadega võõraste inimeste kätte või et seda maha ei müüdaks või keegi rumalusi seal mõisas ei teeks, et mõisat ei tükeldataksis. Üks Vigala mõisnike Berend Johan on üks küll. 1763. aastal otsustas, et see mõis peab saama majoraat mõisakse, tähendab, et mõisa peale pannakse kitsendused. Kogu suguvõsa hoolitseb selle eest, et mõis jääks ikkagi üks Küllide valdusesse. Mõisat ei tohtinud, pantida, ei tohtinud tükeldada. Selliseid maraat, mõisaid, majoraat, mõisate kompleks Eestimaal oli suuremaid, neli. Vigala ei olnud neist mitte kõige suurem, aga selles mõttes vanuse mõttes kõige kuulsam. Aga peale selle oli veel majoraat, mõisad. Sellise mõisakompleksid Hiiumaal, Suuremõisas, kus siis mõisnikeks olid Ungern-Sternbergide. Siis oli Kuusalu kihelkonnas Kolga ja Kiiu mõisad, kus oli mõisnik, eks krahviks Stenbocki. Ja siis oli veel Virumaal pagari mõisa kandis olid krahv Stackelberg, kahmaraat mõisa omanikud ja siis Vigalas maraat mõis. Sellised tähtsamad mõisamajanduse ja mõisniku võimu esindajad Eestimaal üldse. Ja nüüd lugedes siin Berendoon ükski lim mälestusi, võime pildi saada siis mismoodi selle sajandi alguses seal Vigala mõisas elanud? Vigala loss, nagu teda tol ajal kutsuti, ei olnud, kui enam mingisugune loss, sest loss või linnus kui selline oli Liivi sõja ajal purustatud ja mõisahoone oli 18. sajandi lõpul ehitatud hoopis sellest lossist kaugemale. Mõisahoone, mis siiamaani alles on, asub keset suurepärast park, ehkki sinna pääseb alleed pidi. Kõik teed, mis viivad sinna mõisa, on väga pikalt mitme kilomeetri pikkuselt. Alleedega kaunistatud. Mõisahoone on kahekordne sammastele toetuv valgest kivist maja. Sellises klassitsistlikus stiilis nagu enamik tähtsamaid mõisahooned Eestimaal. Ja mais, siis kuulus Berend panekski lisale. Seal mõisas hoiti igaüks Küllide arhiivi. Seal oli suurepärane üks Küllide raamatukogu. Seal oli rüütlisaal, seal olid kunstikogud. Üks üks Küllidest oli selline muinsushuviline oli toonud Itaaliast. Vesuuvi purske tagajärjel teatavasti Vana-Rooma linnadest Pompei omat laava alla ja just 19. sajandil hakati siis seda parteid välja kaevama ja väljakaevamistel avastati rikkalik ana rooma kultuur, palju skulptuure, nähtavale kunstitöid ja neid välja tulnud kunstitöid siis selliseid muinsushuvilised siis vedasid mööda maailma laiali. Ja palju paljud neist sattusid ka siis Eestimaale, just Vigala mõis on, eks siis selliseid, kuhu on ka neid Vana-Rooma kunstitöid sattunud. No praegu on seal kaks bareljeef ainult mõisas alles, aga nagu mälestustest lugeda on olnud seal neid Vana-Rooma skulptuure ja mälestusi ohkebki. Ja perel on üks küll on väga uhke siin selle üle, et kui enamik baltisaksa mõisnike sai rikkaks viinapõletamisega Viinavoorid läksid Peterburi ja seal müüdi viin maha ja siis selle raha eest. Mõisnikud hakkasid ehitama endale uhkeid mõisahooneid ja iseennast kaugemalt riidesse panema ja ja, ja siis Vigalas jõukus ei pärine mitte viinaajamisest, vaid ost linaga, sest see on selline Vigala kandi iseärasus. Ja nüüd Berendron üks küll on õppinud ka majandust, isa on hoolitsenud tema harinud hariduse eest an õppinud Tallinnas majandust stažeerinud Saksamaal ja siis isa on rentinud siis oma mõisa oma pojale 1903. aastal. No esialgu selline kokkulepped viieks aastaks, kuigi ametlik rendileping tehti ühe aasta peale. Ja siis Berend tulebki siis oma esivanemate mõisasse hakkab siis vaatama, mismoodi siis seda majandada. Kõigepealt laseb ta lahti ülemvalitseja mõisa ülemvalitsejaks oli olnud tema isa ajal keegi eesti soost Reinberg. Reinbergi Leidab Perling Bernhardt. Üks küll ette seda, et et Reinberg olevat ära rikkunud väga hea tõukarja, mis Vigalas oli olnud friisi tõugu karja oli andnud seal vasikatele vale toiduratsiooni ja sellega teinud tohutu kahju sellele tõukarjale. Lasknud Rinbergi lahtim panid ametisse. Ühe sakslase, kes siis pidi olema palju asjatundlikum sellel alal. Siis. Tema hakkas tegema ka selliseid uuendusi, et hakkas tööaega korrigeerima, kui siiamaani olid talupojad mõisas käinud Tööl Molakad käinud tööl aastaaegadel vastavalt aastaaegadele, suvel kauem, talvel vähem. Mõisas kestis praktiliselt kogu valge aja ja kui suvel oli valge aeg seal kella neljast hommikul kella üheksani õhtul, siis nii palju ka talupojad pidid tööd tegema. Ja see häiris nüüd brändit. Ta ütleb siin, et see mõjus halvasti inimestele väga kurnavalt, aga mis veel tähtsam, kurnas ka loomad ära. Ja niimoodi tema otsustas, et nüüd tuleb siis ta kindel tööaeg, aga ta tegi ühe vea, ta kehtestas selle uue tööaja sügisel ja mõisatöölised alustasid streiki, siis kurdab ta hirmsasti eesti talupoegade üle. Et eesti talupoegadele selline iseloomustav omadus olevat igasugune virisemine. Kui näiteks on rendisummade kasseerimise päev. See päev oli temale kõige ebameeldivam päev. See päev oli täis talupoegade selliste pretensioonide ärakuulamist. Kuigi samal ajal ta teab, et talupojad on Vigalas väga jõukad, neil on endil väga head karjad ja kasulikud majapidamised. Aga siiski ikka need pahna ikka, nad ei ole rahul. Eriti palju probleeme oli tal kahe talupojaga, üks nendest oli siis Vigala Aitsam ja asi läkski nii kaugele, et Aitsam ei olnud näiteks nõus uute rendisummadega ei olnud nõus sellist rendilepingut alla kirjutama. Ja siis bränd on üks, küll oli sunnitud ta oma alust välja ajama.