Tere taas kõigile filmihuvilistele kätte on jõudnud novembrikuu. Ja ega enam palju aega polegi, kui hakkab aasta üks kõige olulisem filmisündmus pihta nimed Pimedate Ööde filmifestival, mis algab 24. novembril ja kestab peaaegu üle kahe nädala ja meie tänase saate külaliseks on festivali juht Tiina Lokk. Ja ma näen sinu imestunud silmadest, et kuidas festival nii kaua kestab, aga festival ilmselt kestab kaua, sellepärast et seal on ka mitmed alafestivalid, mis algavad tegelikult ju päris pikka aega enne põhifestivali algust. Ei, seda muidugi ma tean, et see nii on, aga ma lihtsalt ei olnud kunagi kokku arvutanud, et et see tänaseks on juba üle kahe nädala. Et ma kogu aeg teadsin, et on kaks nädalat, aga noh, ma ei olnud niimoodi päevasid ritta pannud. Ja vastab tõele. Festival tõesti algab 24. novembril ja peaks lõppema 11. detsembril. Jah, seda ütleb teie kodulehekülg, tundub, et sul on õigus, ta ei valeta. Festivale toimub nüüd üheksandat aastat, mis tähendab, et ühe festivali kohta on see selline mõnusalt keskmine iga juba, et ei ole tegemist sugugi noore festivaliga. Ei, see on ikka nii ja naa, tähendab Ta võib lihtsalt, võib-olla on tänu meie festival sisemingil moel tunduda, et ta ei ole enam noorfestival. Aga kui me nagu ikkagi võrdleksime ja me oleme nagu enda meeskonnasiseselt võrrelnud teiste festivalide arengut ja nii edasi, et lihtsalt vaadata, kus kohas me oleme nagu iseendas nagu pigem aru saada, et mis toimub. Et siis see on ikka noorfestival, et ja tegelikult ka meie festival noorfestival selles mõttes, et me seniajani ikkagi väga palju seda tehes õpime, katsetame, proovime, kuidas on nagu parem teha, sest et vaata, sa teed teda ükskord aastaseks. Ta ei saa ju vigu parandada kohe, nii et ikkagi see proovimise-katsetamise aeg on küllaltki pikk ja venib nagu aastatesse välja. Et selles mõttes ta on nagu noor, et tal on palju arenguruumi veel ja nii edasi. Aga mõneti on ta nagu üllatavalt kiiresti, nagu selles suhtes vanaks saanud. Pigem vana ei ole õige sõna, vana see on siis ju, et hakkab kusagilt kandist juba otsi kokku tõmbama ja seisma jäänud, et seisma see festival, nagu kindlasti ei ole jäänud aga täna ka ennast väga kiiresti ära positsioneerinud nii Eestis kui siis ka väljapoole Eestit rahvusvahelisel tasandil. Et selle tõttu ta võib nagu tunduda, et, et ta on juba nagu vana tuttav. Ta tuleb meile ette, et näed jällegi ja kõik ootavad teda nii nagu ma tean, vähemasti olen kuulnud. Et kui nii, siis on ta juba nagu maffia stiil. Aga. Just eriti viimane aasta näitas seda, et festival on tõesti tugevas arengufaasis selles mõttes, et esimest korda nagu te muutsite, et programmi programmi ülesehitust ja tõite siis see võistlusprogrammi väga julgelt ja, ja ilmus esimest korda areenile ka rahvusvaheline žürii, mitte lausa nagu võistlusprogrammi žürii vaid siis oli ka aasia filmide žürii. Ei, me räägime nüüd nagu möödunud aastast ja, ja et see oli küll selline noh, väga väga julge samm, ma mõtlen julgest finantsiliselt aga Tallinnaga möödapääsmatu, et, et eks me oleme endale ka teinud nagu ju mingisugused arengud pannud paika ja arvestanud seda, et festival on osa showbusinessis, et suupinnas ei tohi mitte mingisugusel juhul ega kujul paigal seista, kaua tal peab olema ikkagi kogu aeg mingisuguseid huvitavaid, selliseid susheelisi pöördeid. Et meil oli see võistlusprogramm küllaltki pikk, aga juba nagu planeeritud olnud, aga see toob endaga kaasa väga palju selliseid kohustusi, mis omakorda tekitavad jällegi eelarvelisi probleeme, tähendab, kulud kasvavad väga kiirelt ja järsku. Ja mingisugusel ajahetkel tuli see risk võtta see hüpe teha. Mis siis, et õmblused kärisevad ja kärisevad tänase päevani ja ilmselt jäävad veel lähiaastatel kärisema, sellepärast et jällegi taas hambad ristis, püüame me teatud kohustusi täita, mis sellega kaasnevad ja just nimelt nagu sa õigesti ütlesid, et see on žüriid. Et nii nagu tegi võistlusprogramm, nii tekivad meil koheselt, et kõikvõimalikud institutsioonid, kes tahavad ja keda meie oleme ka suht-koht kohustatud vastu võtma, kes käivad niisuguste suurte konkus programmidega kaasas oma žüriid, mis meile tegelikult kui festivalile on ju kasulik, see näitab seda, et teda võetakse tõsiselt. Et meil on nagu nett pakki žürii, mis on, ei ole üldsegi mitte kõikidel festivalidel seda žüriid, vaid väga mainet rattal nagu jätta Borkan, Berliin, Veneetsia, siis hoobilt, mul ei tule veel pähe Karlovy vaari Malfoy niuksed, et mis nagu kraadi võrra väiksemad on, mis need pakkis, need paki žürii on tegelikult, hindab festivalil Aasia filme ja ta nagu tahab olla või, või kuidas öelda festivale on võetud aasia filmifestivalidel kui sisse, juhul kui tema vaatlejad on leidnud, et aasia filmide programm on nagu mitu aastat järjest olnud huvitav ja tugev. Et selles mõttes meil see ettepanek tehti juba mingi kaks aastat tagasi, et nad kutsusid meid oma sinna töövõrku ja siis ka žürii tekiks. Ja siis täpselt sama Amelfitsi, mis on siis tegelikult nagu filmiklubide žürii, kes annab välja oma auhinda tanki. Ja tegelikult peaks meil olema veel Fjoff, kes on nagu huvitatud meid, oma liikmeksvõtt maksa, mis on tegelikult meile nagu suur tunnustus, ei ole nüüd küll žürii, aga noh, ütleme, mis käiks nagu kaasas sellise kategooriafestivali puhul, mida me nagu teeme, mis see on ülemaailmne filmitootjate liit, kelle alluvuses on praeguse seisuga siis 49 festivali maailmast ja kes väga hoolikalt valige festivale, kutsudes neid enda ridadesse. Mis siis tähendab tegelikult seda, et festivalil annate nagu kvaliteedimärgi ja tootjatele garantii, et see festival toimib igati reeglite järgi ja eetiliselt korrektselt, kõik mis iganes kirdes, tingimustes ja professionaalsetes tingimustes ja nii edasi nii-öelda kvaliteedimärgi. Ja peaks olema meil veel Fipressi, aga selleks meil ei jätku jõudu, mis siin salata, sest see eeldaks oluliselt suurema ja tugevama ja parema pressikeskuse väljaehitamist, see eeldaks veelgi rohkem siia nimekate filmitegijate kutsumist, milleks meile jätku finantsi võimalusi? Ma ütlen, vahele on siis rahvusvahelist ajakirjanike ühing ja, ja, ja ka ühtlasi ka ajakirjanike kutsumisest, et esialgu eeldakse ikkagi seda, et, et noh, et, et see on ka vanad aktikad, algustab festival välja ja siis nad hakkavad juba ise tuleb nagu sisse, et et niisugusi momente on aga siis võistlusprogrammiga seonduvalt ma võin lihtsalt huvitavalt rääkida, et noh, näiteks sellel aastal oli selline huvitav juhtum juba ja neid oli tervelt kolm, et jõudsime ainult selle võistlusprogrammi luua, kui juba Ta hakkas meil selline surve nagu peale, et kolm riiki siis esitasid selliselt, kuidas seda öelda Black meili või et kui nende filmi ei võeta võistlusprogrammi, siis nad oma filmi ei anna ka panoraami ega foorumi osasse, aga noh, lõpuks muidugi saime, aga lihtsalt huvitav fakte. Selles mõttes see oli nagu selline huvitav intsident, mis tegelikult näitab, et kui kiiresti ma ei tea, selle festivaliga, on väga kummaline, et meie niimoodi arglikult jõuame oma seemne külvata või noh, ütleme välja paisata üldse mingit pidi mingi idee mõeldes, et nüüd proovime alles seda, et andke meile aega rahulikult areneda ja, ja see on nagu ma ei tea, mis tingimustes siis ta momentaalselt lööb vohama ja lööb oluliselt kiiremini vohama, kui meie teda suudame nagu veel või oleme valmistada üldse käsitlema selliselt. Et nii ka selle võistlusprogrammiga, et eelmine aasta ta niimoodi arglikult sündis sellel aastal juba väga jõuliselt arenes edasi selles mõttes, et et meile saadet väga palju filme valimiseks. Siis nagu ma juba ütlesin, nagu sellised intsidendid isegi kus hakati survet avaldama, tingimata võetaks filmid, konkurss, programmi ja mis on nagu ka hästi tore, et kui möödunud aasta meil oli nagu küllaltki raske saada nende filmidega kaasa ka külalisi, siis sellel aastal tundub kus meil raha on, vähem, on nagu külaliste probleemi meid nagu külaliste probleem ei kummita. Et on tulemas. Ja esimeses klassis kindlasti ennast nii, nii et, et lõbu kui palju. Ja siis sellel aastal on nagu uuendus jällegi see, et me lõime see aasta koos Scottish Leaderi ka Eesti täispikkade võistlusprogrammi filmide võistlusprogrammi, et mulle tundus, et me olime ka seda mõelnud, sellepärast et taas oli selline moment tekkinud, kus Eestis, mis oli väga toredad, et kõik firmad ja filmiloojad lõppkokkuvõttes lõpetuseks tahtsid juba lihastad oma filme tingimata PÖFFi raamides, aga, aga neid oleks olnud liiga palju ja meil puudusid kriteeriumid äraütlemiseks. Ja nii mest jõudsime heietada, et kuidas oleks, kui lookse võistlusprogrammi, kui tuli Scottish Leader ütles seda ka meie tahaksime sponsoreerida või panna välja auhinna parimale Eesti filmi, mis on aasta jooksul tehtud, mis sai paremat kokkusattumust olla ja nii ta nüüd on sündinud. Ja esmakordselt siis võistlevad eesti filmid. 13 valisime me neid oli üle 20, kust me valisime neid. Ja selle valikukomisjoni eesotsas oli Andres laasika. Ja hindama hakkab neid rahvusvaheline žürii. Aga see on ka selgunud juba, kes need on, kes eesti filme hakkavad hindama? Jah, põhimõtteliselt on usinad resident kõik segamini ajada äkitselt joobid. Et see on Sergei Lavrentev Moskvast, kes on nagu väga hea ja tugev ja tunnustatud filmikriitik väga suure žürii kogemusega, kes osaleb osalenud väga paljudes erinevates rahvusvaheliste filmifestivalide, Su riides, ise juhita kahte festivali-Venemaal. Ja siis on raieti ajakirjanik Lesley Valteerin ja kolmas eestipoolne peaks olema Sven Grünberg. Et selline kolmeliikmeline tahtsime küll viieliikmelist, aga ei jätkunud finantsilist võimsust selleks. Aga see on väga tore tegelikult selles mõttes, et see aitab üle elada ka Eesti nagu filmitegijatel, talve niimoodi, et võimalik šoti viskiga ennast ära soojendada kuni kevadeni ja siis uue projekti juurde liikuda, et need žüriiliikmed annavad kindlasti sellist päris huvitava nagu tagasisidemeid ühest küljest nagu kohalik žürii esindaja, siis samas nagu Venemaa ja Ameerika esindaja, mis kindlasti päris huvitava tulemuse, eks ole, hinnang väljas. Poolt on nii, ta nagu mõeldud oligi, sellepärast et siit ka tegelikult sellised noh, et me ütleme, et välisliikmete profiili valitud erialane eripärasus, eks, et tegelikult meie eesmärk ongi see, et anda talle natukene laiem, hindamisskaala natukene laiem, väljunud ja, ja võib-olla ka laiem tagasiside ja analüüs siis nendest, mis on nähtud. Tahtsin veel öelda, et meil ei ole žanrilist piirangut, et meil on nagu esindatud seal kõik filmi tegid siis nii mängufilm, telefilm, dokumentaalfilm kui ka animafilm, tähtis on see, et oleks lihtsalt üle 50 minuti pikk. See on päris mõistlik, sellepärast ega neid täispikki filme ju eesti maali väga palju ei sünni, mis mis tegelikult noh, on kuskil 70 80 meetri pikkused põhiliselt meil ju toodetakse päris korralikke dokumentaalfilme ka ja ja vahetevahel sekka ka mõni pikem animafilm, nii et selles mõttes on see hea valik. Aga kui rääkida veel võistlusprogrammidest, siis alafestivalidele on ka oma võistlusprogrammi dieet. Kujutan ette, et tegelikult on see žürii töö hulk on ju lõppkokkuvõttes päris suuri ja neid võistlusprogramme on päris palju. Kust inimesed seda informatsiooni nagu saavad, et noh, näiteks ka auhindade kohta lõpuks, et millal näiteks antakse lastefilmide festivali auhinnad välja, kes žüriiks tudengifilmifestivalide puhul on vist nagu lihtsam, et seal tudengid, õppejõud moodustavad žürii ja, ja siis tudengifilmifestivali lõpetamine on alati olnud PÖFFi avamisega, et kas sellel aastal selles osas on kõik vanaviisi, olete seal ka natukene sellist muudatust sisse viimas? Et esiteks ma tooksin, selles mõttes võiksin korrektuuri, et, et noh, et, et ma ei tahaks tudengifilmifestivali seostatakse ainult tudengifilmiga ja ka žüriis ei ole sugugi mitte õppejõud, vaid tavaliselt on nad ikkagi enamalt jaolt päris tunnustatud filmitegijad, keda sinna kutsutakse produtsendid, režissöörid ja võib-olla nende hulka satub üks kõrgkooli esindaja. Et meil on ta lihtsalt sellises lahtris, sellepärast et me tahaksime teda edaspidi hiljem liitlasele Baltic meedia Kolledžiga ja see mõte on olnud tegelikult algusest peale tudengifilmi festival käiks nagu koos käsikäes siis selle kohaliku filmiõppega ja täiendaks seda omamoodi laiendakse avardaks, eks. Et nüüd on ilmselt, ütleme järgmisest aastast õige aeg, vot see nagu liigutus ära teha. Aga kogu maailmas ja mujal on ta ikkagi käsitletav ennekõike kui väga heade lühifilmide festival. Ja seda ta ka on, et see ei ole kindlasti mitte ainult nüüd mingit eksperimentaaltööd. Et ütleme, et tavavaataja võiks mõelda, et mis mul seal teha on, et, et see on ainult puhtalt nii-öelda erialaste tudengit, et asi, et absoluutselt mitte et tegelikult lühifilmide festivalid on nagu väga populaarsed maailmas ja nad on väga külastatavad ja nii edasi, et meil on ta tegelikult samas kategoorias lihtsalt natukene. Me oleme teda kitsendanud enda jaoks, sest muidu me lihtsalt upuksime nendesse lühifilmidesse, et neid saadetakse ilma selletagi meile nii palju. Piisab ainult kui festivali tutvustuses, kasvõi mingisuguses osas jookseb läbi sõna lühifilm, kui hakkavad tulema hordide kaupa. Kes ideede kassetid sellest, nii et selles mõttes on meil nagu see piirang tehtud. Aga kas näiteks kui minna põhiprogrammi filme vaatama, kas siis seal lühifilme ei näidata ei, seal näidatakse animafilm ees. Me oleme, näitame animafilme ainult ütleme, selles saalis, mis on Coca-Cola Plazas siis 500 oli nagu kõige suurem saal. Et seal näidatakse konkursifilmid ees ja selles saalis linastuvad filmid, eska animafilm. Aga kas teil Tarandit, et kui ütleme, tudengifilmide festival on võib-olla natukene laiema kinopubliku huviorbiidist väljas, sellepärast et noh, ütleme puhtalt külastatavuse mõttes ja, ja nii edasi ja, ja samas on seal nagu väga häid lühifilme ja, ja ma arvan, et just nende filmide Tajamine paguks selliseid tõsiseid ja uusi huvitavaid nagu filmielamusi et kuidagi nagu liig ja seda, kas põhiprogrammiga näidates, ütleme selleks ajaks on ju tegelikult tudengifilmide festival enam-vähem ühele poole saanud, kui hakkab põhiprogramm pihta, et võib-olla siis seal ei näidata mingisuguseid Mis aastad tehnilistel põhjustel, et me teeme tavaliselt tudengifilmifestivalist pestoffi ja ta nagu eraldi sansina, aga küsimus on lihtsalt selles, et nad ei ole 35 millimeetri peale üldjuhul. Ja Plaza sa ei ole selliseid väga avatud laiu võimalusi selleks, et neid panna nagu teiste filmidega, et et see on nagu üsna tülikas see nagu selle taha jäänud, et tõesti tegelikult noh, ütleme selles mõttes on meil festivalil mõneti tagasi läinud. Et vanasti, kui me olime Sakalasse ja nagu sellistes alternatiiv kinodes oli kummaline, aga, aga seal olid need vanad tehnilised võimalused, kus me saime palju vabamalt liita erinevatel kandjatel olevaid filme nagu filmides ütleme nii, et, et siin on meil piiratud, meil on kaks saali, kus ma saan seda teha nüüd tulevikku. Põhimõtteliselt see on võimalik. On meil digitaallevi, ma fantaseerin või siis ütleme, mingisugused teised tingimused filmide näitamiseks, sellepärast et loodetavasti see levi ikkagi Eestis läheb veidi paremaks ka näiteks uue Sakala tikkimisega, sellepärast et ega nende kinosaalide hulk just meid väga ei rõõmusta. Tegelikult. Kindlasti, aga suurused on nii, et kui me nagu vanasti enne plaadsat nutsime seda, et meil on ainult suured saalid vanasti vene ajal tehti ju alla 500 koha ja nad ühtegi saali põhiliselt 800000, kas siis nüüd on jälle see häda, et nüüd on meil kohutavalt väikesed saalid 100 117 140, et noh, et, et noh, niisugust kuldset keskteed ei ole, võib-olla seda ei saagi saama, nii et noh, eks ta on nii nagu ta on. Festivali ajal see ei olegi võib-olla nii halb, et mõned filmid on välja müüdud ja tekib selline nagu ütleme, üldine asi, et tavaliselt kas sa said pileti või saanud ja siis ürita saada kordusseansside piletid, et et see kõik käib ilmselt nagu festivali elu juurde ka ja tekitab mingid teatrid, nagu erilist tunnetan. Aga kui lähemalt rääkida programmist, siis ma saan aru, et kuigi need festival hakkab juba kahe nädala pärast ja algab ta tudengifilmide festivaliga siis veidi aega on tegelikult võistlusprogrammi väljakuulutamisega ja seda teed alles nädala aja pärast. Aga kui me üldse võime vaadata, et sa ju oled ise sellel aastal aktiivselt ka filme valinud? Keel on paljudele festivalidele vaadanud ilmselt ära no kui ka väga tõsise hulga filme. Et missuguse mulje sulle jättis tegelikult aasta 2005, no suurtes piirides, sellepärast et filme aastad on ju väga erinevad ja, ja me hindame tegelikult ju aastaid selle järgi, et kui veer huvitavaid linateoseid on, tal on nii-öelda vanadelt meistritelt ja missugused uued nimed on välja hüpanud pärlidena suurtelt filmifestivalilt. Et selleks peaks mul olema täiuslikku vastust, anda sellele küsimusele aega natukenegi maha istuda ja lasta seda aastat iseendal silmadest läbi ja mingisugustki selektsiooni ja noh, analüüsi teha, sest tavaliselt mul ei ole seda aega, ma olen nagu selline suu kiiv sööja seriti siis augustist kuni oktoobri keskpaigani vaatab peaaegu, et iga päev kuskil neli-viis filmi kiirelt muudkui vali, palkas paremale või vasakule, paremale või vasakule, eks et ja siis juba nii nagu see paremale vasakule on ära tehtud, siis hakkan oma kilude ja võileibadega tegelema menüüde kõige muudega. Nii et, et selles mõttes ei ole ma kindlasti see inimene, kes hetkel vähemasti suudaks teha sellist põhjalikku läbilõiget eelnevast filmi aastast. Aga mis on nagu kummaline on nagu küll, et, et on olemas mingid tendentsid, mis hästi teravalt hakkavad silma mingitel mingitel aastatel, mitte alati, see ei pruugi see nii olla. Et ma mäletan, et oli mingi paar aastat tagasi, kus ei saanud üle ega ei mööda, iga teine film käsitles keskea kriisi ja see tõesti oli nii, olgu ta siis kas naise poole pealt vaadatuna mehe poole pealt vaadatuna või siis paari seisukohalt aga oli keskea kriis siis sellel aastal Maristisin selle tendentsi Kesk-Euroopa per vestlusteks. Et massiline filmide hulk, mida ma siis nägin festivalidel, rääkimata sellest, mis meile saadeti, mis tulid just nimelt Kesk-Euroopa riikidest, ütleme seal Belgia, Prantsusmaa, Austria, Kreeka, isegi mis käsitlesid siis mingisuguseid psühholoogilisi, psühhiaatrilisi keisse, niukseid, tõelisi perverssusi, selliseid psüühilisi kiikse Missis väljendusid, enamalt jaolt mingite pantvangide võtmises, piinamises ma ei tea, milles, ja see oli peaaegu et nagu iga teine film, mida ma vaatasin sellinud Ma juba lõpuks naersime, teeme pantvangifilmide festivalil, see on nagu, mis, ütleme minule jääb seda aastat kindlasti meenutama väga pikaks ajaks, nii nagu see keskeakriisiaasta siis samas on nagu nagunii, et, et ma ei suuda meenutada sellel aastal mitte ühtegi sellist vägevat hitt. Et noh, niisugust filmi, mis, mis on mind nagu lahti raputanud ja mis neid nagu võiks pikaks ajaks meelde jääda. Küll, aga ta on olnud nagu väga huvitav aasta selles mõistes, et ta koosneb väga paljudest pisikestest, ma mõtlen pisikestest selles mõttes, et et ei ole nagu selliseid suuri laiu üldistusi ja sellised enneolematuid, sõnumeid, mida maailma kasutatakse. Et see, see ongi see, mis ma mõtlen, et nagu hiti all, eks. Aga ta koosneb väga paljudest sellistest pisemat sorti väga huvitavatest autorifilmidest. Et selles mõttes mulle ka meeldib meie tänavuaastane programm, tal ei ole selliseid noh nagu ka Assad on nagu erinevad, et vahel on nagu sellised tohutult suured tippudeks ja siis selline ühtlane maastik. Et see aasta, kuna nagu filmiaastast tervikuna ei olnud selliseid ah ja oh suuri pusid isegi vaatamata ka nimedele, kes on nagu sellel aastal oma filmidega välja tulnud. Aga, aga mäestik ise on nagu hästi huvitav kusjuures just läbi nende probleemide, mida käsitletakse ja noh, nagu ma ütlesin, et noh, lõppude lõpuks okei, ma võin irooniliselt ütelda, et Kesk-Euroopa perverssusi, eks. Aga eks seegi anatunnistusest millestki. Et missugused tendentsid, mis, mis põhjustena filmid tekivad ja nii edasi, et miks just sellisel kujul teatud teemasid käsitletakse, eks. No mingil määral selline isiksuste identiteedikriis just, aga seda oli märgata tegelikult noh, väga hea indikaatoreid on ju Berliini filmifestival ja, ja siis kauni filmifestival ja Veneetsiasse meil küll Eestist vaevalt keegi satub lihtsalt rahalistel põhjustel, ütleme ausalt, aga, aga seal oli ka märgata, et ikkagi nagu sakslastel on väga tõsiselt nende nagu rahvusliku identiteedi küsimus endiselt nagu väga aktuaalne, aina rohkem ja rohkem hakkab filme tulema teisest maailmasõjast, holokaustist ja, ja muust sellisest ja, ja samas on ka huvitav tendents see, et nad hakkavad tegelikult mingil määral otsima võib-olla õigustust ka teises maailmasõjas juhtunule, sest siiamaani kuidagi see on täiesti tabuteema olnud. Ja samas nagu sa väga õigesti märkisite, eesti Khani filmifestivalil, vaatamata sellele, mis koosnes jälle täielikust tähtede plejaadist täiesti pakkunud silmapaistvaid linateoseid, mis oleks nagu sellest reast väga tugevalt välja tulnud. Et kindlasti ka nüüd, kui vaadata Euroopa filmiakadeemia auhindade nominente, mis just nagu ka meil ajakirjanduses siin paar päeva tagasi võib-olla ära trükiti siis noh, seal just nimelt väljendub seesama, mida sa enne kirjeldasid tegelikult, et Haanekese film, Hyden, mis on tema inglise keele levi, pealkiri on üks, üks väga suur tegija samamoodi Sofi Soll, mis jookseb meil praegu sõpruse kinos ja. Mis on nii ka, tegelikult see nii on, aga muidugi noh, ütleme Euroopa filmiakadeemiaga, mille liige ma ise olen, on üleüldse natukene lood kehvad, et, et taas, et kuna mul on vahel nii õudsalt kahju, et tegelikult mu elutempo nii kiire, et mul on tunne, et ma kappan ainult läbi kõikide erinevate nähtuste ja ma ei tea, missugusel ajahetkel ilmselt teises ilmas suudan males mingisugust sünteesi teha ja ja analüüsi üldse teha sellest. Et kuna muutsid paar aastat tagasi oma valimisprintsiipi või see, kuidas filmid sinna satuvad, mulle tundub, et nojah, kuigi samas on ta seal jällegi nii laiapõhjaline, kuidas nad sinna satuvad, et näiteks ta jah, loomulikult näitab mingeid läbilõiget, et see tase tegelikult iga aastaga läheb aina ebahuvitavamaks. Et ma mäletan, et paar aastat tagasi, kui ma sain selle Euroopa filmiakadeemia kastikese, nagu ma nimetan teda nad saadavad liikmetele, siis selle kastist iga liige peab saatma tegelikult siis nagu oma valiku sinna nominentideks. Käed värisesid ja mõtlesin, et ah, enneolematu mõtelda vaid 30 kunsti teostaks. Et neid ma suhtun sellesse suhteliselt külmalt, et on suhteliselt keskmised filmid on enamalt jaolt professionaalsemad. Teostatakse vaieldamatult aga ütleme, võib-olla see sisu ei tule nii taha, et see on ka nagu ühtlustunud ja ma ei tea, kas turg tingib selle või mis, aga, aga no praktiliselt ta nii on ja ütleme, selliseid heledaid tegijaid nagu noortest, et noh, nagu Lars von Trier oli veel siin 20 aastat tagasi, kes tuli, nägi ja võitis, siis, eks ju, et kes ise on ka kuidagi nagu langenud selles mõttes oma vormi eksperimenteerimise võrku ja sealt kuidagi ise ei suuda nagu välja rabeleda. Siis noh, tõesti on väga raske öelda, et ja kõik need skandinaavia filmid, mis ka nüüd aina rohkem ja rohkem auhindu võidavad on ühest küljest suhteliselt konventsionaalseid selles mõttes jällegi tehtud täiesti perfektselt. Aga. See on nii nagu ma naersin, jälle omaette. Vaat ma ütlen, et, et on halvad ja head küljed sellel suurel vaatamisele kokku ja korraga nii palju, eks et, et ma ajasin lihtsalt, et on tekkinud nagu Taani filmitööstus Taani Hollywood. Et täpselt nii nagu Hollywood laseb neid saiakesi ühes ja samas vormis välja, nii on taanlased hakanud laskma täpselt sellises ühes vormis neid saiakesi välja Taani filmida peaaegu et võimatu eristada üksikud ainult nendest eristuvad veel Lars von Trieri taolised ja siis veel paar tükki täpselt välja töötatud ja väljatimmitud stsenaarium, mis on väga hea film seisab väga hästi koos, nad on täpselt teatud niisuguses kergus astmes, hoolitsedes, et vaatajad nagu väga Iruineeritaks, suurte sügavate probleemide käsitlustega ja nii edasi ja nad on omandanud muidugi omal maal nagu väga hea kuulsuse populaarsuse paga. Hea külastatavus on nendel. Aga samas noh, ütleme festivali valijate seisukohalt või ütleme väljapoolt vaadatuna. Et selline väga huvitav Taani film kui kunstiline nähtus tegelikult on taas ikkagi väganywelleerunud ja, ja see on nüüd küll ma tean, et, et on nagu üsna nende poliitika tulem ilmselt, mida nad ise kartsid, kui viis aastat tagasi vahetus nende juhtkond ja ja vahetus ka täielikult sisemine selline filmipoliitika, mis võttis suuna ainult sellistele potentsiaalsetele hittidele. See on nüüd nagu ilmselt see tulem selle juures, et, et ta on nagu väga ühenäoliseks muutunud. Aga mida sa näed? Kust ta nagu tulemust, selliseid nagu värskemaid tuuli puhanguid, et on neid üldse tunde Euroopast kuskilt? Neuroopaga on nagu raske või, või ütleme niimoodi, et eks ta puhub kogu aeg, et on olemas selline hea kasvulava nagu Prantsusmaa, kus on ikkagi filmitööstus niivõrd hästi dateerida. Ta sõltub rahadest tegelikult ikkagi väga palju, kus noorte pealekasv on nii suur ja, ja, ja väljalastud või valmivate filmide arv on nii suur, et nad selle keskele mahub. Väga palju andekat ei püüta ja, ja vanameistrid ja kõike mida iganes. Aga mis mulle nagu tundub, mis ei käi küll päris Euroopa all, aga kus tegelikult on praegusel hetkel nüüd nagu viljad kätte tulnud, on Venemaa tegelikult taas kuskil Jeltsini valitsemise lõpuperioodil, kui kui riik otsustas anda nagu äärmiselt tugeva finantssüsti vene filmitööstuses mitte ainult tootmisse, vaid ka kinode taastamise, hariduse taastamisse nagu tervikusse, kui sellisesse. Ja lisaks kõigele tegi ka maksusoodustusi nendele firmadele, kes nagu raha investeerisid filmitööstusesse filmidesse, eeldades, et niikuinii pestakse raha, aga ühtlasid õigesti, arvestades, et vaatamata rahapesule ja filmi ikkagi rohkem. Ja ilmselt oli see nagu väga õige arvestus, sellepärast et praegusel hetkel on vene filmitööstus. Mul puudub statistika, ma ei tea, mitmekordistunud võrreldes seal veel aastat, viis tagasi iga aasta praktiliselt yhekordselt, aga rääkimata sellest, et, et iga aasta tehakse seal vähemasti ütleme 30 vähemalt väga tugevat mängufilmi, mille hulgast poole moodustavad tegelikult noorte režissööride tööd. Et seal on nagu näha, kus Tulawind nagu tugev peale kas ja väga uuesti nagu ausse tõusnud, väga hea operaatoritöö ja noh, niisugune heavy üldse visuaalne küll filmi ikka ja nii edasi, et et see annab nagu, nagu, nagu hetkel mulle tundub, nii. Jaa, kus on veel nagu väga huvitav, tegelikult on Balkan vaieldamatult, et sealt tuleb nagu praegusel hetkel palju huvitavaid filme, palju jah, see on proportsionaalselt palju. Kõik on võrdluses millegiga, kui üks riik teeb kolm filmi aastas. Aga need kõik kolm tükki on väga tugevad, siis seal palju. Ei, ei, ma olen sinuga täiesti nõus, selles mõttes. Sest sellel aastal ka käia Balkani filmifestivalidel ja filmiturgudel ja Estan siin hea sõnaga meenutada Sarajevo filmifestivali, kus tõesti tegijatel on äärmiselt raske, et noh, puudub igasugune riiklik toetus ja ja noh, selles mõttes on küll hea, et need turud on nagu tunduvalt suuremad kui Eesti omad, et seal võib nagu siiski nagu lootma jääda, et see film midagi tagasi Stalini suuremon, ega Sloveenia, Makedoonia ja nad on kõik suhteliselt omamoodi kinnised tuludelt ikka taimse naabriefekt, et ega, ega naaberriigi filmi nii väga ei võeta oma turule. No jaanuari Bulgaaria ja Rumeenia, noh näiteks. Ja siis seal oli võimalik. Näha tõeliselt korralikke filme nagu sügavaid, noh, ütleme võib-olla on tõesti tippfilme oli seal kuskil kolm-neli ja, ja kusjuures mul õnnestus näha ka ühte filmiriigist, mis nagu on justkui alles sündinud Kosovost nimelt ja midagi nii hea, seal oli tegemist nagu sellise minimalistliku seisundi filmiga ühest külast, mis oli allegooria kogu Kosovos toimunule. Külahulludest öeldi, et hullumaja eest, kui seda lõpeb, siis lastakse nagu kulud nii-öelda ilma laiali. Ja see olin täiesti hullu, pööraselt ilus film nii visuaalselt kui ka ülesehituselt. Ja see sai ka žürii Grand Prix, aga mitte ainult sellepärast, et osaledes seal projekti turul. Ma nägin väga häid stsenaarium, seal oli nagu esitatud 10 projekti ja, ja väga võimekaid tegijaid, kes noh, näiteks ka tahaksin siin kuulajate tähelepanu juhtida ka filmile Lost and Found, mis noh, selles mõttes on huvitav eksperiment, et see on see film, kus on siis just Balkanimaade lavastajate lühifilmid tehtud. Kas see tiks siis seob meie Mait Laasi poolt tehtud nukufilm? Ja ja selle linastub PÖFFi raamides, no näed seda kolmandal detsembril, jah? 19 30 vist, kui ma ei eksi. Palun, tulge kõik, et tõesti, seal on õudselt huvides, te saate sealt nagu läbilõige ja te saate nagu tegelikult aru, et kuivõrd head režissöörid on sealt tulemas ja mul on hea meel, et, et ka need režissöörid on Tallinnas sellel ajal oma filmi esitlemas, nii et, et ma usun, et selline kassett nagu annab väga hea ülevaade, ei ole võib-olla väga paljude nende lavastajat veel võimalus olnud teha pikka filmi, nagu seda on näha, et kuivõrd hästi see lugu seisab ja kuivõrd siis on üles võetud minu meelest huvitav, mis seal regioonis, et lähiaastatel toimima. Ma hakkab, no aga tasub meenutada, et ikkagi see on väga vana ja väga noh, ütleme huvitava filmikultuuriga maad, mille ühine koondnimetus oli kunagi Jugoslaavia mis tervikuna oli väga tugev filmikunst, lihtsalt, mida omal ajal meie ei näinud, nii eriti aga mis on tegelikult väga suurte sügavate traditsioonidega ideest rääkida. Veel maailmakinost, et me oleme rääkinud aastate kaupa siin ka filmi veel saates, et ühel aastal meile pakuvad huvi nagu filmid Hiinast, siis Lõuna-Koreast, siis nüüd on hakanud tema filmid Taist, et kas on ka selliste nii-öelda uut piirkonda, mis on sulle nagu huvi pakkunud sellel aastal või mis on sind üllatanud? Ei, otseselt nii ei ole, tähendab, ma nagu vaikselt iseendale nüüd hetkel Tutkin aafrikata. Aga vaat siin on nagu veel mingi sellised barjäärid, mida, mida ma pean vist enne kõigepealt ise ületama ja siis ma sain hakata siia üle tooma või noh, ütleme leidma seda nagu neid õigeid õigeid filme, filmitegijaid üles. Tundub, et see nagu teraikovi ikkagi suures osas meie ja meie jaoks küll, et siin on nagu üsna nagu raske ligi pääseda. Tegelikult on ju veel selliseid kohti nagu Süüria ja Iraak muideks ja nii edasi, et noh, et meie festival selles mõttes on ikkagi noh, niisugune väike ja vaene festival, et, et me ei saa oma valijaid ta nagu väga üle maailma laiali, et neid filme nagu sellisel kujul üles otsida ja vaadata, et noh, et see nõuaks tegelikult või isegi mitte ei ole nagu küsimus selles, et mööda festivale niivõrd käia, kuivõrd käia, nagu, kui tahta olla professionaalne valija, siis käiakse juriigitsi spetsiaalselt vaatamas. Film vaata, seal on meil üks selline suur arengut. Kui nüüd rääkida veel selle aasta pühiste võib-olla sa annaksid kuulajale soovitusi või vähemasti mingisuguseid vihjeid, et kuhu poole vaadata ja mida teha ja, ja kust üldse informatsiooni mitte saada ja milles avapauk käib ja millal üldse on võimalik näha esimest korda programmi ja millel on võimalik hakata nüüd juba ostma piletit, kuid enne veel, kui ma nagu, nagu nende avaaukude juurde läheksin, ma tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et meil on sellel aastal väga huvitavad eriprogrammid. Meil on selline maa, on fookuses nagu, nagu küllaltki suur, aga samas tundmatu filmima nagu kanada. Tegelikult see on selline unikaalne nähtus, kus on olemas nii inglisekeelne filmitööstus, prantsusskeem, filmitööstus et kindlasti tasub nagu raami jälgida. Ja siis mulle tundub, et üheks meie festivali hitiks võiks kujuneda Mart Laari poolt kokku pandud filmiprogramm kõige keelatumada. See on siis selline külm sõda ekraanil, sellega seonduvalt peas tekkima ka mingisugusel festivalipäeva, mida ma võin hetkel ei oska öelda, et me ei ole jõudnud kõike paika panna ka avatud diskussioon, millest siis nii Mart Laar kui pool Google ja võib-olla ka härra Ilves võtavad osa. Et ma arvan, et see on üks niisugune huvitavamaid asju. Aga kogu see programm, võistlusprogramm ja ja panoraamfoorumid, kõik, mis iganes, kogu see suur ja, ja hullumeelne, värke hakkab siis nagu etapiliselt üles minema internetti, et kõigepealt alafestivalid, kes stardivad tõesti juba 24. ja sealt nad siis riburadapidi lähevad animatsioonifilmifestival animaid. Ani, meditsiin, mis see aasta toimub kinos Sõprus ja siis edasi on laste ja noortefilmide festival endiselt, et nukuteatris ja siis tudengi ehk lühifilmide festival taas kinos Sõprus siis on meil olemas selline asi nagu Baltic Event teatavasti, mis promob Baltimaade filme väljapoole, aga sellest võiksid sa ise paremini rääkida, kui mina kasvab, iga aastaga saab aga hoogu ja tuure juurde. Ja mis on ka tore nagu vaadata, tegelikult üritavad selliseid asju teha nagu kõik festivalid mingit pidi, aga üldse mitte ei õnnestu kõigil see nii hästi nagu meelde seni on läinud. Ja siis teisel detsembril alustame siis meie oma suure mängufilmide festivaliga, mille avamine seekord toimub Sakalas ja lõpetamine on kosmosesse lõpufilmiks, on siis Peeter Simmi sakslastega ühistöös valminud verivärske uus eesti film kõrini. Ja kogu see info peaks minema siis üles meie koduleheküljele. Ma ei julge täpset kuupäeva öelda, aga ütleme niimoodi, et kusagil 14. novembri tuuris ja täpselt ka eelmüük siis peaks käivituma, nüüd on nii, et meil on, kataloogid on trükis, peavad minema kavad trükki ja sellest sõltuvalt siis tuleb meie eelmüük hakkab peale, hakkas siis 14 või 17 kuidas me neid siis sealt Ta saama, aga see kõik noh, ütleme nii, et kuna eelnevatel pressikonverentside pressiteated, et siis lihtsalt jälgige meediata, et olla informatsiooniga kursis ja nii palju on ka veel täienduste uuenduste, et Coca-Cola Plaza on lubanud oluliselt paremaks teha piletite internetti, ehkki et oleks mugavam meie filmivaatajatel, kuidas seda paremini koostada, ostukorve enam vanasti oli, nii et sa pidid pärast igast filmi nagu ennast välja loginud, nüüd nagu seda tarvidust ei ole. Ja seal on veel nii mõnedki muud uuendused ja nii et jällegi tasuks nagu uurida ja jälgida seda. Aga on mingid süsteemid, käätse müügiks, 10 piletit korraga, aga see oli meil festivali paisale. Ei passi meil ei ole, me ei saa seda teha, see on tehniliselt jällegi sõltuvalt toimumiskohtade iseärasusest ei saa tehas, aga aga meil on nii, et kes ostab näiteks 20 piletit, saab odavamalt, aga need 20 piletit tuleb kohe ja korraga välja osta, see on mõeldud selleks, et kino külastaksid, saaksid tuttavaks eelnevalt kasvateis võivad Isamaa seltskond kokku panna ilusasti rõõmsalt, siis niimoodi ostame piletid veel. Ja veel on uuendus, on siis. Viru keskuses hakatakse müüma ka meie festivali pileteid, nii alafestivalide pileteid kui ka siis suure festivali piletit. Ühesõnaga jälgige reklaami, 14.-st kuni seitsmeteistkümnenda nii selles ajavahemikust tulevad piletid. Selge, aga no ikka väga tahaks teada, mis filmiga The avate festivali, sest ega see ka alati Ka oluline, mis silma avab, meil on nagu selliseks traditsiooniks kujunenud, kuigi me just arutasime, et see traditsioon on majanduslikult natukene kahjulik, et me edaspidi võib olla sellise valemiga ei ava, vaid tekitame hoopis selliseid üritusi festivali keskele, nagu kunagi oli Filiplas taas koos Eesti kontserdiga läheme me siis toonud kohale programmi, see on siis tummfilm, sandargi, kannatuseta, draiveri versioon ja siis on meil selline ultramoodne enneolematult kuulus elektroonilise muusika helilooja Prantsusmaal La suu, kes tuleb oma bändiga seda filmi siis elustama. Ja see oligi nagu see mõte või noh, üks paljudest, miks me läksime sellega tagasi Sakalasse sellepärast et Eesti kontserdisaalis see muusika ei pidavat nii hästi kõlama, küll aga Sakalas. Nii et pileteid on muideks müügis küll väga väike arv, aga nad siiski on müügis veel. Aga see. Difilmneid lõpetab festivali on küll üks üks väga tore uudis selles mõttes, et ega päris tükk aega ma ei mäletagi, et meil oleks eesti film avanud või lõpetanud festivali meil. Pidi vanad ja kobedad lõpetama ma tahaks loota, et ei juhtu sama asja, kus poole festivali pealt selgus, et film ei saa valmis. Selge, aga nüüd veel, lõpetuseks tahaks siis küsida, et sellist valusat küsimust, et kesi sellistest säravatest tähtedest, mis ma sain aru tekstide vahel eelarves tohutu augu, küll kes nendest säravatest tähtedest on lubanud siis Eestimaa pinnale oma jala tõsta, sest teadupärast me kõik eelmisel aastal väga ootasime pitse kliinevaid ja Jumalale tänu ta tõesti lõpuks jõudis ja esines suurepäraste loengutel, aga ka sõpruses ja oli võimalik vaadata tema filme, et aga mis sellel aastal ja kuidas. Sa suud, ma juba nagu nimetasin eksa, et ega tema siis neid ka nüüd niisama kuskilt riisutud ei ole, et on tõesti väga kuulus. Ja siis eilse päeva seisuga peaks tulema meile siis ütleme kaks inimest, kelle filmid mõlemad on eelnevatel aastatel auhinnad saanud. PÖFFil oli elevant ja tema režissööre kasvansant. Et oh seda õnne, rõõmu ja kurvastust üheaegselt. Ja teine on siis Christopher Doyle, see on maailmakuulus operaator Bon karvai filmide põhioperaator ja nii edasi oli möödunud aastal teatavasti tema filmitud 2046. Nii et, et need on nagu meil hetkel nii siuksed, kõige staarimad. Aga nad on A-klassi tegijad ja siis on ka meie žüriis väga sellised tuntud inimesed, ma mõtlen, nagu meie põhifilmi žüriid on. Toomas mauh on siis Werner Heltsak nii-öelda ihuoperaator aastaid olnud ja siis Ameerikast on meil Tseems raga on siin me oleme koos kirjastus varrakuga tema luuletuste kogu välja festivali ajal ta nimelt nii poeet, stsenarist, dramaturg kui filmi toimetaja. Eks tema huvitavaid projekte, mida ta toimetaja nad on ristiisa, näiteks žürii esimees on meil taas naisterahvas. Evaisaks on narrast, tema filmidest on elling. Kas olnud siin nüüd hetkede hoobilt ei oska öelda, neid on veel olnud, ta on isegi Eestis enne käinud. Ja siis selline naljakas juhtum oli see, et ma mõtlesin, meil sellel aastal tulevad jälle nagu neli meest, üks naine, naine on siis nagu žürii esimees ja kutsusin ka Türgist sellise režissööri nagu kus talgu mõni absoluutselt veendunud, et meesterahvas sest kõik tema filmid on sedavõrd sügaval filosoofilised olnud, et tõesti. Ma olen ise naisterahvas, aga ma ei uskunud, et minu suguõed võivad viis filosoofilist filmi teha. Ja siis, kui ma olin kutse ära saatnud, siis selgus, et Ta on naisterahvas ja ta tuleb suurepärane. Aga jääme siis ootama kõiki neid. Suurepäraseid filmitegijaid maailmast ja mitte ainult loomulikult neid, vaid ootame innuga ka Pimedate Ööde filmifestivali filme. Tänan teid kuulamast, soovin edu Pimedate Ööde filmifestivalile ja sul eelkõige Tiina rockis, aga leidsid aega, et sellisel ülikiirel hetkel tulla rääkima meile, filmidest. Kohtume teiega juba sellel ajal, kus venelased filmifestival hakkab lõppema. Seniks kõike ilusat stuudio seal Irina Siljas ja külalisena Tiinale.