Tere taas kõigile filmihuvilistele. Kõigepealt sooviksin teile head uut filmiaastat ja nagu kombeks, alustame siis tagasivaatega eelmisesse aastasse, teeksime kokkuvõtteid ja vaataks, mis võiks selline helge tulevik meile filmimaailmas tuua. Saatekülaliseks on Ilmar Raag filmiekspert vaieldamatult tulevikus ka tuntud stsenarist ja võib-olla ka lavastaja Jaak Kilmi, kes on endale filmiilmas juba nime teinud. Kelle kohta ei pea isegi ütleme mitte ekspert, vaid, kes on lihtsalt Jaak Kilmi ja kõigile on asi selge. Just nimelt, keda me peaksime õnnitlema ka selle puhul, et ja filmile ja tema filmile kohtumine tundmatuga omistati aasta parima filmi tiitel. Just nädal aega tagasi Eesti filmiajakirjanike ühingu poolt. Ja kõigepealt südamlikud õnnitlused, Jaak, aitäh. Ühest küljest võib öelda, et see otsus oli mõneti ootamatu, sellepärast et nagu kirjutab ka Eesti Päevaleht, on tegemist kerge ja muretu filmiga ja selliseid tõsiselt võetavad inimesed, nagu Eesti filmiajakirjanikud otsustasid anda filmi aastaauhinna aastal 2005 siis sinu filmi ja kuidas ise hindad seda suurt au. Ma olen ka kuskil ütleksin ühes intervjuus, see võis olla seesama Eesti Päevaleht, et et see tuligi natuke üllatusena, kuna kuna ma hindasin seda siis kergekaaluliseks linateoseks Aga samas oled sa ju ise olnud filmiajakirjanike ühingus kui võib-olla isegi veel praegugi liige ja tead küll, neid vaidlusi, mis on seal viimasel hetkel tekkinud mis on teinekord möödunud aastatel toonud ka varem ootamatuid auhinna saajaid. Tähendab, ma olen jah, tõesti ka endiselt selle sama ühingu liige, kuigi aasta filmi hääletusele ma ei osalenud mõistetavatel põhjustel. Siis jah, see toimus meili teel, nüüd seekord vist ei toimunudki läbirääkimisi. Aga peaksin teile ütlema ka sellise huvitava fakti, tegelikult et kui me läheme nüüd telgitagustesse nii-öelda, mis võib-olla meie kuulajaks võib Kõik oli ilus, ära rikkuda. Samas huvitav, sest ega meie filmi peegel tihtipeale peegeldab ka teist külge väga-väga-väga ilmekalt. Nimelt oli tegelikult ju kandideerimas viis filmi ja kõik need filmid ühel või teisel moel olid seotud filmiajakirjanike ühingu liikmetega, et paljud ühingu liikmed on nüüd lihtsalt kirjatsura staatusest välja astunud, neist on saanud filmilavastajad, mõnedest isegi produtsendid ja tundub, et tegelikult ühing ei ole ju oma tähtsust kaotanud. Aga siiski on, pean ütlema, säilitanud ka mingisuguse objektiivsus selles mõttes, et, et vähemasti need ühingu liikmed ei hääletanud. Aga teisest küljest, mida tõesti nagu kõlas teiste filmitegijate suust, on see, et, et miks ei käida välja viie parema filmi hulgast nagu need nii-öelda tõsised mängufilmid ehk need suured mängufilmid, mis jooksid kinolinal pikemat aega, mis olid tehtud 35 millimeetrise filmilindi peale. See oli see etteheide, mis kõlas sellel aastal, kui päris aus olla, kui mälu teritada, siis eks see ole ka iga aasta seesama jutt olnud. Ei no selles ei saa süüdistada filmiajakirjanik, et nad jätsid või et me ei teagi, mis vormis rääkida. Et nüüd nii-öelda kino mängufilmid, filmitud 35 millimeetrisele kallile filmilindile ja tähelepanuväärse eelarvega, et need välja vaid sellepärast, et ilmselt ei olnud seal midagi tähelepanu väärset. Ma mäletan seda, kui kui ühel aastal sai Marko Raadi film esteetilistel põhjustel filmiajakirjanike ühingu auhinna 99 võis olla tõesti nii ja siis anti seda auhinda üle ja siis tolleaegset auhinna patroonid. Perekond Kased olid sellest väga häiritud. Et tõsiseltvõetavate teoste kõrval äkki pälvib priisi hoopis pooletunnine selline otsinguline dokumentaalfilm, milles asi? Aga ma kõigepealt teeksin võrdluse, mida kõik tõsiselt võetavad inimesed mulle kohe nüüd pahaks panevad. Filmiajaloost me ju mäletame, uus laine sündis samuti endiste filmikriitikute käe läbi ja selle peale on mõned prantsuse kino alternatiivajaloolased veel tänaseni pahaselt, kes ütlevad, et see kriitikute grupp, kes alustas ka jeede Cinema veergude vahelt kus oli Niitrifoogudaar, Rumeenia ja nii edasi et need tegelikult ka mediatiivselt okupeerisid selle ruumi, kus räägiti filmist. Seetõttu mitmed teised tähelepanuväärsed filmid, mis valmisid samal ajal Prantsusmaal, jäid tähelepanuta. Nonii näiteks on ette heidetud, et kuna Kajeedusinema kriitikud olid kõik väikekodanluse, siis uus laine vähemalt 60.-te esimesel poolel on sellise väikekodanliku maailma valukandjaks. Samal ajal kui Alžeeria sõda, mis oli tähtsam poliitiline sotsiaalne asi jäi sellest filmimaailmas täiesti välja. Ei, väga huvitav paralleel, sellepärast et kui me hakkame neid samu sündmusi prioritiseerima Eesti peale, siis kui ma just ennist nagu mainisin seda viite filmimisel seotud filmiajakirjanike ühinguga siis tähendab, et tegelikult noh, nii-öelda filmikultuurieliit sünnibki selles samas kitsas ringis ja nüüd ta on muutumas tegelikult ühest küljest sellisest perifeerse nähtusest mainstream ehk siis need inimesed, kes tegelikult häkkisid, kinol töötasid nii-öelda metatekstina, siis on ise loomas nüüd seda uut nähtust uut Eesti filmi ja ütleme, selline vana vananenud konservatiivne kinematograafia vorm sellise suure mängufilmivormis ei paku enam huvi. Paistab ka, et vaatajale seepärast need numbrid võib-olla ei olnud eelmisel aastal kõige suuremad, aga teisest küljest liigutakse kaugemalt rnatiivse vormi poole ehk siis nii-öelda telemängufilmi poole ja dokumentaalfilm poole, mis, mis tähendab seda, et et seda on nagu lihtsam ka finantsilises mõttes teha ka tootmise mõttes teha, teostamise mõttes teha ja, ja ta annab Kiirema efektsema, jaga huvivakuvama tulemuse. Kas see on murranguline aasta Eesti filmis 2005. See kõik on tore, mis sa räägid, lihtsalt püüan korraks meid nagu maa peale tagasi tuua, et tegemist on ühe sellise üsna väikese preemiaga teiste suurte preemiate kõrval, nii et me ei saa seda nimetada veel premium rahaliselt kindlasti kopsakam ja et ühesõnaga me ei saa seda veel nimetada mingisuguseks läbimurdeks meistri medtegelikult, et on sellised üks tunnustusavaldus ühele filmile ühel aastal. Aga kindlasti ta mingisugust trendi peegeldab sest laias laastus see, mis on filmiajakirjanike ühingu auhindade varasematel jagamisel toimunud, on reageerimine ametlikke filmi ambitsioonidele. Ja peamine, mul on tunne, on olnud liiga suure ambitsiooni karistamine ehk et kui keegi on oma filmi liiga palju promonud, kui keegi on lubanud, et nüüd tehakse midagi erakordset ja samas need tulemused ei ole kohe kiiresti kõigile kätte tulnud siis on filmiajakirjanike ühing peaaegu alati just nagu meelekasunud opositsiooni. Oleme püüdnud auhinda anda alternatiivsele filmile, ehk et ka mina mäletan aastate tagant vähemalt kahte-kolme aastat, kus filmiajakirjanike ühing läbi rääkides demokraatlikult hääletades jagunes kahte või kolme leeri, kus ühed olid nii-öelda vanade peerude toetajaid ja teised olid noorte, kuidas viisakamalt väljendanud lihaste. Noh, see on juba väga ilus väljend noorte vihaste meeste toetajad ja siis sõltus enam-vähem sellest, kuhu poole see soov, kes seal keskel oli, kuhu poole ta lõpuks kaldus, kas ta jäi klassikuid toetama või siis noori toetama. Kui aasta kui sai Marko Raadi teine film Agent Sinikael selle preemia siis ilmselgelt nii nagu kui Esto TVd filmid olid päevakorras, ilmselgelt otsustati seal vastandina institutsioonile ja liiga suurele tühjale kerale pigem anda preemiat sellele alternatiiv samale filmile. Selles kontekstis vaadatuna on see aasta pigem tõepoolest natukene teistsugune, sellepärast et ma julgeksin, vaata et kohtumine tundmatuga. Kokkuvõttes selle kära suhtes ka nii väga teistmoodi oli, kui, kui võtame teised suured uhked filmid nagu stiilipidu ja kõrini. Jah, tegelikult viie filmi hulgas oli ka teine telemängufilm libahundi needus, mis vaieldamatult on ka suhteliselt eksperimentaalse vormiga. Üsna napilt jäi välja august 91. Nonii ja teised kolm olid dokumentaalfilmid, mees animatsioonist küll ütleme selline kombinatsioon, võib-olla animast dokumentaalfilmist meiega fiktsioonist siis keda üldse auhindadest ja kuna meil selle aasta esimene saade on, siis, siis on ka see nii-öelda kingituste saade, ehk siis siis kõik olulisemad filmiauhinnad on nüüd ja ära jagatud aasta 2005 eest. Nii, ühest küljest filmiajakirjanike ühingu auhind, mis on kõige vanem, mida antakse välja 94.-st aastast ja ka Kultuurkapitali auhinnad, millest me täna hakkame rääkima ja, ja Ilmar, sina kui Kultuurkapitali audiovisuaalsihtkapitali liige osalesid samamoodi nende filmide valik, Kull ja teil oli ju tegelikult ees mitte isegi eelvalik, vaid teil oli kogu Eesti filmi nagu toodang. Ja, ja lõpuks sai ka päris palju auhindu nagu välja antud, siis need ongi tegelikult kaks auhinda, Kultuurkapitali auhinnad ja filmiajakirjanike auhinna, mis kätte antakse, sellepärast et siiamaani ei ole loodud. Ütleme selliseid laiem põhjalisemalt auhinda, et kus publik hääletada ühest küljest või mida annaks välja ütleme ka filmiala inimesed, et siis mis mis tahes vormis mistahes ühingu. Analoogselt lätlaste Elieelais Kristaps ja auhinnale kas toimub suur tseremoonia, jagatakse pronksist kujusi parimale Monteeriale ja kaaluks sellisele kadunud suurele vankrile, sest minul on jällegi tundub, et selline suur väikese Eesti-sisene Oscari gala on isegi kohatu natukene, sestap on see olukord, mis meil on täitsa normaalne, kuigi selles mõttes puudub selline institutsionaalne, selline glamuur, jaga ära. Mulle ka meeldiks, kui kõik Eesti viis filmi tegijad kohtuksid pigem näiteks Oscari-galal. Kellele ei meeldiks, kui saaks isegi osaleda. Aga teisest küljest, kui nii võtta, siis pime aeg, ühingu auhind ongi tegelikult võtnud sellise nii-öelda Oscarigaala koha sisse, sellepärast et seda üritatakse esitada suhteliselt glamuurselt ja Neitsi Maali kuju ka mingil määral ütleme, võib-olla nii mõõtmetelt Oscaritest ei meenuta aga, aga kuidagi nagu oma olemuselt küll erineb veidi isegi Kultuurkapitali auhinnast, aga, aga see ongi alternatiivne auhinda oma iseloomult ta peakski olema võib-olla protest nii-öelda selle üldise voolava mainstream'i vastu. Samas noh, küsimus on ka selles, et kui mingeid muid auhinda üle Kultuurkapitali auhinnad antakse koos teiste kunstialade auhindadega, et siis nagu tõesti nagu publikul tekib nagu arusaamatusi, et küsimus oligi selles, et kui filmi nimed marmortahvlil jooksis Eesti ekraanidele, kui see sai vaatajaid 137000 ja siis rohkem lõpuks jah, ja siis seda nagu ei mainitud seda filmiajakirjanike ühingu auhinnasaajad. Kas nominentide hulgas siis on aru saada saadav, eks ju, et kui seda filmiajakirjanike ühingu auhind on ainuke, et miks seda filmi seal ele, miks küll ometi seda seal ei ole ja ei peagi olema ei peagi olema filmiajakirjanik ja täiesti õigustatud. Et see on küsimus selles, et minnes vähe kaugemale, et, et kas me tõesti rääkisime ühte nii-öelda rahvusliku filmiauhinda kindlasti, aga ehk ei ole aeg veel küps. Ehk me oleme Beliga. Aga võib-olla on see selles suhtes ka ajakirjanduse probleem, et meili väärtustada või räägitegi pikalt, et liiga palju nendest vaatajanumbritest, sellepärast et kui me võtame Ameerika siis Oscar On ju ka kolleegide auhind kolleegidele ja tõesti, väga harva juhtuvad aasta kõige suuremat menufilmide Oscari nimekirjadesse enamasti kui nad sinna satuvad, siis ainult eriefektide kategooriates. Just aga Pine Airika auhind tundub ka olevat juba auhind kolleegilt kolleegile, nagu põhimõtteliselt. No ütleme siis eestlaselt eestlasele Jah, seda küll, aga nüüd võib-olla annaks ikkagi Jaagule natuke sõna, et rääkida filmist, et muidu me siin nagu keerutame nagu kassid ümber palava pudru, et kuidas film sinuni jõudis ja räägi meile nagu oma eelmisest aastast. Film jõudis minuni niimoodi, et, et ma teadsin, et Eesti Televisioon kavandab kolme telemängufilmi, millest lõpuks sai kaks telemängufilmi siis jutustavad Eesti televisioon ajaloost, aga ma palju ei, ei pööranud sellele tähelepanu, kuni mulle tuli telefonikõne, kus mulle pakuti Urmas Vadi stsenaariumit lugeda. Ja kuna ma ei olnud Urmas Vadi loominguga tuttav, siis jäin ma äraootavale seisukohale. Ma ei teadnud, mida oodata. Ja ma ei olnud ka teab mis ekspert Eesti televisiooni ajaloo puhul. Ja kui ma siis lugesin stsenaariumi läbi, siis mul sai selgeks, et, et see on just selline ajalugu, millest mina tahaks silmi teha. Ehk siis selline mänguline ajalugu või kuidas soovita alternatiivajalugu. Ja siis ma võtsin selle loomulikult vastu ja siis ma võtsin selle siis augustikuus oli stsenaarium valmis. Oktoobris olid võtted, et väga intensiivne ja kiire protsess Aga ei saa just neid projekte, mis sündisid Eesti televisiooni 50.-ks juubeliks konventsionaalseks Aaro käsitluseks küll pidada, olgem ausad, Ilmar, sina tead sellest kõige paremini, sest eks sa olid üks initsiaatoreid selle projekti algatamisel. Jah, selle taga oli Eesti Televisioonis arusaamine, et et laias laastus klassikaliselt eksisteerib kaks kategooriat televisioonisaateid, ühed on need nii-öelda televisioonivoo saatel, tihti kasutatakse seda flow sõna mida ei kõlba üldjuhul enam järgmisel päeval näidata, sest nad on päevakajalised, ehk et aasta hiljem vaatavad neid peamiselt ajaloolased ja siis on niinimetatud arhiivisaated, mis on korduvväärtusega, nii nagu kõigile tuttavad mõmmi aabits, kuidas kuningas kuu peale kippus ja siis miks mitte ka siin me oleme, mehed ei nuta, mis on televisioonis tehtud. Ja siis ühel hetkel, 90.-te lõpus, käesoleva aastatuhande alguses me saime aru, et see, mida Eesti Televisioon ei ole teinud ei ole tootustava uut arhiivi, mida oleks võimalik korrata. Ja sealt sealt edasi, kuna 2000 302004. aasta oli Eesti televisioonil pigem hea aastaga rahaliselt siis leiti, et nüüd on nagu viimane aeg, kui me mõtleme midagi juubeli jaoks teha midagi, mis on kahtlemata arhiiviväärtusega juubel tuli, siis me mõtlesime, et on viimane aeg panustada just nimelt arhiivi saadetesse ja mitte sellesse, mis on päevakajaline mitte lihtsalt torti osta. Ja sealt järgmine samm oli küll paraku minu kinnisidee, et tegelikult, et meie kultuuriteadvust või popkultuuriteadvust toidavad ja kinnistavad kõige enam sellised asjad nagu filmid või mingid lavastuslikult projektid. Kuna nendes on see mingisugune teadmine ajaloost või mingist sõnumist kontsentreeritud, siis see jõuab ka palju paremini pärale. Ma usun, et, et see näiteks, mida me teame muistsest Eesti koolis käimisest, selle kohta on kahtlemata kevade palju rohkem ära teinud ükskõik milline ajaloo tund ja nii edasi või meie teadmine Liivi sõjaaegsest Eestimaast on küll väga ajalooliselt puudulikult, aga enamalt jaolt siiski tulnud läbi Viimse reliikvia. Ja sellepärast mulle tundus, et, et kui me soovime Eesti televisioonist midagi jäädvustada ka päriselt, siis ei ole teist teed kui üks mängufilm ja sealt edasi kõige esimene, lihtsam arvutus oli see, et me saame aru, millised rahalised võimalused, aga ütleme, et isegi kui see lugu oleks natukene sarnane tootmiselt Õnne 13-le siis korrutame lihtsalt selle eetrimahu. Mängufilmil on kolm korda suurem kui ühel Õnne 13 osal ja lisama sinna väikese koefitsiendiga natuke mängufilmi raha juurde ja siis me saame selle eelarve. Aga sealt edasi. Järgmine mõte oli see, et kes võiks seda kirjutada. Et üliõpilased küll korjasid mitmesuguseid mälestusi ja laias laastus sealt meil ka leidsime, et kõige rohkem, kui teleinimesed hakkavad millestki rääkima, siis nad räägivad ikka jaburate sündmustest kusagil 60.-te lõpu 70.-te alguses, kus täis uskumatuid lugusid juhtus, räägiti 91.-st aastast ja see võib rääkida veel päris algusest. Kui see oli välja mõeldud ja mälestus oli ka veidike kogutud, kes seda siis kirjutab. Ja siinkohal tuletasime meelde, et aasta varem oli toimunud näitemängu agentuuri näidendivõistlus, kus Urmas lennuk ja Urmas Vadi tulid mõlemad esimese kolme hulka kes oli seda nooremapoolsed kirjutajad. Ja sealt tuligi mõte, et noh, teeme neile ettepanekud, et anname teile teema, neid mõningaid sündmusi või fakte või nägemust ja siis nende vaba voli oma fantaasiakorras sellest kõigest mingi lugu vormida. Hiliseniste August 1991 lugu samamoodi ja samamoodi kohtumine tundmatuga. No 91 sündis ikkagi härra raagi peaseks. No kõigepealt koguti ikka mälestusi selles suhtes, muidugi august 91 on väga palju dokumentaalsem, et, et ma ütleks, et 80 protsenti sellest, mis ekraanil juhtub, juhtus ka päriselt. Ei no see ongi ju väga huvitav retseptsioon selles mõttes, et ühest küljest ta sellest 91.-st aastast sündis võib-olla selline pool dokumentaal fiktsioon, aga siiski noh, ütleme selline draama võib-olla mingisuguste kergelt kriminaalsete thrilleri sugemetega, aga kohtumine tundmatuga on täiesti. Kuidas te ise seda žanrit määratleksid, ütleme täiesti teine ooper? Futuristlik. Ei, me oleme nimetanud seda alternatiivfantaasiaks, aga siin kohast tuleb ütelda, et isegi kui nagu tundub, et see on täiesti jabur siis kuna tegemist on meie elavate inimeste jaoks nii ammu tagasi toimunud sündmustega siis nad on osa televisiooni või telemaja folkloorist. Ehk et enamik suurtest sündmustest, mida seal kirjeldatakse, omavad tegelikku ajaloolist referentsi päris elust, ehkki nad on siis nagu veidi nihkesse pandud lugu sellest, kuidas oli vaja ühe partei juhi esinemisel viimane lause otse salvestada. See on päris lugu näiteks ja siis mitmesugused hetked pandi või tädi Rutiga, et ka need on päris anekdootides korjatud pisikesed killud muidugi see, kuidas neid pakendati, see on nüüd Urmas Vadi ja Jaak Kilmi tehtud. Nii et vastab tõele, tädi Rutt armus ära. Uphasse ja see on tõsi. Küll käega. Rääkides sellest, et prototüübid pärinevad Eesti televisioonist ja omavad tihtipeale dokumentalistika selliseid Remy sentsem. Hea et ma küsiks sinu käest, et kes oli, ütleme, kinograafilise esteetika aspektis sulle nagu eeskujuks või kuidas seda visuaalsed lahendasid, et mina olen käinud sinu väga palju festivalid, et ma lugesin päris palju tuttavaid autoreid, kes mulle meenusid, vaadates sinna filmi, et võib-olla räägiks sellest mõne sõnaga. Tegelikult mind kõige rohkem mõjutas film mehed ei nuta. Sest ma hakkasin tegema ikkagi telefilmi ja ja kõige rohkem mulle seda aega, et seda mentaalsust kandis minu jaoks film, mehed ei nuta eritise filmi alguses osa, mis leidis aset linnas, kus alles unetud kokku koguti ja nad saadeti teele. Siis, kui te muusikavalik tempo. Ma mäletan, mul nagu kangastub silme ees, kui ma seda stsenaariumit lugesin, üks kaader filmist, mehed ei nuta, kus tohtrid mööda koridore jooksevad. Täpselt mäletan, et kuhu nad jooksevad, kuna mul on vanade filmide suhtes nigel mälu. Aga, aga selliseid mingisuguseid nagu elemendid sellest sellest filmist, mis nagu minu jaoks täpselt paigutust nagu sinna aega. Ja ma ma teisi asju küll nagu teadlikult ei kasutanud, et võib-olla sa oskaksid mulle ka öelda, mida sa nägid selles filmis ma täpselt peale mehed ei nuta, ma ei kasutanud midagi. Teadlik. Ilvar küll teab midagi, näiteks mina leidsin, et tegemist on tõeliselt hea filmiga. Siis niipea kui ma nägin selle kosmosesissejuhatuse alguses, kuidas pilt läks järsku maast eemale, ohoo, kolm D animatsioon. Ja seejärel nägin ma umbes kas Edwoodi võitine vööthy väikest V tähesõdade episoodi. Ilmselt on siis see lugu, et kuna need tulid täiesti teadvustamata mõtlesite ka teistmoodi, ei kujutaks ette, et need on ilmselt selliseid nii sisse nagu imendunud, et tõestikvidega kosmosepeale mõtled, siis sa näedki ainult ufosid tulistama sputnik ja kahte õnnetut laika koera hauguvad ja keegi neid ei kuule. Mäega meie Star Treki peal üles kasvanud ja tegelikult ei ole jah, sellepärast et. Oleksime kusagil mujal elanud siis niipea kui pilt oleks kosmosesse tõmmanud, oleks kusagilt kaadri ülaservalt selline massiivne valge laev. Siis täpselt nii, me oleme üles kasvanud armastuse anarhia festivalil. Nonii, aga tahtsin küsida veel, et kuidas, nagu näitlejad kaasa tulid, et peab ütlema, et seal on teistest silmapaistvaid rolle ja kes just nagu seda atmosfääri autentsust veelgi rõhutavad. Et kuidas, nagu võtteplatsil jaa, jaa. Tegelikult on niimoodi, et näitlejad tegelikult soovitas, mul vist ütleme siit 80 protsendi osas, Urmas Vadi, kes oli silme ees juba näinud Tiit Sukk ka Mati Talviku osas ja, ja Raivo Tamme Valdo pandina, Ülle Kaljuste tädi ruttina. No need olidki nagu põhitegelased ja siis ülejäänud ma koos kõlastasin Urmas Vadiga seepärast, et, et tal oli nii selge nägemus nende kolme osas, kes mulle ka absoluutselt kohe nagu sobisid. Mis oli nagu minu täielik kiiks, oli see ETV pearežissööri peab mängima inimene kelle vanus ja sugu on määratlemata. Ja siis leidsin ma ühe toreda väikest kasvu inimese Läänemaalt pearežissööri mängima ja ma ei olnud selles ausalt öeldes üldse kindel oma valikus, aga samas ma siiamaani ei kujuta ette ühtegi teist tegelast sellesse sellesse ossa. Et mingis mõttes oli ta ainult mitteprofessionaal professionaalide hulgas ja eks on ka näha filmi vaadates, aga samas selline nagu tsirkusemoment. Mida see tegelane filmi toob, on jälle. Et minu arust. Minu meelest oli tore selle filmi stsenaariumi puhul see, et kas ühel hetkel, kui meie olime materjalilt madile andnud ja ta hakkas juba midagi kirjutama, siis selgeks tega vadi ise ei püüdnud ajaloolist tõde või ajalooliselt täpselt midagi kirjutada ja seetõttu läksid tal mitmed asjad sassi. Noh, näiteks me küll ütlesime, see lugu juhtus Käbiniga, see Karl Vainoga. Aga kuna tal ei olnud täpselt meeles, kes, mis hetkel alustas, siis ta pani lihtsalt ühte tegelasse kokku, nii et kui me pärast kokku saime, analüüsis, leidsime, et kuuled, aga see mees ei olnud siis veel nagu pukis. Ja, ja sellest sündis siis, et see pante räägib, et, et Käbin suudad meile esitada ka Vaino väljast, kes ei olegi veel meie teadvusesse jõuda. Karl Vaino. Kahju, ainult et tundub, et meil juttu jätkub nagu pikemaks ja sellest filmist võib lõpmatuseni rääkida ja ja see tähendab seda, et film sai õigustatud Eesti filmiajakirjanike. Ühingu au hine. Ühe detaili kiiresti veel ütleks, aga ma mõtlen, et kuidas on kiirel lühikesel eelistusel väga oluline mõju, sest esialgu oli see lugu lihtsalt ühest mehest, kes on esialgu käpard, aga lõpuks leiab iseenda. Ja siis mingisugusel hetkel Vadiga kohtudes ütlesime, et aga võiks ju tekitada ka mingisuguse referentsi, et et see, see tegelane, kes alguses on käpard, et see võiks lõpuks osutuda mõneks hilisemaks staariks ja siis välja kaks nime, kas eesmaa või tallik. Ja sinnapaika see asi jäi. Ja noh, ilmselt siis vadi mõttes ja valis palun väga. Mulle on jah, teadmata selle loo sünniprotsessi, mina sain selle üsna valmisolekus kätte. Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui hakata kaadreid välja joonistama. Järelikult küll ütlesid võtteplatsile kõik, et Jaak Kilmi käitub kui tõeline vaimustunud laps umbes nii nagu vorzonovelts kes esimest korda stuudiosse sattudes rääkis toredast mängurongist. Head kuulajad, nüüd te saate aru, kui keeruline mul täna saadet teha, omandis kahte külalist, keda on võimatu katkestada, aga kellele jutt on sellegipoolest väga huvitav. Aga kuna meil on jäänud tõesti loetud minutid, siis võib-olla ma Kultuurkapitali audiovisuaalsihtkapitali auhinnad siiski kiiresti loeks ka ette, et aasta filmiks tunnistati siis Hardi Volmeri Arkokija Toomas Kalli poolt loodud Pärnugraafia, mille lavastajaks on Hardi Volmer. Räägi meile kõigile tuntud animategelasest Priit Pärnast. Ah ei ma emissiooni auhinna, Ove Musting aasta mängufilm, Vanameeste paradiis, mis taas tõestab jällegi seda meie väidet eespool, et et mängufilmiauhinnad tundub, et ei lähe nende suurte ja 30 viiemillimeetriste kategooriasse ja see oli tõesti tegelikult päris suur üllatus, et see on tegelikult lühimängufilm, et see ei ole mängufilm ja tegemist oli väga-väga huvitava lavastaja tööga. Ka väga üllatuslikud näitlejatööd ja samas täiesti eeskujulik kaameratöö, nii et seda filmi võib ka nimetada mitmeti üllatajaks. Lugupeetud härra Ruus sai elutöö preemia ja kõigile on vist selge, mille eest, et tema on väga pikaajalise filmikriitika eest Raivo teensose Väljapaistva taustajõu preemia tegemiste valgustajaga. Tanel Toom sai noore filmitegija auhinnamees, kes on teinud lühifilme ja on tõesti silma paistnud suurepärase atmosfääri loojana. Riho hunt vana ja tundub ja kui vaadata nüüd just on, aga ütleme nii tuntud Igaljuhul nukufilmimeister ja aasta animafilm on siis Vennad Karu südamed ja Renee Vilbre üks aasta tegu, sain filmimees. Nii, see on, uus auhind siis filmide röövlirahnu Martin, teine ja ka hauka grupp dokumentaalfilm, nii et mees, kes jõuab ühe aasta jooksul väga palju teha. Et kui öelda ka, et siin oleks väga selliseid konventsionaalseid filmid olnud ära mainida, mis oli teie otsese langetamise põhjuseks. Ma arvan, et pornograafia kui aasta film see oli nendest otsustest ilmselt kõige konventsionaalse on, sellepärast et Pärn on iseenesest selline sümbol või klassik, kellest ei pääse mööda ja kuna see film oli ka enam-vähem välja tulnud tuletan meelde del PÖFFi raames ju hinnata samuti seda parimaks Eesti filmiks, siis tundus, et mitmed aspektid langevad seal kokku. Nüüd omamoodi oli mullegi üllatus, kui lõpuks tuli Ovemustingu vanameeste paradiis aasta parimaks mängufilmiks. Mille puhul see, mis rabas oli selle filmi tehniline täiuslikkus ja täpsus, sama, mida võib rääkida ka noore mehe toomi puhul. Selle lugu ise võib-olla nüüd oma uudsuse või sügavusega väga ei raba, aga see, mis mõnes mõttes möödunud aastast meelde jääb, on nende suurte filmide puhul sõnumi asetamine sellisel viisil esiplaanile. Et tehniliselt jäävad mõned küsimused õhku rippuma. Oli, mis oli kõikide telefilmide probleem, et kuna nad olid ka nii põlve otsas tehtud, siis rahapuudus ikkagi tegelikult paistab siin-seal silma ja see film oli väga täpselt tasakaalus omavahendite ja tulemuse koha pealt. Et kui nüüd pärast aastaid hiljem paluda mõtelda, et noh, kas ta oli tõepoolest kõige jälgi jätvam mängufilm möödunud aastal, siis võib-olla ei olnud, aga teisest küljest. Ma arvan, et see vanameeste paradiis räägib sellest, et meil on vaikselt peale kasvanud selliste tehniliste väga heade oskustöölistena või lavastajate noorte lavastajate hulk, kes hiljem ilmselt päris palju kuuleme. Sellepärast et siin vahepealne versioon olid olid mehed, kes olid peamiselt idee mehed, kes oskasid ka kõike, aga nad ma arvan, 10, et nad alati selle teostuse tehnilist perfektsust ei väärtustanud samavõrd kui seda ideed ja muud kui nad, ma arvan, et on, olid nagu pigem sellise kiire konsensuse tulemusena leitud sest Jaanruusile võiks ju igal aastal on ta elutöö preemiat. Taivo Denso Eestis on nagunii niivõrd vähe proff või taustajõude, kes kusagil võtteplatsil ringi trambivad. Et need, kes on head tegijad neid on esiteks ühe käe näppudel selle üles lugeda ja neid ka kõik tegelikult armastavad selles suhtes, et selle mehe leidmine ei olnud ka mingisugune probleem, et keda otsida. Niisamuti Riho Unt, kes on alates kapsapeast teinud kogu aeg selliseid veidi rõõmsama ilmelisi nukufilme minu meelest samuti vendade karu südametega sai nagu lõpuks tehtud selle filmi, kus ka lugu ja pilt olid omavahel tasakaalus, muidu oli kogu aeg lugu natukene kehvem. Mulle tundus niimoodi. Ja Vilbre puhul see oli lihtsalt kadedus, auhind, kuna millisele filmimehele veel antakse võimalust aastas kolm filmi teha. Nonii tänan teid, et leidsite aega tulla meie saatesse kõnelema ja tundub, et öelda oleks muidugi rohkem, kui me sellesse formaati ära mahume. Aga ma loodan, head kuulajad, et mingi ülevaated ja tõesti eelmise aasta filmiaastast saite, mis võib-olla täiendaks seda pilti, mis teil on saadud nii ajakirjanduse kui ka siis filmiekraani kaudu. Ja me kõik kolm soovime teile tõesti head filmiaastat. 2006. aastal. Meie kohtume kuskil kuu aja pärast, stuudios olid Riina Sildos, Ilmar Raag ja Jaak Kilmi.