Tere taas kõigile filmihuvilistele. Pean tunnistama, et tegu on viimase saatega sellel hooajal. Ja juba mõne aja pärast läheb filmi peegel väikesele puhkusele, et siis taas sügisel teie meelt lahutada. Aga täna saatekülalisteks Janno Põldma ja Heiki Ernits, mehed, kes on uue täispika animatsioonifilmi Leiutajateküla Lotte taga ja nad on täna sellepärast meie saatekülalised, kuna esimesel septembril linastub see film Eesti kinodes. Ja ega meil polegi rohkem aega, kui siis tänane saade nendega rääkides sellest filmist lähemalt. Ikka keede Tõnu Klaus laisa loomasuppi. Poola on vähe, onu Claude, sirutad käe, vei sool, Jäkeik pata. Kloun. Kurivaim. Kohe tulen. No tundub, et see film on vist nagu ühele poole saanud, et kannis toimus filmi läbivaatus, juba huvi oli väga suur filmi vastu ütleme lausa elav. Kuidas tunnete ennast pärast filmi nagu tühjakspigistatud sidrunid? See tunne oli muidugi päris tühi, aga eks see film on niimoodi, et, et tegelikult ta on valmis siis kui esilinastus ära olnud. Ennem seda ikkagi ei saa päris öelda, ta valmis. Tähendab töökohta niimoodi filmisaaga valmis, aga teiselt võetakse sellelt käest ära ja pannakse ekraanil ja rohkem ei saa midagi teha. Jääb nagu ikkagi veel niisugune tunne, et, et midagi on ikkagi veel seal edasi nokitseda. Tähendab vähemalt minu loomuses on see, et ma olen valmis ühte asja nagu lõputult nokitsema ma ei saa ju kunagi midagi nagu valmis niuke tunne. Aga õnneks olevat kurjad produtsendid, kes luges selle filmi sinu käte vahelt ära rebivad ja siis ekraani peale panevad oma elu elama. Jah, õnneks õnneks see nii hästi töökad punktipaneku oskus on ka nagu, nagu suur laskus, mida mina. Nüüd peab vist olema aus kuulajate vastu ütlema, et ma olen ka selle filmiga veidi seatud, ehk et võib-olla me saame nagu veidi vabamalt vestelda, sest eks ma üht-teist olen näinud selle kolme aasta jooksul, mina seda filmi on tehtud ja, ja aima, filmi spetsiifika ongi see, et tegelikult kui näiteks mängufilmi kirjutab üks mees, stsenarist, mingi aeg ikka päris pikalt üksi, kas sahtlisse või siis või lihtsalt laua peale siis animafilmi puhul on, on see protsess hoopis teistsugune, et üks asi on muidugi stsenaariumi kirjutamine ja see sai alguse teil tegelikult ju aastal 2002. Kas see algus on natuke naq, huvitav? Tegelikult pilisest filmis tuleb natuke teistsugune film aga ta tegemise käigus kasvas üle just selliseks, nagu ta meil praegu. No te olete selline erandlik point selles mõttes, et te kirjutate stsenaariume tegelikult kolmekesi, Andrus Kivirähk on ka teil alati juures ja see ei ole ju esimene film, mida te koos teete, et see algas juba Tommy flafist, Lotte lepatriinude jõulud ja nüüd siis ütleme täispikk Lotte film kuidas ta nagu meeskonna töötate. Minu arust hea klapp niimoodi, et et me, me suudame kolmiksid tekitada ideid, et Andrus on meie juures hästi vähe, aga me teeme hästi intensiivselt, nagu mõtleme. Lööme nagu lahti mõtte tasakesi, suurest kivikamaka küljest siis hiljem nagu vaikset seedime ja paneme need ritta nagu kahekesi juba. Aga need ideed, ütleme seal Lotte kuju kõik, et kus see üldse sündis, selline kõik kangelased on tavalised ju meessoost naiskangelastega filme ma nagu eriti nagu ei mäleta, niukse õnnetu randargi, kes lõpuks ära põles tuleriidal. Kas on saanud üldse tegema, meil oli nagu plaanis teha mingi lastefilm lihtsalt mõte, teeme ühe riimi lastele niukse, Tom ja Fluffy just valmis saanud ja niimoodi oli nagu mõtlesin teha veel midagi, aga samade tegelaseks see viinud nagu lõppe saajoodi jäänuga mõtlesin välja selle tegelased, kes võiks olla üldse viimi nagu peategelane ja me mõtlesimegi, et võiks ollagi nagu niuke koeratüdruk. Ühesõnaga tütarlaps, aktiivne tütarlaps on alati nagu palju huvitavam kui aktiivne poiss, kes lihtsalt huligaan ütleme kes peab ümber kasvama mingiks heaks posiksime lõpusega aktsiini tüdruk, see on niisugune nagu Pipi-laadne niukene tegelane, kellel on siis noh nagu teistmoodi kui mingi niuke tavaline. Nojah, seal oligi niuke väike ajude liigutamine käis ennem seda, et oli selge, et peategelaseks peab olema laps, kes on siis loomakerre pugenud ja aga ükski esimene mõte oli, et peaks poiss olema, aga aga poisil oli, see on ta nii palju huvitavaid iseloomujooni, kui saab anda tüdrukule. Teha post niukseks unistaks on natuke nagu ei ole ka päris nagu ja arhetüüpne leid võib ka niukseid muidugi teha, eksid printsi moodid filme teha. Ja sealt see tuli, seda ma mäletan täpselt raekoja platsist sai see väljamõeldud. Et ta koer, tüdruk. Kui me räägime natukene teie maailmast, teie kui stsenaristide maailmast, siis te olete mitmel pool deklareerinud, et te teete vägivallata filme. Et teie teostes on domineeriv huumor, heatahtlikkus, südamlikus, perekesksus, austus vanemate vastu. Et kõik see, millest kõik lapsevanemad unistavad, et kust selline maailm, kas see on väljamõeldud maailm. No me oleme ise ka lapsevanemad ja ja kui me esinesime, hakkasime januga tegema, siis see nagu iseenesest tekkis maksnasiaalimalt arutama ja et mis seal juhtub ja kes on kes ja meil oli ja olid vargad ja mingid imelikud tüübid, kes varastasid ala suhkrumasina, eks ole, ainult siis sõna otseses mõttes. Ja siis hiljem tuli välja, et nad ju ei varastanud seda üldse mitte halva pärast, vaid et neil oli nagu hädasti vaja seda kasutada, lihtsalt, aga natuke teistmoodi. Ja meie meelest on see üks raske WoT kord filmi teha niimoodi üritada teha nagu huvitav lugu, aga ilma niukse lihtsa nagu musta-valge, nagu skeemitajatelt on halb ja hea ja ütleme, niukseid ilme on vaja ja niuksed on ka olemas tiime kaasam mingile tüübile, kes teeb paha ja hiljem siis heaks näiteks, noh, see on ka üks niuke kasvatuse moodul näidata, mis on õige. Aga meil nagu see rahuldanud CD. No see on selline klassikaline, kui on hea ja kurja konflikt. Aga, aga mis seal teie filmides siis konfliktiks jana? Igast filmist eraldi rääkima, küllap me ikka jutustame mingit kindlat, enda mälest vajalikku lugu, aga me üritame seda jutustada natukene teistmoodi, kui ta on Aristotelese reeglite järgi hakata dramaturgi alustest rääkima. Aga Sa ei ole jah mingi teadlik manifest, trummid ja pasunad tega vaid. Kuidagi iseenesest tuli see meieni. Sobib meile värk, sest et nii palju on lastele vägivaldseid filme maailmas, et see on nüüd küll meil jah, teadlik, mis tuli, ei taha teha juurde lihtsalt järjekordset haamri poissi, filme, kus keegi annab kolaka kellegile ja keegi algul paha ja siis muutub heaks, sest tegelikult põrmugi mitte tahtes alustada ühtegi filmi, sest tollases filmi sees on ju tegelikult ei ole lihtne film. Aga paljud filmid on nagu diskomuusikaga niuke, klobin, mis ununeb hästi ruttu ära ja me nagu võtsime endale ülesandeks natuke teistmoodi läheneda asjale läbi suhete läbi huumori läbi sürrealistlikke momentide. Ja äkki on siiamaani õnnestud. Ja ma just tahtsingi sinna jõuda tegelikult, et kui vaadata teie filme, jälgida lapsi, kes vaatavad filme siis näiteks aktiividi ja VHS kandide pean, lapsed teevad seda nagu nädalatega päevade kaupa tundide kaupa, et nad istuvad ja nad vaatavad uuesti ja uuesti seda filmi, siis tekib küsimus, et mida nad seal näevad. Aga huvitav on see, et kindlasti neid köidab see pilt selles mõttes, et see pilt on niivõrd rikas, et juba ühes kaadris on niivõrd palju erinevaid elemente siis ka mingeid väikseid tegelasi, kellel on kõikidel oma lugu või oma ilme, oma iseloom ja siis läheme tõesti, nagu sa enne mainisid, realistlikud juhtumised. Et kui me meenutame Lotte filmi, siis kuskil on seal mingid sinised elevandid, kes õmblevad siis on olemas seal kõrbehunt Ibrahim, kes üritab Lottet ja seltskonda petta ja sellesama kuulimänguga või noh, kõik selliseid, mingisuguseid väikeseid, niisuguseid kerge Pindiga naljad on tegelikult ju lasteaia isegi väga arusaadavad ja, ja ootamatud, värsked ja äärmiselt loomingulised, et see ilmselt neid köidabki. Rääkimata sellest, et nüüd Peab mainima, Leiutajateküla Lotte puhul on väga tugev, ütleme, laseb folklooriolemasolu ilmne selles mõttes, et see film koosneb väga paljudest lastelauludest sõnamängudest mõistatustest, et see film on vaieldamatult selle poolest väga erandlik. Ka see oli ka eraldi eesmärki, anna. Ta ei olnud alguses meile eraldi eesmärgiks filmi tegemise käigus lihtsalt kujunes nii ja me leidsime, et et me tahaks filmi, kus eesti lapsed, kes seda filmi vaatavad, metal lihtsalt ei lustiksega naudiks tegevuse peale, vaid seal oleks midagi sees, mis on tegelikult omane Eesti lastele. Ja ega need sõnamängud ja nad ei ole siis omased praeguse aja Eesti väikestele lastele, vaid seal mingid asjad on, mis me võtsime nagu minevikust ja aga lihtsalt tuletame meelde, näidata. Karu Eduard kaotab kella ära, siis Lotte kasutab seda teksti, mida kunagi draamateatris nukitsamees toodi välja. Kas veel Ago Roo mängis ja siis seda teksti räägite seal? Samas, minu jah ja samas minu seitsmeaastane tütar hakkas ükspäev sedasama luuletust lugema, aga ütleme, selle üks-kaks-kolm asemel olid mingisugused muud märgid, et see oli nagu variatsioon sellest samast eelnevast. Kuidas sa ütle üks sukapüks, kaks vana vaks kolm tuhk ja tolm neli väikeveli. No seal on erinevaid variante. See ongi sõnamäng, tähendab sõna on ju asi, millega tuleb mängida. Lisaks on niimoodi, et kui sa rina küsis, et oli meil eesmärgiks, siis kahtlemata polnud üldse mingit niisugust eesmärki, see sõnamäng on ainult üks väike osa, palju neid asju on toonud lihtsalt juhuslikult noh niimoodi nagu töö käigus, et teha nagu materjali, rikkamaks, vaja lavastada väike stseen, kus Lotte seal midagi teeb, eks ole, mida ta selle all teeb, eks ole, noh tuleb iseenesest mingeid niukseid, väikseid väikseid nüansse, ootame prouat ukse taga, eks ole, siis et samal ajal kost aega viidab, saad, et mitte niisama ei seisa, jäi ootama, vaid tal on mingisugune tegevus, läheb keegi mööda, ütleb midagi ajundi töö käigus, me ütleme välja mõeldud nagu pikk see arv, noh niimoodi august lõpuni on teada, kuidas see toimub, aga seal vahepeal on meil ikka need niuksed, väiksed valged laigud, mille me nagu töö käigus täidame asjadega. See ongi nagu, lisaks pakub just see, et, et sul on kogu aeg võimalik nagu siin asja juhuse panna nagu teha nagu juurde mingisuguse pisidetaile. See on kummaline protsess, on, ütleme, loomise protsess, et sa hakkad, sul ei ole mitte midagi, siis samm-sammult lähevad asjad ligemale, siis sa saad nagu jämedates joontes selle loo pihta korraga. Asjata nagu nähtamatult õhus ümber sinu Saaki näha ei taha ja nopitsele alla Panetta õigesse kohta. Mina olen seda kogenud ennem ka, eks ilmselt samamoodi, et tekib selline huvitav atmosfäär asja ümber, mida sa teedest parasjagu. Jah, mõnikord keegi ütleb midagi, gaasi sul plaksi plahvatab kohe mingisugune asi. Aga väga tihti niimoodi, et, et me nagu ei ole ühtemoodi mõningaid asju, kujutame ette, üks hakkab rääkima mingist ideest, sest me oleme Atkaga varem juba selle asja peale mõelnud, et kas seda võiks kuidagimoodi lahendada ja väga palju asju, nagu sa satud kuidagi ma arvangi, et need ongi nagu mingid nähtamatud elektronid, need ideed hõljuvad ainult osata lihtsalt kätte võetakse või keep neid tekitama, eks ole, ise tekkinud sinna tuppa need mõtted kuidagi seal niimoodi noh, tabad asjad hõljuvad. Ei, mina ei tea, ma olin ka. Ja mina olen omi riidel pole, küll ta tuleb. Tule toemmi. Viima. Aga nüüd võib-olla oleks viimane aeg ka, nagu siis kuulajale rääkida mõne sõnaga, et millest see film on? Tegevus toimub kuskil Euroopas suure mere ääres, kus asub leiutajateküla ja tegevus justkui toimuks, ütleme, eelmise sajandi alguses seal külas ei ole Priit, aga väga, väga au sees, on igasuguste majapidamises vajalikke leiud, diste tegemine ja iga aasta selles külas on kõige olulisem sündmus, leiutiste võistlus. Ja on väga suur au võita see esimene auhind. Filmi peategelane on selline hästi rõõmsana jälle koeratüdruk. Lotte ja tema isa Oskar ongi siis küla üks uuemaid leiutajad ja hakkab lähenema leiutiste võistlus. Ja samal ajal ja tema sõber Bruno lähevad ujuma, leiavad ühe vanaaegse huvitava raamatu. Ja vaat selle kuivama latte juurde pesunööri peale öösel, kuhu sealt välja üks mesilane Sosoomu ja tuleb välja, et see mesilane on pärit Jaapanist ja et ta valdab ühte spordiala judot mida ta siis ka külaelanikena aga õpetama. Ja siis külaelanikud, kes muidu spordist üldse lugu ei pea, leiavad, et judo on üks väga kena leiutis, mis aitab neil ka igapäevast elu arendada. Nii et ühtlasi on see selline tore lugu Lottest ja tema sõpradest. Tal on selles rivis kaks sõpra, Albert jaa, Bruno. Ja teisest küljest on see nende peategelaste lapsevanemate lugu, et kuidas need lapsevanemad kokku sai, kuidas nad armusid üksteisesse ja ise nendest üldse edasi saanud. Ja, ja kolmandast küljest on ka see nagu spordifilm täitsa räägib lastest, kes ütleme sellise sihikindla ja tubli tegevusega, siis võivad elu saavutada ka ühtteist. Spordialal on õigus suurtes piirides. Nojah, ta on kahekombinatsiooniga film kus esimene kulminatsioon on seotud kogu külaga, ehk siis sedasama leiutistega. Ja lapsed, kes osalevad selles, ütleme passiivsete pealt vaata täna selles, aga edasi on ikkagi lapsed, leiavad lõpuks selle, mis on omane neil sport on üks elementidest, millega lapsed peaks kindlasti tegelema ja meie oma filmis viisime keelse selleni. See ei ole nagu otseselt spordifilm ka sellest, et sellest, kuidas spordinagu see võit ei jää siin nagu niimoodi, nagu totaalselt Joafeerimine on, nagu see oleks nagu ainuke mõte, vaid see on lihtsalt üks niuke tore päev Lotte elus, kus ta saavutas midagi ja, ja edasi tegeleb uute huvitavate asjadega, võtate. Missugused on need elanikud, kes seal külas elavad, kes need on? Toredad kõik, sest tegelikult selles uues filmis on ju vanast Lotte filmist suhteliselt vähe tegelasi. Et vanast filmist on meile tuntud Lotte, tema isa Oskar ja siis onu Klaus. Ja seal on veel, seal on episoodides on Tom ja Fluffy ja me üritasime nagu panna püsti need natuke laiendatud sedasama Lotte küla leiutajateküla nime all, aga see on siis keskkond või maailmas Lotte elab ja, ja rohkem nagu lahti kirjutada, näidata, millised on suhted seal, kes seal elavad ja seal ei ole ühtegi halba tegelast. Küll on aga igal tegelasel mingid omad omakandi pealt natuke kummalised kentsakad. Et noh, me proovime nagu need suhteid anda edasi läbi omavaheliste suhete tegelase enda karaktereid avada ja võib-olla see tüübi huvitavamaks, kui ta natukene mitte nupust nikastanud, aga natuke niimoodi noh, kiiksuga kiiksuga. Aga kes oli teie jaoks üks väärikamaid tegelasi, kes teil endale hinge külge väga jäi, et kellest võib-olla mõni sõna lähemalt? Ikaadarbert, jänese Adabet, keda filmis häälega sisse mängib Peeter Oja, väga suurepäraselt, muidugi kõik teised näitlejad, load ka väga hästi, aga Ado pildid on lihtsalt niuke koomiline, loll, et noh, seal nagu silma jäi meelde. Ülejäänutel lihtsalt niuksed, kobedad rollid, mis Adanbertancis hüsteeriline leiutaja, kes tahaks olla angesti esimene, kellel ei jätku selleks nagu tegelikult vaimseid ressursse. Niuke hoolitsev ja nagu lekult, aga ta nagu oma energia paneb valesse kohta. Ta üritab nagu niisuguste pettuste ja võltsimisega saavutada nagu seal võistlusel esimest kohta, aga noh, muidugi ta ta ei saa seda, eks ole, aga kuidas ta sellega vahele jääb ja mispärast ja saab, et see ei ole üldse nagunii niuke katastroof, nüüd petja jäi vahele ja pannakse käed raudu, viiakse vangi või lihtsalt on niisugune, kõik saavad aru, et nad muidugi ta tahabki võitakse, noh siis igast nippe kasutada, palun. See soov on tal lapsest saadik on filmis on näiteid, kuidas ta juba lapsena tahtis silma paista. Aga. Ta lihtsalt tahab olla küla esimene mees. Jah, aga mis meie jaoks oli nagu oluline see, et ta pere ei mõista hukka teda vaid ta naine armastab teda endiselt piiritult, kuigi ta kukub seal läbi oma trikkidega ja et ka niisugune pere kokkuhoidmine on võimalik. Niisugune tingimusteta armastuseks. Ta ei ole ka nagu niisugune tobe, vaid on see jänes, eks ole, vaid ta on nagu omamoodi ka niuke jumal ja et nagu edasipüüdlik ta luurab ja igast asju välja mõtlema, kuidas oskajaid tagant nagu mingeid ideid näpata, eks ole, et see on niuke tasemeks powerit, energiat, noh, et ta ikkagi üritab kõike teha selleks, eks ole. Meetodid pole päris nagu õiged, eks ole, ütleme nii. Aga samas naljakas. Jäneste, ütleme, kogukonnaeluna näitasime kõige rohkem seal filmis, sest nendel on see pandud paika hierarhia, tips, portfelliga jänes. Ja me viisime asjad niimoodi, et see adapter, kes ebaõnnestub asjades, saabki tegelikult kiita portfelliga jänese käest. Küll on seal nihukese ootamatu käänaku ka see asi, kõik need, et ka sedamoodi on võimalik jõuda päris tippu ligidale milleni ta pürgib kogu aeg. Sest põhimõtteliselt, nagu ma aru saan, on olemas tõeliselt suur selline jäneste klann ja tundub, et Adalbert tahaks, kui mitte olla selle klanni eesotsas kunagi tulevikus igal juhul nagu tõesti sinna esiridadesse pääseda. No ega ta ei julge seda välja öelda, ta tahaks esimene olla, aga see on ülim talle, et ta saab kiita portfelliga jänese käest ja ta saabki kiita. Et võib-olla sealt hakkab edasi mõtlema, ma ei tea, mis võib edasi juhtuda, et tahaks nagu ise portfelli hoidjaks saada, aga aga praegu tuleb, piisab sellest, et ta kiita saab. Leiutajatekülas ei ole tõesti palju sportlasi, et tundub, et see on selline intellektuaalide küla, et selline tõesti, millest me kõik unistame, et kus võiks elada selline äärmiselt värvikassaasliku vaba loomingulise õhkkonnaga keskkond, et aga miks see sporti ei tehta? Tehakse küll, vot see on üks skulptuur seisuga üks, null kunagi oli neil aastakümneid tagasi, oli üks jalgpalli maskusi niuke karm seis ja, ja siis oli üks üks lähed tegema, siis on see selle sündmuse puhuks püstitanud ausamba endale küla. Nii et spordiga kunagi tegelenud klopsalone ennem sporti tehtud, aga, aga Mati koos sportlane, kettaviskaja, kuulitõukaja, kaugushüppaja, kõrgushüppaja, ujuja, mis seal kõik on? No kui minu mälu mind ei peta, siis mati jurist ilmus külasse tagasi alles ju kuskil filmi lõpupoole. No aga enne seda, ta on jätnud oma kustumatu jälje sinna oma sportliku tegevusega. Ehk lennanud minema vasaraga sellepärast, et ta tahtis püstitada maailmarekordit ja nüüd ongi õnnetus tema perekond siis kassiema ja, ja Bruno leinavad, sest nad arvavad, et isa, kas Mati ei tulegi enam tagasi jäädavalt? Sport viis teda eemale leiutajatekülas ja seetõttu ka väike pruun aisasporti teha. Jah, ema on keelanud igasuguse spordi tegemise, kuna sport on ohtlik tema meelest ja hädaohtlik ja võib viia nagu pere nagul lagunemiseni. Aga õnneks viimi lõpus saad toreda lahenduse. Aga ema võib-olla sai muidu ka nagu pahaseks, sellepärast et et kui me mäletame tegelikult seda nooruspõlvelugu, siis ema oli armunud tegelikult ju viiuldaja asse viiuldajaid teinud temast see sugugi välja ja siis tuligi, kas Mati, niisugune maskuliinne tüüp, et musklid nii-öelda särgi alt punnis väljapaistvas ja selle rabas ära selle kassineiu nii-öelda ja sealt väike proua tuli? Ja see ongi iseloomulik leiutajatekülale. See on väga jõuline, vaata seal löövad läbi rohkem sellised tegutseja tüübid ja vaata, viibi viiuldaja oli armunud oma viiulisse ja õieti seda paluti pannud tähelegi, eks ole, ja noh, see seal lihtsalt käis seal järgi, oli nagu noh, jäi ilmselt ka, Paula oli armunud hoopis sellesse, et viiuldaja mängis viiulit, et seal sees on midagi erilisteks. Paula oli üldse naiivne, nagu teatud vanuses neiud on, ja siis tuli Matic, kellel on ka päriselus olemas niuke vitaalne prototüüp meie heade tuttavate hulgas. Ja tuli Mati ja tema pani asjad paika. Ja Mul oli väga õnnelik kogu aeg. Kuni selle saatusliku vaha räiteni. Ja Poolale sellepärast õnnelik, et korraga läks tema pereelu väga kindlatesse raamidesse, seal tuli suur tugev isakass, kellele ta sai loota Ta helgele selja taga, ta sai rahulikult olla, kui sa isa, kes ära lendas, siis kadus Paulal põrand jalge alt ära ja sellepärast ta tegigi natuke. Ütleme, mõistmatuid, otsused, et ei lubanud spordiga tegeleda pruunal, see oli sellepärast, et ta oli harjunud, et peres on tugev mees abikaasadel, kes nagu juhtis seda rida nagu moti tagasi tullakse asjad, kõik omandas paikadesse tagasi alla. Ei, see on tore tegelikult, et minu üks lemmikepisoode filmis on ka see, kuidas kas Mati saabub tagasi omavad just see alti hakkab jutustama siis oma perele seda, et kuidas tegelikult see matka koju tagasi toimus ja, ja see, et, et seda kehastab ka Marko Matvere kindlasti annab täiesti omaette väärtuse ja ta teeb seda lauluna. Ja me näeme teise pildireana seda, kuidas, nagu tegelikult nagu see matk tagasi toimus, aga heliliselt lauluna kuulama hoopis mingit muud sõnumit. Et see taas on iseloomulik ilmselt leiutajatekülameestele. Me kõik teame, kus kassid käivad aeg-ajalt. Jah, aga õrnahingelisele Paula ja seda ei saa ju rääkida muidugi. Selge, et. Ega seal midagi nihukest ka ei ole tegelikult ja üldiselt, kui nüüd oleksid seal Marko Matvere ja meil on, rääkimata üldse muusikast ja mis on selle filmi lausa nagu omaette eraldi maailm, nii hea. Meeste enne kuulsime ühte heli lõikuga Liisi Koikson neilt, kes esitab selles filmis suurepärase Lotte laulu. Aga kui nüüd kõik on juba aru saanud, et tegemist on äärmiselt värvika looga, siis võib-olla räägikski äärmiselt väärikast muusikast, mis selles filmis on. Ja muusika autoriks on Sven Grünberg. Kuidas teil töö temaga laabus, sest aega oli suhteliselt vähe ja filmis muusikat on päris palju. Tähendab ühelt poolt oli sunniga hea töötaja, sest et me oleme sunniga ennemgi tööd teinud ja ja hindame väga kõrgelt Sveni kui väga head filmi, heliloojate ültse heliloojat. Svenil ei olnud kerge, sest ta just oli lõpetanud Eesti-Saksa ühisfilmil kõrini ja ta oli päris väsinud. See ei tulnud tal kergelt, aga võitis kokku endaja. Ega animafilmid on üldse, oli raske teha, siin ei tahaks olla helilooja naas. Aga selles filmis kõlab tegelikult ja veel muusikat, mis ei ole kirjutatud Sven Grünbergi poolt, et me kuuleme seal Marko Matvere laule, mille ta on ise kirjutanud siis Liisi Koikson esitab Sven Grünbergi laulu siis on seal veel olemas Aksel Pajupuu üks haraseering ja, ja siis seal on olemas Preinstorb kahe lauluga ja Preinstorm spetsiaalselt kirjutasin need laulud tegelikult selle filmi jaoks. Aga kuidas teil koos läks sellise Preis tormiga, et need on hirmus vahvad mehed tegelikult, aga ütleme niimoodi, et sellised noored ja ägedad, et kuidas Lotte neile üldse peale. Oioi koopers selle sai, töö sai tehtud, siis ta väga võttis kinni, sellest ta tegelikult tahtis koopers kirjutada kogu filmimuusika isegi. Aga no meil oli see koostöö Läti-Eesti vahel, siis noh, natuke nagu olles eelnevalt kinodenn. Arvasime Eiki, kas läheb väga raskeks, kui helilooja on Lätis ja tegelikult filmile ja seda eriti animafilmile muusika kirjutamine, see tähendab peaaegu iga päev suhtlemist istumast kõrval kuulamast ja koberson väga hõivatud ja lõpuks ikkagi jõudsime sellisele kompromissile, ta kirjutab, kaks lugu, ta kirjutas väga-väga vahvad lood ja kui esimese loo kohta me rääkisime läbi umbes, mida me tahame seal näha hekiga või kuulda, õigemini siis teise loo kirjutas koopers niimoodi, et me ei tea, mis sealt tuleb ja see, et ta kasutas puhkpilliorkestrit, see oli täiesti ootamatu ja väga kihvt. Et me mõlemad väga rahule trenažööri lauludega sõitsime spetsiaalselt Riiga hiljem ja üritasime, et ta laulaks eesti keeles laulud sisse. Kuna Renas ei olnud eesti keelt õppinud ennem ja siis see osutus natuke keeruliseks. Päev oli liiga lühike aeg ja, ja me ikkagi filmi paneme sisse tema inglise keeles sisse lauldud laulud küll, aga eestikeelsed laulud. Me paneme DVD-le, mis ta laulis. Sest see on omaette pärl. Nüüd on vist ainukesed laulud, mis ta on kunagi üldse eesti keeles laulnud. Nad on ikka kõva aktsendiga, olid, aga noh, see on niuke tore. Lätti, Lätti. Ta ei ole läti keeles ja oli tal probleemiks. Ta selle keele siiski omandas suhteliselt, aga, aga siis kadus ära tunnetus, Stad. Kuna ta pööras rõhunevat häälikutele õigeks hääldamiseks. Aga nii või naa, see eksperiment oli väga huvitav ja inimesed saavad kuuldust Nii et meil ei olegi tegelikult jäänud palju aega esilinastuseni kuskil veidi üle kahe kuu. Me räägime siin meie filme, meie film, aga kino on ikka kollektiivne tegemine ja ütleme täispika joonis filmi tegemine. Siin on nii palju inimesi, kes löövad kaasa sellele, et see on ebaõige, kui me räägime meie filme ja veel väga palju inimesi lõi selle filmi tegemisel kaasa ja tahaks suur aitäh kõigile öelda. Kõik joonistavad RIHA dotsendid, produtsendid ja näitlejad ja sest üks asi on film välja, teine on see valmis teha, pluss film maha müüa, sest me teeme filmiselleks, et inimesed rohkem näeksid sõda ja meie kallakul ei tegelikult teha teda noh, et, et Eesti rahvas saaks hästi aru sellest filmist tõesti lapsed sööta, et teda on õnnestunud välja müüa ja siin on mõningatel teistel inimestel hästi suured teened selle asja juures. Aga tahaks kiita eesti näitlejaid vapustavalt head. Ühesõnaga kõik, kellega me kokku puutsena, Eiki abilised, kunstnike abilised ja hästi raske töölise Täna me ei andnud selle Oskari kõne eest ja täname ka Heikid, soovin edu teile ja muidugi Lotte filmile ja head kuulajad, ärge siis unustage, et esimesel septembril linastub see uus Eesti täispikk animafilm meie kinodes. Aga kuna suvel toimub kinos suhteliselt palju huvitavat väljaspool kinomaja nii-öelda, siis meil on täna ka ühendus kinobussi juhi Mikk rannaga, kes siis räägib mõne sõnaga ka kinobussi, tegemistest ja Eestimaal. Tere plaanis on natukene sedapuhku eksootilistematest see paikadesse üldsegi jõuda nagu näituseks siin on noored Abruka või siis on Kassari, mis päris saar nagu ka ei ole, aga kohati on ka siis räägime siin just kokku, et saaks Pakri Me võime minna ja Piirissaarele, mis on hoopis kõige idapoolsem saar Peipsi järves ja kui tuleb niimoodi ette, siis sellel aastal on kohe kina laev või oleks hea meelega tahtnud teha purjekaga sihukeste kolmnurksed ekraani nagu päris kinol ei ole. Ei noh, see niinimetatud, aga, aga küsimus ei ole mitte selleks, et et nüüd kinolaeva peaks olema, vaid lihtsalt sellepärast, et iga nurk peaks tegelikult ükskord ikkagi oma kino saama ja see olgu lihtsalt nagu sihukeseks märgiks, mitte sellepärast, et et tegelikult see kino ja sinna päris ilmselt ei jäänud. Aga mis programmiga te lähete, aga programm on ikka selles mõttes nii-öelda kõik Eesti filmid, pikad filmid, täispikad, filmid, mis on siin aasta jooksul uued tehtud. Siis loomulikult animafilmid, et tegelikult on sellel aastal ju eesti animatsioonil jälle väike juubel tegelikult päris suur 75 aastat, et kui me kinobussi alustasime, siis oli animatsiooni juubeliga Eesti anima 70, nii et nüüd me saame justkui seda juubelit edasi viia. Aga veel just nimelt juubeliprogrammidest lähtuvalt on eesti telefilmil veel 50 aastane juubel ja siis sealt tulevad nii-öelda telemängufilmid veel just nimelt väga lahedad, eksootilised, mida ei ole tükk aega näidatud, noh, mida ma ise väga tooksin esile, on põrgupõhja uus vanapagan Toomiku lavastuses Lindpriid või noh, mingid siukseid, põnevaid asju. Mik, aga millal te teele lähete? Tööle läheme nüüd kolmandal augustil ja tegelikult, mis on erinev, ütleme nüüd vastatest meie teekonnal veel lisaks sellele, et me proovime sihukestesse eksootilistes paikades olla. Et kui muidu me olime kaks nädalat täiesti järjest, siis kuna nüüd need saared või sõita edasi-tagasi võtab rohkem aega, siis tegelikult terve augustikuu jooksul oleme me justkui nagu sõidus, lihtsalt iga õhtu ei ole niimoodi ekraan üleval. Kuna teekonna enda peale läheb aega. Kolmandast augustist alates on nii-öelda esimene koht meil ekraan püsti ja ja siis terve augustikuu jooksul. Selge, aga lähimat infot saab ikka vööpunkt, kinobuss, plee. Mida muud ma oskan soovida, kui nael kummi ja tood purjedesse. Täname kuulamast stuudio seal Irina silda saatekülalisteks olid režissöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma. Kohtumiseni juba sügisel.