Tere väga suure tõenäosusega ei saa mitte muusikutest lehelugejad televaatajad aru, miks suurepärase kunstilise tasemega Tallinna kammerorkestri ümber on tekkinud nii suured pinged, et pillimeeste töölepingud on lõpetatud. Et maailmakuulus Eesti helilooja Arvo Pärt näeb meie kultuurielus genotsiidi ilminguid ja võtab tagasi lubaduse kammerorkestri hooaja avakontserdil oma neljandat sümfooniat esitada ning miks tahab orkester Tallinna filharmoonia eest üldse lahku lüüa? Viimase instantsi tõde ei selgu kindlasti ka alanud saatest, sest kõigi muusikakollektiivide juhid või kõneisikud, kellega enne saadet konsulteerisin, kinnitavad, et vastuolud Tallinna kammerorkestri ja Tallinna filharmoonia vahel kestavad aastaid. Et viimasel ajal jääb puudu isegi omavahelisest normaalsest suhtlemisest nende vahel. Ja et kuigi kogu tüli on kanaliseeritud orkestrantide atesteerimise või ettemängimise korraldusse ja õiguspärasus. On tüli tegelik põhjus selles, et orkester tahab peadirigendiks kunstiliseks juhiks. Tõnu Kaljuste, et taga Tallinna filharmoonia tahab kunstilise juhi kohale Andres Mustoneni. See on väide, mida avatud mikrofoni ees keegi kõnetatuist kinnitada ei taha. Vaatame siis lähema kolmveerand tunni vältel, kuidas on asjad Tallinna kammerorkestris ja kuidas Eesti teistes kutselistest orkestrites korraldatud. Nii et neis teistes on suuri tülisid õnnestunud vältida, mida saate teemavalik on Kaja Kärnerilt. Alustuseks Tallinna kammerorkestri seisukohad kontsertmeistrite Harry Traksmanni, Leho Karini ning orkestri usaldusisiku Jüri Lepa suu läbi. Intervjuu on nad andnud klassikaraadiosaatele heligaja. Harry Traksmann räägib esmalt, mis õieti viis orkestrantide töölepingute lõpetamiseni 22. juulil. Eelmise aasta novembri lõpus, kui me tulime tagasi Ameerika turneel koos Eesti filharmoonia kammerkooriga potsatas meie elektronpostkasti tööplaan, kuhu oli märgitud, 20. jaanuaril toimub atesteerimine orkestri kontsertmeistrit, ega sellest ei olnud ennem juttu olnud ja see tekitas sellist arusaamatust meie hinges. Ja siis me katsusime juhtkonnaga läbi rääkida sel teemal ja lõpuks see siiski isegi õnnestus. Me saime kava osas kokkuleppele ja olime põhimõtteliselt valmis siis mängima seal aga erinevatel põhjustel seal, viidates uue Tallinna filharmoonia põhimääruse vastuvõtmisele ja, ja nii edasi. Jüri Leiten peatas selle sisse. Meie hooaeg jätkus rahulikult, kuni uuesti emaili teel saime, teate et tuleb uus atesteerimine, sõda kui maikuus ja see pidi toimuma meie hooaja lõppkontserdijärgse päeval hommikul kell 10, mis oli pühapäevane päev. Sellele eelnes väga pingeline töönädal, kus valmistasime, et hooaja lõpukontserti olime sunnitud tegema seal ka lisaproove, mis millel ei olnud kirjas, Kulayeri klasse ei olnud füüsiliselt Eestis olemas. Ühesõnaga päevad olid meil väga tihedalt töötteis. Siin tuleb just mängusele teise atesteerimise puhul see ajaline moment, et meil ei jäetud ettevalmistusaega, et korralikult esineda seal ja kaitsta oma positsiooni. See ongi selline lühikokkuvõte sellest. Kui nüüd väga lihtsalt see asi kokku võtta, siis tegelikult on toimunud kuritöö. Nüüd peaks otsime üles need inimesed, kes selle toime panid ja siis vastavalt tegema otsused, need, mis või kes on selle asja selleni viinud. See orkestrid praegu ei eksisteeri, ei tähenda seda, et Tallinna Kammerorkesterit ei ole olemas, inimesed on meil olemas ja loodame, et me saame jätkata. Noh, selle kava raskusastme koha pealt on, on tegelikult ka lisada niipalju, et talvine esialgne kava oli ikkagi väga raske, seal oli noh, mis puudutab joolade kava sisse, seda kuu ajaga, ma usun, ei oleks keegi äragi õppinud. Et üks klassikaline kontsert ja üks kaasaegne kontserditel bardakk indemit ära õppida niimoodi, et sul on ainult aega selleks rääkimata veel sellest, et seal sees on jõulud ja aastavahetus ja igasugused muud tööd ja tegemised. Et seda teha niimoodi, noh, lihtsalt, et kellegile näidata oma oskusi, selline töömaht nagu on Eesti ebaõiglaselt suur ja, ja seda ei pruugi üldse selgeks saadaks selle ajaga ja sellel ei ole ka mitte mingisugust mõtet tegelikult sellepärast et see ei näita mitte midagi. Tegelikult ju sisuliselt toimuval meil hotesteerimised iga kontserdiga ja, ja kui on nagu huvi selleks, siis on seda võimalik ka välja selgitada, siis kuidas keegi seal kontserdil mängib, kuidas ta on, meil on niivõrd väike kamp, et ei tohiks olla tegelikult probleem ja, ja üldse nendes tingimustes tegelikult tuleks nagu nõu pidada orkestriga mingit probleemi, siis tasuks rääkida ja selts atesteerimis kokku leppida, pikemalt pidajad kokku leppida kavatses, ei ole mitte mingisugust probleemi. Ja seda kava, raskus kõige lihtsam kavamis praegu tuleb, on see konkurss, mis meil tuleb, siis? Atesteerimine peaks olema selline asi, mis ei ole nagu karistusaktsioon ja, ja see ei tohiks ka põhjustada mingit tohutut lisatöökoormust. Ma tahaksin veel ühe asja lisada, et miks me saame praegu tõmmata tegelikult paralleeli selle tulemusel konkursi ka nende eelnenud atesteerimiste vahel, sest need pidid toimuma rahvusvahelise žürii ees. Kui me teame, et Eestis teistes kollektiivides on ikkagi pigem siseasi siis meil miskipärast oleks olnud atesteerimisel juba rahvusvaheline žürii, paljud inimesed, kes sinna olid kutsutud, ei ole orkestriga kunagi tööd teinud või isegi neid kuulnud meie mängijaid. Ja minu arusaam endiselt atesteerimisest kui sellisest on ikkagi selline, et mängijaid hinnatakse kogu aeg läbi, hooaegade on mingeid probleeme, siis kontsertmeistri asi on viidata sellele probleemile, rääkida sellest direktoriga ja nii edasi, nii edasi. Kui on olemas peadirigent, siis kindlasti peadirigent viitab nendele probleemidele, kui need on aga antud situatsioonis, kus olnud peadirigenti siis see asi on kõik nagu ära jäänud ja nende nägemust oligi siis see, et tuleb teha ühekordne mäng, mis otsustab kõik Ma tahaks täiendada seda atesteerimis veel nii palju, et tegelikult on Jüri Leiten ise välja andnud atesteerimiseeskirjad. Seal atesteerimiseeskirjades seisab ka selline punkt, et just nimelt kontsertmeistrit peaks hindama läbi hooaegade kõiki mängijaid. Ja Jüri Leiten peaks tegelikult küsima kontsertmeistrit aruandeid selle kohta, mida ta ei ole tegelikult viie aasta vältel mitte ühtegi korda teinud. Seega on ta juba ise oma atesteerimiseeskirju rikkunud, see oleks piisav alus, mille põhjal saaks juba inimesi väga adekvaatselt hinnata. Ja mis puudutab atesteerimistoimingute üleüldse, siis tegelikult jah, Eestis seda tehakse väga tihti. Ja kuna tegemist on ikkagi mitte eraõiguslike, vaid tegelikult ka riiklike ja munitsipaalkollektiividega, siis nemad peavad lähtuma seadusest seaduses tegelikult ei ole ette nähtud atesteerimiste, ei ole ette nähtud ka konkurssi. Ja mis puudutab töölepingusse sisse, paneme siis igasugune punkt, mis on halvem seadusest, on tegelikult kehtetu. Seega kui atesteerimis ei ole seaduses, siis seda ei ole olemas, seda tehakse, see ei muuda asja seaduslikuks. Ja atesteerimist võib teha sellisel juhul ainult rangelt kokkulepiti Bel töötajatega. Kui töötajad on nõus minema atesteerimisele, siis on võimalik. Nendes tingimustes peaks ka varem korralikult kokku leppima. Jah, see on üks asi ja teine asi on selle atesteerimise sisuline pool. Et mida see annab, kas atesteerimine muudab selle orkestri paremaks? Et mina sellesse ausalt öeldes ei usu, kui ma räägin puhtalt nagu isiklikust motivatsioonist, et paremini ütleme, mängida pilli siis hirmufaktor seda kindlasti ei põhjusta Mulla motivatsiooniks hoopis teised põhjused ja see, mis paneb mind kontrollima, oma mängu, midagi parandama, siin kindlasti südametunnistus, eks ole, et ma saan nagu kontserdilt tagasisidet, kas ma kuulan neid kontserte üle või vaata, milline on kriitika ja see paneb mind paremini mängima ja kas me tänu sellele atesteerimisele jõuame parema tulemuseni? Oluliselt parem orkestri, nii, selles on mul väga suured kahtlused, pigem praegu selline perspektiiv, et iga viie aasta järel on võimalik ära lõhkuda viie aasta töö ja see perspektiiv, nagu mind isiklikult absoluutselt ei motiveeri, paremini mänginud, tegelikult on, on probleem ka selles, et meil ei ole kunstilist, juhtiv kunstilist vastutust. Kuna see kunstiline vastutus sisuliselt on langenud produtsendi õlgadele ja Jüri Leiten neile ka ja kuigivõrd eri klassile siin siis noh, see ei ole igal juhul optimaalne olukord. Ja me ei ole selle olukorraga rahul ja oleme pidanud tundma ka mitmetes situatsioonides tegelikult nagu piinlikustele, menesimendi suutmatuse pärast eriti just välisdirigentide ees, selles mõttes, et millest see põhjustatud on, ma seda ei tea, eks, aga praeguses ajas juba tegelikult mitmed aastad tagasi. Jüri Leiten, kõige suurem mure kogu see töö korraldamisel on see, kuidas teenida omatulu, mida Tallinna linn on neile ette pannud. Kus te oma tulu tuleb, see tuleb publiku taskust ja meie arvates sellele publikule meeldida tahtmise sa mindud üle igasuguste piiride. Ma ootan seda, et oleks kindel, kes vastutab kunstiliselt kammerorkestri eest, kes on kunstiline juht, kellel see vastutus langeb. Ja ausalt öeldes ma näeks seda asja eraldi Tallinna filharmoonias Tallinna kammerorkestrit seda näidanud ERSO filharmoonia kammerkoori kogemused, niisugune iseseisev asjaajamine on olnud edukas. Sest erinevalt Birgitta festivalist ikkagi Tallinna filharmoonia kammerorkestri organiseerimise korraldamisega hakkama saanud. Et siin on praegu valida, kas administratsioon või orkester on see tingimus, mis peab nagu muutuma, midagi peab siin muutuma, et asi samamoodi edasi minna nagu hästi ei saa nagu illusioon, et see asi edasi Eestile. Jah, ja mina ütleksin siia ka veel vahele niipalju, et kuna on olnud selliseid Jutasin, et, et linna priorit teetideks järgnevatel aastatel on Birgitta festival ja Tallinna kammerorkester siis minu jaoks tekib siin kohe küsimus, et kus või mis on sellisel juhul Tallinna filharmoonia ja miks, kui on olemas meil Birgitta festivaliorkester, siis orkestrile oleks vaja leida korralik Management, oman direktori oma kunstiline juht, olekski probleemid lahendatud. Nii et minu jaoks on natuke arusaamatu, miks Tallinna linn nagu hoiab nendest jäikades struktuurides praegu kinni. Siin ei oleks nagu väga suuri probleeme, minu arvates ka ei oleks finantsilisi suuri lisakulutusi, kui need asjad pandaks eraldi ja, ja ma usun, et need asjad hakkaks toimima. Tegelikult antud situatsioonis meil praegu Tallinna filharmoonia kammerorkestri vahel valitseb, ei ole loomulik, sest et kui me vaatame ajalooliselt, siis Tallinna kammerorkester kutsuti ellu aastal 1993. Aasta hiljem asutati tegelikult Tallinna filharmoonia. Ei oleks midagi loogilisemalt, kui kogu mänedžer mängija kontor töötaks orkestri heaks. Meil on paraku aga kujunenud olukord vastupidi. Ja see ei saa olla kuidagi normaalne situatsioon. Tegelikult kui nüüd väga jämedalt öelda, siis toimub Tallinna filharmoonias aasta ringi Birgitta ettevalmistustööd, mis on väga mahukad, sellega Management tegeleb ja väga põhjalikult, aga orkester on jäetud nii-öelda vaeslapse ossa. Rääkisid Tallinna kammerorkestri kontsertmeistrid Harry Traksmann, Leho Karin ja orkestri usaldusisik Jüri Lepp. Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten on kõigis tele ja raadio ning ajalehe intervjuudes esitanud muutumatult ühesuguse seisukoha. Tallinna filharmoonia lähtub etendusasutuste seadusest. Lühivariant tema klassikaraadiole antud intervjuust. Mina kommenteerin niimoodi tekkinud olukord, et Eesti vabariigis on loominguliste töötajate töölepingud reguleeritud etenduse seadusega ja loomingulistele töötajatele tehakse lepinguid kuni viieks aastaks. Leping viis aastat tähendab seda, et leping algab, leping lõppeb, see ei ole nagu lihtsalt automaatne pikendus, vaid sõlmitakse, et iga viie aasta järel uus leping ja alati selle uue lepingu sõlmimisel on siiamaani toimunud atesteerimised. Nendele töötajatele, kes on töötanud ja siis atesteerimistulemuste põhjal on tekkinud ka konkursse, nagu töökohtadele sellel aastal lõppesid kammerorkestrile lepingud 21. juulil ja me alustasime juba seda protsessi eelmise aasta detsembris, kui me kuulutasime välja atesteerimise ja siis see atesteerimine nagu paljudel põhjustel lihtsalt ebaõnnestus. Kuna meil tekkis mängijatega lahkarvamused atesteerimise kava osas kava raskuse osas, siis ka tööaja jaotamise osas, millal sa atesteerimis teha. Ja me lükkasime seda atesteerimis ka paar korda edasi, kuni maikuuni tegime seal ka mitmeid järeleandmisi kava osas, nii et viimane versioon oli koostatud küllaltki heade spetsialistide poolt ja nõuandel kuid kammerorkester ikkagi kollektiivselt leidis, et see atesteerimine neile on nagu ülekohtune. Ja sealt siis tekkis meil töövaidlusmoment, kus kammerorkester andis kogu selle protsessi töövaidluskomisjoni. Varsti töövaidluskomisjon ei võtnud seda üldsegi nagu menetleda, kuna ta ei leidnud sellest mingit põhjust ja protsess oli siis juba selleks ajaks veninud nii pikale. Me ei jõudnud enam puutatesteerimist välja kuulutada, sest töölepingu tähtaeg lähenes, teatavasti on igal atesteerimis selle konkursi väljakuulutamisel oma kindel reglement ja kord ja etteteatamistähtaega. Kokkuvõttes võib öelda nii, et me ei jõudnud kammerorkestriga kokkuleppima peale selle kava osas, mida sa latesteerimisel mängida. Ehkki meie hinnangul ei olnud see kava mitte midagi erilist, need olid ansamblid ja riiulitele Mozarti kontserdiekspositsioonist üks osa jaga kadents, seda peeti liiga karmiks ja ei ilmutud kollektiivsetatesteerimisele. Mina isiklikult võtan seda nagu väga tõsist juhtumist, kus kollektiivide eirab juhtkonna korraldusi ja pidades nõu Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhi ja sealse juristiga leidsimegi nagu ühiselt, et alternatiiv ongi sellele protsessile nagu kuulutada välja uus konkurss, mis oleks siis alus uute töölepingute sõlmimiseks. Suvel lihtsalt juhtus vahepeal lisaks veel see, et Meie eelarves kadus ära umbes neljandik ja kõige suuremat mõju avaldusse palgafondile. Nii et palgafond isenesest vähenes 40 protsenti. Ja siis oli selline hetk, kus oli väga raske üldse mingit versiooni leida, et orkester sellises koosseisus võiks jätkata. Me jätkasime Tallinna linna siis kultuuriväärtuste ametiga läbirääkimisi juulikuul puhkuste ajal. Et milline võiks olla versiooni jätkamiseks ja ühiselt leidsime, et see versioon on selline, kui viia palgad 2005. 2006. aasta tasemele vähendada orkestri koosseisu siis kolme inimese võrra. See võttis ka veel oma teatud aja kõik need vaidlused, sest oleks hoopis keeruline korraldada sügisel konkurss ja siis hakata jaanuaris uuesti töökohti vähendama või need tingimusi halvendama. Et oli vaja välja töötada kohe selge kontseptsioon. Ja selle tulemusel kuulutasimegi välja nüüd konkursi 20. septembril, et ootame sinna kõiki mängijaid, nii endiseid kui tulevasi. Konkursi tingimused on täiesti traditsioonilised, nii et täpselt sellises seisus me oleme praegu. Vahepeal võttis Tallinna filharmoonia ette samme, mida ajapuudusel selles saates ei jõua käsitleda, kuid mida pillimehed tajusid puhta kiusu ajamise ja üksteise üle trumpamisena. Jüri Leiten eitab kiusu. See ei ole kius, see on tegelikult sellest tingitud, et kui me vaatame nüüd tulevikku, et läbi erinevate dirigentidega meil on olnud reaalselt konkreetset plaani aastateks 2010 2011, kus meid ootavad ees väga tõsised lavad nagu Viini muusika, Raine kontsert, kebavia veelgi mõningad Euroopa linnad, siis selge on see, et see ei ole nagu üldse nagu mingi naljaasi, et orkester peab olema teovõimeline ja kõik mängijad, Kammerorkesterit, mis isenesest on ju väike orkester, kus mängivad ikkagi rohkem solistlike võimetega inimesed. Need inimesed peavad olema põhimõtteliselt nõus tõestama meisterlikkust minu jaoks täiesti suvalisel ajal neid atesteerimis korraldada, ükskõik töölepingus on isegi seadused, neid korraldatakse iga aasta. Nii et põhimõtteline vastuolu, et ei tuld ajatesteerima seal ikkagi konkreetne töö, konflik, kus ei saa nagu mitte mingil juhul nagu järgi anda. Ja kui nüüd ütleme sellise emotsionaalse plaani pealt veel lisada, siis järgmine andmisega ma ei kujuta ette, millise signaali me anname nagu noortele inimestele, õppuritele. Et kogu maailmas kõik orkestrid on üles ehitatud ainult konkurstidele ja ka noortel peab olema võimalus sinna konkureerida. See on nagu meie kindel seisukoht ja ma veel lisaks siin nagu isiklikult olles ka ise tükk aega olnud interpreet, et minu põhimõtetega ei lähe kuidagi kokku, et muusik, kes on laval ja peab sooritama nii-öelda suure raskusastmega loomingut ja eneseteostust ei ole nõus juhtkonnaga tulla atesteerima või tulla konkursile, mis on nagu otseselt seotud tema põhitööga ja tema kvaliteedihinnangu tõestamiseks. Ma trompetimängijana küll pole kunagi suutnud ennast kuskile peita, on alati nagu olnud eesliinil ja, ja alati kuuldav ja kostub kõigile. Nii et, et minu meelest on see ka nagu täielikult orkestandi eetika mentaliteedi küsimus. Et kui sa tahad saada viieaastast lepingut, siis palun ole hea, tule ja tõesta oma kvaliteeti, sest viieaastane leping on konkreetsed, väga suur summa raha, see teeb umbes miljon krooni tänaste palkade juures. Nii et, et mina ei kujuta ette, kuidas sellistes tingimustes muusik ütleb, et ma ei tule. Praegune Tallinna filharmoonia põhimäärus sätestab lihtsalt meie koosseisu sellisena, et filharmoonia loominguline juht on ka orkestri loominguline juht. Ja tänaseni on täitnud seda kohta maestro Eri Klas ja maestro leping on ka läbi saamas kohe kohe. Ning ta on ka väljendanud oma soovi jääda tulevikus Tallinna filharmooniasse kureerima ainult Birgitta festivali, mis kasvab üha ja üha, millest on ka võib-olla nii-öelda eelarvelised saanud, nagu juba teine filharmoonia seda esiteks, teiseks on mass toonud siia väga värvikaid häid dirigente ja natukene kahju on see, et kogu selle noh, nii-öelda konflikti valguses nagu jääb tähelepanuta ka Tallinna filharmoonia administratsioon, kes on tegelikult nende kontsertide korraldamiseks teinud väga suuri jõupingutusi neid inimesi siia saada, et inimesed nagu ära finantseerida ja need kontserdid kõik nagu korraldada. Aga põhimõte on just see, et meie isikkoosseis on olnud selline, nagu ta on, nagu ta on nagu määratud. Meil ei ole olnud finantsilisi võimalusi muid, kui projekt korras tuua siia dirigente. Vaatame, mis toob tulevik, et meil on ka täna konkreetsed plaanid ja konkreetsed persoonid, kellega me alustame läbirääkimisi orkestri Tulevikku nagu kunstiliste suunade kujundamisel. Tõenäoliselt need plaanid orkestrit ei rõõmusta, sest nagu neilt endilt kuulsime, tahavad nad Tallinna filharmoonias lahku lüüa. Linnavalitsuses pole see plaan sooja vastuvõtu leidnud. Aga nagu öeldud, on tänase saate eesmärk uurida, kuidas tüli põhjustanud asjaolud teistes Eesti kutselistest muusikakollektiivides on lahendatud. Nii et suuremast tülist on õnnestunud hoiduda. Lepingute pikendamisest ja lõpetamisest soostus rääkima Eesti esindusorkestri riikliku sümfooniaorkestri direktor ise, samuti orkestrantide leiba teeninud Andres Siitan. Minu arvamuse järgi annatesteerimine jaoks absoluutselt vajalik absoluutselt normaalne nähtus kunstikollektiivi töös, ilma selleta tegelikult nagu ei saaks mitte kuidagi tippmuusiku töö on sarnane tippsportlase tööga ja nii mõnigi kõrvaltvaataja võib vaadata ja ongi vaadanud, et noh, et mis nendele orkestrantide viga, et nad teevad tööd ainult neli tundi päevas ja siis lähevad koju, tõid, teevad muid töid või mida iganes. Ja tõepoolest pealiskaudsel vaatamisel võibki see niimoodi tunduda, aga asi on tegelikult hoopis teistmoodi. Üks orkestrantide üks tippmuusik peab ennast pidevalt hoidma vormis ja see, et ta teeb tööandja kontrolli all tööd tõepoolest ainult neli tundi päevas, see ei tähenda seda, et see töö sellega piirdub. Inimene peab pidevalt tegema iseseisvat tööd, et ennast hoida sellest tippvormis ja just nimelt jaoks ongi seda atesteerimist vaja, et tekitada see kontrollmehhanism, kas seda tööd tehakse või ei tehta. Näiteks kui noor inimene lõpetab muusikaakadeemia tuleb orkestrisse tööle, siis teoreetiliselt on tal ikkagi päris mitmeid aastaid võimalik liugu lasta selle tehtud töö peal, selle saavutatud taseme peal iseseisvat tööd üldse mitte teha. Ja päris palju aastaid ei juhtu mitte midagi, aga kunagi hiljem hakkab juhtuma, see tase hakkab lihtsalt alla käima ja kui üksikute muusikute tase käib alla, siis käib alla terve kollektiivi tase ja just nimelt, et sellist võimalust mitte lasta tekkida, on see atesteerimiste mehhanism välja mõeldud ja välja töötatud. Tõsi on, et neid atesteerimis siin näiteks paljudes Euroopa ja Ameerika orkestrites tõepoolest ei ole, neil on eluaegsed töölepingud, aga eks päris paljud orkestrid on ka täiesti suures hädas just nimelt selle süsteemiga, et kui neil on neid inimesi, kes ei viitsi seda igapäevast tööd teha, Sa ei taha teha ja lasevad oma tasemele alla käia, siis tegelikult ju kannatavad kõik teised ümberringi ka või orkestris on mingisugune osa muusikuid, kes oma tasemest ei hoolitse, siis kannatab terve orkestri tase ja, ja kannatavad ka need inimesed, kes teevad väga põhjalikult seda tööd. Rõhutan veel kord, et see on, see on tõesti hädavajalik, et muusik hoiaks ennast pidevalt tippvormis, teeks selle nimel tööd ja atesteerimis selle jaoks vaja. Kuidas atesteerimine täpsemalt käib selles mõttes, et kui pikka aega orkestreerinud peab teadma ette, missugust kavada atesteerimise peab ette mängima ja kas tal on õigus vaidlustada ka žüriid või atesteerimiskomisjoni koosseis. Noh, eks neid õigusi vaidlustada võib ju, võib ju ikka leida ja põhimõtteliselt muidugi võiks öelda, et kuna atesteerimine, töötaja pädevuse kinnitamine ometi kohale seal mitte ainult tööandja õigus, vaid lausega tööandjaga kohustus, siis tööandja töötab välja ka selle, selle skeemi, kuidas ta seda teeb. See skeem peaks olema välja töötatud niimoodi, et see ega eesmärgiks ei ole siis inimestega vastuollu minna ja inimestes tekitada niisugust vastuseisu või paanikat või mida iganes niimoodi nende reeglite välja töötamine. Et tõepoolest need peavad olema inimestele vastuvõetavad ja peavad mõjuma sellena, et nad soodustavad selle asutuse, selle orkestri, selle, selle kollektiivi tööd ja mitte ei tekitaks inimestes asjatuid pingeid. Kuskil seadustes ei ole seda väga täpselt kirja pandud, et kui pikalt see atesteerimine peab olema ette välja kuulutatud ja mis peab olema seal atesteerimise programmis või, või kes võib kuuluda atesteerimise komisjoni? Meie ERSO-s tegime selle tegelikult niimoodi, et koostöös ametiühinguga Me töötasime päris pikka aega ja töötasime välja selle selle skeemi, mis oleks vastuvõetav nii tööandja poole pealt vaadatuna kui töövõtja poole pealt vaadatuna ja pole probleemi olnud, see süsteem töötab ja päris hästi. Ühesõnaga, kommunikatsioon ja suhtlemine tööandja ja orkestrantide vahel on suuremate probleemideta. Aga kui nüüd mingi muusikakollektiivi puhul tekib seed, kas lauljad või pillimehed, et neile tundub, et atesteerimine on liiga lühikesed, aga välja kuulutatud, ei jõua seda tükki selgeks õppida. Kui need meile tundub, et kava, mida nad peavad esitama, on liiga raske ja žürii otsus võib juba ette olla aimatav, missuguse orkestrandi puhul on otsus jaatav, missuguse puhul eitav, mida niisuguse olukorraga peale hakata? Nojah, need on alati spekulatsioonid, kas ikkagi see asi on, et ette teade ette tajuda, tuttav üks pool ütleb, et noh, et see on täiesti päevselge, et no et siin siin ei ole mitte mingit küsimust, et sellest, sellest tahetakse lahti saada, lihtsalt sellepärast et nägu ei meeldi, et tegemist on tegelikult erakordselt heade muusikutega ja teine pool ja ütleb, et ei, ei, mitte mingit niisugust. Ühesõnaga neid neid spekulatsioone oleme, võib keerutada tegelikult täiesti lõputult ja eksiga kollektiiviga orkestriga kooriga ansambel, see on ju tegelikult inimeste kooslus ja vabandust selle paralleeli pärast, aga niimoodi naljaga pooleks võib öelda, et noh, et kui kuskil lahutatakse mõni abielu, siis see abielu lahutatakse sellepärast et keegi pigistab hambarja tuubi valest kohast, eks ju, me saame aru, et asi tegelikult niimoodi ei ole, probleemid on tegelikult hoopis kuskil mujal hoopis kuskil sügavamal ütleme nüüd, rääkides antud olukorrast me sellest konfliktist, mis on Tallinna kammerorkestri ja tema juhtkonna vahel, siis kõrvalt vaadates julgen öelda küll, et see ei ole mitte konflikt selle atesteerimise pärast. See atesteerimine on tegelikult üks pinnavirvendus ja et need probleemi juured on kuskil palju sügavamal. Ega kõrvaltvaatajana ei saa sekkuda nii palju teise asutuse töösse ja ega ma ei tea ka kõiki kõiki nüansse täpselt. Ma ei taha enda peale võtta seda vastutust, et nüüd langetada see otsus, et tegelikult on teie probleemid hoopis seal ja seal, aga paratamatult mulle siiski tundub, et, et noh, et pigem on probleemid selles, et sellel orkestrile ei ole olnud juba hulka, aga seda kunstilist juhti, seda peadirigenti, kes, kes tegelikult selle orkestri käekäigu eest tahaks, suudaks hoolt kanda ja keda samal ajal ka see kollektiiv ise usaldaks oma juhina. Oletus, aga, aga mulle tundub, et probleemid on pigem seal. Siinkohal viitan lausele Jüri Leiten intervjuust, et Tallinna filharmoonia põhimääruse järgi on filharmoonia kunstiline juht ka kammerorkestri kunstiliseks juhiks. Nüüd tuleb sellestki minevikuvormis rääkida, sest senised ametit pidanud Eri Klas teatas 14. augustil oma loobumisest. Filharmoonia näib nüüd uue kunstilise juhina Andres Mustoneni. Orkestrantide eelistus on dirigent Tõnu Kaljuste. Ja tunnistagem, raske on pillimeestel minna konkursile, kui ei tea, kellest saab kunstiline juht ja orkestri peadirigent ning keskhakkab juhtima Tallinna filharmoonia, et sest Jüri Leiten tööleping lõpeb veel tänavu sügisel. Põhiprobleem näib siis olevat juht persoonides. Orkester tahab üht kontsertorganisatsioon teist kokkuleppele ei jõuta. Kultuuriministeerium distantseeruda probleemist, sest filharmoonia on Tallinna oma. Tallinna linnavalitsus näeb osalistki lahendust 20. septembri konkursis, kus senise 19. orkestrandi kohaselt Meil saab konkureerida vaid 15-le mängija kohale. Eesti riiklikus sümfooniaorkestris on siiski suudetud suuri kriise mängijate ja orkestri juhtkonna vahel vältida. Andres Siitan selgitab, kuidas. Meie reeglid said tõesti välja töötatud koostöös orkestri usaldusisikute ringiga, orkestri ametiühinguga ja just sellistena, et, et mõlema poole huvid oleksid maksimaalselt maksimaalselt esindatud ja on ju tegelikult ka ikkagi iga üksiku orkestrandi huvi, see, et ta mängiks ühes ühes väga heas, väga hästi kõlava orkestris ja ümber on, on kolleegid, kes ka mängivad väga hästi, et see on juba iga üksiku orkestrantide enda huvi, nii et noh, see ei ole mitte niisugune töö, tööandja poolne press või tööandja poolne terror, et need, et niisugust kontrollimist ja jälgimist atesteerimis tehakse, see ei ole nii-öelda. Ja rõhutada veelkord, et need, need asjad peavad olema nagu mõlemale poolele ikkagi vastuvõetavad. Aga jällegi, tulles nüüd Tallinna kammerorkestri juurde tagasi ma ei usu, et, et tegelik tegelik probleemi põhjus on see atesteerimine, mis nüüd nii päevakorrale on tõusnud ja ja siin ka muidugi, eks ajakirjandus võtab endale väga niisuguse suure ja väga raske rolli. Sest kui ta, kui ta ikkagi räägib ühest mingisugusest üksikust detailist, kui ta, kui ta räägib sellest pinnavirvendused, siis on nad tohutult oluline, kuidas sellest rääkida ja poolest, ega siis inimeste psühholoogia on keeruline ja, ja kui me võtame mingisuguse üksiku detaili, hakkame seda üle tähtsustama, siis me võime tervikule teha tohutult palju kahju, et tõepoolest siin ajakirjanduse roll on ka hästi suur, et noh, me võime nendest detailidest rääkida, aga me peame teadma, et see iga detail on mingisugune osa tervikust ja püüdma näha ikkagi nii kaugele ja nii sügavale, kui vähegi võimalik. Lühike sissevaade ülejäänud Eesti kutselistest muusikakollektiividesse filharmoonia kammerkooris on ettelaulmised jatesteerimised igal hooajal täiesti normaalne nähtus. Rahvusooperi Estonia orkestris kardetakse orkestri direktori Aili Roose sõnul konkursse nimelt vabanevatele kohtadele ja kui oli ooperiteatri peadirigendivahetus, siis tehti ka ulatuslikum ettemängimine orkestris. Muidu on Estonia orkestrantidega tähtajatud töölepingud, mis seadusest tulenevalt tuleb tähtajalisteks ümber vormistada. Muidu me atesteerimisega inimeste närvidel ei sõida, ütles rahvusooperi orkestri direktor Aili Roose. Kuidas käib lepingute pikendamine ja lõpetamine Vanemuise orkestris, kui sageli tehakse seal orkestrantide atesteerimist, selgitab Vanemuise teatri juht Paavo Nõgene. Atesteerimine on jah üks osa tegelikult töölepingust, et meil just äsja oli tšellorühmas plasteerimine, kuna tšellorühma lepingud lõppesid. Muusika ju mihkel Küts on, andis kokkulepitud aeg ette teada, toimub tšellorühmas atesteerimine ja selle atesteerimise tulemus on ka see, et muutus tšellorühma kontsertmeister muutusid nende inimeste jaoks töötingimused ja see on täiesti normaalne töösuhte üks osa. Kui sümfooniaorkestris lõpevad lepingud, siis on võimalik läbi konkursi atesteerimise uuesti loomulikult seda lepingut pikendada. Ja atesteerimine võib tuua kaasa ka selle, et näiteks tšellorühma kontsertmeister vahetub Vanemuise teatris kuu aega tagasi. Ka toimus. Öelge, palun, kuidas Vanemuises asi käib, nii et orkestrandid ei saaks vaidlustada atesteerimise ettevalmistamise aega, et seal võib-olla liiga lühike või seda kava, mida nad peavad ette mängima, et see on liiga raske või et žürii on liiga rahvusvaheline, ei tunne orkestrite orkestrantide. Noh, ma ei oska täpselt anda hinnangut, mis on toimunud siis Tallinna kammerorkestris, aga Vanemuises on alati püütud kõiki asju lahendada inimlikkuse ja mõistlikkuse printsiibil ning see aeg, mis siis ka muusikajuhtmäe Nad on nad kõigile osapooltele ühiselt arusaadavalt mõistlik. Seal ju seda otsust saab kujundada näiteks koos muusikajuhiga orkestri nõu kogumis Vanemuise teatri juures vastavalt vajadusele koos käib, kuhu kuulub siis orkestri enda poolt valitud esindus, kes selliseid otsuseid saavad otsustada koos muusikajuhiga, nii et jah, siiamaani pole Vanemuises selles valdkonnas probleeme olnud, järelikult on siis need need otsused, mis on langetatud saanud inimlikud ja mõistlikud. Kas pillirühm atesteerimisel mängib ette koos või iga orkestrantide eraldi? Vanemuise teatris mängib igaüks eraldi ja mängib, et pimesi, kes kaardina taga, ehk siis žüriid, kes kuulab pillirühma erinevaid liikmeid, ei tea, kes seal kardina taga parasjagu ette mängib. Aga orkestrandid ei või žürii koosseisu vaidlustada sellel põhjusel, näiteks, et olenevalt sellest, kes žüriisse kuulub, võib arvata, missugune otsus langeb. See žürii peab olema piisavalt professionaalne, žürii on ka kokku lepitud orkestri nõukoguga, et keda soovib teada türkiis näha ja me oleme selle kooskõlastanud, meil ei ole küll keegi, ütleme muusikajuhi ja Vanemuise juhtkonna pädevus selles osas pole seatud kahtluse alla läbi selle, et seda öeldud, et see zürii ei sobi orkestrile ette mängimiseks, et on inimesi, Vanemuise teatriorkestrist, on inimesi väljastpoolt täiesti normaalne. Kas orkester võiks satesteerimisest keelduda põhjendusel, et atesteerimine ei muuda orkestrit paremaks? Kui inimesel lõpeb tööleping tööandjaga, siis selle töölepingu pikendamine on seadusest tulenevalt. Tööandjal on õigus seda pikendada, tööandjal on õigus seda mitte pikendada. Atesteerimine pigem on üks moodus, kuidas seda pikendamist muuta. Kõigil osata Talle võrdsemaks, kui inimesel on tähtajaline tööleping. Tööandja on käitunud korrektselt teatanud ette näiteks ka töölepingu lõppemise tingimustes, mida Vanemuise teater konkreetsel tšellorühma puhul tegi. Et neli kuud ette teatati kirjalikult, et teie tööleping lõpetatakse ja töölepingut on võimalik pikendada läbi atesteerimise siis, kui teater on selles osas käitunud korrektselt, siis ei ole tegelikult orkestribändile või siis antud hetkel tööd ajal väga võimalust selle vastu protestida, sest seda reguleerib Eesti vabariigis kehtiv seadus. Aga mis siis saab, kui näiteks viis aastat pika lepingu kestel kontsertmeister tajub, et ühe või teise pillimehe tase pole enam see, mis ta lepingu sõlmimise ajal oli ehk kuidas lõpetada leping orkestrandiga, kes ei täida kunstilisi juhi ootusi ega ole sellel tasemel, mis tal atesteerimisel oli? Läbi atesteerimise, kui tekib olukord, kus inimese tase või siis orgastandi tase on tõesti ja nad siis muusikajuhil on õigus korraldada atesteerimine. Seda reguleerib ka näiteks Vanemuise teatris kollektiivleping samamoodi mõistliku ajaga ette teatades. Põhjendatult ja siiamaani on see toiminud. Nii et Vanemuises orkestrantide ei tunneta, et atesteerimine oleks nagu mingi karistusoperatsioon. Kui ta ei ole karistusoperatsioon, et kui inimene on hea mängija, siis atesteerimine lihtsalt fikseerib selle, et ta ta tõesti töötab sellel ametikohal, kuhu ta ideaalselt sobiv ja teiselt poolt on ju see inimesele ka hea võimalus näidata, kui hea mängija ta tegelikult on ja, ja ka tõusta paremale positsioonile, et kui ta näiteks seni oli pultide jaotusorkestris konkreetses rühmas ja tehakse selle atesteerimise tulemusele inimene või ka saavutada parema positsiooni, kui ta enne oli. Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktori Andres Siitan hinnangul oleks kriisi lahendamise õige erikord siiski täpselt vastupidine, kui praegu on kujunenud mitte kõigepealt atesteerimine ja konkurss vaid orkestri praeguse koosseisu jätkamine ja orkestrile sobiva kunstilise juhi leidmine. Siin Andressiitani pisut laiendatum vastus küsimusele, kuidas äärmuseni kulmineerunud kriisi praegu nüüd veel võimalikult väikeste kadudega lahendada. No see ongi see kõige raskem küsimus, kui see retsept oleks, oleks lihtne olemas ja selge, siis oleks see retsept kellelegi kindlasti juba pähe tulnud. Olen tegelikult nõus sellega, et kultuuriministeeriumis ja siin võtta mingit erilist vastutust, sest tõepoolest ei ole Kultuuriministeeriumi kollektiivse jal kultuuriministeeriumile kultuuriministeerium ei ole sõlminud mitte ühtegi selle kollektiiviga seoses olevat lepingut, et eks vastutab ikka see, kes asja eest vastutab ehk Tallinna linn. Minu meelest peaksin võtma Ma mingisuguse ikkagi väga konkreetse, väga selge seisukoha sest nemad on selle orkestri rahastajad ja nemad peaksid niivõrd-kuivõrd kehtestama. Need mängureeglid, aga igal juhul nad peaksid, nad teeksid jälgima neid mängureegleid. Muidugi jah, jälle teisest küljest võiks öelda, et kultuuriministeeriumil endal on potentsi niisuguseid asju hinnata ja, ja ka mingisuguseid lahendusi leida. Seda kompetentsi on kultuuriministeeriumil võib-olla rohkem, aga minu hinnangul ettemängimine 20. septembril või õigemini konkurss kõikidele orkestrikohtadele 20. septembril, see ei lahenda neid probleeme. Ja sisuliselt on, ma olen siin täiesti nõus Arvo Pärdi arvamusega, et sisuliselt on siiski tegemist orkestri administratiivse laialisaatmisega, sellisel juhul ka siis laialisaatmisega, kui vaat seesama orkester praktiliselt endises koosseisus tuleb kokku tagasi, noh, võib-olla vahetab üks inimene või isegi isegi kui ühtegi inimeste vahetu tegemist on ikkagi sisuliselt orkestri administratiivse laialisaatmisega meile vastu. Arvo Pärt võttis väga jõuliselt sõnana ja peab ütlema, et ma täiesti ühinen tema arvamusega, et niisugust asja ei tohiks juhtuda. Iseküsimus on muidugi see, et noh, et kui majanduslik olukord on tõesti selline, et, et riik ei või ei suuda enam ühte või teist kollektiivi üleval pidada, siis ei ole midagi teha, siis aga aga niimoodi, et saateks kollektiiv laiali ja moodustada selle asemele uus. See on väga keeruline küsimus ja ja noh, veel kord ma ei taha siin võtta seda rolli enda peale öelda, mis on õige või mida, mida peaks tegema. Jälle rõhutan oma arvamust, et peab olema see inimene kes ikkagi võtab oma südameasjaks, võtab omavastutuseks selle kollektiivi vedamise ja see peab olema selle selle kollektiivi kunstiline juht, see peab olema selle kollektiivi peadirigent. Minu meelest muidu ei juhtu midagi, asjad peavad käima õiges järjekorras, et et kõigepealt peab, peab leidma selle vastutaja ja alles tema edasi, mis saab orkestrist. Nagu Andres Siitan intervjuus diskreetselt ütles, on vastuolud palju sügavamal kui atesteerimise ja ettemängimise korraldus ja õiguspärasus. Kas ehk selles, et Eestis on andekaid dirigente rohkem kui häid orkestreid. 20. september, konkursi tähtaeg läheneb muusikasõprade seas ringlev üleskutse kogub allkirju Tallinna kammerorkestri praeguse koosseisu jätkamise toetuseks. Vastasseis ei näita väsimuse märke. Ehkki teistes kutseliste orkestrites on õnnestunud sellist vastuseisu vältida ja mitte just eriti kalliste vahenditega. Pildi, mis ja miks Tallinna filharmoonias juhtus ning kuidas teistes professionaalsetes orkestrites on need asjad korraldatud. Selle pildi andsid tänases saates Kersti Inno ja Kaja Kärneri intervjuud kuulmiseni.