Tuli jäi seisma suure laua ette, käed püksitaskus, silmad läbi akna tänaval, kus 100. lund. Indrek seisis laua otsas. Ja kui nad seal kahekesi nõnda seisid, rääkis härra Maurus pisut nagu endamisi pisut nagu Indrekut õpetades. Meid oli seitse. Kolm venda ja neli õde. Meie vanemad elasid vanaks ja ei kaotanud surmani aru. Aga minu ajab hulluks üksainus tütar. Nii palju olen mina oma vanematest nõrgem.