Kui kaua veel? Paabel suudame ennast ohverdada ennast toita sellest määratust iseseisvuse igatsusest mida kogusime oma südametesse 50 Nõukogude okupatsiooni aasta pika pimeda öö kestel on need väsimuse esimesed tundemärgid. Ei, me ei ole väsinud igavesi. Me ei ole seitsmes sajandi kestel kunagi väsinud oma riiki endas kandmas ja ammugi ei väsi seitse kuud enne viimaste võõrvägede lahkumist Eesti pühalt pinnalt. Pigem on see kannatamatus, mis on sündinud kannatustest. Pigem on see meie illusoorne optimism, et totalitaarse kommunismi kokkuvarisemise ka saavad kõik meie igatsused ja lootused nagu nõiaväel teoks.