Noh, mina võin öelda seda, et Ma olen elus teinud nii muusikali kui operetti, opereti ma ei ütleks, et ma seda operetti noh, tähendab, ütle mulle nii väga ei meeldi ta, jah, ta on tõesti niisugune omamoodi žanr mis tegelikult nõuab inimese käest väga palju, seda ma olen enne ka öelnud, et ta nõuab niisuguste täieliku andumist, nõuab nagu iga iga iga teatrižanr, aga selles mõttes ta nõuab inimeselt paljude, nõuab sõnakunsti muusikat, tantsu ja peale selle ka veel isikliku väga suurt karmi, millega siis ühesõnaga selles selles selles žanris läbi lüüa, sest et need rollid, mille peale sind pannakse, on ühest, ühest operetist teisik teise, küllaltki sarnased. Ja, ja nii nagu Endel Pärn ütles, et niisugune tunne peab olema kogu aeg, et 100 grammi šampanjat sees. Et noh, teen nagu sädemeid pilduma ja särama laval ja. Aga muusikalis muidugi sajanelgil tõesti õigus, et, et karakterid on huvitavamat, ma arvan, et mulle mõlemad žanrid meeldinud.