Ülekuulamine. Ära ülekuulamine alustab, ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Internetti ajastu mõjub üha enam pimeda keskajana. Avalike oksatõmbamine ja nõiajaht käib üha kiiremini. Kas kusagil on kallutatud jõud, kuidas pääseda pooltõdede soost ja kuidas hoiduda meedia verejanus, kelle nägu on meedia, mis ma silma vaatama kas ingel või saatan, seda näitab ülekuulamine. Me käisime, tunnistaja on täna, Ilmar Kompus, aktsiaseltsi Uus Sakala nõukogu liige ja tuletame meelde, umbes aasta tagust lugu või, või vähe, no see varsti saab aasta täis jah, seal kuu aega vähem kui just mis ajakirjanduses tõstatus siis, kui justkui selgus tuu Sakala kavatseb hakata lammutama Sakala keskust milleks tal meedia ja üldsuse arvates siis majandusele meediasõja tipphetkel mitte mingit õigust ei olnud. Praeguseks hetkeks on see sõda vist nagu selles mõttes läbi või möödas, et, et enam mingit järellahinguid ei toimu, väli laibaväli on puhastatud ja tööd platsil käivad noh seda platsiga laibaväljaks nimetatakse, et seal laeva tali võib-olla on ülekantud tähenduses, aga tõepoolest, et viimased pool aastat on, on see asi läinud niimoodi plaanipäraselt ja, ja ilma igasuguste vahe kohta. Kas te ise sellel hetkel tajusid, et see on sõda pöia vastu? Teatud osapoolte poolt küll, jah? Kuulge, millest sõda algas, kas see oli välja kuulutatud sõda või oli see sõda, mis nii-öelda selgus ühel hetkel kasvas välja mingist diskussioonist, kus ta heauskselt sees istusite Gazas tiksusite osalesite ja, ja, ja, ja siis nii-öelda sellised suuremad mõõtmed noh, iseenesest meie osalus selles projektis ju algas 2003.-st aastast, kui oli see hoonestusõiguse konkurss, mille me võitsime ja hoone valdast või 2004 meile üle, nii et me sellest osast saadik oleme selle projektiga tegelenud ja tegelenud selliselt, et kõik need teemad, mis said need siin aastavahetusel niuksed kõrgendatud tähelepanu osaliseks, kõik need teemad sai ka siis vastavalt küll eriala inimestega, et oli siis muinsuskaitse, linnavõim või kolmandat esindajat, sa ütled läbi käidud, et ega ega tegelikult kellelegi jaoks on midagi uut ei olnud ja, ja noh, see tõepoolest meid üllatas, et meid ei olnud ühestki neist asjust saladust teinud. Sest et noh, tolle hoone arhitekt Raine Karp oli juba 2004. aastal andnud kinnituse, et lammutada sama väitis ka Tallinna linnavalitsuse komisjonid. Seda väitis Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseamet. Et, et me ei osanud enam kellelegi täiendavat osapoole käest midagi küsida, kellel võiks olla nagu nii-öelda eksperdina selle sõna selles asjas, nii et, et et see, mis tol hetkel juhtus, noh see, ta lahvatas nii kõvasti, noh sellel on tegelikult omad põhjused olemas, eks ju, aga aga noh, tol hetkel ei osanud võib-olla niimodi etena mis see kõige esimene löök oli, mille järele te saite aru, et, et see ei ole enam mitte niisama üks juhuslik artikkel, mille ajakirjanik, kes mööda sammunud keskusest on enda peas valmis mõelnud, vaid see on juba kellelegi poolt spetsiaalselt suunatult või ütleme niimoodi, et mille pealt reageerisid, tood ilms sees? No eks seda teatud ringkondades seda vastuseis oli nagu ka varasemalt olnud, eks ju, aga aga noh, see oli selline noh, võiks olla nagu tsiviliseeritud, et ta ei, ta ei olnud selline laussõim ja, ja, ja noh, niuke demagoogiliste võtete kasutamine ja ja noh, eks seal olid komad nagu põhjendused ja selgitused olemas, miks see nii oli, aga mis meie jaoks ilmselt selline kõige üllatavam oli, oli see paeliit ja MTÜ jätkusuutlik Nõmme tee või mis iganes, seal ma neid nimetus enam ei mäleta päris täpselt ja ja noh, sealt ladvikus on nagu väga selged seosed olid teatud poliitiliste erakondadega ja, ja kuna tol hetkel nii linna võimu kui ka kultuuriministeeriumi esindaja olid, kuulasid ühte erakonda ja, ja kohe-kohe olid valimised, tulemused, kampaaniad juba igal pool käisid, et siis siis nagu väga selgelt noh, kogu see asi läks poliitiliseks ja noh, seal olid erinevad noortekogud olid seal kaasas ja, ja see, et koguti nagu selline seltskond kokku sinna ja tuld ja nagunii-öelda barrikaadidele, et, et see, see mõnevõrra üllatus küll jah, kes sulle sõna juht oli, kes oli vastaspoolel, on aga esimene, esimene käsi, esimene lipuhoidja, noh, eks neid nimesid, kes seal niuksed, aktivistid olid, erinevad etega. Me ei ole nüüd me ei ole veel tagantjärele seda niimoodi nagu uurinud, et kellelegi näpuga näidata, aga, aga noh, needsamad MTÜd ja, ja, ja, ja, ja, ja seal oli ka poliitilises kampaanias oli ju väga selgelt näha teatud parteide nii-öelda sporteida Sotsiaaldemokraatlik onud, kes väga selgelt nii-öelda võttis selle teemal lausa oma valimisplatvormi ja, ja ka Isamaaliit, eks ju, et, et noh, need väga selgelt nägid ette, et antud teema on võimalik poliitilist profiiti lõigata ja seda nad ka tegid. Kas ta käis seal, ei saa nende parteidega mingi nagunii-öelda, teist pidime läbi rääkima seda, mida meedias näha ei olnud, kas te püüdsite otsida nendega mingit kontakti ja teada saada, mis toimub? Ühega neist oli, oli olemas täiesti kontakti ja käisin ka ise toom tal fraktsioonis jälle küsimustele vastuseid andmas ja ja, ja, ja noh, nii-öelda kolmandatest allikatest, aga jooksvalt nagu tegelikult kinnitati ka meile seda, et, et me ei ole mitte selle võitluse nii-öelda objektiks, vaid me oleme selle võitluse vahendiks ja, ja võitlus ei käi mitte nüüd selle selle asja eest, vaid lihtsalt selle eest, et kes selle taustal ennast nii-öelda paremini eksponeerida saab sdemoni, teolised lugesite kokku või kui palju te saite esikaasi omasele teemaga? Ei ole niimoodi, Meli jah. Aga te saite igal juhul vaid ma olen siin, ütle, kas me Esigaadi saime, aga kindlasti me lehelindu saime päris palju. Te vaatasite ka seda, millised välja andnud olid aktiivsemalt nii-öelda teema üleval hoidjad? Ma arvan, et, et siin see kajastatus oli suhteliselt ühtlane küsimus võis olla selles, et võib-olla mõne mõnes osas rohkem läheb hinda kui teises, aga aga mai niimoodi eraldi välja küll ei oskaks tuua, et, et keegi oli nagu niisugune spetsiaalselt selle peale spetsialiseerunud. Kuidas see teie vasturünnak välja, kas te tegite siis nii-öelda omas mõttes ka vasturünnaku või lasite asjadel kulgeda nii, nagu nad kulgevad? Meie proovisime asja selgitada, aga kui me oleme olukorras, kus ühel pool on, on selline lärmab rahvahulk või noh, ütleme, et kus, kus, kus on skandaali maik, on väga palju rohkem on raamat, eks ju, on pisaraid ja kõike seda eksju, ja siis on teiselpoole selline ratsionaalselt selgitama osapool, siis noh pahatihti ikkagi see, see skandaal müüb nagu paremini ja ega meie väga palju nii-öelda seda lehepinda vasta argumenti täna äramärkimiseks ei saanud. Oma mingi meedia olemas, palkas ta kellelegi Apyselda ronima. Konsultandid olemas küll, kellega me pidevalt konsulteerinud, sest tõepoolest ega meie ei ole eksperdid orienteeruma sellel maastikul ja seal kindlasti nagu omad mängureeglid, eks ju, aga aga noh, meil nii-öelda lüks nagu strateegiat kui sellist, et kuna seal need sündmused olid võib-olla mõneti naised ettearvamatud, et siis vastavalt nii nagu olukord kujunes nimega proovisime nii-öelda jõudumööda sellele nagu omalt poolt selgitust anda, rahaline kahju võis olla kokkuvõttes, kas saab üldse niimoodi midagi välja tuua, et teil tekkis mingi seenemajanduslik? Kahju tänu sellele, et te pidite hakkama tegelema ka selle küsimusega, et keegi oli võtnud nõuks teie vastu sõna võtta. See rahaline kahju tõenäoliselt on täiesti olemas, me ei ole veel kordagi seda pidanud välja arvutama, seepärast et me ikkagi nägime tol hetkel ka seda, et, et see ei ole kestev, see vastasseis, et, et, et me tuleme sellest välja ja, ja tol hetkel, kui ma oleks hakanud nii-öelda oma nõudmisi veel ka kellelegi esitama, siis ma arvan, et ma oleksin rohkem õli tulle valanud, kui et oleks nii-öelda selle asja nii-öelda vahul rahulikult Ast mööda minna. Kas sellel protsessil, kas seal sõja ajal, kui me teame, et ta täna on lõppenud ja ehitus käib ja, ja praktiliselt keegi avalikult teie vastu ju midagi ei ütle, kui võib-olla keegi kuskil nurga taga pobiseb, siis jah, eks oli see, mille osas nagu õpetaja, et mida sa andis, mis teadmine sellest Uus Sakala tegijatel noh, üks teadmine, mis tagasi vaadatuna kindlasti ka märgib, mängib oma rolli, on see, et, et me sellise siira tahtega kutsusime laua taga väga palju osapooli, eks ju, et avaldame arvamust ja lootuses, et me ühiselt teeme selle asja nagu sellise, nagu ta olema peaks ja, ja noh, võttes arvesse kõiki arvamusi, aga noh, siis arvamus arvamusliidrid teinekord on, on, on ka omavahel jäävad eriarvamustele, nii et kui sa kellegi arvamusega arvestanud, noh, siis sealt võis tekkida kohe see reaktsioon, et, et ma olen otseselt protsessi kaasatud, aga nüüd mind nagu kõrvale heidetud ja siis tuleb hakata nagu vastu sõdima sellele, et et mõnikord tundub, et võib-olla oleks nagu Teatud nii-öelda protsessides võib-olla seda seltskonda mitte nii laiaks ajada, et sa väldid selle sulle hiljem tekivad kellegiga võib olla eriarvamused jätkusõjaks olete valmis? Kas kohtute ka sellist pahatahtlikku ajakirjanikku, kes diakas kuulanudki, kes ei viinud ka edasi seda sõnumit, mida te tegelikult olite talle edastada, võidan moonutest näiteks teie sõnu teie sõnumit hiljem, kui te lugesite lehte järgmisel päeval, nägite, kuulge, ma ei ole midagi sellist küll öelnud, et siin on täiesti valesti aru saanud ja ilmselt on kuritahtlikult valesti arusaadav. Seda me kindlasti tajusime, et, et teatud artiklite puhul tõepoolest oli tunda selle autori sellist seisukohta ja, ja noh, see seisukoht kindlasti taastanud kõiki neid argumente, mis me olime välja toonud ja mis oleks tegelikult nii-öelda objektiivsuse mõttes oleks pidanud kajastamist leidma. Et seda tõepoolest lihtsalt tol hetkel nagu tajuda. Aga Ilmar Kompus, aktsiaseltsi Uus Sakala nõukogu liige Väljavõte toimikust kogutud materjalid, venekeelne elanikkond on veidi innukam, telerivaataja. Näiteks vaatasid TNS Emori mõõdikuuringu järgi eestlased märtsis telerit keskmiselt kolm tundi ja 48 minutit päevas venekeelsed elanikud aga keskmiselt neli tundi ja 49 minutit päevas. Eestlaste seas levinuim raadio kuulamine samuti pühendatakse rohkem aega ajalehtede lugemisele. Internetti kasutavad mõlemad kogukonnad üsna intensiivselt. Ülekuulamine jätkub, järgmine tunnistaja on Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi. Kuidas sünnib inimestele korda minev ajalehed? Kordamine vaja? Leht sünnib niimoodi, et tuleb kõik lood, mis ajalehte pannakse, tuleb valida sellisena nad lähevad kõigepealt korda nendele inimestele, kes neid lugusid kirjutavad. On suur lootus, et seejärel lähevad nad korda ka kõigile lugejatele, sellepärast et trükiajakirjanduse tegemine käib tihtipeale nii, et inimestel on väga kiire, Nad tormavad toimetusse kohale, ütlevad, et vot ma olen midagi sellist kuulnud ja mingi toimetaja ütleb Davai, et hakake sellega tegelema ja vaadake, et kella kuueks on valmis. Et see on päevalehtedele tüüpiline pealiskaudne lähenemine, et Ekspressi puhul on oluline see, et kõik teemad, mida mida hakatakse käsitlema, millest hakatakse kirjutama, arutakse hästi põhjalikult läbi väga paljude inimeste poolt ja selle tulemus on see, et me teame täiesti täpselt, miks me mingisuguseid asju üldse kirjutanud. Mis faasis juhtub see, et, et selle teema käsitluse artikli vaatame üle omanik omanik ei vaata mitte midagi meilile, meil vaatab üle osasid artiklit, vaatab üle advokaati, advokaat või jurist ja vaatab üle sellepärast et kuna me kirjutada seal on palju korruptsiooni teemadel kirjutame õigus teemadel, siis eksida ei tohi. Mõni valesti paigutatud sõna võib kaasa tuua meil hagi ja selle pärast on oluline, et juristid vaatavad mõne teksti konkreetselt üle, aga omanik ei vaata see, kui keegi väidab, et omanik vaatab üle, see on pahatahtlik, on see kuri või on kriminaalsajand lihtsalt paranoiline mõtteviisi, aga see on, see on ka levinud, nii et just käisin esinemas Pärnus noortekonverentsilt, kus üks noor küsis mult, et buss kontrollib meediat ja, ja Putin kontrollib meediat ja kogu meedia on kontrollitud. Meedia kontrollib inimesed. Noh, raske on vaielda sellise sellise paranoilise seisukohaga, et ma arvan, et väljaanded on meil väga iseseisvad ja teevad oma sisu nii nagu ise paremaks peavad. Kas Eestis peavad olema olemas, kas Eestis peab ajaleht inimesele tehnilises mõttes meeldima selleks, et, et, et seda ajalehte müüjaks meeldimise aspekt on, sa ostad sellist vorsti, mis sulle ei meeldi, vorsti ajaleht on täpselt Nad on mõlemad sellised tooted, mida peab ostma, ehk et vorst on võib-olla isegi inimesele vajalikum kui ajalehe. Sellega ma olen küll nõus just nimelt, et Norras oli ju mõni aasta tagasi selline olukord, kus ajakirjanikud korraldasid üldstreigi, mille tulemusena ajalehed nädalate kaupa ja osadele inimestele sai selgeks, et nad tegelikult saavad ilma ajalehed täitsa hästi hakkama ja pärast oli ajalehtedel suur tegemine, et neid uuesti inimesi uuesti ostma panna, ehk et ajaleht peab ennast tõestama tõepoolest iga jumala päev või ka jumalanädal, kui tegu on nädalaleheks. Et see asi on inimestele vajalik, et nende tõesti käiksid raha välja seepärast ilma rahata ju ei saa, kuidas mõõdetakse seda, et kas leht läheb inimestele korda või mis lehes läheb inimestele? No selleks on erinevaid asju, mõõdetakse erinevat erinevat moodi. Kõigepealt. Kui sa avaliku arvamuse uurimise firmad mõõdavad, loetavus tehtud, kui palju inimesi, mingisugust ajalehte loeb ajaperioodist, teevad sellest kokkuvõtteid, see on üks oluline näitaja siis, siis me teame, kui palju me läheme lehte ära müünud, mis näitab seda, kui palju need teemad on inimestele korda läinud ja siis me teeme veel omakorda uuringuid selle kohta, et mida inimesed ajalehest lugenud, need hästi mitmed parameetrid. No see on kõik selline takkajärgi, eks ju, teadmine, mismoodi te ette panete lehte kokku, kui ajakirjanik tuleb ja pakub välja, siis toimub nii-öelda mingi selline selline valik või selline selekteerida ideede turg kahtlemata jah, no selleks erinevatel lehtedel on erinevaid meetodeid, Eesti Ekspressis on selleks kaks olulist koosolekut, üks on neljapäevane koosolek, kus siis kogu toimetus on koos ja kõik pakuvad oma ideesid ja ühiselt arutatakse, mis võiks olla selle järgmise lehe kuumad teemad ja mida inimesed on teada saada. Ja teine oluline koosolek on siis esmaspäeval, kus vaadatakse need asjad üle ja otsustatakse, et kas millest saab asja, millest sa ei saa asja, kus juurde on tulnud midagi olulist originaalselt ja siis võetakse konkreetne suund sellele, kuidas tekivad lehe jaoks need olulised need kuumad teemad, need lood, noh, need tekivad ikka selle tõttu, et ajakirjanikud peavad käima ringe, nende antennid on püsti ja nad peavad tajuma õhust asju, mis, mis hakkavad sündima, et tagantjärele kirjutada on kiires maailmas võib-olla mõnikord juba liiga hilja, et olulisi asju peab teadma ette ja kahtlemata ajakirjanike informeeritusele on väga oluline roll, et ajakirjanikud peavad tundma olulisi inimesi, need inimesed peavad neid usaldama nii palju, et rääkima neile asju, mida tavaliselt ei räägita. Antenn võib ju vahetevahel püüdoweed seda informatsiooni ka kinni, mis nii-öelda ongi mõeldud antenni jaoks konkreetselt kahtlemata, aga selleks on meil nagu ma rääkisin, et need sellised kollektiivsed koosolekut, kus on siis mind väga head ajakirjanikku on koos, kes kõik midagi teavad ja siis neid teemasid arutatakse ühiselt ja seal ka selgub see et pannakse kokku erinevate inimeste poolt saadud informatsiooni ja siis selgub, milles tõenäoliselt on iva sees. Aga mis on lihtsalt mingisugune Pi armeest õhuvääristamine, nii et tänu nendele suurtele koosolekutele on siis ka parteide juhtmete ta siis krediitkaardi tarvis on suured, seda, et eks ole lõunatama väga paljude ajakirjanikega, et seal kuivanud lehtedest, no eks ajakirjanikud kindlasti söövad ka nagu teisedki inimesed ja küllap nad söövad ka nendega, kes nimelt tahavad rääkida selleks, et midagi mingisugust oma juttu rääkida. Aga ma olen täiesti kindel, et Ekspressi kellelgi mingisugust lugu sokutada mingisuguste lõunate või krediitkaartide abil, noh see on täiesti välistatud. Kuidas käitutakse toimetuses ajalehes selliseid eriarvamusi, et kui tekkib nende lahknevus, et üks ütleb, et see on selgelt kellelegi, Peeerr teine seltskond ütleb, et ei ole siin olemas selgelt, kaks poolt, me saame mõlemad tulemused välja tuua. Aga see üks pool, kes eriarvamusi tekitab, ütleb, et kuulge, kui me selle teema üles võtan juba, siis me teeme kellelegi suure teene. Noh, see on ikka niimoodi, et kui mingi teema, kas võetakse, et kellelegi mitte ei tehtud teenetega keegi, seal võib tõenäoliselt sellest asjast kasu saada, et paljud teemat tõstetaksegi ühiskonnas üles mingisuguse teatud kilpkonna poolt lootuses, et nad jäävad selles asjas heasse valgusesse. Nüüd ühe korraliku ajalehe toimetuse roll on see, et olla maksimaalselt kriitiline, aru saada, kes on see kasusaaja antud korrast ning pakkuda inimest inimestele just nimelt tõde tegeliku olukorra kohta. Toimetuse roll oleks siis öelda seda, näete, sellest teemast on pandud ühiskond rääkima, aga selle põhjuseks on see, et need või need inimesed soovisid ennast näidata paremas valguses või siis mingisuguseid oma patte varjata ja, ja teisi mustata ja ennast nii-öelda valgemaks teha. Miks on see nii, et mõnel juhul mõnest sündmusest mõnes olukorras ajalehed kirjutavad, ajalehed kirjutavad väga pikalt lahti, kuidas see võis kõik olla, kuidas üks või teine osapool, no näiteks mingi nominatsiooniga hakkama saanud ühes või teises asjas kokku leppinud ja lõpuks ka siis kellelegi kahju või kasu tekitanud, aga hiljem asi on kohtust läbi käinud, selgub, et see ei olnud osapooled, on süütud, siis enam ajakirjandus sama rada pidi lahti, ei kirjuta seda asja, et see asi oli nii või naapidi või et väidetavalt siis asi toimus nõndamoodi, et näed, ei olnudki mingit kahju, vaid pisike nupp kuskil, et oli kohus, on kõik on korras, süüdistus langes ära. Ma näen, et sinus elab selline tõeline, siiras ja puhas usk sellesse, et kohus selgitab välja tõend. Ma arvan, et kohus lahendab. Lahendab probleemi sellisena, mõlemal poolel on omad advokaadid, kes sealt tuleb kindlasti üks lahendus, mis vastab siis olemasolevatele õigusnormidele seda, et kohus tingimata selgitaks välja tõeseda, ma ei oska öelda, ma ei julge seda öelda, et kui me vaatame, kui mitmeastmeline on meie kohus. Et kuskohas see tõde siis selgub, kas see selgub linnakohtus, kas see selgub halduskohtust või selgub see riigikohtus ja kui me teame, et ta on erineva astme kohtute kohtud teevad erinevate asjade kohta erinevaid otsuseid siis kui me lepime selle nii-öelda, ütleme, et esimese astme kohus selgitas välja tõe ja kui me jätame oma kriitilisuse sinnapaika, siis eitame seda nii-öelda inimese kriitilise mõistuse jõudu. Tõde minu meelest on siiski kuskil seal suutis autor ja hoolimata sellest, milline on kohtuotsus, tuleb seda jääda otsima. Asi võis olla ka lihtsalt selles, et ühel poolel olid paremad argumendid ühele poolele paremad advokaadid, aga kohtuotsus ei tähenda seda veel, et son tõdeks kohtuotsus. Nii et on olemas ka ajakirjanduse poolt loodutada. Tõdedega on minu meelest postmodernistlikus maailmas nii et tõdesid ei ole mitte ainult üks, et tõdesid on mitu ja igalühel on võimalik valida oma mingisugune tõde. Et tõepoolest, et ringkonnakohtunikuna on üks tõde ja riigikohtunikuna teenindada ja täiesti selge on see, et oma tõde kirjanikule omandada ja on kannatanud ja, ja kellelgi teisele, milles Eesti meedia laiemalt ma mõtlen, ta ühte firmat konkreetselt on tegelikult ikkagi kallutatud, sest öelda ilmselt seda, et Eesti meedia ei ole üldse kallutatud, oleks sellega kuidagi naiivne. Kuna su küsimus on mind juhtiv, et sa a priori juba eeldad, et ajakirjandus on kuhugi poole kallutatud ja minu meelest ei ole, siis ma ei saa su küsimusele vastata. Kas ütleme siis need inimesed, kui me enamasti ju eksivadki ma formuleerinud spetsiaalselt nii, kes toovad välja sellise emotsionaalse statistika? Parteidest kirjutatakse tüüpiliselt nii ja teistest parteidest kuidagi teistmoodi. Ma arvan, et statistika on jällegi selline asi, mis annab, annab inimestele maailmapildi lõpuks. Nojah, vaata statistika on ju see, et sa saad sellise vastuse, nagu sa küsid ja seda, seda ei tea mitte kõik inimesed, aga seda teavad kindlasti need inimesed, kes on avaliku arvamuse uurimisega kokku puutunud. Kõik sõltub küsimuse formuleerimise, kelle käest mida küsida ja siis sa saadki sellise vastuse nagu tahad, ehk avaliku arvamuse uurimise on võimalik teha täiesti, teadis ette tulemust. Nüüd konstrueerida kogu see protsess selle peale välja. Nii et statistika, ma arvan, on kahtlemata hea abimees igasuguste maailma keeruliste aspektide vaatamiseks. Aga statistika ei ole mingisugune tõde. Kas positiivne meedia on võimalik meedia, mis ei tee mitte kellelegi liiga? Kruuda arvab, et on olemas, eks me vaatame seda tema portaal ja pärast seda selgub, kas see on võimalik või ei ole võimalik. Ma tean, et Šveitsis on olnud üks ajaleht, mille, mille Pealkiri oli midagi umbes niimoodi mõnin valda, kui saksa keelt, aga positiivne Kristjan või mingeid positiivseid uudiseid või midagi taolist. Räägitakse, et olevat läinud pankrotti ja keegi pole seda lehte näinud, aga aga me vajame positiivsust ajakirjanduses selleks, et saada nii-öelda kindlustust, et kindlustust enda jaoks, et elu võib olla tore, elu võib olla ilus ja kõik asjad võivad lõppeda tõepoolest hästi ja tunneli lõpus on valgus. Aga need seisukohad küll kindlustavad meid, annavad meile meeldivat enesetunnet, aga nad ei paku meile seda teistpoolt seda pinget, adrenaliini, ärevust, mida me vajame selleks, et tunda ennast väga ilus olevana. Ja ma ma julgeks niimoodi öelda, et need negatiivsed uudised või siis sellised keerulised negatiivsed teemad on vajalikud selleks, et tunda rohkem selle eluserva peal viibimise tunnet, et sa tunned, et sa oled elus, et asjad juhtuvad ja, ja õnneks ei juhtunud minuga, kui näed, läks mööda, aga jube põnev oli. Aitäh, Priit Hõbemägi. Väljavõte toimikust kogutud materjalid, kolm neljandikku USA televaatajatest loeb televiisori vaatamisega samal ajal ajalehte ning kaks kolmandikku neist tarbib veel ka internetti. Samal ajal. Tollane EMORi analüütik Tõnis Saarts arvas seitsmeteistkümnendal veebruaril 2003 et kui keskerakonda või temaga seotud inimesi meedias järjekindlalt kritiseeritakse ja halvustatakse, siis vastupidiselt tavaloogikale erakonna reiting hoopis tõuseb, mitte ei lange. Ülekuulamine läheb edasi, meil on järgmine tunnistaja, siin Ivo Rull, rulli rummi nime doonor just nimelt. Kuidas sellisest meedia laviivist või olgem ausad, tegelikult avalikus sitamisest porri loopimisest üldse saab eemal hoida ja kas saab, kas saab vältida seda, et keegi kuskil tuleb ja ütleb sinu kohta halvasti ja see asi hakkab nagu lumepall muudkui veerema veerema? Kuni ühel hetkel räägivad sellest kõik, et see või teine persoon, see või teine organisatsioon, asutus, ettevõtmine on, on väga halb. Kõik ikkagi sõltub kanalist ja ka rääkijatest, et ilmselt on olemas mingisugused internetikeskkonnad, kus toimetamine ja, ja selline eeltsensuur praktiliselt puudub ja kus igaühe kohta võidakse siis üsna alatult ja solvavalt ja mõnikord ka seaduse piire ületades kedagi ähvardades või millegi süüdistades nagu tõesti täis teha. Aga, aga kui me räägime sellisest avalikust meediaruumist, millel on siis oma väljaanded vastatavad välja ainet, siis on kahtlemata mingi meediaeetika ja ajakirjanduse eneseregulatsioon, mis peaks eeskätt siis kõik faktiliselt kontrollima, kui kellelegi suhtes esitatakse. Kas süüdistusi, mingisuguseid etteheiteid tehakse kriitikat ja eeskätt siis on fakt ajakirjanduses püha ja arvamus on vaba. Kui me teame, et midagi on toimunud, siis keegi võib selle poolt või vastu olla, ta toimumise fakt iseenesest peaks olema siiski nagu kontrollitud, samas ajakirjandust saab lugeda artikleid, kus on sees sõna, väidetavalt on toimunud nii või naa, teinekord seal väidetavalt on väga osavalt ära peidetud, nii et ikkagi nii-öelda üldmulje, üldarusaam sellest, millest on kirjutatud, on väga selgelt ühene, on nii-öelda faktina võetav. No see ongi ajakirjanike, võib-olla siis kas mugavus või selline ennetav kaitse, et kui neil on näiteks keegi andnud info vihje või, või nendele on kätatud mingi dokument, mille päritolu nad ei saa avalikustada või nad ise teevad oletusi, siis nad tõesti ajakirjanduses kas siis ajakirjanikud või siis mõned oponendid, kes kedagi ründavad saavad seal ette panna sellise epiteedid väidetavalt või teadaolevalt või, või oletatavalt ja sellega on tegelikult endale võetud vabad käed. Ja pärast sellist sissejuhatust on tegelikult võimalik väita mida iganes. Nii et see tähendab seda, et väites mida iganes tegelikult kellelegi pannakse mingi märk külge, seda on kahjuks meedias väga lihtne teha ja olen ise ajakirjandust õppinud ja alates esimesest kursusest siis Juhan Peegli esimestest loengutest pandi meile kogu aeg südametunnistusele, et ajakirjanikele antakse teie kätte ikkagi väga vahe ja mõjus noh, ütleme siis sõna relv või selline selline vahend nagu avalik sõna ja te peate ikkagi seda väga vastutustundlikult kasutama, et et selle avaliku sõnaga võib teha kindlasti palju head, aga väga lihtne on teda nii-öelda kas hooletult või pahatahtlikult kasutades inimeste elu sirvineerida. Nagu me tänapäeval näeme suuri ettevõtteid turult ära kaotada, tuua tohutut majanduslikku ja moraalset kahju, kui räägitakse praeguses hetkes praegus haarumis väga palju sellest, et Eestis on ajakirjanduses või, või nii-öelda protsess suunavates struktuurides olemas kallutatud jõudes, kuidas teie, Ivo Rull, käsitlete sellist kallutatud jõu olemasolu eksistentsist, mind ajab see muigama seepärast, et kui keegi räägib kallutatud jõududest nii-öelda üldiselt impersonaalset, siis palun väga toodangu kas või üks ainukene näide, kes on kallutatud, mis suunas kallutatud ja kelle poolt kallutatud täna räägib sellist juttu kõige valjema häälel siis süüdistatav, ülekuulatav endine rahvaliidu juht Villu Reiljan ja ja selgelt apelleerite selle jutuga sellisele inimlikule vandenõu teooriale me teame, kui midagi suurt on juhtunud, mis iganes ühiskonnas on, toimub mõni katastroofi skandaal või kellelegi kadumine või, või kellelegi mõrv mida iganes, alati tekivad kümned kümned erinevad versioonid, kas seal tagan KGB, CIA, Mossad või, või siis Eesti puhul kapo, eks ole. Ja, ja alati leidub uskujaid, et ilmselt praegu see kallutatud jõudude jutt on ikkagi suunatud sellisele seltskonnale, kes, kes arvavad, et me ei ela vabas demokraatlikus ühiskonnas, jätkuvalt oli 20 aastat tagasi KGB, kes paljusid asju kontrollis, on ka täna Eestis olemas mingid struktuurid, kes kõike kuulavad, kõike, jälgivad, kõike teada, kõike suunavad. No julgen arvata, vaata et täna on seda infot, neid tegemisi, neid telefonikõnesid, neid meile, neid, neid suhtluse kohtamise jutt nii meeletus hulgas, et puht füüsiliselt ka maailma parim luureorganisatsioon ei suudaks kõike seda jälgida, analüüsida ja ja saati veel kedagi kuhugi kallutada, nii et ilm selgelt praegu siin meie julgeolekujõude müstifitseeritakse üle ja, ja tehakse seda siis teadlikult enda kaitseks. Kas Eesti ajakirjanduses on olemas? Ise ju teate väga hästi, kellele tuleks helistada selle jaoks, et lugu kindlasti näiteks ilmuks Postimehe maksimaalselt kolmandal küljel, parem veel teisel või, või hoopis kaane peal. Päevalehes on olemas selliseid telefoninumbreid, sellised, sellised nii-öelda niidid. Ma tean, et te ütlete, nüüd ei ole, aga ei ma Postimehe pool julgen küll öelda, et ilmselt ei ole. Ühe teise suure konkureeriva meediakontserni puhul. Ma võin siiski oletada, et teatud teemadel on omaniku sõpradel võimalik omanikule öelda midagi, mis viib selleni, et omanik näiteks kolmapäeva õhtul kontrollib neljapäeval ilmuva nädalal lehe lemmiku veerud üle ja on teada ka juhtumeid, kus teisipäeva kolmapäeva õhtul on mõned väga kaalukad materjalid sellest väljaandest eemaldatud. Kas siin aga midagi juurde pandud omaniku ärisõprade või mingite muude huvide tõttu on, on võimatu tõestada, aga väidetavalt on seda tehtud nii, et kui omanik on kõrgel ja kaugel Norra suur meediakontsern ja toimetuste juhivad ikkagi kohapeal inimesed nii vastutav väljend osakonnatoimetaja, kui on toimetuse koosolek, siis kontroll on lõppude lõpuks ikkagi niivõrd laiapinnaline et keegi võib tahta suruda mingit lugu kolmandale küljele. Aga kui sellega ülejäänud toimetus nõus ei ole, sisse praktiliselt ei toimi ja te saate aru, mis sa praegu tegite, muide, te olete isegi firmaomanik või, või kuidas teil läheb väga raskeks oma klientide, oma info, infokanaleid, nii-öelda sellesse, sellesse ühte lehegruppi saada? Ei usu, ma usun, et et tegelikult on asjad just tänu sellele, et meil nende lehegruppe, Meternad võib-olla kaks, vaid ka kolm või tulevikus ehk isegi neli, siin on tulemas üks uus meediagrupp turule ongi tagatud see, et kui tõesti üks omanikering või toimetada Renitaks võtma mingisuguse majandusliku või poliitilise hoiaku ja hakkame siis selle pinnalt teisi hoiakuid, mõtteid tõrjuma, siis alati jääb kolm alternatiivi, nii et et mina võtan asja rahulikult, kui ilmuks mingisugune oluline informatsioon ühes väljaandes mingitel subjektiivsetel põhjustel, siis ilmselt ikkagi, kui ta on hea ja tähtis ja vajalik informatsioon, siis leiab ka kuskile mujale selle väljundi. Mismoodi on võimalik luua sellist mainet, mida nimetatakse ka teflon Mainaks ja, ja seda siis hoida, on see ainult selline tehniline koolitus, inimene koolitada, vastama nii, et sealt põrkub kõik tagasi midagi külge ja, või, või, või peab seal olema midagi muud. See kõik on tegelikult selline suur segane kokteil inimlikest omadustest, teadlikust käitumisest ja siis ka ootustest suhtumistest erinevates ütleme siis ühiskonna sihtrühmades teised Vöödi ess, valitsus pikka aega juhtinud Andrus Ansip on kumb näide, kas see on sügav inimestes elav usk või on see osav töö meediaga, mis on lasknud meil nautida ilmeksimatu peaministri valitsemisviimase kahe valitsuse ajal. Andrus Ansip on ilmselgelt sellise hea teadlikum mainekujunduse produkt, et algselt, kui vaadata teda, ütleme teiste eesti poliitiliste liidritega kõrvutades näiteks siis kas või Edgar Savisaare või Mart Laari või Siim Kallase või või Arnold Rüütli või Toomas Hendrik Ilvesega, siis julgen väita, et Andrus Ansipi see ei ole, ütleme nii tugevat karismat. Et ta võlux ära juba omaenda persooniga, aga, aga küll on ta olnud väga sihikindel, väga selgesõnaline, väga nii-öelda teadlik teatud teemasid ära kasutama, näiteks seesama pronksmehe teema, eks ole, mis tõstis nii Reformierakonna kui Andrus Ansipi sellisele uuele orbiidile ja, ja kõik need isikuomadused, tugev spordimees, korralik perekonnaisa heas füüsilises vormis mida iganes, eks ole, nii et kõik need omadused on lõppkokkuvõttes annab talle tänasele reitingu, mis tal siis on? Kuidas langenud kangelane tuhast uuesti üles tõsta? See on alati avatud infoühiskonnas, võimalik, et ütleme, Eesti riigikogus on olnud ka inimese, kes on olnud vangis väga raskete kuritegudega ja, ja ma arvan, et Eesti ühiskonna sotsiaalne mälu kestab maksimaalselt aasta-poolteist. Venemaal väidetakse, et kust need samal õhtul televiisori välja lülitamisega, mis praegu on juhtunud rahvaliidu ja, ja, ja nii-öelda selle noh, ma tean kampaania laviini, kuidas me seda, kuidas me seda nii-öelda märgime või tähistame. Lugu on elanud üle aasta, aga mitte seetõttu, et inimeste mälu oleks siis see aasta või poolteist, 100 lugu, on, on nii-öelda hoitud püsti. Võib arvata küll, jah, et tuurimise esimesed materjalid minu hinnangul ikkagi ajakirjandusse lekkisid juba ülemöödunud suvel, et kui me lugesime Eesti Ekspressis selliseid telefonikõnede stenogramme, kus räägiti, ma tea mitmest viinast ja mitmest õllest, eks ole. Ja ilmselt vahepeal on siis õiguskaitseorganid tegelenud materjalide koondamisega ja, ja nüüd on siis tagumine aeg tulla välja siis ka süüdistusega ja, ja ilmselt siis kogu see viimase nädala pooleteistkampaania on ikkagi teatud selline nagu ettevalmistus nüüd õige pea avalikustatava süüdistuskokkuvõttele. Et kuigi ma kujutan ette, kõik ütlevad, et Eesti vabariigis ei tohi ükski riigisaladusega siseinfo välja lekkida, siis kahju küll, aga minus ei jätku sellist naiivset usku. Te arvate, et rahvaliit on saanud nakkuna? Ilmselt ma, ma pehmendaksin oma mõni päev tagasi Eesti Päevalehes välja vaadates ma mõtlesin, et pole kahtlust, et prokuratuur ja kaitsepolitsei on infot tilgutanud, võib-olla tookord ma olen liiga ennatlikult, mul ei ole ühtegi fakti selle kinnituseks minu käest on seda küsitud ja ma olen pidanud möönma, et et see oli mu subjektiivne hinnang. Ja täna ma ütlen, et ilmselt lugedes kuulates ja mõeldes ei saa olla juhus, et teatud informatsioon kerkib ja tuleb teatud sagedusega ja on teatud tüüpi informatsioon, nii et selles mõttes tõesti ilmselt on tahetud ka mitte ainult siis juriidiliselt, vaid ka maineliselt seda protsessi natukene siis suunata. Tahad astusite nii-öelda justkui teisel sellise reha otsa, selle osas on tunnistajad olemas. Paragrahvi ma saan siin ülekuulamisel praegu, et teatud meediagrupis omanik käib vaatamas, selle kohta on teil tunnistus olemas. Fakt, selle kohta on mul ütlusi, mis on lindistamata ja mis on dokumenteerimata, aga ütleme, et ma olen töötanud üsna mitmes toimetuses varasematel aegadel. Ja no ma ei suudaks seda ilmselt kohtulikult ega ka mingis muus kontekstis ära tõestada, aga ütleme, et tegemist on siiski meediaringkondades piisavalt levinud informatsiooniga ja enamik ajakirjanikke ilmselt mulle selle süüdistuse peale kallale ei tule, sest nad teavad, mis on tegelikkus. Väljavõte toimikust kogutud materjalid eesti vene meedias, maadevahetuse skandaal ja rahvaliidu küsimused esikohal, kuigi näiteks ajalehes vestid njaa saavad sõna enamasti rahvaliidu esindajad. Kõige rohkem on seda teemat kajastanud. Delfi hoiak on selline, et mida rohkem eestlased omavahel õiendavad ja mida rohkem nad 11 paljastavad seda parem. No näete, missuguses riigis me elame? Laupäevane MK Estonia köitis tähelepanu kaane pealkirjaga Eesti raamatutes on venelased, loomad. Järgmine tunnistaja on kommunikatsiooniekspert, Raul Rebane. Kuidas tekib moodne meediume piirkonna, asutame just laviini laviini sõna selles kontekstis. Laviin on tegelikult teine termin või teine nimetus sõnale resultatiivne tehnoloogia. See tähendab tegelikult seda, et ilmub mingi uudis, mingi teade ja siis tekib tahtmine see sõnum edasi rääkida teisele inimesele. Et ühesõnaga, kui näiteks massikommunikatsioon toob esile mingi teate mis, mis on noh, ühel või teisel põhjusel inimestele huvitav siis läheb ta alla, halb kutsub esile edasirääkimise kommenteerimise tahtmise. Ja tegite see, et see peab olema mingil põhjusel sel hetkel selles aja kontekstis nendele inimestele, kes seda kuulevad. Nad ei loevad mingil põhjusel oluline, igal juhul tekitatavad tunded. Kas sa kuulsid juba? Võtan toru, ma räägin piltlikult öeldes seal neljal tasandil on seda seal kohalik erialaline, kuidas Eestil juhtub, seal midagi ma ei tea, või Türil toimub mingi sensatsiooni, nõrk, mis neil on väga tähtis, aga meil Tallinnas ei saa sellest kunagi teada rahvuslik, siis hakkab kogu rahvas reageerima ja noh, et, et inimesed saaksid aru, 11. september näiteks Ameerikas tuli teade ja siis läks mölluks lahti, mõne sekundi jooksul räägiti läbi. Vot niimoodi ta tegigi. Kas see tähendab seda, et põhimõtteliselt sa tahad tekitada? Ei ole nagu võimalik, et ta ei ole ju võimalik tekitada lühiajaliselt, kui hästi kergelt nii-öelda inimeste konkreetselt huvi, see tähendab, et see huvi peabki seal ennem olemas olema, on ikka võimalik, miks ei ole, kuidas see võimalik on, tuuakse selline uudis, mis kutsub esile inimestel mingisugused tunded. Asi baseerub nähtusel, et ükskõik kes aga ei ole, sa pead matemaatikadoktor või, või, või ükskõik kes siis esmane, inimlik reaktsioon, suvalisele uudisele, see emotsionaalne sa võid olla ka mees või naine, siin ei ole mitte mingit vahet. Mingi uudis õhtul aktuaalses kaameras või mingis muus kanalis ja võib tekkida massiline liikumine või automaat, kasime kuuluda. Kas seal on olemas mingi selline universaalne nii-öelda muster või nupud kuu peale vajuta tuleks. See on väga tihti seotud ajakohaga üldiselt. Selle valdkonna filosoofias on selline termin nagu, kui palju, aga proovi palun siis nähtused katsetatakse mingisuguse firma või kompanii poolt saadetakse palju erinevaid uudiseid välja, millegi peale hakkab, inimene reageerib ja siis, kui see nähtus on teada, siis on võimalik hakata produtseerima uudiseid ja ajada inimesi. Kas põhimõtteliselt on olemas nagu sellised enam-vähem kindla peale minemise emotsioonid ka, mida on mõistlik esile kutsuda selle jaoks, et resolutsioon nagu tekkis, et kas on mõtet rõhuda selle peale, et inimene mõtleks või kurat, külon, kaabakas kindlasti, et kõik tugevad tunded, viha, raev, kadedus, rahvustunded. Sellised asjad on, on potentsiaalsed loomulikud, suurema võimaluse, kui, kui ma ei oska öelda lillede kinkimine pruudile midagi juhtub iga päev umbes 100 kaasa, mis ta ka ei juhtu enam. Mõnikord tuleb, et kui ma tarbimegi sellist negatiivse fooniga pilti tekibki sellest, et see tekitab suuremat huvi. Usutavasti vaatame resonants Eestis aastast 1991 ja siis me avastame, et tegelikult on niisuguseid suuri, rahvuslikke resonantsi, kus inimesed rääkisid omavahel positiivist on pihta hakanud sisuliselt ainult Eurovisioon, Eurovisiooni võit. Siis kõikvõimalikud spordid seal, Erki Noole Veerpalud, Šmigunide sellised asjad, spordi tegelik tähendus ühiskonnas ongi see, temas hakkab pihta positiiviga algab resonants, kõik ülejäänud on pihta hakanud Tegatiivist. Keegi varastas, keegi valetas, keegi pandi kinni, juhtus mingi jama põlema. Siis, eks ole, kui õhtul ilmus lehte teade, et või vabandust telekas. Läti valitsus on kuus, pedofiilid. Absurdne sõnum. Mitte keegi ei usu ümberringi ümber Läti, seda aga Lätti sees käib meeletu meediamöll. Kohutavalt huvitav müüginumbrid suurenesid, uudiste vaadatavus suurenesid, noh nagu nagu olümpiamängud, meediumi tohutult kasulik. Mis rahuldatud kaasa tõi, tohutu stressid, pahandused, negatiivsed tunded. Kaks pool kuud ja valitsusvahetusega. Kui palju on võimalik ette näha täpselt seda tulevat? See on suhteliselt harva, seda tuleb hästi täpselt mõõta, sel juhtumil, aga ma ütlesin, et, et baasasi on seal juttu muidugi proovipallidega. Proovi paljud on siis noh, teatud informatsiooni lõhud näit eks juba 92 Venemaa valimistel, Jeltsini tiim rakendas suurt hulka proovi pall mis on oluline inimestele, seal küll prooviti sotsiaalmingit valdkonda, maid, oligarhi, igast asju tegelikult selgusid. Et kõige jõulisem sõnum on see venelane Jeltsin kui tšetšeenid hospulat ehk ühesõnaga tegelikult asi läks rahvustunnete peale tšetšeeni ei tahetud tema presidendist ja kogu kampaania ehitati selle peale, ylesse võideti 96 enam tšetšeeni probleem. Ja, ja väga suur proovipalle ei kutsunud esile mitte mingisugust reaktsiooni, välja arvatud see siiski selgus, et valdav enamik inimesi tahab tagasiminekut. Kommunism ja see vanemad inimesed mäletavad, kui aktiivne kommunismivastane kampaania, see oli nii, et oma tehnoloogiliselt mõtlesime skandaaliga oma teooria ja, ja keskeltläbi kui lisatoidet ei anta skandaalile, no kutsub esile mingi skandaali mingi siis umbes seitse kuni 10 päeva, enamik inimesi enam ei mäleta, millest oli jutt. Mis tähendab, et tegelikult kes on selle peale orienteeritud, peab teadma ka siis, et selle teema, ülevalhoidmise, metoodikaid ja nii edasi. Pidevalt tuleb anda toitu juurde, vastasel juhtumil seitse kuni 10 päeva läinud. Kas on olemas sellised sellised läbi töötatud, aabitsas kirja pandud meediasõjapidamise strateegiad, on olemas loomulikult teatud tehnoloogiliste võtete komplekt ja, ja mingit metoodikat ja nii edasi. Üldiselt, kui nad satuvad kultuuriliselt vaimselt relvastamata inimeste kätte, kelle pildid on valed, mis asi on pilt, noh, kõigepealt tuleb aru saada, see on see, et näiteks kuulete mingit uudist. Ja siis see satub teie ajus mingisugusesse süsteemi, kus te teete järeldusi, mis on kõige olulisem, see on näiteks, ütleme noh, ajakirjanikud olid väga tihti sattudes kõige olulisem on müüa oma väljaanneteks. Poliitikul võib olla erand, et kõige olulisem on see, et kõik see on hea, mis on kasulik minu ära. Nii, ja kui niimoodi, et tegelikult grupiline kasum mingit uudiste puhul hakkab prevaleerima siis, siis neid inimesi manipuleerida on suhteliselt lihtne ikkagi praegusel ajal tõestab, et, et kõige jõulisem kaitseb kõikvõimalik inforünnakute ja selliste manipulatsioonide kallutatuse vastu, millised on väga populaarsed sõnad. On siiski ajakirjanikena tugev seos ühiskonnaga. Et nende esimene filter on ühiskond ja inimesed, mitte nende väljaanne, case'i kaas. Ja, ja poliitikutel noh, nii-öelda kultuuriline kontekst, laias plaanis, ühiskonna mõistmine, see on kõige kindlam kaitse. Ja siis töötatakse läbi mingid grupilised väärtused lepitakse kokku, mis on meile oluline ja siis, kui nüüd rünnak tuleb, siis põrkab ta nagu kilpkonna kilbi pealt tagasi. Aga kui inimesed on valdavalt enam orienteeritud meelelahutusele tegelikult ühiskonnaga mingil määral seotud oleks, siis neid on võimalik hästi, eks ole, et tegelikult see ei ole väga ohtlik, kui on väga suurgrupil inimesi, vaata meil autosid, mis on väga loomulik. Oluline on see, et kui meelelahutusmeedia põhimõtteliselt järgi hakkavad elama võistkondlikud arvamusliidrid, siis tuleb suur jama. Et näiteks avalik-õigusliku meedia fenomen erinevates riikides on järgmine. Meelelahutusmeedia toob esile suure skandaali. Suurem probleem, kõik kukuvad möllama ja mida inimesed teevad, nad ei jää selle kanali peale seda vaatama, vaid lähevad kiiresti avalik-õiguslike peale, et saada teada, mis tegelikult toimus. Sest nad usaldavad enamikes riikides ka meil kõik õiguslikku informatsiooni rohkem, et kui mulle midagi ohtlikku, siis on vaja kiiresti saada, mis tegelikult juhtus, sest tegelikult meelelahutusmeediat vaadatakse kui möll. Kas meil on võimalik luua niimoodi, et see ei mõistaks inimesi hukka emme kohtu toimuvast? See on, on erakordselt suur probleem Eestis kindlasti lähiajal kujunenud üheks baasteemaks, sest noh, me oleme siin suhteliselt vabad oma kõikides kommentaarides asjadest. Et kindlasti on ja teisiti saadud selle lõppkokkuvõttes laias laastus lahendanud kohtupraktika aga kindlasti ka mingid eetilised kategooriad. Kui me võtame näiteks praegu kommentaariumid internetis, siis üks leedu professor ütles eelmisel aastal, et sellist süsteemi, kus noh, nii vabalt saab rääkida, tähendabki mingit piirile on Euroopas jäänud viies riigis Eesti, Läti, Leedu, Küprose, Bulgaaria. Et teised riigid, niisugused kõigetooriumaid väljendid ütlesin, ma ei tea, alates seal rahvusest solvanguid ja isiklikke sügavaid solvanguid siiski enam noh, nii-öelda vabasse eetrisse ei lase. Suure vaadatavuse kuulatavuse kommentaariumides aitäh tunnistaja Raul Rebane, kommunikatsiooniekspert. Urmas enne kui me oma toimiku kokku lappama ja nööriga külje pealt kinni seome, mis meie järeldus, mis täna õppisime. Ma arvan, et me õppisime seda, et seda nööri sa võid küll kinni siduda, aga templiga mitte köita toimiku külge. Sellepärast et see kaust tuleb meil riiulist õige pea uuesti välja võtta. Ülekuulamine.