Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle pile üldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu kunstielu 90 aastat tagasi oli vilgas. 1919. aasta suvel peeti esimene eesti kunsti ülevaatenäitus ja sama aasta oktoobris asutati kõrgem Kunstikool Pallas. Mida kujutas endast kunstielu eelmise sajandi alguses, kuidas siis näitusi korraldati, missugust vastukaja Eesti kunsti esimene ülevaatenäitus leidis sellest nüüd lähemalt ka, et rääkida sellest, mis toimus 19. aastal, peame hakkama rääkima märksa varasemast ajast, sest meil olid ammu enne olemas professionaalsed kunstnikud. Meie kunstnike töid oli juba eksponeeritud ka maailmanäitustel. Tänane saatekülaline on Eesti kunstimuuseumi kuraator, kunstiteadlane Tiina Aabel. Tõepoolest 919. aastanäitus ülevaate neid saiugi tänu sellele võimalikuks, et Eestis oli juba tõsisesse loomingulise küpsuse staadiumisse jõudnud esimene modernistide põlvkond eesotsast riigi Konrad Mäega ja, ja tegelikult oli peale kasvanud ka juba uus moodsa kunsti erinevatest suundadest inspiratsiooni saanud kunstnike põlvkond. Nii et see näitus sai sündida ainult tänu sellele, et, et selline Kunstnike korpus koos nende loomingulise tegevusega oli olemas, et oli sündinud ka vajadus tegelikult teha niisugust vahekokkuvõtet saada ette ette mingisugune pilt sellest, mis eesti kunstis seal toimus. Ja muidugi noh, see 1919. aasta ülevaatenäitus on Eesti riigi algusaegade seisukohalt väga oluline näitus, aga loomulikult ei olnud see kaugeltki esimene kunstinäitus ja mitte esimene suur kunstinäitusega mitte esimene ülevaatenäitus. Sellepärast et Eesti kunstialusstruktuuri tasapisi hakati kujundama ja see on igasuguse elujõulise kunstiloomingu jaoks väga hädavajalik taustasüsteem, et see hakkas kujunema juba 20. sajandi alguses, siis sellesse kunstielu jaoks olulistest struktuuri elementide hulka kuuluvad kunstikoolid kuluvad täiesti noh, näituste süsteem, kunstiühingut, kunstikriitikakunstist kõnelemine kõige laiemal pinnal ja et need niisugused kunsti elemendid tegelikult hakkasid tasapisi välja kujunema juba oma oma paarkümmend aastat või pisut vähem vare. Et laik maali asutanud oma kunstikooli 1906 toimus esimene Eesti kunstinäitus, tõsi küll, eraldi osakonnad Tartu Põllumeeste Seltsi näituse raames nagu kunsti koondamise vaatepunktist või ütleme, kvaliteetse posti või hea kunsti esitamise vaatepunktist oli, olid olulisemad 1909. aastatuhande 910. aastanäitused. 1910. aastal toimus just see näitus, kus sai tuule tiibadesse Konrad Mägi, kes oli saatnud sinna suure hulga oma Norra Norras valminud maale, millel oli suur müügiedu. Tegelikult Konrad Mägi, nagu eesti kultuuriruumi ruumi sisenes just nimelt selle näituse kaudu, siis oluline näitus oli näiteks sõja ajal toimunud 1916. aastanäitus ja ühelt poolt oma ülevaatlikkuse tõttu võib-olla või selle näituseformaadi tõttu, aga teiselt poolt ka seetõttu, et et selle näituse puhul ilmus Hanno korpuse, kes on tolle perioodi tõesti üks, üks väljapaistvamaid huvitavamaid kunstikriitikuid. Väga mitmekülgne mees. Tema sulest ilmus sellesama nimetatud 1916. aastani sel puhul ka asjatundlik kunstiarvustus ja kui me nüüd natuke vaatame tõepoolest ettepoole, siis ütleme siis nii, et 1990. 19. aastanäitustest alates tegelikult see meie näituse elu muutus noh, ütleme tihedamaks või et neid näitusi toimus tõesti palju-palju rohkem. Ja süsteemsemalt sellepärast, et kunstiühing Pallas, mis oli asutatud 1918, hakkas korraldama näitusi. Kunstikool Kollas, mille asutamise aastapäeva me sel aastal sügisel pühitseme, hakkas süsteemselt korraldama oma näitusi, oma õpilaste näitusi ja kunstiühingud, mis peagi tekkisid erinevad kasti, kuid Eesti kujutavate kunstnike keskühing lõpuks ka radikad on Eesti kunstnikud, rühm Nemad korraldasid oma näitusi oma niisuguste kunstilise platvormiks baasil ja siis, kui avati kunsti homne Tallinnas 1934. aastal, siis oli lõpuks ometi olemas ka niisugune pind, kus, kus neid uusi kevad ja sügisnäitusi korraldada ja loomulikult seal toimusid ka kitsamate gruppide neid siia välisnäitusi ja nii edasi. Nii et noh, kokkuvõtteks võiks võib-olla öelda niimoodi, et see 1919. aastanäitus nagu selle kunstielu süsteemse väljakujunemise ja kujundamise raames oli üks niisugune oluline etapp, millel oli oma eellugu ja, ja millel on ka tõsine järellugu muidugi et ei saagi öelda. Et see ülevaatenäituse korraldamine midagi väga erakordset oleks olnud, isegi mitte sõja tingimustes. Ei, ta oli kahtlemata oli tal väga oluline roll ja tal oli oluline roll, siis me saame võtta käsile nagu või esile tõsta teised vaatepunktid. Et ühelt poolt see kunstielu kujunebki kõikjal struktuur, kujuneb lihtsalt tasapisi neid asju, kõiki neid erinevaid kihistus, erinevaid tasandeid, kunstihariduse andmise võimalused, kunstiühingu, kunstikoolid ja kõik tekib, tekib tasapisi ja võtab aega. Aga 1919. aastanäitus on oluline loomulikult meie meie riigi tekkimise vaatepunktist ka sellepärast et tagantjärele vaadates oli ta ikkagi niisugune näitus, mille mille puhul võib öelda, et ta on nagu üks või oli üks rahvusriigi enesekehtestamisega, kuna neid enesekehtestamine kultuuri või siis kitsamalt enesekehtestamine kunsti kaudu. Sest selle näituse taga õigupoolest ei olnudki esialgu selle näituse idee sündis ühe teise ideega baasil ja ta sündis sellest, et laiemalt võttes sellest poolest, et, et kunst on suurepärane visiitkaartiga rahva suurepärane visiitkaart ja, ja iga rahva ja iga riigi visiitkaart samuti sellepärast, et noh, selle riigi nagu niisugune vaimne nivoo loominguline loo tuleb ju kunsti kaudu alati esile tulevad esile isiksused, tulevad esile kunstnikult taktid, tuleb esile see, kuivõrd need see kohalik, rahvuslik, kultuuriruum, integreeritud euroopalikku. Niisugused asjad nagu tulevad, tulevad tõepoolest näituste kaudu ja kultuuri ja kunsti kaudu esile. Ja seetõttu, niipea kui sündis Eesti riik või õige õige pea pärast seda, kui sündis Eestini, siis 1919. aasta kevadel sündis haridusministril, mis mis oli ka näituse üks korraldajatest ja õieti selle korraldaja, nagu noh, administratiivse Su institutsionaalses plaanis. Haridusministeeriumis sündis idee koostada kunstialbum 140-st tööst koosnev kunstialbum, mida oleks siis saanud, mis oleks kokku võtnud selle Eesti kunstiajaloohetkeseisu ja mida oleks siis saanud ka levitada, aga kuna, kui me räägime sellest, et tänapäeval on kunstialbumite trükkimine väga kallis lõbu sest reprosotseerimine ja sinuni tehniliselt nõudlik ja, ja, ja see on täiesti kallis, siis siis võib oletada, kui keeruline, kui kallis oli ta tol ajal ja ja seetõttu mitmetel erinevatel põhjustel sellest albumist asja ei saanud. Aga selle albumi koostamiseks oli kokku toodud terve rida töid. Selleks, et neid pildistada produtseerimiseks ja seetõttu tekkis ka idee, et võib-olla koostada siis kasutades tuumikuna seda, seda tööde kogumit üks eesti kunsti ülevaate näit. Ja ülevaatenäitus, siis kuulutati välja muidugi selle näituse toimumisaeg ja siis hakati ka näiteid siis tasapisi kokku kandma, niiet nii et see näitus on nagu ühe teise initsiatiivi. Selline lõplik väljund või, või, või, või pisut muutunud väljund. Kuidas seda 1919. aastanäitust korraldati? Mis puutub nüüd selle näitusega korraldusse, siis õieti ütleme selle näitusevälisesse ilmesse ja toimumiskohta siis kui ta juulis avati, siis ta alati endises tütarlaste kommertsgümnaasiumi ruumidesse praeguse inglise kolledži ruumides ja kuna toimus suvel, siis olid, olid ruumid ka vaba, nii et praktiliselt kogu see kollektsioon tähendab kogu see näitusematerjal, siis laotati kooli ruumidesse siis saali muidugi, mis oli kõige esinduslik roomakaga, klassitubadesse ja koridoridesse, nagu on näha meieni jõudnud 1919. aasta ülevaatenäituse fotodel. Ja nüüd, kui palju seal töid oli eksponeeritud, on isegi praegu ja isegi hoolimata kunstiajaloolaste pingutustest väga raske täpselt kindlaks teha. On olemas 1919. aasta ülevaatenäituse kataloog, aga tolleaegset näituse kataloog ülimalt ebatäpsed oma ja vahetevahel ka üsna vähe informatsiooni sisaldavad. Et seal ei ole ära trükitud või, või seal ei ole esindatud kõik kunstnikud, kes selles kataloogi nimestikus, kes tegelikult näitusel eksponeeriti. Teine häda on alati selles, kui kataloog, nagu lehitseda tööde pealkirjad on Tänapäevastest erinevad ja tööde pealkirjad on ka väga umbmäärased. Lilled, joonistus, mille ta on raske kujutleda tänapäeval mingisugust konkreetset konkreetset tööd. Ja seetõttu muidugi me me ei saa täpselt öelda, kui palju seal töid väljas oli, tublisti üle 400, on vist õiglane häälda. Kunstnikke on need Tartu kunstimuuseumi kolleegid, kui nad seda näitust üritasid taastada. Kokku lugenud 49. Võrdluseks, tänapäeval ülevaatenäitused Eestis, kas on rohkem pilte ja rohkem, kuid ma arvan? Ei ole, ma arvan, et 400-ni geeni ei küündinud ka nõukogude aegsed, need kevad ja sügis näitas, et et see oli võimas jõudemonstratsioon, kunstiajalooline ja kunstijõudemonstratsioon tõepoolest. Kes olid esindatud ja kas kõik kunstnikud tahtsid saada sellele näitusele või mõni pidas seda ebameeldivaks ebamugavaks, tüütuks? Ma siiski oletan, omamata nüüd väga väga täpset informatsiooni ühe või teise kunstniku hoiakute kohta, et et sellisel ülevaatenäitusel esinemine oli siiski nende jaoks huvitav, sellepärast et lõpuks neid näitusi Eestis ei toimunud kuigi palju tähendab neid esinemisvõimalusi praktiliselt ei olnud ju lõputult. Teiselt poolt oli algusest peale ju näha, et, et sellest kujuneb niisugune esinduslik foorum ja ma kujutan ette, et oli ikkagi üsna prestiižikas olla, olla nagu pildil olla nende seas, keda peetakse nagu väärikaks Eestit esindama. Ja seetõttu oli see kunstnike ring 49 kunstniku on parajalt suur hulk ka, aga osa nendest olid ju meie nii-öelda kunstiklassikud, sellepärast et tõesti ekspositsioon algas Johann Köler ist August Weitzenbergi, kes tõsi, tol ajal veel elas paar aastat, nii et ta oli küll väga eakas kunstnikega, tol ajal tol ajal veel elas. Paul raud oli, oli Kristjan raud loomulik ja kõik noorema põlve kunstnikud Konrad Mägi, Nikolai Triik, ehk siis Ado Vabbe, Villem Ormisson, tegelikult peaaegu kõik kunstnikud, kes, kes on tänapäeval ka Eesti kunsti ajalugudes sees pluss mõned nendest kunstnikest ka, kes, kes tänapäeval ei ole ja kes on nagu, nagu unustad. Nii et see oli tõesti niisugune kunstnike ülevaatlik paraad nagu, nagu tol ajal kriitikud armastasid ka sõnastada, et see oli ülevaatenäitus ja ülevaatenäituseni oli tal tegelikult ka oma plussid ja miinused. Sellepärast et ülevaatenäituse puhul on täiesti võimalik kanda ülevaadet kunsti hetkeseisust, aga, aga teiselt poolt see teatav ülevaatlikkus toob endaga kaasa alati ka selle kunstilise taseme ebaühtluse ja, ja tundub niimoodi et see kunstilise taseme ebaühtlus mingil moel jäi silmakunstist, kirjutajatele ja kriitikutele ta paistis silma. Teiselt poolt, kui vaadata neid näituse vaateid, siis torkab silma ka see, kuidas tol ajal näitusi tehti, et see tegelikult see näituse tegemise ja, ja väljapanemise praktika oli sootuks erinev, võrreldes tänapäevaga. Tänapäeval on meil olemas kuraatori institutsioon, on olemas inimene, kes mõtleb läbi süsteemselt, kuidas asju on kujundaja inst, intuitsioon täiesti olemas. Kes mõtleb läbi, kuidas panna, mis järjekorras panna, mis on oluline, mis on vähem oluline, kuidas asjad kokku klapiksid tol ajal seda niimoodi tehtud, selles mõttes oli see oli see nagu tunduvalt juhusliku. Ja jäävad see teatav niisugune juhuslik, kus ilmselt käivitas ka selle selle kriitikalaine vähemalt osaliselt põhjustas sellepärast, et tundus, et näiteks mõnedele nii-ütelda vähemolulistele kunstnikele on antud liiga palju ruumi ja liiga liiga esinduslikes kohtades, samal ajal kui mõned teised ühe või teisega kriitiku jaoks olulised kunstnikud olid tõrjutud koridoridesse või koguni nurgatagustesse. Et noh, see niisugune võib-olla see teatav niisugune aktsentueerimatus, ma arvan, et jättis võib-olla sellise mulje sellise sellise juhusliku, juhusliku mulje sellest või juhusliku pildi kujundas sellest esmapilgul. Aga tuntumad pildid, keda võib-olla tänapäeva raadiokuulaja praegu tänasel päeval ka teab, missugused pildid nendest olid esindatud näitusel? Külmetava kunstniku portree? Külmetava kunstniku portree ei olnud külmeta kunstnik ise küll on seal esindatud sellel näitusel tõepoolest selle näitusematerjali kohta võiks öelda niimoodi, et tegelikult oli, kui ma rääkisin juhusliku, sest siis see on ka niisugune juhuslikus, mis noh, niisugune juhuslikus, mis on pigem mulje juhuslikkus või mulje, mis näitusest jäi, oli tegelikult erinev sellest, kuidas koostati, sest tegelikult ega ta ei olnud juhuslikult kokku nagu toodud materjal selles mõttes, et näitusel oli žürii siiski, seal oli filter, haridusministeerium oli kokku pannud selle žürii ja koosseisu muide kuulusid nii nii need kunstnikud, kes said selle näitusel tublisti nahutada nagu Kristjan raud ja, ja siis Nikolai Triik, aga kuulus ka Ado habe, keda siis kriitikud näitusel või eriti noorema põlvkonna kriitikud ja kirjanikud väga näitusel kiitsid ja kellele sugugi ei tahetud seda näituse pildi vastutust nagu, nagu laiendada, et Vabesti tehtud kui žürii tegemata jätmisest või tegemistest räägiti sugugi juttu. Nii et see filter oli tegelikult olemas, aga ma arvan, et neid näitusi väga erinevatel põhjustel tõenäoliselt ka osaliselt seeditud, millele teie viitasite, et ikkagi Eesti riigil olid rasked ajad, et oli, oli väga rahutud ajad. Seda näituse näiteks tuli puhttehnilistel põhjustel keeruline nagu kokku panna ja Hanno Kompus, kes siis kriitikale ka vastasministeeriumi ametnikuna kui juhika sellele tähelepanu. Et ülevaatenäituse põhimõttel ta peabki olema natuke ebaühtlane, sest seal on erinevad kunstisuunad, erinevad põlvkonnad esindatud. Aga ta juhib tähelepanu ka tõesti sellele, et see näituse kokku tööde kokku toomine oli, oli nagu noh, niisugune raske ebaühtlane rongis pikale perioodile, et neid oli nagu ühte ruumi kokku saada väga keeruline ja neid valikuid teha ja võrrelda ja nii et seal oli, oli niisugusi tehnilisi põhjusi, miks, miks võib-olla see näituse mulje kriitikutele või see näitus võib-olla mõnele kriitikule juhusliku mulje jättis? 1958. aasta sügisel külastasid skulptor Anton Starkopf, maalikunstnik Aleksander Vardi ja reporter Lembit Lauri taas omaaegse kunstielu jaoks väga tähtsad paika. Konrad Mägi ateljeed. Kas te mäletate veel, mismoodi see ruum tollal välja nägi? Muidugi, see ruum on muidugi endiseks jäänud, ainult et tal pisikene siseümberehitusmehed vineerist seinad pandud siia, kuid vett ja see ehitus põhiliselt on ikkagi endine. Muidugi see ruum oli kahtlemata palju huvitavam, võib-olla tol korral. Ja võib-olla ka isegi nii praktiliselt ei olnud neid kitsaid uksi, mis siin vahepeal tekkinud võis töid kergemate välja viia ja nii edasi. Põrandapinnalt on see ateljee päris suur, mis siin võib olla üks ruutmeetrit. On kahtlemata jah, üks, 60 või umbes selle ümber on see 70 kuskohal, ta elas kuskil. Vaata, temal oli siin elamise tsipakene, isoleeritud siin ta elas selles Kivisilla poolses nurgas ja silla poolses nurgas ja töötamine oli ikka keset ja kui akendest välja vaadata, siis olete suunatud botaanikaaia poole. Me näeme Jaani kiriku kiriku ja tähendab sinnapoole ja ja muuseas, Mägil oli ateljee oli väga kenasti organiseeritud. Tema muuseas armastas, armastas väga stiilset mööblit ja Pägini portsjonina, loed, teeme Eestis parimaks spetsialistiks. Meeles nagu oleks tal üks mingisugune kuldmööbel kah olnud rock või midagi, ma ei mäleta hästi, mis ta võis olla. Kulg ambi. Aga mille üle ta kurtis, ikka külm on. Külm on ja siis oligi see üks mägi nii-ütelda. Nii spetsiifiline joon. Et mägi töötas iga päev järjekindlalt. Aga nii, et teised ei teadnud. Ainult need lähemad inimesed, kes käis, kui mägi, istus kohvikus ja siis vahepeal täis ateljeed kütmas. Ja siis oli ikka niimoodi, et mõnikord jäi natukene kauaks. No siis enam-vähem Kristama ligemale inimest olid seal Ruudi baaris ja mina tähendab, siis me käisime vaatamas, kui juba meil läks kohvikusse igavest, tulite sesse järele, jah, ja siis tuli järele sellest kitsast trepist kägisevast trepist üles, nüüd natukene raskem tulla, kui siis tähendab heisvat vingel maade nõia. Ja, ja siis siis mägi tegi, teinekord oli juba nii valmis tulema, ehk siis pühkis pintslit ja, ja nii see sendise aastate kaupa. Ja oligi ime, et keegi ei teadnud keti mägi tüüti. Aga kui kevade näitus tuli? Jah, Bahostega, aga teised, kes kompanjoni tarit vaata, neil oli kehv. Ütleme, oli ka ilma Mägita ei osanud üldse ei kujuta ette, et näitus võib olla. Konrad Mägi oli esindatud 19. aastanäitusel, nii nagu tiin Aabel juba ennist nimetas tulema, aga nüüd tagasi teiste kunstnike ja näitusel välja pandud tööde juurde. Mis puutub nüüd nagu selle näitusel eksponeeritud töödesse siis kui otsustada selle näituse taastamiskatse põhjal, Tartu kunstimuuseumis on siin paar aastakümmet tagasi toimus ja kolleegidel õnnestus seal kindlaks teha umbes 260 tööd, mis on säilinud selle näitusele, mida nad siis ka suuremalt jaolt eksponeerisid oma oma niisugusel korduskatsel. Ja siis need on suurem osa nendest töödest. Võiks lausa öelda, et 90 protsenti nendest töödest on jõudnud Eesti riiklikesse kunstikollektsioonides. Tähendab, need olid tööd, mis on nagu kirjutatud selle näituse kaudu, võib-olla mitte otse. Aga, aga mis on eesti kunstiajalukku kirjutatud ja tagantjärele on tegelikult nagu selle 19. aastanäituse olulisust nagu ikkagi veel kord rõhutanud, sellepärast et et seal oli, kui nüüd tagantjärele vaadata tõesti ilmselgelt kui mõned erandid välja jätta ja need on ka kunstilugudest kadunud nimed, kui mõned erandid välja, et oluline osa Eesti Kosnikkonnast ja oluline osa tolleaegsest Eesti kunstipildis sellest loomingulisest materjalist, mis võtta, võtta, oli et siin on isegi raske raske nagu alustada, sest see 260 tööd ja tõesti kõik suurem osa kuuluvad meie kollektsioonides. Suur osa nendest on niisugust materjali, mis on ka püsivalt püsiekspositsioonis või on olnud erinevates püsiekspositsioonides nii Tartu kogudest kui ka kui ka siis meie oma Eesti kunstimuuseumi kollektsioonist, et et siin on isegi isegi raske nagu neid üles lugeda, sest neid on nii palju, aga ma mõnele juhiksin tähelepanu, no näiteks Kristjan Raua rändaja siis Ants Laikmaa 1902. aasta autoportree Johann Köleri tatarlanna tšatka mõisa aias, tulge minu juurde isa ja ema portree, tõesti eesti kunstiklassika. Siis Weitzenbergi Koit ja Hämarik on, olid sellel näitusel väljas koordi parimad skulptuurid, koordiga väga hindas, hindas kriitika vaid see on pärg oli täiesti klassike, kuulus mõneski mõttes eelmisesse sajandisse. Aga niisuguste kunstnike modernistid hulgas oli, oli koortesti suve reaalne liider skulptuuris näiteks tema abikaasa portree oli seal väljas. Siis Konrad Mäetöödest oli seal väljas üks kompositsioon Ants Laikmaa töödest näit eks myya pandrona siis lisaks veel sellele sellele autoportree siis eesti talumaastikud, mida on ikka aeg-ajalt kõikidel tema näitustel eksponeeritud püsiekspositsioonides erinevates erinevates väljapanekutes eksponeeritud. Siis ja kui me räägime nagu vanemast põlvkonnast ja siis Eesti Eesti nagu esimesest modernistide põlvkonnast ja Konrad Mägi töödest olid tema kasaritsa maastikud, mis olid just nagu tal äsja valmis saanud, nii et tal oli suhteliselt niisugune noh, kaasaegne või äsja loodud tööd seal väljas kasaritseja, Pühajärve, pühajärve maastikud, aga mis puutub nüüd nooremat põlvkonda või siis nendesse kunstnikesse, kes nagu esindasin niisugust veelgi moodsamat kunstimõtet siis oli muidugi suveräänne liider habe, Ado Vabbe ja kunstnikud, kelle puhul on kurb tõdeda seda, et näiteks osa neist saigi surma vabadussõjas näite, kes, need, kellele kriitikud ka tähelepanu juhtisid, kui palju tõotavatel annetele näiteks Herbert lukk ja Valdar Tomas Berg kes olid 19. aasta ülevaatenäitusel ka esindatud, mõlemad hukkusid. Vabadussõjas. Nii et noh, seal oli tõesti nagu erinevad põlvkonnad esindatud ja väga oluliste töödega selliste töödega, mis, mida reprodukteeritakse tänapäeval, mis on kujunenud eesti kunstiikoonid, eks. Aga on ka mõned tööd. Ja üks nendest on tõesti seesama Vabe Itaalia, millest kriitikud räägivad, aga palju selle näituse puhul, aga mis on läinud kaduma. Ja meie õieti ei teagi, no ei tea, kus see on ja loomulikult on kaduma läinud, aga, aga noh, meil on ka mõned niisugused fotod ainult sellest, sellest tööst ta ilmselgelt oli. Ta on isegi ühel näitusel 1919. aasta näituse fotol, kaugelt oli näha, et ta on niisugune kubu kestlik sool, kompositsioon. Ainus suur töö Vabel sellel näitusel, sest ülejäänud olid küll väga olulised tööd, aga, aga hästi väikese väikesemõõdulised. Mis vikerraadio saab teha, on pakkuda kuulata katkendit Ado Vabbe enda mälestustest Itaalia reisi kohta, lindistatud 1955. aastal Friedebert ja Elo Tuglase kodus, mitte raadiotarbeks. Rääkis Ado Vabbe 1955. aastal, selle lindistuse originaal on Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses Tallinnas nõmmel väike katkend sellest veel meie saate kodulehel. Ja tegelikult noh, selle näituse tähtsust mõneski mõttes rõhutab ka see mõte, mille kriitika esile tõi. Et tegemist oli nagu omamoodi kunstimuuseumi väikese variandiga, siis tõepoolest noh, ülevaatlikkus ta oli nagu püsiekspositsioon muuseumite muuseumis endi samal aastal, küll aga, aga Sindis sendi sügisel ja, ja see, mis see Eesti kunstimuuseumi tol ajal küll Tallinna Kunstimuuseum, mille aastapäeva me ka ju tähistame sügisel nüüdsama, novembrikuus siis seesama postimuuseum tegelikult, et esialgu ju ei olnudki niivõrd kunstile keskendunud jäiksponeerinud niivõrd kunsti, kuivõrd et kuivõrd oli niisugune Eesti Rahva muuseumi filiaal oma koodi kunsti muuseumiks spetsiifiliselt ta hakkas kujunema alles 20.-te aastate keskpaiku, nii et tegelikult tõesti see 19. aasta ülevaatenäitus oli oli omamoodi niisugune ajutine kunstimuuseumi ekspositsioon. Kriitikud. Tegelikult sai ta nii kiitust kui ka laitust. Kas need artiklid olid lehtedest tulised ja kuumad? Jah, see on üllatav-üllatav isegi tagantjärele vaadates, et see näitus ei olnud mitte ainult üks niisugune oluline etapp Eesti kunsti ajaloos ja eesti näituse praktikas Vaitavaid vaid ta oli ka tegelikult üks oluline nisugune episood Eesti kunstikriitika ajaloolise kunstikirjutuse ajaloost. Sellepärast et tundub, et see kriitika täiesti oli, oli niisugune mitmekülgne, aga ta ei olnud seda avalikku, kipub olema neutraalne, sellepärast et see on üllatav, millised, nagu niisugused ootamatult kolis ruunid, isiklikud konfliktid ja sõnastuslikud, sellised sellised poorsed käigud tegelikult kogu selle selle kunstikirjutuse ja ühest või teisest kastikust rääkimise käigus, nagu nagu trükis on ja ajakirjandusse paisati. Ja selles mõttes kogu see retseptsioon siis või see kriitika, reaktsioonid sellele näitusele näituse vastuvõtt, kõle ja muidugi ka tolleaegsest Eesti eesti kunstielust ja eesti kunstikriitika tasemest. Ja kui meie kultuurielu niisugustest plussidest ja varjukülgedest sellepärast et tõesti tõesti Eesti kunstikriitika oli lapsekingades ja arvestades Eesti eriti moodsa kunstipraktika niisugust lühiaegsust seda tegelikult seal kümme-viisteist aastat oli eesti kunstnikel nagu moodsa kunstiga olnud tihedad sidemed, veerisid neid uusi kasti liikumisi siis loomulikult samavõrd kui Eesti esimese põlvkonna modernistid olid sunnitud nagu läbi murdma ja moodsa kunstiga suhestuma seda mõtestama, sama võlg pidid tegema seda ka kriitikud. Loomulikult ja, ja neil puudustest prantslased, mida me tänapäeval ei oska ju ja hinnata, on see, et nad pidid hindama kõiki neid kunstiprotsessi, seda kunstipilti, ilma sellegistantsitamis meil tänapäeval on ja, ja tegelikult ka ilma teadmata seda, kuhu üks või teine kunstnik edaspidi arenes, kuhu ta, kuhu ta jõudis, milline puhtalt tegelikult Eesti kunsti ajaloos tänapäeval on või millise, milliseks koht kujunes. Sest väga paljud kunstnikud olid seal oma esimese perioodi või noorpõlve loominguga väljas ja, ja, ja noh, sellele tuli reageerida kohe nendele kunstilistele pingutustele kuidagi neid mõtestada, kuidagi kuidagi nendest rääkida, mis torkab silma, on kirjanike ja kriitikute erinev retoorika. Väga paljud kirjanikud just nimelt võtsid, võtsid kunsti alal tol ajal sõna. Seoses 1919. aasta ülevaatenäitusega olid just nimelt August Alle, August Gailit need, kes, kes nagu üritasid platsi nii-ütelda puhtaks lüüa ja, ja uue, uuele kunstnike põlvkonnale tasandada aga väga palju ja hästi kirjutas kunstist ka Tuglas tõepoolest Johannes Semper tasakaalustatumat kui, kui Gailiti alle. Ja kirjanike suur eelis oli see, et nad valdasid sõna Nad valdasid kujundeid, nad suutsid, suutsid sõnastada oma mõtted, mõjuvad tornis ja, ja seetõttu jäid nende mõtet ka kõlama, sest noh, need kriitikud, kelle nimesid me ka ikkagi teame ja kes, kes on tolle perioodi olulisi kriitikuid ja veel hiljem pisut pisut hiljem paremateks ja, ja sõna Osamateks ja läbinägelikumat, eks keedikuteks arenenud Rasmus Kangropool näiteks August Hindrey võttis, võttis sõna selle, selle näituse puhul oli ka anonüümselt või pseudonüümi all kirjutajaid. Et nende sõnastamis suutlikkus ei küündinud lihtsalt kirjanikke omani. Tihtipeale ja seal ei omakorda veel niisuguse vastuolu sellesse sellesse ja mida siis ühed või teised kirjutajad see tähendas seda niisugust lõhet pooldajate ja vastaste vahel. Ja muidugi sellele kriitikale võib ette heita seda, et ta oli, keskendus nagu isiklikule. Et ta oli võib-olla liiga subjektiivne tõepoolest ja ta oli ka liiga vähe analüüsiv. Tagantjärele vaadates on seda tõepoolest lihtlihtne nagu lihtne nagu sedastada, aga ma rõhutaksin veel, et tegelikult oli neil ka raske objektiivne olla. Nendel nimedel teatud põhjustel täiesti distants puudus ja ja puudus kogu see kontekst, mille taustale tegelikult see see konkreetne näitus nagu, nagu istutada või mida siis võtta, loeks selle näituse, näituse analüüsil. Ja üks põhjus võib olla, no ma pidasin sellele, et tõesti seal oli ka isiklikke niisugusi, sõprussuhteid ja tausta, sellepärast et augusti nii Gailit kui kui kalle mõlemad kuulusid Siuru sõpruskonda ja, ja Ado Vabbe oli, oli nende ringi kuuluv kunstnik, ta oli kunstnik, kes oli nende raamatuid illustreerinud. Ta oli kunstnik, kelle, kelle kunstilisi tõekspidamisi, maailmavaadet, isiklikku sümpaatiat nad tõesti isiklike sümpaatiate täiesti jagasid. Ja seetõttu pole imestada, et nad ka nii nii isegi pisut agressiivselt nagu kaitsesid või, või üritasid teda esile tõsta, lüüa siis mõned niisugused vanad kunsti, kindralid reameesteks ja, ja rääkida siis Vabest, kui, kui sellisest puna poisikesest Kornetis, kes Eesti kunstiväe ees liigub ja püüab siis talle akendest pillutavaid lilli, niisugusi, kujundeid, niisugustest kujunditest, siis, siis temast temast räägiti eesti kunst ja kunstielu oli tollel kirglik. Ta oli sellel hetkel tõepoolest kirglik seoses selle näitusega, aga muidugi ka kasvõi seesama August Alle mõni aasta hiljem tunnistab, et need rünnakud näiteks Nikolai Triigi vastu, eriti tema vastu, ja ka Kristjan Raua vastu. Et nendes nendes rünnakutes sai pisut üle pingutatud, et, et see oli niisugune. Ühe põlvkonna, noore põlvkonna uute kunstiideede, võib-olla ka abstraktse kunsti, Kobohvituristliku kunsti kõige moodsamat kunsti ideede esilekergitamise soov mille puhul ei suudetud niisugust tasakaalukust nagu säilitada ja võib-olla oli ka siin küsimus ikkagi selles, et noh, tõepoolest riik ja Kristjan raud kuulusid, kuulusid ka näituse žüriisse ja, ja niisugused kunstnikud, kes peavad ennast sõltumatuks või tahaksid olla sõltumatud, on alati eetilised igasuguste institutsionaalsete struktuuride suhtes. Et tõenäoliselt see on üks põhjus selles, miks see miks see konflikt või ütleme see sõnasõda nii suureks sõna, seda nii suureks tol ajal täiesti läks. Kuut, kunstnike põlvkonda, noori kastike või noort kunsti, tänapäeval kasutatakse sellist sellist mõistet muud kunsti kaitsvad kriitikud, kirjanikud, kirjanikud, kriitikuid, võib-olla oli nii aktiivsed ja ka nii agressiivsed seetõttu, et nendel oli sümpaatne, niisugune rahvusvaheliselt juba kehtestanud moodsa kunsti kaanonid. Kõik need radikaalse kunstiideed avangardkunst ja võib-olla nad tajusid ka mingisugusel hetkel niisugust tasakaalu olukorda 1919. aastal sest kui rajatakse oma riiki, siis on selge, tahetakse rahvusriiki, siis on selge, et kõik rahvuslikkusega seotud ja rahvusliku kunstiga seotud probleemid paratamatult tulevad karutlustes päevakorda. Ja nagu nagu elu hiljem näitas tegelikult see see eesti stiili eesti kunsti rahvusliku posti teema, mida enam 30.-te aastate poole liiguti, seda enamusega päevakorrale tuli. Ja seetõttu võib ehk öelda, et kaitsesid nagu niisugust rahvusvahelist kunsti ruumi sündiva rahvuslikkusele, rahvuslikkuse ideele ja eesti ideele keskenduma kunsti ideoloogia ees ehk ka. Aga noh, võib-olla see on ka niisugune. Niisukese on tagantjärele tarkus, et nii tunduda, nii tundub ta nüüd aastakümneid hiljem. Friedebert Tuglas, kirjanik, kirjandusteadlane, tõlkija, kirjanduskriitik ja kunstikriitik 20. sajandi alguse kultuurielu juhtiv tegelane. Eriti on seotud mu elu väga paljude aasta jooksul Konrad Mäeeluga nii kodumaal, nii olles maa pagulase ajal, nii kah Pariisis ja hiljem jällegi eriti praktiline mees kõigi oma poeemitsemise kõrval oli mägi kus töised, mingit väljapääsu ei leidnud, siis mägi. Igal juhul ikka oli seal midagi salapärast käsil ja midagi ateegi. Tuleb meelde üks episood, kui tema Helsingis olles täitsa põhjas olles äkki mägi joonistas ühele kaardimoorile mängukaardid vehedat, seal olid köik ussid, öökullid ja kõik õud olevused pääl. Ja ma kujutan ette, kuidas selle Kaardimoori kuulsus tõusis, kui ta pani välja neid mäe tehtud kaardilisid, Pole olid juba olid violett sinine, must, jube. Aga ma usun, et mägi oli ka siiski nii praktiline meelsed. Ega tema siis honorari sellega kaardimoorid ei võtnud, et laskis omal kätt katsuda vaid küla tab ikka raha eest. See esimene ülevaatenäitus oli 19. aasta suvel, kui vaenlane oli tegelikult juba piiride taha tõrjutud, aga aga omariiklust oli ikkagi veel vähe olnud. Kas valitsus kuidagi sekkus ka, nagu haridusministeerium korraldas, seda näitas muidugi, aga kas oli sellest näha ka seda, et valitsus püüdis selle näituse abil kuidagi rahva meeleolu tõsta patriotismi, tõsta armastust oma isamaa vastu? Sellest näitusematerjalist või näituseilmest mina seda välja lugeda ei oska. Kui siis ma tuleksin tagasi selle näituse idee juurde üldse, sellepärast et tõesti niisugune kultuurifoorum või kunstifoorum nagu, nagu korraldada see iseenesest tähendab juba ikkagi üleval tamist teatab, et niisugust kultuurilist jõudemonstratsiooni ja see on kahtlemata seotud selle rahvusriigi enesekehtestamise küsimusega. Aga kui ma vaatan seda näitusepilti tagantjärele, siis see ja, ja ja kordan seda mõtet, et see oli omamoodi niisugune minimuuseum ja Eesti kunstiajaloo ülevaade. Siis ma ei saa sugugi öelda, et seal oleksid kunstivälised probleemid nagu domineerinud, seda näitusepilti. Näitus võis olla halvasti üles riputatud, võis olla. Tol ajal riputas Ühtegi kolmes kolmes reas ja vahel ka neljas reas ja ja, ja, ja ta võis olla võib-olla ütleme halvasti, need tööd paigutatud vea ja võib-olla võib-olla siin oleks võinud mõni kunstnik esile tõstetud, kuigi näituse žürii kohustust üle vaatama raamides seda ju ei ole. Son kuraatori kohustus aktsepteerida. Et võib-olla tõesti võib-olla tõesti, et siin oli, oli mingisuguseid probleeme, aga kunstiväliseid küsimusi oli, minu meelest ei olnud enne võim minu meelest küll ei sekkunud selles otseselt. Et pigem vastupidi, et seal said sõna seal ja enamasti need kunstnikud, kes tõesti seda väärt olid ja, ja mõned nii mõnedki neist väga suure hulga töödega, sellepärast et ikkagi see, et 10 12, mõne puhul ka 15 tööd väljas väljas oli. See ei olnud väga haruldane. Et selles mõttes oli see ikkagi väga huvitav väljapanek. Saate lõpetuseks kuulame mälestusi eesti kunstnikust, kelle te peaksite kaasaegsete jutu järgi ära tundma. Võin ka ühe vihje anda, Tiina Aabelil kumu kuraatoril oli põhjust saates tema nime mitu korda nimetada. Nii et kellest on jutt ja kes räägivad 1966. aasta saates? Et nii kui maale läks, juba vaksalist hakkas peale laulmine ja siis seal nii suvel enne õitsemise aega väga ilus tihedat tõeseda, kõike alus, palju ööbikuid oli. Korra ja magus uni seal värskelt üks ülesse. Tule ma näitan sulle ööbikud sest nii palju viisid hästi ligidal mitu korda käinud vaatamas seda. Ja ta ütles, et kui ööbik laulab, sel hetkel aastutasinud, ei näe ta silmad kinni, laulab, ja siis me läksime kuni meeter maani kuni meeter maali siis näide siis tõesti see lind laulis silmad kinni ja kõik puulehed värisesid ümber. Tohutu härmas on esmakordselt seal nägid. Ja tematigija, isegi kõikide lindude järele lindude ja siis. Oskas hästi järjes mõnitada neid pastorisi. Seal väikses majas lõi selle lahti vahest siis kas kadakasakslast pastor või päris sakslase pastor vaevab eesti keelt ta niimiteeris neid järgi sest temani topise pastorid hästi sallinud. Ta oli väga, juba väliselt iselaadse kujuga ja oma hoiakuga väga iseteadev ja sirgjooneline mees ja kui mina temaga kokku puutusin, siis selgus ka, et Ta oli väga tugeva karakteriga ja väga selgete paadidega väga tugev, olla järjekindel ja väline hoiak, ta oli erakordselt oma sirge ja julge ning, ja niisuguse reipa käiguga. Ja selle peale vaatamata talje väikene jalavigastus oli, ei seganud temal mitte ette võtmast pikki jalutuskäiku ja isegi pool Euroopat läbi rännata ja käis ta kepiga muidugi ringi ühte lugu. Ja see oli temale ka väga iseloomustav ja Tacoliktsioneeris isikini keppi, mis tänapäeval on veel seal mitu, mitu tükki tema majas. Kett raudtoru, vaev, konksuga kepp, katke seda ükskord näitas, et seesama kõver konksu kett päästis minu elu. Ta oli üle alpide läinud, siis oli libisenud seal, siis oli saanud jalutuskepinuki taha kinni, muidu maas kolinal alla läinud. Keppisid on tal olnud ju mitmed, mõned on tald ära kadunud, mõned on ära kulunud, mõni on võib-olla keegi mälestuseks omale võtnud. Ja kui ma nüüd muuseumis vaatan neid töid, siis iga töö on koos kepiga maalitud, need kepidot hoiaks, võiksid palle jutustada tema töödest, maastikudest, inimestest. Konrad heita oma tööd näitusel ja vaatasime siis neid töid ja nende tööde hulgas oli kahjuks autoportree ja ma ütlesin, et Jomedki vihaselt tehtud. Siis ta ütles selle peale, aga ma olen ka vihane. Mõtlesin takkajärele ja tõepoolest ühel kunstnikul, kes ilu, tõde ja õigust otsik, on mõnelgi korral põhjust olla väga vihane. Ja veel joon oli tal tema ei pidanud mingit tuska pikut, koli üks, üks äge asi olnud järglase etne võis öelda, et kloon täna ilus. Vot niisugune armas. Ja see näitab seda nii-ütelda lihtsalt kunstnikunatuuri, kes nii-ütelda on suuteline liikuma oma tunnetega ühest äärest teise. Ükskord ta rääkis, et tema elus kolm korda pisaraid valanud ema matis siis kui ta nägi selle Rafaeli Sixtuse madalad niivõrd möödumas ja kolmas, toitletava Teduaalsem õpilase mattis maha Jalta jalale. Oskar Kallise ja see kurgu diisikesel tõesti üks alun talent. No ja siis tema isiku mõju. Kuna noore no palju raskusi ja kõik vast lorusega vahest võttis, raputasin sihuke pea püsti, et küll tuleb. Ja kui avastas kuskil talendikas kirjanzov tahes, siis ta igatepidi kasvõi salaja, vargsi katses seda inimest tiivustab. Ja temal oli ka nooruse vastu ja ta tahtis ka ise olla kõik see aeg noor üks sõjas leili ja olla ja, ja nii ka selle nooruse sümboolikaga 100 kandis kah nii-ütelda, lill. Sodeemia, kõladesolteemiadel kujutasid. Ja ta võttis ka kõik komad mudelid nii-ütelda eneseümbrusest. Kui te ei tundnud ära eesti kunstnikku, kellest oli jutt, siis on teil põhjust tänapäev Eesti kunstimuuseumisse mälu värskendama tõtata. Tegemist oli Ants Laikmaaga, kelle looming ja õpetaja töömäärasid oluliselt 20. sajandi alguse eesti kunsti ja kunstielu ilmet. 19. aasta oktoobris avati Eestis ka Kunstikool Pallas. Kuidas kool jalad alla sai, loodame saada kuulda kevadel sellest ka, kuidas PUR sõduril Eduard Wiiralti selles koolis õppimine hakkas edenema. Minu nimi on Piret Kriivan, vaadake ja kuulake lisa kodulehelt vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.