Tere õhtust. Olen Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama näitlejatundi. Tänases saates kõneleb lavastaja ja näitleja Roman Baskin. Nüüd sa oled juba mõnda aega vabakutseline, eks ole. Tahaks seda küsida, et mis sundis sind seda sammu astuma ja kuidas sõjast vabakutselisena tunneb? Ma tunnen ennast vabal ajal kutseliselt, seal on juba käärid, see vabakutseline on siis tore olla, kui on tööd ja. Lõpuks ju ükskõik palgatööline või lepinguline. Selles ma nagu erilist, et vahet ei näe. Kui õnnestub teha nendes teatrites tööd, kus ma tahan ja nende näitlejatega, kellega ma tahan ja. Ja samas ka nende lavastajatega, kes mind tahavad ja siis võib ju vabakutselise nimetatust kanda küll. See otsustamise hetk, et, et nii teha, kas tuli sinu sisetundest või kuidagi vanalinnastuudio hetkeseisust või või ajast või, või miks see nii läks üldse? Sund kutselisest vabakutseliseks üleminek. Ei noh, ta vist tuli kõigepealt sellest ikka, et ma nagu tahtsin kino teha. Et see nagu nõuab, et sa selle tsükli ajal oled ikka ikka muudest töödest täiesti vaba, kuna see raha saamine. Mul on nüüd edasi siis teatris lavastamine, tegelikult noh, üks teater on ikkagi üks teater ja, ja jumal teatristiili võib-olla ka kõige paremini. Vanalinnastuudio, ma mõtlen, sellist stiili ei jaga või ei mõista, päriselt jäi noh, distantsilt on nagu parem, ma teen hea meelega vanalinnastuudios ka töödega, siis aga mul on võimalus ka teistes teatrites ja teiste näitlejatega teha nendega, kellega ma tõesti koostööd teha tahan. Pole räägime sellest, mille sees sa praegu oled, sellest sinu uusimast lavastusest kostineerijast natuke lähemalt. Ühesõnaga poolteist päeva enne esietendust selgus, et seal tuleb endal mängida äraselgustimeeria roll, eks ole. No esiteks ei ole mõtet, kellel oli arvata, et pooleteist päevaga rolli saab teha muidugi nagu evalveeriksime selle ametioskused lõplikult, aga aga noh, paljudel põhjustel see näitemäng ise kuidagi kutsus sellele, et pidi nagu selleks päevaks, millel esietendus oli planeeritud sõlm tingimata toimuma kaastüki enda sõnum on selline ja. Ja siis noh, mingi sellise jonniga nagu ei tahtnud seda enam edasi lükata, sest sügisel oleks võib-olla hapuks läinud. Kuidagi praegu oli nagu viimane tagumine aegse See etendus välja, kõik teised osatäitjad olid valmis, no mis on väga oluline. Tegelikult oli, oli lavastus ja etendus oli täiesti olemas ja võimeline publiku ette minema ja sellepärast ma ei tahtnud enam venitada. Aga Ma ei kutsu üles, ei soovita kellelgi teha, et see teadmine on alati olnud lavastuses mängida. Tähendab siis võib-olla kui päris algusest ehk kahe rõhu selle peale paned ja asetabki kogu probleemi, nii et mina ja siis ülejäänud minu ümber. Aga mulle see, see, see lähenemine ei meeldi. Mulle ikkagi meeldib teiste pealt teha tüki. Ja see, et sa ütlesid, et see tükk seda nagu kutsus välja noh, seal on sarnane sõnum ilmselt igas olukorras iga hinna eest, etendus peaks toimuma just eks. Selles näidendis on ju niisuguseid kõikvõimalikke takistusi ja ebauskujad, kas sulle tundus, et sa ise oled mingid vaimud selle ka välja kutsunud selle materjalivalikuga? No küllap jah, kui ma sinna ikka ise sukeldusin seal viimasel tunnil, siis. Ta on teatrist ja teatritegemisest ja näitlejatest ja etendused, tõeline hind või väärtus või läbi selle näitleja söörisel kostimeerias olla ainus ainus ülesanne. Etendus toimuks rõhuasetus justkui publik on tõesti täismaja ja ja publik on saalis, siis, siis etendus peab toimuma, sest nii nõuab sisetunne, aga tore on, kui ta nii nõuaks vaimude väljakutsumist, räägid siis jõuda siis, siis minus äratas selle selle tunde ka ja kui selline olukord tõesti tuli? Millegipärast ta tuligi, ma ei teadnud, mis, Saatusel oli ilmselt tahtmine muga sellist tempu mängida ja siis ma kuidagi mõtlesin selle välja otse vastu ja ja tegin ära, aga ma kordan, et see. Ilmselt on küll ja küll näitlejaid olnud, kes on, kes on läinud nii-öelda rolle, aga ega sellest ikka midagi head ei tule. Paul Laasik mängib siis, siis, siis ma võin. Juba etendust näha ka, mis tegelikult, mis siis tehtud sai? Nii et sul seda plaani ei ole ja teise dubleerimiste rolli Oioi õnneks ei ole vist väga minu roll ka. Aga hea teatud ahvatlused muidugi on loomulikult, et jääda heasse lavastusse mängima. Mitu etendust jõudsid mängida viis aga kas selles mõttes ka juure sinu roll, et ta on just nimelt teener või? Ma ei tea, kas sa oled nii väga, on niisuguseid kujusid mänginud. Sa oled nii-öelda, et ma olen ainult isandaid mänginud, aga ei, selle koha pealt, vastupidi mind huvitas, see, mind hoidis seal sees veel need viis etendust. Et kuidas teenimine ikkagi nüüd isanda teenimine ikkagi on, sest noh, vaeva näevad turg ja see on niivõrd palju isanda, teenri, klassikalisi paare, eks ole, ja teatavasti on nad mõlemad alati väga põnevad rollidega. Ja on ka selles tükis Kas sa kohe teadsid või, või seda näidendit valides mõtlesid kohe Tõnu Kark olekusse, söör. Kunagi ma tahtsin Rainaareniga teha sedasama lugu, aga sa oled kaua seda mõtet kannavad endas ja aga nüüd ja hetkel linnateatrist tundus mulle küll. Kui sa rääkisid isanda teenri baarist, siis siit võiks ju nüüd üle minna Philosophy päeva juurde. Kuigi ma ei tea, kui klassikalisel või mitte klassikalisel kujul see paar seal on. Seal sa oled siis ikkagi isanda rollis. Jah, aga see on sama tunne, seal teener ei tee, ei tee nii nagu vaja. See on ju alati nii, ilmselt jääb igavesti nii, et. Muidu ei tekiks ka seda elu nendesse paaridesse, kui neil ei oleks tõesti noh, kui nad oleks totaalselt armunud, armooniline paar, siis ma ei tea, noh. Vastuolu nende vahel igal juhul olemas. Võimul küll, nii et tegelikult ju teener, lampe on ju tegelikult haide kerja. Ja noh, sellised metamorfoosi ideks laide ker seal 20.-st sajandist ja kant, kant 18.-st, see ta ei ole nüüd teab kui väga realistlik näitemäng ta. Metalugu. Kuidas selle looga kohanemine või sinna sisseminek või see materjal ise, mis on küllalt erakordne siin meil? Kuidas on läinud või mis sa sellest rollist räägiksid? Selles viibimisest? No ma olen seal sees kantina, nii et et võiks siis küsida, kuidas kantin seal olla, kanti ei ole seal eriti teab, mis olla see päev, millest see lugu räägib, see päev ei lähe tal just eriti hästi. Vaevaline päev vastuolusid täis ja, ja kuidagi ta. Ma võtan kuidagi selle selle tunde omaks, mis minu arvates kanti seal painab. Mulle tundub, et et üks üks väga võimas asi, mis kõivul ikkagi on, ta on, on ikka suutnud sellise teatava muige säilitada nendesse. Nii. Ülitõsiselt ei. See on kahe otsaga asi, toodab väga tõsiselt, aga, aga samas ta kuidagi klaaspärlimäng, mille ta siis nende vahel tekitab, see on. Jätab, jätab sellise sellise võimalusega nende tegemist ei ole ikka natuke muiata ka. Muidu läheks päris hullu. Eks ole. Kas see oli? Ja on raske selle teksti mõttemaailmale või või? Filosoofia-ni jõuda vä? Seda haarata, oleneb mis on raske. Kerge ta ei ole jah, sest ma ei olnud kanti filosoofiaga kokku puutunud enne. Õigemini isegi niisugusel populistlikul tasemel, ainult, aga nad on mõlemad filosoofiat, kõik seal, mida Fiste kannab ja mida kant kannab ja mida Haydegelkonnal. Nii väga ja raske ütleks, et ei olnudki, sest kuidagi kõiv ise andis mingeid selliseid lähtepunktid kätte, kui ta ükskord ainult, kui ta proovis käis ja. Ja niiviisi tehes ja seda kuidagi enda peal läbi tunnetades jõuab nende arusaamade nii küll. Ja mitte ainult teoreetiliselt isegi või mitte ainult mõistuslikult, vaid isegi tunnetuslikult kuidagi. Teatud mõttes on ta väga põnev filosoof. Kuigi šveitsele ütles tema kohta, et ta oli väga kõva tunnetusteoreetik ja väga kõva eetikaga, väga vilets filosoof. Aga noh, see on filosoofid, omavahel line jagelemine. Ei. Materjal on sedavõrd põnerit ja toidab vaimu pidevalt. Annaks jumal rohkem selliseid materjale eesti lavale. Räägi partnerlusest Ain Lutsepp, aga te mängisite juba emigrantidest koos ja nüüd jälle ja kuidas sa ise oskad öelda? Kas teil kuidagi? No ma ei tea, väljad eriliselt sobivad või või mis asi see on, et nii hästi koos mõjutajani, põnevalt? Ma arvan, et vastupidi. Meil on nagu selline heas mõttes konfliktsus sees, et see on ju dramaturgia põhialus, tähendab, mis asi on konfliktsus, noh, konfliktsus on nagu erimeelsus, eks ole, aga minu arust me oleme nagu kompromissi aldid mõlemad. Kuigi oleneb vahekorrast, noh, siin näiteks vahekorras mina, lavastaja, tema näitleja olen ma kaks tööd teinud Draamateatris ja, ja meil ei ole nad eriti õnnestunud sellises vahekorras, tema lavastamine näitlejale pole teinud. Mõlemat näitlejatele laval oleme kaks korda kaks tööd teinud. Ja need on justkui jah õnnestunud. Tähendab, ta on, on ikkagi ikkagi näitleja, noh, nii palju kui mina sellest tööst aru saan on ta selline näitleja, kes on enam-vähem kohal ja nagu üritab suhelda, jah. Ta näeb teist nagu ka laval või minu meelest jääb tihti selle taha jäävad asjad seisma just, et et seda tõelist suhtlemist ei teki laval. Selline markeeritud suhtlemine, oma rolli näitamine. See on salapärane töölise näitlemine, ega siis mulle tundub, et Ain on ka ikka heas mõttes arengus. Juuda parimad rollid on ikka mini. Mida sa mõtled selle kohalolemise all? Seal on küll tema termin tegelikult rätsepa termin, aga aga, aga see on olemas küll, jah, tähendab vot seal nüüd, kuidas mõista seda üks nagu füüsiline kohalolek, eks ole, mis on selge, et teine on see vaimus kohalolek lakkas, ma räägin seda, mida ma mõtlen. Kus mu see fookus tegelikult on? Mulle meeldib seda sõna kasutada, fookus. Tähendab, millega maleval tegelikult tegelenud või ütle, millega see roll tegelikult tegeleb, ise? See keegi yks siis kant või, või ükskõik mis ta nimi ka ei oleks. Et millega ta tegelikult tegeleb, see on kohalolek seal elus on ju ka nii, et keha on kohalaga, vaimu, tiirleb ringi ja. Sest noh, kes viitsib su Et ikka kaks tundi seal nii väga vahtida, noh lõpuks ei ole moenäitusega või see ei ole ju niisugune mannekeenid kool seal ja see niisama füüsiline hüppamine, kargamine, ma arvan, et see see loo pinget, tegelikku pinget, tegelikku pinget, loobikaze tõeline konflikt, aga see niinimetatud acting mida inglise keeles ikka võimas seal eesti keeles tegutsemine, aga me ikka ikka kuidagi oleme harjunud selle väitemänguga Rausbile näitamise mäng, seda tõelist tegutsemist, tegelikku tegutsemist ikka väga väheseks. Kuidas sa seda näitlejatelt kätte saad või oled seda kogenud väga suurt vastupanu või? Valemisse ei vala, aga tegelikult ei arva, et üldse sõnastus kätte saada on, on õiged, see võib väga ohtlikele tagajärgedele viia ja sugugi mitte tegelikult kasulik olla konksu taha ja ma olen koolist peale kuulnud seda mulle lavastaja ei saanud seda pihku ja seal kõik sihukene plära läravisse. Mind ärritab alati näitlikult öeldes kujundlikult öeldes näiteks lavastamise selline näide võiks olla minu jaoks või noh, selle metoodika võiks seisneda selles, et ma mäletan, oli meditsiinis oli, oli nõukogude ajal oli hingamisaparaat, tuli animatsioonis mis pandi inimesele peale. Ja ta hingas tema eest. Noh, ma tean oma isadel seda rootslastel oli just tol ajal nad olid nuputanud sellise hingamisaparaadi professor Sulling veel ära ostis esimesena vist Eestis mis, mis hakkas tööle alles siis, kui inimene ise kops ise oli teinud mingi teatud liigutuse, mingi aktiivse impulsi alles siis ta nii-öelda toetas. Kuid minu jaoks on lavastamine täpselt seesama, tähendab ei ole võimalik hingata näitleja eest. Ja öelda mine sinna tee, seda on võimalik, loomulikult, aga sellest elavat etendust ei sünnilavastaja seisukohalt räägin siis lavastaja peab üles leidma selle näitleja algsoovi või selle algimpulsi, mis tal siis esimene kromilbis ta hingamiseks kasutab ja ja see on vaja ilmtingimata üles leida, sinna peale annab juba palju asju teha. Praegusel hetkel, millised lavastused on need sinu enda lavastused, mis on sinu jaoks olulisemad või ütleme, õnnestunumalt olnud? No mulle tundus, et ahjule kostümmeerijad, aga midagi nagu leidsin mingit kindlust sain nagu juurde, ma ei tea, minu jaoks on kõik tööd, mis ma teen, olulised, aga noh, mõne materjaliga nagu kontakti ja ja mõnega ei saa ja mõne autori ei leiagi seda võtit üles. Lavastusliku võtite jääga barrelini sageli pole leidnud neid võtmeid, loomulikult, seda ma tajun ise ka, aga aga vahel ikka on, on see võti leitud ka ja siis on juba kuidas küsimust selle, mida nagu üles leiad siis, ja kui ta tõesti endale ikkagi tähtis on. Ta taandub lõpuks ühte sõnasse, teema, kui teema sind puudutab, kui sa tähendab mõistad, autorit pakkumine tekib, siis, siis, siis on võimalik, et tõesti sünnib midagi, midagi ilusat, midagi tõelist. Kiviljas mulle tundus mul kuidagi. Noh, see see Volmeri maailm kuidagi haakus väga mu enda tolleaegse sisetundega vildis varasematest vanalinnastuudios, võib-olla füüsikuteski isegi mingi, aga seal siiski ainult teema tasemel. Seal me nagu ei saanud teda ikka niiviisi lahti päris. Rosencrantz ja Guildenstern, mis üks pool, ütleme see Rosencrantz ja keldasteni pool sellega, ma olen päris rahul. Hamleti pool, foon ütleme nii, nagu on siin liri pool. Kustiveerias jäi tegemata või mitte tegemata, vaid oleks olnud võinud olla tänasel kujul oleks pidanud tegema mõlema etendusega, nii et seal lavastama kõigepealt Hamleti siis võtma sellesama Hamleti ja tegema Rosencrantz ja kindlasti niisiis siin samamoodi tegema igast piiri ära ja siis tegema Postimehele ja seda siis, see on ju tegelikult ideaalne, sest foon on niivõrd tähtis, me vaatame, eks ole, ühti mingite Daily või noh, kontekstist välja rebitud, ütleme ühte tegelast. Aga ideaalne oleks tajuda, taas jookseb liiri etendus kostjumeerias kuidas mängib söör, tegelikult liiri, see peaks olema tajuta õudsalt tahaks näha vaat seda liivi etendust, kui publik tahaks õudsalt näha seda Liiri etendust, siis on ta juba peaaegu perfektne, aga seal oli täpselt samamoodi, milline on Hamlet? Eks ole, milline on Helsingi, kust need kaks tegelast on siis välja võetud ja kes juhtumisi seda tagasi satuvad? Midagi oli mulle niisugust olulist hoidipuses, mis paljudel asjaoludel nii-öelda kinni jäi oli kinni nagu kuskil kännu taga, aga aga parematel hetkedel ta andis märku. Millest kriitikud ma tean nimetada seda olematuks lavastuseks, aga millega ma muidugi absoluutselt nõus ei ole, nii nagu hotello puhulgi issand küll Mikiveri lavastusega see õhustik millesse üks lugu tehakse või kust need tegelased, eks ole, siis selle õhustiku loomine on muidugi kõige raskem asi loomulik. Ja, ja ta on nagu põhieks ole, on seal võimalik hingata üldse sees või ei ole, on seal hapnikku. Võib-olla, kes on ainult seda õnnetut Tallinna etendust Mägi hotellos, sellel võib ka kuskilt õigus olla, aga ma olen ise tajunud paari hotell loetelust, kus ma võin täiesti raudselt öelda, et õhk on, need on siis olemas. Üldse ma ei taha hakata kriitikutele dispuuti pidama, aga ma ikkagi soovitaksin Loff või keegi natuke seal kogutab, siis tal võib see ikka üle minna ja ta võib, võib kuidagi homme rääkima hakata ja eks maha matta, hästi, ruttu ühte lavastust ei ole mõtet, teda tasuks vaadata siiski ütleme, kui juba üks lavastus ette võtta, siis tasuks teda vaadata ikkagi ikkagi nagu arengus, ühel nägemisel. Panna asi vaid, see on umbes nagu inimese nägemisel tänava nurgal, nägite korra ja siis ütlete, et ta on selline. Ja tegelikult ei ole inimlik. Ja ma olen kuskilt noh, selle üle väga rõõmus, et viimasel hooajal ma sain sain ikkagi ühe, seitsme näitemängus ise mängida ja selle tööprotsessi juures olla. Mõtlerotellata. Meil on kuidagi see tehaksegi. Üliratsionaalsel ajastul või, või mis, mis ta meil on praegu kuidagi pragmaatiline, on see sexpyrikale naljanumbriks tehtud või? No ma ei taha, et teda peaks kumaldav, ainult sellepärast teda seikspyron väga, aga, aga ei tasuks halvustada, aga seda, mida me ei tunne tegelikult ta on tõesti kuidagi teistmoodi kui teised autorid. Siin läbi mitme lavastuse. Oled sa temaga kokku puutunud? Noh, ütleme, et see liiri teema jookseb Nabostimeeriasse Hamleti teema, Rosencrantz ja Guildenstern on surnud. Siis sa oled ühesekspiri näidendi Veneetsia kaupmäega lavastanud, mängisid hotellas Jaagot. On sul igatsus jõuda Shakespeare'i tragöödia lavastamiseniga? Noh, keegi kuskil kirjutasid, kark on nagu valmis liiri mängima nüüd pärast kostümmeerijad, aga ma olen täiesti veendunud, et tas on see alge olemas. Ja kui ma kuskil natuke kahtlesin prooviprotsessi alguses, siis, siis Ta täpselt sama asi, keegi pole teda eksperdiga ninapidi kokku pannud, kunagi aga. Vaim valmis lavastama Shakespeari. Ja Seczpilise ütleb, et ilu ei näe, kui vaimseks pole valmis? Noh, muidugi on valmis, aga ja mul on vist natukene liiga suur respekt selles eksperdi vastu ka ikka veel. Nagu Tšehhovi vastugi, tähendab kõigepealt ma tahaks Tiimonoteevat ära teha kui seifist konkreetselt rääkida ja eks siis vaatab edasi. Noh, see on ammendamatu autor ammendamatu materjal. Enne sa tõid sisse selle märksõna teema. Oled sa mõelnud? On sul lavastajana ja näitlejana oma teema? Inimene on, on ikkagi kummaline nähtused. Ja kogu hea dramaturgia tegeleb tema uurimisega. Aga Taimar, sa küsid, noh, mingit sellist et noh, kas elu võimalikkusest kosmoses või midagi sellist ma ei ole iilidel sõnastanud seda. Ma vaatan kuskilt oma asju tagasi, siis palju on mingist üksindusest ja isegi mingist kurvast üksindusest nagu, nagu kurb üksindus, nagu kumab nendest mingi ala tooniaga. Berg inti ma tahaks ka teha ja teen ülejärgmine hooaeg kindlasti selle rõõmuga väga kahtlane asi. Ma seal nagu kant, ütled, et kui Levits heidab talle ette, et teil ei ole praktikat siin siis kants ütleb, et praktika ei ole mitte iga askeldamine. Tähendab, rõõm ei ole ka mitte rabelemine, hüppamine, kargamine, vaar kuidagi. Facebookil on nii otsast lõpuni rõõmu täis ja ka tema tragöödiat tähendab selle võiks teisendada sedasama kurbuse võiks teisendada tegelikult ka tõeliseks rõõmuks. Eksistentsiaalse, eks olemuslikuks rõõmuks, no see ongi seesama, et kõik ei ole nii, nagu näib. Loeks mu lemmikfilosoofiat KMÜ Oidipuse. Interpretatsioonis noh, nii öelnud, et Oidipus Jõudes ringiga läbi tõelise tragöödia, eks ole nagu tõelise selguseni. On 1000 tipul, tähendab, on tegelikult sisemiselt rõõmus ja õnnelik. Pärast seda, kui suudab teada kõikide kõikide püüdjate skeem, on täpselt samu. Liir teeb, eks ole, terve selle käigu läbi, annab võimu käest ära, saab peksa. Kõige käest, keda ta usaldas, tegelikult jõuab lõpus. Ühtepidi nagu, eks ole, hullumiseni tegelikult teistpidi selguseni, saab millestki aru, saab midagi. Hotello ja, ja nii edasi, kõik need, mida me vaatame ühe skeemile naguniiviisi, noh mis mulle väga ei meeldi, vaatame skeemina, kaotaja, luuser, eks ole. Ja mis ei ole nagu moes selle tõttu, et, et nad on luuserite, kurvad ja luuserid ja ma ei tea Nõrgad ja torbikud ja mis aga tegelikult needsamad inimesed, tegelikult noh, on on kõige tugevamad inimesed, tähendab, nad jõuavad selle käigu läbi. Tõelise tugevusenismittenam, pseudotugevused, ehk selguseni. Sa oledki olnud tundub nende omaloominguga ehk nende kurbade ja üksildast ja kaitsja või mõistja, mulle tundub. Ei tea, kas ma nüüd nii hea inimene oled, aga? Vaevalt aga jah, ma olen pigem nende poolt ja kui nende vastu tähendab mulle ilmselt orgaaniliselt hakkab vastu see lihtsustatud skeem teemal võitja-kaotaja. See selline ülimalt primitiivne arusaamine sellest, mis asi on võitmineda, keegi hakkaks lahtides Ferimiseda, mis asi on võit, mida ta jõuaks niikuinii sedapidi siis nonsens siniet. Et ta tegi sära, mis käikudega või mis või noh, meil on iga hinna eest või et eesmärk pühendab abinõu metsa raiutakse siis laastud lendavad lõpuks see mentaliteet on meil ju praegu ikka kuskil natuke üleval ka ojas ja kultiveeritud ka, et, et noh, keegi uppuja päästmine on jah, uppuja enda asjaga uppuvale võiks ütleme siis öelda, eks ole, kuidas või mitte öeldavaid upuele võiks näiteks keegi selle õlekõrre siis visata või usud sa teater või ütleme siis kunst laiemalt? Saab olla selleks korraks? Ei no ma olen ka selles mõttes selline idealist, kes arvab, et kunstiga vastab vaenlane muidugi selle võiks ju ka sealt lihtsalt läbi lasta selle näitaja igaüks endast, et kui võtta see kunst ära kas siis on hea või läheb paremaks või, või kas on siis midagi. Peale nänni veel kas teater meid kaitsta, ütleme, elu mingite ebameeldivate tahkude eest või vastumeelsetele ja kahtlemata just seal jaanalindu ei, mängijad pistad peale, sellepärast põgened sind nagu sellesse töösse, et mitte elu näha. Siis siis ta tegelikult sind ei kaitse muidugi siis sa põgened. Aga ta rikastab, mõtestab. Ta lihtsalt annab sulle teadmist orienteerumisoskust, ütleme elus, kui seal noh, aastatuhandet jooksul ladestunud kultuuripärandi ikkagi lahti keegi selle selle selle koodiga laht niiviisi kuidagi Luhendajaks nagu puljongikuubiku üles sulatakse, siis selle kontsentraadi ma mõtlen siis siis seal on kogu aeg see informatsioon sees, et inimesed ei kordaks neid vigu ju tegelikult see, et me ei ole veel niisugused napakad, et Me avastame kogu aeg jalgratast uuesti ei võta kuidagi nagu õppust meeviga. Praegu hooaja lõpul, suve hakul, mis seal praegu käsilane on käsil. Elmo Nüganeni kolm musketäri ja ja neljas kaarainena, ma andsin tõusulekus seal kardinal Richelieu mängida. Nii et selle kardinali siseelu uurimisele on praegu mul käsil. On see põnev sinu jaoks? Ta on noh, tähendab, ma ei tea ju, kui suur osakaal on selles näitemängust ja me oleme ise haige. Õnneks. Tegelikult võiks olla ju põnev rolli niisugune Kaval niiditõmbaja sepitseja. Jah, nii ta on kirjutatud ja ma küll ei saa aru, kas kavalus on midagi Albaga temaandasse, jah, mitte just eriti suure sümpaatiaga suhtlevad isegi nii palju, kui ma olen teda uurinud. Ta. Väga kõva kõva riigimees just nimelt Prantsusmaa oli tema ajal õppis õitsev riik jätta, aga ta tuleb vabaõhuetendus ja tundub rohkem selline vaatemänguline. Ja veel seitse aastat tagasi mängisin musketäri, mängin kardinali kuma musteta ja see tähendab, et sügav keskiga on tulnud. Mis sa arvad, kas sa olles ka ise lavastaja, oled seal näitlejana teisele lavastajale raske pähkel vä? Ma arvan ikka, et väga raske on, ma ei tea, ma ei pea ennast nii väga näitlejaks, et. Selline sünteetiline, universaalne ma nüüd kahtlemata ei olegi Tivoolitav või ma ei tea, noh, oleneb, mis lavastaja mida teeb ja mida ta tahab ja. Ja palju ta mind segab ja paljud olid segaja nendest, kellega sa oled koos töötanud, kellega on olnud niisugune suurem mõistmine või sarnasem mõtlemine, ütleme või, või elumõistmine. Tundub, et Mikiveri, kui me üritame ikka seda hullumeelset ettevõtmist keisri hull teha koos filmiks siis ikka peab seal mingi selline teatav vaimne klapika olema. Muidu see lihtsalt läheb, lõhkisid. Kaugel see on või mis staadiumis see on hilises staadiumis. Produtsendid. Film, maksist üritavad alustada läbirääkimisi, seriaal Depardieu pungi rolli peale, sellest johtuvalt peaksid kõik edasi ka siis kujunema. Nii ülejäänud seltskond, kes selle ümber tekib, kui ka raha ja globocki roll on tundunud põhiline. Ja miks mitte, miks mitte üritada väga head näitlejad euroopaliselt parimat filminäitlejad kutsuda, ka lõbu ja mul ei ole kunagi käinud. Kui tedase materjal tõeliselt huvitab, siis, siis noh, niipalju kui ta nüüd agentuuri kaudu rääkinud tundub, et selliseid jõulueelseid ettevõtmisi jällegi teinud. Nüüd on küsimus, kas ta viitsib mõne hommikukohvi juures seda romaani lugeda, siis kõigest, kuid kui ta, kuidas talle see ette söödetakse, täpselt ette serveeritakse. Sest romaan on võimalus, minu meelest see kohe kisub, kisub kilutegevus. Ja kui Valentin Kuik tast ikka ikka sellise tõelise kilose tooriumi teeb. Tuntud, kuid üks väheseid stsenariste, kes just oskavad instseneeringu teha või tähendab romaani lahti kirjutada. Mikiveri, kas see tähendab, et oleksite režissöörid, mõlemad? Ja Mikiveri idee Bocki pealegi kui kaarte natuke avada on, on Bagdonas ja ilmselt kui peaksite hukkuma, siis me üritame sealtkandist edasi otsida. Küllap Mikiveri palju realistlikum. Aga ilu ideel on teatud hullumeelsuse lendu nagu pagi võiks mitte unistada, ta võiks tulla ja ma usun, et siis kui palju meie omad võitlejad selle ümber ja meie ise. Ehk siis ka võtame maksimumi, mis võtta on. Meil on kuidagi selline staar nobedalt liha pärast ju tegelikult sisuliselt Tartu tõesti võimas näitleda kuidagi distsiplineerib ja peale selle oli ju kontekstis Poka, eks ole, selle seltskonnaga võrreldes nii-öelda võõras vä? Noh, mis ma siis nüüd jälgisin kuidas muidu läheb. Alati öeldi mulle, tuletati meelde, et iroonia veidi nõrkade kaitseolev või tahaks jälle realiseerima hakata. Kui keegi hakkab neid küsimusi, küsige siis tahtmatult tirooli välja võtta. Muidu lähebki nii, läheb kah või tähendab kunagi aru, mis asi see muidu on ta küll päris otse, mis muidu olnud väljaspool mida? Pool, keda. Puhkuse või enesetaastamise või? Või pingete maandamise küsimus. Pinge Lotvuse vahekord olla. Aga sina oskad seda, valdad seda? Kuidagimoodi täiuslikult ei valda, aga ma olen püüdnud õppida seda, ütleme nii. Professionaalsuse näitajaid peaks olema see, eks ole, kogu aeg pinges, meil tulevad ainult siis kui vaja sellesse pingesse, mis, mis siis nagu tööd teeb ja latvu mine villat, vestumine, Lohton, vihma selleks teen või püüan hästi palju hingata hapnikku ja no see lülitus on võimalik ära õppida, tähendab enda sees ka, et noh, millal millal ma olen nagu lainele, millal või ei ole. See nupp on vaja üles leida, et liited lihtsalt sisse ja välja. Sa oled endas leidnud selle Lapse sulle see lukku ulatab, küll vahel ma unustan ta nagu sisse, aga lülita õigel ajal välja, aga. Noh, lihtsalt ajameelsusest, aga noh, tähendab, see on tegelikult ju see, mis lainele sa ise keerad. Lõpuks nupp on sinu käes igaühe enda käes ja keera ennast slaidile. Tahad, aga see ei ole ikka vist nii lihtne. Ennast juhtida. Logisin siis juhib. Tore on, kui keegi teine juhib ja lihajuht. Ja, ja selle vastu ei ole, vot kui ei ole seda, see on tavaliselt seal, nagu Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Runnel ütles selle kohta, et tõesti see on siis ongi kuidagi see leitmotiiv, et kõik jäävad hiljaks. Kiusavad meil lihtsalt sees ka lõputu hilinemine siiski teada saada, et oile oli halb. Või juba hilja. Ja tagantjärele tarkus ja kõik, see oleks keeles ja kõik, see on niuke. Kust tuleb see nupp üles leida? Toorik öelda sinilindu kodus, noh, selles mõttes, et su enda käes, nupust räägitakse, oli kerge või lüliti ülesleidmine. Kui sa lihtsalt kontrollid seda, mida sa teed või kontrolli selle üle, ütleme, mida sa täitsa tead, mida sa teed siis ta ongi, ega siis tajub mingi mehaanil nupule. Aga see eeldab ikka mingit seismist, selgust või selgust, igal juhul üks uduses sumpavilemi soosse. Sumpa niikuinii, eks ole, aga et sul see orientatsioonivõime sa siis tead ka, kus sa sumpad ja miks sa sumpad ja kuisa sumpad. Ja kui sa ei taha, siis, siis astu kõvale pinnale. Noh, see võimalus on ju olemas, kuidas see ajakiri ütleb, seal Philosophy päevased küsida, miks olla siis teada üldse mis ei ole midagi üldse? Ühesõnaga, kas selles mõttes mõtestatud tegevus, et noh, ma teen ikkagi seda, mida ma tahan teha, eks ole, vahel oled sunnitud ka seda tegema, mida ei taha, aga. Soovitav oleks siiski teadvustada endale, mida sa teed. Siis me oleme ringiga vabakutselise seejuures tagasi nimest alustasin väga kena vabaduse aiavabaduselt vabadust jumalale pärast või kalota, kui seda mõeldakse. Et siis ei ole kohustusi sõltud niikuinii ma ei ole, ei ela väljaspool aega ja ruumi, eks ole, sõltub nii paljudest komponentidest. Esiteks ei ole maininud, miks ei saa üksi tööd teha. Näitlejaid teha lavastust või filmiga. See vabaduse jutt, see on rohkem niisugune, kuulub linnuriigile vist. Või tähendab noh, ma olen seda meelt, et vabadus on ikkagi ikkagi tunnetatud paratamatus. Ja ütleme nii See oli Roman Baskini näitleja tund, küsis Pille-Riin Purje. Muusika valis ja saate mängis kokku Külli tüli.