Uus aasta tuli rahvaloendusega, te kirjutasite tõenäoliselt ankeeti kelts Ristmägi. Muidugi ankeeti ei saa kirjutada pseudonüümi, see on selge. Akustilise pseudonüümi pärit või õieti kirjaniku nimi. Selle nimega loopis naljakas lugu, ma olen seal mitu korda rääkinud seal õieti minu enda valitud ega päris juhuslikult, sest mul kui esimesed asjad tulid viisnurgas 40. aastal siis minu nimi oli veelelts. Ventsel. Ja Aadu Hint oli viisnurgatoimetaja. Ja kui ma läksin neid asju siin ära viima, tema vaatab ja ütleb. Tuuletustel ei ole viga, nii kole. Vintsked, murra gluteen ära. Kuulge varjunimi ja mina ütlen sealsamas kohe niimoodi nukkude asub, ei oska tõesti mitte midagi. Ei, mina ei oska küll midagi valida ja mõtelge järgmiseks korraks välja, et ma helistan teile, siis ütelge ja tulime koostöö, siis oli viisnurga toimetus asus seal, kus on praegu kirjastus. Neljandal korrusel oli, tulime temaga koos sellest kõrgest trepist alla, vist kirjas kirjastuse majast üles draamateatri ette ja tulime siia võidu väljaku poole. Ja seal oli üks rätsep, Rätsepa nimi on, olid, olid võib-olla ta praegu elab. No näed, kui tore Veetamm ja vend sellist läheb nii hästi välja. Võtke Veetamm, mis siis veel? Ma mõtlesin, noh, lehma ei, rohkem üldse ei kirjuta, kui need mõned luuletused, sest tegelikult ma ei mõelnud, et noh, et ma kirjutan kõik säkker nii pikalt ja ütlesin hea küll, aga naasis Pacey Palts ka ära, üldse ei ole. Kas see niuke vintske ja ei ole midagi? Sel ajal mina tegin, ma olin töölisteatris. Ja tegin seal tüve talus ja neid, niisuguseid rahvakombeid rahva rahvapärimusi seal Püve talus oli need pulma pulmakombed ja mardikombed ja nii. Ja siis oli, mul olid mõned niisugused. Ma ei oskanud ütelda isegi niuksed kuplitaolised, aga niisugused regivärsivormis. Ja siis, kui ma ükskord töölisteatris oli, seal meil oli nääripuu ja sellel siis neile esinesid ja seal oli tekst niimoodi, et moi küla mujal on uhke muia, minul aga üksi on ainult ple. Ja siis nemad läksid, näed, et kas igavene muie aednud kumu jätab, ütlesid selle peale, see jäi muidugi ka siin. Ja siis mul tuli seal sammasse muianeede mustend, vot niisugused testid kellelgi ei ole. Ja võtsin ja siis ütles mingi noh, olgu mu ja veeta need siis kahe peale hindiga. Nimi, mulle saab. Kui palju neid luuletusi oli tol esimesel korral siis, kui veel nime ei olnud. Kirjaniku nime. Vaid kolm või neli luuletust oli hirmus, et kõik kõik ilmusid jahve küsist. Kolm oli alguses, Touch küsis veel juurde. Ja juurde kirjutasin, oli seda ma hästi mäletan, oli. Kaks akent, oli meie toa. Kas esimesed kriitikud olid siis teatrikaaslased? Ja nii tähendab ja suusõnaliselt olid esimesed kriitikud teatrikaaslased. Aga esimene kriitik, keda ma nüüd nii-ütelda mustvalgel on läinud, tuli august samm loomingus. Ja no natuke on võib-olla tema süüdi, et ma üldse kirjutama jäin. Sest ta Näete, ma nagu ei oska välja öelda seda, mis ta ütles. Ta ikka kiitis. Ja siis ma tundsin muidugi, et ka, kui juba öeldakse, et sa oled luuletaja, kui sul küsitakse, kuidas sa siis teed vigurite, ütled, et ei, ma ei ole ja ja ei kirjuta rohkem. Selge. Neid on hiljem kodupaik ja niisugune kodutemaatika korduvalt kutsunud. Kas see on kuidagi seoses teie hingelaadiga või on sellel lihtsalt nii? Teie luulekallak? Ma ei ütleks, et see just hingelaadiga on, ma ei ole väga suur koduhoidja. Ja juba sellepärast, et minul isiklikult ei ole viiniusukest juba lapsepõlvest peale õiget kodu olnud, ma pean ütlema jumala tõsi. Sest kõndisin vanemad olid juba linnas, aga läksid vahepeal selleks ajaks, kui ema ootas mind. Läks minu isa vanemate juurde. Sündisin Maal väga huvitavat tee nimedega. Kohas on kirivalla, küla ja armukausi talu. Mu luulelaad enda teada ma olen võrdlemisi paljuga nii tee tak käia kirjutanud ja, ja ma mõtleksin, et minule tegelikult lähised on mereasjad. Need on vähe, aga ma, aga mis on mu enda meelest, nad ei ole halvad ja nad on mulle hästi südame järgi. Siis veel on ikka looduse looduse luuletused hästi meeldivat mägedest näiteks. Ja ma-ei mulle ei meeldi niimoodi nad anda nagu kirjeldus. Ma tahaksin neid, nagu ma rääkisin teile, et mul on olnud rahvaluule, kihkenduslikesed väga soojad sidemed. Ma ei, olen omal ajal isegi Leelutanud siin. Ei, mitte küll klubi säga mikrofoni ees kui omal ajal mitu korda. Ja sellepärast ma olen ka ikka kõiki oma teemast kõikumani püüdnud viia kas siis ballaadi vormi või või temal niisuguse rahvaluulepärimuse mingisuguse leida. Ja mitte ainult meie oma. Näiteks ma kirjutasin terve rea Karpaadi luuletusi, seal oli see Ja siis laatoritsa ja need on nende sihukeste legendide põhjal ballaadi tema möödunud aastal ma käisin Kesk-Aasias, oli ka niisugune, sellega ei oleks midagi hoobelda ka peali, ainult turismi matke turismirongiga. Aga Ta oli vähemalt see, et ma olin enne lugenud võrdlemisi palju Kesk-Aasia kohta. Ja peale selle hakkasin veel rohkem lugema. Ja nüüd ma olen selle materjali tõesti kõik, mis on nüüd minule mõistetavates keeltes kättesaadav olnud, läbi nii-öelda töötanud, mitte ainult lugenud, vaid töötanud ja elanud sisse neis. Ja praegu on minul valmis selle aasta sees veel õieti terve tsükli luuletusi, mille pealkirjaks on tee tagus, et need on siis sellest nüüd need Kesk-Aasia, meil on ju olnud palju nisukest matkaluulet ja ma ei saanud nii minna, vaid jälle mul tekkis tahtmine sinna nüüd läheneda sellele nende luule kaudu nende rahvapärimuste legendide kaudu. Praegu mõne näite tuua, näiteks oled ainult tolm savilaga puha ära. Milleks patset meister sõtkunud on sinu maa? Pottseppmeister, kes on savi nõnda armastanud, et ta paneb iga ehe Stav Siin selle savitolmu sees. Kummar Haya kord käis ja sarist leini kanne kummutas ja kallas täis. Siin soovist tema põrmust vormitakse kann, Sallo, alleikum, kann, kus vein nii üpris kangeks käis. Veini kännu savi olla tehtud elu valgest pärmust gala kodust paabulinnumunavalgest ja veel kaameli ja eesli esimesest piimast. Sestap elu ikka haagi veinikannu palgist. Ei tea, kas veinikanne tühjendas käe või või oli tema sellest patustusest päris priid. Kuid kauni kujuliseks treitud armastusega. Ta olevat küll paljootilgendanud põhjani. Jalg tõrgub tallates su pinda Samarganud. Liig palju oled sa Tassaviks sepistanud, sest Jubagi is kandril Makedooniast sess, mehe süda neiust ilmi, Dallas kan, lugematud jälje paarid võimuväel ja vaimu väel lähenevad kaugenevad üha käelt ja kurakäe. Harva kõrvu rööbikuid. Kinde pillutades tandrime. Aga öelge, kas selline turismirongiga reis nii kaugele kas liiga väsitav ei ole? Kes Liis Eppelil elu läks, teile need erakordselt meeldima? Ma ütleks, et erakordselt Seppel luule ka meeldiv, ma tunnen teda tema kõige esimesed luuletused peale ja vist olin üks esimesi, kes ütles, et, et tüdruk on andekas ja tal on tõesti, tal on niisugune ida idaorientatsioon, natuke, neid on ilusti, on tõlkinud need selle türklased asjad ja mina tahtsin just ütelda nüüd natuke teistest eraldi, minul meeldib Runnel väga, Runneli on täiesti oma nägu ja täiesti niisugune eestilik nägu ja minu meelest on ta vägadise vägaduse autor ja mida edasi ta läheb, seda paremaks. Ma usun, et ta läheb. Kas teatri mälestused ei tõmbadeid taas kirjutama midagi teatrile? Ju ma ikka olen sellest siis nii saamata, et ma ei julge proovida isegi jänese jaoks enese jaoks ja. Ma olen kirjutanud. Võib-olla kirjutan veel, eks ma ükskord, võib-olla näitan ka nii palju julgust, ta. Mulle meeldib väga dramaturgia ja ma tahaksin küll hea meelega teatele kirjutada, aga ma pean tunnistama, miks ma peakski salgame Markole nullena. Aga kes praegu teid köidavad, nii? Viimasel ajal ma lugesin puht seda, mis puutub varianti ja igasuguseid ja siis oli mul nii, lugesin palju seal mavaid ja tema kohta, mis kirjeldad sa äkki verselt vana ilmun vist? 46. aastal ilmus kehvasti, suhteliselt kehvasti tõlgitud, aga, aga pole viga selle jaa. Aga teate, minuga on niimoodi, et ma ei või ütelda, et vot mul on üks autor ja see nüüd jääbki igavesti meeldiv on ükste õieti kaks kes mulle tõesti meeldivad ja vist jäävad nii-öelda minu eeskujuks ees ma alati kummardanud on Marie Under ja Gustav suits. Meie luulest väga kohe on, et mulle meeldib, meeldis, aga omal ajal Verhaaren täiesti meeldis, meeldis koskinemi omalajal. Kiilule meeldis kõige Ratwalu kõikide rahvalt ära kus tal see siiski ikani kõigi luulealus ja täiesti selekteeritud alko pärast. Proosat on meil viimasel ja on jäänud kuidagi imelikuks, kuidagi napiks. Ma ütlen, mul oli mõni päev tagasi. Arutasime Jaan Kross, oli Ellen Niit. Ja veel paar inimest. Jaan Krossile oli tehtud ettepanek, et kas ta jootsiks Eestini viimase aja proosast raamatut, mida võiks tõlkida demokraatlikku saksa. No saksa keelt aga demokraatliku saad. Ja siis küsis minu käest ka, et keda sa soovitaks. Asukesid minna näidet, siis mulle meeldis põletatud oranž, see tõesti meeldis, on hästi kirjutatud ja üldse meeldib see autor, ma olen tema teisi asju ka lugenud, meeldib tõsine, väga süvenenud, väga sügav autor, ainult pessimist, aga mina ei ole, ma olen oma loomult optimist ja ikka seal, selles on isegi nähtud mul ühtegi ka, et see on nii, et ma näen ikkagi kuidagi keerutan ennast välja, aga see minu loomus ei ole mitte kunstlik, see ei ole mingisugune niisugune tahe meeldida, vaid seal minu loomus. Mulle meeldis ja ma muudan praegu saanud just tõesti vähe lugeda, sellepärast ma, et ma lugesin Ell spetsiaalselt, sest ma ei tahtnud, vaid kirjutasin 260 Ridaga sealjuures lugesin. Ma ei oska teile öelda, kui tohutu selle ära ja neid Rubaisi kirjutasin ka niimoodi, et kaks päeva ja neli värsse. Neli, neli rida. Viimasel ajal on hakatud niisugust arvamust nagu avaldama, et luuletase on üldiselt küll nii suhteliselt võttes kõrge, aga kuidagi stabiliseerunud ja ja võib-olla, et liiga vähe ootan seal. Kuidas teile tundub? Minu meelest on ka, mul on niisugune tunne jah, et ta on kuidagi jäänud juba nüüd ühe niisuguse astme peale seisma ja mitte ainult meil, vaid see on vist üldine niisugune nähe luulega on juhtunud teatud niisuguse vormis ja ka sisust teatud tippu teatud tippu. Et seal on praegu niisugune hingetõmme või ooteaeg või mis siis edasi saab? Mõni aasta tagasi te rakendasite oma optimism, ühiskondliku pilte, temperamenti, publitsistika, mäletajate tegite meile raadius. Mitu vestlust kirjade põhjal, mis olid tulnud meile toimetusse sovhoosist, kui naised pärast teie esinemisi. Seal rajoonis oli täitsa suur erutusseisund, ma tean seda sellepärast ma käisin vahekordi klaarn ära. Kas teil ei ole andnud, elan soovi nii vahetult sekkuda iluprobleemidesse. Seda on ikkagi olnud, aga mitte nii laias ulatuses ja mitte nii avalikult, sest ega ei pääse sellest, et ei tuleks sekkuda, seda on pidevalt pidevalt, pidevalt, pidevalt pidevalt ja on kirju tulnud. See on vist nähtavasti meie kutse juba seoses ja, ja näitavastiga minul just sellega seoses, et mina tegin neid neid raadiovestlusi, mis siin oli, mitte ainult seda kirjapealsed, mis seal sovhoosis olivad, mul olid need teised, mis mul siin ka olid, need, need kasvatustemaatilised, mis need olid. Ja nüüd mul on hiljem tulnud niisugused igasuguseid vahekordi lahendada, saadetakse kiri, et vot, et ei julge seal armastuse vahekord. Tihti mõeldakse, et nagu oleksid sina mingi kohtumist. Ma olen väga mannetu kohtumõistja, püüan mõista, mõista, kohut mõista, see on jälle hoopis iseasi. Kas te ka proosat olete viimasel ajal kirjutanud? Ei ole. Ma olen tõlkinud viimasel ajal ju terve rea kohe asju ma praegu veel tuleb käsile mul Eminest Talle kirjastust tellisime, hakkame tõlkima. Helvi Jürisson ikka koos. Aga, aga salamisi on mul plaanid Muuesega taaga. Mauplen. Kuidas sellest välja kujunenud tõlge, et ma võin öelda, et see on juba Pirjastusega räägitud ja see on enam-vähem nii, etele? Jessenini tõlkisin söödu sellesse kogumikku, mis tulebki Jessenini juubeliks. Muidugi 600 rida. Müsgot natukene ja veel üht-teist proosat, mis otsekohe võis konkreetselt tulla, meil ei ole. Kas nad ka plaanid on selleks suveks kindlasti Läänes Kesk-Aasiasse tagasi? Ei, see läheb liiga, võtab liiga palju aega ja liiga kulukaks ka või nii, iseennast on ikkagi kaugel. Sõit läheb kalliks ja, aga tahaksin küll tagasi. Läheksin eeskätt just Haraaz minna, see oli niivõrd võib-olla isegi rohkem kui Samarganud. See oli niivõrd uus ja teistlaadne, kui neil on see väga-väga ta. Sügisel lähen kindlasti Kaukaasiasse, praegu ma päris täpselt ei tea, kas ma lähen Karpaatides või mujale. Sest möödunud suvel ma käisin Krimmi mägedes matkamas. 62 aastane, käisin jalgsimatkal seljakotiga, tegin kümnepäevase matka partisani, näete. See on väga nii. Sügava mulje jättis me paar päeva tagasi sain ma need fotod, kus on Jailadel nende kottidega ja vot sellest tahaks midagi kirjutada võtma ei pea kas kas luuletusi või proosat, sest just oli see väga sügava mulje jättis just need partisanipaigad. Ja niisugune imelik tunne oli nendes, kus oli nende hospideleid ja nende laagrid ja lennuväljad ja ja teatud mälestusi seal ühel jõel oli viski, kus nad olid neil toodid, tera sinna, kus nendelt jahvatanud ja ja siis kus see anti ära nende hospidale, kus pommitati, terve kas oli midagi 80. haavatud sees kaljudest niimoodi kaljukoobas, aga seal peal Kaljulõhe peaotalises kunstlikult kaetud seal sees oli siis nendel niimoodi kahelt poolt koopad, käsist õõnestatud, seal oli neil olnud hospidali esse. Ja üldse jäi Krimmist, keda köik on kihid ööbikutega meelustega, võrdles. Paul Rummo, aga minule jättis krin selle matka tõttu niivõrd raske mõni, et mul oli kogu aeg niisugune tunne, et ma käin jalgupidi veriseid maha, lihtsalt verre kastetud, seal on olnud lahing, Lambot sai ikka jala viies. Ja, ja ajalugu on täiesti verine seal seal. Ja kuidagi tahaks, võib-olla see oli sellest tingitud, et sellest sellest täitsa partisani rajada. Kas maarjamaal ei ole veel niisuguseid paiku, kuhu te korduvalt Ka on, on, on, on küll, meeldib mulle väga, siit see rannikuni, see Tallinnast lääne poole, teised on, räägivad põhjarannikut rohkem, aga mulle meeldib tema oma väga vaheldusrikkusega see lääne poole kuni Haapsaluni, ma olen seda mitu korda jalgsi matkanud läbi. Siis muidugi meeldib Saaremaa Hiiumaaga, seal ma ei ole kaua aega käinud, meeldib Lõuna-Eesti Peipsi-äärne praegu. Ongi mul on üks kavand, tuleval suvel, kui ma saan, siis ma tahaksin minna just Peipsi äärde ja nendesse sinna, kus need järved on ja klooster kuremäe kloostri kanti juhatasin Alutaguse metsadesse. Kas reisiraamatut kandeid köitnud? Ja küll väga meeldis Semperi omaaegne hilisematest meeldis sirge. Austria ja Austraalia see hästi meeldis. Ja siis on meeldinud veel võt kirjutas seal, vot seda ei ole keegi õieti maininudki, aga minule see meeldis, see oli Ivar Murdmaa, see oli laevaga laeva, selle Arktika-Antarktika väga meeldis muidugi Morris nulli, need, need on nii nagu enam ei tulegi, aga, aga teda ei ole keegi maininud ja ma lihtsalt imestan, minu meelest on, see oli hästi kirjutatud raamat ja niimoodi väga asjatundlikult, aga sealjuures siiski kirjanduslikud. Ja ma ei tea, kuidas see raamat nii-ütelda vaikiti maha, sest ma ei ole kedagi kuulnud, et sellest oleks räägitud, et keegi oleks kuskil maininud. See hulk aega tagasi ilmus kõrgustest, ühtegi arvustust tema peale tulnutega teiste kohta on ikkagi tulnud, kas siis halvasti või naerdud nagu teate isegi paar sammu juba reisikiri. Sellepärast ei, Aira Kaal ka meeldis tema India reisi neid ka ja tema reisikirjad ka on hästi kirjutatud. Aga ise ei ole tahtnud kirjutada puhast reisikirja. Ei kavatse ka mitte midagi ju nii palju reisite. Seda ka mitte ei minule, nii jälle mul mul ei, mul ei tule nii, ma ei taha, nii. Ma tahaksin kuidagi hoopis, ma ei tea veel, kui ta moodi. Aga ma, ma ütlen, et ma sellest grimmi tahaksin. Ma tahaksin, et seal oleks kõiki legende ja muinasjutte võib-olla isegi luulet sees vahepeal ja ja vaat niisugust niisugust niisugust eri eri Sandrit mingit mitte päris reisikirja kõnni suust. Kas mõned raamatud ei ole teid ajendanud kirjutama? Ma ei ole raamatute niisugust olnud, et ma mul, kui ma väga head raamatut vaen, tekib tunne alati, et ma ise mitte midagi või just vastupidine olnud, et ma siis ei taha kirjutada. Kehvaram NATO puhul, siis jätan ta pooleli, ei loe. Ja kui ma ta on kirjutanud, siis ma kirjutan ikka kirjutada nii, mitte mingisuguse raamatu ajendil, vait. Just et mul endal on vajadus. Aga siis ühe luuletuse olen küll mitte ajendil oma kõige esimese luuletus üldse, mis oli, ma olin vist 20 aastane või veel varem aega ei mäleta. Kirjutasin ühe soneti otsekohe, nii et Marie Underi luuletuskogu oli ees ja vaatasin tema tähendab, kuidas uurisin, kuidas siis on kirjutatud ja tema selle vormi ja nii-öelda sisu ja aga luuletuse kirjutasin, need siiski ei võinud tunda. Taali under. Oli tuli niisugune. Hästi müstiline oli, niisugust surma-aastalõpp on kokku pandud väsinud käed ja pärast oli seal veel kõiki, kas tal on nüüd ikka vaidlusi? Aare on on vaikselt kokku pandud väsinud käed, mis jätnud ruutu askelduste kiumis poetanud palju palju pihust. Nüüd puhkeil, sõrmed sõrmedele, see, aga edasi läheb haid lauluraamat nende juurde. Ja. Teine on vist väga hea mälu, teil on esimene luuletus meres. Esimene ongi meeles, aga vat tekkesite hilisemaid vot olid ainult need rofaid, mis ma nägin kurja vaeva, tähendab mis nad pikka aega tehtud. Aga siis vahepealsed ei ole meeles. Nii et on see ikka nii, et mälu kulub ja. Kas nendel reisidel ja matkadel niisugustel puhkudel tuleb ette ka niisugust improviseeritud kohtumisi lugejaid. Jah, jah, tuleb küll. Oli kapaatides esinesin ja esinesin nendele piirivalvuritele. Ma tahtsin, tahtsin piirile minna, tahtsin näha, kuidas nad elavad nendes kordonites. Kas tookord ma segan vahele, oli? Jah, sel ajal just muidu ma poleks üldse sinna ligidale pääsenud, oli lõpuks nii palju julgust on. Ja siis, kui ma juba selle ettepaneku tegin, siis tegid nemad minule vasta ettepanek. Aga ma räägin vene keelt, kolleege, vastust mul on. Hääldan, susisevad häälikud kõik ühtemoodi. Ja siis mul oli hirm, et ma räägin koledalt ja siis ma ütlesin, et no kuidas ma räägin ja siis nemad ütlesid, et no teil on poeg siin, et teeme nii. Et kus jäetel kitsaks seal rääkige eesti keeles ja et tema siis tõlgib ja siis improviseerisimegi niimoodi mul oli midagi vist koos kohtumist ja väga põnevad ja väga huvitavad kohtumised olid need vahel jutustada, tarvis olid siis. Eks siin vene keeles ma ikka nii kõnet pidasin, siis rääkisin eesti keeles ja isegi lugesin neile luuletuse mida ma palusin poega mitte telkida. Ja siis küsisin, et milles selles luuletuses jutt. Ja kõik vastasid ühest suust, et armastus. Ja oligi armastuses näete, nii et Arno, ütlesin ilma sõnadeta, mõistetav, eriti noortele. Võib-olla luule on sugune lennull muidugi luule on. Ja ettekandeid, nii see ei ole, et sellest, aga sellel oli üks niisugune niisugune näppude kokkupanemisega, kas jaa või ei kas jaa või ei ja see nähtavasti on kõigil rahvastel ja see vist oli see võti, mis selleni viis. Kas see aasta, mis nüüd algas algastele töökalt, olete vormis? Väga töökad palgast ma kohe ise ka imestan, et ta nii töökat algas ja praegu mul on niisugune tunne, et ma olen, vaev on tõesti nii, et sa tahad selle töö sisse minna ja hoidsin nagu mingi labürindi sissekäiku lilledele ja kus ta nüüd on, kui vaatad sellest suurest nooruse sellest pähklipurejat seal vahel on sihukeste võitleid sisse minna. Ja praegu on mul niisugune tunne, et ma olen selle leidnud, aga nüüd ma ei saa välja ja olen selle töö sees täiesti nii nagu et tõesti ei leia, leia praegu ei jõua nii palju või pea vastu nagu tahtmist oleks teha. Lasin enne vahetada raha. Väga õnnelik. Õnnelik aasta alguses, selles mõttes jah, tõesti täiesti õnnelik, näeb, ta kestab veel ja see no praegu peaks olema, nüüd peaks nüüd ikka. Kui ma nüüd ka veel ei kirjutas, ma üldse enam ei kirjutas, nüüd peaks ju kõik olema, mis ma ütlesin ennem et kirivalla külas tulen arukapsiga aruganud, aru pandud kausiga Naru pandud aastaid on, kogemusi on no mis mul veel tarvis on. Ja kui nüüd ei tule, siis tähendab ei tulegi.