Tere päevast, head raadiokuulajad reaalselt kohal, suuremad ostud sammu taga. Sandu liinide sõja on sellele rahulisele Räägivad. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, üheksas oktoober aasta 2009. Valimised on alati midagi enamat kui pelgalt esinduskogu valimine. Ühtpidi peaks ühiskond justkui puhastuma saama uue hingamise. Teistpidi tuleb leppida tõdemusega, et valimised toovad alati kaasa ka midagi sellist, mille üle ei ole põhjust hiljem uhkust tunda, pigem häbeneda. Valimiste kontekstis tulevad esile ka valimisreeglistikuga seonduvad teemad. Nii on presidendivalimiste üheks oluliseks kõrval teemaks alati presidendi otsevalimisega seonduv. Möödunud Euroopa Parlamendi valimised toimusid seevastu aga kinniste nimekirjade vastases meeleolus ja protestitähe all eelolevad kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi on aga juba aastapäevad hoidnud erilise tähelepanu all õiguskantsleri ettepanekust vallandunud Tallinna volikogu valimisi puudutav valimisseadusemuudatus, mis oma erinevates reaktsioonides ja väljunditest on jõudnud korduvalt ka kohtukulli ette. Teatavasti väljendusõiguskantsleri meelest nimetatud seaduse põhiseaduslik riive sele väidetavast ebapiisavas Ühe taolisuses. Eks see ole tõesti niiet esindus ehk siis enamus demokraatia puhul ja seda mõistagi võimu kõigil tasanditel peaks esinduskogude valimine toimuma pariteetsuse ja ühetaolisust põhimõttel. Samas on neid, kelle meelest on seoses presidendivalimistega ja siis just siis, kui president valitakse valimiskogus asi pariteetsusest ja ühe taolisusest kaugele. Ehkki põhiseadus piirdub siin üksnes seoses volikogude esindajate saatmisega valimiskokku ainult ühe normiga ja see on iga kohaliku omavalitsuse volikogu, valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja. Ei ole sugugi kindel, et põhiseaduse vaimuga on kooskõlas selline valimiskogu valimise kord, kus oma esindaja saatmiseks valimiskokku piisab Piirissaarel üksnes tsirka 70-st 80-st hääletajast tartus tsirka 20-st 1000-st Tallinnas on aga vaja ligi 40 tuhandet häält. Räägime valimistest, õigusriigist ja põhiseadusest, minu vestluskaaslased on Allar Jõks avast tere päevast ja Ülle Madise mõlemad juristid. Tere, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, kas pariteetsuse ja ühetaolise nõue on esindusdemokraatia universaalne nõue, kas seda tuleks otsida üksnes põhiseaduse sõnast või kui seda seal vahel ei ole, peaks ka eeldama, et see on nagu põhiseaduse vaimu mingisugune kindel koostisosa ja seda printsiipi peaks kõikidele põhiseaduse esinduskogudega seonduvatele protseduurile laiendama. Ja mida see ühetaolisust siis ikkagi üldse tähendab, kes alustab? Võrdsuse põhimõte mida siis valimiste kontekstis on tõepoolest nimetatud ka ühetaolisust, näiteks on loomulikult üks põhiseaduse kandvatest ideedest, kandvatest, normidest, mis peaks kõikides eluvaldkondades kehtima. Nüüd sinu toodud näidetest on päris raske õigupoolest kuskilt peale hakata. Esiteks poolest need Tallinna küsimused, meeldetuletuseks, et seda on siin saates ka juba arutatud, et, et Tallinna volikogu valimine oli korraldatud nõnda. Oled kõikidest volikogu mandaatidest jagati võrdselt linnaosade vahel, sõltumata sellest, kui mitu hääleõiguslikku kodanikku seal oli ja eksis, tuli nõnda välja, et ühepalju mandaate, nii-öelda selle ettejagamise käigus sai Pirita, kus on võrdlemisi vähe inimesi ja Lasnamäe, kus on 10 korda rohkem inimesi kui Pirital. Ja nüüd ülejäänud pool siis jagati vastavalt hääleõiguslike isikute arvule, aga ikkagi tuli välja niiviisi, et et Pirital oli inimesel suhteliselt lihtsam saada esindatust kui siis Lasnamäel. Ja, ja siin on võib-olla küsimus, mida on ka Allaril võimalik asjatundja isikliku kogemusega inimesena käsitleda. Ehk siis see, et kui mitu sammu saab ja peab õiguskantsleri ette nägema, mida teeb mingisuguseid ettepanekuid. Et kas siin on puhas juura ja pime õigusjumalanna. Kui palju saab õiguskantsler sekkuda poliitikasse, kui palju ta peab mõistma oma ettepaneku tagajärgi? Aga tõepoolest, fakt on see, et ka praegusel hetkel on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi menetluses üks Tallinna kaebustest, mis käsitlebki seda, et ka praegune valimisseadus ei vastu ühetaolise põhimõttele. Ja tõenäoliselt pärast seda, kui tegelikult hääletamistulemused on käes, on võimalik neid arvutusi teha. Et mäletatavasti muudeti Tallinna valimissüsteem Sis proportsionaalse maks võrreldes varasemaga. Võimalik, et mõnevõrra ühetaolisemaks, võimalik, et seda muudatust, mis tehti tegelikult on õiglane käsitleda nõnda, et, et ühe taolisuse hindamine muudeti pisut keerulisemaks suurendati siis volikogus mandaati arvu 79-ni ja samuti tekitati ka üleriigiline või üle linna selline nimekiri sarnaselt riigikogu valimistega. Teine teema, mida sa puudutasid, et kas ka presidendi valimiskogus peaksid olema omavalitsusüksused esindatud lähtudes sellest, kui mitu hääleõiguslikku isikut seal on, siis mina jääksin enda juurde, et selle kogu suhtes ei ole ühetaolisust põhimõtet kehtestatud, see on tõenäoliselt sihilik. On ju põhiseaduse mõte, et president valitakse riigikogus presidendiks valitakse keegi, kellelegi oleme väga tõsiseid vastaseid, võimalik, et pole ka väga tõsiseid pooldajaid, see peab olema pigem mittepoliitiline inimene ja, ja president, et on ka ju tegelikult praktikas vastavalt põhiseadusele oma erakondliku kuuluvuse peatanud. Et läheb valimiskogusse, valimine edasi ei ole mitte paratamatus või põhiseadusega ette nähtud reegel, vaid see on pigem hädavariant, mis paraku siis praktikas on, on mitu korda ikkagi ette tulnud. Ja tegelikult üheselt öelda, et praegune kord oleks põhiseaduse vastane, minu teada ei ole võimalik, keegi pole seda öelnud. Ma tahan siin üled toetada selles osas, mis puudutab presidendivalimisi ja ma arvan, et see on tegelikult huvitav huvitav vestlusteema ja milline võiks presidendi valimise kord välja näha, aga aga väita, et et see olemasolev kord ei ole põhiseadus kooskõlas, on praktiliselt praktiliselt võimatu. Seetõttu ei ole ka ükski õiguskantsler seda küsimust ju riigikogu ette toonud. Mis puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu kui valimisi ja täpsemalt öeldes siin puudutatud Tallinna valimiskorda, siis tuleb nõustuda sellega, et, et võib-olla see õiguskantsleri ettepaneku esitamine ei olnud kõige paremini sõnastatud. Kui me mõtleme, mis siis nüüd sellest võib-olla õigest ideest välja tuli, siis sellega kaasnes väga palju õiguslikkus segadusi. Mingil hetkel ei olnud üldse aru saada, milline linnavolikogu määrus, mis määratles valimisringkondade suurust ja milline riigikogu poolt vastuvõetud seadussäte just kehtis. No tõepoolest võib sellega, mis puudutab presidendi valimiskorda, valimiskogus, teiega nõustuda, lihtsalt ma mäletan teatud aspekte selle seaduse, presidendi valimisseaduse menetlemisest ja argumente, miks see nii-öelda oma esindajat, tootmise mudel või algoritm on just selline, nagu ta on. Raadiokuulajatele teadmiseks, et kõik omavalitsused väiksemad kui 10000 inimest saadavad sinna ühe esindaja kuni 30 kuni 50002 kuni 100004 ja üle 100000 siis 10. Mäletan just tolleaegset põhiseaduskomisjoni esimehe Tiit Käbini seletust, et see arv lähtudes eelkõige, et seal on riigikogu liikmed, siis nende omavalitsuste esindajad igalt poolt, et, et suuremaid said vähem just sellepärast, et Estonia teatri kontsertsaali, kus kavandati presidendi valimist rohkem kvartalisse, lihtsalt ei mahtunud kandidaat. Nii et nüüd, kui omavalitsusi on vähenenud, siis võib ka kaaluda seda, et suurte suurtematele Anda kohti juurde, kui lähtuda, ütleme tolleaegse põhiseaduskomisjoni kaalutlust. Ma mõtlesin, et sa tahad nüüd viidata Solarise avamisele, siinkohal teha rahvusringhäälingus vastavat reklaami. Ei, aga ja seetõttu selle presidendivalimisega seonduva võiks kõrvale jätta, aga minna ikkagi edasi ja natuke ma tahaks provotseerida teid. Sellesama omavalitsus kohalike omavalitsuste valimisega seonduva, õigus on see ettepanekuga. Lähtuvalt pissis osundab sellele, et kuivõrd Tallinnas kõik linnaosad saavad juba a priori 50 protsenti mandaatidest sõltuvata elanike arvust ja siis 50 protsenti läheb jagamisele selt vastavalt elanike arvule, et siis võiks ju samasugust printsiipi rakendada ka riigikogu valimistel, et iga valimisringkond, sõltumata suurusest, saab mingisuguse arvu mandaate. Ja siis ülejäänud näiteks 50 protsenti läheb jagamisele ka siis inimeste arvu järgi paljudes valimisringkonnas elab. Et kas, kas Ma tean, et see on täiesti kohatu võrdlus, aga samas puhtalt juriidilises mõttes, seal on ka mingeid sarnasusi, sest ega Tallinna linnaosad ei ole ju mingisugused omavalitsusüksused põhiseaduse mõttes. Nad ei ole vallad, Nad ei ole. Nad on lihtsalt nii-öelda linnaosakonna õigustes juriidilises ehk põhiseaduse tähendus, miks me ei võiks siis seda ka riigikogu valimistel praktiseerida. Te olete juristid, palun. Minu küsimus on, kas Tallinn ikkagi on õige omavalitsusüksusele üldse selles mõttes, et see kogukond on erakordselt suur ja ta koosneb ülejäänud suhteliselt väikestest kindla piirilistest kogukondadest. Nii et võib-olla selles õiges põhiseaduslikus tähenduses tegelik kohalik omavalitsus on just nimelt see linnaosa. Ja sellepärast ma ei võrdsustaks riigikogu valimisteks moodustatud ringkondi ja Tallinna linnaosi ja nende vahel mandaatide jagamist. Et Tallinnas niisuguse korra eesmärk, nagu on kehtestatud võis olla ka see et kindlustada, et näiteks kõik investeeringud teede ja valgustuse hoiuks ei lähe mitte ainult Lasnamäele või midagi, lähebki nõmmele. Jah, ma arvan, et Tallinna Tallinna näite puhul tuleb arvestada ühelt poolt seda, et valija häälel peaks olema võimalikult võrdne kaal, aga teisest küljest ei tohiks ära unustada ka seda, et erinevad linnaosad, erinevad asumid, omavad teatud spetsiifikat, teatud väärtusi, mida ei või unustada või kõrvale jätta, siis tuginedes sellele, et et näiteks Lasnamäel on lihtsalt rohkem valijaid seeduks osa linna erinevate osade erineva arengu ja seisa kindlasti olla valimisseaduse eesmärgiks. Jah, ma võib-olla isegi lisaks teise mõte, mida mina põhiseadust põhiseadusest väga lugupidav pidades alati nagu silmas pean, et ükski säte võikski normisele on, ei, ei saa olla ega tohi käsitleda kui absoluutsete, no näiteks riigikogu valimiste puhul on öeldud, et valimised peavad olema proportsionaalsed. See ei tähenda, et me võiks Eke jagada nii nagu me seda praegu teeme tonti või siis modifitseeritud tonti meetodil, mis, mis veidikene nagu muudab selle proportsioon reaalsuse põhimõte mitte absoluutseks või siis jälle see erisus, mis on riigikogu valimiste ja kohalike omavalitsuste valimistel, et ja see on nüüd natuke teise aspekti pealt, et riigikogu valimiste puhul riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga seetõttu nii-öelda Rinkondlike Kindlustatud häältepakett ei ole nagu õigustatud luua, sest ta ei ole seotud oma kohaga, aga kohalike omavalitsuste valimiste tulenevalt valitud saadik on just seotud oma kohaga mandaadiga Tallinna puhul arvestada, et siis on niivõrd suur ja niivõrd eriilmeline moodustis on täiesti loomulik, et omavalitsustes suse ala osad ehk linnaosad siis peavad evima teatud kindlat hulka kindlaid kohti volikogus, vastasel juhul nendest lihtsalt suured sõidavad üle. Aga nüüd ma läheks jutuga natuke edasi ja küsiksin, et kuidas teie meelest see kodaniku suhtes õiguskuulekus käitumine on seotud üldse valimistega, kas, kas valimised võiksid õiguskuulekust nagu toota, sest ma saan aru, et valimised peaks Toomale kuuevahetuse, uue uue valitsemise, uue ühiskonna lahtimõtestamiseks paradigma praktikasse. Et kas mingil moel peaks ka kodanikureakodanikku distsiplineerib andma talle mingisuguse uue unistuse? Ütleme taskuvargad enam ei, ei varasta taskust ja, ja, ja need, kes öösiti lärmi teevad, ei lase naabritel magada, neid enam ei tee lärmi ja ühesõnaga, kas sellist totaalset õiguskuulekuse kasvu võiks eeldada valimiste järgselt või, või, või see just, et valimised on selline natuke pahupidine näitemänge? Ta kõik vaatavad ja no mida need poliitikud nüüd meile küll teevad uus komejant, mingid uued lubadused, et see tegelikult viib ühiskonnas valitsevaid väärtusi hoopis alla. Seda tahaks küll loota, et valimistega ei teki olukorda, kus pääsevad võimule just nimelt need, kes absoluutse korra tahavad luua, ehk siis, et tõepoolest enam mitte keegi ei lärma ei ole ühtegi avalikuks koosolekut, mis võiks kellelegi meelerahu häirida ja et kõik käituvad just niimoodi, nagu kellegi arvates on kõige parem. Et noh, demokraatlikus ja vabas ühiskonnas paraku kuidas siis kellelgi, kas selle üle on kahju või hea meel, ei ole, niisugune kord ju tegelikult võimalik, seda ilmselt ei tule. Kui aga kõnelda sellest, millised on valimislubadused või, või milline on siis kes ütleb valimisRec laam, kes ütleb, et valimispropaganda siis siin on ilmselt inimeste ootused väga erinevad. Ja nüüd korraga märkasin just jälgides rahvusringhäälingu valimisstuudioid, et On neid, kes ütlevad veendunult et no milleks rääkida mingisugusest spordihalli rajamisest või milleks rääkida mingist haljastusest, mis tähtsust sellel on? Tähtis on see, kuidas valitseda ja siis on teisi, kes ütlevad, et, et tegelikult kõige olulisem on just see mida me teeme siin kohaliku omavalitsuse üksuses, selles vallas või linnas. Et kuidas me teeme elu paremaks. Ja võib-olla kolmaski tasakaalustatud lähenemine on loomulikult see, et, et see valimiste põhi väitluse teema võiks olla see, et mida me teeme, see, kuidas teha, on tegelikult põhiseaduse seadustega reglementeeritud. Nii et nii nagu ei ole mõtet valimisdebatis kõnelda sellest, päike tõuseb ja loojub nendel kellaaegadel. Võib-olla ei ole ka mõttekas nii väga palju tähelepanu pöörata sellele, et kuidas, iseküsimus, et kui on tuvastatud, et Need on liialt palju korruptiivsust, onupojapoliitikat loomulikult jooksvalt mitte ainult valimiste eel tulebki need probleemid välja tuua, lahendada, aga mina küll soovitaks ikkagi eeldada seda, et need inimesed võimule saavad, et need asuvad käituma ausalt. Et vastus küsimusele, kuidas on see, et seaduslikult ja ausalt ja debatis oluline on see, et mida kavatsetakse teha. Aga üldiselt tõesti tundub, vaadates neid valimissaateid, et inimeste soovid ja ootused valimisväitlustes esitatu suhtes on absoluutselt erinevad. Valimised on minu arvates justkui demokraatia lakmuspabervalimiste ajal valimiste eel tulevad tegelikult ju kõige ilmekamalt esile siis Eesti demokraatia, kas tugevused või nõrkused. Ja ma arvan, et ei ole mõtet täna siin kulutada aega sellele, et tuua näiteid, kuidas on valimiste eel üritatud küll avalikke vahendeid kasutada seadusandliku võimu vajalike muudatuste läbiviimiseks ja nii edasi. Ja siit ma lähen edasi sinu küsimuse juurde, et kuidas valimised võiksid mõjutada õiguskuulekust. Ma väidan, et kui valimiste eelsel ajal, kui valimiste käigus otsitakse ükskõik milliseid vahendeid, kuidas seadusest tulenevast piirist kas mööda minna või seal seaduse ja seadusetuse piirimail balansseerida siis tegelikult on ju asi mis, mis mõjutab ka valijaid, sest mitte sellest ei ole tingitud meie õiguskuulekus kui head seadused meil on vaid kuidas meie poliitiline eliit või keda arvan poliitiliseks eliidiks, kuidas nemad neid seadusi Nende jaoks on seatud, järgivad? Ühesõnaga, kõik see, mis valimist kampaania ajal toimub, see ühel või teisel viisil saab valimiste järgselt ka nagu mingisuguseks kirjutamata seaduseks, kuidas ühiskond just nagu võiks või peaks toimima? Üks asi, mida on seadusandja aastaid tagasi teinud, see oli ta keelas selle kõige aktiivsemal valimiskampaanial vahetult enne valimisi välireklaami nüüd see on olnud käsitletav nii õiguskantsleri poolt kui ka ka väga paljude poliitvaatlejate ja politoloogide poolt kui põhiseadusega mitte kooskõlas olevat seadusesätet. Ja nii naljakas, kui see ei ole, on kõigi silme all, me oleme näinud, kuidas on seda selle vastuga patustatud, sest kui kui mingi jama asi on tõesti veidikene keeluga üle pakutud või muututud muudetud isegi nagu oma karikatuuris vastandiks või absurdi, siis siis see seda kõige parem Ongi rikkuda läbi mingisuguse siukse nalja või huumori või mida need K-kohukese plakatid ikka olid seal irvitamine seaduse üle, mis keelas poliitilise välireklaami. Kuivõrd seadus ei saa käsitleda paljude muude asjade kõrval ka kohukesi, siis ta lihtsalt sellisena noh, on hambutu. Ja nüüd see seadus ikka veel kehtib ja kehtib samamoodi on nüüd ka need nii-öelda valimistelkide teema seatakse valimisaja üles telgid, kus kõige muu kõrval on võimalik ka oma hääl anda. Ehk, ja siis ma loen ajalehest, et noh, kõrgem ministrid ja ametnikud ütlevad, et selle vastu nagu seadus on võimetu, et seal nagu poliitilise kultuuri küsimus ja ma arvan, et sugugi mitte seaduses võiks ju olla väga selgelt kirjutatud, et valimispunkte või valimisjaoskondi võib üles seada ainult valimiskomisjon, mitte keegi teine. Nonii ongi kirjasega avalikus õiguses ikkagi lubatud, on see, mis on seaduse järgi lubatud. See ei ole eraõigus või siin võlalepingu, õigus, kus pooled lepivad kokku südamist. Taaramäe sel juhul see valimistelkides selline valimiste valimisvõimaluse pakkumine ehk see, see on siis seadusega vastuolus, nii et see ei ole poliitilise kultuuri küsimus, vaid see on seadusetuse küsimus. Ma ja ma tahaksin siin natukene edasi arendada seda mõttekäiku ja öelda, et poliitilise kultuuri kui argumendi poole pöördutakse tihti siis, kui taheta poliitilist otsustust teha näiteks ühe või teise valimisküsimuse õiguslikul reguleerimisel ja mina väidan, et et poliitiline kultuur saab Poliitiline kultuur tulebki mina alla siis kui jääb kuhugi ruum, mis ei ole õiguslikult reguleeritud, aga see, kui palju näiteks valimisreklaamiga valimistoimingutega seonduvad õiguslikult reguleerida, see on tegelikult poliitilise otsustuse küsimus. Ma väidan, et on võimalik seadusi selliselt muuta, et valimistelkides hääletamine sellisel kujul, nagu praegu seda siin Tallinnas harrastatakse. Et see on keelatud. Samas ma olen kaugel sellest arvamaks, et kõike on võimalik õigusega õigusega reguleerida, aga aga kui poliitiline kultuur kui poliitilisel kultuuril jäetakse liiga suur mängumaa ja kui aeg on näidanud, et poliitiline kultuur ei arene ilma, kui seda õigusega natuke ei mõjutada, siis ma arvan, poliitilise kultuuri argument tähtsustatakse tähtsustatakse üle, sest püsima, nii et mis vahet on näiteks hääle ostmisel, mis on kriminaalkorras karistatav ja hääle importimisel. Ma pean silmas seda, kui kuhugi kohalikku omavalitsusse lihtsalt tuuakse nii palju hääletajaid. Et nad oluliselt muudavad sealset valimistulemust, siis see on seaduse mõttevastane. Hetkel võib väita, et see ei ole otseselt otseselt karistada. Aga ka siin on võimalus. Minu arvates see nõuab muidugi rohkem läbimõeldust, sest sissekirjutusi registreerimine, see on, see on suur suhete kompleks. Seal on teatud lahendused, et selle valimismigratsiooni osas siiski olemas. Et kui praegu on heas usus ja soovis nii valijatele kui kandidaatidele vastu tulla, on seaduses see kuupäev viidud valimistele väga lähedale, kus siis lüüakse nii-öelda valijate nimekirjad, kui kust edasi ei muudeta ta enam seda kohta, kus inimene valib ka siis, kui ta peaks ära kolima. Et siis tegelikult on võimalik see viiega sama aasta esimesele jaanuarile koguni aasta poole, kus tõenäoliselt niisugune valimismigratsioon on suhteliselt mõttetu. Et samas jällegi noh, kindlasti on väga ebapopulaarne nõnda ütelda olles nende asjade üle mõelnud ja lugenud ka seda, mis teistes riikides toimub siis ikkagi paraku on niiviisi, et kui sa ka need täiendavad keelud kehtestad siis ja kui ei ole ühiskonnas seda tellimust või, või seda ootust, et kõik käituvad õiguspäraselt, et mitte ei loe seda normi grammatilist sisu ja ei piirdu ainult sellega, vaid mõistavad ka seda, mis on selle normi eesmärk. Ja ei püüa leida võimalust, et sellest eesmärgist mööda hiilida niimoodi, et justkui seda kirjatähte otseselt ei riku. Et kui seda suhtumist ja seda tellimust ühiskonnas laiemalt ei ole, siis me jääme alati järeljooksjad näiteks hästi, keelame järgmisteks valimisteks teegid ära, teeme selle paragrahvi hääletamise telk ja kirjutame hääletamise telkide püsti panemine on keelatud. Aga jah, aga sellele järgneb mingisugune uus väljamõeldis, juhul kui ühiskond ei ütle, ei nõua seda, et tegelikult olukorras, kus on selge, et valimisvabaduse põhimõte tähendab seda, et igaüks otsustab ise kas ta valib, milliste hääletusviiside kasutab, mis hetkel ta hääletab, kelle poolt ta hääletab. Mitte kellelgi ei ole õigust seda otsustust mõjutada. Tõepoolest häälte ostmine, valimisvabaduse piiramine on kriminaalkuriteod, räägime ID-kaartidest siis ID-kaardi andmine ja eriti ID-kaardi koos koodidega võtmine, kasutamine, jällegi kriminaalkuritegu kuni kolm aastat vangistust. Et võib olla võib-olla inimesed seda ei tea, ei ole teadvustanud. Samal ajal kõik need sätted peaksid viima selleni, et niisuguseid üritusi ei ole. Ja juhul, kui oleks ühiskonnas massiivne vastupanu vastuseis kõikidele sellistele, ka kohukestele, kõikidele ja kõigele muule, mida on tegelikult välja mõeldud, siis tõenäoliselt neid asju oleks. No kindlasti see tõlkidega seonduv ja tõepoolest see on ju ükskõik, on see telgis või, või kuskil turuplatsil korraldab poliitiline valimistel osalev erakond mingisugust hääletamist. Ma arvan, et varem või hiljem see saab ka seaduse adekvaatsema regulatsiooni, et me ei saa ainult oodata, kuni poliitiline kultuur selle paika paneb. Aga mis puudutab seda poliitilise välireklaami keelamist vahetult enne valimisi, siis vähemalt õiguskantsler Indrek Teder on nüüd küll väitnud, et ühelt poolt õppinud sellest, et vahetult enne valimisi valimisreeglistiku nagu ei tohiks muuta, aga et peale neid valimisi ta teeb riigikogule ettepaneku, et riigikogu viiks selle vajaduse ehk selle keelu põhiseadusega kooskõlla ja juhul, kui riigikogu seda ei tee, siis ta lubas pöörduda riigikohtu poole ja aga nüüd, kui ma just seda lauset nüüd ütlesin, mulle järsku tuleb meelde, et see on ju nii vana vana keeld või piirang, mille riigikogu kehtestas. Et miks sina, Allar Jõks, sina olid ju õiguskantsleri, miks sa seda ettepanekut riigikogule ei teinud, et see viia põhiseadusega kooskõlla või sul olid mingisugused muud kaalutlused või argumendid, et seda mitte teha? Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et selle küsimuse valimis laami või välireklaam välja reklaamipiirangute osas. Selle küsimuse tõstatasin tegelikult mina õiguskantslerina ja ma tegin ka riigikogule selle kohta ettekande, kus ma viitasin, miks selline piirang on ebaproportsionaalne. Aga arvestades seda, et selles küsimuses ei ole võimalik leida lahendusi, mis õiguskantsleri leida või pakkuda lahendusi, see nõuab tegelikult erinevate poliitiliste jõudude vahelist sellist konsensust, siis ma ei seadnud selle ettekande tegemist tusse. Tegemist sõltuvusse riigikohtusse pöördumisega andsin riigikogule endale aega leida sobiv variant, aga sinna riigikogu mõne komisjoni sahtlisse see ettekanne tegelikult jäigi ja, ja õiguskantsler Indrek Teder oma ettekandepinnalt tegi ettepaneku, milles sidus selle mittetäitmise ähvardusega Riigikohtusse, pöörduda. Aga neljad, valimised nüüd tegelikult sellistes tingimustes mööduvad ja vot mina ikkagi ei julge seda poliitilist kultuuri või ühiskonna hoiakuid ka alahinnata, ma olen küll Allariga nõused, et seadus peab olema küllalt läbimõeldud ja ikkagi teatud raamid paika panema ja seadusega on võimalik seda kultuuri kasvatada ja see on ka vajalik, muidu ei kasva. Aga, aga peab vaatama, et ega siin võib-olla teised erakonnad peale ühe ei olegi nii-öelda selle välireklaami keelu piirimail noh, väga käinud või paar erakonda on aga, aga enamus siiski mitte. Ja täpselt samamoodi on ka nende tõlkidega, mis jutuks olid, et nüüd on teised valimised, kus need on püsti ja minu teada selle on teinud ainult üks erakond, teised mitte. Ja järelikult siis mingisugune poliitiline kultuur ikkagi kuidagi läheb edasi. Aga nüüd, mis puudutab seda välireklaami keeld, just see on tõepoolest erakordselt huvitav, et riigikogu on võtnud ka selle riski. Et keegi valimiste osalistest kaebab. Et et kampaania tegemine on tõenäoliselt põhiseaduse vastaselt piiratud sellisel viisil. Ja selle tulemuseks võib olla halvimal juhul koguni hääletamistulemuse tühistamine. Et, et see on huvitav, et neljadel valimistel on selline risk võetud ja tõepoolest on, on võib-olla ka pisut imekspandav, et miks ikkagi see asi saanud jõulisemat käiku kui pärast 2005. aasta kohalikke valimisi et, et siis noh, ma saan aru sellest, et otse enne valimisi võib-olla ei ole mõistlik selliseid Vahetult enne valimist kehtestatud uusi regulatsioone otse vaidlustada, kui nad just otseselt käes ei karju. Aga et pärast seda oleks seda tegelikult kindla peale saanud teha. No ilmselt on siis riigikogu üks nendest institutsioonidest, kes seda poliitilise kultuuri tõrvikut ei hoia eriti sirgel osundades just sellele, et Alar, sa esitasid selle oma ettekande ja, aga see selle asemel et võtta menetlusse, pandi Ovi sahtlisse. Nii et selle poliitilise kultuuriga on nii nagu on. Ja nüüd ma tean, et mittetulundusühingud on, kui nende juurde on moodustatud mingisugune valimist heade tava jälgiv ühendus või mingisugune kogu, kus ka Allar, sina oled liige. Kas selle, kas selle kogu selle seltskonna eesmärk on, on selgelt sätestatud, et kas te loodate, et teie olemasolu annab mingisugusele hea tõuke või või natuke distsipliini, meerib erakondi nende kampaaniavahendite läbiviimisel või, või mitte või mis on selle tegelik mõte või? Ma alustaksin natuke kaugemalt ja, ja täpselt jätkaksin sealt, kus Ülle just lõpetas. Ja Ülle ütles, et tegelikult peaks just ühiskonnas olema selline sallimatus sallimatus seaduses seadusetuse piirimail, balantseerimise suhtes, seaduse eiramise suhtes ja poliitilist kultuuri ei ole võimalik arendada muidu, kui selleks puudub poliitiline või selline tellimus. Ja siit me jõuamegi selleni, et et üheks kõige olulisemaks küsimuseks on ju tegelikult see, kui tark on valija, kuidas valija teab erinevaid valimis, valimisprotseduure, nende tähendust, valimisreklaamiga seonduvaid valimistel kandideerimisega seonduvaid piiranguid ja nii edasi ja nii edasi. Ja selleks, et valijat harida valijale selgitada erinevate valimisreklaamide valimisnippide tähendust, ongi Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu nõukogu välja töötanud hea valimistava mida võiks siis nimetada nagu võib-olla 10-ks käsuks, mida, mida valimistel tuleks järgida ja mida ei ole võimalik seaduses sõnastada. Ja sellist asja ei ole Eestis sellisel kujul varem tehtud, küll oli meie eeskujuks e-hääletamise hea tava, mis 2005.-st aastast on on valimist reguleerinud ja see valimistava on kõigi parlamendi poolt parlamendis esindatud erakondade poolt heaks kiidetud. Üks erakond keeldus küll sinna alla kirjutamast, aga puhtalt põhjusel, et seal ei olnud kõiki tema poolt soovitud asju sisse kirjutatud ja. See valimistava peaks nüüd valimiste ajal olema selliseks selliseks majakaks, millele tuginedes on võimalik öelda, et kas see nüüd hea või halb. Ja selleks, et leida selleks, et leida neid arvamusliidreid kes erinevatele valijagruppidele mõjuksid usutavalt ja suudaksid selle valimistavatähendust selgitada. Eesti mittetulundusühingute sihtasutuste liidu nõukogu otsis erinevaid erinevatelt erialadelt elualadelt spetsialiste. Nüüd on nad leitud ja nad on jõudumööda erinevaid valimisreklaame valimisnippe avanud ja selgitanud. Aga nende eesmärk nende nii-öelda valimistavajärgijad, Te tähendab vaatlejate eesmärk ei ole mitte just välja tuua seda, mis on negatiivne, vaid pigem välja tuua seda, et mis on nagu õige millele peaks valimiskampaania keskenduma kas rohkem vormile kui sisule. Ja ma arvan, et me alustasime seda tegevust Euroopa Parlamendi valimiste eel ja valimiste eel. Ma juba väga paljud valimistega valimistega seoses sõna võtnud isikud kasutasid sõna hea valimistava igaüks andis sellele oma tähenduse ja see ongi tegelikult õige, sest hea valimistava ei ole midagi, mis on kellegi poolt nii-öelda lukku löödud ja see, et see on tulnud käibesse, sellele tuginetakse. See see ei ole võib-olla väga suur saavutus, aga ta on vähemalt esimene samm valijate harimisele. Seda on ka Euroopa nõukogu muide huviga tähele pannud need esialgu siis selle vanema ja siiamaani aktuaalse dokumendi, ehk siis interneti teel hääletamise hea tava või ausalt e-valimiste reeglite kontekstis. Ja, ja tõepoolest, võib-olla see praktikaga pisut laieneb. Et mis on nüüd ühe seaduse ja sellise tavavahe ongi ju see, et et seaduse puhul, juhul kui hakatakse menetlema seaduserikkumist, siis loomulikult kaasajal mingil määral vaadeldakse ka seda seaduse eesmärki, aga samal ajal eriti kriminaal- ja väärteomenetluses lõpuks tavapäraselt ikkagi vaadatakse eelkõige grammatilist sisu ja juhul, kui nii-öelda formaalselt on asi justkui korrektne, ei ole seadusetähega vastuolus, siis tihtipeale pääsetaksegi karistusest. Aga tavapuhul on olukord teine, et seal need inimesed, kes on selle kokkuleppe teinud, et nad peavad sellest tavast kinni. Nad ongi omavahel läbi rääkinud, et mida sellest tavast kinnipidamine tähendab ei ole otseseid karistusmehhanisme, aga teiselt poolt justkui kõik on võtnud endale auküsimuseks, et nad saavad asjast ühtemoodi aru. Et nad lepivad omavahel kokku kokku, et mina ei tee, sina ei tee, tema, ei tee neid seaduse piiri peal olevaid tegusid. Tere päevast, head raadiokuulajaga, see sotsiaalse tahaks sammu tagasi. Laevadel registreerisin, ma tahtsin öelda, humoristid ei tööta, nii et asjaga mina olen kuulnud sellele sina see-eest olemas, küüneplaat ei saanud aru selles mõttes, et siin on salateed, materjalid on väga huvitavat ja räägivad. Hüva räägivad, jätkab, täna oleme eetris neljakesi. Juristid. Allar Jõks, Ülle madise. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Stuudios lendab ringi ka üks suur porikärbes. Ja sellepärast me aeg-ajalt vakatame, sest et Kärblassistas näiteks Ignari prilliklaasile ja väga raske oli naeru pidada selle juures. Ja mida me oleme rääkinud põhiseadusest, valimistest ja, ja kodanikust, kes siis peab mitte ainult tulema valimistele ja seal oma kohust täitma, vaid ka peale valimisi ehk valimistevahelisel ajal vastavalt nendele poliitilise kultuuri poolt seatud reeglitele ja heale tavale ka ise hakkama saada. Nüüd saate esimese poole lõpus oli juttu sellest mittetulundusühingute ja sihtasutuste poolt sihtasutuste nõukogu poolt loodud ja mingisugust seltskonnast kogumist, kes siis hakkab jälgima või jälgib seda, kuidas siis valimiste kontekstis hea tavavalimiste hea tava saab täidetud ja vajadusel ka osundab nii-öelda rikkumistele või noh, libisemistele head avasta kuskile kõrvale. Samas mul hakkas seal kõrvaga üks selle seltskonnapoolne nagu avaldus või seisukoht, mis ütleme, kõlas niimoodi mälu järgi tsiteerides umbes niimoodi, et, et vaata, nüüd lõppes poliitilise välireklaamiaeg, aga see välireklaam oli kuidagi sisutu või ta noh, nagu ei andnud midagi valijale või et ta oli. No ühesõnaga, see oli nagu hinnang, poliitiline hinnang ja ma saan aru, et et valimised on selline väga keeruline mäng või näitemäng või, või, või me võime öelda ka, et see on nagu võimu monomonoloog või et kuigi ta peaks olema koostööprojekt või et ta on hoopis midagi muud, aga samas see on nüüd juba valija otsustada, kas ta ütleme, läheb õnge, kas ta allub mingisugustele sellistele, mitte midagi ütlevatele, plakatitel ja loosungitele. Sest ega see mitte midagi ütlevus ei ole omane ainult Eestile, näiteks nüüd, kui olid Saksamaa all need suured valimised, siis ka tagantjärgi öeldakse, et seal nagu öeldakse kõige olulisemaks plakatiga, mis oli või, või deviisiks oli meie Mul on paremat väärt, noh, see on midagi sarnast, nagu ma armastan Sindid või, või mis, need talin puhtaks või noh, ühesõnaga, aga see ei räägi mitte midagi. Tegelikult. Aga samas see ongi nii-öelda see ongi see Al keemia või see keerulisus nende valimistes, et ega siin ei töötagi nii-öelda otsesõnu seos ei olegi, et vot ma tahan püstitada põhjaväila selle, selle aastatega ja siis talle antaksegi need hääled, millegipärast on see märksa keerulisem, aga nüüd ma läheks abis põhiseaduse ühe institutsiooni ehk õiguskantsleri juurde. Ja siin on meil just hea, et Allar, oled sa siin nüüd tänane õiguskantsler, oma poliitilises ettekandes käis välja idee tegelikult jõulisi tee, et muuta tänast põhise kodakondsusseadust ehk põhimõtteid, kuidas kodakondsust jagada. Ja, ja mina saan aru, et ühelt poolt on õiguskantsleri ameti sisu noh, eeskätt reaktiivne, see tähendab sellele, et kui võetakse vastu mingi seadus kehtib mingi seadus, siis tema peab kas siis iseseisvalt või vastavalt pöördumisele andma selle vastavuse põhiseadusele, oma hinnangu, java vajadusel diskas, tegema ettepaneku viia nii-öelda vigane seadus kooskõlla põhiseadusega või pöörduma riigikohtu poole. Ma eriti ei kujuta ette või, või ma ei pea eriti noh, tema institutsiooni kui, kui jälgiva jaa, jaa, korrigeeriva institutsiooni ameti sisuks, et see oleks nii-öelda proaktiivne või etteulatuv, et hakkab poliitilisi suuniseid andma riigikogule. Nüüd tehke seda, nüüd, tehke teist, nüüd andke neile kodakondsus, nüüd muutke viisarezhiimi nüüd. Sest põhiseadusesse ei tulene, see on mingisugune selline mingisuguse sellise uue õhustiku või uue vajaduse ühiskonnas. Tun härra tunnetamine, mis on meis kõigis, mis on aga tegelikult riigikogu liikme ja riigikogu esmane ülesanne või ainuülesanne, et kas, kas nüüd ikkagi õiguskantsler võib niivõrd suvaliselt hakata muutuma poliitikuks? Ma ei tea, kas sa oma teema küsimuse sissejuhatuses teadlikult või kogemata kasutasite väljendit, et õiguskantsleri poliitiline ettekanne tegelikult õiguskantsler ei ole, poliitik, ei tohi olla poliitik, seetõttu ei tohiks tegelikult tema ettekanne olla ka poliitiline. Kui nüüd rääkida nendest piiridest, milles õiguskantsler tegutseda saab, siis põhiseadus ja õiguskantsleri seadus annavad väga selge raamistiku põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Ühelt poolt ja teiselt poolt õigusaktide vastavuse kontroll skaalal põhiseadus ja siis alamal seisvad aktid. Ja ma pean tunnistama, et ma ei ole väga kursis sellega, mida viimane aasta on õiguskantsleri kantseleis tehtud, seetõttu ma ei oska öelda, kas selle kodakondsusega seotud teema tõstatamisele eelnes mõne õigusakti analüüs ja kas selle ettekandele Parlamendis järgneb ettepanek parlamendile viia näiteks kodakondsusseaduse mõni säte vastu vastavusse põhiseadusega. Kui see nii oleks, siis ma arvan, et et õiguskantsleril oli õigus seda teemat tõstatada, sest ka mina olen riigikogu ees esinedes viidanud teatud küsimustele, millest tuleb midagi ette võtta. Mõni seadus mõnda seadust täiendada või muuta aga selgem vaieldamatult see, et õiguskantsler ei tohi. Kujundada riigi sotsiaalpoliitikat, majanduspoliitikat, rahvuspoliitikat, ta võib nende poliitikate raames vaadata, kas kavandatud abinõud just sellel skaalal põhiseadus, põhiseaduses toodud põhiõigused. Kas seal on, kas seal on kooskõla põhiseadusega ja kui selliseid vaidlusi või selliseid teemasid ei ole võimalik sellisesse konteksti panna? Ma pean silmas, et lõppastmes peab olema selle vaidlusega võimalik minna riigikohtusse. Kui sellist sellist analüüsi ei ole tehtud ja, ja õiguslike kontekst puudub siis ma arvan, et õiguskantsler sellisele teele sellise teemavalikuga ei peaks tegelema, aga ma ütlen, et ma ei tea, milline on see hetkeseis. No sellest hetke seisuste faktidest diagnost, mina veelgi vähem, aga, aga julgen siin välja tuua tähelepaneku et viimastel aastatel, võib-olla koguni viimasel aastakümnel on toimunud mingi väga oluline muutus. Kui põhiseaduse kehtimise algaastatel, võib-olla ka esimesel viiel 10-l aastal katsusid minu arusaamist mööda enam-vähem kõik põhiseaduslikud institutsioonid, kõik riigiasutused tegeleda eelkõige nende asjadega, mis olid nende pädevuses. Ja ka siis poliitilised sõnavõtud või, või siis ka põhiseaduse mõtte kohaselt mitte päeva või parteipoliitiliseks mõeldud sõnavõtud parlamendi ees olidki olest volistustel piiresse kuuluvais küsimustes. Ehk siis oligi kass ülevaade ühe või teise põhiseaduslikku institutsiooni tööst, sellest, mis on tehtud ja võib-olla mõne sõnaga siis ka tõepoolest sellest, mis seal lähima aja plaanid oma volituste piires veel teha. Et siis ta on toimunud mingisugune muutus, kus tegelikult kõik, kes sõna saavad, kipuvad esinema mingisuguste avalikkuse tähelepanu köitvad väljaütlemistega ja tundub, et see võib olla sihilik. Ja minu jaoks selles samas laines on ja ma ei taha siin öelda, et see on halb, ma ei taha anda hinnangut, aga ma lihtsalt juhin tähelepanu, tendentsile on ka kõnelevad prokurörid kõnelevad politseinikud, kes kommenteerivad käigus olevaid kriminaalasju ja ainukesed, kes ei ole praegu järele tulnud kohtunikud, et näiteks mingisuguse kriminaalasja puhul, et siis prokurör omapoolse seisukoha, nagu me siin meenutame kasvõi sedasama pronksi õnnelikku protsessi. Et siis prokurörid oma seisukohti esindasid meedias väga jõuliselt ja samal ajal kohtunikud sellega ei vastanud. Aga kõik teised, et põhiseaduslikud institutsioonid pole kohtu on praktiliselt seda teed läinud, et katsuvad neid piire. Samas on kui miski asi tekib, siis ta ikkagi tekib tühja koha peale. Tühi koht on antud juhul siis riigikogu ise, kes väga paljudes aga paljudel juhtudel on, on jätnud otsustamata mõne olulise küsimuse ja jätnud selle riigikohtule otsustamiseks keerinud nii-öelda poliitilise ainuotsustusõiguse, ehk siis vastutuse kuskile mujale. No see on üks teema, mis, kui ma nüüd õieti mäletan on seotud siis sellega, kas riigikogu liikmed võivad olla riigiettevõtete nõukogudes. Lisaks ka riigikogu liikme palk ja lõpuks isegi omandireformi aluste seaduse need sätted, mis puudutasid ümberasujate vara. Et, et see on nüüd see ongi näide sellest, et tegelikult toimub nagu, ütleme võimud. Vastutuse ja ka ja võimude lauset see on juba hakanud haju hajuma ja, ja ma ei tea, kelle kasu see on. Samasuguseid tendentse on ka Euroopa riikides kus nagu kas siis parlamentide enda sisese initsiatiivi või mingisuguste välismingi kogumite poolt hakatakse jutustama selliseid ideid, et ühiskond on riik ja Euroopa Liit on juba niivõrd keeruline, et siin teatud küsimustes Peaks parlamendid üldse, nagu öeldakse, suu kinni hoidma, jätma otsustamise teatud juristide kogumitele või, või, või autoriteetsetele noh, nii-öelda mittedemokraatlikul põhimõttel valitud kogudele vaid asjatundjatele Aga ma saan aru, et soovitud silmselt kosmostati kontseptsioonile, et enamusotsustus, mida parlament teeb, ei ole nii hea kui võõrad, politiseerunud juristide otsustus. Jah, need trendid on tõepoolest ka siinsel olemas. Teiselt poolt jälle, mis puudutab parlamendi tugevust, siis näiteks Saksamaalt on ju viimasest ajast ka vastupidine märk kus põhiseaduskohus, tõsi küll, ilmutades võimu Parlamendi üle ja siis osakest sellest samast põhiseadus riigi kontseptsioonist teatas parlamendile, et nad on kohustatud endale võtma täiendavaid pädevusi seoses Euroopa Liidu poliitika suunamisega. Nii et poest neid trende on nagu mitmesuguseid, need lähevad natukene vastandlike suunades suundades, aga siis niisugune võib olla korrastatus. Tagasihoidlikkus, et see on kadunud ja mitte ainult Eestis, vaid, vaid ka teistes riikides seda kõikjal märgatud, nii et et ei, ei saa siin eestit üheselt kuidagi hukka mõista. Üks teema, mis on alati olnud nagu väga kindlajoonena läbinud Eesti poliitikat, on see, et sise- ja välispoliitika tuleb hoida lahus ja ma ei teagi, oluliselt olulisi selliseid baasid selles valdkonnas, et et ütleme, mingisugune välispoliitika teema oleks kaasatud liiga otseselt valimiste konteksti, mis siis oleks tekitanud mingisuguseid teisi illusioone ootusi või, või proovinud seda valimise küsimuse peaeset nagu veidi moonutada või seda eesmärki kõrvale juhtida. Aga ma juhtusin. Peame nägema kas internetis või kuskil peale ja siis isegi ühte pilti. Isamaaliidu Isamaa, IRL-i kohvikust, Vabaduse väljakul, kus siis? Ma ise käisin ka seal teile modi läbi, vaatasin, seal oli väga reklaami, ei, et see oli selline noh, mõnus kohvikukoht. Aga, aga tolle pildi peal oli paari kohal Gruusia kaks gruusia lipu. Ja see pilt oli pool lehekülge või tähendab, ma ei saanud kuidagi välja lülitada seda mõtet. Näed nüüd, nende valimistega seoses on päevakorras ka mingisugune gruusia teema, ma ei tea, mida see pidi otsustama, kas baari kohal olid nad sellepärast, et tõenäoliselt, et, et seal baaris müüdi head gruusia veini. Mitte sellepärast, et, et kui augustisõda puhkes, et siis Mart Laar oli seal presidendi nõunik. Aga aga kas, kuidas ja ma, ma leian, et just nagu ei ole seal mitte millegi vastu eksitud aga samas ma tunnen, et, et see kohalike omavalitsuste valimise selles mingisuguseid läbi selle pildi olid just nagu kistud sellesse mingisugust välist dimensiooni. Ma ei ütle augusti sedda aga et, et seal oli nagu mingisugune riive. Kas te tahate seda kuidagi kommenteerida või mitte? Mina pean tunnistama, et ma olen ka suur gruusia sõber ja ma olen seal olnud augustisõja eel ja augustis järel ja ja mulle, Gruusia on väga sümpaatne. Aga milline on gruusia seos? Kohalike omavalitsuste volikogu valimistega on mul nagu väga raske öelda, aga samas ma ma ei suuda hinnata, mida sina tundsid, kui sa seal kohvikus olid. Ja, ja seetõttu on mul nagu seda aspekti väga raske kommenteerida, kas gruusia on kuidagiviisi sellesse sellesse valimisvõitlusse? Ilmselt mitte, aga, aga see, selline tunnetuslik Vaata kindlasti demokraatia ülesehitamised, toetamise propageerimine või näitamine enda partei mingisuguse olulise joone või saavutusena, et see on muidugi valimiskampaanias mõeldav käsitlus küll, et sellega seoses meenub ka see, et et on käidud käidud ju ka näiteks Kuubas just IRL inimesed on ka käinud seal dissidentide kohtumas ja neile ühte kui teist rääkinud. Aga minu jaoks on siin oluline hoopis üks teine teema ja see on, on Eesti välispoliitika lähtealus. Et kas see saab ikkagi olla puhtalt väärtuspõhine. Et saagu meist ja meie rahvast riigist, mis saab, et peaasi, et me oleme ausad ja head olukorras, kus tegelikult on teada, et rahvusvaheline õigus põhineb üldjuhul ikkagi jõul ja ainult jõul ja tuleb arvestada seda, et kõik riigid, kellel on selleks võimalus lähtuvad puhtalt omaenda huvides ja sellepärast muidugi vahel tekib küll küsimus, et kas Eesti on oma reaktsioonid ikkagi väga täpselt läbi mõelnud ja eriti kui kui siis hiljem tulevad tulevad näiteks mingisuguseid Euroopa Liidu tellitud raportit, mis võib olla räägivad hoopis vastupidist sellele, mida siis on Eesti millalgi signaliseerinud, aga noh, välispoliitika pole nagu minu rida, nii et. Saate nüüd nagu ikka, lõpeb ja küsiks teie käest ainult nagu väga lühida vastuse sellele me rääkisime poliitilisest kultuurist ja, ja lootusest, et, et see nagu ajaga ise nagu kasvab ja muutub jõulisemaks, aga samas ka osundasime võimalused, ehk tuleks ka mingisuguseid seadustega seda kohendada. Ja nüüd minu lõpuküsimus teile? Vastus võib olla lausa ja jäi vormis, et kas selleks, et poliitilist kultuuri viia vastavusse meie nagu võimega arvestada seda heal tasemel hea tavaga politsei skulptuuri oleks vaja ka meie põhiseadust mõnes mõttes muuta? Ei. Hüva, see oli siis tänane, rääkisime valimistest, poliitilisest kultuurist, õigusriigist, millest veel stuudios olime nagu ikka kolmekesi Allar Jõks, Ülle madise mina arhitekt Ignar Fjuk ja kringi lendav porikärbes uus saade eetris uuel nädalal.