Tere, head kuulajad, algab heligaja saade, mille teemad on seekord sellised. Rahvusooperis Estonia esietendub täna Wolfgang Amadeus Mozarti ooper Cosi fan. Tutte lavastusest räägivad dirigent Arvo Volmer ja lavastaja Valter sahtlis. Pressikonverentsil käis Annika Kuuda. Eelmisel laupäeval said ooperisõbrad foorum Cinemas näha otseülekandes New Yorgi Metropolitan Opera uuslavastust tšakama Putšiini ooperit oska oma arvamust nähtust jagab lavastaja Liis kolle. Järgmisel nädalal algavat üheteistkümnendat NÜÜD. Festivali tutvustab festivali kunstiline juht Erkki-Sven Tüür ja helilooja Märt-Matis Lill räägib enda festivali raames etenduvas ooperis Indiate uurimine. See on Mirje Mändla teema. Eelmisel nädalavahetusel Tartus toimunud festivalist orienti oksident teeb ülevaate. Tarmo tabas. Tartu kellade ansambel esitleb uut CD-plaati stacatutch kooso. Lähemalt räägib dirigent Mari Tooming. Helilõigus attis tartust Hedvig Lätt. Teisipäeval avati Gustav Ernesaksa renoveeritud Turu tänava kodu. Sellest räägib Gustav Ernesaksa õpilane Kuno areng, kellega ajas juttu Kersti Inno. Eesti rahvusmeeskoor tähistab 60 viiendat sünnipäeva kontserdiga, mis on rammi sees. Kontserdiga jep. Dirigent Ants Soots, keda küsitleb Kersti Inno. Nädalavahetusel kulmineerub koorilaulu kuu klassikaraadios otseülekandega EBU koorifestivalil piibolsing. Finaali kontserdiga Oslos. Koha peal jälgib sündmuste kulgu Marge-Ly Rookäär. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head. Sel laupäeval esietendub Rahvusooper Estonias kahevaatuseline Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper Lorenzo tapantelli pretale Cosi fan tutte ehk nii teevad kõik viimati Estonias ligi 20 aastat tagasi mängitud ooperi lavastab mitmel pool Euroopas ja Ameerika ühendriikides töötanud Walther Sadclis kelle jaoks on see esimene iseseisev Mozarti ooperilavastus. Kuidas on selle tegemine siin Eestis kulgenud küsisingi lavastajat endale? See on seal olnud suur rõõm seal suurepärane teos, millega tööd teha, ooperile Ta on väga oskuslik ja kaval, mis annab osatäitjatele võimaluse panna end proovile näitlejatele ja isegi lausa nõuab seda. Nii Mozarti muusika kui ka tema valitud libreto nõuavad väga suurt täpsust ehk siis täpsust nii nootides kui ka tekstist. Sellise materjaliga töötamine on suur väljakutse ja väga oluline asi. Kas teie jaoks on tegemist puhtalt komöödiaga või siiski mitte Tõspisus, siis? Muidugi on see olla kummaline teos, minu meelest on tegemist kindlasti komöödiaga ja ma olen seda alati sellisena ka mõistnud. Aga samas komöödia üldiselt on ju väga kummaline žanr prantsuse farsi meister shors. Too ütles kunagi, et tema farsina nii naljakad just sellepärast, et need on tõde. Komöödias nähtavad inimeste Need on sageli samasuguseid, mis ka tragöödias. Näiteks käsitlevad komöödiad üsna sageli surma, armastust, seksi, raha ja nii edasi. Ja kui nüüd vaadata päris palaga möödia Hartei uurinud, siis ka selle tegevustik põhineb samuti toidul rahal või seksi. Need kolm asja ühest küljest inimese baasvajadused, aga ühtlasi on need asjad, mida me pilkame, niiet Cosi fan, tutte Ta on küll komöödia, aga väga peen komöödia, mis liigub läbi erinevate meeleolude. Selles on nii traagilisi hetki kui ka melodramaatilisi ekstreemselt dramaatilisi momente. Seisundid, mida tegelased läbi elavad, on kõik väga ehedad. Nagu igale heale komöödia omale, on ka siin loos oma tumedad küljed. Olete oma lavastuses kasutanud William hoogarti tööd. Kuidas täpsemalt? Väga kunstlik sisu, aga samas tegelaste tunded on väga reaalsed, siis tuli seda lavastades leida mingi karkass. Kui näiteks pulmas, mis on põhiliselt sotsiaalrealistlik teos tuleb tekitada rohkelt tõetruusid olukordi, siis kosiil avastamisel peab leidma midagi teistsugust lugu pole natu realistlik, siis jääks selle nii-öelda rooslavastus publikule arusaamatuks. Niisiis tahtsin näidata Cosi fan tutte, et erinevate stseenide seeriana mitte niivõrd tänapäeva multifilmina kui pigem vanade illustreeritud kõlbluspiltide jadana. Mõtlesingi hoogarti peale, kellel on palju taolisi moraalseid satiiripiltide kogusid. Need viiest kuuest maalilisest stseenist koosnevad kogud kujutavad erinevaid lugusid. Kas pildid on samuti komöödia, milles seal sulandunud pimedus ja sotsiaalne reaalsus? Ühest küljest oleks kui tegemist väga abstraktsete asjadega teisalt jällegi väga naljakate ja kolmandaks vaprotaalsete piltidega samas väga ilusalt grafeeritud piltidega. Leidsin, et nii hoogarti töös kui kaugusi from tuttes on sarnaseid teemasid ideesid ning samuti sobisid ajastud väga hästi. Roberti kasutamine tunduski väga õige lähenemisviis kosiipantutele. Kuigi kogu lugu on kaasaegselt raamistatud, jäi mulle kõige selle juures võimalus teha ka midagi klassikalist. Näiteks mõjuvad maalitud taustad vägagi tavapäraselt olemuse klassikaline samas kaasaegne, värske ja mänguline ning see oli just see, mida tahtsin Cosi fan tutte puhul luua. Loo arenedes muutuvad lavapildid ruumid üha sagedamini kolmetasandiliseks ja seetõttu ka ooperi tegevustik reaalsemaks. Olete töötanud siin kahe erineva koosseisuga ja Arvo Volmeri sõnul on tegemist seetõttu lausa kahe erineva lavastusega kuivõrd nad teineteisest erinevad. Armastus ise ei saa olla täiesti teistsugune. Lauljad peavad ikkagi teadma, missugune põhiline lavaline paiknemine, mille olen üritanud teha väga lihtsa samas toimiva lähtuvalt muusikast ja tekstist peavad tegelased mõistma, mis on teise kavatsused antud hetkel. Kuidas aga neid kavatsusi teostada, sõltub juba osatäitjatest. Nii kujunevadki välja täiesti erinevad tegelaskujud ja hoolimata ühisest üldideest taotlustest tegid kaks küllalt eriilmelist ja värsket lavastust saavutuid. Olen kuulnud, et Mozart on üks teie lemmikooperilooja ja selles mõttes on küll jah, eriti Mozarti, jätab poolte koostöös valminud ooperilooming minu meelest talle vähe nii häid partnerlusi, kes seda kunstivormi on loonud. Ja see oli väga õnnelik juhus, mis tõi, et kaks inimest kokku polster on vaieldamatult erakordne heli, kretist ja teedrajav mees. Ta annab loole nii palju juurde, et see on parim materjal, millega töötada. Samuti. Nõnda kõneles ooperi Cosi fan, tutte lavastaja. Saatke Suurbritanniast, küsisin kommentaariga muusikalise juhi ja dirigendi Arvo Volmeri käest mida annab kosilane tutte kavvavõtmine kuulajatele ja lauljatele. Toronics, Mozarti säravamaid partituur, Mozarti laulmine, Mozarti mängimine järjekordselt on selline kooliline harjutus, peeglisse vaatamine, küsimus, võitlus, olgem ausad, muusikud kõikidele, sest siin romantilised lainetuse teele kohased stiil asetab küllaltki ranged piirangud, mis ei välista loomulikult tunded ning see teebki asja keeruliseks, kuidasmoodi stilistiliselt täpselt ette antud mängureeglites mängida tormi, mängida armastust ja olla hästi ranged naljakat. Kui noor laulja alustab oma lauljakarjääri, siis soovitatakse tal sagedamini püsida niukses kergemas lüürilisemas häälekasutusalas, Mozarti kohta ütlemisena lüüriline, üldise loomustas enam võib-olla ei ole kõige vabam, aga see on kindlasti see, mida soovitatakse arenevatele noorematele häältele, et nad ei koormaks ennast liigse jõu ja sellise asjandusega arenenud lauljatele on Mozart nagu sellised võimlemisharjutused, jooga, mille juurde tuleb ikka ja jälle tagasi tulla, selleks, et hoolitseda hääleaparaadi tasakaalu eest, hoolitseda selle eest, et ei kaoks ära häälega tipud, ülemised noodid, kõrgused ja liikuvus. Nii et Mozart on selline suur üks osa harjutustest, mida niikuinii kõik arenenud lauljad rohkemal või vähemal määral teevad, kas nad seda teevad teatrilaval või lihtsalt kodus harjutusena said nüüd iseasi. Kõikidele häältele teatavasti moodsat ei sobigi, aga kindlasti on ta oluline osa meie tänapäevalaulukoolis. Te ütlesite enne pressikonverentsil, et on tegemist vattet kahe lavastusega, kas see kajastub ka kuidagipidi muusikas? Kahtlemata see kajastub ka muusikasse, erinevatele häältele teatavasti liikuvus, tämbrilistest iseärasustest rääkimata muidugi, mis noh, see, mis teeb vist laulmise kuulamise põnevaks, ei ole korduvaid hääli, igaüks on unikaalne, aga minuga dirigendi seisukoha pealt vaadates, kuna hääled on erineva liikuvusega noh nii nagu instrumendid kitkuma keelpilliperekonda vaatama, et siis on selge, et viiul liigub, nõbedame nagu kontrabass, siis dirigent, kes valib etendusse tempod, peab oskama valida tempot, et ilma minemata vastuollu oma tempo kontseptsiooniga peab see sobima ka häälele, et see, mis näiteks sobib ühele fjordi Liidžile tempoliselt hästi, on veenev natukene teistmoodi teise fjordi Liisi esituses ja samal ajal ikkagi esituudistesema aariatega. Kontseptsioon, mida on vaja väljendada, on nii enam-vähem sama. Koostöös lavastajaga, et kuidas see on sujunud ja kas sobib teil? Minul on väga hea koos poltidega tekkinud ja me oleme veetnud üsnagi palju aega koos ka väljaspool proovisaali, sest et selle vastuse protsess on väga pikk ja kuna ma olen ise olnud ka küllaltki suure osa sellest välismaal, siis meil on olnud tarvidus vahetada informatsiooni tagantjärele ja käigu pealt. Et see on kõik sujunud suurepäraselt. Walterile on väga palju kogemusi suurtes majades töötamisest, ka ta on toonud välja etenduse Metropolitan San Francisco ooperis. Ta oskab väga hästi oma tööd niimoodi korraldada, et see vastab olukorra vajadustele ka ma olen saanud aru, et tal on ka väga hea koostöö tekkinud meie lauljatega, sest nimelt võib-olla suurtest maadest, kus mõni tiiva tuleb viimasel sekundile, siis katsub ka proovist kõrvale hoida. Siin meil on ansambliteater ja meil ei ole esimeste teist koosseis, on, meil on kaks kuusse. Cosi fan tutte esietendus on täna rahvusooperis Estonia kell 19. Peaosi esitavad Aile assoni, Helen Lokuta, Kristina Vähi, Mart Laur, Oliver Kuusik ja Rauno Ilp. Rahvusooper Estonia koori ja orkestrit juhatab Arvo Volmer. Sel kuul saab Cosi fan tutte näha veel 18. ja 25. oktoobril. Möödunud laupäeval oli võimalus siis ka Eestis vaadata tšakama Putšiini ooperit oska ja tegemist oli taaskord ühe otseülekandega Metropolitan au pärast. Selle lavastuse oli sedakorda teinud Šveitsi päritolu lavastaja Luc Bondi ja siin klassikaraadio stuudios on nüüd Taska muljeid jagamas meie lavastaja Liis kolle. Minule jättis lükk Bondi töö väga hea mulje ja ma ütleks, tegemist on suure meistri, heas mõttes klassikalise lavastusega ja lükanud ei ole ju väga palju oopereid lavastanud, kuigi on tegemist äärmiselt tunnustatud lavastajatega väga produktiivne lavastajaga. Aga jah, see vist kusagil kirjas ka, et tal on umbes tosina ringis neid ooperilavastusi, aga igaüks neist on olnud omaette sündmus. Minu meelest. Otlasi tõsiselt ja Putšiini on kahtlemata Ta taotlenud realism merealismist me saame niikuinii ooperi puhul rääkida tinglikult või üldse teatri puhul või sellel realismil on kusagil piirid, eks ole. Kuivõrd Putinile endale juba sellised taotlused olid, siis on ka realism loomulikult lavastuses õigustatud. Ja näiteks partituuris on ju väga täpselt kirjas ja muusikat kuulates on võimatu seda ära tunda. Millal täpselt oskab esimeses vaatuses oma arvatava rivaali portreed märkama või siis millal näiteks avaneb uks teises vaatuses, et oskasvaks kuulda gabaradossi, karjeid või millal sulgub aken, kus on just kostnud kuningavägede võidu puhul laulev koor. Ja minu meelest oli see lavastus realistlik nii väliselt kui sisemiselt ja ma võin nüüd natuke siis lahti seletada, mida mina sellega mõtlen. Väliselt nii palju, et kuivõrd on juttu näiteks sellest, et oskalon, tumedad silmad ja tumedad juuksed, siis tõepoolest blondist põhjamaa kaunitarist karittemaatilast oli siis paruka ja kontaktläätsede abil tehtudki. Samamoodi kõik, millest on tekstis juttu tõepoolest ka laval niimoodi on. Kui on öeldud, et istuge palun, siis ostetakse toolile ja kui on küsimus pintslite puhastamisest, siis tõepoolest see kirikuteenreid puhastab ja ei tee midagi muud sellel ajal. Minu meelest on tähtsam see sisemine realism juba sellepärast ka tähtsam, et kui me vaatame Neid väliseid detaile, siis võiks ju näiteks norida, et kuidas siis nii, et ja kes on ju väga osav manipulaator ja kahtlemata väga intelligentne inimene jätab noa lihtsalt lauale vedelema ja siis, kui ta kirjutab seda läbipääsuluba, ei pööra mingit tähelepanu Toscale laua juures segamatult üksipäini õiendab. Ja võib-olla psühhoanalüütikud võiksid siis interpreteerida, et Scarpijal ongi oma helgetes tegudest ja oma iseloomust nii-öelda isu täis ja ta ootab, et, et keegi ta maailmast ära koristaks. Ja see reaalsuse illusioon mõraneb tegelikult nii teoses kui lavastuses mitmes kohas. Aga kui me tuletame meelde, kui palju on lavastusi, kus seda üldse ei tekigi, vaatamata sellele, et seda oleks nagu just väliste detailide tagaajamise kaudu taotletud ja kas siis ooperis, kus lauldakse ka aariaid ja duette, saabki tegevus üldse olla läbivalt realistlik. Ja ma arvan, et see realism, mille pooleni Putšiini, kui juba nii on püüelnud, on tunnete realism, tunnete usutavus. Ja vaheaja intervjuus tõstis karite matile seda ka esile just tööst lavastajaga. Tihti juhtub nii, et kui aetakse taga, täpsustan asjades siis kui sellele ei lisandu sisemise tõetunne, siis tekibki selline nii-öelda tahtmatu ooperikoomika, et näiteks kui selline kammitud ja sätitud ja väga rahulikult oma vokaalsooritusele keskendunud laulja, kes üldse võitleja moodi välja järsku haarab mõõga ja väga valjuhäälselt väidab, et annab oma elu kodumaa armastatud naise eest, siis loomulikult me ei usu seda, vastupidise tekitab koomilise efekti ja karita matile, et muidugi ma olen alati austanud ja ka tema Toskad väga imetlesin, mis minu jaoks ka nagu silma torkas selles lavastuses ja mis on ka seotud sellega, kuidas karite matile mängis. Et nimelt võiks nagu sellise eraldi alateema tuua, välja ruumikad oskas, mis esmapilgul võib tunduda väga kohatu, et selline ooper, kus kõik tegelased saavad surma, mis, mis seal koomikaga pistmist on. Aga tundus, et just lavastaja on koomika võtme kaudu mitmed kohad usutavaks teinud. Mida võib-olla siis jah, kriitikud siis või, või tema versiooniga mitte nõus olevad inimesed oleksid meelsasti näinud surmtõsisena, seda muidugi kõige rohkem esimeses vaatuses, kui on veel see taevas suhteliselt pilvitu, armastajate kohal, ostsin lõunase kiimustav kirikuteener on koomiline kujuna sellega endiselt on kõik harjunud, aga näiteks et just see Tosca armukadeduse ja, ja vagaduse segu vallandab New Yorgi publiku naerupahvak, kuid mida oli väga selgelt kuulda. Samas matile mängis seda kõike väga veenvalt ja šarmantsed just seetõttu, et võib-olla ja mida mõned võib-olla siis nimetavad mängimiseks või, või liiga hulluks ta just sellega põhjendus näiteks neid meeletuid tiraade, kuidas ta kirjeldab selle eelseisva õhtu ja öövõlusid ja lummusi ja no mis on jälle selline tekst, mis väljub igasugusest realismist ja noh, paratamatult kui seda surmtõsiselt esitada ja siis võib-olla küll tekib mingisugune selline pateetika, aga samas ta võib ka jääda selliseks natuke eemalseisvaks ja ma ütleks, et lauljal on küllaltki raske ikkagi seda õigustada. Noskarbija Ta oli muidugi täiesti omaette fenomen. Scarpijate laulis juutsega ning ilmselgelt gruusia päritolu bariton. Selles mõttes rida omaette fenomen, et ta oli nagu natukene teises võtmes kui võib-olla kõik muu, aga ma igal hetkel nautisin tema laulu ja mängu, ta oli nagunii deemonlik, et ta oli võib-olla natuke juba selline multifilmi paha, aga muidugi, kuna ma olen saanud ühe küllaltki küllaltki halva kogemuse. Ühelt oskaja etenduselt, kus kolmandik saali vahetult pärast karke tapmist lihtsalt turtsatas ameeriklased naerma. Siis ma natukene küll selle multifilmiatraktsioonide peale mõtlesin ettevaatlikuks, aga siiski selles lavastuses läks kõik väga hästi ja karke surm, mis on tegelikult Putšiini poolt niimoodi komponeeritud, et kui seda kuidagi usutavalt püüda, teha kujunemisel väga raskeks, aga see õnnestus kõik minu meelest väga ladusalt, seal oli huumorist asi kaugel ja kolmas Peategelane võib-olla sa tahad temast siis ka veel rääkida, siis mõte, et sinus tekitas Marcelo Alvarez Argentiina päritolu laulja Mõjus väga sümpaatselt pärast, et, et enne mul oli temast nagu mulje jäänud ütleme natuke sellisele sellisest Pavarotti stiilis klassikalisest terrorist, kes on väga hea ja väga suure Laane ja kahjuks ise sellest ka ülimalt teadlik, aga tema näitlejavõimed ja samuti partneritunnetus ja partneriga arvestamine olid, olid väga veenvad ja ma ütleks, et kuigi nad ütleme oma võib-olla loomuselt ja ka päritolult ja köiest nii erinevalt moodustasid nad karitamattilaga väga usutava ja väga-väga sümpaatse paari ja ma isegi korduvalt mõtlesin seda etendust jälgides, et tegelikult ooperi nimi on küll Tosca, aga mulle tundub, et, et nad on võrdsed, et sama hästi võiks taimi olla Toskajaga varadossi, sellepärast et see oli ka tossi tragöödia ja tal on ju ka need kõige kuulsamad ja tähtsamad ooperirepertuaari aariad esimese viimases vaatuses ja, ja noh, see, kuidas oli näiteks elutsevanlast jälle lahendatud kuidas ta algas nagu mitte millestki ja samas oli nii põhjendatud nagu seda harva näeb, siis näiteks ainult suur aplaus, aga siis ma eraldi tõstaksin esile veel näiteks kostüümikunstniku tööd. Kostüümikunstnik oli, oli Mileena, Canon, Eero ja ütleme, et kui lisate tutsi lavakujundus oli selline funktsionaalne et seal ei olnud niisuguseid suuri sümboleid, mida me võib-olla oleme harjunud ooperilava kõndustes tihti nägema, siis kostüümides olid sellised väga stiilsed, aga mitte liiga trükivad osutused karakteritena näiteks karpia, krokodillinaha, imitatsiooniga, mantel ja punased kindad sinna juurde. Või siis oskab must kleit viimases vaatuses, mis ju kõik tegelikult on väga tugevad sümbolid, aga nad olid niimoodi esitatud, et see ei olnud selline karjuv näpuga näitamine ja samamoodi nagu ta rääkis, et lihtsalt kõik, kõik detailid peavad olema paigas ja see ei ole üldse tähtis. Kas vasakult kolmanda piiskopi ornaati keegi täpselt üldse silmitseda jõuab või libistab sellest lihtsalt pilgu üle. Aga kui seal oleks midagi ebasobivat, siis ime märkaks. Metropolitan Opera Tosca lavastusest rääkis Liis kolle. Algamas on nüüd festival ja festivale on sedakorda pühendatud muusikateatri ja multimeediaprojektidele. Festivali jooksul tulevad esiettekandele kaks uut teatrietendus, neist üks on Märt-Matis, Lille kammerooper, Indiate uurimine ning teine Mart Kangro, Taavi Kerikmäe ansambel luu harmoonia. Festivali jooksul mängitakse ka Mari vihmandi ooperit armastuse ning Eestisse jõuavad ka peakülalisena helilooja, saksa helilooja ning lavastaja Heinar kövels oma etendusega Erarit, Yarit jakk ka lausete muuseum ning Pariisis tegutsev kaasaegse muusikateatri helilooja lavastaja apergis etendusega mahinatsioonid ning lisaks neile on võimalik vaadata ka veel etendust, flamm ning tänavust nüüd festivalil kommenteerib üks festivali kunstilisi juhte Erkki-Sven Tüür. Sellise kulla karra ja sametise ooperiga ei ole enamuses nendest etendustest, mis selle festivali jooksul lavadele jõuavad, väga palju midagi tegemist, pigem see oleks just niisuguse väga aktiivselt sima eksperimenteerima ja samas mitte kedagi külmaks jätva diaatri muidugi rõhuga muusika sealjuures, ehk siis muusikateatri presentatsioon ses mõttes on, muidugi võib neid kõiki nimetada ka tinglikult ooperiteks, sest et lõppude lõpuks, kus on muusika sel määral kaasatud siis noh, mis ta muud on, paneks aga ikkagi minu nagu sisetunne ütleb, et et seekordne nüüd festival ongi rohkem nagu teatrifestival, millesse on väga tugevalt haaratud kaasaegne muusika, aga just rõhuga ikkagi teatraalsusel ja multimeedial. Ja muide ka toimumiskohad reedavad ju sedasama, et inimesed, kes on leidnud üles no 99 või Von Krahli või ka Kanuti Gildi seal need kõik toimuvad ja pluss siis veel Salme kultuurikeskus, kus toimub ainer Kööbelsi etendus, Need on suhteliselt värsked projektid, kõik käinud väga mitmel pool maailmas festivalidel siin, nii sel aastal kui ka möödunud aastatel ja saalid on olnud täis publikupoolne. Vastukaja on olnud väga hea ja samuti ka pressireaktsioonid, aga siis Aime Ködersist. Eks ta on üks väga omapärane helilooja, sakslane 52. aastal sündinud ja kõige rohkem samuti on tähelepanu pälvinud siis niisuguste uuenduslikke muusika- ja teatri PS projektide loojana. Üle maailma mängitakse teoseid. Plaadifirma ECM on salvestanud väga palju tema teoseid ja tema taust on ka küllaltki. Ma ütleks, mitte akadeemiline ses mõttes, et ta on olnud muide nooruses ühe majaskotijat koos praeguse Saksa välisminister Joscafissariga, mis on väga markantne detail olnud sotsiaalselt väga aktiivne. Tal on proge-rocki kogemust, on mänginud progerokibändis kassiber klahvpille ja kitarri ja veel üks huvitav seik. Tuleks kindlasti lisada, et 71. aasta toona Washingtoni festivalil esines ta sellises freejazziprojektis kummalises koosseisus, kus siis lisaks Don Cherry Le ja Ainar Kööbelsi saksofonist Alfred hardile mängisid Kooser Christoph Penderetski, Witter protsmann, William Browder pool, Rutherford, han, Benninkja katel, ripp, tal need on nagu vürtsiks antud välja käidud niisugused faktid, mis ei näita muud, kui seda, et mees on väga avatud, mõtte ja meelelaadiga väga head koostööpartnerid. Kui nüüd me tuleme siukse orkestraalse ja suure ansambli poole peale, siis näiteks London sümfonietta või Ensemble Modern. Siin on tegemist. Lavastusega, mis on siis viimane osa triloogiast ja tegemist on väga tiheda koostööga näitlejaga ega lavastaja Andrejev Williamsiga, kes on ka seatud näiteks Kauris Mägiga, millest sa nende ühine koosta, räägime erarikkiorit. Jaka on siis Austraalia aborigeenide väljend, mis kirjeldab kirglikku igatsust millegi järele, mis on kadunud. See on nagu mingi ängi, melanhoolia seisund. Selle etendusega viiakse meid niisugusesse mõistatuslikku või kujundirikkasse muusikalise maailma mille tekstideks on filosoofi ja kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Heljaskaneti lühikesed liikmed ja nende vahel, seal on siis näitleja nimetatud näitleja Andrew ilms vastakuti muusika publiku ja iseendaga, kusjuures tõesti, siin minu meelest Kööbelsi roll on just olla lavastaja ja, ja kasutades siis nüüd seda moodsat väljendit kuraator, sest ta on pannud väga erinevad muusikapalad siin alates Ravelliste Šostakovitši kuni Kevin George marini välja. Ja neid kõike esitab väga virtuaalne mundriaan, partetkelbli kvartett. Ses mõttes see on uute suhete loomine ja nendel nendel suhetel, siis põhineb etendus. Kõneles helilooja Erkki-Sven Tüür nüüd, festivali raames esietendub 20. oktoobril Von Krahli Teatris Märt-Matis Lille uus kammerooper. Indiate uurimine ja klassikaraadiotelefoniliinil on helilooja Märt-Matis Lill, kes kommenteerib ooperit lähemalt, millele viitab sinu kammerooperi Pealkiri, hindate uurimine? Ta on selline kompromiss, tean mingis mõttes, et väga raske oli seda pealkirja leida paljudele ideedele, mis kõik kokku põimida aga see on võib-olla selle etendused, kes siis mis on teine vaatus, mille aluseks on suuresti hispaania pree Sester partalamialas kaasase kroonika mis on siis eesti keeles võiks kõlada kuidagi nii see pealkiri, et lühike ülevaade Indiat hävitamisest ta mingis mõttes räägibki nagu hävingust üleüldisemas mõttes ja tõesti võib-olla nagu laiemas filosoofide sammas mõtteski, et et see ei piirdu ainult siis konkreetselt selle konkistaga Lõuna-Ameerikas, 16. sajandil ja hiljem või kasvõi 19. sajandi Põhja-Ameerika indiaanisõdadega, mis on ka kolmanda vaatuse selline keskne teema, vaid et mingit pidi need peategelased, kes siis kõiki neid vägivallategusid, manitsus muid asju läbi viivad, et mingit pidi Nende hingeellu vaatab, mis nendega toimub, kuidas järk-järgult nad kaotavad oma ideaalide ja muutuvad nagu sellisteks tühjadeks kõlestunud inimesteks. Minul selline sõnalembus on seal kindlasti väga oluliselt näha, kui ma sõna osakaal on isegi suurem kui muusika oma ja tegelikult noh, ma arvan, see, mis seal muusikaga üldse juhtub, on, ongi nagu selline omaette liim. Et mingis mõttes lugu on aga lugu ooperi hävimisest. Et selliseid ooperlikud elemendid, mis alguses on seal selgelt olemas, need järk-järgult justkui nagu lahustuvad, et ütleme, selline hävingu lugu toimub ka sedapidi Kas need tegelased selles ooperis näiteks kaks kangelast, kaks kurtuaalsed rüütlit, keda sa oled välja tulnud, kelle teksti nad siis õieti räägivad, kas Walter Wonder googel Vaide või Gioom tellurri või, või kelle tekst nad edasi annavad? Nad annavad väga palju erinevaid tekste edasi, et seal on näiteks kõige rohkem kasutada kuldseks ohvriks roosseri kämbe lugude lõik originaaltekstina siis ütleme, see vappermandan paugele Vaidadest ja mõned teisedki, aga aga see kõik on ikkagi üritatud selliseks mingiks üheks tervikuks muuta, et mingis mõttes on nad siis ka edasi minu ja, ja siis ka jalg, on see mõtteid ja nägemusi ja tegemist on lihtsalt tohutult nagu kireva tervikuga ja taotluslikult, et noh, mul on tunne, et ma olen sinna sisse pannud väga suure osa, mida ma üldse nagu teinud olema just nimelt žanriliselt, et seal on nagu väga-väga erinevaid stiile, sanda põimuvad omavahel ja see on ka nagu taotleda, et sellest tuleb selline tohutu külluslik, kirev ja pulbitsev pulbitsev tervik, mida ma nagu siiamaani võib öelda poleks teinud, ei olegi, et mul on ikka tavaliselt väga ühtses stiilis asjad, aga see tuleb nagu selles mõttes väga, väga, väga erinev. Kõneles oma uuest ooperist helilooja Märt-Matis Lill ja tema ooperis stilistika küllusest annab aimu ka see, et lisaks näitlejatele osalevad siin Taavi Tampu, Mati Turi, kammerkoor Voices, oles džässtrio Tallinn sümfonietta ning kammeroopereid, lavastab Mart Koldits. Klassikaraadiosse salvestab kaamera ooperi nüüd festivali teisest esiettekandest. Mart Kangro, Taavi Kerikmäe ja ansambel luu. Harmooniast tuleb juttu klassikaraadio esmaspäevases saates järjehoidja ning järgmisel nädalal klassikahommikutest saatega ülevaatajat teistest etendustest, mida on võimalik nüüd festivali jooksul vaadata. Üheksandast 11. oktoobrini toimus Tartus juba neljateistkümnendat korda vanamuusika festival nimega orientet oksident imele kohane kuulsimegi, sealt muusikat nii lääne kui ka ida poolt. Kui ida poolt alustada, siis kahtlemata tähelepanuväärseim. Sellel aastal oli kaukaasia muusika osakaal mida varem Tartus vanamuusikafestivalil just kõlanud Polegi kuulsime seal armeenia rahvamuusika kontserti ja ka gruusia laule Euroopa poole pealt. Võib-olla enim kõlas Andaluusia Hispaania muusika, aga ka muid keskaegseid palu. Näiteks faas koola tartust esitas istampiisid ja laule kantiigalt Santa Maria kogumikust ja ansambel litsentsi poeetika esitas ka mitte siis ainult hispaania poolsaare muusikat keskajast, vaid ka natukene kaugemalt Vahemere kallastelt mängides seda keskaja muusikat üsna araabiapäraselt. Kohati. Võib-olla kui rääkida sellest, mis festivalil kõige enam tähelepanu köitis, siis siiski paneksin kaks põhilist rõhuasetust kahele kontserdile, need on Ahmadalhatiivi uti ehk araabia lauto soolokontsert palestiina meistri soolokontsert ja teiseks ka Armeenia traditsioonilise muusika kontserdi Levon Nonii ansambli kontserdi. Lev on temani on, nii, teame me kolme aasta tagusest ajast, kui ta Viljandi folgil esines suurema ansambli koosseisus, mille nimeks oli Šogacken. See Šogacken ansambel on üsna tuntud, esinenud siin ja seal. Ta kontsert, kus siis Lemon devanian oma kaaslastega esines, oli ka tõeline triumf võib-olla mitte publikuarvu poolest, küll aga sooja vastuvõtupoolest. Levandi mängib kõiksugu puhkpille, šiiblull Tarshvib kuu surra ja loomulikult tuk, mida me armeenia muusikust ilmselt kõige paremini teame. Ja lisaks kaaslased kuulsime ka laulu Artavast Melchior Jann laulis meile väga hingestatult just nii, nagu võib-olla lõunamaa poegadele kohane, aga kahtlemata peab ütlema Lewan demanianni puhkpillimängu kohta, et see oli väga suurepärane ja ka need pillid ise kõlasid niivõrd erinevalt. Põnevalt kohal oli ka kohalik armeenia kogukond ja tohutu emotsionaalselt tuli välja ka kontserdi finaal, kus viimases loos Armeenia mehed püsti hüppasid ja Tartu Ülikooli aulas tantsima hakkasid. Võib-olla sellist asja ei ole väga palju ette tulnud. Ja teiseks tähtsaks sündmuseks festivalil oli kahtlemata Ahmadal khatiibi kontsert, kes util andis meile sellise tulevärgi ääretult tehniline, aga selle tehnilisuse juures tohutult tundlik, jõuline, samas õrn, kuidas ta jutustas selle pilliga, nagu Tartu vanamuusika festivalile kohane ei koosnenud festivale ainult õhtustest kontserditest vaid enamasti jäävad muusikud terveks festivali ajaks Tartusse käivad teiste muusikute kontserditel ja hommiku poolikuti on juba aastaid olnud kavas ka loengud ei saanud ise kahjuks olla rohkem kui ühel loengul Armeenia muusika loengul mis oli väga hea koos muusikaliste näidetega. Loomulikult, aga inimesed rääkisid mulle, et palestiina vutimängija madal kratiibi araabia muusikast antud loeng olevat olnud ääretult hea. Ahmadelgati teatavasti elab Rootsis Palestiinas seda poliitilistel põhjustel minna ei saa. Jötebori teatri- ja muusikaakadeemias on ta õppejõud etnomusikolooge alal. Üks kontsert veel, mis kahtlemata tähelepanu väärne oli, oli ansambel Ruski laadi kontsert, mille nad andsid kahasse gruusia muusik kuga Raul Norošviiliga. Kontsert kandis pealkirja kirik mägioja kaldal koosnes iidsetest lauludest Gruusiast ja Venemaalt vaheldumisi siis vanavene kirikulaulud gruusia kirikule lauludega. Ehkki meie kõrvale oli see kõik eristatav palestiina vutimängija pärast isiklikus vestluses tunnistas, et tema siiski aru ei saanud, missugune oli gruusia muusika ja milline muusika. Niisiis jääme ootama siis järgmist festivali, järgmisel sügisel. Tartu kellade ansambel esitleb täna õhtul oma esimest CD plaati CD plaati stacaatavatšokk kaasa tutvustab Tartu kellade ansamblit. Dirigent Mari Tooming, minul ongi suur rõõm seda, seda siin tõesti täna öelda, et kellade kool Tartus on jõudnud plaadi väljaandmiseni, et me võime ka öelda, et meil on kaheksas sünnipäev praegusel sügisel ja see on võib-olla paras aeg, et et väike teetähis, näitamaks kaugele me oleme jõudnud ja kuhu edasi liikuda, et kindlasti on see ka just nimelt koolile märk sellest, millist tööd me oleme teinud ja, ja millised toredad noored Me oleme oma koolist välja kasvatanud, palun tutvusta paari lausega kooli, Tallinna kool saab sellel sügisel kümneaastaseks ja kaks aastat hiljem siis loodi samasugune kooliga Tartusse, kus õpetatakse muusikalugu klaverit, Naudi tundmist ja, ja kellamängu ja kõik need kaheksa aastat, siis me oleme kogu aeg vaadanud imetlusega Tallinna poole ja saanud sealt muidugi siis suurt tuge ja, ja eeskuju, et võib-olla siinkohal ma Tänaksingi Aivar mäed, kes on nende mõlema kooli juhataja, aga tõesti suure jõulise nõu ja jõuga anda too lapsi käinud, palju toetamas ja aitamas innustamas, mis on see, mis näib tartu lapsi? Kellade kooliõpilasi toob sinna kellade kooli õppima ja selles ansamblis osalema? Mina olen mõelnud, et ilmselt selline mõnus õhkkond, meie õppekava näeb küll ette muusikalist algharidust, aga see kõik toimub läbi kellamängu, mis on kindlasti niisugune, ma ei julgeks selle stressivaba jah, et juba juba instrumendina kellamäng on lastele väga. Ja see kõla on ikkagi ka väga paljude meelest ja ka minu meelest väga kaunis ja hea, mis kohe kutsub mängima, kellede ansamblis on praegu 11 liiget, et see on niisugune paras paras arv ja kuidas sellele esimesele CD-plaadile kava sai valitud, kuna vaatan, on tõesti selline peatuspunkt mingil mingil hetkel ja Etkan vaadata ennast kõrvalt, siis sai neid lugusid valitud tõesti oma lemmikud ja sellised, mis ka võib-olla publikule võiks rohkem meeldida. Pealkirigi sai ühe loo järgi Stakaator Koso, mis on meie repertuaaris küll olnud juba pikalt, aga seda enam on ta meie lemmik. Samuti on meil näiteks salviniooni madadcio või ka siis roosa panter, nii et seinast seina meie lemmikud ja toredad lood, mis kelladel vahvalt kõlavad. Plaadil on kokku 13 lugu, nagu mainitud Albiniooni, siis veel kõlab siin Bach, Foree, Schubert, triig ja mitmed-mitmed, teised heliloojad, tart, kellade ansambli esimese CD esitlus toimub, et siis täna õhtul Tartus Jaani kirikus algusega kell 19, keda ootad kontserdile kõiki meie endisi ja praeguseid lähvassi, fänne ja kõiki, kes vähegi kellamuusikast lugu peavad, et olete alati teretulnud ja rõõmu kaotame? Aitäh Mari Tooming selle intervjuu eest ja soovime õnne Tartu kellade ansamblile, kes esitleb siis oma esimest CD plaati täna Tartu Jaani kirikus. Teisipäeval avati Gustav Ernesaksa renoveeritud oru tänava kodu. Aastaid tühjalt seisnud maja omandas Eesti Kultuurkapital Ernesaksa pärijatelt 1997. aastal. Möödunud aastal alanud renoveerimistöödega on nüüdseks siis Eesti kontserdi ette võtta lõpusirgele jõutud. Kultuurkapitali ja Eesti kontserdi vahel sõlmitud lepingu kohaselt kannab maja eest hoolt Eesti Kontsert ning Ernesaksa maja hakkab edaspidi olema Eestit külastavate välisinterpreetide majutus. Kaks. Kõik numbritoad kannavad läbi poegade Eesti rahvusmeeskoori, dirigent juhtidena tegutsenud väljapaistvate eesti koorijuhtide nimesid. Ernesaksa kabinetist esimesel korrusel on koostöös teatri- ja muusikamuuseumiga saanud mälestustuba, mille eksponaatidest peaks olema tunda eesti laulutaadi kohalolekut. Ja taasavamisel viibisid ka Gustav Ernesaksa õpilased ja koorijuhid. Areng teie olite Gustav Ernesaksa õpilane, lähedane kolleeg ja inimene. Mida arvate teie taas avatud Ernesaksa kodust? Ja ma arvan, et kui ei oleks meil Aivar Mäe, et siis see maja oleks võib-olla ära lagunenud. See on mees, kes oskab administraatorina ja niukse korraldajana näha homset päeva väga selgelt ette ja ja see, tõesti, see maja oli vahepeal niisuguses väga masendava olukorra, sest ma olin ka aasta tagasi seal, kui kui seda asja hakati seal jaama, siis see oli ainult seinad. Kahju, et see on tühjaks tassitud ja maha müüdud, see osa on tagasi toodud ja osanud tagasi ostetud, nii et see on üks niisugune kohutav negatiivne ilming. Vähemalt praegu on ta väga hästi renoveeritud ja praegu oodatakse esemeid, mis on läinud kaduma siia-sinna, et nad saaksid jällegi oma koha seal majas ja see on mõeldud väga ilusti, sellepärast et, et ma ei mäleta, kas seitse või kaheksa või rohkem neid tube seal, mis on nüüd mõeldud Eesti kontserdikülastajate solistide, leia muusikutele, kes sinna tulevad, et nad saaksid seal soovi korral ööbida ja ma arvan, et see on omad uraja fluidum, mis selles majas on, et see võib-olla kaldub ka üles seda, räägib sellest oma maal. Missugune see meie lauda tulija, kus ta edasi, mismoodi kõik toimus need suured tänud neile, kes selle maja ta on nüüd aasta otsa tegelenud. Minule suureks üllatuseks on seal tubadel oma nimed, näiteks ka Olev Oja, Kuno areng, Jüri varisti ja Ants Soots, Ants Üleoja, nii et Grammy, dirigent jäädvus minule meeldivaks üllatuseks ja kuna me varem kui Gustav Ernesaks elas seal, kui me käisime igal sünnipäeva eelõhtul 11-l detsembril tema juures, nii palju kui keegi sai, võimalik, aga peaaegu kogu klass, kes tema juures olid lõpetanud ja seal olid mõnusad ja toredad õhtut, kus ta meid järjekordset eksamineerija keeris ja, ja igasuguseid nalju nõkse välja mõtles. Meie eruditsiooni proovides, et kas ikka oleme õiget asjaajaja tegijad. Et nüüd tekkis ka mõtet järsku seda traditsiooni võiks jätkata, võib-olla siin teab mälestuskokkusaamisi tulevikuski korraldada seal oma õpilastega, noh seda rääkima läbi nendega, kes seda haldavad ja järsku saab midagi asjadele. Aga selles Gustav Ernesaksa toas, kus on tema asjad ja võib-olla ka kaminatoas, seal on ikka seda, seda tema vaja. On on muidugi nii, et see on suur aitäh nendele inimestele, kes selle täiesti selle maja väga hästi korda teinud. Eesti rahvusmeeskoor tähistab sel nädalal lõpul oma 60 viiendat sünnipäevakontserdid toimuvad täna kell seitse Pärnu kontserdimajas ja homme kell kolm Estonia kontserdisaalis. Kontserdile on antud nimeks, mis on rammi, siis palusin stuudiosse dirigent Ants Soots i. Ja kõigepealt poleks lahti rääkida, mis on siis rammisiis, mida kontserdikuulaja saab teada. Jah, hakkaks sellest peale, et nii nagu inimesi elus, kes 50 ja 60 on hästi tähtis ja 70 ja sealt edasi on tähtis millegipärast nagu 65. Ei ole võib-olla selline tähtpäev, millal raporteerinud oma paraadsaavutusi. Ja nüüd me lähtusime ka sellest, et me ei võta eesmärgiks endale mingit suurt kava teha spetsiaalselt selleks puhuks ja mitte ka muid ettevõtmisi väga pingutada, mitte et me ei viitsiks, vaid alles oli Ernesaks 100, väga suurelt ja RAM 60 oli suurelt, et kõik rammid, ka seonduv tema ajalugu on olnud väga põhjalikult, nagu üldsuse silme ja kõrvade all. Too otsustasime tähelepanu keskenduda rokenkoorilauljale, et me raporteerime kooritegudest ja saavutustest, kontsertidest ja kavadest. Aga kes on see laulja, kes Ta on teinud ja kes seda kõike teeb, nüüd iseasi, palju nüüd kontserdi formaat, seda kõike võimaldab aga üht testika, sest meil on vahvaid soliste, mitte ainult vokaalsoliste, tuleb välja, saame välja panna, ühe luua. Ja meil on kaks hästi toredat ansamblit, Kuninglik kvintett ja ansambel improlo mille nimigi ütleb, et ta tegeleb improvisatsiooniga. Ja kogu see vaim ja fantaasia, mis sealt tuleb, see vastandub hästi huvitavalt, koorilaulule. Ja eks leiame veel võimalusi, kuidas rahvale kuulajale oma lauljat näidata. Siin on tõesti mitmed solistid mureks, lobet saab kuulata Aleksander Mihhailov hitt. Kollarivikul Andres alama, Jaan grivel, Siim Sellis, meie kauaaegne partner, saadabki oreli kui klaveril ja kogu seda kontserdijuhi, Palo rammu. Kavas on nii Eesti muusikat, ka muud muusikat ja ma usun, et ega kontserdipublik ei tahagi alati alati saada uut kava, vaid vaid rammil on ju selliseid toredaid laule, mida, mida alati tahetakse RAMi esituses kuulata. No mina isiklikult sain viimati elamuse näiteks Kuno arengu juubeli kontserdilt läinud pühapäeval, kus RAM esitas taas pikselit Tanja, nii et külmajudinad jooksid. Aga millised on sellisest vanemast repertuaarist kavas sellel 65. sünnipäeva kontserdil? Eks me pidasime silmas seda mingit rammile väga tähenduslikud nimed, et nad kindlasti peegelduks meie kontserdikavas, nagu Kuldar Sink eemaldab Ester Mägi, Eduard Tubin kindlasti loomulikku, Gustav Ernesaks, loomulikult Veljo Tormis, aga Konstantin Türnpu, Alfred Karindi ja lauludega vareeritud. Kindlasti on siin palju äratundmist, aga võib olla ka mõni on ajapikku ja võib-olla ka tänamatult jäänud niimoodi unustuse hõlma, mis väärib uuesti esitust. Aga see kava on mingis mõttes ja teadlikult selline mosaiik ja eklektiline, ta ei võtagi endale eesmärgiks mingit väga kindlat dramaturgiat jälgida ja võib-olla ka selle tõttu iga solist ja iga laulja ja ansambel ta saaks ennast näidata just selles elemendis, mis temale kõige kohasem on, nii et siin on siis nii lääne autorid ja ka ütleme kergemat stiili mõnedes ettekannetes on ka rahvalaule, mitte sugugi Eestist. Aga see on kõik selleks, et iga individuaalsus saaks ennast avada. Ja ilmselt ka selleks, et publikul oleks tore kuulata. Igatahes mulle tundub küll, et rammi selle kontserdikava on väga huvitav. See on siis rammi 5974. kontsertmisse ramm annab Estonia kontserdisaalis pühapäeval kell kolm ja sellest kontserdist teeb klassikaraadio ka üle kanda. Homme on erakordne võimalus osa saada suurest rahvusvahelisest kooride pidustusest. Nimelt homme toimub Oslos Norra raadio stuudios Euroopa Ringhäälingute Liidu pika traditsiooniga raadiokonkursi Let Piiposing finaalkontsert. See on erakordne konkurss, sellel on pikad traditsioonid, seda korraldatakse iga kahe aasta tagant üks kord ja konkursi üks eesmärke on propageerida koorilaulu raadioeetris. Konkursi teine eesmärk on EBU liikmetele anda võimalus tutvustada oma maa koorilaulukultuuri võimalikult suure auditooriumi ees. Osaleda saavad sellel konkursil ainult isetegevuskoorid ja mõõduvõtmine, käib kolmes kategoorias lastekoorid, noortekoorid ja täiskasvanute koorid. Tähelepanuväärne on asjaolu, et žürii ei kuula koore mitte saalis koos publikuga vaid raadio stuudios kõlarite kaudu, et siis hindamine oleks võimalikult raadiokuulajapärane. Eesti osaleb sellel konkursil neljandat korda ning tänavu läheb võistlustulle meie esindajana vanalinna muusikamaja tütarlastekoor. Selle koori algsest koosseisust on tänaseks välja kasvanud kaks ettevalmistuskoor ja kontsertkoor ja vilistlaste eest on moodustunud ka omaette neidude ansambel. Koori peadirigent on Maarja Soone, kes hommega dirigeerib. Koormeister on Andres Lemba ja hääleseadja Anu Aimla. Lisaks Eestile võistlevad homme Poola, Sloveenia, Kanada, Austria-Saksamaa, Läti, Soome ja Norra koorid ning võitja saab endale rändauhinna hõbedase roosikarika. Niisiis homme õhtul kell üheksa kõik raadiote juurde, sest otseülekanne konkursilt leto Piiblussing algab siis. Selline saigi tänane heligaja, millele tegid kaastööd Annika Kuuda Mirje Mändla, Liis kolle, Tarmo tabas Hedvig Lätt, Kersti Inno ja Marge-Ly Rookäärmaterjali seadsid saateks toimetaja Tiina kuningas ja helioperaator Helle Paas. Täname teid kuulamast ja soovime teile ilusat nädalavahetust. Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetti. Mis teile sobival ajal sobival ajal sülgaja?