Tere, head kuulajad. Vinüülivabrik on uus saatesari vikerraadio keskööprogrammis, kus Jaak Ojakäär tutvustab Tõnu Ojakääru plaadikogu, kuhu aastakümnete jooksul on kogunenud 10000 helikandja. Viimasel ajal on järjest rohkem märgata nostalgiat just nende vanade suurte LPT järele mille kaantel oli piisavalt mahtu lausa väikese kunstiteose tarvis ja mille sees olev plaan võib küll kuulates veidi krabiseda, aga seegi on omamoodi armas. Ja sellest plaadikogust leiab sellist muusikat. Aplaylistide ajastul pole ammu kuuldud, aga mis pole sugugi halvem, kohati ehk paremgi. Selle oma saate alguseks, mõtlesin valida ühe loo LP-elt, mis on ilmunud aastal 1988 ja selle on välja andnud kaks venda, Wave, kruusin ja don kruusin ja teem kruusin on vast ehk veel tuntum, kuid on kuna tema on kirjutanud väga palju, väga head filmimuusikat. Ja see lugu on selle poolest huvitav, et, et asjad ei ju seda kuulsite nimelt vikerraadio keskööprogrammi kujundus on just nimelt Don kruusini plaadilt ja see on vist kuskil üle 10 aasta tagasi valmistatud meie toredate operaatorite poolt, kes ele puhastasid kenasti ära ka. Aga ma mõtlesin, et võib-olla oleks raadio kuulajatel huvitav kuulata seda lugu tervikuna, kust see kujundus välja sai võetud ja siin on juba kõik need krabinat ka peal. Ma ei tea, kui paljud praegu veel mäletavad sellist ühendust nagu Varssavi pakt. See oli Ida-Euroopa selline sõjaline kooslus, aga Ida-Euroopa lagunes teadupärast ju ikka samal ajal kui, kui Nõukogude liit ehk kusagil seal 90.-te alguses. Ja tuleb tunnistada, et selles toonases Ida-Euroopas tehti ka päris head muusikat, näiteks Ida-Saksamaal. Näiteks võib tuua sellise mehe nagu Manfred Krug, väga hea laulja, väga hea džässitunnetusega. Ja tema oli muidugi üks neist meestest, kes selle Ida-Saksamaaoluga päriselt ei kohanenud ja no oleks ikka Lääne-Saksamaale ära juba enne, kui see ametlikult lubatud oli. Jäine, kui Saksamaa ühines. Aga nüüd üks näide, see on vist juba 71.-st aastast, kus ta esineb koos Günther Fischeri ansambliga ja igati tore ja Jatsukas lugu. 70.-te aastate algul tuli Valter Ojakärul pähe mõte hakata kirjutama raamatut popmuusikast ja kuna tal oli väga palju kirjasõpru üle maailma siis saatsid nemad talle meelsasti kõikvõimalikke plaate, et ta saaks neid ansambleid ja lugusid kuulata ja selle järgi oma raamatut kirjutada. Ma vaatan praegu ühte suurt duubelplaat, vaata, ma pean neid plaadiümbriseid kavist kirjeldama, sellepärast et Elpeedel on, et tõesti vahetevahel väga-väga sellised vaimustavad. Rokk vaster on plaadi nimi, siin peal on üks suur kulturist, kes pingut oma muskleid aga plaadi sees on siis duubelplaadi sees on tervelt neli plaat. Ja seal on kõikvõimalikke ansambleid, alates laadswatenteersist ja lõpetades viimase neljanda plaadi viimase looga. On selline mees nagu Alice Cooper ja paluks mitte segamini ajada Alice Cooperiga. Sellepärast et Alguuper kirjutatakse. Esiteks perekonnanimi K-tähega Tseepiga ja see on üks selline mõnus kantrirokk lugu nimega kantriraud. Ja mis muud, kui paneme sellegi krõbiseva loo mängima. Jääb üle veel öelda niipalju, et äsjakuuldud loo autor oli Taylor. Aga LP plaatidel me ei kuule alati ainult muusikat, vaid ka muud huvitavat. Ja siis, kui tuli see kuulus stereo sound välja 60.-te alguses, ma mäletan, et see oli ka üks esimesi plaate, mis Valter Ojakääru plaadikogusse sigines. Selle saatis talle vist Ameerikast, üks hea tuttav on nimega Philips present Super stereo demonstration. Ehk siis on siin kõikvõimalikke heliefekte sketše muusikat ka loomulikult. Aga üks väga vahva sketš on minu arvates see, kus on üles võetud üks väga-väga väsinud müügiagent, kes üritab ühe väikelinna väikeses hotellis magama jääda. No ja kohe kuidagi seda ei õnnestu, sellepärast et igasugused segavad tegurid tulevad juurde. Ma arvan, et seda tasub kuulata. Jääb koju Ledurramäe. Siin SSL dialoog sammue NK Trei. Nonii kurvasta, juhtus siis selle müügimehega, kes jäi magama just hetk enne seda, kui äratuskell helises. Aga läheme edasi järgmise plaadi juurde. Ja siia on Valter Ojakäär oma korraliku harjumuse kohaselt ikka kirjutanud numbriga juurde ja see number on 2862 näiteks. Väri mäni lõu on selle plaadi esineja üks esinejatest ja see on isegi veidi erisugune, võib-olla tema tavalisest loometeest, sest et kui kõik teavad teda selliste naiste võrgutajana ja kaunite ballaadide lauljana, siis siin ta on löönud kampa väga paljude tuntud džässmuusikutega nagu Endžeerimaaliganschelli männ, Zoozluvivieer vil meis ja teisigi, aga loomulikult ka mõne tuntud džäss vokalistiga. Ja nüüd ongi meil võimalus teile kuulata, pakkuda kahte laulu, esimese esitab ta koos säärewooniga ja teise juba ise. Ja, ja siit tuleb välja ikkagi see tõsiasi ka, et ta on päris hea klaverimängija, samuti ka džässi stiilis. Ja nüüd läheme edasi järgmise plaadi juurde, mille nimeks on uus U of kantri ändu Esther Music ehk kes on kes kantrimuusikas. Ja siit plaadi pealt leiab tõesti terve rodu tuntud nimesid DNS-i, Journey, Ford, reetseemson, Ferlil aski, Wanda Jackson, soni jams, Charlie Luviin Miller ja oi, neid on veel palju. Aga valisin siit välja Bacouensi koos tema ansambliga bakalaureus. Ja see on üks väga mõnus ja ergas lugu nimega ajun katet Tiger Paide Chail. Ehk olen tiigrist sabast kinni saanud, aga see ei pruugi alati mitte see kõige parem variant olla. Muide, võin öelda veel nii palju, et see plaat kuulub minu ema lemmikplaatide hulka. Tänases saates oli juba juttu Ida-Euroopast ja Varssavi paktist. Tšehhoslovakkia oli ju ka kunagi selle liige ja see oli päris päris karm aeg aasta 1968, me kõik mäletame seda, kui vene tankid Prahase sisse tulid. Ja enne seda oli Tšehhimaal kasvanud selline väga andekas lauljatar, kelle nimi on Marta kuubishowa. Ta on sündinud esimesel novembril 1942 Jeske pudewitchez. Ja ta tegi päris korraliku karjääri. Aga paraku see lõppes või noh, ütleme nii, et ei lõppenud täielikult, aga katkes just nimelt selle 68. aasta sündmuste tõttu, sellepärast et tema oli igal juhul väga rahvuslane ja tema vastustas kogu seda Nõukogude võimu. No niivõrd kui see nõukogude võim seal oli ikka väga tublisti. Aga mida veel võiks tema kohta siis öelda, et 1967. aastal sai ta esimese kuldse ööbiku, mis on üks Tšhehhi suuri laulu auhindu. Ja tema laul, palve? Ta eest saigi riigi okupeerimise järel 1968. aasta augustis rahvusliku vastupanu sümboliks. 1969 võitis ta teise kuldse ööbiku ja abiellus režissöör Jan neemetšiga. 1970 sai veel kolmanda kuldse ööbiku, aga seda juba nii-öelda põranda all. Sellepärast et veebruaris 1970 saida täielikku esinemiskeelu. Väidetavalt seetõttu, et tegelevad pornograafiaga. Ja seda jutumärkides tõestati kolme foto Montaažiga. Ta andis kohtusse Subrofoni direktori rabali võitis, kuid esineda sai jälle alles peale sametrevolutsiooni 1989. Nii et selline siis Marta kovitšova saatus, aga praegu üks laul, mis on kirjutatud enne neid 68. aasta sündmusi. Ja seal võib-olla ei olnudki kõik veel nii nukker ja kurb. Viimane vaatamine jääri. Ma vaatan jaamatusega, et ma ei ole tänases saates mänginud veel ühtegi eestikeelset laulu ja Mehmegi, seda praegu ka sellepärast, et kõigepealt tuleb üks eestikeelne jutt aga siis ka üks eestikeelne laul. Aga ma jätan sissejuhatuse juba kellegi teise hooleks. Sõna on Priit Aimla. Tere, kui ma sain teada, et ma võiksin valida välja ühe plaaditäie nalju siis ma mõtlesin, et seal naljaasi on ju aastate jooksul jagatud näitlejatele vägisi pihku mitmesuguseid lugusid. Aga võta näpust, tuleb välja, et kõik nagu ei sobi. Osa on tehniliselt kõlbmatud osa temaatiliselt. Ja mõned ei kõlba nagu suhtumise poolest. No saate isegi aru, ainult fotograafias kehtib niisugune põhimõtteliselt enne ilmutateks ja siis kinnitatud. Teatud kadu on päris loomulik, sest kui me loeme teadmikust, et 40 protsenti Eestimaapinnast on kaetud metsaga, siis on ju võrdse jaotuse põhimõttel päris selgelt kaks viiendikku meie ettevõtmistest peab metsa minema. Nii et midagi jäi puudu ja ma pean selle puuduva osa praegu ära täitma. Ma võtsin kaasa ühe näputäie valitud teoseid. Õhukesed on nad sellepärast, et oma meelejahutaja aastate jooksul olen ma õppinud nii hästi kärpima, et ma kirjutades üha halvemini, toimetan üha paremini. Nii et mõned lood on lühemalt kui pealkirjad ise. Seega on tegemist mitte ainult valitud, vaid ka nülitud teostega. Vesise pisikesed süütud naljakesid jõulutäht. Jõuludest on meil järel ainult täht, kõik muu on ära näritud. Soovikontsert, palun laske meie kollektiivile vikerviise marsooris Jaminuris. Meditsiin võtke üks kolmandik valget, kaks kolmandikku punast kärbseseent ja ei köhi enam iialgi. Rivaalid me tehastes ja vabrikutes on niisugused sisseseaded, mis võiksid vabalt võistelda välismaa omadega. Ei võistle lihtsalt sellepärast, et mis see üks ja sama firma iseendaga ikka konkureerib. Laiatarbekaup ka laiatarbekaupadega on jumal tänatud, lõpuks kõik. Ometi ühel pool jääb ainult üle kahetseda, meie teiega oleme teisel pool. Reform aastaid on räägitud, et midagi nagu peaksid tulema. Igal esimesel jaanuaril ja esimesel juulil, rahvas ohkab kergendatult. Mööda läks. Nad, narrid arvavad, et see kõik on seotud ümmarguste kuupäevadega, nad ei tea, et tegelikult kaheksandat kaheksandal kuupäeval natukene niimoodi lõpuks siis toimub. No mitte midagi hirmsat ei ole, lihtsalt võib olla tegu, mingi põrandad, 30-st kaovad müügilt ära. Nelja rublastega jääb nagu ennegi riik seda asja enda peale võtta, tähendab kogu lootus on erasektori peal. Liiv rublast peale kirjutatakse kuldsete tähtedega tagasi pole vaja. Ühe rublastega on keerulisem süsteem, nagu me teame, on viimasel ajal tõusnud päevakorda üha tugevama kontrollisüsteem ja kui tullakse näiteks uurima, kas teie vaip mahub teie palga sisse siis kui katusevaip kümnelistamis ajalistiga, siis no vaevalt kellelegi palk vastu peab. Järelikult selleks on vaja ühelisi, ühe rubla oli siis ma mõõtsin kodus ära, mahub ühe ruutmeetri peale seda 70 tükki. Nii et üheliste ringkäik peab säilima, ilma et keegi topiks neid vahepeal rahakarpi või hoidku jumal sellest sukasäärde. Mistõttu uutel Ühe rublalistel, mis hakatakse 20.-st kuupäevast välja laskma trükitaksegi rasvaste mustade tähtedega Pratchetti iibereid aitava Rich. Et asi oleks pisut lõbusam, siis kõlavad nende miniatuursete vahele mõned üksikud armsad laulud ansamblilt hampelmann, kes esineb koosseisus. Peakontsertmeister Jüri Aarma, muusikaosakonna juhataja Lauri Nebel ja peadirigent Kaarel Kilvet. Ta ei ots, töönädal. Ja selg oli mul päris must. Ladina vanni veel, lõin vahule, panin varbad, siis jäite rahule. Ihuriidest lahti, kiskusin ja multipann Nybiskusi. Seal kustus mustusi ja kõõm. Pea algas lustus ja minut, usk oli viimseni pühitu. Kogu king oli, eks lülitu nagu välk lõi sisse inspiratsiooni ja ma teadsin, oi, laul oligi loo. See laul oli, on Narvas oli tulvil, anti, joovad, maga vanniaugul, aga vanniaugul kork tuli pealt ja mu värss koos veega alla läks sealt. Torus alla val. See laul ei kyll iialgi trükis moleppe lauluke puhkrabilist mu leppe lauluke. Pool lembelaulukest. Roostes torru mobiili ja ma ei. Seal mulk suvad Olmo saad voolu ääreni täis ja ei maksagi joon. Möödunu talle alles mitte et tänu jagu juhtunud topp, olukord. Tema tuleb tagasi, laul ei kõhklema. Kunagisel Ida-Saksamaal olemas tänases saates juba korra käinud seoses Manfred kruugiga, kes küll hiljem läände läks. Ushi pööning on aga väga suurepärane džässlauljatar, kes vist ikkagi ei läinud läände niimoodi, et ma ei oska isegi praegu öelda, kas ta praegu, kuivõrd tegutseb, aga see plaate, mille praegu mängima paneme, on pärit aastast 1982. Ja tänase vinüülivabriku saate lõpuks võiks esitada küsimuse, kes on see trump petist, kes suudab võtta kõige kõrgemaid aitäh. Ja ma arvan, et väga paljud muusikakriitikud on ühel ja samal arvamusel, et see mees on Kanada päritolu Meinart, Farbsson. Ja siia lõppu siis Herbie Hancock i tuntud pala nimega kameeleon. Maynard Fergusoni bigbänd ja kuulake neid kõrgeid noote, need on täiesti vapustavad. Kohtumisele vikerraadios ütleb teile Jaak Ojakäär.