Ülekuulamine alustab ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Tänane ülekuulatav on igiõitsev kirjaneitsi, väikese printsi ajakirjandus planeedilt. Taan butafoorne pihiema elu lõputu muinasjutukaasaegses. Kas nõidade öö, valitsejanna verd norskaval mustal täkud või säravad ja teen elu ilusamaid? Kokku tooval pallil kas ingel või saatan, seda näitab tänane ülekuulamine. Ülekuulamine alustab ülekuulatav Ingrid Tähismaa tere päevast ega ka ülekuulamisele olete käinud muidu nii ametlikus kohas kuskil politseis, KAPO-s? Jumala abiga, mitte. Olete oma elu elanud õnnelikult ja seadusekuulekad absoluutselt väga hea. Seda enam on meil hea meel teid nüüd siin tervitada ülekuulamisel, nagu selgub, siis ülekuulamisel olete esimest korda. Ingrid Tähismaa tee kohta on öeldud. Meedia, printsess vastab tõele. Nii nad väidavad jah. Tundanud naabrincess, mis printsess, täitsa mõnus tunne, igal hommikul tulen üles ja lähen peegli ette ja küsin peegli käest, peeglike peeglike seina peal, kes on kõige kauneim meedia printsess siin maal? Alati igal hommikul, vastab sina Ingrit, sina. Kunagi ei ole selle peegli hääles olnud väikesti kahtlusevärinad sees. Muidugi, mitte loomulikult, kes saaks minuga võistelda? Isegi see jutt, et Anu Saagim on teist parem, parem ajakirja üles ehitanud, see teid ei kõiguta. Kes nii väidab, inimesed räägivad, inimesed tellivad ja samamoodi, nii nagu teie endist ajakirja kroonika tellivad inimesed just. Tõesti. Aga millegipärast ärge suuri silmi ei usu, et inimestel. Ei absoluutselt tellivad, ma ei kahtle selles, aga millegipärast on justin kroonika tiraaži vahe, neljakordne ma tellija numbritest ei hakka üldse rääkimast. Need ei ole sugugi märkimisväärset juhtil külla Kangro on ikka päris suur tellijate arv. Kui ma sealt töölt lahkusin, oli see vähemasti nii. Praegu andmeid muidugi öelda ei oska, teie prognoos on, et on kahanenud loomulikult. Ma ei usu, ei, miks? Selleks, et midagi ta õitseks ja kõik läheks endistviisi hästi. Olid tehtud juba enne minu lahkumist ettevalmistused, ehk siis nagu kõik lugejad on tähele pannud, on muutunud ajakirja paberi ja ja kujundus on muutunud. See kõik on, ma arvan, mõjunud hästi toote imagole. Ma ei planeerinud nii vara veel teie käest seda küsimust küsida, kuivõrd see lahkumine jutuks juba tuli, siis miks ikkagi lahkumine toimub, mis seal siis oli nõndamoodi, et ei saanud enam jätkata. Suurt kakluse käsid käsikähmlus. No te olete ilusti paranenud, ütleme selle peale, kui tõesti kaklus oli Ja ei, see oli nali. Aga miks ei võiks üks inimene lahkuda oma ametikohalt, kus ta on töötanud 10 aastat ja 10 kuud. Ma küsiks vastu, kas näib kuidagi ebaloomulikuna? See näib mingil hetkel ebaloomulikuna, sest andke andeks, aga me kõik uskusime, et Ingrid Tähismaa võtab hauda kaasa veel peaaegu et valmis kroonikanumbreid, et seda kuskil taevastes sfäärides toimetada. Oi taevas ma ei tea, miks inimesed nii on mõelnud ja, ja miks see nii kinnistunud see võrdusmärk minu ja selle ajakirja vahel, et. Iseenesest on see ju hea, et, et et nad nii mõtlevad. Ja võib-olla tunnevad minust ehk ka puudust teisipäeva hommikuti ajakirja avades, tundes mingi seitsmenda meelega, et see ei ole enam seepärast Ingridi lahkumist, et see teeb mu südamele selle sooja. Aga teisalt. Kui palju see mind arendab või, või edasi aitab elus, et ma olengi terve elu ühe koha peal ja ühe koha peale kinnistatud ning kõik muu, mida elu võiks pakkuda, jääb minust kaugele. Et ühel hetkel tekib see tunne, et sa oled teatavas vanuses. Et sa ei saa enam aru, mida omanikud tahavad. Ei, et, et sul on juba teatav eluga kogemus ja, ja sa näed, kuidas elu läheb sinust mööda. Ehk siis sa tahaksid proovida midagi muud ka elus teha peale selle, mis mida sa oled, noh, ütleme nii, et ülikooli lõpetamisest alates teinud ja, ja muidugi värskust on, on vaja ajakirja ja eriti sellisesse meelelahutusajakirja, et igasugune vahetus ja, ja, ja inimeste ümberpaigutamine on, on alati positiivne. Te praegu ütlesite mingeid tähismate ammendasite ennast kroonika juhtimisel. Ma võib küll nii öelda, jah, mul ei olnud enam seda värskust, mul ei olnud enam hommikul seda tunnet, et ma kohutavalt tahaks minna ja teha. Selle põhjus on see, et hakkas tulema liiga palju kõnesid kuskilt, et te teete seda ajakirja valesti. Lõpuks ikkagi taastasite liiga paljudele inimestele varvastele avasite konnasilmi ja haavu. Panite soola juurde ja ühel hetkel see ei meeldi enam kellelegi. Oi, kaugel sellest, ma arvan, et pole sõbralikumat seltskonnaväljaannete Eestis, kui on kroonika me olime hästi sõbralikud ja me saime kõigiga jube hästi läbi ja, ja see oligi meie trump. Aga ometi, te pidite ju ka aeg-ajalt vabandama, et olite valet vandunud või kirjutanud. Viimane, mis mul meenub, kui siis teie vabandus oli. Kroonika sees oli möödunud aasta detsembri alguses, kus Kroonikas ilmus lugu Jaan Tootsist ja Lauri Laasi abikaasast olevana klaasist Peterburi reisimist koos armurõõme maitsma sõiduaega veetmas. Ja aga see ei olnud üldsegi mitte põhjus, et mina oma kohast loobusin, et ja seda juhtub ikka seda juhtumit ka, et ükski inimene ei ole eksimatu, ükski meelelahutusajakirjanik ei ole eksimatu ja tähtis on see, kuidas sa oskad oma viga tunnistada ja seda parandada. Ja see viga sai ilusti parandatud ja tõepoolest nad ei ole paar tänaseni ei ole ühte heitnud, nii et kõik on meie poolt olnud korrektne minu minu poolt. Viimase sammuna peatoimetajana oli see väga korrektne. Ja öelge midagi inimestele, kes usuvad, et teid siiski aeti ära kroonikast, kes usuvad, et pärast ühte pikaks veninud päeva, mis lõppes koosolekus teie Lakrite nutetud silmi pärast seda ühel hommikul oli üks märjaks nutetud padjapüür rippumas teie aias. Mul ei ole selliseid tundeid, me lahkusime väga sõbralikult ja saan väga hästi läbi oma endiste kolleegidega ajama endiste ülemuste ja omanike esindajatega ja meie vahel ei ole üldse mingeid pingeid. Uusi pakkumisi nad teile samas süsteemis ei teinud. Ei, ma ei ütleks nii, ma olen käinud lõunal nii Mart Kadastiku kui Hans Luigega aga ma soovisin jääda oma unistuste juurde ehk siis viia ellu seda, mida ma olen mõelnud juba mitu aastat. Ja asutasin oma meediakoolis. Nii et need, kes minu juurde oma pakkumistega tulid ma olen neile väga tänulik, sest et. No mis kohtadele pakuti, too Kalevi meediadirektori koht, see oli ajakirjanduse luulu, SL õhtuleht lihtsalt tahtis, millest kirjutada. No kohal ma ju käisin ometi, mind ju nähti seal büroos, nii et mingil määral on selles loos muidugi tõtt pakutud. No ja, ja amp käisin, kohtusin, oli väga huvitav, põnev. Aga siin ma istun meediakooli omanikuna. Mis siis juhtus, pink ei pakkunud õiget peatoimetaja. Oi, ei, mitte midagi ei juhtunud. Ma jäin oma unistusele kindlaks, see juhtus. Elu24 peatoimetaja kohta pakuti teile ju ka, aga te loobusite sellepärast, et taaskord oma unistuse ellu viia. Jah, sest et ei ole mõtet ju hakata tegelema sama asjaga, millest ma just äsja olin loobunud, tunnistades ennast väsinuks. Et see ei ole see, mida ma teha tahaksin. See ei ole see, mis minu silma hommikuti rõõmustaks sest ma tahan teha midagi muud. See, et nüüd Anu Saagim sinna sain, tähendab seda, et elu 24 on see aadress, mida te oma arvutisse mitte kunagi sisse ei toksi. Oi, see tuleb ju iseenesest, kui avad Postimehe veebikülje, nii et ma ei toksikesega sisse, vaid ise jõuab minu minu arvates ja kuna ma vaatan Postimehe onlain uudiseid ja kuna Nendes uudistes on hästi vähe uudiseid nendes elu 24 uudistes, need on uudised, mitte millestki, siis ma pean tunnistama, et ma suhteliselt harva avan neid, ma näen neid pealkirju, mis nendel uudistel on ja mul on kõik selge. Ärge nüüd öelge, et ma just vaatasin, et ma lugesin sealt uudise rääkis mingist peost ja seal öeldi muu hulgas kohal oli ka Toivo oma dressipükstes, kus siin ei ole uudis, siin on täiesti olemas. Jah, just nimelt, et selliseid uudiseid on mõnes mõttes väga lihtne teha ja mõnes mõttes väga raske teha. Ma saan aru, et see oli praegu selline kahjurõõmus. Naer, et Anu Saagim läks sinna teema margi tühjade uudistega täitmas. Ma ei tahaks anda hinnanguid, igaüks elab oma elu täpselt nii, nagu ta tahab ja igaüks teeb seda, mis on talle südamelähedane. Ja mitte kellelgi ei ole õigust arvustada, kas see on õige vale küll, elu ise annab oma hinnangu. Diplomaatiline millegipärast. Olge nüüd, teie peakonkurent siiski. Oi mis mõttes minu meediakoolil ei ole konkurente. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tähismaa, Ingrid, Eesti kollase ajakirjanduse ja kahe poja ema. Tähismaa alustas oma ajakirjanduslikku tegevust juba põhikooli seitsmendas klassis, olles nii ajalehtedes Säde, Valga kommunist ning ajakirja pioneer, kaasautor kirja saatja. Esimene sisseastumiskatsed Tartu riikliku ülikooli ajakirjanduskateedrisse Tähismaal ebaõnnestus. Ühiselamus koos Ingrid Tähismaaga elanud lutikad tõmbasid plaanile kriipsu peale, on Tähismaa ise hiljem ajakirjandusele tunnis. Üle 30 läheb edasi täismaa Ülekuulatav kolleeg Silva ilmselt saaks meediakoolis muidugi kolme ja sellepärast, et jäätise küsimata põhiküsimuse. Ja ma pean lihtsalt siin siinkohal nagu ütlema haarima ohjadest. Ingrid Tähismaa, Anu Saagim. See on nagu kunagi olid. Anne Veski ja Marju Länik, eks inimestes elas nagu kujutlusvõimet. Need kaks daami ühes toas ei istu ühte õhku, ei hinga ja, ja samas lauas ei söö. On see nii või ei ole nii. Aga ei ole ka põhjust ju, ma ei ole kahjuks kohanud seda inimest väga pikka aega ja mul ei ole üldse kokkupuutepunkt. Aga siis ei oleks ka mingit huvi nagu vestlen asjadest natuke olete ajanud ühte asja ja selles mõttes okei, et, et võib-olla tõesti noh, numbrid ei olnud ju väga suured, aga, aga mingis mõttes just rockis ka, eksju kroonika kõrval. No kahtlemata, aga miks ma siis peaksin, nagu ma ei näe nagu kokkupuutepunkte? Igaüks ajab oma asja, igaüks teeb seda täpselt nii, nagu ta oskab, nagu talle on antud. Ja, ja nii on. Siin ei ole mitte midagi kommenteerida. Kas see võib olla nii, et elu 24 on nagu selline Anu Saagimi kroonikasse mine mise või kroonikasse jõudmise sellise vahepeatused, et, et mitte noh, võib-olla teha seda nagu vangerduste otse ja see võiks, võiks teile tunduda ebameeldiv. Kui ei, ma ei, ma ei oska seda kommenteerida. Miks ta peaks üldse nii mõtlema, miks ta peaks ütlema? Minu peale mu Ryanairi väge seda tahaks juhtida, eks ju ometi näidata, tõestada ennast. No eks see ole ikka rohkem omanike otsus ja omanike otsustada, et kes võiks suunda näidata ja kas see on jah, et jah, ma jätaks selle siiski ajakirjaomanike otsustada. Ingrid Tähismaa, mille järgi inimesed teid mäletavad, mis on see, mis, mis, mis teid, inimeste südames seal asi oli, see oli see selle tantsusaate tibukollane kostüüm või oli see selle ajakirja kroonika sama tibukollane vorm, mis nendel siiamaani tegelikult teie nimega seoses meelde tuleb? No, eks nad mõlemad kindlasti jah, et tantsusaade pani muidugi iile täpi, ütleme nii, et. Oli seal mingis mõttes, kuidas te ise mõtlete selle peale selline kroonika karjääri mingis mõttes nagu selline kasutame välismaalt Shanghai, see oli nagu selline tipp, kus nagu kõik oli absoluutselt kõige paremas korras. Jah, see oli väga tore kogemus. Ütleme selline võiks olla nagu selline planeeritud ideaalne, selline grande finaale mingil eluetapil. No selles mõttes see oli ju see oli ju meelelahutuslike kandle finalenda professionaalselt pakkusse küll pakkus selles mõttes aimu, et kuidas tehakse sellist saadet, näha seda lavatagust elu ja ja suhelda nende inimestega otse, mitte kui ajakirjanik, vaid kui üks osaleja. Te kahtlemata väga huvitav. Aga ma ei ütleks, et, et see on nagu ajakirja tegemise tipphetki seal ikka võib-olla et minu isiklik tipphetk. Kas see on nagu õpetas teile ka midagi nagu sisemisi, kas te saite midagi teada rohkem selle kohta, millest te ise olite pikka aega ajakirjandust ei näinud nii-öelda seda glamuuri. Noh, ma ei taha öelda, et te seda enne ei oleks näinud seda mitte kindlasti kindlasti olnud kogu aeg selle sees, aga mingis mõttes tekitas see nii-öelda Teisuga nagu uue olukorra, on mul õigus. No võib-olla see tõstis mind rohkem jah, avalikkuse ette, et kui ma enne olin see, kes juhtis oma ajakirja kabinetist ja ja Ta pani oma pilte kõige rohkem, et peatoimetaja veerule ja käis mõnes jutusaates kaitsmas kroonika huve siis nüüd olin ma rohkem eesti rahva oma ja et pärast seda kutsuti mind poliitikasse, küll võib nii öelda. Tõsi, mis parteis natuke rohkem ukse taga koputasid. Orav kraapis vaikselt. No ütleme nii, et sul on õigus Sobiks ju väga hästi, kui pikalt te kaalusite või ei võtnud seda üldse mõelda? Muidugi peatoimetaja kohta ei oleks väga lubanud ka sellist säravat parteikarjääri teha. Oi jaa, muidugi mitte, et siin oleks olnud valik, kas jätta meedia ja minna minnagi pea ees poliitikasse. Kas aga ma saan ollagi peast poliitik Kristen Michal ja tema meeskond on need, kes istuvad meediakooli esimeses tunnis andunud suu lahti ja pärast öelda võtavad vastu arve ja ulatavad ka parteisse astumise avalduse. Blanketti. Mul oleks väga hea meel, kui nad tuleksid kuulama seda, mida mul on poliitikutele öelda meediaga suhtlemise kohta. Aga, aga mis ankeeti puutub, siis vahepeal on ju jälle palju aega mööda läinud ja palju vett voolanud, et on ka teisi silmapiirile ilmunud, kes näeksid hea meelega printsessi säramas oma logo taustal. Kohalikel valimistel. Ei, ärge tehke nii, nagu seda ma praegu kuulsin, teie juttu ja ma juba näen vaimusilmas, mismoodi te äkki lähete sotside ridadesse, ärge palun seda nüüd küll, tehke. Ma olen otsustanud, et ma ei lähe poliitikasse, vaid ma alustan. Ettevõtluse ma soovitaksin alustada ministrikoha pealt, sest et see on nagu nii-öelda suurepärane poliitikasse tulemise vorm ikkagi Eestis ja on nüüd tegelikult viimasel ajal kontrollitud, sealt sünnivad, sünnivad nagu hilisemalt väga tugevad ja tublid tegijad. Ja ma olen natukene liiga noor veel selleks ma jõuan, seda kõike ma kõigepealt prooviks ise endale südamelähedaste asju teha. Muide, ma olen, ma olen sattunud lugema, mitte et ma seda väga sagedasti teeksin, aga ühte foorumit ja ühte nii-öelda kommentaariumi, kus arutati ja inimesed väga asjatundlikult muideks nii-öelda hinnates, vaadates, vaadeldes ja arutasid täiesti tõsiselt, et kes on Ingrid Tähismaa moenõustaja, sest et kõik on väga hästi paigas, kõik on nii-öelda suurepärane briljant ja siis seal nii-öelda pakuti välja mingit nagu variandid seda nüüd nimetada sellepärast et, et need nimed seal olid ja kui ma eksin, teen arutlejatele liiga, aga, aga vastake neile, kes teil annab nõu. Ma ei tea, kas ma nüüd valmistan teile või kuulajatele pettumuse, aga mitte keegi. Ma ise seisan hommikuti oma garderoobi ukse peal ja mõtlen, mis päev täna on. Täna on punase päev mustvalgepäev ja nii ma ise valin ja ma ei tea, kui õnnestunud need komplektid. Absoluutselt aitäh. Vahetame natuke teemat ja räägime ajakirjandusest, kuhu teile tundub, on jäänud Eestis hea ajakirjandus. Ütleme niimoodi, noh, ma saan aru, et küsimus on natuke segane, kuhu ta on kadunud, miks teda ei ole meie ümber siis head ajakirjandust. Ma olen ise ka selle peale viimasel ajal mõelnud. Seda on, ma tooks näiteks ühe näite, et ma olen kolm aastat olnud TV3 suurprojekt, Eestimaa uhkus, toimetaja, see on saade, kus puudub absoluutselt igasugune intriig. Seal ei ole mitte midagi skandaalset. Selles saates. Tal on väga hea reiting olnud, kõik kolm aastat väga-väga hea reiting, sellesse saatesse olevad inimesed, nii et, et sa võid ainult telefonis mainida. Nad ütlevad, et jaa, jaa, muidugi, muidugi ma tulen, ma olen kohal, sa võid minuga arvestada. See on hea ajakirjandus, ma leian, et ja see müüb, tegelikult kui me vaatame, lustis, vaatajad vaatavad, tunnustavad ja mõtlevad kaasa. Positsioon ülejäänud, et siit minust siit minu sõnum, et ei ole, ei ole päris õige see, et ainult skandaal, intriig ja aluspesu müüb. Mina ei usu sellesse enam. Kuulge oleks siis skandaal, oleks intriig, aluspesu ma olen vaadanud selle nädalalehti möödunud nädalalehti Postimehe esikaanel on kaks tükki meeles algas nädal sellega, mismoodi üks laps jookseb, eks ju, suuskadega veerennis mööda vett põhimõtteliselt. Lumi, lumi. No ma saan aru, põhimõtteliselt on see teema tõesti, ilm on nagu see, mida nädalas korra võib esikaanele panna, sellepärast et inimesed räägivad sellest, see on oluline. Läheb päev või paar edasi, on. Mul on suur kass, kes limpsib jogurtit ja lugu on sellest, mismoodi tule taevas appi, millised on hinnad, kas ei jaksa jogurtit limpsida? See ei ole ajakirjandus. Kui mina alustasin kroonikat, see oli 10 aastat tagasi, noh nüüd juba peaaegu et 11, et siis ilmus üks debatt, Priit Pullerits oli selle autor ajakirjas favoriit ja ma mäletan, et seal Marju Lauristin võttis sõna ja ütles sellise tsitaadi, et Eesti ajakirjandus kolletab kui Rakvere raibe. See oli 10 aastat tagasi. Mai. Ma ei tea, mis väljendiga Marju Lauristin tänast ajakirjandust hindaks. Klaasiti selles loos selle kallal, et kroonika tuleb ja teeb ja teeb meelelahutust ja paha, paha ja võiks hoopis tühistada ajakirjandust rohkem teha ja, ja kui ma vaatan täna 10 aastat hiljem Eesti ajakirjandust, siis tegelikult teevad ju kõik väljaanded kroonikat. Ja teate, ma nüüd jõuangi selleni, Ingrid, see on teie nii-öelda pat, teie hingel. See on absoluutselt karma teljel hästi tehtud kroonika suuremana osa lugejate numbritega tehtud kroonika on lihtsalt nii ja see troon, eks see mitu korda nüüd räägitakse, printsessi droon on see, mis on nii-öelda pannud ihalema väikseid hasartselt toimetusi, mis annavad iga päev välja lehte. Nad tahavad, ihaldavad seda Toroonina tahaksid olla täpselt samasugustes Jupiteri valguses. Nad tahaksid nautida seda melu, aga seda ei saa mitte mingil muul moel. Kui püüdes teha kollast, kujutavad nad ette ja sinna see hea ajakirjanduse hea on minu konstruktsioonis midagigi, mille, mille, mille üle mõelda. Kindlasti on, kindlasti on aga noh, tuues näiteks Eesti Päevalehe, kes mulle meeldib viimasel ajal üha enam, kuna ta on jäänud kindlaks sellele suunale, et et ta näeb rohkem Päevalehe moodi välja. Ta näeb jah, selles mõttes, et ma võtan esikaane kätte, ma saan teada, kui palju maksab reisieksperdi suusareis mingi ivalosse või kimalusse või mis selle koha nimi on. Aga seda, mis seal lehe sees on, ma paraku sealt teada ei saa. Selles mõttes on teil muidugi tõsi, et et ta näeb natukene rohkem mingi päevalehe moodi välja. Jah, et võib-olla see on kergema vastupanu teed minek, et tähtis on lugejate arv tähtsam klikkide arv, aga mitte see, mis, mis võiks lugejat tegelikult huvitada ja et lugejad natukene harida, et enam ei ole need Janseni ajad, kus ajaleht lugema nimetas vaid ajalehest ongi saanud meelelahutaja. Et informatsiooni tulvab uksest-aknast sisse ja, ja see, mida inimene tegelikult otsib, ongi meelelahutus. Ja kõik taandubki. Sellele aga mingit päikest karmavusega vahetevahel pimedatel sügisõhtutel te tunnete sellepärast, et, et võib-olla teie olite just selleni nii-öelda müüri laduda ehk täiesti õigustatud seda pidi tegema, see koht oli tühi, aga, aga lõppude lõpuks õpetasid teda inimesi ikkagi lustima selle üle, kes kellega käib, kellel mis aluspüksid ja, ja, ja, ja millal ta võtab varnast järjekordsest uue naise. Ei, ma ei tunne mingit ei, absoluutselt mitte ja pealekauba olema minu ajakiri kirjutanud kunagi aluspükstest. Et see oli senis, mis tuli täita. Ja me täitsime selle oma meeskonnaga nii hästi, kui suutsime, oskasime. Aga see, mis, mis on saanud tegelikult see ajakiri jätkab samas nišis ju, aga et ülejäänud ajakirjandus on omaks võtnud neid nõkse ja aru saanud, et see on see, mis, mis müüb. See, see on kummaline jah, et, et see nii on läinud, aga mis teha, see on nagu võitlus kolmepealise hüdraga, lööd ühe pea maha, kasvab uus asemele teise peame ikka kasvab asemele, et see on nagu tühi võitlus. Kui teile pakutaks Eesti Päevalehe või Postimehe peatoimetaja tooli oleksite valmis kaaluma. Muidugi. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ingrid Tähismaa on tunnistanud, et tal on täielik kiiks laulmise koha pealt. Kui kusagil on lauluhimulised inimesed, võib ta enda sõnade kohaselt tunde jõurata. Samas möönab Ingrid, et tal on linnuseedimine ja et inimesed oma keha lõhnadega mõjuvad talle halvamalt. Enne Ingrid Tähismaad juhtis ajakirja kroonika tööd lühikest aega kamaile aulasse. Ülekuulatav Ingrid Tähismaa. Ma jätkaksin sealt, kus enne meievaheline vestlus pooleli jäi. Meediakoorumise märksõna, aga enne veel, kui meediakooli kohta küsin, ma lähen otsapidi tagasi, siis kollase ajakirjanduse nii-öelda tekkelukku arvate, et need inimesed, kes töötavad kroonikas just siis elu 24. muudes väljaannetes ajakirjanikud või on nad tegelikult tootjad, nad lihtsalt toodavad meelelahutust ja nad ei ole ajakirjanikud. Raske küsimus, et üks on ikkagi ajakiri, on nagu paberil ilmub ja ja see lugu on tõsiseltvõetavam, kui see, mis ilmub netis ega netilehekülge ei saa nimetada ju ajakirjanduseks. Suhtlusportaal see on, see on elustiil. See on kommentaarium, see on ühesuguse ilmavaatega inimeste kogunemiskoht. Et see ei ole ajakirjanduselu, 24, ei ole ajakirjandus, aga kroonika on ajakirjandus. Teis räägib tulevase või praeguse juba meediakooli prorektor teadusdirektor, juhataja, juhataja. Kellele see kool muuseas on seal, mis seal kooli eesmärk on. Räägime lahti. Minu meediakooli eesmärk on õpetada inimesi targalt meediaga suhtlema. Ühesõnaga, te õpetate välja inimesi, kes avalikkuses pidevalt figureerivad ja kes peavad oskama vastata küsimusele, mis tuleb ükskõik millisel lehe või portaali, toimub. Täpselt nii ja kuna meedia omandab ühiskonnas aina suuremat rolli, eelmisel aastal tuli turule kaheksa uut väljaannet siis inimene, kes töötab ametikohal kus palga sisse on harrastatud ajakirjandusega suhtlemine võib üsna üsna kindel olla, et mingi aeg leitakse ka tema üles ja helistatakse, soovitakse teha intervjuud või, või infot ettevõtte kohta. Aga mis nõude neile andnud, siis? No aga tulge minu koolitusele ja te kuulete No see on praegu põrsas kotis. Meil ei olegi vist nii palju raha kahepeale kokku. Me peame ema käest juurduma. No selge see, aga tegelikult, mis nõude saate inimestele sellisel puhul üldse anda, see on nende osa. Nad on enamasti juba ette valmistunud, Nad teavad, kui tegemist oleks ametnikuga, siis ametnik räägib nii, nagu asjad on, ta ei saa hakata keerutama, seadus ei luba tal kirjutada. Mul on neile päris häid nõuandeid, sest et see kümneaastane, kus see kompetents, mis on siin minu, minu peas see võimaldab mul jagada meile selliseid nõuandeid, mida võib-olla keegi teine Eestis ei teagi. Ma olen ise näinud pealt jaa jaa, külvanud inimeste vigu, mida nad teevad jälle ja jälle suheldes meediaga. Et kui nad saaksid mõnikord maha istuda ja kuulata ning asjad enda jaoks selgeks teha. Meil oleks palju lihtsam. Nad suhtleksid palju läbimõeldumalt ja oleksid oma sõnade peremehed palju rohkem kui siis, kui nad ei ole neid asju enda jaoks lahti mõtestanud. Kuidas käib õpetaja, istute kahekesi kolmekesi kuskil mugavas Lonsis, räägite asjad läbi või ikka korraliku tahvli ees? Võimalusi on mitmeid, on nii erakonsultatsioonid kui ka trupikoolitused. Kui läbi te olete asja mõelnud, on teil võimalik osta nii-öelda nii, nagu ma ei tea ülikoolides ainepunktide kaupa olete ainet läbi töötanud. On teil Kopendiumeid kokku pandud juba? Ei, nii kaugele ma ei ole mõelnud. Küll aga saab iga minu kursuse läbinu tunnistuse. Mille võib panna kabineti seinale väga glamuurselt kujundatud? On mind õpetanud just? Paljud Ingrid Tähismaa praegu mõtlevad, et millega on tegelenud siis kroonika, mida Ingrid Tähismaa juhtis, kõik need 10 aastat ja 10 kuud mullivannid meenuvad neile neile meenuvad paljastused, mida üks või teine osapool on teinud oma abikaasade kohta välisreisidel tehtud puhkustel tehtud pildid edasi ja siis nad küsivad, et millist nõu võib Ingrid Tähismaa anda näiteks majandus-kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhatajale ja pidevalt peab suhtlema ajakirjandusega seda nõu, kuidas mullivanni ronida. Kuule, aga mina näiteks ei oska, mina tahaks tõesti seda know saada, mismoodi baseeruda mullivannis, nii et ma jääksin hea välja. Just samal ajal räägid, eks ole, Eesti energia ja. Räägime energiapoliitikast. Ja see on üks tahkvediast, kullakesed, aga minul on Tartu Ülikooli taust ju, nagu te kõik täpselt teate, ja, ja ülikoolist sain mina päris palju teadmisi, kuidas asjad käivad. Tänapäeva meedia muidugi on muutunud, tuleb tunnistada. Juhtunud, aga ütleme nii, et terve Eesti eliit kõik needsamad, keda sa just mainisid, on ka kroonikast läbi käinud. Ma tunnen neid kõiki isiklikult ja mul on olemas kriitiline meel Eesti ajakirjanduse suhtes, vaadates ise, kuidas inimesed esinevad, mis vigu nad teevad ja mis nõua, neile annaksin, et nad vigu rohkem ei teeks. Kas Eestis on üldse olemas eliit või ta on pigem selline butafoorne liit. Eliit on olemas siis, kui me loeme temast kuskil klantskaanel, aga reaalselt inimesed kohtuvad, käivad samades Selverites säästukas, ostavad täpselt sedasama heeringa. Liit on kindlasti olemas Eestis, kuigi see on mõtteviisi küsimus, jah. Kas eliit ei teki mitte siis, kui ütleme, et eraldi elavad juba nii-öelda selle eliidi ja siis siukse keskmise või madalama astme vanaemad, et nii kaua, kuni need vanaemad on koos nii kaua tegelikult või emad, siis eksju nii kaua tegelikult eksisteerida seda eliiti. Ma tänan otsast või noh, me oleme lihtsalt ühest rehetares kõiki pärit kamoon misse liitna see, et mul on miljon krooni ja ma oskan seda nii-öelda tuulutada rohkem puru ja rohkem mingite ilusamate autode peale ideeriminuste liikvel. No iga ühiskond väärib oma eliiti, nii ka Eesti ühiskond, Eesti on väike ühiskonda, ka siin on ka väike eliit. Mina ei nõustu sellega, et me oleme siin kõik ühest rehetarest ja kõik seemegi ühest kausist puulusikaga. Kindlasti on olemas oma vaimueliit, oma majanduseliit, oma spordieliit, oma meelelahutuseliit igal alal on oma eliit olemas, olgem uhked nende üle, et nad meil olemas on. Individualism on eliidi hulka kuuluv. Ma ei tea, ma olen ju kõigest ajakirjanik. Aitäh, kui te nii ütlete. Täiesti kindlalt ei kuulu eliiti. Mis teie arvate? Mulle tundub, et kuulutaja. Samas on eliitajakirjanike seltskond, aitäh, kui see on nii, mul on hea meel meelde koolist veel. Tahan teie käest küsida. Usute. Et need inimesed, kes teie potentsiaalne siis klientuur on, jõuavad käia teie juures koolitusel niimoodi, et teil tõesti jagub ka klientuuri, sest olgem ausad, me just ütlesime, et Eesti eliitseltskond, kes peab meediaga suhtlema, see ring on ju üsna väike, need näod on ju kõigile praktiliselt teada juba aastaid aastaid, seltskond on Eestis piisavalt väike, et olla juba kuskilt läbi käinud, et olla juba endale kogunud mingisuguse pagasi. Leiate teie äri on nii-öelda pikemat perspektiivi. No elame-näeme, vaatame, hakkame asjaga pihta ja siis, ega ma ju ei ole teinud selliseid plaane, et teha sedasama meediakoolitust, järgnevad 10 aastat oma elust. Hetkel ma tunnen, et mul oleks inimestele midagi öelda, ma pean selle saama välja ütelda. Tuleb palju, tuleb neid kuulajaid. Kui see kõlakas nüüd lahti läks, et, et ma midagi sellist tegema hakkan, siis minu telefon on küll punane olnud ja, ja inimesed on huvi tundnud ja küsinud, kuhu, kuhu saaks tulla, kus, kus ma neid teen ja see, et on huvi ja et on tahtmine teada saada sellest meediaministeeriumist, et saada endale üks selline fon, koolitus päev, seda või see ei peagi olema see, et ma homme olen see tippjuht, kes hakkab neid põhimõtteid ellu viima, vaid, et saad aimu, kuidas meedia toimib. Kuidas ajakirjanikud mõtlevad, kuidas sünnib lugu, kuidas valmistuda selleks selleks, kolmandaks asjaks. See võib tunduda kiuslikud küsimused, mis on teie käest praegu küsin, vabandan, neid katkestan. Aga küsimus on selline. Kujutame ette, et teie juurde meediakooli tuleb inimene, kes oma abikaasaga on just lahku läinud. Neil on mingisugused tülid, näiteks ütleme kinnisvara asjus, mis nõude annate, kas minna sellega seltskonnaajakirjandusse, kui ajakirjanik helistab, mida vastata? Eks ma siis räägin sellele inimesele mida ma arvan asjalt, aga enne ma peaksin olema tutvunud selle keisriga. Juhtumiga eesti keeles juht et kindlaid reegleid ei ole, see kõik oleneb sellest, missugune on parasjagu see juhtum. Te usute, et Eesti inimesed on sellist tahtmist sobrada mustas pesus, et sellist hea maitse piiri ületades tekib inimestes lugejates auditooriumis publiku sissegi. Et ah, mis on, kus juhtus, mis nad seal toimib. Et see küsimus oli, et usutud inimesed tahavad pesta koos nende teiste inimeste musta pesu? No see on nii inimlik ja, ja mulle tundub küll, et see on inimlik, et inimesed tahavad, tahavad elada teiste inimeste elu, nende endi elu ei ole nii piisavalt huvitav ja nii vaheldusrikas. Siis on tahtmine seda värvi ja särtsu juurde saada sealt, kus tundub, et seda on rohkem. Ja teie meediakooli üks nõuanne võibki olla inimestele, et muidugi pakkuge seda särtsu. Oi ei, oi ei. Minu nõuanne on tark ja minu muide kooli põhikoolituse teema on tark meediasuhtlus. Võte toimikust kogutud materjalid. Ingrid Tähismaa neiupõlve nimega Veidenberg. Sündinud esimesel juulil 1968. aastal kasvanud Lõuna-Eestis tõrvas. 2006. aastal teostas Ingrid Tähismaa Eesti ajakirjandusliku suurvormi, milleni küündivad vaid valitud intervjuu iseendaga. Teemaks tollel hetkel aktuaalne nii intervjueerija kui ka vastajal lahutus ühest ja sellestsamast mehest. Peale kulub, meil läheb edasi täis, ma lubage üks selline spordiajakirjanike küsimus gaasi vahele. Kuidas Ingrid Tähismaa tunneb ennast anno Domini 2008? Tänan küsimast, väga reipalt. Mul ei ole küll võimalust, mulle tundub sel kevadel minna alpidesse mäe suuskama aga sellegipoolest tunnen ma ennast väga sportlikult mitmeaastane kui vahepeal. Tõesti, see vist juhtub nii, millest mul on väga kahju. Kooli jooksutamine nõuab nii palju. Jah, käimajooksmine võtab oma aja ja, ja ei raatsikski ära minna, kui, kui oleks aeg teha midagi muud. Puhtfüüsiliselt või puhttehniliselt rahanduslikes mõttes, teil on mõni finantsinvestoriga kaasas, selles ürituses panete nii-öelda täiesti selles mõttes puhta lehena, et ta äriregistris 100 protsenti. Ingrid Tähismaa on selle selle meediakooli omanik. Jah, mina olen 100 protsenti oma kulu ja oma kirjadega ja, ja ja kõik, mis, mis ma sellesse investeerinud, sellesse projekti on minu enda raha. Kui palju on nii-öelda on siiamaani juba nahmade ikkagi põlenud, eks ju, et see soe tekiks palju, nagu ära läinud on. Ai miljoneid, tõsi jah. Ja mille peale? Vaata koolituse tegemine on üks vähem raha nõudvamaid ärisid mulle tundub, sest ma ei tea seda veel. Võib-olla see on nii. Aga see, mis mul on pakkuda, see ongi siin minul kahe kõrva vahel ja, ja koolitussaali rent, see ei ole nii kallis. Et ma lähen väikeste kuludega peale. Kas ma pean seda küsima lihtsalt, sest muidu kummitama see, et, et otsustasite teha meediakooli, hakata tegelema koolitusega, seal on mingi osa Peep Vainule ka? Tema ei süüdanud täis kirge, ütleme koolitusmaailma vastus tegelikult on see ju äge, inimesed vaatavad-kuulavad, ma saan täiega rokkida, rääkida seda, mida ma tean siiras usus mõtlesin seda ja, ja pakkuda nii-öelda endast ju kõik, et tegelikult on see äge. Ja ta on väga hea eeskuju muidugi selles mõttes, et tal on läinud hästi ja ta teeb oma tööd väga tublilt ja ja väga innustunult, nii et, et ta on kindlasti üks eeskuju, aga et ma seda mõtet enda sees Nendes noh, et ma oleksin nagu sealt selle leidnud. Pigem ikkagi mul tekkis see mõte, vaadates ja kuulates neid inimesi oma kabinetis, kes olid järjekordselt eksinud põhitõdede vastu ja kuidas ma neid seal õpetasin, hoidsin nende kätt. Et siis mul tekkis see mõte, et jumal hoidku, ma peaksin teid kõiki natukene õpetama sellest, et kuidas jääda väärikaks. Olete te üldse selline konsulteerinud, postitada nõu inimeste käest, küsite, nii-öelda, lasete nii-öelda peegeldada oma ideid inimeste peale või, või lähete, olete enesekindel, täie raua ja, ja, ja julge julge rinnaga selle peale. Ma olen kindlasti konsulteerida ja nõuküsija, et ja mul on hästi head nõuandjat tõesti. Et ma usaldan neid ja, ja, ja kompan ja, ja, ja küsin ja vaatan, et mis, mis on see, mis kuidas inimesed mõtlevad ja see on ka üks, üks põhjus, mis mind ennast selle koolituse juures kõige enam köidab, et ma saan saalilt tagasi. Ma saan teada, kuidas inimesed mõtlevad, mis on nende hirmu meediaga suheldes. Kuidas nad asjadest aru saavad. Miks on nende meelest nii nagu on ja mitte teisi? Täismaa, mida tahaks teis elav Ingrid Veidenberg teha tänasele mõeldes? Tulevikust? Mingi eks ju, selline tagasimõtlemise hetk mingitel hetkedel on ju nii, kus me mõtleme, tahaks teha natukene teistmoodi. Mina ei mõtle nii, ela üldse minevikus, mina mõtlen ja planeerin juba homset päeva ja, ja järgmist pool aastat. Ma ei teeks midagi teisiti, ma arvan, et ma olen suhteliselt hästi läbi tulnud ja, ja mul on läinud elus hästi. Sest ma olen saanud igasuguseid põnevaid asju ja, ja sattunud põnevatesse olukordadesse ja ja mul on väga palju häid sõpru. Ja üleüldse ei ole mul millegi üle kurta. Ma olen selles täiesti kindel inimesed teavad neid väga, selliste säravate ja ilusate lugude kaudu selles lugude valikus on ka üks selline, mis tekitab meis võib-olla mõningast sellist, noh, ma julgen Nonii segamist tegelikult nad sellest, mis siis ikkagi juhtus nendel nendel päevadel nendel aegadel, kus, kus me kõigi silmis ja kõrvus oli teie lahutamise protsess mis siis tegelikult juhtus nendel päevadel sellest tegelikult väga hästi aru ei saa, teie olete enda jaoks selle kõik selgeks mõelnud. Ojaa see juhtus kolmandat. Aga selles mõttes ta korraga on möödas, eks ju, aga aga samas ju. On see kuidagi ikkagi jätkuvalt ka kogu aeg püstjaks, see on väga naljakas, täiesti, et rest lahutasin kolmandat seal Eesti selle uue riigi aja ju ütleme niimoodi kõige traagilise avalikult toimunud lahutus ehk ütleme miljonitest võib-olla nii suurtest avalikult ei räägitud, aga, aga kõige paremini teada lahutus oli see ikkagi. Ei, vist ei ole selle tiitli üle kindlasti hea meel. Ei, no seda tänu minu ametikohale, kui ma ei oleks olnud see, kes ma olen, siis vaevalt oleks saanud seda nii esikaantele sättida. Aga no mis siis teha, mis siis teha? Mina vaatan elus edasi ja lähen elus edasi. Meediakoolitajana endale nii-öelda nõu andes oskaksite praegusel hetkel soovitada mingit muud võtet nippi. Selle asja lahendamiseks. No kui te olete jälginud, siis ma ei ole eriti palju kommenteerinud ja nõuanne ning nippe sellistel puhkudel käitumiseks on mul kindlasti olla. Mitte kunagi ei tohi laskuda. Oma oponendiga samale tasemele või ütleme nii, et inimesele inimestega, kes soovib sulle halba, ei tohi laskuda samale tasemele, et õli tulle valada. See on küll see õpetust, mida mina jagan. Nii nagu räägib president praegu Marcus Aurelius sõnade läbi targemaks, kui me läheme nende tasandil, eks ju. Absoluutselt õige ja ma olen sellega väga nõus. Ja ma jätkan seda liini. Miks ma pean seda küsima, olete te teinud endale mingit? Noh, ma, ma ei arva, etteheited, aga, aga selgeks need asjad, mida te tegite oma abielus valesti, et see kõik asi niimoodi läks. Oi, ei, mis ma tegin valesti. Ma ei süüdista ennast. Ei, ma seda muidugi ei ole mõtet kunagi ennast süüdistada absoluutselt. Et mul on abielust kaks imearmsat poega, kelle üle ma olen kohutavalt õnnelik. Ja ma Ma oleksin hoopis teistsugune inimene, kui mul ei oleks neid poegi ja kui mul ei oleks seda tausta. Et mainin, ma ei kahetse, mitte midagi, on mis on olnud ja, ja see kõik on minu jaoks möödas. Ja ma ei ütle ühtegi halba sõna oma eksabikaasa kohta. Ja ma vaatan elus edasi. Millal see muutis, mingis mõttes on inimesed saanud elada selle kolme pika aasta jooksul teiega koos seda teie lahutuse protsessi, mis teis nagu teistmoodi on teinud ja teinekord kui toidukaupluses endale apelsine valides ei ole teha midagi kõrval seisan, proua näeb, et te olete seal ja te teate, noh, me saame ju aru, eks ju. Et see inimene nii-öelda on kõigega kursis. Ta teab kõike, mis teis on teinud teistmoodi. Vaata, mina ei tea, mida tema teab, sest mina ei loe igasuguseid neid veebipäevikuid ja kõikvõimalikke asju, ma olen hoidnud ennast sellest negatiivsest energiast totaalselt eemal. Ja mul on väga head sõbrad, kes on mind kaasa, sest noh, sellest ja ei ole mulle saatnud pink käega, ma ei tea, mingid asjad keerlevad, las nemad keerlevad, las inimesed arutavad, las hoiavad teemat üleval. Mind see negatiivne energia ei ole puudutanud. Ma välistan enda jaoks inimesed, kes soovivad mulle halba, kes tahavad mind alla suruda, kes tahavad minu nime najal kuhugi jõuda, mind mustates ma välistan jaoks ja võtan elult positiivse poole ja õpetan seda ka lastele. Ja lähen elus edasi, lipp kõrgel, selg sirge ja mind ei kõiguta. Teil on olnud täis särav-särav karjäär, see, mida te olete teinud, see on olnud rock n roll. Aitäh selles mõttes kõige siiramalt. Mis asjad on need asjad, mis on veel ees, mis asjad on need, ma saan aru, see meedia poolt seda püsti panemist tahab jooksutamist. Mis on see ambitsioon, mille, mille, mille suure ambitsiooni nad endaga siit ülekuulamise kambrist väljumist kaasa võtta või kaasas kannate? Mul tuleb oma telesaade. TV3s hakkab laupäeviti alates märtsikuust tulema saade tähetund. Kus, et on hea ajakirjandusorbiidis. Ma tahaks väga loota, et sellest saatest räägitakse kui heast ajakirjandusest, mitte kui Fafaa ajakirjanduses. Ma tahaksin-tahaksin tunda saada rohkem telemaailma, see on see, kus ma näen, mingi perspektiiv võiks olla. Mulle õudselt imponeerib toimetamine teletoimetamine ja, ja see, et, Tere on väga seksikas, eks ju, see meeskonnatöö seal mulle väga meeldib. Väga meeldib ja ja inimeste. Lahtirääkimine, või see kuidas nad avanevad ekraanil, see on hästi põnev. See, see mulle väga sobiks ja ma tunnen, et ma tahaksin selles suunas areneda. Lisaks meediakoolile koolitamine on see, mis on mu hinge. Ma lihtsalt tunnen, et olen õpetaja tüüp. Mulle meeldib seista klassi ees ja öelda, tehke nii. Ma tean. Mingisuguse gümnaasiumisse, kus on luubi ja tähelepanu keskmes, ajakirjandust kutsutud, ei ole. Oleksite valmis minema ja mind on kutsutud nüüd erinevatele konverentsidele ma. Aga ma mõtlen päris klassi ees noortele nendele, kes saaks, keda saaks nii-öelda õigele rajale sättida, keda saaks päästa sellest nii-öelda pehme ajakirjanduse tegemisest ja, ja, ja, ja Lasnamäe teha head ajakirjaga. Sest ma arvan, et see seisab ees. Ma olen hea meelega. Koolide rektorid kuulata seda juttu, täismaa ootab teie pakkumisi. Ei tea, millal te teete? Esimene saade on eetris kaheksandal märtsil kell seitse õhtul. TV3s. See pole nüüd Reimo. See, kes seal laulab, on kääbik. Kuule ja oi taevake tõesti, mina eksisin. Muidugi, see on muidugi seal ööbik. Ülekuulamine.