Mis salajõud see on, mis kisub inimesi teele, minevikku, mäletavatesse paikadesse sinna, kus on kord elanud suured inimesed. Kuid lumegi, vihmad karmid ja päikesepõletus on ammugi kustutanud viimase kui nende jalajälje maa mullalt. Selles keeles kirjutas Lev Tolstoi. Inimene on kui vihmapill, kirjutas ta. Vihmapilv kastab metsi, nõrmi aedu, annab eluviljapeadele ja rahu libledele. Samasugune on ka hea inimese elu. Näen vaimusilmas pilve jastaja Poljana mõisapargi maadligi kummargil külade ja janunevad maa kohal. Kunagi ammu jutustada jazz näppolianast, kus ma käisin tahta hariliku inimese jaoks võimetut suurt sisemist tunnet sõnadega edasi anda. Seepärast tulevad siia killukesed meistriraamatutest tema päevikutest, mälestustest ja kirjadest nood, mis on eriti seotud Jasne põlianaga. Aga üldsegi on seotud jazz, näeb Olianaga kõik, mida Tolstoi kirjutas, sest iga suure puu ladvaleht äärt pidi kõrges maailma taevas on juurest alguse saanud. Nüüd siis olin neis paigus hilissuvel sumedal päeval, mil läbi pilvede kumav päike andis loodusele erilise, maheda ja sügava värvisõit siia 1000 ja veel enam kilomeetri kaugusele Eestimaast ei võta palju aega. Lennukiga varahommikul Tallinnast Moskvasse üks Nukost Kurski Vakselisse, kaks sealt elektrirongiga ligi 200 kilomeetri kaugusel olevasse Tuulasse. Kolm. Sõit vältab kolm ja pool tundi. Edasi aga seal küll järgmisel hommikul päris tuula linna lähedale kilomeetrit 15 20 Jazneja paljanasse. Ja Acien on eesti keeli saarepuusaar. Jah, näe, pol jäänet võiks tõlkida saarepuuvälu või saarepuu lagendik. Kuid ometigi sobiks paigale ka selge hele, kirgas lagendik. Väikesekasvuline blond tütarlaps astub meie juurde ja tutvustab end. Taan Tuula pedagoogilise instituudi üliõpilane Tolstoi nimelise instituudi suve kiidan tema. Me asume teele. Vaikides, keegi ei räägi midagi. Oleme pühal kasealleel. 1897. aastal on Tolstoi kirjas oma naisele nõnda maalinud valguse ja varju mängurohul meelespeasid ja piimanõgeseid kaseokste hõljumist kõike seda ilu, mis on talle jäänud sama kalliks kui siis 60 aastat tagasi, mil ta esmakordselt seda märkas ja armastama hakkas. Ta sündis ja elas mõningate vaheaegadega 1856.-st kuni 1910. aastani üle 50 aasta. Aga tema sünnimaja me ei näe. Sellel paigal on Sammeldunud kivikamakas jäänus vundamendist. Kolmekorruselise härrastemaja uue ehituse müüs 26 aastane Tolstoi kaardimängu võla katteks. Maja lammutati palkadeks viidi Korofasse. Hiljem meenutanud Tolstoi oma sünnimaja pisarsilmil käinud seda vaatamaski. Me nägime ka paberilehte, kuhu kirjanik ühel külastusel on visandanud selle maja plaani, ruumide paigutuse. Kuid edasi kõigele ainelisele on ette nähtud kord hävida. Ja inimkond valib välja väärtuslikku, mida aja kiuste säilitada nii kaua kui võimalik. Sellepärast õngitsemisvitstest punutud suurtest korvidest kohmakad, muuseumi viisud või kuidas neid peaks nimetama, enne kui pääseb majja, kus elas Tolstoi. See on üks kahest tiib hoonest. Oht palju väiksem, õdusam ja lihtsam kui kujutlesin. Ehkki olen piltidel seda maja näinud. Juubeliaastaks on vaja remonditud ja antud tubadele selline ilme, nagu see oli Tolstoi kodunt lahkumise tunnil. 1910. aasta oktoobris. Kui nobedasti ta küll ometi räägib, ei tea mitmendat korda juba täna. Räägib suurest söögilauast, kus sama varjääres istus pereema Sofja Andrejevna tema paremal käel Viini toolis aga Tolstoi ise. Pärast õhtust tee joomist saalis ei mindud laiali. Tõsiste jutuajamiste nurgas luges Tolstoi teistele ette oma valminud teoseid või lugeskegi teine kodakondsetest, muuhulgas tiin, loeti esimest korda ette ülestõusmine. Väsimatu Sofja Andrejevna kudus õmbles sellel laual kuivatas taga fotosid. Fotograafia oli ta harrastus ja suur hulk parimaid fotosid. Tolstoi ongi täna isetehtud. Noorte nurgast kõlas naeru, balalaika ja mandoliini helisid. Mängiti malet. Selle saali seinte vahel on kõlanud turgeenjevi feti Tsee hovi, Korolenko staassovi, Koerki hääled. Siin on maalinud reppin jängi. Siin on mänginud Golden Faizer ja Danieli Tolstoi ise. Ta mängis hästi klaverit. Armastas šopääni Hainit. 19 aastane Tanja Tolstaja märgib oma päevikus. Hiljuti istusime kõik õhtul verandal põrandale ja hakkasime juttu ajama. Tapaag pani ette, et igaüks jutustab oma elu kõige õnnelikumas, kõige õnnetumast ja kõige kohutavamat hetkest. Mõned ütlesid, et ei suuda meenutada, aga suurem osa ei tahtnud rääkida. Ma järeldasin, et tegu oli armastusega, aga mina polnud veel kunagi tundnud tõelist õnne ega suurt kurvastust armastuse pärast. Pärast hakkasime armastusele arutama, papa küsis, mis on meeldivam, kas ise armastada või et sind armastataks. Ainult tema ja Veera ütlesid, et parem on ise armastada. Meie kõik leidsime, meeldivam on olla armastatud. Sel õhtul filosofeerisime kaua ja oli väga hea. Selles toas siin elas Tatjana Aleksandrov na Yorgelskaja lähedane mitte niivõrd sugulusastme kui hinge ja elutöö poolest. Teda nimetab Tolstoi isa ja ema järel kõige tähtsamaks inimeseks oma elus. Tatjana Jorgelskaja kasvatas Lev Tolstoi hoid ning ta õde ja vendi, kes varakult vaeslasteks jäid, pühendas kogu oma elu nendele. Kuus aastat pärast oma naise surma tegi Tolstoi isa Tatjana Aleksandrov linnale ettepaneku saada tema naiseks ja tema last teemaks. Esimesele osale sellest vastas vaikne täitjana eitavalt, teist tõotas täita kuni elu lõpuni. Ja tegigi seda. Ning nooruke aastatel teadis Tolstoi alati, et pooltühjas Jastne Poljana majas elab inimene, kes teda armastab. Ta kirgliku ja rahutu loomuse pärast muret tunneb ja temalt ärevusega teateid ootab. Täitjana Aleksandrov näe, on andnud jooni sõja ja rahu sooniale. Hiljem saab sellest toast väike võõrastetuba ja edaspidi on see juba seotud Sofja Andrejevna, aga kes 48 kooseluaasta jooksul kõigile lahkhelidele vaatamata oli mehele Ta loometöös ustav abiline. Jutt on eelkõige lõputult parandatavate käsikirjalehekülgede ümberkirjutamisest. Kuulakem, kuidas tütar Tanja südame mälestustes meenutab? Kui ma maa oli meil hea tööd soovinud, kummarduste jälle käsikirja kohale oma ilusa pea siledaks kammitud mustade juustega ja hakkas taas lühinägelik silmadega uurima läbi kriipsutustest kirendavaid, sageli risti ja põiki üle kirjutatud isa käsikirjalehekülgi. Mõnikord nägin, et papa astute juurde ning jälgib üle õla ta kirjatööd. Emaga võtab isa suure tugeva käe ning suudleb seda. Mu lapse südamest tõusis selle vaatepildi juures selline armastus mõlema vastu. Oleksin nutta tahtnud. Me nägime Tolstoi naise portreed, mille loomelugu on tuntud sellisena kunstnik kee, kes oli perekonnale lähedaseks saanud, soovis maalida tütar taaniat. Tolstoi aga käis peale, et teeks portree Sofiandreemnest. Pilt sai peaaegu valmis. Sellel oli modell kujutatud pitsidega sametkleidis tugitoolis istuvana. Kord hommikul astunud kee söögituppa kohvi jooma ja teatanud, et portree ei kõlba kuhugi ning ta kavatseb selle hävitada. See on võimatu, proua istub sametkleidis, muud pole sealt näha, kui et tal on 40000 taskus tuli väga maali teema naist. Nõnda siis hävitaski kunstnik selle teose ja maalis Sofja Andrejevna mustas keebis kolmeaastane tütar Sasha süles. Seda pilti vaadates mõtiskleb vist igaüks suurmehe abikaasa rollist ja meenutasin minagi üsna erinevaid käsitlusi Tolstoi abikaasast. Harukordselt huvitav allikas Tolstoi elu uurimisel. Ta vanima tütre, 1950. aastal Roomas surnud Tatjana Suhootine mälestusteraamat heidab erilist valgust vanemate elule. Vastandina mõnedele memuaaride, kus Sofja Andrejevna käsitletakse kurja geeniusena oma mehe ande hukutajana mõistab tütar vanemate erinevaid elukäsitlusi paremini. Tema mälestustes tõuseb Sofja Andrejevna Meie ette kui hea ema, truu abikaasa ja energiline ning väsimatu perenaine, sest suures majas ta oli 13 lapse ema ja 25 lapselapse vanaema, kes oma lapsi ise rinnaga toitnud oli neid kasvatas-õpetas ravis. Selle kõrval oli tarvis võõrustada ja majutada Jasneboljana hulgaliselt külalisi. Sofja Andrejevna õlgadel asusid ka majapidamise asjad mõis, maa, põld ja mets. Ometigi jõudis ta mehe käsikirja ümber kirjutada, kirjastajatega asju ajada, paljudele kirjadele vastata. Ja kui mehe pea kohale kuhjusid äikesepilved näiteks 1901. aastal, mil Tolstoi kirikust lahti ütles astus Sofja Andrejevna avalikult tema kaitseks välja. Nõndasamuti, pöördus ta ühiskondliku arvamuse poole, kui oli tarvis inimeste tähelegi onu suunata Tolstoi algatatud tähtsatele liikumistele, olgu see rahvaharidus või abitalupoegadele nälja-aastatel. Ta püüdis siiralt jagada ja mõista mehe veendumusi, kuid ei suutnud seda. Siin peitubki tema tragöödia. Aadli moraali kohaselt kasvatatud oma keskkonna eelarvamuste kammitsais ei jätkunud tal jõudu ennast ületada ja loobude harjunud eluviisist loobuda omandist ja asuda elama talutaresse. Ja Tolstoi ise. Ta võis küll talumehele maja ehitada, mõni päev künda või heina teha ja lõpuks tõesti oma varandusest loobuda. Kuid see polnud väljapääs Venemaa jaoks. Ja Jugame astumegi Tolstoi kabinetti. Ma kirjeldan tähtsamat, mis silma eest seisab laud muidugi eelkõige laud, mille ääres valmisid sõda ja rahu, Anna Karenina ülestõusmine. Laud on pärandus, isalt ka diivan, armas must nahkdiivan, mis on meile tuttav Konstantin levini kabinetist või sõjast ja rahust. Mäletate, sellise diivani laskis vana vürst Volkonski panna väikese vürstinna tuppa, et seal tuleks ilmale ta lapselaps. Tolstoi armastas oma lastega külalistega sageli mängida. Mitmesuguseid küsimuste ja vastuste mänge anti välja käsikirjalise ajakirju oma tütre tehtud ankeedi esimesele küsimusele, kus te olete sündinud, vastas ta jazz, näe, Poljanas nahkdiivanil. Sellel samal siis laua ääres on madal pingike. Varem ühele lapsele kuulunud vanadusepäevil kasutas Tolstoi seda, sest ta oli lühinägelik ja pidi kirja tööle hästi lähedale, kummarduma ja prille ta ei armastanud kanda. Raamaturiiul on koopia. Tolstoi ise kord valmistas, hävis, kui fašistid rüüstasid maja. Raamatuist seisavad riiulil praegu nii nagu tollel brokausi entsüklopeedia Montaan Konfutsius, laotsi, piibel, koraan, vene vanasõnad ja kõnekäänud riiuli kohal Sixtuse madonna jorlovi stseenid talupoegade elust. Tugitool kuulus tugitool laekaga sellesse isid kirjad naisele kaks kirjaümbrikus, millele oli kirjutatud, kui ei ole minu erikorraldust selle kirja kohta anda, seepärast minu surma S-le ühe kirja Too hävitas, teine on alles see kiri, teatab Tolstoi kavatsusest lahkuda aiast. Näe põlianast. Möödus 13 aastat enne kui kavatsusest tegu sai. Vaiksel sammude kajal läheme tuppa, milles Tolstoi elas oma viimased aastad. Kõik esemed räägivad siin Tolstoi püüdest viia oma elu kooskõlla veendumustega mitte kasutada kellegi teise tööd, võõraid teeneid. Siin on veeämbrid ja puust pesulaud lihtsalt sitsi särgiga jalutuskepp, pildid kõige kallimatest isa, meeldiva näo ja alati kurbade silmadega kunstnik, teadmata lemmiktütar keskmine Maria Klenskaja. Tanjas tõe maalitud. Kuid see tuba ängistab, teeb väga nukraks. Ta kõneleb kõrges eas inimese väsimatust vaimuheitlusest ja kannatustest. Ja tahad õuepargi lehestiku alla veel enne, kui Kumedalt hakkab lööma aastaid ja kuid näita viidne Cap Kell. Kuid veerum käia sekretäride toas, mis jutustab määratust kirjavahetusest. Neis kirjades avaldati lugupidamist, paluti rahalehma ostmiseks või hariduse jätkamiseks. Küsiti raamatuid autogrammidega 50000 kirja igast maailma nurgast. Neile vastas kirjanik ise, aitasid tütred, sekretärid, kuuseebee, Bulgakov turgeeniv Tšehhov, Korolenko, anatolfrans, rollaan ja paljud teised on kinkinud oma raamatuid pühendustega. Siis on puust tindipoti alus pealkirjaga što näpistanud perom nirubiit, taparom. Selle on meisterdanud ja kinkinud Talumees Nikita tee. Raamatukogu toa kasepuust kappides on Paabeli segadus. Teosed räägivad mitmekümnes keeles. Raamatukogu rajasid Tolstoi vanaisa ja isa Lev Tolstoi ise täiendas kogu vastavalt loomingu vajadustele. Kui ta kirjutas Deckabriste või sõda ja rahu, sigines hulka ajalooalast, kirjandust. Ku tegeles aabitsa koostamisega, hankis kõikvõimalikke pedagoogilisi artikleid. Viimastel aastatel olen kirjutanud aabitsat ja nüüd seda trükitakse raske kõnelda, mida mulle tähendab see paljude aastate töö aabits. Mu uhked mõtted sellest aabitsast on niisugused, et selle aabitsa järgi hakkavad õppima kaks põlvkonda kõiki vene lapsi tsaarilastest talupoja lasteni ja nad saavad siit esimesed poeetiliselt elamused jätku ja olen selle töö valmis saanud, võin rahus surra. Nii kirjutas Tolstoi oma sõbrale ja sugulasele Aleksandra Tolstajale 1871. aastal. Tolstoi püüdis oma koolile raamatuid ja oma edumeelseid vaateid rahvaharidusele ka tegelikkusse rakendada. Mitmel korral kooli talulastele. Jasnal Poljanas. Kool asus teises tiibhoones, seal on praegu kirjandusmuuseum ja juubeliks on välja pandud värske ekspositsioon peab tõesti selle juubelinäituse sisukust imetlema ja oskust paljust valida, parimat ja kõnekamad. Praegu mul tuleb silma ette üks Pasternaki illustratsioon sõjale ja rahule. Seal on habras Nataša siis Tolstoi üks esimesi autograafe lapsepõlves kirjutatud sünnipäeva luuletus tädikesele Tatjana Aleksandrov nale. Ja laest põrandani ulatuvad suurendatud aabitsa leheküljed eriliste fotogoopiatena. Väga tuntud on Tolstoi mõtteavaldus, kus ta kirjeldab tunnet oma kooli kus tema ja tema naine, lapsed, kõik talu lapsi õpetasid sisseastumisel. Ta ütleb, et kui ta nägi neid räbaldunud määrdunud kõhnus lapsi ja nende puhtaid silmi siis tõusis ta hinge ärevus ja õud midagi niisugust, nagu ta tunneks uppuvaid inimesi nähes. Kirjutab tahan haridust rahvale, et päästa seal uppuvaid puskineid. Lomonossov leid. Mis siis on suure puu all õieti ansi? Mälestades puust oli hiigelpuu Künnapu, mille alla kogunesid talupojad, kes tulid Tolstoi juurde abi või nõu saama. Puu elas kaua, kuid ka puul on ainult üks elu, ta hakkas väsima. Nõnda siis konserveeriti see, mis temast jäi osa tugevast tüvest. Ja tema asemele istutati uus puu ja inimene surevad. Loodus ja inimkond jäävad. See kaunis mõte sisaldub kirjas fetile 1861. aastal. Sõber võib sinust lahkuda, võib surragi. Või ei suuda sa tema kannul püsida. Loodus aga sinu oma loodusteda ei kaotuse surmatunnini ja kui ka sured, siis temasse tervenisti suubudki. Ammugi on selja taha jäänud rahvasumm ja Snebaljana väravate taga. Ainult puud kohisevad vanade tiikide kallastel. Tohutu viljapuuaed uinub päikeses. Folkonskite maja poolt, sõidab niidu suunas hobusemees loorehaga. Lään tema jälil üksinda alla jõe poole. Olen süda Venemaa looduse keskel, seekord mitte kunstisõna abil raamatut lugedes. Paik päriselt? Siin on avarust, siin võib minna nii kaugele, kui süda kutsub. Nii tule. See on arvatavasti sama niit, mida on kirjeldatud. Anna Kareeninas lendasid hara. Ma taipasin, et ega ma koju tulles oma saates kõigest rääkida küll ei jõua, mida ma siin nägin. Võib-olla sobiks ehk siia praegu lindilt see jutt, mida ma kõnelesin ühe külastajaga, tema on siis üks miljonitest, kes siin on käinud insener Pieti korskist. Ta ütleb nii, olen käinud Lermontovi Jessenini paikades muuseumides, mis tutvustavad Mcovski elu ja tööd. Need on mulle armsad ja lähedased luuletajad ja alati olen püüdnud ja püüan ka edaspidi sellistes paikades ära käia. Siin hämmastab Tolstoi teostes kujutatu ühtelangemine siinse looduse, värvide ja õhuga. Rabab see vaikus, heliseb võimas vaikus ja kalm suuruma lihtsuses selle kalmu juurde, kus puuduvad ausambad ja kõlavad sõnad väikese künka juurde. Metsasügavuses tuleb lakkamatult inimesi. Siin ei otsita eksootikat ega jahita maiseid hüvesid. Tahetakse näha tavalisi lihtsaid asju, mis on seotud suure inimese mälestusega. Pärast sellist käiku tahad alati jälle pöörduda kunstniku teoste juurde. Püüad uuesti kõike seda leida nende lehekülgedelt, mõistad siis täpsemalt kirjanikku, ta maailmavaadet, ta ideaale, seda, mida ta tahtis anda inimestele seda, mida ta tahtis näha inimestes. Ma ei ole Venemaal näinud midagi kaunimat, midagi erutavat kui Tolstoi kalm imetlusväärselt vaikiv, liigutavalt nimetu haud. Nii on kirjutanud Stefan, vaid ma vaatan elu kevadist valla puhkemist üht ja sama elujõudu kõiges, nii rohus kui pungades, nii lilledes kui putukate seal hindades. Ja mõtlen siis meil inimestel on võime. Sellele samale jõule alludes teda eneses tunnetada. Siin Jasne Poljanas vaatles Tolstoi kard päikeseloojangut. Ja kirjutas siis oma päevikusse, kui suurt rõõmu leidis ta äratundmisest, et maailm on imekaunis, rõõmus ning et me peame tegema seda veel ilusamaks ja rõõmsamaks nende tarvis, kes elavad siin koos meiega ja kes pärast meid siia elama jäävad.