Inimsaatusi on mitmesuguseid. Ühed pürgivad järjekindluse ja visadusega juba nooruses püstitatud eesmärgi poole. Teised satuvad niinimetatud oma alale juhuse läbi. Kolmandad nagu ei mõtlegi ei eesmärgile ega kutsumusele. Nad lihtsalt, nagu peavad minema oma teed mingi sisemise sunni, näiliselt rohkete õnnelike juhuste ja kes teab veel mille tõttu. Nende Anne sellisel juhul suur anne viib neid justkui juhuslikult, õnnelik kokkusattumus ste vedamiste ja muu sarnase suunas. Ning kõikide juhuste tõttu või kiuste igasuguste olude puhul sünniks, ma arvan ikkagi seesama suur anne, seesama oma ala meister. Ja ma arvan ka Margarita võite, sest oleks igasugustes oludes saanud ooperilaulja. Nii kui ma ise leian, et ma olen sündinud just lauljaks, näitlejaks teatrilaval jaoks olen sündinud, selle ma ilmselt olen saanud selle pisiku oma emalt kes väga-väga tahtis saada näitlejaks, aga kuna tema noorus oli niisugustel rasketel aastatel telia tuli küll muud teha mitte näitlemist. Kaminatuli veikleb. Meil on hubane olla. Margarita hääl on mõnus, natuke sumisevad ämbriga tükk maad erinev tema laulja häälest. Kuulen teda ja mul on kahju midagi sellest jutust välja lõigata. Rääkimise tempos, sõnaseadmises, väljenduse täpsuses ja viimistletuses on peidus väga palju inimesest endast. Seda kuulata ja seda kuulda on mõnus ja tore. Muide, ta on mu kooliõde sellepärast, räägime omavahel sina. Kuigi ta teab, et minu mikrofoni kaudu kuuleb seda juttu Eestimaal. Igaüks, kes soovib. Ja natuke artisti, on temas kindlasti elu, igal hetkel ka kõige kodusemal õhtutunnil sellisel nagu praegu. Nii et kõik, mis ta rääkis, mulle on räägitud ka sulle tema kunsti austajale. Minu meelest olid sina üks selline talent, kes kuidagi avastati. Ja kuidas see kõik oli, tähendab, see käik täpselt ei ole mulle kunagi päris selge olnud. Aga üks selline, ühesõnaga avastatud tähemaine käis kogu aeg sinu ees ja järel. Ei, kui nüüd niimoodi öelda, sest minu meelest mind veel ei ole avastatud. Naeran pöördub, nojah, tal endisse, mul on niisugune hästi tore raamat kuhu olen palunud nii mõningatele inimestele oma muljeid kirjutada ja mis mulle viimastes tisse kirjutas ta geeni meelde, et üks minu kontserdi konferanzee kirjutas sinna, et hääle andis ema. Et elagu emad. Elagu selliseid oleksi lauljatel rohkem selliseid emasid. Ja ma ütlen, et tõepoolest niisiis, et tema, mina olen oma hääle saanud küll isalt õigemini isa emalt vanaemalt jah. Aga siis selle armastuse teatri vastu. Nii kui ma ise leian, et ma olen sündinud just lauljaks, näitlejaks teatrilaval jaoks olen sündinud, selle ma ilmselt olen saanud selle pisiku oma emalt kes väga-väga tahtis saada näitlejaks, aga kuna tema noorus oli niisugustel rasketel aastatel ja muud teha mitte näitlemist Alati küsitakse ikka esimeste selliste tootlike jõudude ja õpetajate kohta ja siis võib-olla veel kisti pöördepunktide kohta, et mis nagu elus oma saatuse ja oma tee leidmisel on nagu kõige määravamad olnud. Minul oli tegelikult juba üsna väiksest peast oli nagu niisugune kindel teadmine tundmine. Et ma kindlasti pean kogu elu laulma, et ma väga tahaks saada teatrilavale ja noh, nagu ma juba kolmeaastaselt tulin, kuulutan tervele perele, et ma olen artist. Aga elusikk-sakid ikkagi tulid sisse, kuigi koolis laulsin ja tantsisin ja näitasin, lugesin luuletusi ja üldiselt Ikkagi jälle kippusin sinna lavale ja käisin teatris, Vanemuine oli siis minu meelest väga heal tasemel. Tolle aja kohta siis. Mõtlesin, et tegelikult ma ei kujutanud ette, et üldse oleks nagu tarvis. Selleks, et laulja olla, on tarvis ka ütleme niisugust tõsist tööd teha ja sportlase kombel harjutada ja et omade väga mitmekülgseid teadmisi mõtlesin, noh, ma laulan ikka. Kuna nii loodus on andnud ja seda, mida ta andnud, seda ma võin nime ikkagi kasutada ja meeldis väga laulda. Mõtlesin, et ülikoolis ka võimalus isetegevust teha ja nii ma tegin ka esimene aasta. Kuna Need samased poisid, kes mängisid omal ajal meelel, siis koolid olid eraldi tütarlaste koolipoiste kool. Nende orkestriga, ma laulsin. Needsamad poisid läksid ka ülikooli edasi ja kutsusid mind Kätule laulma, et me läheme niisama nagu Me oleme laulnud. Muidugi, orkester oli suurem, ülikool oli suurem kui kool. Ja ärketaar oli ka mitmekesisem ja huvitavam. Varem laulsin üksinda duetis ja koorisolistina oli ka loodud meie koolist ja poiste koolist oli segakoori. Kosen Eerikuga, tema õppis laulmist, nii, mina siis lähtusin, kui kuivõrd püsivalt ta käis kogu aeg ühe laulupedagoogi juures ja kohe nii kindlalt. Siis ma veel midagi sellest ei mõelnud, et on tarvis õppida või. Ja niimoodi ma kaks aastat teisel aastal siis tuli mul tahtmine ikka teha, ma teadsin, et on olemas ülikoolis operetiringe ja siis elaski, mind võeti siin meie ja ka selle operetiga hirmsasti vedas, jumal mandrikannike, mida veel paremat võiks, võiks tahta. Ja siis, kui ma olin siis Vanemuise laval laulsin sedasama kannikest, siis ma järsku avastasin, et vaat, see on minu kodusee, on minu koht, kus ma pean olema ja mitte kuskil, võib-olla seal, noh. Kuid ma võin teha ju käsitööd, istuda pidevalt ühe koha peal ja kannatlikult ja lõpetada kõik tööd ära ja võib-olla ma oleks võinud ka niimoodi seal raamatukogus istuda. Õppisin bibliograafiat. Aga ikka liikumine teatrilaval ja midagi muud, kui pisik on veres peab minema tingimata. Ja siis mul jällegi vedas. Üldiselt ma arvan, et lauljal, näitlejal pead elus hirmsasti vedama. Tuli see ülemaailmne festival. Pääsesin Tallinnasse, siin mul jälle vedas ja siis pääsesin Moskvasse. Siis ma tundsin, et oli ka mingist mitmesuguseid ebaõnnestumise kibestumise siin Tallinna linna peal suure linna peal, kui oled provintsist tulnud ja nende üleelamiste tõttu järsku tundsin, et et ei. Ma pean hakkama õppima minema kellegi juurde, kes minuga tegeleb. Kes mulle nõu annab? Kui mul raske on? Mul jälle vedas, sattusin Linda Sauli juurde, ise tulid sellele mõttele just tema juurde minna. Tegelikult siis mul oli ikka väga palju nõuandjaid ja kuna Linda Sauli liust tol aastal lõpetas kaks väga head lauljad Paula Padrik ja Valentiina hein. Ja kuna mul oli siin üks klassiõde, õppis klaverit Orgse Mare siis tema ütles, et ainukene inimene, kelle juurde sa pead minema, Linda Saul et linnasaun on selline inimene, selline õpetaja, kes võtab vastu kõiki soovijaid, kes soovivad Taivalisel, et oh, et vaata, see talent või või noh, et see hästi andekas inimene, aga ta teeb kõigist seda, mis võimalik on teha igast inimesest ja isegi rohkem. Ühesõnaga inimene, kes, kes töötab südamega ja Ja kuna ma tundsin Linda Sauli poega Jaan Sauli, kuna me õppisime koos ja koos tegime opereti juba siis mulle rääkisid Walker, Lutsu vend, kaljunud laulis minuga Rauli ja lavastas Hain Rui kelle onupoeg oli Petrovi, kellega ma hiljem ka jälle oli mul õnne filmida. Ja nemad mõlemad rääkisid ühest suust, et sa pead minema Jaani ema juurde. Peeter taolist ma siis veel ei teadnud, aga kuna mul on jälle vedanud, ma olen ka Peeter Sauli ka saanud tööd teha. Poleks kunagi pidanud ka arvelt, kui palju rolle on sul juba mängitud teatrilaval? Või umbes, ega mul neid nii väga palju ei olegi. Selle annab peaaegu peaaegu vist nii palju kui, kui aastatki ma olen mänginud üks 15 rolli. Aga selle eest, missugused toredad rollid ei ole, ei ole nagu püüdnud, et ma väga palju nagu tahaks teha, eks ole. Ja mul lihtsalt ei ole, võib-olla selles mõttes ei ole, võib-olla need on ka nii palju, et et no nii väga palju rolle oleks pakutud, aga Need rollid, mis on? Need on kõik suured. Ja väga huvitavad ja meeldivad. Aga nende 15 või umbes 15 hulgas on ikkagi ka mõni hiline lemmik. No tegelikult, eks need, need on kõik huvitavad, meeldivad aga lihtsalt paratamatult. Nendest mõned jäävad niimoodi sõela peale, millega sa käib, kas trolliesinemistel kõiki nagu ei ole võimalik? Mängin hea meelega, mängiksin Don Basquales, Don paskvalenorinat, türklased, Rilled, aga mul pole seda lihtsalt kuskil mängida. Praegu siin, meie piirides. No kevadel, kui ma käisin Budapestis, siis selgus, et, et nendel on ka türklane Itaalias ja nendel on ka, ta on taas kohale. Mida ma võiks seal mängida? Karjal mängisid seal, ma laulsin Travjaatad. Muidugi noh, põhiliselt olengi ma nagu üles andnud. Kolm osa Violetta Lutsyya esilda, need on silda ja te olete täna on peaaegu kõikides teatrites liidu piirides, mujal lutsiiet on meil vähem, liiklus ka. Ja kuigi meil teda ka jälle uuesti restaureeriti, on jälle näha, et lähemal ajal teda siiski lavale millest on jälle kohutavalt kahju. Niisugune ooper, mida tasub mängida ja mis on meile kõigile meelt mööda, ei tohiks seista, sa tahaks, tahaks lihtsalt laulda. Sellepärast et olen vaatanud, et need partiid, mis on Võib öelda isegi rasked, minu meelest leitakse sagedamini tegema. Siis nad tulevad kah alati paremini väljastiku treening? No sa võid treenida küll nii omaette harjutada, aga teine asi on ikka laulda publikumiga koos niimoodi publiku ees ja seal on ikka väga palju häirivaid asju. See valik nagu noh, mis nagu rohkem käigus on, ei olegi, mitte oma tahtmisega kas ei ole võimalik ja, ja kuna siin kahekesi niikuinii oleme, siis siis ikka paratamatult peame nagu võrdselt ka jagama neid osina vahel õnnestub, nii et üks ei saa teha, siis teine saab rohkem jah. Aga jah, eks operetti tuleb teha ja nahkhiirt. Süda läheb nagu rohkem me majas. Aga ooperinimetusi, noh, praktiliselt, mida ma teen? Draw heata Donbassi türklane mõned olid ka niimoodi erandkorras, mida me nüüd tegime kastrollidel. Syrano. Siin on õnnistatud mis i ja Kordoni Neeme. Mulle Rebane. Mina. Kujutlege vaid Seeweenika ent. Just Nõgene Agaüksuseks. Mis tema nimi joon? Meil niisugust ei ole kompanii. Kuidas sa valmistad ette asel? Arvan nii nagu kõik. Kõigepealt teen ise. Sa mängid ise klaverit? No ma ikka ühe sõrmega tonksini. Ühe sõrmega. Aga meloodia õpin selgeks. Ja siis tema kontsertmeistriga, siis tuleme kõik kokku. Varem oli nii, et, et sai nagu ise omaette teha, aga noh, nüüd meil on alati niuke kiirust peale, et vahetevahel saame klaviirida, lisame nüüd partiid kätte, võib-olla viimasel minutil siis kontsertmeister pele meloodia sel natukene niuke mängima ja siis tuleme kohe kokku nagu mitmekesi, hakkame laulma kohe ansamblit. Sest ma ei tea. Jah, ja siis, kui juba enam-vähem saame koos laulda Siis tuleb juba lavastaja. Ütleb, mis tema tahab näha. Dirigent orkestri proovid, lavaproovid ja ongi, kook on valmis ja ahjust välja publiku ette Peri küpsemise juures on nii palju. Ma ütleksin isegi, võib-olla oma tahte peale suru jäid kõrvalt vaadates ma mõtlengi just lavastajat ja, ja dirigenti ja partnerid, kellel võib olla igal, on ka omaettekujutus tükist kui tervikust. No eks lavastaja muidugi. Ta peab teadma, mis ta tahab ja aga teisipidi. No ma mäletan, kuidas me töötasime Paul mäega. Tema siiski arvestades näitlejad ka, kui seal olid mingisugused oma ettepanekud ja arusaamised ja kui need Vähegi võimalikud olid siis tema andis nagu selle koha pealt ka järgi. Dirigendile on ka muidugi muusikaliselt oma oma ettekujutus ja muidugi soovib, et see täpselt seda teeksid ja niimoodi, nagu tema sellest aru saab. Vaat vahel selle koha peal ja on tulnud, aga pärast pole. Pärastpoole on ikka niimoodi, et siis kui juba tükk on töö käigus ja mitmed etendused olnud ehk siis dirigent tuleb kah natukene järgi ja ja saab ka ikka kokkuleppele. Partnerite suhtes mul ei ole. Õnneks ei ole sellist asja olnud, et keegi midagi kuskil oma oma nihukest eriarvamust peale suruksin. Ei ole mul ühtegi niisugust näidet tööle. Läheme küll väga toredasti, kõik koos töötanud. Sobinud kas trollidel on tulnud laulda võõrastega? Räägi mulle mõnest sellisest elamuslikumast. Võõrus etendusest viimane esinemine. Budapestis see on mulle jätnud nüüd väga sügava jälje. Unustama. Toredad, sest nagu isegi tead, siin meie publik on ka väga tänulik, kui tuleb keegi külaline ja isegi minu meelest kõik võib-olla ei väärikski seda, seda enesest ääretult, et. Ääretult sooja vastuvõtu, nagu meie publik, meele avaldad. Teisipidi ma vaatan, oma head lauljad, Te ei saagi nii tähelepanu ja tänu osaliseks oma kodumaise publiku poolt. Aga nii noh, mujal ka, kui meie teeme siis ka, kui külalisi võetakse ikka väga soojalt ja väga hästi vastu. Budapestis ma laulsin Travjaatajat, seal oli kuidagi juba esimestest esimestest taktidest oli kohe kontakt olemas. Saaliga. Õnnestus oli ka hea dirigent. Väga head partnerid, midagi erilist, noh, ma ei ütleks, ei hääleliselt, ei isegi nagu polnudki elusana, Alfredo olin niisugune, mitte pikk mees, niuke kõhetu, võib-olla ta pidigi olema selline just poisikene, nagu oli Alfredo. Flora tuli sisse nagu Carmen. Kõik rinnapartiis oli nii et, et ma vaatasin nüüd need, need, need tuleb kõik sealt välja. Kleit oli tal ka niisugune punane erkpunane ja Vanlangid kõiki. Ma vaatasin ahaha pärast, ma mõtlesin, et aga võib-olla see floora just peabki niisugune olema, mitte mingisugune iludus, aga just niisugune noh, niisugune nagu ta oli. Florelik hiljem muidugi kui oli esimene vaatus läbi, siis ta tuli ja embas mind ja ja tänas ja õnnitles, ja siis ma vaatasin, et ühesõnaga see artist inimene ei ole üldse see, keda ta, kellena ta nüüd laval niimoodi minu meelest see oli siis plussiks, tema olete laval. Oskas olla just see õige ja elus tegelikult hoopis vastupidine, niisugune tagasihoidlik ja väga meeldiv inimene. Aga Alfredo oleks mu mänguga nii kaasa. Kohe algusest peale. Et tänu Alfreedule tänu dirigendile minu meelest terve etendus mul õnnestus väga hästi. Kas sa tunned seda juba laulmise ajal? Kuidas publik ja selle tagasi seda kontakti tunned kohe. Mõnikord on tõesti niisugune publik, kes võib-olla kohe ei lähe kiisuga kaasa. Mõtlen just meie vabariigis on nii. Kontserdi lõpus sa siiski tunned. Või etenduse lõpus. Et kontakt on olemas. Aga muidu tunneb küll meeldivam on, kui, kui sa tuled ja kohe tunned, et see kõik, mida sa pakud, et seda on kõike vaja. Et seda kõike mõistetakse ja ollakse sulle tänulikud selle eest. Ja sel juhul muidugi Sa võid ületada oma võimed.