Tänase saate külaline on kirjanik Heino Kiik. Kindlasti paljud ei kujuta ette, et Heino kik, sa oled astunud üle 80. eluaasta läve tellimuse ega tööviljakuse näitajatega muude asjade poolest. Ei saaks niisuguse arvuga kuidagi leppida, aga nii see on. Aga me räägime praegu sinu kujunemisaastatest, sinu lapsepõlve ja noorpõlve aastatest. Avinurme kant oli see piirkond, kus sa oled oma lapsepõlve veetnud. Ja kui sa läksid seitsmendasse kaheksandasse klassi Mustvee koolis see oli sinu jaoks esimene niisugune. Otsustav muutus sinu elus. Seal oli leivakott kaasas. Sa läksid võõrasse kohta Sari, teine kool, sinu jaoks on sul meeles, missugused sinu emotsioonid olid, kui sa sinna mustri kooli läksid. Emotsioon oli nagu oleksin maailma rännanud, sest ma olen elanud ikka jah, oma kodude, Piirissünnikodu oli jaagu väljal ja hiljem üks elukodusid oli Tammessaareskust mu ema pärit oli juba siis oli mul hinges vist rännu ja maailma avastamise lust, nii et Mustveesse minek oli mulle väga rõõmus sündmus. Ja sa oled ka kirjutanud, et sa tundsid ennast Mustvees hästi, mustri oli ergas koht, sel ajal. Jah, väga, see oli sõjaaeg saksa okupatsiooniaeg, kui me seal olime. Ja seal olid tublid õpetajad, hea kollektiiv, suured klassid olid meil ja seal oli neli, viis kuus ilusat tüdrukut, keda siis vaikselt salaja vaatasid. Aga nüüd see kodu, kus sa kasvasid, talu oli väiketalus, tulid kõvasti tööd teha ja julgeolekudokumentides on sinu ema nimetatud perekonna peaks. Tähendab, isa oli. Ära jah, isa läks vangi 45. aasta lõpul ja suri 47. aasta kevadel Uurali vangilaagris. Nii et ema pidas üksi talu. Mina olin eemal, õppisin ülikoolis sel ajal ja, ja töötasin kuskil juba. Ja noorem vend Kalju käis algkoolis. Tema tegi üksi talutööd. Aga see esimene talu, mis nihukesed valdavad emotsioonid sul praegu on seoses selle esimese majaga No see on kõige helgem koht maailmas, ainult oh õnnetust seal üks joodik põletas sünnikodumajad maha. Nii et see on praegu võsas ja, ja umbrohus ja täitsa nii maha jäänud paik põldude keskel. Aga muidu hinges on ta muidugi. Sest esimene 13 eluaastat ikka loob inimese. Isegi lühem aeg loob. Aga see on minu kodu. Ja siis oli sinu elus ka üks niisugune huvitav periood. Sa võtsid kätte, sa läksid Tallinnasse, noor maapoiss, sattusid uuesti jälle uude miljöösse. Onu juurde said sa korterisse ja Jüri Järvet elas ka selles samas korteris, kas oli nii, kuidas? Ja see oli Jüri järveti korter tegelikult eestiaegne Jüri järveti pere, tema kasuisa ja tema kasuõdede korter, onu arvet elas kuskil mujal. Aga Venemaalt tagalast tulles elasid nad mõlemad Tatari tänavas. Ja Tallinnasse tulin ma selleks, et edasi õppida. Musta gümnaasiumi oli maja kannatada saanud ja 44. sügisel seal elab õppetöö jalanud. Ja tulin siis kevadtalvel 45 Tallinnasse. Jüri Järvet aitas mind veel, sest sel ajal ei saanud linnani lihtsalt tulda, pidid dokumendid olema. Ta töötas Draamateatris, saatis sealt dokumendid, mind nõutakse draamateatrisse tööle. Üks niisugune väike episood sinu elus on see, kuidas sa käisid turul kellasid müümas ostmas müümas, tähendab, et saada mingisugust tulu. Sa oled seda pool humoorikalt kirjeldanud. Meenuta seda aega, kuidas sa seal turul käisid, noor poiss alguses sai muidugi pügada, see poiss pärast õppis selle kauplemise tehnika ära. Noh, võib öelda, et see on üks mu elukutseid elus, ta oli muidugi lühike aeg, üks kuu aega umbes. Aga ta oli siiski jah, jääb meelde noores põlves. Asi oli selles, et ma tulin Tallina ja ei, ma saanud draamateatrisse töölest Jüri arvates, et ma olen niisugune maa mühakas, mis muga pole midagi teha seal. Ja siis ma ei saanud õppima ka minna õhtukooli kuna ei olnud töökohta ja jah, just just need, ma olin täitsa puntras siin, aga elasin seal onu pool. Tema töötas tööstus, kaubastus, ta oli eestiaegne ETK mees ja andis mulle tööstuskaubast direktorite söökla lõunakaardid, nii et ma külluslikult sõin seal kõhu täis. Ja elasin ja onu siis äkki märkas Kuu hiljem, et kuule, mis sa teed. Me elasime ühes toas seal just. Et mis sa teed? Tallinnas mõtlesime Angeldan kelladega turult. Onu ehmatas ära, jumal hoidku. Jumal ütlen, sa lähed üle kätes ja hakkas mulle töökohta otsima. Ja kelladega oli nii jah, et esialgu ma lihtsalt tahtsin endale osta kella turult, nad ei olnud seal kallid, peost müüdi, see oli Estonia juures, seal ostsin ja see jäi seisma, muidugi koju läksin. Ja siis ma läksin, müüsin selle turul ja õnneks sain vaikse vaheltkasu ja ostsin teise kella, läksin koju, see jäi jälle seisma ja õppisin nõksu ära, et kella tuleb loksutada enne teise kõrva juurdepanekut, kes ostab nii, et olen vilunud kellamüüja, loksutasin kellad jälle, sain vahekasu. Ja pärast ma sain ilusaid hõbe kellastuma, seal vist vargad müüsid neid ja, ja kes need müüsid, need ei olnud nende isiklikud kellad. Hõlma alt müüdi kuidagi nii vaikselt vaadata ringi. Aga ei püütud kedagi. Nojah, see oli niisugune väike episood ja siis oli ajaleht. Jah, talurahvaleht 45. aasta varakevadel kevadtalvel onu, siis hakkas otsima, kuhu medtööle panna onu arvet. Ma olin seitsmeteistaastane, poiss läheb üle käte. Ta mu ema vend. Ja siis tahtis saapavabrikusse talle sõja tagalast oli majandusmeest, oli palju tuttavaid, väga palju vaid saapavabriku direktori tuttav, et kas tahad sinna, Ma sokutan su tööle. Ma kingsepaks hästi ei tahtnud ja siis ta otsis edasi, küsis, et talurahvalehes on eestiaegne ajakirjanik Toomus. Toomuseleme andsin vana sineli, kui seal siberis olime, et oleks muidu ära külmuda, et ta tänu võlgnen, et lähme räägime, talle läksime rääkima ja tema ei saa tööle võtta. Ta viib peatoimetaja Kanteri juurde. Mind viiski peatoimetaja Kanteri juurde. Ja kanter ütles, et noh, et meil on maainimesi vaja tee proovitöö. Ja siis ma proovides oskan teha. Seitsmeteistkümne. Mõtlesin, et ma kirjutan kirjandi nagu koolis kirjandit. Kirjutan kirjandi. Kuidas isa käis puuanumaid müümas Rakvere laadal? Ta tegi seda, noh, see oli mu tuttav teema. Ja kirjutasin selle ära. Jüriõhtul tuli koju küsimissaadet, ühes elasime. Jüri Järvet. Lugesin läbi selle, kas kuhugi võttis, kirjutas selle ümber. Ta töötas sel ajal rahva hääles, nii et tal oli kirjutamise kogemus. Kirjutas ümber ja viisin selle ümber kirjutatud asja discanteriga. Kanterid, tule, paari-kolme päeva pärast me loeme läbi ja läksin sinna, siis võeti kuuajalise katseajaga tööle. Et kui kuu aega mööda, siis ütlevad, et nad ei lahku ja kui midagi ütlesin, tööle jäingi tööle. Nonii, mis sai edasi, siis ajakirjaniku amet teiega lühikeseks? Mind huvitas ikka õppimine, see 45 aasta suvi, kui ma olin talurahvalehes kirjanduslik kaastööline, õieti õpilane, siis mõtlesin kogu aeg õppimise peale ja Tallinnas õhtukoolis ma olin käinud paar-kolm päeva seal, ma tegin ühe etteütluse kaasa ja õpetaja ütles, et teil ei ole siin midagi õppida, visati koolist välja liiga hea õppeedukuse pärast. Lasen signaali ja siis ma ikka mõtlesin, et midagi kuhugi peaks õppima minema. Ja juhtus nii, et Räpina aiandustehnikumi direktor tuli enne sügisest kooli algust meile toimetusse, tõi kirja, võetakse õpilasi vastu. Ja toimetuse juhataja Eduard Pärna noorsookirjanik kergelt tuli ka. Tema andis selle siis minu kätte tretigeeri ära. Ma olin juba siis vilunud redigeerida ja küsi juurde midagi. Direktor istus mu laua vastas ja ma küsitlesin ja tegin selle asja korda ja siis küsis, et kas ta mind ka kooli võtate. Lihtsalt sellesama lause pealt, ütleks kohe, võtame. Ja oligi nii. Ma käisin mitmesse klassi teise klassi. Kas sinu suhtumisest sellesse kooli ja üldse agronoomiasse toimus ka nende aastatega? Muutus, kui sa sealt lahkusid, olid veendunud ja andunud ja kiindunud. Aga kui sa sinna sisse läksid, kui sa astusid Räpinasse, missugused siis olid, siin on niisugused suhtumised. Ma ei olnud üldse aiandushuviline ja ta ei mõtelnud üldse aednikuks saada. Minek stiimuleid oli seal, et vanem vend Mihkel oli Eesti aja lõpul juba läinud siin õppima, ta oli minust kaks aastat vanem ja eleks sõja algul 41. aastal kaduma jäljetult kaduma siiamaani. Ja siis ma mõtlesin, et äkki saan Räpinas tema jälgedest midagi kuulda. Nii et see oli üks mõte. Ma olin kaheksateistaastane sel ajal. Nii et üks mõte oli see, et saan mihklist kuulda. Teine mõte, see, et ma õpin, õpin midagi, aga Räpina muidugi kaks aastat, mis ma seal olin, see tegi ikka pöörde mu elus muidugi välja tulin ikka aednikuna täiesti. Ma lõpetasin kiitusega nii, et ilmselt tegutsesin ja töötasin seal. See atmosfäär, seda sa oled kirjeldanud, seal oli niisugune meeldiv, sõbralik, ühine pere, pik elasid koos ja, ja sellest on seal head muljet. Ei, no ta oligi pere, vot see on väga kummaline, sellepärast sõda sõda lõppes maikuus, ma läksin sinna sügisel ja asi oli selles, et me elasime Räpina lossis teisel korrusel, elasime kaugemalt tulnud ja allkorrusel olid õpperuumid ja tantsusaal ja söökla ja köök. Mulle oli ta perest, et mu isa oli ära viidud. Ja emast, vennast olin eemal, nii et üksipäine maailmas Ja kuna see atmosfäär oli väga soodus ja sobiv, siis see koduigatsus ja niisugune üksildustunne ei olnud nii tugev, see. Ei ole plaanis, ei olnud, nooruses on asjad hoopis teistmoodi kui küpsenud inimese arusaamised, noor elab sellele päevale nendele sõpradele ja, ja sellele kuule ja tal ei ole probleeme. Pärast seda, kui ma Räpina kooli läksin, võeti isa kinni ja ta vanglast kirjutas mulle ja ma kirjutasin vastu ja see oli see niisugune masendus hetk. Aga, aga muidu oli ilus, oli ilus. Aga miks nii kiiresti, kohe pärast sõja lõppu võeti kinni, mis talle süüks pandi. Talle pandi vabadussõda, sööks ja Eesti-aegset kaitseliitu ja siis saksa okupatsiooni ajal, et ta metsavendasid, käis püüdmas, tegelikult ta ei käinud. Ta kartis, et ta poeg tuleb mihkel, tähendab sealt pärast, et Eestina et ta jõi täis ja ta ei läinud püüdma. Aga no see lugenud kaebajad olid olemas, noh, kaebad on teada. Kaks inimest. Aga mis niisuguse inimese motiive, miks ta kaebab või ütleme, siis lausa valetab. Seal kummalgi oli üks, oli väga vaeselt, elasid hirmus vaeselt ja ta oli noh, ilmselt õel siiski veidi. Ja teine oli sugulane, kes oli mingil põhjusel kades mõisa, elas paremini kui tema inimesed, Nimeta. Need motiivid olid mingid isiklikud, rohkem. Nonii seal, Räpina kui palju seal käsi mullaseks tehti, kas oli teooria või oli teil seal kamaaiad juba panite põõsaid maha ja kuidas see asi seal ütleme nii praktika poole pealt väljalegi. Seal oli praktika täielikult, ma mäletan, kuidas Vaiglase legend, Kaarne, Räpina õpetaja, kellega me pärast kooli olime, sõbrad, tema surmani. See, kuidas ta õpetas peenrakaevamist, kui täpselt pidi kõike seda mulda pöörama ja labidaga peale lööma. Rohututt sinna alla jääb ja ja teised olid juba kogenud mu kursusekaaslased, nad itsitas vaikselt, ma õppisin seda palehigis labidaga laevas, need ma oskan, võin kõike õpetada. Seal näiteks oli kasvuhoonepraktika ja esimest korda elus, ma sõin seal tomateid ja sõin nii palju, kui tahtsin. Esialgu ta imelik muidugi võõra maitsega, nii et ma ei olnud tomatit saanud. Läbi talus oli tomat võõras asi see jaajaa muidugi ei üldse mitte eesti ajal. Aga kurk oli muidugi tuntud kurku tuntud muidugi. Nonii, aga siis kolhoosidest ei räägitud veel või kui, siis võib-olla väga ebamääraselt, tähendab siis ka valmistati ennast ette selleks, et ma lähen oma talusse tagasi, hakkan seal tööle. Ei, meil valmistati ette aednikke, kes lähevad kuhugi aednikuks, sovhoosid olid ja aiandi tulid ja linna aiandid olid olemas ja kõik oli olemas muidugi olemas ja sinna tööle palgatööle ja just see oli see eesmärk ikka jah. Kool sai läbi, edukalt lõpetatud ja siis tuli Tartu ülikool. Kuidas see käänak oli, kuidas? Ülikooli Käärak oli vahva, mina Räpinasse läheb siin ka ju nagu tuisupea ei läinud aednikuks õppima ka, lihtsalt läksime tema ja venna jälgi ajama. Ja kui siis 47. aasta sügisel lõpetasime, see oli nii, et eelmine päev lõpetad tehnikume, järgmine päev algab ülikool pihta ja mina siis kiitusega lõpetajale hoiti Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas viis protsenti kohtasid Põllumajandus-teadus- konnas neile, kes lõpetavad Eestis tehnikumi kiitusega ja valitsus, üks. Andsin paberid sisse, siis läksin koju emale ütlema, et nüüd ma lähen ülikoolist, ema elas teisel pool Tartut. Tegelikult vajas tööjõudu küll kodus, mehe käsi vajas küll, aga, aga ta ei ütelnud kordagi, et tule koju tööl. Ta ei olnud seda, ta tahtis haridust, ta ema oli väga seda meelt väga südamlikult. Nii et ta toetas mind rahaga ja toiduga ja riietega, kui ma Tartus olime. Tudengid elasid väga vaeselt, sel ajal. Jah, see on ilmne, et nad vaeselt elasid, aga kuna kõik olid vaesed, siis sellest väga ei hoolinud. Ei, üldse mitte üldse mitte mul meeles, kuidas ma riides käisin seal ja ei olnud üldse probleem see. Ja seki toidu tulid ja ülikooli kohvikus praeguses seal oli siis lõunasöök meil tšekkide pealt. Ja perenaine, ma olin erakorteris Kaldi juures, kes oli ülikooli fotograaf. Tema ema siis või naise ema tegi mulle süüa, sai siis selle eest ka minu kõrval süüa, ema saatis, tulid ja liha, piirakat ja kartuli piirakat ja neid siis sõime ja ta iga nädal saatis bussijuhiga. Läksin bussi vastu bussijuhiga tulise komps. Muide, see toimus nii kaver kuuekümnendatel, ma mäletan ka seda hiljem. Nii et ma elasin jah, ema toidul ja tseki toidul ja olin täitsa turske poiss, ma olin ülikooli tsempion maadluses. Tallinnas onu arvet toetas sind, ostis sulle mantli ja nii edasi. Kas ta siis Tartus ka toetas? Vähe, sest et neil perekonnas tekkisid seal väiksed lahkarvamused Heino toetamise suhtes. Aga ta üldiselt ikka toetas alati nende meelde, et ana arvedani arve, jommi prototüüp, see vist on huvilistele täielikult tänu temale on üldse olemas. Õieti on meil kahepeale oleks kirjutatud, ütleme niiviisi. Ja sina oled siis see teine pool, mina teine pool. Tuleme noorusaastate juurde tagasi. Kas niisugune poliitiline ideoloogiline surve? Kui teravalt seda noored inimesed tundsid või arvati, et, et see on loomulik ja paratamatu ja nii peabki olema? Vaat see ongi kummaline mina, kes ma hiljem olin suurriigivastane tondiöömaja kirjutas ja hiljem ja taheti vangi panna ja kõike aga nooruses ei mõelnud üldse selle peale. Kuigi isa oli Siberisse viidud ja suri seal ja mina elasin oma noore inimese elu ja tomat, pürgimused ja omad soovid ja õppimise tahtmised ja ja hõlvas minu meelt 95 protsenti võib-olla, nii et väga väike osakene jäi üldse mõelda selle poliitika peale ja kõige selle ümbruse asja peale, nii et noor inimene ei mõtle, tal on hoopis teised teised tempod elus, tal ei ole ka võrdlusvõimalust ka seda ei ole, jah, tal ei ole, mõtlemisvõimet, oli ütleme nii. Loogilist mõtlemist ei ole nii palju. Ja võrdlus jah, seda ka ei ole. No tuleb ära nimetada ka perekonna raske saatus, sina olid õppimas, eks ole, sina jäid kõrvale. Ma ei olnud õppimas. Ma töötasin Viljandis, aga ma leian küüditamisnimekirjas ja kodus, kui küüditati sisse, küüditati kirjalikult, teatas, et vaatamata kasutusele võetud abinõudele Heino Kiik ei leitud üles nii, et sai õppinud sarid Viljandist. Ma olin Viljandis ja ja perekond viidi ära. Perekond viidi ära kodust, tähendab ema ja noorem vend ja siis vanaema, teisest perest hoopis teda ka. Väga vana inime 74 aastat vana ja nojah, see oli vist kindlasti raske mõista ja, ja raske läbi elada. See oli Rõnkas ja. Nonii, Tartu, kas seal aja noored lõbutsesid, mis olid noorte lõbutsemist vormid, kas tehti mingit isetegevust, sporti kindlasti mingil määral. Jah, kergejõustikus ma olin Võrumaal kange poiss olnud ja siis ülikoolis ma tegin mitmel alal kaasa, tulin ikka esimese kuue hulka mõnelgi alal 100. meetris kaugusega see ma ei mäleta täpselt. Ja siis ma tegin maadlust. Laan oli maadlustreener ja ta soovitas kohe hakata tingimata maandama, et mul on eeldused, tulin ülikooli meistriks. Aga noh, see oli kõik nii episoodiline ühe talveasi. Aga meelelahutused olid, ma tantsisin rahvatantsurühmas kaasa ülikooli meeskooris, laulsin kaasa õlil pillimeeskooris. Aga pomme, long see neid asju minu jaoks üldse ei olnud, sest ma olin põhimõtteline karsklane 30. eluaastani see minust täiesti kõrval. Ka poisid, seal ma tean meeskooris ja me käisime Läti Leedu ringelise tegu. Me viisime neile sinna isetegevust. Kulkija kalkun olid kõvad tsirkusepoisid, siis laulumehed, seal on nii meeles, need nalja tehti palju, aga mina jäin neist kõrvale võrdlemisi. Kui meeskooris on õlleõhtu õlut mees koorides armastatakse siis sa istusid, tähendab, siis sa joonud oled ta isa ei läinud. Lelle Ritsingu meeskooris 40 seitsmendal-kaheksandal aastal ei joodud üldse õlut, ei olnud mingeid õlleõhtuid. Ja siis, missugused mõtted peas liikusid, pärast ülikooli lähed sa kuhu, milleks, kelleks? Üldse ei mõelnud, ma elasin ma nagu ma räägin, noor inimene elab tavaühe kuu ja noh, vahel ka ühe aasta kaupa tüdrukute suhtes olid küllaltki tagasihoidlik, ettevaatlik maapoisina. Jah, ma olin väga, väga tagasihoidlik ja tudengina esimesel kursusel täiesti kama poiss veel. Kui nüüd haridusteest edasi rääkida, sa läksid põllumajandusakadeemiasse või? Asi oli nii, et põllumajandusteaduskond lõpetati ülikoolis ära, mõne aasta pärast tehti uus õppeasutus Eesti põllumajandusakadeemia ja selle ma lõpetasin mittestatsionaarselt töö kõrvalt. Sest ma olin agronoomi tööd tegi mitmel pool, mul jäi Räpinast aiandusagronoomi kutse. Ja siis ma töö kõrvalt lõpetasin. Lõpetasin 56. aastal. Sa tegid, ütleme niisugust küllaltki kiiret karjääri noore mehena, ütleme siis nõukogude no niisuguses majandussüsteemis oleksid sa võinud jätkata ja tõusta veel. Ja kui ma oleks parteipileti saanud, oleks ministri asetäitjaks väga lihtsalt tõusnud. Sest ma olin ministeeriumis teadlase, valitsuse juhataja asetäitja ja põllumas propagandaosakonna juhataja ministeeriumis noore mehena ja ilma piletita. Ja mu koolivend, ilm Araabiasse tõusis ministri asetäitjaks. Me olime esimesel kursusel ühes Ülikoolis õppisime. Ta oli Julius Aamisepa poeg, kellest ma tegin diplomitöö. Kas sa ei saanud astuda parteisse või sa vältisid? Seda te ei saanud muidugi, mu dokumendid olid ju isa surnud seal ja ema Siberis ja agendas paberid olid puhtad, minu paberitega juhtus nii, et ma varjasin seda asja ja siis 51. aasta sügisel enne jõule, kuskil novembris. Mälestaks töötas seal, kes oli Vadilt pärit, sõjast tulnud kommunist ja see oli kodukandis käinud ja kuulnud, mis mu isaga ja mu emaga on. See kandis ette siis ja Green oli sel sel ajal seal toimeta. Ja mind visati välja rahva häälest. Sest ma olin varjunud ankeetandmeid ja pärast seda ei olnud mu ankeetandmed enam varjatud. Pärast 51. aasta sügist, alati kirjutasin kõik sisse. Nojah, see fakt ilmselt oli negatiivse mõjuga, muidu siis siin on niisuguse põllumajandusjuhi karjääris oli ka üks niisugune ootamatu tagasilöök ja läbielamine ja kogemus ja märksõna oli Sigurid. Ahhaa, ja see oli, nojah, kui mul oli Räpina haridus ja ülikoolis üks aasta põllumajandusõpitud, siis ma tulin sealt ära, noh, majandus ei kandnud enam õppida ja tulin õigel nädalast, et kes edasi jäid, aasta hiljem löödi välja ülikoolist minusuguse ankeediga, kes ütleme, sellega seotud ja nõnda edasi oli need ma tulin aasta enne ära, kui oleks välja visatud ja Viljandisse sain tänu onu arvedele tööle jälle nagu vana sineli Est sain sinna tal perfolehte tööle. Nii, tal oli seal tuttav agronoom, kaal oli Tallinnas trustis, kes oli temaga ühes olnud seal majandusmees, Nad olid ühes abimajandit, õiendad seal Uurali taga kuskil sõjaaegne tuttav, täitsa kambajõmmid, ühe stendi kast jamased. Ja ta viis selle juurde mind, see oli agronoom, kellele allusid ainult soosid. Ja küsis, et noh, et anna, et poisil on agronoomi hariduseta tööd. Ja siis mõtlesin, et Tallinnas ei ole meil midagi praegu. Aga Viljandis on agronoomi vaja, seal ei ole seal zootehnikuna, õiendab sovhoosidega. Ja siis käisime ära Viljandis ja siis võeti vorstid ära ja siis pärast kaal ütleb. Kuule ta põlegi, sul, 28 aastane, et ma sain aru, et on 28 aastane. Nii noorukese panid nüüd Viljandisse töölised selle 40 800, siis ma olin jah, 21 aastane. Arm, eks. Viljandi Alkus. Aga mis nende Siguritega ikaali Siguritega oli, nii et sel ajal läksid mehed väga kiiresti vangi kellest väga kergelt, sest et oli vaja tööjõudu igal pool Siberis ja siin ja seal. Ja üks sovhoosi direktor, tuttav mees, mul Lahmus sovhoosist mätas suurema sõja enda väiksema sea, suurema sõja vastu sovhoosi aedikus, et selle vaherahaga osta. Mootorratas endale ei olnud ju sõidukit ja tal oli üks poisike seal abiks ja talle määrati kõva karistusmaad ja palju-palju aastaid selle sõjaväelase tuli välja, tähendab Talle määrati karistus ja kohti vabaks ja siis mina pidin leidma direktor siia, ma olin peaagronoom. Ja alkodirektor ütles mulle, et olen nii kaua ise seal direktor, kui leiad asetäitja, mõtlesin, et ma ei taha seda oma kohtasin Alkus kaotada, ta ütles, et kahe koha peal maksame Arco palka, ei ole seal direktor, lähed sinna ja olin seal, noh, kuus kuud, direktor midagi Räpina koolivend tuli, aednik ja ülikooli kooli tuli, lagunes koolivendadega. Aga kõik noored seal ja aednikul. Sügisel tuli suur koorem, hunnik oli Sigureid, mis pidime tehasesse Alkusse viimad, seal tehakse neist toodangut. Ja tuli äkin öö, küll me keegi ei osanud seda arvata, hästi varajane ja võttis Žīgure väga külmaõrn, võttis need juurikad seal ära ja kes kinni maksab? Kellasid. Siis pearaamatupidaja kaebas vints kohtusse, maksan kinni, ei oleks mu poole aasta Paldkonnad. Aga Se aednik, koolivend läks just sõjaväkke ja ma siis kohtus rääkisin nii seda asja, et meil oli selline kord, et kuni aednik ei ole laohoidjale allkirjaga sigurihunnikut üle andnud, sinita vastutab nende eest ja sel ajal vastutas aednik nende eest, kes on praegu sõjaväes seas niikuinii mind otsima. Ja pääsesin, sest mul oli kord siiski olemas sovhoos allkirjade kõik, kuigi no vot nii pääsesin, muidu oleks jah pidanud maksma. Sarja esimene karm kogemus See oli, see oli isegi vanglasse mineku võimalust, sel ajal ma isegi seda arvestasin, et kuri vaim. Sest ma nägin, kui lihtsalt läks, see see patt oli, tema patt oli väiksem. Sigurate külm on summaliselt tohutult suurem, nii et kui direktorit oleks võinud soose juhatajat vangi panna, selle eest olin mitmel pool toimetustes töötasin, olin tegelikult põllumajandusajakirjanik, neis spetsialist tavaliselt teisi spetsialist ei olnud. Jah, ja siis ma hakkasin sotsialistliku põllumajandusele kirjutama kui spetsialistidest, et noh, neid oli vähe, kes agronoomi ja ühtlasi oskas kirjutada töökogemused ja maa noore inimese, aga mulle meeldis ringi käia ja kogusin materjali, kirjutas nii, et sealt ajakirjaniku töö pealt tulid esimesed brošüürid, ka põllumajanduslikud brošüürid. Sinu elus on ka niisugune fakt, et sa olid kaks korda Moskvas õppimas mitte küll väga pikka aega, esimene kord kirjandusinstituudis, mis olid sinu niisugused mõtted, kui sa sinna läksid, Moskvasse. Ma ütleksin, et väga pikka aega, sest ma olin seal neli aastat, kaks aastat ja kaks aastat ja mul on kodus pere ja noored lapsed, nii et tundus üsna pikana see aeg seal nii muuseas öelda miks ma sinna läksin. Ma läksin sinna sellepärast, et ma ei olnud kirjanik. Ma olin tondiöömaja kirjutanud agronoomi ja ajakirjaniku elukogemused häält. Ja ma olin tohutult kirjandust lugenud, aga ma ei arvanud, et see meid koolitanud oleks need pärast tondiöömaja kirjutada, sest ma mõtlesin, et Ma hakkan kirjanikuks või nagu ema ütles, saadakat kirjanikust hakkasin kirjanikust ja siis mõtlesin, et selleks tuleb õppida. No väga loogiline agronoomina kahekordne agronoom. Ja nüüd äkki kirjanik kirjanike kambas, mis ma seal teen ja läksingi, see oli võimalus kõrgemad kirjanduskursused Moskvas Gorki nimelise kirjandusinstituudi juures. Sinna võeti vastu kõrgharidusega Kirjanike Liidu liikmed. Need väga kõva valik oli. Neid nõudeid sa täitsid, aga kusjuures seal oli olnud ju selja taga võimas, ütleme siis. Stardikogupauk, tondiöömaja oli leidnud väga suurt niisugust tunnustust ja tähelepanu. No tänu sellele ma saingi Kirjanike Liitu hädaristimine tehti ju minuga, et Kirjanike Liitu pidi enne vastu võtma, kui ma dokumendi Moskva esitasin ja siis paar päeva enne dokumentide esimest võeti geneka liitu vastu. Juhan Smuul ütles, et, et ainuke küsimus on, miks kiike juba enne võetud Kirjanike liitu ja mind võeti siis vastu seal, nii et kiirkorras mul ei olnud raamat ilmunud ega mitte midagi. Lihtsalt et pääseksin moskva õppima. Jah, no see on, iga inimesel oleks vaja niiviisi maailma suurt, mina igatsesin kogu aeg Pariisi minna õppima. Karjapoisina unistasin sellest, kuidas Tuglas seal nälgas ja kunstnikud. Ma lugesin väga palju. Unistan siiamaani, kuidas ma saaks Pariisi vällima minna. Meil helmega huumori teema ikka loovad, aga kuna Pariis ei saanud, siis ma läksin Moskvasse ja see täitsa Asedas Pariisist seal. See kirjanduskursused olid veidi nõrgem ses suhtes maailma suhtes. Aga kuna seal meil üks semester näidati filmikunsti ajalugu maailma filmikunsti paremikku näidata kinniste uste taga kirjanikele, siis mul tekkis huvi ja ma läksin hiljem kõrgemale stsenaristide kursustele, kus kaks aastat näidati filme kinniste uste taga. Ja seal tõesti nägime maailma silmapiir täiesti laienes. Kuigi sel ajal ilmsed kultuurisidemed olid väga ahtakesed läänega, aga see oli siiski noh, niisugune uus suur maailm, mis eestist. Aga sellest sidemest aitas meile nälgijatele nälgijatele, sellest sidemest aitas väga. Kuidas saris inimlikud suhted selle Moskvas? On sul niisugusi sõpruse tekkinud, oli eeskujusid, suuri ja vägevaid isiksusi. Kirjanduskursustel meid oli 36 või palju, neid oli seal kõik kirjanikud igalt poolt ka Bulgaariast ja Mongooliast, rääkimata liiduvabariikidest. Mina olin vanem, ma olin vanusetsensust üle, aga mulle tehti erand, võeti vastu, läksin koolipoisiks neljakümneaastaselt või nii, muidu 35 oli tsensus ja siis ma olin seal kuidagi vaba mõtlejana, loogilise mõtlejana olin teistest üle millegipärast. Sest need vanad liiduvabariigid seal ei olnud kirjanikud sellise mõtlemisele jõudnud nagu mina oma tondiöömaja, kui need õunad, ma olin täiesti piirideta mõtleja, ston töö, mis ma tegin, mis tahtsin, tuli välja, et nõukogude kord pidi selle siiski välja andma, kuigi tahtnud üsna ma olin sellest korrast üle tõusnud. Ja mõttemaailm oli selline, et, et noh, ma ei karda kedagi. Nii ma seal olin täitsa omaette kuju ja, ja rikkusin üsna palju sel poisse sellega ära ja üks professor sai infarkti ja vene kirjanduse ajaloopealsel läksime vaidlema veidi ja selline, kui nii et ma olin noh, omamoodi ütleme nii. Ja nad harjusid sellega ära. Õppejõud pärast lõid käega, panid eksamil mul viie, kuigi ma ajasin oma juttu seal filosoofias näiteks. Kas sind püüti piirata, kas olid ka mingisugused tõkked ja takistused? Ei olnud, meil oli oma koputajad, olid olemas kaks koputad, me teadsime. Aga nad olid omad poisid, nad vist ei midagi. Ja mis minu kohta mul Eesti KGB toimik oli olemas ja küsiti kindlasti Moskvasse, kui ma sinna läksin, midagi uut ei tulnud pärast tondi eemad. Ja minu rääkimise siin ütlemisi. Et Heino Kiik hakkas sibama kuju võtma, siis ütleme Moskvas. Ja ma võtsin siis kui ma kirjutasin tondiöömaja, siis absoluutselt siis pärast tonti eema esimest preemiat, ma teadsin, kes ma olen. Ma ennem ei teadnud, et seal siis ma teadsin, riik ei suuda minuga kakelda, mina olen kirjanik ja ütle, mis mina tahan. Ja tema ei anna raamatuid välja, see on tema asi. Ta ei andnudki välja. Sest et 79. aastal viis romaani, mul seisid kuue aasta töö palk saamata. Aga ma teadsin, kes ma olen, on riigivastane. Ütle mis ma tahan. Sinu Moskva kogemustest kirjutas sa praegu ka raamatut mälestusi-meenutusi, eks ole? Praegu just jah, kirjutan selle käsikirja. Pealkiri on tudengi Moskvas. See on kirjandus kursustelt jah. Ei, no kõik, me oleme teadlikult rääkinud sinu elu varasemast perioodist sinud arengust ja kujunemisest, aga nüüd lõpuks ma tahaksin ka veel siiski paari sõnaga puudutada sinu igapäevast elu, me teame, et saab seitse kuud, oled kirjutuslaua taga, kirjutad viis kuud, oled oma talus välja talus Saaremaad, sealt endale parki, mis seisus park praegu on, mis arengustaadiumis? Minu jaoks on see park praegu suurim mõnu ja nauding elus, mis üldse saab olla? Sest seal on üle 500 taksoni üle 500 ladinakeelse nimetuse ilupuid ja põõsaid maailmast kokku toodud temale täitsa originaalse kollektsiooni viisi ma olen Euroopas pallinud tohutult nüüd Tendroloogia seltsiga õppereisidel, näinud neid igal pool, nii et mul on täitsa originaalne, ma ruudukujuliselt istutan, nagu õunapuid istutatakse, saaksin paremini harida ja hooldada ja saab registreerida paremini ridade kaupa, nimed registrisse kanda. Nii et ta on täielik looming. Ja ta on suurem loomiku ühe romaani kirjutamine minu jaoks. Ja kuna Ma aednikuna olen suurem professionaal, kui ma olin kirjanikuna 1000 May kirjutades, siis võiks tulemus olla parem, kui oli 1000 raamatuna. Kas need on rohkem ilupõõsad või mis seal domineerib? Ilupuud ja põõsad puud põhiliselt näiteks mängisid, on ligi 60 eri nimetust sordid ja liigid. Kuuskesid on üks, 25, elupuid on üks, 70 eri nimetust. Sordid. Pärnasid on üks kümmekond erisugust eri maailmadest pärit näiteks. Kui tihti juhtub, et istutamise järel puu läheb välja? Minu puud ei lähe välja aedniku süü tõttu, aga mul on külmad, pakase talved kaks talve palju paha teinud. 2002. kolmanda aasta talv võttis ära üks 30 põõsakest, need olid õrnalt, sest ma katsetan seal, mis noh, üsna õrnu istutanud, kes elama jäävad, elavad ja mul on mere lähedal ja mul on nii hea kliima, et mul elavad seal sellised asjad, mis Lõuna-Eestis üldse ei ole mõeldav. Ja käis vaatamas Tendroloogia seltsi president mu aeda esimest korda, kui ta tegi mu juubelijuttu. Ja teda üllatasid mõned asjad seal samuti Räpina aiandustehnikumi dendroloog, õppejõud käis. No tema oli täitsa nii läbi omadega, sest et tal on Võrumaal aed väga hea, rikkalikum kui minul. Aga seal ei ole selliseid õrnu asju nagu näiteks mul on ebaküpressi siniseid, kollaseid, rohelisi midagi 30 erivormi, mis Eestis ei tohiks kasvada üldse. Mul kasvavad ja on juba kolme meetri kõrgused. Talu asub Kuusalu vallas. Kas seal käib ka külalisi, kas on niisugust tungijat? Huvilised tahavad tulla vaatama, et kas nad hakkavad juba tülitama? Ma ei luba kedagi sinna, sest ma alles rajal nad on väikesed ja see ei paku. Ma olen tuttavatele ja sõpradele näidanud. Ja Pariisist tuli üks daam, kes tõlkis mu Maria Siberimaal prantsuse keelde, näitasin temale ka ja käisime ringi seal ja sõitsin tagasi kui see, mis mulje jäi sellest metsateest ja ikka väga vägev mulje. No mis sa nüüd ütled selle, ühesõnaga inimene tavaline ei saa aru, seal, Dentroloogid saavad aru, aga tavaline lihtsalt ei mõista, mis seal on. Sa nimetasid, et sa käid ekskursioonidel, eks ole, vaatamas kuidas niisugust, näiteks, kui on mingisugune taim, mingi puu, sa tahad seda tuua koju see bürokraatia, kas seal on ka mingisugused noh, karantiini, kuidas see tehnoloogia käib? See on tänapäeval väga lihtne, ma isegi ise ei too välismaalt, ma olen väga vähe toonud munasõbrad, aednikud tähendab aiaäride juhid, kes toovad hoovatuses, kes toovad jah, Poolast ja Hollandist ja kus nad toovad suurte konteinerite naa tulevad meeletuid. Nii et lähen lihtsalt vali nimekirja järgi, mis mul on, mis ei ole, käin läbi. Nii et väga lihtne on praegu. Sinu tegevuse teine külg kirjutamine jääb praegu meie jutuajamises kõrvale. Me teame, et sa oled väga viljakas, sa oled väga töökas, sul on väga reeglipärane elu, sa kirjutad pidevalt teadlikult. Aga see on teine teema.