Tere, head kodanikud. Ülekuulamine alustab. Tänane ülekuulamise toimik käsitleb teemat, mis on seotud valimistega. Selleks lisaks on kohalike omavalitsuste valimise reklaamikampaaniad ja poliitilised kampaaniad lõppenud. Homme on avatud valimisjaoskonnad ja kõik me saame valida Endale sobivaid kandidaate. Aga täna vaatame enne veel, kui tulemused on selgunud, otsa sellele kampaaniale, milline ta oli, millised olid head ja millised vead. Ja küsime, kas see kampaania, mida valimiste eel Eestis peetakse, vajab remontimist? Ülekuulamiste kambrisse on selleks puhuks lukustatud kaks eksperti ja kaks ülekuulajat. Ülekuulamise toimik number 118. Kuidas remontida valimiskampaaniat? Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino ülekuulamine. Alusta. Ülekuulatav number üks Reinaas Marek amet Eesti Nende valimiste tavade ekspertgrupi liige, reklaamifirma Zavod, ülekuulatav number kaks Uudelepp Agu amet propagandaekspert endine rahvaliidu avalike suhete juht. Lugupeetud tunnistajad, kas need valimised, mis nüüd kohe lõppema hakkavad ja homme paljude rõõmuks ühele poole saavad, olid kuidagi oma kampaania osas natukene teistmoodi kui varasemad ja kui, siis mille poolest agu? Selle sajandi konkurentsitult kõige igavamad valimised võib öelda, sellepärast et mis silma paistis, oli see, et kui erakondadele saab raha otsa, siis saab ideega otsa, et mida nüüd teha võiks vähese rahaga. Ja aastatega sammukene õigele poole, sellepärast et täitsa huvitav oli näha isegi Pirital telki, erakondade omasid, kus, tõsi küll, inimesed seisid ilusasti laua taga ja paistsid, et jõid oma kohvi ise. Sellepärast et mõne telgi kõrval ma käisin kohe seismas selline usina häälebki, kui nägu peas, et rääkige minuga ka, et ma pastakat ei tahagi, andke vähemalt voldik. Ei räägitud, ei anta. No sul nagu on võib-olla liiga tuntud ja nad ei tahtnud lihtsalt spetsiifilistele põhjustel sinuga rääkida. Marek, kuidas tundub, missugune kampaanias oli? Noh, mina võin öelda. Vaat siis eelkõige sellise reklaami seisukohalt, et vähemalt mulle jäi küll mulje, et, et selles pilistlikas ja selles vaimsuses jõuti tagasi siis 20. sajandi lõpu, ehk siis noh täpselt sama mõte, et kui raha saab otsa, siis saab ka otsa, paraku selline selline ilu ja väärikus nendes reklaamides, et tõepoolest nad, nad nägid välja üsna sedamoodi, nagu me, nagu me nägime, reklaam 90.-te lõpus. Ma saan aru, et võib-olla siin räägib, äkki ma küsin, et äkki mängib siin hoopis nii-öelda kadeduse uss, et sellel korral ei tulnud tellimusi ja Marek Reinaas ei saanud välja mõelda lennukaid, slogan'id ja kujundust reklaamidele. Kindlasti on kadeduse uss väga suur, mul hinges, aga, aga võib-olla mitte nüüd selles mõttes, et ma oleksin neid hirmsasti tahtnud välja mõelda vaid kindlasti on kadeduse uss selle poolest, et homme ei kutsuta mind kuhugi peole. Kas nendel valimistel siis eelsel ajal agitatsiooni ajal on teil silma jäänud siiski midagigi uuenduslikku, midagi sellist, mida varem ei ole kasutatud, või on tõesti olnud see ideede tasand? Samasugune nagu hea hulk aastaid tagasi? Minu meelest need valimised paistavadki silma selle poolest, et saab näha väga suurt hulka asju, mida on varem kasutatud ja seejuures mitte ainult varem Eestis kasutatud, vaid on õnnestunud näha aga selliseid 20 aasta vanuste reklaamide inkarnatsioon Eesti reklaamiturul, kus saadakse teada, kes keda armastab, kes kellega käib ja muid selliseid asju. Ja lisaks sellele veel ka väga vana kulunud head valimistehnikat, et mine ja räägi inimesega. Nii et tegelikult selline tagasi juurte juurde. Mulle natukene meeldib. Mis ei meeldi, on tõepoolest see, et paistab, et erakondadel raha selle jaoks, et palgata endale agentuure väga palju ei olnud. Nii mõnigi reklaammaterjal jättis sellise mulje, et on pandud noor inimene reede õhtul laua taha, öeldud talle, et nüüd lõikad ruttu siit pildist selle inimese välja panete selle tausta peale ja läheb trükki ja küll saab, et sellist amatöörlik, kust oli hämmastavalt palju, seekord. Ma olen näinud internetis ühte videoklippi, kus tuntud poliitik jätame tema nime, siinkohal nimetamata, kohtub ühe vanainimesega, vana inimene niimoodi tuleb, jääb kuidagi siis kandidaadile jalgu, kandidaat ütleb ilusasti. Tere küsib, et kas inimene elab Tallinnas, siis ulatab talle oma kingituse kõigepealt, mis on nimeline. Hästi põnev, käsib. Ta käsib kasutada seda kingitust hoolega ja siis selle asemel, et temaga vestelda ulatab ja ma annan teile ka oma reklaammaterjali, hakake nüüd minema, ütleb talle enam-vähem juttu. Inimesega ei räägitud, ulatatakse lihtsalt reklaammaterjalid on tegemist. Kas see on normaalne? See on selline normaalne, kiiruga tehtud asi, mida loomulikult ei tohiks olla, sellepärast et eks jätame siis edasi nimesid nimetamata. On ju ka reklaami mis teles jooksevad, tihtipeale sellised, et inimene, kes peaks näitama seda, et nüüd ma armastan seda valijat, räägib oma jutu kaamerasse ja kusagil taustal, kui on mingid valija, siis need on umbes sellised, et noh, nemad peavad siin ka olema, sellepärast et nendest ma tegelikult ju räägingi, aga tähelepanu neile ei pöörata. Et võiks sellist kiirustamist ja traageldamistikand ja internetis jooksevad tihtipeale sellised asjad, mis on natukene naljakad. Tunnistaja Reinas teile ei jäänud midagi uut, midagi natukenegi innovatsioonist innovatsiooniaasta puhul silma valimiskampaaniast. Ma eelkõige tooksin välja sellise ühe ühe noh ja nüüd natuke nagu tõsisema poole peale ühe asja, mida ma märkasin, oli see, et iseenesest nii-öelda selline eesti tärkav kodanikuühiskond on siiski nendel valimistel päris hästi esindatud. Et ühest küljest me enamasti küll tõsiselt oleme sunnitud rääkima kõigist nendest erakondadest, kes kõikjal kandideerivad. Aga kui ma ei eksi, nendel valimistel on ka rekordiline arv, vähemalt sellel sajandil siis nii-öelda valimisliite, mis mitte kõik ei ole nüüd loodud puhtalt sellepärast, et et inimesed tahaksid moosipurgi lähemale pääseda, vaid eelkõige sellepärast, et võib-olla tõepoolest tahavad oma väikeses külakeses väikeses vallas midagi tõesti mõistliku ja tarka ära teha, et ma arvan, et mina, mina tervitaksin sellist nähtust kohe kahel käel. No nende suure hulga valimisnimekirjade puhul tuleb maha arvata loomulikult siis nii-öelda rahvaliidu hääletusest rahvaliidu sildi all ei julenud praktiliselt ükski inimene sellel aastal valimistele minna, nii et sellega nagu puhtaks optimismiks põhjust ei anna. Ühesõnaga, mulle tundub, et mõlemad tunnistajad on nõus sellega, et Eesti valimissüsteem vajaks mingil määral remonti ja natukene tuleks kohendada neid asju, mis meil valimisi reglementeerivad. Reklaamiseadus on üks see asi, mis Eestis valimisreklaami puhul mitte kuidagi ei kehti, on see normaalne? Noh, ma arvan, et iseenesest on, see on see täiesti normaalne, et reklaamiseaduses ei reguleeritakse valimisreklaami või õigemini nendesamade paragrahvide järgi ei elaks valimisreklaamile ka elab kommertsreklaam. Et kui oleks, siis nagu mingi eraldi pull ka selle kohta, kuidas siis peaks käituma valimisreklaami puhul, paraku seda Pullata ei ole eid reklaamiseaduses ega mingis muus seaduses. Nii et nii et tõepoolest selline anomaalne olukord oleks mõistlik lõpetada. Aga mis sa arvad, millisel kombel peaks olema valimisreklaam seadustatud sõnastatud, kui seda ei tehta nii nagu praegu oletada võiks? Reklaamiseaduste reeglite järgi? See on teema, kus kahjuks muutun natukene küüniliseks, sellepärast et reklaamiseaduses võte reglementeerida väga täpselt seda, mida erakonnad võivad teha ja ei või teha tähendab lihtsalt seda, et luuakse suur osa halle tsoone, kus erakondadel tekib selline mulje, et nüüd kuna seda asja mul otseselt ära ei ole keelatud, et siis ta juba peaaegu nagu oleks lubatud ja nii nagu välireklaami keelu puhul me saime näha riigikohtuni välja käivaid kohtupretsedenti, et mis siis on lubatud ja mis siis ei ole. Ja seda halli tsooni pumbatakse ju praegu ka Tallinna tänavatel, igaüks võib minna ja vaadata. Kui panna piiranguid näiteks telereklaamile või kasvõi halvustavalt reklaamile, siis see tähendab lihtsalt seda, et võetakse, hakatakse uusi halle tsoone kompama. Et see on, pigem loodan mina ka rohkem selle peale, et kodanikuühiskond areneb ja areneb ka see mittepoliitiline kultuur ise, vaid poliitilise kultuuri tajuma. Mine valijaskonnas, sellepärast et tegelikult valija päris suures osas ütleb, mis on lubatud ja mis on lubamatu. Nagu on tunda saanud näiteks need, kes tahtsid vahepeal kalevi komme müüa, aga mõni aasta tagasi ju otsustas päris suur osa ühiskonnast, et vot meie kalevi tooteid joosta. No aga siin ei ole, ei oleks mõtekas üldse nagu lõpetada ära selline peensusteni minev reguleerimine, miks ei võiks olla lubatud jälle need suured välireklaamid, kui on vaene aeg, siis on need reklaamid natukene väiksemad ja kedagi võib olla väga ei segagi. Siin kohapeal ma olen hästi päri, et iseenesest nii-öelda ainuke regulatsioon, mis meil poliitilise reklaami kohta käib, on pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Et minu jaoks on nagu täiesti jabur valida välja üks meedia ja siis otsustada, et vot selles meedias on poliitiliste sõnumite edastamine valijale kuu aega enne valimisi keelatud. Et nii-öelda kindlasti see ei ole see tee, mida mööda minna. Aga teisest küljest ma arvan, et Ta hoopis hullem kui see, et kuskil on väikesed hallid tsoonid, mida siis kombataks on see, kui kogu valimisreklaam on üks suur hall tsoon ja kombatakse ausalt öeldes nüüd siis neid tsoone, kus praktiliselt võib tulla keegi ja seal käed raudu panna. Et minu jaoks nagu nagu nende valimiste võib-olla kõige vastikum üllatus oli see, mida on tehtud ka eelnevatel valimistel, aga, aga seal nendel valimistel on kuidagi nagu eriti markantse üldse välja tulnud, on see, et lihtsalt võetakse inimeste nägu ja nimi ja kasutatakse neid oma valimiskampaanias ilma neilt kõige vähimatki nõusolekut küsimata. Ja teades ise suurima tõenäosusega seda nõusolekut eales ei saadaks. Ehk teisisõnu ehk peaks olema, ja millised nad peaksid siis olema need paar-kolm asja, mis peaksid kuidagi Pullana nagu kirjas olema, Marek, mis asjad peaksid olema need, mis peaksid olema reguleeritud ja edasi, las siis kõik olla nii-öelda vaba maailm ja tehku keegi kõik, mis nii-öelda pähe tulevad. Noh, esimesed kaks asja tulevad mulle väga lihtsalt pähe, esimene asi on see, et kui üks poliitik teise poliitiku kohta midagi tahab öelda, siis põhimõtteliselt peaks olema tõde. See on siiski ju nagu täiesti aktsepteerima. Et sa paned teisele poliitik, kuule Ing krimineerib, mingeid tegusid seda teinud ei ole või paned talle suhu sõnu, mida ta eales nagu öelnud ei ole, see on kõige elementaarsem vale ja, ja ma arvan seda ühest küljest keelata ja teisest küljest kontrollida ei ole väga keeruline, näiteks Ameerikas minu teada on selline komme, et põhimõtteliselt sa võid nagu oma konkureerivat kandidaati näidata ja tsiteerida, aga noh, seda nii-öelda toimuma reaalselt ehk siis nii-öelda filmijupp sellest, kui ta kuskil midagi ütles või, või, või nii-öelda nagu tõestas, peab olema. Ma arvan, et see on esimene asi. Ja teine asi, see, mida ma ütlesin, et päeva lõpuks siiski noh, nii-öelda ennast võõraste sulgedega ehtimine on ikka kohutav. Mina näiteks ei elaks seda sugulaste kokkutulekut üle kui minu nägu ja nime näiteks Keskerakond kasutaks enda propageerimiseks. Ma arvan, et ma ma ei saaks nagu minna oma oma hea vanatädi sünnipäeval, eks ole, et, et see on ikka täiesti kohatu. Ma arvan, eks neid leiaks veel terve hulga. Aga oleksid sa nõuselised tõe tuvastamist komisjoni liige olema. Ei oleks ja ei oleks väga lihtsal põhjusel. Sellepärast et asi on väga lihtne, niikaua kui võetakse, kasutatakse mingisugust otse tsitaati, mida on Eesti poliitikas ka tehtud. Aga tõe tuvastamine läheb keerulisemaks kohe siis, kui on võetud seid tsitaat ja selle ümber on tehtud mingisugune valimisreklaam, mis loob talle uue konteksti. Ja sellepärast, et kes siis on see, kes otsustab, kas see kontekst, need on päris täpne, kas seda võib niimoodi tõlgendada või mitte, sellepärast et ühte täpset tsitaati võib hakata nii metsa tõlgendama, et seal lihtsalt masendav. Ja pärast seda kehitab keegi õlgu ja ütleb, et vabandust, aga mina sain sellest niimoodi aru. Et ma saan sellest mõttest aru, aga selle rakendamine saab olema küllaltki keeruline. Ja et aru saada, miks ta keeruline on, piisab sellest, kui vaadata kas või neid reklaame, mida Keskerakond ja Reformierakond on aastaid vastastikku teinud kus sisuliselt öeldakse mingisugune tõene fakt teise kohta. Ja siis reklaamispetsialistid keeravad sinna vinti kõvasti juurde, dramatiseerivad seda panevat, võib-olla pihuga nalja on natukene, võib-olla hirmu. Nii et pro forma on see tõsi, aga kui vaadata tervikut, siis saab sellest üks järjekordne halvustav reklaam, mis on tegelikult masendav vaadata. Vaevalt et raadiokuulajad väga täpselt teavad, aga täpselt nii nagu nagu siin just kirjeldati, käib ka kommertsreklaamide hindamine, ehk siis ega see, et sul reklaamis nii-öelda kõik väited tõesed ei ole, ei tähenda veel seda, et see reklaam tervikuna tõena ja seal istubki koos komisjon kes võib seda hinnata ja teisest küljest ka tarbijakaitsespetsialistid, kes ütlevad, et mulle tundub nii, teevad ettekirjutuse ja sa pead oma reklaami ära koristama. Pärast kohtus vaielda lõputult, aga reklaam on läinud nii et iseenesest nagu selles, et on olemas inimesed, kes hindavad, kas üks reklaam nii-öelda vastab seadusele või mitte. Täpselt selline tava kehtib kommertsreklaami puhul ja ma ei näe nagu mingit põhjust, miks ei saaks kehtida poliitiliselt. Tarbijakaitse, aga muidugi väga keeruline, sellepärast et praegu juhindubki kogu poliitiline eliit, pidades siin silmas peamiselt küll kahte nii-öelda juhtivat Neid, kes on kogu kampaania tooniandjad ja kes on kõige aktiivsemad teineteise kasutajad oma reklaamides just sellest samast teadmisest, et tarbijakaitseamet on ühe korra öelnud, et oma mingis pollas jälle, mida nad on avaldanud siis eksju Marek, sinu sõnu kasutades, et valimisreklaami ei ole käsitletav tavalise reklaamiseaduse kontekstis ja keegi ei saa praktiliselt tarbijakaitseametist mitte ühtegi kommentaari küsida, sellepärast et tarbijakaitseameti direktor ise kandideerib valimistel. Nii et siin on selline huvitav, põnev nokk lahti, saba kinni, olukord. Aga selle teema juures, kui võtta ja mõelda edasi nüüd küünilises võtmisel, olgu pealegi, selline komisjon on olemas. Oletan, et ta on tarbijakaitseameti juures, mis on teadupärast üks riigiasutusi, seal see reklaam hakkab jooksma kellelegi, reklaam peab käima nii palju närvidele, eta kaebad, tarbijakaitseametist tuleb see komisjon kokku, võtab ja vaatab selle läbi. Võtab ja otsustab, et see ei lähe mitte. Selle peale see erakondade, ta kõnnib halduskohtusse, esitab ka esialgse õiguskaitsekaebused talle piisab sellest, et see reklaam jookseb nädal aega rohkem ei tahagi. Nii kaua ta vaidleb siis ta ütleb, et ah olgu pealegi, mis seal ikka, võtame maha. Et see kommertsreklaami puhul ei ole päris täpselt nii, et see on nüüd see kuupäev, kus kõik peab toimuma ja olema valmis. Et ma kardan, et Eestis on paar erakonda, kes sellisel juhul lihtsalt ei tee mitte üht halvustavat reklaami, vaid teevad kolm, hoiavad nii kaua üleval, kuni keegi virisema hakkab, võtavad maha ja elavad selle üle. Et nendega pahandavad need inimesed, kes neid niikuinii ei vali. Aga seal ongi see koht, kus ilmneb erisus kommertsreklaami valimisreklaami puhul, ehk siis nii-öelda see menetlemise korr. Ta peaks olema erinev, ma üldse ei arva, et tarbijakaitse peaks sellega tegelema, mille pagana pärast on meil olemas nähtust, mille nimi on valimiskomisjon ja, ja miks mitte sinna juurde teha siis üks selline ekspertkomisjon, kes neid reklaame hindab ja kellel on volitused nüüd järgmine päev sealt maha võtta? Ma saan aru, et meil on stuudios selles küsimuses optimist ja pessimist ja seda vaidlustanud mitte kuulatav. Kahtlemata, aga kas me ei võiks teha ikkide poliitilise reklaami puhul nii-öelda järeleandmised? Me teame poliitika nii või teisiti on meil vähemalt Eestis välja kujunenud selliseks suureks sopaloopimiseks ja no okei, igal pool mujal ka seda lahmimist on, on meil küll, aga kas me ei võiks teha nii-öelda järeleandmise poliitreklaami osas, et las need poliitikud siis mustavad 11, et see pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Et keegi sellest kahju ei tohiks saada. Mida ütleb kodanik Reinaasa süda selle peale sees? Ma arvan, see ei ole oluline, mida ütleb kodanik Reinaasa süda, aga juba see oleks hea, kui kuskil oleks kirjas ja kehtestatud reeglina, et jah, tõepoolest see siis niimoodi on, eks ole, praegusel hetkel on, see on normaalne olukord, kus isegi see ei ole kuskil kirjas, et need erakonnad võiksid näiteks niimoodi teha. Ja kuskil ei ole kirjas, et see on nagu keelatud, ehk siis nii-öelda kogu see eluke käib nagu isevoolurada. Aga see on teada, et kui riigis on mingi valdkond, mis ise ennast nagu vaikselt reguleerima hakkab, siis lõpuks ta jõuab sinna, kuhu ta ei peaks üldse jõudma. Ja kuhu ta on sellel korral ka jõudnud tõesti aktiivselt, et inimesed enese teadmata avastavad, et nad on rääkinud midagi erakondlikes ajalehtedes ja ajakirjades ja, või siis satuvad oma näoga kuhugi. Reklaamikampaania suureneb, mismoodi? Tõniste Uudelepp, teie oleksite valmis nii-öelda reguleerime seda reklaami korda, mis puudutab valimisi. Nii kui üldse või ongi nii, et mitte ühtegi reglementi, mitte ühtegi reeglit, haagime ta lihtsalt reklaamiseadusest lahti ja las hoolata ise nagu tahab, las parve kuju, puhuja jaksab. Jätkates laine peale, mida on teine saatekülaline öelnud, et see, kuidas mina reguleeriksin, et see ei puutu väga palju asjasse, aga kuna tänapäeval ja paistab, et on optimist ja pessimist, siis ma jätkan selle pessimistina, umbes kujutan ette kuidasmoodi, seda asja Riigikogus reguleerima hakatakse. See seltskond, kes parasjagu on võimul, võtab ja vaatab otsa järgmistele valimistele. Ütleb raha pole, kandidaate pole sead, ideed ka pole. Aga üks asi, mida me saame teha, seal on see, et teeme nüüd valimisseaduse või reklaamiseaduse natukene ringi, nii et see meile hääsa ning siis võetakse, muudetakse seda seadust, selle nii, et mõeldakse ette ütleme, et üks aasta sellepärast et muidu õiguskantsler hakkab jälle protestima. Et muudame siis nüüd natukene varem ja muudetakse nii, et ükskord on ta hea, aga järgmine kord on ta jälle halb. Sest seda valdkonna reguleerimist, mis puudutab valimisi, ei ole mina veel näinud, et Eestis oleks tehtud sellise perspektiivitundega, et teeme nii, et see asi paistab valijale õiglane, on õiglane ja et see seadus ka tegelikult tööle hakkab, vaadatakse väga tuimalt seda, kas selle seadusemuudatusega mina järgmistel valimistel saan võimule või ei saa. Ja valija, kuidas vana ütlemine käiski, söögu heina. See tähendab ikkagi seda, kui me sellest täna siin räägime ja see on üks tõestus sellele, et valimisreklaam on oluline, et enda viimastele päevadel ennast reklaamides kas siis ausalt, puhtalt valgelt või, või, või mustad mõnda muud värvi kasutades on võimalus inimeste käest ja peast nende mõistus võtta ja panna see õige sedeliga. Sinna valimiskasti saab muuta veel viimasel hetkel kõike. Uuringud näitavad, et ta on päris suur selline kõhklejate protsent ja on päris suur hulk nendest, kes otsustavad tõepoolest nii, et nad kodust tulevad välja mõtlevad, ma valinud Edasis kohtavad tee peal ühte sõpra, kes ütleb, et lausa valiti nädala missa teda valida ja siis ta valib hoopis kellegi teise. Aga no mina siiski ei alahindaks nii-öelda valimisreklaami kui nähtust eelkõige selles funktsioonis, milleks ta reaalselt nagu väljamõeldud on, ehk siis eesmärk on ju selles, et erakonnad saaksid oma ideid ja oma uusi poliitikuid nii-öelda valijatele tutvustada ja, ja selles mõttes ma arvan, et kui rääkida reklaamiseadusest valimisreklaami kohta, siis ta peaks nagu juhinduma väga selgelt sellest mõttest, et erakonnad peaksid seal reklaamis eelkõige rääkima oma ideedest ja oma inimestest. Kui nad hakkavad tegelema millegi muuga, siis see tegelikult ei ole ju nagu väga suures plaanis valimiste kontekstis üldsegi nagu vajalik. Ega valijale mingil moel nagu abiks. Et seetõttu noh Ega ega mina ka. Kui realistina siiski ei usu, et nüüd mingi eriti karm valimisseadus vastu võetakse, aga ma, ideaalis ma näeksin küll sellist maailma, kus erakonnad teeksid reklaami selle jaoks, et mina valijana oskaksin nende ideede vahel valida ja oskaksin oma hääle õigesse kohta. Ta on tõesti täiesti siiralt küsin, mäletad sa, ühtegi sellist reklaami, mis tutvustas sulle erakonna vaatajaid või partei mingit valimisplatvormi ja sa said otsustada nii-öelda sellel sellel põhjal, et ahah, et nad mõtlevad tõesti nii või teistpidi? Ma pean tunnistama, et ütleme, viimased sellised suured ideed, mis Eesti poliitilisel maastikul tõepoolest ilma tegid ka reklaamis olid, ma arvan, ühest küljest astmeline tulumaks ja teisest küljest nii-öelda ettevõtete tulumaksuvabastus, eks ole noh, kindlasti mingil määral ka kaasemapalgalugu, aga pärast seda paraku on võib-olla minu mäluni napp, aga, aga ega vist ei tule meelde küll ühtegi sellist lubadust, mis võiks nagu nagu mind ühel või teisel moel mõjutada. Ja tegelikult ka sellesama näite põhjal võib öelda, et ega nüüd see valimisreklaam, mis räägib asjast ei ole see, mis loob praegu valimistulemust. See näide on 2003. aasta valimistest, kui oli emapalk, kui oli astmeline tulumaks ja kui peaministriparteiks sai see erakond, kes ütles, et vali korrad korruptandid minema, tee puhtaks valges särgis ausad, eetilised äraostmatud tulevad. Mis sellest sai, seda on ka lugu näidanud, aga ei, valitud põhimõttelistel maailma vaatelistel põhjustel, vaid valiti ikka lähtuvalt mingisugustest, hirmudest, lootustest, uskumistest. Aga kas sa usud, et kuidagi on võimalik tuua partei nii-öelda tegelikke poliitilisi ideaale? Jah, küsija usub, et nad on olemas kusagil ka valimisreklaamidesse. Nad saavad valimisreklaamis paratamatult jääda väga lühikeseks ja loosunglikuks ja valimisreklaamis pikalt seletada, mida erakond usub. Reklaami huvita kedagi, seda ei viitsi sellest veidi vaadata, raadiost kuulata. Selle praegu kehtiva üle elusuuruseid, suuri plakateid, kuhu saaks kõik kirja panna. Ta ei pea üle-elusuurune olema ka sellepärast võetakse ja tehakse hüüdlauseid stiilis meiega võidad, vali kord, õiglane riik ja kõik muud niisugused asjad, et nad müüvad ikkagi emotsiooni, mitte sisu. Selge Lääne ühe teise vaatenurga juurde, mis puudutab nii-öelda valimiste-eelset aega, kas selles valimiste eelses ajas võiksid olla ka kehtida mingid sellised reeglid, mis, mis aitaks hoida nii-öelda õhku puhtamana ja, ja mitte manipuleerida valijatega ja meediaga. Ja siis noh, meedia kaudu koti valijatega on mingeid ideid Noh, mina arvan, et ühest küljest loomulikult selline väikene Meikab kogu süsteemile oleks see, kui siis kehtestataks reeglid kampaaniale või siis valimisreklaamile. Mulle endale tundub, et kogu meie selline poliitiline süsteem paraku elab samuti keset üheksakümnendaid eelmises sajandis. Paraku need erakonna juhid, kes meil praegusel hetkel on, on olnud vaat et needsamad juba väga pikka aega. Ja need erakonnad käituvad samuti suhteliselt ühe ülbaliselt, et mina pean ausalt öeldes tunnistama, et üheks täiesti konkreetseks võimaluseks võiks olla olla kogu valimissüsteemi muutmine. Et ma olen küll siiralt iseenesest selle poolt, et erakonnad Nad on selline demokraatia alustala, aga sellised erakonnad nagu Eestis on seda parem, kui ei ole ja seetõttu noh, mina hindan näiteks selliseid mõtteid, et põhimõtteliselt pool parlamenti võiks tulla valimistelt pool oleks määratud mingi kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt ja nii edasi ja nii edasi, ütleme selliseid natuke põhimõttelise maid muudatusi kogu meie meie nii-öelda valitsemissüsteemis. Ago alustades. Te lõpust, et näiteks osa võiks olla määratud kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt, ma juba näen vaimusilmis erakondadelt tormamist, kodanikuühiskonna organisatsioone üle võtma, looma arendama. Seda on tudengiorganisatsioonidega ju tehtud. Aga see, et kas annaks mingisugust viisi kasutada, et reguleerida nüüd, mis juhtub üks kuu või 40 päeva enne valimisi, nagu aktiivse valimiskampaania periood on? Tegelikult asi hakkab paremaks minema siis kui tekib kriitiline mass poliitikuid, kellel on olemas see tunne, et nii ei tehta. 21. sajandil ühes korralikus Euroopa demokraatlikus riigis nii enne valimisi ei tehta. Ja lisaks sellele, et ise idee kasutatakse ka väga vana ühiskondliku distsiplineerimine mudelit, ehk kui keegi teeb, siis temaga ei mängita, teda ignoreeritakse, teisendatakse, ta ei ole olemas. Et tal võib isegi hästi minna. Aga teda kampa ei võeta ja siis hakkab see tööle. Aga Eestist ja seni ei ole tööle hakanud, sest seda on mõeldud, et vaat meie nendega ei mängi. Ja siis on keegi vaadanud, et aga tegelikult vanade mängukaaslastega läinud igavaks ja sellel uuel on nüüd kena läikiv plastmassämber ja kühvelgaanite saab märga liiva ka teha ja siis mängitakse jälle. No see on üsna lukustunud süsteem, millest me räägime ja, ja ideaalselt oleksin väga ilusa ja tore, aga ma ei kujuta ette, kust need inimesed peaksid tulema, kes, kes otsustavad, et, et nüüd on natukene teistmoodi, sa ootad mingit uut parteid või oled sa seda loomas praegu? Neid uusi parteisid Eestis on tulnud, ma usun, et enne 2000 üheteistkümnendat aastat keegi ikka uue partei teeb, sellepärast et paaril vanal parteil läheb halvasti, on mingisugune ports pettunud ärimehi on ka jälle tekkinud ja Messijat ju ka oodatakse, et keegi tuleks ja päästaks. Aga. See enne riigikogu valimisi tuleb üks uus jõud, kes reaalselt kohti võtab, nii nagu viimane kord rohelised ja enne seda veel teadagi siis milline partei. Ma arvan, et seekord üritatakse asja natukene tõsisemalt võtta, kui roheliste tulemine oli roheliste kandepind, tegelikult jäi väikseks ja praegu üks erakond, kes tunneks ennast tugevalt enesekindlalt, ei paneks ülesse plakateid, kus on Toomas Trapido ja karuott. Mina pööraksin nagu tähelepanu samuti ühele asjaolule, mis siin taustal kumas, ja see on siis iseenesest erakonnad on väga nihkes, keelad endale järelkasvu kasvatama või õigemini nagu sellist järelkasvu, mida võib-olla ühe 21. sajandi erakond vajaks. Ma ei pea nüüd silmas neid mingeid parte, munasid broilereid või ma ei tea keda, aga võib-olla nagu reaalselt tõsiseltvõetavaid inimesi, kes sooviks ühiskonnas midagi muuta. Näiteks meie seas on kindlasti inimesi, kes sooviks ühiskonnas midagi muuta, kas me astuksime mõnda sinna parteisse, mis praegusel hetkel on olemas? Vaevalt küll. Me ei läheks sinna ja mitte sellepärast, et meie ei kõlbaks, vaid sellepärast, et need parteid ei kõlba. Ma arvan, et põhimõtteliselt. Ja see erakond, kes saab aru esimesena nendest märkidest, mida antis juba meie Eesti või Indrek Tarand, et et sellisel moel, nagu need erakonnad on üles ehitatud, nagu see poliitiline otsustamine, seal käib selline suhteliselt ebademokraatlik juhtimisstiil, mingid tagatoad ja muu selline kräpp. See erakond on järgmistel valimistel võib olla väga kõva tegija ja vot selline erakond ei saa juba endale lubada sellist pisiasja nagu võõrapildiga endale mingit mingit laierite. Mille poolest see olukord siis erineks, ma saan aru, et me oleme üle kuule sinna sattunud olukorda, kus saate lõpus moodustatakse uus rahvarinne ja mina olen juba praegu, mõtleme veel. Aga selline olukord on ju tegelikult olnud, tuli üks kamp, kes ütles samamoodi, et me teemegi nüüd nii, see kõik on juba olnud, mulle tundub, et ma oleksin nagu, nagu unenäos, suhteliselt Res Publica tuli täpselt samasuguste loosungitega tegelikult valimistel, neil hakkas küll kohe algusest peale natukene nihu minema. No ja siis on veel pealekauba topeltunenägu, sellepärast et sama peaaegu paralleelne näide on võtta Lätist, kus samamoodi tuli uus jõud, kes lubas kõike teha uutmoodi, ausamat pidi ja nii edasi, aga juhtus ikka nagu alati. See on kaks põhjalikult ise asja, kas üks on, see tabatakse ära, mis on see laine, mille harjaldaks praegu sõitma ja Res Publica tegijate hulgas, ütleme nii, et idealism ja künism jagunesid päris ilusasti. Idealism aitas algul võimule ja künismi tugeval toel, aga künism võttis ja kaotas hiljem nad võimult. Aga tegelikult koostöö kodanikuühiskonnaga ongi see, mis võib anda ka selle uue mõtlemise Eesti poliitikas. Ja see tähendaks seda, et kõigepealt hakatakse kohalikul tasandil nägema kodanikku ühiskondades partnereid. Praegu näevad kohalikud omavalitsused seal võimul olevad erakonnad väga palju seda, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on mingisugused alluvad, kellele saab ära lükata need asjad, mida ise teha ei taha ja mille tegemiseks õieti raha ka ei ole. Kui raha veel vähemaks jääb, siis ühepoolselt ütleme lepingu ülesse ja tühja selle kodanikuühiskonnaga. Kui mõni erakond saab lõpuks sellest aru, et tegelikult reklaami pommid on ilusad ja intervjuusid anda on ka tore. Aga see, kui on mingisugune hulk inimesi, kes silmade särades räägib ühiskonnas, et teate Me saime nendega asju ajada ja meil siin hakkasid asjad liikuma. See on palju tugevam reklaam kui ükskõik mis asi, mis ostetakse massimeedias. Sest tõsi on ka selle aasta kevadel oli siiski oli 10000 inimest praktiliselt, kes istusid Kymaasi, tahtsidki nii-öelda koos midagi nii-öelda minusi eesti sildi all ära teha ja mulle tundus, et sellel hetkel nagu ka poliitilised jõud tõesti väga kartsid, et äkki sellest saabki ühel hetkel parteid. Üks asi mikspärast ei tulnud kokku, nii palju inimesi päris kui loodeti, oligi see, et mõnes erakonnas tekkis selline tunne, et oh issand küll äkki tehaksegi uut Res Publicat, katsume võimaluste piires blokeerima, segame kiusama hakata. Et kõik need, kes on lugenud raamatuid. Jah, härra minister, need teavad seda kuidasmoodi vastus tuleb alustada. Me oleme teiega põhimõtteliselt väga nõus ning me aitame teid igati, kuid ja siis see kuid võtab, rikub kogu selle lause alguses ära. Mina samuti ei usu sellesse, et nüüd kuskilt tuleks uus erakond ja, ja muudaks selle poliitilise maastiku põhjalikult sellesse. Ma usun väga, et järgmistel valimistel on uus erakond püsti pandud aga mina usun pigem nagu sellesse, et olemasolevad erakonnad, Nad suudavad siiski üle saada oma nendest mõttekrampidest ja suudavad siiski ka mingil määral omavahel kokku kuuleppides jõuda sinnamaani, kus me elaksime oluliselt puhtamaks ja värskemaks õhus. Kui praegu. Jah, parafraseerides ühte vana ütlust, et asi hakkab paremaks minema siis, kui erakonna lihtliikmed enam ei taha ning erakonna juhid enam ei saa erakonda pidada, nii nagu seda seni on tehtud. Tuleksin korra või tooksin korraks juttu tagasi sinna reklaami poole peale, kas olukord ei oleks parem, kui erakonnad võtaksid ette ja teeksid pidevalt enda oma ideede suhtes reklaami sellistes jõuaks siis televiisori vahendusel tänavatel, ajalehtedes meieni, mitte ei koonduks see valimiste-eelsesse aega, mis tähendab seda, et võib-olla selle aasta näite puhul olnud kaks nii-öelda tibuperioodi, kus on olnud tohutult hetkel reklaami ja pärast valimisi on jälle täielik madalseis. Ehk oleks süsteem parem, inimesed saaksid aru, mida need inimesed seal kogudes, olgu see riigikogu või vallavolikogu või linnavolikogu tahavad saavutada? Olles kohustuslikud reklaamikampaania perioodi Lihtsalt ma mõtlen, et äkki aitaks see, kui pidevalt reklaamitakse Ma arvan, et see on üks lõputult tark mõte, et küsimus ei ole võib-olla nii väga nagu reklaamis, aga võib-olla just nimelt nagu muus erinevas kommunikatsioonis, mida erakonnad oma valijatele annavad, et ma olen nagu väga seda meelt, et see kommunikatsioon oma valijatega peab olema pidev. Ja valija peab aru saama sellest, et kas ta andis oma hääle õieti või valesti. Et see tõesti, et nii-öelda tehakse jõuetu lõpuspurt enne valimisi, aga vahepealik ka seda valijat nagu nöögitakse täie hooga, et see on selline käitumine, mis kindlasti on viinudki selleni, et Eestis on kaks parteid, kellel on suhteliselt stabiilne valijaskond ja ülejäänud ikka käivad pendline edasi-tagasi, seal. Nendest kahest erakonnast ühe puhul miskipärast mina mäletan küll seda, et jõulude ajal või peaaegu alati näha kuidasmoodi, nende esimees küpsetab piparkooke televiisoris ja saadab neid saaniga laiali. Ja on aeg-ajalt olnud ikka lugeda kirju pensionäridele ja lasteaia kasvatajatele ja nii et ma ütleks, et Eestis pole ühtegi erakonda, kes ei teeks. No ühtegi erakonda ei ole, aga enamus siiski tundub, et ei tee, selle ilmne näide on ka see, et Tallinnas on olemas üks magalapiirkond, mis ilmselt valib peaaegu et ainult ühte kindlat erakonda sest et seal see erakond teeb pidevalt tööd nende inimestega. Tähendab isegi ühte kindlat erakonda, minu meelest nad valivad ühte kindlat inimest seal üsna põhjalikult, aga samas seda inimest võib kiruda või kiita, eks neid mõlema poole esindajaid on. Aga keegi ei saa öelda seda, et ta ei teeks sihipäraselt tööd selleks, et tal oleks need oma valijad alati olemas. Aga aga mis siis siin võib olla põhjuseks, miks teised erakonnad ei tee sellist spetsiifilist pidevat tööd mis natukenegi silma paistaks, mis ei oleks selline kuluaarivestlus või lihtsalt jutt inimeselt inimesele? Kui te oleksite kunagi käinud mõne erakonna juhatuse koosolekul, siis me seda küsimust ei esitaks. Ma arvan, et enamus erakondi siiski just nimelt napib nagu õigeid inimesi, õigeid ideid ja nende peamine vaht Läheb sellele, et nii-öelda oma erakonnasiseseid asju seal klapitada, noh, kas Res Publica ja Isamaaliit on nüüd seal koondunud Laari, Aaviksoo taha ja nii edasi, see on üks lõputu pull ja nad lihtsalt unustavad ära, et ainuke põhjus, miks nad üldse poliitikud on, on see, et mitte nad ei ole nagu erakonnas, vaid see, et nad peavad oma valijatele õigeid asju rääkima, õigeid asju tegema. Tunnistaja Uudelepp on väga kaua olnud ühe parteiga väga lähedalt seotud, vastab see tõele. Misest räägiti. Mul tuli selline mõnus tunne peale, kui seda juttu kuulsin. Sellepärast et tegelikult, ega Eestis ei ole ju ainult niimoodi, et poliitikas on kõik tublisid tegijaid süle ja seljaga, vaata korvpalli mansard kuidagimoodi ei saa endal seltskonda kokku ja vuti mansardi seltskonda kokku ja kurdetakse tublisid politseiuurijaid on vähem ja nii edasi. Poliitikas on täpselt seesama probleem, et teinekord, kui vaadata mõnda erakonda, hakkab tast lausa kahju, niipea kui ta saab võimule mõnes suures linnas ja Toompeal ka nii selle erakonna pikast pingist saab lüpsipink hetkega, tal ei ole enam mitte kedagi võtta, kellel jääks aega teha midagi muud ka kui see igapäevane tööl. Nii et tegelikult Loota ju võib selle peale, et kõik hakkaksid usinalt käima, aga siis mõne aja pärast head ajakirjanikud on ise esimesed, kes ütlevad, et mis asi see siis nüüd on, käiakse, räägitakse valijaga, et ma nõuannet linnavalitsejateks. Eesti valimistest kui palju muutuks, kui nii-öelda saaks teoks see idee, mis sellel aastal on olnud aasta alguse poole jutuaineks, et valida võiksid näiteks eestlased ja Eesti kodanikud alates 16.-st eluaastast. No siin on väga erinevaid ideid olnud, ma arvan, et vähemalt isiklikult minu jaoks oluliselt elujõulisem on isegi see idee, kus lapsevanemad saavad oma lasteaiast samuti hääle anda. Et on see iga 16 või 18, see on noh, kindlasti 16 vähem kui 18, mida varem ühel inimesel on võimalik hakata käituma ühiskonnas, kodanikuna, seda parem. Ma vaataks seda asja natukene süsteemis, et kui näiteks inimesele veel püssi kätte anda ei tohi ning suitsu ja viina osta ka ei tohi ja ka riigivalitsemisel tohid sõna sekka öelda, siis minu meelest hakkavad kusagil proportsioonid paigast ära minema. Sa näed, et ta saaks täis juua, enne kui ta valima läheb. Legaalselt ennast. Et vähemalt oleks see, et tal on esil maalt võimaluse ennast täis juua, mitte hakata riiki täis tegema, et need kaks asja võiksid küll käia. Jah, selles järjekorras. Aga see-eest 16 aastasel härrasmehel on võimalik endale abikaasa hankida praeguse seaduse järgi, nii et ega iseenesest ei ole ju ka nagu täitsa mõttetu mees. Just see autojuhiload võivad tal ka põhimõte mis on tänapäeval relv sageli kui, kui Nogaan vöö vahel on. Jah, aga seal kuueteistkümneaastasel peab siis keegi kõrval istuma, kes võtab ja vaatab seda, et ta nüüd iga vastutulijat surnuks ei sõidaks, vaid umbes üle üheks. See tähendab siis seda, ma saan aru, et kuueteistkümneaastane valija on veel liiga noor, et ise otsuseid teha. Teda on väga lihtne mõjutada mõne mõnusa valimisnänni või sooja lubadusega. See on koht, kus ma läheks jälle tagasi oma küünilise laine peale, et minu meelest sõltumata sellest, kui vanainimene on, andke ta ühe hea propagandisti kätte natukeseks ajaks ja küll inimene juba ise teab mikspärast just seda konkreetset poliitikut valida tahab, kellest ta veel kaks päeva tagasi ei teadnud mitte midagi. Üks küsimus, mis veel aeg-ajalt valimiste eelses perioodis esile kerkib, on see, et tehakse pidevalt ja, ja väga mitme tegija poolt küsitlusi pidevalt uuritakse, milline on rahva meelsus, kui palju sellised rahva meelsuse uuringud reaalselt mõjutavad valimistulemusi kui praegu tehtakse uuring, ükskõik kui tõendada ka näiteks ei oleks, mis ütleb, et ühel erakonnal on väga suur toetus, kas see tähendab seda, et valija oma peas muudab midagi ja, ja võib-olla teeb oma valiku teisiti, kui ta alguses planeeris ilma selle teadmiseta, et ühel erakonnal näiteks on väga palju hääli Enne kui te vastate, siis mulle vähemalt tundus, ma võin nüüd või nüüd orki lennata, aga mulle vähemalt tundus, et möödunud nädalalõpu just sellesse perioodi, kus on nii-öelda suurem meediatarbimise, et inimesed on nädalast väsinud, vaatavad rohkem televiisorit, on rohkem meediaga kontaktis, langes väga ootamatult üsna mitu sellist uuringut, mis rääkis sellest, kuidas on näiteks noh, nii-öelda tulemused Tallinnas, mis võiks uskuda, et inimesi selle kaudu justkui agiteeriti rohkem valimistele minema. Uuringud on valimiskampaanias üks selline väga tõsine instrument nii nii paganda mõttes kui ka kui ka kommunikatsiooni mõttes. Et ta töötab nagu kahtepidi. Me mäletame tõesti seda uuringut, kus keskerakonnale öeldi, et nemad võidavad Tallinnas ülekaalukalt valimised. Mis selle peale ütles? Edgar Savisaar, tema ütles, et tema ei usu seda uuringut noh, kõlab nagu täiesti haigelt, et vabandust, miks ma siis ta on kõvasti tööd teinud ja nüüd nagu ei usu, aga noh, vastus on tõesti selles, et et selline uuring siis toob valimiskastide juurde eelkõige tema, Ma vastased ja jätab võib-olla valimiskastide juurest eemale tema kirglikud pooldajad, kes arvavad, et noh, küll ta nii või naa valitakse, eks ole. Aga teisest küljest ma arvan, et mitte vähem tähtis ei ole see, mismoodi uuringud mõjuvad, et just nimelt eelpool nimetatud tud erakondade juhatuses või siis ka nendes kampaaniastaapides. Et ütleme, see uuringu tulemus ja tõsiseltvõetava uuringu tulemus võib siis ühest küljest tekitada seal ikka absoluutse paanika või teisest küljest tõesti olukorra, kus visatakse diivanisse pikali, öeldakse hehe tehtud, eks ole, nii et nii ta käidi Tegelikult üks nüanss veel juures, sellepärast et oletame täna õhtul või homme hommikul avaldatakse uuring, kus öeldakse, et jah, Keskerakond võidab, aga ainus erakond, kes võib määrata selle, et Edgar Savisaar jätkab Tallinna linnapeana on IRL ja see tähendab üheselt kohe seda, et pühapäeval suur osa kõhklejates, kes ei ole veel otsustanud, kumma poolt paremtiival oma hääl anda, nad kõiguvad IRL-i ja reformi vahel. Mõtlevad, et Edgar Savisaart mina Tallinna linnapeana rohkem näha ei taha. Ma pean minema Pi Mart Laarile, selleks et pääsed Edgar Savisaarest. See on ka tegelikult fenomen, mis töötab ja kõige suurema hingevärinaga ootavadki erakonnad, seda viimast uuringut, et kui see nüüd ütleb, et nemad ei ole, kas see põhi-vask või põhiväljakutsuja vaid nemad on mingi õnnetu kolmanda koha peal. Et siis nad teavad, et nüüd on kõikuvad hääled meie jaoks kadunud ja see on see, mida peljatakse väga tugev. See on see hetk, kus valimise lõpupeol nii-öelda lisaboonus, šampuseid, mida võib-olla plaanite tellida, jäetakse tellimata, sellepärast selgelt neid vaja ei lähe. Jah, Tallinnas võib see tähendada uue volikoguga suurusjärk kolme, nelja koha kaotamist volikogus, mis võib otsustada tõepoolest selle, et kummal pool nüüd istutakse. Kas midagi sellist on Eestis ka juhtunud, reaalselt saame seda kuidagi tõestada, et keegi on häältest kohtadest ilma jäänud. Seda ei ole võimalik tõestada, aga võid vaadata sarnast situatsiooni, mis oli 2007. aastal riigikogu valimiste eelloetud päevad enne valimisi tuli see uudis, et Reformierakond ja Andrus Ansip on need ainsad, kes võivad takistada Edgar Savisaare ja Keskerakonna võidu valimistel. Ja see tähendas seda, et IRL-i tagant läksid kõhklejad hääled ära. Et seda häälte dünaamikat, kes viitsib mõni välja võtta kuidasmoodi uuringud näitasid päevade kaupa asi liigub, see oli täiesti selge. Jõnks tuli sisse. Kas see tähendab seda, et kui muud nii-öelda ei saa reguleerida, ära keelata, siis võiks olla ära keelame seal tahtes ja ometi midagi ära keelata nii-öelda siis nende uuringute avaldamine teatud perioodil ennem ennem valimispäevi Marek. Ma arvan, et see ei ole hea mõte, et iseenesest nii-öelda uuringud on nende valimiste üks selge ja, ja oluline osa ja las nad nüüd olla ja lisavad sellist väikest emotsionaalset. Kui siia juurde uuringute ärakeelamine Nende tulemuste avalikustamine ma ei mõtle, uuringud võivad ju olla, las staabid saavad seda teada. Aga nende avalikuks tegemine on keelatud. Tead, milline hirmus kiusatus on, juhul kui sa oled saanud sellise uuringu, mis on täpselt selline, nagu sinul vaja on, et see ajalehte panna, teda ei tohi ja siis sul tekib mõtetega, ütleks Twitteris ühe väikse säutsu ja võtaks ja teeks mingisuguse uue grupikas endale Facebookis. Blogis keegi ikka võid ju kirjutada ja pärast saab kehitada õlgu, vabandada, jälle öelda, et tõesti ei tohtinud või päriselt ka ei tohtinud, vabandust. Meil noorteorganisatsiooni üks noor ja eriti loll liige pani, andke väga andeks, kohe võtame maha. Selge võtame selle valimiskampaania kuidagi kokku ka täna, laupäev, homme üle vabariigi inimesed käivad kastide juures ja lehed langevad sisurnidesse numbritega. Milline see protsent valimas käinute protsent tuleb, ka see, et kokku käis eelvalimistel e-hääletamisel üle 200000 inimese, näitab seda, et Eesti inimesed on eriti hakkajad või et nüüd ongi praktiliselt kõik hääletanud. Või planeeriti pühapäevaks mingeid muid üritusi ja käid enne ära? Ilus ilm ja piknikuvõimalus jah. Noh, iseenesest nii-öelda see, et inimesed saavad väga erineval moel hääli anda, on ju puhas lust ja rõõm et tõepoolest, kui sa oled planeerinud oma pühapäeva ära, siis tee seda siis ühel või teisel moel. Nii et ma arvan, et iseenesest see, et inimesed hääletavad rohkem muul ajal kui pühapäeval nelk rinnast sinna valimiskasti juurde minnes on märk sellest, et me oleme kindlasti üle saamas nagu sellest vaimsusest, mis võib olla valimistel, olid 20 30 aastat tagasi. Aga see, et palju neid siis seal pühapäeval veel juurde tuleb, siis ma arvan, et ega vahet ei ole, et kindlasti neid üle poole tuleb. Aga, aga tuleb seal need 51, kaks või seitse. Senti on suhteliselt ükskõik et ma usun ka, et valimisaktiivsus tuleb korralik ja selle koha pealt ka, et need eelhääletamisel käis rohkem. Tõepoolest tee hääli andis suurusjärk 50000 inimest rohkem kui andis europarlamendi valimiste ajal. Ja see tegelikult ei näita mitte valija virkus, vaid see näitaja. Seda, et valija on hakanud usaldama, e-hääletamist jätta oma olemuselt on laisk, sest nii mõnus on kodus diivani peal anda vaikselt oma häält veel ära mitte mõelda selle peale, et pühapäeval valimisjaoskonda minema ristvaev viletsas äkki sajab vihmaga. Ja siin on kindlasti veel üks põhjus olemas, et inimesed on hakanud lõpuks ometi kasutama oma ID-kaarti nii nagu pead, sest pangad teatavasti kraanid kinni keeranud ja üle 3000 krooniseid tehinguid ilma ID-kaardita teha ei saa, mistõttu inimesed ometigi on oma pillid pukid kõik üles otsinud ja peavad neid meeles ka nõus sellega. Ma lisaks veel juurde, et tegelikult pankade puhul on võimalik kasutada ka mobiilideed, mis tähendab seda, et elu on aetud veel lihtsamaks, ei pea oma ID-kaarti kaasa tassima ja otsima seda nagunii vanaks jäänud softiga asja, mida Mozilla enam tunnistada ei taha ning mõtlema, et kuda ma nüüd saaks. Muuseas, ma tooksin siia võib-olla ühe väikese paralleeli veel ja see on see, et kui valimisesimesed valimistulemused tulema hakkavad, siis pühapäeval siis uskuge mind, et nende valimistulemuste põhjal kindlasti Keskerakond ei ole kogunud rohkem hääli ja, ja kui te nüüd mõtlete nende roheliste telgikeste peale, kus inimesel üritatakse käte jalga hoida, kui ta oma ID-kaarti sinna masinasse topib, siis me saame kõik aru, miks seda tehakse. Tõsi ta on, et nii-öelda eks see valimistulemus sõltub väga palju sellest, kas pühapäeval vihma sajab või mitte. Ülekuulamise toimik number 118. Kuidas remontida valimiskampaaniat? Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.