Peipsi peal ilmus esmakordselt 1893. aastal Juhan Liivi novellikogus 10 lugu. Hiljem on see lugu ilmunutel kuuest Juhan Liivi teoste kogus ja valimikus peale selle korduvalt kooli lugemikes. Lühinovelli Peipsi peal kirjutas Juhan Liiv 1892. aasta sügisel kui ta oli otsustanud saada kirjanikuks. Selleks oli lahkunud oleviku toimetusest ja oktoobrikuu algul üürinud toa Tartus toomeoru kaldal Esseli tänavas proua Essoltzi väikeses puumajas. Ainena kasutas Juhan Liiv tõestisündinud lugu, mis oli juhtunud kirjaniku isaga 1872. aasta kevadtalvel. Juhan Liiv ise oli seljale andnud kaheksa aastane ja võis lugu ehk halvasti mäletada. Tema vanem vend Jakob Liiv oli aga juba 13 aastane Nikon oma memuaarteoses elu ja mälestusi pakkunud küllaltki üksikasjaliku ümberjutustuse isa mälestustest. Jakob Liiv kirjutab. Veebruarikuus oli väljarändamise tung isast võitu saanud jana tasusid söödi Juhaniga maa kuulajatena üle Peipsi teele. Hobusega ei tahetud minna, arvates, et selle söötmine Venemaal liiga kalliks läheb. Umbes kuu aja pärast jõudis isa koju. Tal oli habe suureks kasvanud, oli näost kõhnaks ja mustaks jäänud, nii et meie teda enam hästi ära ei tundnud, kui ta õhtul pidevikul tuppa astus. Ta rääkis oma reisilugu järgmiselt. Ligi kuu aega käisime Oudova maakonnas ümber, kuid sündsat asumise kohta ei leidnud. Kartsime Peipsi, jää ära, laguneb ja hakkasime tagasi tulema. Olime paarkümmend versta edasijõudnud, kui hakkas vihma sadama ja tõusis hommiku tuul, mis järve jää ära lõhkus. Nüüd tuli ühelt jäätükid teisele hüpata. Umbes pool versta rannast oli jää üksikuteks ujuvateks tahvlitaks muutunud, mis täitis surmahirmuga meid. Sidusime vööd otsapidi kokku ja teised otsad ümber keha teineteist sissekukkumise korral välja aidata. Põi uppumise korral lained laibad ühes kohas kaldale uhuksid. Palusime oma päästmiseks jumalat. Kõige enam ja valju häälega palvetas. Söödi Juhan, kes oli tuntud jõuka mehena kiriku kui ka pastorite kohta, armastas nalja teha ja vennastekoguduse liikmeid pilgata. Nüüd lubas ta oma elu parandada ja tegi suuri pühi tõotusi. Kui aga eluga pääseks. Ranna läheduses, kukkus ta kaelast saadik vette ja karjus Benjamin Kuramaa jalad põhjas. Lubadused jäid lubadusteks Juhan endiseks Juhaniks. Sest ajast peale kadus mu isal väljarändamise imu ja mina võisin koolitööd ja karjapõlve endiselt jätkata. Nii fikseerinud selle loo Jakob Liiv seda lugu Jakob Liiv jutustanud ka Juhan Liivile ja soovitanud seda jutuaineks kasutada. Nõnda enda mälu värskendanud ongi vend Juhan novelleti kirjutanud. Juhan Liiv on Venemaal käimise põhjustanud lühidalt maininud ning keskendunud tähelepanu hädaohtlikule tagasipöördumise teekonnale. Rõhu on kirjanik asetanud hädas antud tõotuse motiivile. See on kirjanduses varakult ja laialt levinud motiiv. Friedebert Tuglas on seda leidnud mitmes saksa ja inglise kirjaniku teoses juba 15.-st sajandist alates. Vastav anekdoot leidub ka Matthias Johann Eiseni kogumikus Eesti rahvanali aastal 1909. Eesti kirjameestest näikse seda esimesena olevat kasutanud Georg Müller ühest 1605. aastal Tallinnas peetud jutluses. Lydia Koidula jutus loigu perenaine lubab kergu perenaine kinkida kaks kroonlühtrit Tallinna Jaani kirikule. Kui ta jalg peaks terveks saama. Kroonlühtri kinkimise motiiv näib olevat küll Eesti luterliku kirikuvaldkonnas võõrapärane ja Koidula puhul arvatakse tegemist olevat mõne saksa jutustuse eeskujuga. Juhan Liivi puhul on aga Friedebert Tuglas osutanud, et siin on tegemist teise tõestisündinud looga. Nimelt on Väike-Maarja kirikule Juhan Liivi sünniaastal keegi talu peremees Balberg kinkinud kroonlühtri. Teda oli purenud marutõbine hunt ja Balberg oli tõotanud, et kui ta terveks jääb, kingib ta kirikule kroonlühtri. Sellegi lubaduse täitmisest ei saanud kaua aega asja. Alles enne surma oli peremees oma sõnapidamist teoga tõendab. Selle loo oli Juhan ja Jakob liimile jutustanud kiriku müür, münder pärtli Kaarel. Nii on siis Juhan Liiv kaks tõestisündinud lugu liitnud ja materjali kunstipäraselt ümber vorminud. Peategelaste prototüüpide Benjamin Liivi Juhan prinkpeldi on ta ristinud ümber kirsimäe Jaaguks ja risti otsa Reinuks ning nimetanud nende kodukohaks Lohusuu. Lohusuus olid oma ohtlikud retkel jõudnud küll ka Benjamin liiv ja prinkpeld kuid nad olid järvel sihimääramisega eksinud. Tegelikult olid nad ju Alatskivimehed. Nii on Juhan Liivi Nobel lett Peipsi peal ma põhimotiividest küll sarnane rahvusvaheliselt levinud rände süžeega kuid tekkinud on ta ometigi neist enam-vähem sõltumatult algupärasele elulisele materjalile toetudes väärib tähelepanu Juhan Liivi novelli. Õnnestunud ja asjakohane kompositsioon. Algul ekspositsioonile annab kirjanik talvise Peipsi poeetilise kirjelduse kasutades rohkesti metafoorselt personiligatsiooni ja võrdlusi sisaldavat ütlemisviisi. Järgmise momendina juhib autor tähelepanu Peipsi jää ohtlikkusele ja siin muutub ta sõnastus juba üsnagi asjalikuks. Siis tuuakse tegevust väljale tegelased Jaak ja Rein ning seatakse nad konfliktolukorda. Kas minna või mitte minna riskantsele teekonnale. Teekonna kujutus on antud dramaatiliselt ja kratsiooniliselt. Olukord muutub järjest ohtlikumaks kirjaniku sõnastus järjest napimaks. Autor ei püüa siin pikkade kommentaaridega lugeja kannatus proovile panna. Paid rühib tõtlikud järjest kiirustades koos oma tegelastega lõpplahenduse poole. Õnnelik lõpp on väljendatud hästi väheste sõnadega, seejuures on aga suudetud muuta diametraalselt meeleolu. Kui õhkkond oli siiani ärev, dramaatiline, siis lausega Jaak maa, kurat, jalad on juba põhjas, puutub valgustus järsku humoristlikuks. Novelli idee suhtes. Oluline on epiloogiline osa Buendiga, mis kõneleb hädas antud tõotuse halvast täitmisest. See osa on antud samuti napilt, ent sellest hoolimata mõjukalt. Kogu loos ei ole midagi ülearust. Kompositsioon on sirgejooneline ja selge idee on väljendatud Aga kujundite ahela kaudu.