Kiri kodukandist. Tere kallis. Sain su kirja kätte uurali sealt, rõõm lugeda, sul kõik hästi läheb? Äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudista, minu meelest ma siis juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist. Aga koht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimedam peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda? Naabrimutti paremalt poolt proroskiste. Vaata proua Raskrist. Veel on see lihtsalt närvi. Ta olengi, kuule, seal saadab meid õnn. Lapsed, seal surevad jahtina. Puure üksteise võidu, see on vist veel mingi eriline? Sõitis lapsehoidja mees. Ja tal on vigastus. Minu vana kõveraalne olla. Onu hääli on. Kuulda oma marja välja oma suure maja suurt viljaaeda ja sealt oma suurt keset oma suurt vilja. Ja seega poole? Ehitasid sinna tootmisvoodis. Ja kui ma ei eksi, siis meil siin ja aga. Ja siit hakkas, mäletab vaikuseminutite päeval kooli. Veel on. Tahad sa enda olema osta? Sina küll talusid kui mitte palju, siis ikkagi veel küll. Kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule, sa, Petra käib ülikoolis ja mulle tundub nagu olise teine on. Aga. Nüüd üheksanda aasta poisina purje lume Jekül võtsime harvemini. Ja siis ka ainult valk. Nad küsisid kellegi kohta seal eraldi. Aprit Torpis verre Torpis verre mahun surnud RS-i maa on suur. Siis vana, surnud Olga, surnud, taastanud surnud. Sedasi tere, ongi kõik. Ja kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist meelde. Nonii, sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head ning kus oli ka hästi ja ole ikka ja alati õnnelik. Tähtvere marja meloni hallika Kauna piiri, Hoa kartuli hernelepiku tänavad. Neil tänavatel asuvad majad ning majade tagamajade ümber aiad ning need moodustavadki enam-vähem laias laastus Supilinna. Supilinn on Tartu legendaarne linnaosa. Siin on vanad imevahvad puumajad. Supilinna võib nimetada ka kõdurajooniks. Kas võib tänini siiani kuulda kukelaulu ning mille tänavail saadavad joodikud päevi ühe tasa mööda. Supiline, kiirusta kuhugi, Supilinn elab oma igapäevast elu. Aga samas elab supilinnas ka palju noori peresid, palju Tartu üliõpilasi, palju ülikooli õppejõude, ehk siis suur hulk Tartu ärksama vaimuga rahvast. Saate avaloona kõlas Tõnu Tepandi laul, poetess Sonja Oogessoni sõnadele. Olgu see laul pühendatud Supilinnas luuletaja Karl Eduard Söödi viljapuuaiale. Ja nagu Tepandi esitatud laulus öeldi, seda vilja poe ta enam ei ole. See viljapoed raiuti maha nii kuu aega tagasi ja nüüd on selle kohalauk. Ning sinna ehitatakse peagi kaks uut korterit, paja. Õunapoya surm annab märku ajastust saabumisest Supilinna supilinnas võimaldab ümberehitustöid 2001. aastal linnavalitsuse poolt vastu võetud linnaosa üldplaneering. Selle linnas osa planeeringu kohaselt tihendatakse Supilinna senist hoonestust, ehitatakse uusi maju nii tänava frantidele kui aedadesse. Lisatakse mitu uut tänavat seniste kvartalite sisse. Viimaste kuude jooksul on Supilinna tuleviku üle ajalehtede veergudel sageli juttu olnud. Õhus on pingeid ja kirgi, ent samas on tekkinud ka üsna tavatu nähtus. Nimelt supilinlased on ise väga aktiivselt tasunud enda seisukohtade tutvustamisele Tartu linnavalitsuses. Supilin elanikke ühendab ja koondab Supilinna selts. Praegusel hetkel võikski rääkida Supilinna elanike ning Tartu linnavalitsuse üsnagi konstruktiivsest dialoogist selle linnaosa tulevikku määramise üle. Kuidas käia ümber vana ning väärika linnaosaga nii et jääksid rahule nii linnavõim kui selle kodanikud. Sellele püüabki järgnev saade vastust leida. Milline on Tartu linn osa supilinn, mis on selles omapärast? Miks inimesed seda nõnda armastavad, ka sellele püüab järgnev saade vastust leida. Möödunud nädalal sai käidud erinevate inimeste juures tehtud nendega intervjuusid. Järgnevalt kuulda pakutakse Supilinna teemadel. Rääkida Supilinna teemadel kirjutades on äärmiselt oluline mõiste miljöö Tartus või miljööväärtuslik keskkond, ohud miljööväärtusliku keskkonna kahjustamiseks ning võimalused säilitada linnaosa miljööd väärtus. Ning sellel teemal saigi vesteldud Tartu linna kultuuriväärtuste teenistuse juhataja härra Roomeo mets Allikuga. Supilinna teemadel räägitu ja kirjutatu põhjal kerkib pidevalt esile mõiste miljööväärtus, mis on miljööväärtus. No miljööväärtust defineerida on suhteliselt raske ja see viib väga pikale, põhimõtteliselt miljööväärtus on kõik ühe või teise piirkonnaga seotud ajaloolise ajaloo ja kultuuriga seotu. Näiteks Supilinn, tema asub küllaltki kesklinna lähedal. Tartu oli teatavasti seitsmeteistkümnendal sajandil rootslaste poolt tugevasti muldkindlustustega ümbritsetud linn. Ja ka pärast Põhjasõda veel oli Tartu kindluslinnaks kuni 1775. aastani kui suur tulekahju laastas linna niivõrd, et ta kindluslinnade nimekirjast maha tõmmati. Pärast seda 18. sajandi lõpul aga rohkem. Juba 19. sajandi algul hakkasid Supilinna territooriumile tekkima esimesed majad hoonestus, kuna enam mingeid militaarseid piiranguid ei olnud. Kõige vanem hoonestus kujunes Aia tänava äärde ja Tähtvere tänava äärde. Tähtvere tänav ongi kõige varajasem varasem tänav, mis juba keskajal viis Tähtvere mõisasse läbi Jakobi eeslinna ja seal Jakobi eeslinna juures Jakobi mäel paiknenud kalmistu. Miljööväärtuse moodustavad Supilinnas moodustavadki need ajaloolised ja kultuuriloolised dominandid. Näiteks mis on veel säilinud erinevatest ajastutest, need on tänavastruktuur ja hoonestusjäsemed, krundistruktuur. Ja kui arheoloogiast rääkida, siis põhimõtteliselt ka maa sees skulptuur pinnases paiknevad asjad nagu need kalmistuelemendid, luustikud, mis tulevad välja kuni Tähtvere tänav 32 hooneni. Ja samuti moodustab miljööväärtuse kroonuaia tänavakuju struktuur, mis ümbritseb vanu siiamani Taani veel maapinnas nähtavaid pinna reljeefsus nähtavaid bastione. Kõik, mis on seotud Supilinna ajaloo ja kujunemisega ja selle kultuurilooga ongi miljööväärtus. On kardetud seda, et Supilinna kinnitatud üldplaneering ei pruugi arvestada miljööväärtust. Kuidas te seda kommenteerite? Supilinna üldplaneeringut on korduvalt selles plaanis arutatud Supilinnaseltsiga ja minu teada on nende arvamus meeringust niisugune tsen tubli arhitekti töö. Aga kuna sellel ajal, kus seda planeeringut koostati, ei olnud veel supiline piirkonna moodustamine aktuaalne, siis ei olnud või ei ole võib-olla selles planeeringus niivõrd täpselt välja toodud selle miljööpiirkond, Supilinna miljööpiirkonna iseärasused. Need asjad tuleb nüüd praktiliselt kokku viia ja Rõõm on just nimelt selles, et supilinnas on väga palju tühje krunte, mida El planeering näeb ette tihendada. Ja kui nüüd Tartu linna üldplaneeringu korrektuuriga moodustatakse supiline miljööpiirkond siis tihendatavatele hoonetele uus hoonetele tulevad kaitse- ja kasutustingimused ja need hooned tuleb ehitada vastavalt ümbritsevale Mil jõele eelkõige vastavuses Supilinna puitarhitektuuriga ja mõningad mõningates piirkondades ka kivihoonetega ajalooliste kivihoonetega. Mina ütleksin isegi niimoodi, et see on praegu linnaplaneerijatele ja arhitektuuri ja ehituse osakonna töötajatele agaga arhitektidele päris suur väljakutse selles mõttes, et kuidas me oleme suutelised neid ühitama. Miljööpiirkonda ja arendus ja ehitustegevust soosivad üldplaneeringut, mis on minu arvates küllaltki hea arhitekti töö. Käesoleva aasta kuuendal aprillil kuulutati suur osa Supilinnatänavatest miljööväärtuslikuks piirkonnaks liideti miljööväärtusliku piirkonna alaga. Jah, no kuuendal aprillil võeti linnavalitsuses otsus vastu, et Tartu linna üldplaneeringu kehtestamisel arvestada toodud piirides, siis Supilinna miljööpiirkonna moodustamisega, eks siis näis, kuidas meie planeerijad ja arhitektid oskavad väärtustada supiline ajaloolist miljööd, see ei ole sugugi kerge ülesanne, sellepärast et uushoonete ehitamisel tuleb arvestada väga paljude nõuetega, näiteks välisviimistluses hoonete fassaadidel tuleb kasutada ka uus hoonete fassaadidel tuleb kasutada krohvi, tuleb kasutada laialaudist. Kõik materjalid ei kõlba, sest peab olema ansambli line sobivus ümbritseva hoonestusega. Samuti On nõutav tsinkplekist katus ilmselt või siis kivikatus ja katusekalded peavad olema pakkuma ümbritseva miljööga, nii et noh, põhiline probleem ongi, nagu ma juba korra ütlesin, see uushoonestuse kokkusobitamine olemasoleva Tekstuuriga ja lõpuküsimuseks teile erialalt arheoloogile ja Supilinna ajalooga lähedal kokku puudutavale isikule. Kas supilinn on Tartule õnneks või õnnetuseks? Kahtlemata on supilennud Tartule õnneks et niisugune asi on olemas. Õnneks on meile ka see väljakutse, mida esitab nüüd Supilinna miljööpiirkond ja planeering, eks siis tule, lähitulevik näitab, kuidas tartlane ise kõrgelt kvalifitseeritud tartlane arhitektide ja ametnike näol, kuidas tartlane siis oskab väärtustada ja tahab väärtustada Supilinna, nii et minu arvates on see õnneks. Kui inimene inimesele on antud võimalus areneda, siis on see alati õnn. Supilinna ajaloost rääkis ajaloolane ning Tartus asuva ajalooarhiivitöötaja Lea teedema. Lea teedema kirjutab supilinnast ka oma magistritööd. Kui vana on supilinn või millal ta tekkis? Tegemist on Tartu ühe vanima eeslinnaga ja linna territooriumiga liideti ta, ütleme nii 18. sajandi algul ja esialgu enne seda olid seal linnaelanike suured aiakrundid ja kuskil 18. sajandi lõpul siis sellest ajast pärinevalt kaardil on näha juba ka, et see maa on kinnistunud nelja jagatud ja need kinnistud on hästi suured, aga sellises püsivas tasustusest veel rääkida ei saa. Seal olid küll üksikud elamud, aga inimesi oli seal siiski ja valdavad võime rääkida asustusest praeguse Tähtvere tänava ääres. Ka kroonuaia tänava ääres on natukene ka selles osas, mis jääb meloni ja piiri tänava kanti. Ühesõnaga selline ala, mis ilmselt oli natukene mitte nii väga soostunud, sest kunagi laius ja Supilinna kohal soo. Ja seda sooala on siis nagu praegugi seal näha, eriti kevadiste üleujutuste alal ja vappuva pinnase pärast, mis on tekitanud elanikele palju probleeme tänu tihedamale liiklusele, mis on nüüd ajaga kaasas kaasa tulnud tihedamalt asustusest võib hakata rääkima 19. sajandi keskpaigast alates 1800 kuuekümnendatel, sest aastatest. Ja tooksin siin sellise, räägiksin siin sellest, et näiteks kaks hästi suurt kinnistut kuulusid kuni möödunud sajandi 19. sajandi keskpaigani Maarja pastor kehivele ja kui tema ära suri, siis tema pärijad hakkasid kiiresti seda kinnistut või seda kahte kinnistut tükeldama ja neid jupikaupa maha müüma. Ja no kinnistud olid tõesti suured, kui siin öelda, et ühe suurus oli üle 300 ruut ruuteni võrdluseks tänapäevases mõõtühikus üks ruut, ruuter kuskil 19 millegagi ruutmeetrit ja nii nad siis tasapisi pooldama hakkasid, need kinnistud, need äraostetud maatükid olid siiski ka veel piisavalt suured ja eks seal peeti ka aeda ja kes sinna elama tulid valdavalt käsitöölised, sajandi lõpupoolega, juba onupojad. Ja kui meil on tänapäeval on nagu selline imidž tekkinud, et supilinn on selline vaest tagul ja ja seal olid selline kehvema rahva eluase, siis võib-olla on see sellest tingitud, et alguses omandasid seal just kinnistuid ja krunte. Tegelikult sellised ettevõtlikumad inimesed, sest väga palju on talupoegi, kes on ostnud endale maatüki ja järelikult pidi talupojal siis selleks ka rahaolematul linna ja osta endale mingisugune veel oma talumajapidamisele lisaks A maa linnas ja kui ta selle maa seal ostis, reeglina ehitas ta endale elamiseks sinna väikese maja ja paljud võtsid siis laenu, ehitasid juurde üürimaja, mis hakkas siis neile tagasi teenima ja kuna Tartus oli ülikool, siis ei olnud ka nagu karta, et ei ole klientide puudust. Ja kui võrdleme näiteks Karlova, aga mis, kuhu ehitati hiljem ja mida peetakse nagu selliseks ilusamaks rajooniks, siis on vahe ka selles, et kuna supilinnas olid majad juba enne olemas, siis keegi neid maha ei hakanud lammutama. Ja kindlasti olid nad siis sõltuvalt siis sellest, et nad varem olid ehitatud ka natukene viletsamad ja eks ajapikku siis korterid odavamad ja, ja eks siis sellest nagu natukese viletsam aguli. Selline imidž on talle külge tulnud. Ja noh, kui rääkida nüüd, et millal see osutus siis lõpuks on tänapäevastesse piiridesse jõudnud, siis kuskil 20. sajandi alguseks 20. sajandi algul ehitati ju lepiku tänava majad praktiliselt välja ja kuni 40. aastani toimus selline loomulik areng, krundid lihtsalt loomulikult tükeldusid, kui inimene leidis, et maatükk on tal liiga suur, siis ta müüs tüki maha ja ehitati sinna uus maja peale. Ja valdavalt on siis väga palju maju, on säilinud kell 19. sajandi keskpaigast peale seda esimest suurt tükeldamis lainet siis ja siis edaspidi ka on, mis sinna nüüd juurde on tulnud. Stiililiselt on ta kaunis kirju, sest Supilinna elanikud ise naeravad, igaüks on siis ehitanud sinna nii nagu talle parasjagu meeldis ja sellepärast supilinn. Omapärane ongi. Tänane soe päev. Täna on soe päev siin supilinnas, kus üsna herne tänava lõpus ühes majas on istet võtnud Hannes Jäär, kes on sünnijärgne supilinlane, Supilinna Seltsi juhatuse esimees, siis eluaegne supilinlane Kai Kapp, kes on ka Supilinna seltsi aktiivne liige ning Supilinna seltsi ajaloo pärimustoimkonna esimees Heiki Valk. Kõik kolm inimest elavad ka praegu supilinnas. Esimeseks küsimuseks olekski, et milles siis seisneb supiline omapära ning mis on see isegi mõneti legendaarne supilinora. Hannes Jäär, palun. Supilinn on aedlinn üsna kesklinna lähedal, supilinn on omapärane selle poolest, et siin on suured mis peaksid ka tulevikus sellisteks jääma. Siin on selline unine, pisut aguli, nagu ka täna tunnete aguli. Selline õhkkond. Ja siin on ka väga tugev kogukonnatunne inimesed tunnevad 11 üle kogu Supilinna. Kai Kapp vist on samamoodi eriti unikaalsed nende säilinud majade kõrval, mis meil on ja mida me tahame säilitada täielikult Supilinnainimesed. Ja mina usun, et Supilinnainimesed on natuke teistmoodi inimesed kui mõnes teises linnaosas, sellepärast et Nad on väga vaiksed olnud ja need, kes siia juurde tulevad, tulevad siia juurde kas ühekaupa või perekonniti, tänu kellele sulanduvad nad sellesse olemasolevasse kogukonda nii hästi sisse, et ega mõne aasta pärast enam vahet ei tehtagi, kes on nüüd siis uuem olija ja kes on tõesti sünnipäralt juba siin elanud. Nii et see miljööväärtus minu jaoks seisneb hoopistükkis nendes inimestes, kes siin elavad. Heiki Valk, aga kui neid maju ei oleks seda ruumi ja neid tänavaid ega need inimesed ka siin sellised ei oleks, nagu nad praegu on, ikkagi ruum määrab inimeste olemisviisi, aga palju, kui need inimesed tõsta kusagil Annelinnamajadesse ümber sisse kogukonnatunne, kaoks. Viimasel ajal on ajakirjanduse veergudel üsna sageli olnud juttu supilinnast ja sellega seonduvatest probleemidest. Üheks oluliseks teemaks on Supilinna üldplaneering. Milliseid ohte kätkeb endas 2001. aastal kinnitatud Supilinna üldplaneering? Supilinlaste arvates? Eks need ohud said ilmsiks nüüd mõned nädalad tagasi Tähtvere tänava alguses, kui seda üldplaneeringut hakati ellu viima ja võeti maha suur ilus õunapuuaed, et sinna ehitada kaks korterelamut nii paljude korteritega, kui sinna vähegi mahub, nii tihedalt krunt täis, et isegi todele ei jätku parkimisplatse korterite arvu järgi. Ja see olukord hakkab minema järjest teravamaks. Esimesed sammud on tehtud, Supilinna on kinnisvaraäri väga jõuliselt sisse tulemas ja see kutsub esile vajaduse vastuseisuks. Supilinn on ajalooliselt olnud, ma ei ütleks, et suletud piirkond, aga ta on väga terviklik väga konkreetsete geograafiliste piirjoontega. Ja see seetõttu on siin ristküliku kujuline väga korrapärane ja ajalooliselt võib öelda, et siit ei ole kunagi läbi olnud planeeritud välja arvatud nüüd, viimasel, 15. aastal ei ole siit läbivat liiklust olnud. Nii et on olnud nagu soppi, linnasisene liiklus. Minu meelest seda liiklusosa selles mõttes, et supilinn on oma omapära ütleme, geoloogilise omapära tõttu väga, väga komplitseeritud piirkond, oleme Emajõe uhtoru küür koju oru kausis meie all on kuskil kuni 10 meetrit turvast, mis tingib selle, et selline tihe liiklus ei ole kuidagi sellele piirkonnale vastu võetav, mida me näeme ka nende majade pealt, mis on toimunud liikluse liikluse nii-öelda tihenemise käigus läbivad tänavad nagu ERNA tähtedele, majad on vildakad ära vajunud ja mina näen Supilinna tulevikku selles, et et ta püsib sellise terviklikuna, kuhu saab autoga sisse sõita ja kust saab välja sõita, aga kus teisel läbi sõita. Selle pärast tuletan veel kord meelde, kui Supilinnamaju ehitati ligikaudu 100 aastat tagasi oli siin põhiliseks liiklusvahendiks ikkagi hobune. Supilinna üldplaneering näeb ette mitmete uute tänavate rajamist tühjana seisvate kruntide hoonestamist. Miks ei meeldi supilinlastele või Supilinna seltsile suurte kruntide jagamine väiksemateks? Nagu ennem öeldud, Supilinna omapära ongi selles, et Supilinn koosneb suurtest kruntidest, kuna siin ütleme hästi tükk aega tagasi elasid nii-öelda linna põllumehed ja siin tõepoolest varustasid Tartu linnal linna igasuguste esindada juure juurviljadega neid kutsutigi linna põllumeesteks. Ja siin on tõesti krundid suuremad kui mujal. Ja just sobilik selts ja inimesed, kes, kes hoolivad supilinnast näevadki just selle Supilinna tulevikku sellisena, et need krundid püsivad rohkem suurte nagu mujal, see eristabki meid teistest linnaosadest. Kui me tihendame Need krundid ära samamoodi nagu mujal on linna, siis ei ole enam mingit vahet, kas on veeriku, kas on kruusamäe raadigant või on supilin, ta kaotab absoluutselt oma omapära. Supilinna seestpoolt vaadates ongi kõige tähtsam see vaimu ja tõrviku ja supeline olemise hoidmine. Supilinna selts on väga aktiivselt tegutsenud Supilinna sellisena olles jätmise nimel. Millised on teie sammud olnud sellel teel? No esiteks me oleme hakanud kaasa rääkima kõikide planeeringutega, mis supilinnas nii-öelda plaanis on ka siis kehtestatud üldplaneering ja selle põhjal siis tulenevalt detailplaneeringut, et me oleme sekkunud aktiivselt nende planeeringute ülevaatamise, võib-olla tuleb teeme ettepanekuid, et neid planeeringuid üldplaneeringut hoopis ümber vaadata ja muuta teda rohkem Supilinna keskseks. Et me oleme katsunud teada saada, mida linnaosa inimesed ise oma linnaosa tulevikust arvavad, missugune see võiks välja näha. Sügisel oli küsitlus Supilinna tänavate tuleviku kohta. Milline see võiks olla siis, kui tänavad üles kaevati? Natukene pärast seda? Nüüd Supilinna päevadel nalja pärast seda korjasime siis inimeste arvamusi selle praegu kehtiva üldplaneeringu kohta. Need tulemused on olemas siin ligi 270 80 ankeetjaamast praegu täidetuna tagasi laekunud. Nendest tahaks lähiajal teha kokkuvõtted. Kas teil on plaan esitada nende ankeetandmete kokkuvõtet ka linnavalitsusele, kuidas on üldse Supilinna seltsi koostuseni linnavalitsusega sujunud? Tähendab algselt kui kaks aastat tagasi Supilinna selts moodustati, siis olid jah, need suhted, selline läbikäimine linnaga nagu arglik meie teadnud, kuidas läheneda, Lynne osanud sellisele. Ma ütleksin Tartusteli täiesti uuele uuele sellisele mitte surve, vaid vaid kodanike grupile ka nii-öelda leidsin mingisugust vastuseid anda, kui me küsisime, väga ebalev oli see olukord, aga viimasel ajal eriti ütleme viimasel poolel aastal suhted Supilinna Seltsi ja Tartu linnavalitsuse vahel küllalt tihedad, aktiivsed ja ma ütleksin, et on märgata edasiminekut ja teineteisemõistmist. Nii, me saame aru, mis on linna probleem ja linn saab ka, hakkab tasapisi aru saama meie muredest ja kogu sellest Supilinna tulevikust. Olevikust. Tähtis on see, et teineteist ära kuulatakse, et sisuliselt püütaksegi aru saada vastastikku, üksteise vaatenurgast ja need vaatenurgad on paratamatult, nad on erinevad. Kahjuks on supilinnal mingi selline väike väike tume vari nagu minevikus teda nagu võetakse kuidagi, et ta on olemas, ta eksisteerib, kõik siin kuidagi toimib, aga nagu mingit sellist reaalset linnapoolset huvi siin midagi arendada parandada ei ole nagu olnud aastakümneid. Nüüd, mis tööd toimuvad, need on tõesti Velda Supilinna jaoks nagu sajandi või vähemalt poole sajandi tööd ja Supilinna võetud kui iseenesest sellist sellist kooslust, mis mingil mingil määral iseennast kuidagi siin üleval peab ja miski siin toimub. Aga nüüd on hakatud tänu just seltsi seltsipoolsele sellise selgitustööle. Kuna meil on väga tugevad spetsialistid igalt erialalt nii ajaloolasi, arhitekte, planeerijaid, maastikukujundajaid, juriste, siis meie selline potentsiaal on küllalt tugev ja me suudame argumenteerida ja tõestada kolm supilinnale tegelikult vaja. Ma tahaksin veel seda öelda, et tegelikult oli aastakümneid Supilinn Tartus selline linnaosa, millest räägiti suhteliselt põrastavalt, ei, seda võeti kuidagi teisejärgulise, noh ja nagu ei arvestatud sellega, kes siin tegelikult elab. Sest tõesti, mina olen oma lapsepõlvest seda näinud, kuidasmoodi siin elasid, noh, nüüd tuleks öelda alkohoolikud, TÖÖ põlgurid. Kuidas neid siis nüüd nimetada? Aga aja jooksul see tegelikult ju kõik muutus, aga seda väikest muutust ei pannud justkui keegi tähele, et see nii on. Ja kui neli aastat tagasi oli rahvaloendus, siis paljusid rahva loendajaid tundsin ma ise ja siis tulikivi niimoodi välja, et nad kohtasid siin supilinnas tegelikult kohutaval arvul noori peresid, kes tegelikult rääkisid sellest, kuidas nad tahaksid lasteaeda siia Supilinna, nii et see müüt, et on pensionärid ja joodikud, see nagu ei pidanud enam sugugi paika. Ja nüüdseks ongi see asi ju tegelikult sinnapoole liikuma hakanud, et need inimesed, kes siin elavad, on väärtustatud linna poolt sellega, et isegi meile antakse ja tehakse korralikud tänavad ja korralikud torud ja, ja, ja tegelikult see on nii armas. Meie käest küsitakse, mida me tahame. Tähendab võib-olla me oleme ise peale pressinud, sellelt mehe käest küsitakse, aga ma leian, et supiline rahvas on selle ära teeninud, sest ega aastakümneid siin ju mitte midagi toimunud, kuna see maa pidi hoopis minema ülikooli haldusse ja seda ma mäletan ise kõike, sellepärast et ma olen aja jooksul lihtsalt kokku puutunud sellega serva pidi küll juurdeehituste remontide, millega kõigega, et noh, et see ei tulnud nagu kõne alla. Kai juttu nagu väikseks jätkuks toetuseks võin öelda jah, et tõepoolest, siin on aastakümnete jooksul mitmeid erinevaid plaane, üldplaneeringuid tehtud, kus on jah, ülikoolile lubatud siin ülikoolilinnak ehitada, samuti on siit suured läbimurded meeritud aastat 15 tagasi kusse, herne tänav praktiliselt kuulus nii-öelda mahakandmisele et nii-öelda kesklinna ühendada Tallinna maanteega ja tõepoolest siin on eksperimenteerinud mitmesuguste, õnneks ainult paberitel seni olnud olnud plaanidega. Siin oli juttu sellest, et supilinnal on halb maine ja joodikud ja pätid. Kuulates vanemate Supilinna elanike mälestusi pärast sõda, supilinn oli väga korralik, väga ilus, väga puhas linnaosa ja selline sotsiaalse koosluse muutmine, see ei ole midagi, muudkui Tartu linnanõukogude aegse poliitika ja sihikindla poliitika tulemus asustada väheberspektiivsesse linnaossa selliseid inimesi, kes ei tari korterit korralikus Nõukogude aegses uus elamus ja need viljad on praeguse ajani tunda, on siin väga erinevat rahvast, aga õnneks jääb seda alb rahvast järjest järjest vähemaks. Ma arvan, et osa Supilinnalegendist põhinebki sellel, et kõik inimesed tunnevad 11, kas see on ka tänapäeval nii. Tõepoolest, see on, see on täpselt nii ja mul on tunne, et meie selline ühtsus järjest tugevneb nii-öelda Supilinna piirides geograafia laieneb igast igast tänava otsast, igast Supilinna otsast inimesed järjest rohkem ja rohkem hakkavad omavahel üksteisega läbi käima Supilinna piirides. Ja minu arust on meil väga tugev kogukond ja läbikäimine ja me teame üksteise toimetamistest ja asjadest ja elame kaasa aitama, kui vaja. Kuidagi nii elementaarne, et koju tulles tänava nurga pealt sind peale korjatakse, et ma viin su lähemal mitte kellelgi, isegi siis, kui need tänavad olid umbmudased siin, siis ei tekkinud kellelgi küsimustega määrinud auto ära, ta ei saanud peale võtta, ta vastupidi arvas, et ma ei pea lobistama läbi selle muda. Poole siin on midagi hoopis teistmoodi kui linnas, siis on kuidagi kuidagi maa- ja linnavahepeal ja seda seda suhtumist, et inimene on inimesele väärtus. Et inimesed on kuidagi kuidagi samal tasandil, hoolimata sellest, milline on kellegi sotsiaalne positsioon. Seda mujal linnaosades vist niimoodi küll ei ole, nagu meil siin. See on siin alati niimoodi olnud, sest mind õpetati lapsest saadik, et mis siis, et minu naabrimees oli minu meelest alailma purjus oli tema kõige kõvem akende, klaasja pakendiklaasi ja siin ja ma ei tohtinud tema kohta mitte iialgi ühtegi halvustavat märkust ütelda ja sellepärast on tegelikult seesama supilinn siin ma olen sotsiaaltöötaja oma elukutselt, siis ma leian, et tegelikult see on siit supilinnast välja kasvanud sest siin olid kõik inimesed midagi väärt. Millega tegeleb Supilinna selts, ma tean, et on ka tehtud sellist omapärast asja nagu Supilinna pärimus kogutud. Pärimuse kogumise praegu teist aastat, üliõpilased käivad majast majja ja ajavad vanemate inimestega juttu ja katsuvad siis üles kirjutada ja lindi peale võtta. Mälestusi sellest, milline supilinn on minevikus olnud, sest seda elavat ajalugu ei ole ju kusagil seni veel kirjas seda, mida inimesed mäletavad. Ma usun, et laiemale üldsusele on juba teada Supilinna päevad, Supilinna päevad toimusid sel aastal juba kolmandat korda, nii et me oleme oma omamoodi Need, olid nii-öelda rajanäitajad, et kuidas kogukondlikult elada. Lisaks sellele, nende Supilinna päevade korraldamisele on meil ta tegelikult aasta ringi on siin sõpruskonnad Tamperes, piiskonna linnaosas, Helsingis käbile linnaosas ja neil on ka hulgaliselt selliseid mõttetalguid toimunud. Lisaks mõttetalgutel oleme ka loomulikult alati nii-öelda füüsilises mõttes platsis olnud. Mitmesugused munakivide korjamisaktsioone, telliskivide kogumisaktsioone, koristusaktsioone, samuti samuti laste mänguväljaku ehitamine supilinlased liiga ja on ka rida väiksemaid üritusi, kasvõi selliseid puht valgustuslike kohalikele elanikele. Et tutvustada ja rääkida Supilinna seltsi tegemistes plaanidest. Ja viimaseks küsimuseks on selline natukene võib-olla fantaasia küsimuseks, kirjeldage palun seda Supilinna, milline ta võiks olla umbes 30 aasta pärast? Mis puudutab nagu Supilinna, kui turismiobjekti, siis minul on isiklikult olnud väga palju kokkupuuteid erinevate inimestega väga erinevatest rahvustest inimestega, eri kantidest kes on täiesti üks kõige markantsem näide, oli see, kuidas üks Austraalia päritolu Hiina hiinlane tulles Supilinna vaatas, korra aedasid ja küsis iseenesestmõistetavalt. Loodan, et see on teil kõik kaitse all. Samuti on meil väga suur toetajaskond, oleme pool väga palju rootslasi, kes on siin Supilinna külastanud, hoiavad igal juhul pöialt ja kirjutavad aeg-ajalt ja ütlevad, et et jumala eest hoidke silm peal, ärge laske midagi maha lõhkuda, nagu tõesti Skandinaavias kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kus terved niinimetatud kõdupiirkonnad lõhuti maha ja tõesti sellist väiksemat sorti korterelamu tasemele, mida nad seniajani ostes praegu kahetsevad ja tõepoolest Supilinna tulevikuks, mina võib-olla siin 20 aasta pärast näen, näen ette sellisena, et siin on puit. Kõik elamud on korrastatud puitelamut hoonete renoveerimisel on kasutatud ainult looduslikke, selliseid keskkonnasõbralikke materjale. Katusekalded, mis, nagu Eestile on kah omased, on ikka sellised viilkatus tüüpi majad. Usun, et iga igal tänaval, noh, varsti isegi 15 aasta pärast on korralik kate kust saab tolmu vabalt läbi sõita, läbi kõndida, kõnniteed, usun, saavad olema plaatidest munakivikombinatsioonid, plaadi munakivikombinatsioonid, väiksemad ajaloolised tänavad nagu maja, meloni, kartulipiiriallika tänav, nende tänavate ehitamisel, väljaehitamisele meerimisel kasutatakse munakivi, et võimalikult rohkem toonitada meie selliste miljöö eripära teistest linnaosadest. Samuti Ma ikkagi, et kruntide suurused. Ma usun, et ainult väheste eranditega ost jäävad ikkagi suuremaks, kui linnas tervikuna on. Ja loodan ka seda, et supilinnas liiklus on rohkem linnaosasisene, mitte linnaosa läbiv. No mina tahaksin, et, et see supilinn oleks 30 aasta pärast niisugune, nagu ma nägin teda eile õhtul päris hilja, kui ma töölt tulin. Kui Joa tänav suundus kaugusse nagu vene filmis pikk ja sirge, ühtegi autot ei olnud, ööbikud laksutasid ja toomingad lõhnasid. Ja kui ma siis mõtlesin, et kui ma nüüd kannapealt ümber pööranud, siis ma olen 10 minuti pärast raekoja platsis selle koha peal, kus siis on linnasüda. Et see on tegelikult fantastiline tunne ja kui siis natuke veel oodata, siis oleks kuulda konnade krooksumist, et see on tegelikult see asi, mis on selle supilinnas suur võlu, miks mina ilmselt siin elada tahan ja miks mõned supilinnas hetki on tagasi tulnud. Siin ennem minu sõbrad rääkisid Supilinna nii-öelda sotsiaalses kooslusest ja Jeltsinile, inimestest, kes siin elavad. Mina võin omalt poolt öelda, Supilinna vastu on väga suur huvi siia elama tulla. Tüüpiline küsimus, minu, mida minule juba ütleme siin paari aasta jooksul esitatakse järgmine. Kuule, Hannes, ega sa ei tea, kas seal mõni vana osmik ei ole vaba, mida saaks korda teha? Minu nägemuses supilinn on 30 aasta pärast ka Tartu linnavalitsuses märksa rohkem väärtustatud elukeskkonnana ja Tartu osana praegu praegu on ta ikkagi kuidagi nagu üks probleem, mis on vaja sellest väga hullust seisukorrast, kus ta on, on vaja viia rahuldavale tasemele, Etelementa väiksed asjad oleks paigas, et tänavad ei oleks porimülkas, et nad oleks kuidagimoodi kaetud, kasvõi siis asfaldiga. Aga need suhtumised võiksid olla nagu teisest lähtekohast, et mitte, et me kuidagi ära peaasi, et vastaks elementaarsetele normidele, vaid tahaks väga loota, et nähtaks neid väärtusi, mis reaalselt olemas on, et osatakse neid hinnata, osatakse neid väärtustada. Tartlaste jaoks osatakse neid näidata Tartu linna külalistele. Mul on sügavalt veendunud selles, et Tartu vanad puu linnaosad on üks Tartu kõige suuremaid vaatamisväärsusi tuppa kontekstis. Selliseid selliseid kasitsistlike vanalinnasid on Euroopas palju, on palju kirikuid, on kirikute varemeid, on ülikooli poole on jõgesid, linnade sees aga selliseid puuasumeid nagu meil ja sedavõrd suurelt sedavõrd terviklikult, et on olemas eriilmelised linnaosad sadakond aastat vanad. Et on olemas vaeste agul suppi, linn, et on olemas keskklassi Karlova, et on olemas jõukama rahva toometagune ja et neid on võimalik läbida nii, et kusagil ei peagi sõitma läbi uushoonete. Selliseid võimalusi on. Ma ei teagi, et kusagil maailmas oleks. Minu meelest peaks olema Tartule on õnnelik selle üle, et need supilinn on sellepärast, et tulla jalutama siia ja supilinn ei lõpe ju prügi, aga nagu ta lõppes, minu lapsepõlves supinin lõpeb lauluväljakuga, supilin lõpeb supelrannaga, Supilinn lõpeb suusa. Ühesõnaga spordipargiga, kus saab talvel suusatada ja suvel rattaga sõita, nii et tegelikult see, see peaks olema tõeline mõnu jalutada, suusad õlal, siis läbi Supilinna suusatama või, või tegelikult võib Nadvernedena valguses juba alla panna, ega keegi ei keela. Kes oleks veel õigem inimene rääkimaks Supilinnast kui Tartu ühest linnaosast, kui mitte Tartu linnapea ise. Ning järgnevalt oligi vestluskaaslaseks Tartu linnapea härra Andrus Ansip. Milline on supilinn 30 aasta pärast? Ma loodan, et 30 aasta pärast on supilinn ikkagi Supilinn selline nagu ta on praegu, majad on kindlasti värvitud. Haavad on korda tehtud, kuid see Supilinna miljöö on selleks ajaks ka kindlasti alles sellisena, nagu ta praegu seal on. See on haruldane puitasum tegelikult Tartus veel Karlova ka, mis on koopas ikkagi täiesti ainulaadne. Kui me võtame, võtame kas või siin üle lahe naabreid ja, ja võrdleme Supilinna taantaliga, siis mulle tundub küll, et, et meil on, mida kaitsta ja, ja, ja mida säilitada tulevastele põlvedele. Aga viimasel ajal olnud ajakirjanduse veergudel väga palju juttu sellest et Supilinna üldplaneering justkui nagu ei arvesta Supilinna praegust välisilmet või Supilinna üldplaneering, võib rikkuda või hävitada Supilinna sellise miljööväärtusliku keskkonna. Ma ei tea missugustest ajakirjanduslikest allikatest, teie informatsioon pärineb, aga ma ei ole taolisi väiteid ajakirjanduses kohanud. Üldplaneering on väga põhjalikult omal ajal läbi arutatud supilinlastega ja supilinlased taolise planeeringuga nõus olnud, see planeering kindlasti ei jälita Supilinna kui haruldast miljööväärtust. Kui nüüd Supilinna selts kahe nädala eest koostas küsimustiku Supilinnaelanikele kus inimesed võisid kommenteerida ja teha võib-olla ka parandusi Supilinna üldplaneeringusse, kui nüüd selgub nende küsitluste tulemusel, mis ei ole veel avalikustatud et Supilinna ja üldplaneering 2001.-st aastast ei vasta siiski Supilinna elanike ootustele, kas siis linnavalitsus on valmis uueks detailplaneeringus ja dialoogiks Supilinna inimestega? Planeeringud ei ole kunagi kivinenud dogmad, neid saab alati muuta ja kui selleks on vajadus, siis siis muudetakse ka Supilinnaplaneeringu, et kuid esialgu ma ei kipuks kommenteerima küsitlust, mille usaldusväärsus ja, ja mille sisu on mulle täiesti teadmata. Tartu Postimehe veergudel on ilmunud artikleid, supiline ennast ja tihtipeale on seal visandatud selline kurb situatsioon, et kui Supilinna tänavad asfalteerida uued hooned tulevad, Supilinna hoonestus tiheneb siis võib kaduda just see praegune miljööväärtuslik keskkond. Et kas meie peaksime kõigepealt laskma hävida selle vanal siis küsima, et miks see siiski ometi nii juhtus. Ega Supilinna tänavad on ja vähemalt mõned nendest on asfalteeritud olnud. Praeguseks on seal ainult mälestus kunagisest asfaldist tänavatele jäänud. Mingit Supilinna tänavate laus asfalteerimis kindlasti ei tule. Herne tänav on on praegu juba teist aastat suures remondis, möödunud aastal paigaldati Supilinna tänavate alla vee- ja kanalisatsioonitorud ja see on Supilinna arengus tubli samm edasi. Torude olemasolu võimaldab nüüd tänavaid tõepoolest korda teha. Herne tänav on kavandatud sõidude osas katta asfaldiga, nii nagu ta on ka juba pikka-pikka aega olnud. Ja tänavaserva kavandatavat munakividest rentstid ja siis betoonkividest või, või, või mõisakivist kõnnitee, mille äärde jääb jälle küllalt kitsas munakividest teeriba. See peaks olema küllalt sobilik lahendus Supilinna miljöö töösse ja, ja sellise lahendusega on rahul ka Supilinna seltsi esindajad. See on kahtlemata märksa kallim kui, kui lihtsalt asfalteeritud otamine sõiduteedele ja kõnniteedele. Kuid supilinn on sellist täiendavat kulutust väärt. Kuidas te hindate koostööd Supilinnaseltsiga Supilinna tulevikuväljanägemise küsimustes? Supilinna selts on väga hea survestaja olnud, omal ajal kuse Supilinna selts tikkima hakkas, siis linnavalitsus toetas Supilinna seltsi tekkimist ka rahaliselt ja see panus ei olnud mitte väike. Eks ta ole ikkagi nii, et keskvõimu peab kohalik võim tasakaalustama ja kohalik võim saab tasakaalustada keskvõim ainult siis, kui on olemas tugev kohalik identiteet. Supilinna identiteet tuleb kindlasti Supilinna arengule kasuks ja, ja nii tuleta kasuks. Kuid kuna Tartu linna arengule kahtlemata aeg-ajalt on Supilinna seltsi mõtted lennanud ka liiga kõrgelt, ehk siis ei ole arvestanud sugugi reaalselt oludega aega rahaliste linna rahaliste võimalustega, aga, aga, aga see on ka täiesti normaalne nähtus. Oleme alati jõudnud mõistlikule kokkuleppele kõigis küsimustes, mis arutusel on olnud. Ilmselt saab ka see tulevikus nii olema. Kas supilinnast võiks kujuneda Tartu üks turismimagnet? Ma usun seda küll, et supilinnast saab Tartu turismimagnet, selliseid puitasumeid ei ole põhja Euroopas väga palju säilinud, nagu meil Supilinn Tartus on. Ma pean eriti väärtuslikuks lepiku tänava kanti supilinlaste poolt koostatud üks turismimarsruut, mille sisse jääb ka lepikud ära. Võib-olla et õnnestub saada Supilinna arendamiseks ka raha Euroopa Liidu fondidest tänavate ehitamiseks. Üldiselt Euroopa raha tavaliselt ei anta. Aga mille pärast siis ometi on niivõrd palju poleemikat Supilinna ümber Supilinna kujunemise küsimuse ümber. Mina näen koostööd Supilinna seltsi seltsiga ikkagi konstruktiivsena. On olnud mõningaid hüsteeriapuhanguid, kus on võideldud mitte tegelike ohtudega, vaid hüppoteetiliste ohtudega, mis mõjulge nii-öelda, et on, on küpsenud mõnes küllat haiges fantaasias. On räägitud suurest transiitliiklusest, mis võiks hakata justkui linnavalitsuse meelest Supilinna läbima. Vaat mina sellist linnavalitsust ei tea, aga mõni supilinlane kujutab ette, et kusagil on selline linnavalitsus, kes hakkab siis ühist sporti bussiliiklust Tallinna suunas läbi Supilinna lükkama. Ma aga seal ei ole mitte mingit pistmist reaalse olukorraga. Taolisi tonte on on ka teisi seina peale maalitud. On need siis mingit kõrghoonete ehitamised või tehase ehitamisest Supilinna või midagi muud, millele ei ole tegelikult reaalse eluga mitte mingisugust pistmist. Mõnele inimesele lihtsalt meeldib vaadelda tontidega, võidelda tuuleveskitega ja mitte arvestada tegeliku olukorraga. Aga milline siis on see reaalne elu ja kas supilinn on linnavalitsusele või linna peale probleemiks või peavaluks? Ma ei ütle seda, et ta oleks mulle peavaluks, seda kindlasti mitte, probleem on ta täiesti kindlasti Tartu linnale, sest et Supilinna areng on olnud peetanud ikkagi kogu nõukogude aja jooksul, pole seal idee, värki ega kanalisatsiooni, tänavad on haledas olukorras. Ja, ja loomulikult on seal jaoks probleem, et Supilinna infrastruktuur on on märksa maha jäänud kui, kui ülejäänud Tartu linnas. Ma arvan, et, et praegune linnavalitsus on teinud Supilinna arendamiseks küllalt suuri jõupingutusi. Me juba rääkisime torustikes, mis nüüd on supilinlastel olemas. Supilinlastel on võimalik kasutada Taani vett ja, ja omada reovetekanalisatsiooni. See on, see on midagi, midagi imesarnast kõigel mõelda möödunud 50. aastal muidugi mingil määral. Ma arvan, miljööväärtust selliste mugavuste omamine kahandab, sest et emal pole põhjust tänava nurgalt ämbriga vett tuppa tuua. Aga ma arvan, et supilinlased sellise miljöömuutuse peale protesti ka tänavate sillutamine, nii nagu me seda herne tänavat praegu teeme. Me katame valuse maa geotekstiiliga, et vähendada vibratsiooni, mis on ohtlik majadele, sest et teadupärast supilinn on paksule turbakihile ehitatud, mis kohati on koguni seitsme meetri paksune. Ja kui kasutada mingisugust odavat tenorit hoogiad tänava ehituseks, siis võib see osutuda küllalt suureks ohuks tänava äärsetele majadele. Viimastele aastatel ja ka tänavu on on Supilinna linnaeelarvest kulutatud märkimisväärseid summasid ja see senine tegevus kindlasti vähendab probleemi suurust. Ükskord saabub, kus supilinn ei ole linnale suurem probleem kui, kui mis tahes muul linnas. Mida teie sooviksite või mis võiks olla praeguse Supilinna ümber kerkinud küsimuste lahendus või et milline võiks olla see koostöö, mis võiks olla teisiti? Minu meelest läheb kõik hea asja ja normaalses vaimus praegu ja, ja tõtt-öelda ega, ega ma ei näegi mingisugust erilist situatsioone, erilisi probleeme. Kõik läheb heas tempos ja, ja normaalses suunas ja supilinlastele soovin, et nad jätkaks samas vaimus. Ja nagu viimasest intervjuust kõlama jäi on supilinn, tulevik konstruktiivsetes kätes, ehk siis ühelt poolt Tartu linnavalitsus, teiselt poolt Supilinna selts sellisena võiksidki välja näha iga linnaosa kujunemisümber käivad protsessid, kodanikud, algatus konstruktiivses dialoogis siis linnavalitsusega. Aga jah, nagu linnapea ütles, kõik on väga hästi, koostöö sujub, sedasama kinnitas juga Supilinna selts. Tartu on pealegi heade mõtete linn. Et ma arvan, et sellises koostöös peaksidki vist kõige paremini tähele panema Supilinna kinnistute omanikud kes plaanivad uusi hooneid rajada Supilinna. Sest nii Supilinna selts kui linnavalitsuses hoiavad sellel tegevusel silma peal. Aga viimastest uudistest Supilinna arengutes nii palju, et äsja otsustas Tartu linnavalitsus linna lisaeelarvest eraldada veel täiendavalt Supilinna peatänava herne tänava renoveerimiseks 2,3 miljonit krooni. Herne tänav saab endale asfaltkate, kuid herne tänava kõnniteed tulevad munakivisillutisega või midagi sinnapoole. Ja ehk on ka peatselt oodata Supilinna seltsi poolt korraldatud küsitluste lõplikke tulemusi. Seni võib öelda, et esialgsete küsitlustulemuste põhjal siiski ligi üheksa kümnendikku Supilinna elanikest hooldanud Supilinna senise 2001.-st aastast kehtiva linna üldplaneeringu kas siis tühistamist või siis ümberhindamist. Tartu Supilinna lugu. On äärmiselt õpetlik. Tartu Supilinnaloos peitub tegelikult võti mis võiks lahendada tulevikus puhkavaid vaidlusi nii Tartus kui ka mujal, eriti Tartus. Sest nagu ka saates juba kuuldud on Tartus ka veel mõned sellised väga omapärased ja võib-olla isegi Euroopas ainulaadsed linnaosad, näiteks nagu Karlova selline oli, siis lülitas Tartust. Nagu saate alguses kõlas Tõnu Tepandi laul mälestamaks üht maharaiutud õuna Paeda mida enam mitte kuidagi taastada ei saa. Siis lõpetuseks esitab Tartu lasteteater laulu, mis algab sõnadega selles maailmas, kui kõik püsiks kaunis. Aitäh teile kuulamast, kõike head.