Klassikaraadiopinge. Ja sedapuhku kolmapäeva õhtust head spiikri kuulajat. See on päev, kus spike saada edaspidi hakkabki olema. Ja seda tähistab ka uhiuus ja Kebiam kõll. Meil. Tänane saade on täienisti täidetud. Ühest andjast raamatust, aga see on ka tõesti selline raamat millest saab rääkida terve tänase saate ja ometi ikka räägitud ei saa. Tegu on nimelt eesti lühiproosa kogumikuga ehk siis novellide kogumikuga. Ilus Armin katab novelle aastatest 1987 kuni 2002. Vähemasti nõnda väidab kaas, kas see ka tegelikult tõele vastab? Selleni me kohe jõuame. Koostada selle raamatu Udo Uibo. Ja enne, kui asume seda raamatut analüüsima. Väikene heli vahepeal, milliseid tänases saates viljeleb üksuse Megatron art. Too on õigupoolest põhiliselt luuletajana tuntud Vahur Afanasjev. Keele teenete hulka Eesti kultuuriloos kuulub ka sellise kurioosse nagu kirjanduse list moderaatoriks olemine. Vanema põlvkonna literaat ei pruugi see midagi öelda, aga uskuge mind, see veel tähendab palju. Ja kas või saba lugu Tartu sündroom. Ja tema tekst ütleb üsnagi palju ka selle novelliantoloogia kohta. Kuulame taati, et siis juba minna ilusa rühmine juurde eesti uuema lühiproosa juurde. Ma pole ammu olnud juba kolmandat päevaprobleemide dušiga. Ma pole. See tuleb sellest, et mitmendat kuud ei pea tõusnud hommikul vara ega minema ühte majja, kus teadsin töötamist. Ja hulluküünlad akna peal. Görid, joome seda aega. Koordi. Jaa. Jaa. Jaamad. Ja. Sellega. Ja me peame selle suure sügiseks pärast väikest suve sööma kõiki salatit halvaks minna ja saame kokku paljude klassiõdedega. Kolmandat päeva ja ühtaegu ärritab ja teeb rõõmsaks. Tartu metroo. Tatart antud. Tartu muide on sellega ja me peame sellega elama kuradi suve peale, see on riigisaladus, on alati, mida me saame kokku paljude asjadega väidki, mina ei pese hambaid juba kolmandat päeva. Debryotaks Tartus metroos. Nii palju siis Tartust ja nendele, kes sattusid spiikrit täna mingil põhjusel esimest korda kuulama kas või sellel põhjusel, et oleme ometigi täiesti uuena uuel päeval. Mina olen kohe. Ja tänaseks teemaks siis kogumik Ilus Armin eesti lühiproosaantoloogia uuemast ajast. See raamat ise on juba selles mõttes tähelepanuväärne, et pealtnäha on ta väga ilusa kaanega näiteks kasvõi ajalehes raamatu tutvustust vaadates seda väikest tikutoosi mis raamatu kaanest on lehe formaati. Järelejäänud. Tundub, et tegu on kõigiti kauni kaanepildiga. Raamatut ennast ostes vähemalt vaadates tuleb välja, et keskseks figuuriks kaanel osutub mingisugune sinine kägar. Luts ilmselt ei saaks küll öelda, et raamat ise lähemal vaatlemisel lausa kägaks osutub. Aga samas ei saa selle antoloogia täiesti rahule jääda. Harva harva olen ma nõus, Märt Väljataga. Aga viimases Arkaadia päris ütles ta sellesama kollektsiooni kohta. Mitmeid väga õigeid asju. Ennekõike pädeb välja taga jutust muidugi see, et koostaja Udo Uibo on oma ülesandesse veidi liiga kergelt suhtunud. Ei tea, kas põhjuseks on see, mida kirjastus Varrak nõustus koostajale maksma või midagi muud, tema suur töökoormus. Tema osa või tema kommentaar jääb siin küll kõige suuremaks pettumuseks. Sellistamatoloogiat koguteoste puhul on vähemasti pool kogu sellest võlust põhjalikus saatesõnas. Sest eks ju kirjandusinimesed ise olen neid lugusid ikka siit ja sealt juba lugenud. Nende nägemine ühes kollektsioonis koos ei moodusta tegelikult mingit uut tehnikut, eriti kui seda tervikut just väga elegantselt esile ei manata. Meenutagem kas või Kajar Pruuli saatesõna ligikaudu sama perioodi luulevolinikule varjatud ilus haigus. Udo Uibo kui ajakirja looming, peatoimetaja peaks olema üks kompetentse maid inimesi rääkima sellest, mis suundumused tolle viimatise perioodi kirjanduses on olnud. Millised on olnud kulgemised nii stiili kui teemade kui hoiakute poolest? Sellest saaks ühe äärmiselt põneva saatesõna. Ja vähim, mida teha oleks tõesti see, et mainida, millal üleüldse need tekstid kirjutatud on. Kõige selle asemel on koostajate Udo Uibolt vait üks veidi üle lehekülje pikk ebamäärane tekstikatke, mille žanrimääratluseks ei oskaks ma küll öelda muud, kui piuksatus. Ja ka sellest tänu nimetuks jääda sooviva küljendaja pingutustele on üht-teist kaotsi läinud. On tõesti häbiväärne, et nii esinduslikult kujundatud antoloogias lihtsalt On üks kui teine rida või lõika kellelegi sööl kuhugi kustunud ära. See juba iseenesest tunde, et võib-olla on see väga väärtuslik ja vajalik idee oma teostuses ära lörtsitud. Aga tegelikult oma sisult on antoloogia siiski tõesti huvitav. Ülevaatlik mitmeti võib-olla vaieldav, aga siiski annab Eesti kehandusest üsnagi põneva intrigeeriva pildi, näitab, et tõesti kui mitte igale maitsele meeldivaid siis vähemasti mõtlemapanevaid tekste on kirjutatud vägagi palju ja vägagi suure autojuht ängi poolt mis peaks eriti oluline olema kas või emakeeleõpetajatele raamatukoguhoidjatele, kellel ikka tekib küsimusi, et kuhu eesti kirjandus kadunud on. Markantne on ja kasvõi sellele juba üksi oleks andnud saatesõna üles ehitada. Antoloogiate, alustab Jaan Krossi vürst ja lõpetab Mihkel Samarüütlikatse. On ju tegu kahe täiesti vastandliku autojuhina autojuhiga üks neist kross on eesti kirjanduse nii-öelda isakuju kehaniku võrdkuju. See vanaisa, kes tugitoolis räägib, mis on oleva olge ülim hüve. Teine aga samas ütle, kuul püüab luua anti imagot, püüab põgeneda kehandusest, kui institutsioonist püüab isegi blokeerida oma teoste retseptsiooni. Ja kas või nende kahe teksti võrdlemisest saavad kinnitust oma teooriatele nii eesti kirjanduse roppustumisest, kõnelejad kui ka muidu marginaliseerumisest rääkijad. Samas on tegu ka kirjutamistehniliselt radikaalselt erinevate tekstidega. Jaan Kross ei oleks saanud ega saaks kihutada sama ühtle katset sellises vormis, nagu see on kirjutatud. Juba see kõneleb midagi. Aga ka muidugi jõmmid ja vägistamine ei ole otseselt olnud krossi teema. Kunagi. Kui arvestada, et Jon kausi mõnus päev on üsnagi sarnastel teemadel ehk siis neide ahistavatest jõmmikestest võiks Udo Uibot noorima kirjanduse kajastamisel üheülbaliseks Genski süüdistada. Aga jällegi stilistiliselt tekib kausi ja samas rüütli vahel huvitav dissonants. Mõlemad kujutavad nihkes reaalsust, kausi nihe on pigem Burleskne samal Rüütlil ajugi Hurgilikult külmavereline teadvust, teadvuse toimimist lahti lõikav aga mingi üle küllasus või jaburalt üle külaline nihkesus. On küll uuemas kirjanduses koostajale meeltmööda sest selle laadi tuntumalt tegijalt Andrus Kivirähu on siin lausa kaks juttu. Kunstnik Jaagup ja vahva naine. Noorematest tegijatest esindab burlesksed kihendust veel Urmas Vadi, suur sekund. Ja kuigi võiks siia lisada ju Kauksi Ülle põhukeelse tule tühjak. Kuigi siin on see nihe pigem ikkagi teise keele kasutamises ja miks ka mitte teise kultuuri hääles. Ja võiks siia kaevata juhi eelvesti al-Quaeda, mis samas on minu jaoks ikkagi Nendele trikitustele vaatamata Eesti tõsiseim või tõsiseltvõetavaid novell üldse. Samas jällegi õudustega ja kohati ka proteskiga liialdada armastavalt, eelmine õunapuult on siin väga vaoshoitud ja kaunis kaisa surm või Kaisa ja surm, õigemini. Kuigi jällegi arvestades, et see jutt kaisa surm nüüd alles hiljaaegu ilmus kogus eesti gootika kaks siis tekib koostajale küsimus, et kas see lugu nüüd jällegi selle antoloogia alapealkirjaga vastuollu ei lähe, mäletatavasti siis peaksid siin olema novellid aastatest 1987 kuni 2002. Konkreetselt selles osas tahaks koostajale au anda et ta ei ole lähtunud ainumalt Tuglase novellipreemiast. Sageli võib see vaja rippuda ka vastavast žürii koosseisust, nende eelistustest, nende ihadest, miks mitte nende kompleksidest. Ja otsused võivad olla kahtlased või kaheldavadki. Külasin antoloogias mõne mõlemad viimase paari aastakümne skandaalseima Tuglase laureaadid. Mart Kivastiku jutt, Moosun mõnede jaoks tuntud ka kui sokikudumise lugu ja peetes autori kõhuvalu. Mõnede jaoks tuntud ka kui Eesti kõige Hopper novell üldse. Ja ega nad mulle ka kumbki ei meeldi, aga nende hõlmamine sellesse antoloogiasse tundub mulle siiski õigustatuna. Kivastiku morn on ehk tõesti üks kõige kaheldavamaid Tuglase laureaate üldse. See on suvaline olupildike ühest Oibitist, kes pubis poisu jääb, ennast täis kuseb. See võib olla küll mingisuguse väikse inimgrupi jaoks olemuslik ja literaate kuulub sinna gruppi panekuga parasjagu. Aga Kivastikul endalgi on märksa kütkestavam Aid välja. Samas jällegi arvestades seda, et näiteks ulmefännide jaoks võtab see Moosun kokku kogu tavakirjanduse põlastusväärsuse ja nad viitavad eesti tava kihandusele ikka kui. Soki kudemis kehendusele siis see jutt on ikkagi märgilise tähendusega ja väsib selles antoloogias olemist. Kõhuvalu, aga see autojuhi jutt, mis hüpehmatu realistlikult kasutab, käsitab sünnitust on leidnud küll ülistusstiili uuendajana, kuid ka manamist iibe pärssijana, sest et tõesti kõikvõimalike keha hulluste välja voolamisega sünnitamise eel siin kokku ei hoita. Kuid selle jutu suurim väärtus ongi minu meelest informatiivsuses Andres pildi sellest, kuidas sünnist sünnitus ka käia võib. See valmistab noori katsumuseks ette ja kui see sünnitus või selle juuresviibimine siis nii hull ei olegi siis on hästi. Ega muud sellist vastust ma sellel jutul tõesti näe, sest sellise otseütleva kirjutas viisi või on Soute minu meelest märksa tühisemad teemade peale ära kulutanud. Mängiks nüüd jälle ühekatked sorti et siis jätkata juba vanemate autoritega, selles kogus traatilt, aga sedapuhku siis pola kao van teevee selge verre ehk selgem versioon. Ehk siis selle taga jällegi Vahur Afanasjev. Oma. Ja peaks ütlema, et antud helipalas äratuntavaks kõlanud repliik ei kajasta küll otseselt nüüd saatejuhi arvamust naljantoloogiast ilus ahminud, küll aga väga paljude inimeste arvamust uuest eesti kirjandusest. Ja nüüd oleme liikunud mööda seda raamatut tegelikult tagantpoolt ettepoole. Alustades noorematest autoritest, kes on antoloogia lõpus ja liikudest tagasi vanemate tegijate poole esimeses pooles. Ja kui nüüd nokkida natukene veel selle kallal, mida selles novelliantoloogias on ja mida siin ei ole siis ütlekski, et kahtlaseid valikuid on tehtud just ennekõike vanameistrite osas. Kahest jutust esimene kaamel on veel arusaadav valik. Aga no mida teeb selles antoloogias heietus nimega lollidele? Sest mis iganes on novell, ei ole see kohe mitte. On ju pealkirjastatud seesamune antoloogia, et lühiproosat, aga olekski tegelikult mõttekas olnud keskenduda siiski otseselt novellidele, sest et see tekst on pigem esse istlik, kuigi minu meelest on tegu sellise rohkem koolilapse kirjandusega, kehandiga. Aga asja veel hullemaks. See, et lugu põhineb 60.-test ja seega ei tohiks nagu kuidagi mahtuda aastatesse 87 kuni 2002. Hando Runneli küla pajatus hajutud mets on ju iseenesest sümpaatne mõtisklus. Selle mehe olulisus eesti kirjanduses on luules ju ikkagi märksa suurem. Kui ma ütlen novellist Runnel, siis ma arvan, et enamikel kuulajatel kulm selle peale kerkib. Tõesti, miks mitte tehagi üks antoloogia selline, kus on koos kirjanike vahetumad küljed. Aga nii nagu Eesti kunsti esindusalbumisse ei satu pasaku vist mitte kunagi Hando Runneli minu meelest suurepärased joonistused. Nii eeldaks ka esindusantoloogias novellidest keskendumist ikkagi selles vallas märgilistele tegijatele. Nii nagu Hando Runneli ei saa kuidagi pagendada luule ontoloogiast, nii ei pruugiks tal esimeses järjekorras siiski asja olla novelliamatoloogiasse. Märt Väljataga mainis ja ma nõustun, et Jaan Kaplinski, Hektor ja Asta Põldmäe Viini plika on pigem ikkagi lühiromaanid. Vanasti nimetati neid jutustusteks ja ma ei näe tegelikult põhjust, miks ei peaks neid nüüd tänapäeval niimoodi nimetama. See ei ole muide üldse halvakspanu, sest et Kaplinski Hektor on üks mu lemmikteoseid üldse uuemast eesti kirjandusest. Aga siis oleks võinud siia ennekõike ikkagi novellidele keskenduvasse antoloogiasse panna. Aga juba Emil Tode riigi, mille senine käsitamine romaanina on ennekõike olnud ikkagi tolle esimese küljendaja töö. Mitmed inimesed on juba tõstatanud küsimusi selle kriibioos, antoloogia Ilus Armin puhul, et kas ikka näiteks Eeva baasilt on võetud see kõige õigem lugu ja kas ikka Jaan Unduski pilt on võetud, see kõige õigem lugu? Ma läheksin veel kaugemale, ma küsiksin, kas antoloogia nimilugu ilus ahminud on ikka see kõige õigem lugu, mida Mehis Heinsaar võtta oli? Ma oleksin eelistanud liblikmeest, kus seda Mehis Heinsaar, teistsugust ja positiivset hullust on tunduvalt rohkem näha ja tema eristumist varasemast eesti kirjandusest. Ja sedasama enese tihendamisega enesest, äraandmise, teema või mingisuguse vaimustunud publikusse killustumise teema, mis mehise kirjaniku kujul on äärmiselt oluline. On ka liblikmees minu jaoks tunduvalt põnevamalt käsitletud. Ma olen täiesti nõus sellega, et ilus ahminud on väga hea novell aga minu jaoks on tegu natukene liiga kindla peale tehtud hea kirjandusega, konstrueeritud hitiga, kus tõesti Mehis Heinsaare oma päha võib-olla nii väga välja ei tule. Kogu nimena. Selle antoloogia nimena pole ilusal ahminil mingit mõtet või vähemasti ei ole seal rohkem mõtet, kui näiteks liblikmehel võinuks olla. Või kui hakata kasvõi antoloogia valgusest võtma, siis miks ei võinuks selle antoloogia nimi olla vabalt vürst Adolf kaotama tus, kauge Kuopio kaamel minu pääst isegi lollidele, sest et kohati tundub, et see ongi selle antoloogia sihtgrupp, andke andeks. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis kui midagi nendest jutu pealkirjadest oleks kõlvanud selle novelliantoloogia pealkirjaks siis oleks olnud ikkagi seesama Kivastiku morn. Sest see sõna morn annab eesti novellidest siiski märksa rohkem aimu kui ilus Armin. Sest et tavamõttes ilusat on siin raamatus õigupoolest vähe. Nonii nüüd sai öeldud palju karme sõnu. Kas oleks veel ka öelda midagi selle kohta, mis eriti meeldis või positiivselt üllatas? Minu meelest ei ole isegi eesti Litehaadid siiamaani aru saanud, kui põnev kirjanik on ikkagi Ülo Matteus. Minule jõudis päriselt kohale küll suvel, kui raadios loeti talt ette, eks tõesti imekaunis novell poisist tüdrukust karnevalil väga erinev sellest, mida me muidu tänapäeva kirjandusest loeme. Kuidagi on suures osas siiamaani ainult põgusalt loetud olnud, aga ka siinne buda mäng põhiesega päeval kell kaks asetab Matteuse kõige paremas mõttes eesti kirjandusest välja sinna Kaplinski hektari kõrvale. Ei ole seda toslerdamist ja üksteisele igas mõttes panemist, mis suures osas eesti kirjanduses ja ka selles antoloogias väga tunda on. Ja tahaksin väga leida aega, et mõnes pikemas artiklis kunagi Ülo Matteuse loomingut käsitleda. Aga veel kord mitmetele vigadele küsitavustele vaatamata on tegelikult hea, et selline antoloogia on ilmunud inimesed, kes te muidu novell ei loe. Selles Satoloogiast te saate mingisuguse ülevaate, mis eesti kirjanduses vahepeal toimunud on. Tegelikult soovitan seda raamatut. Ja saigi kogu see tänane Spice saade seda novelliantoloogia täis ja tegelikult ei jõudnud pooltest tekstidest siin üldse rääkida. Hundist või vindist või mutist, kellelt kõigilt on tegelikult nende loomingu tippu kuuluvad tekstid. Või toomas haudumist, kellest ja keeleuuest raamatust nips tahaks siiski häkkida pikemalt järgmises spiiklist detsembrikuus. Huvitavat lugemist on tegelikult palju, mõtteainet on palju. Ja sellega ma seekord lõpetan, jätan tegelikult lõpetamata lõpetama veel ühe pala. Ardilt kiri JK-le on siis JK puhunud Jaan Krossiga, Jaan Kaplinski ka, või kellega iganes. Eks te kuulake, mõistatage. Kohtume teiega orienteeruvalt kuu aja pärast, kolmapäeval. Mina olin Berk Vaher ja nagu ikka head lugemist. Tere, Jaanika. Selline 11. juuni laupäeva Vardad olevat vaba mitte arvestada. Vaba ja millise kiradimise näoga sel juhul välja tuleb käia. Jões peitub superstaar vajavad vaatamist pärast magama kerida, jaan. Muidu kirjanikele 100 minule tõde. Ja Poskitamine öeldes oli tegu muidugi Jaanika pilt Jon Bergiga kellele sügisel adresseeritud, aga seekord tõesti kohtumiseni järgmisel korral.