Tere ülekuulamine alustab. Ülekuulajad on Urmas Vaino ja Reimo Sildvee. Ülekuulatava retseptiraamatukaante vahele mahub palju, sealt saab toidust igav. Näljane juhtimisajuretseptina Raamat pakub kosutust, edu jäänud leheneegrile ja Drive In vaimutoitu tulevasele pangatellerile Washingtoni saatan südameid, ülekuulamist. Ülekuulamine alustab ülekuulatav kokkava Te olete õppinud ajakirjanikuks, töötanud pangas lehti juhtinud, olete juhtimisajuorienteeruja, kes õigupoolest olete mitme näoga Jaanus. Ma olen piisava kogemusega inimene, kes võib teha seda, mida ta tahab, kuna on tehtud nii panka kui ajakirjandusse. Ja pank ja ajakirjandus, see on kogu maailm, sest et raha ja see, millest räägitakse, on selles lauses koos olema sellel põhinebki elu, eks ole, see on see, mis meid elus hoiab ja mille pärast me liigume. Me tahame inimestega rääkida huvitavatel teemadel ja meil peab raha olema. Jah, et pangas töötanud ja ajakirjanduses ka siis on juba päris hea läbilõige ühiskonnast olemas tunnistama siis teab kõike. Peaaegu kõike, vast küll. Ma saan aru, edasi, ongi mingi vaikne kooli projekt kuskil, võtate selle üle hakata, seda postitama, leiate ennast palju radadel, mediteerimise ja nii edasi. Ei mediteeri ja tüüp, ma küll ei ole, et ma pigem olen seda tüüpi inimene, kes kohe kui midagi teada saab, jutustab edasi, see on see vanaajakirjaniku eri. Teeme selgeks veel ühe asja, paneme nii-öelda baasi paikadena selle kuulamise jaoks teie ärihuvid, kus, mis on investeeritud, kus kopikas taskusse tuleb, mille eest saab leiba ja vorsti osta. Mul on olnud mõned ettevõtted, mis ma olen asutanud, kunagi maha müünud. Kõik see raha, mis mul on kas pangas või mõne koduval kinni pandud kinnisvara, sa oled investeerinud, olen kodusse investeerinud. Koduses harilikult on inimesel üks, ma saan aru, teil on mitu kodu. Ei noh, nagu õigel eestlasel ikka seks on, kodu on linnas ja kodu on maal ja kuna ma olen Tartust pärit, siis on tartlastega üks koduvad jäänud lisaks Tallinnale. Kinnisvara mull ei olnud ahvatlev osta kortereid kokku kuskil Lasnamäe veerul paeklindi peale väita, et on merevaade, eks ole, läbi lauluväljaku kastaneid ja nii edasi ja siis hiljem hakata tänasel päeval noh, kas maha müüma või muidugi tänasel päeval tegelikult tuleb juba, eks ole, nutku. Mul ei olnud nii palju raha, õnneks tookord kui osteti, kiusatakse ei olnud, et ma nägin päris hästi seda, mis 97. aastal sündis panga aktsiatega ja ei olnud just rutt minna samasugusele karussellile. Muidugi, mis aeg meil praegu on see mull kinnisvara mull on lõhkenud või ei ole? No ma saan nii aru, et, et kui praegu mõnda korterit osta, siis õnnestub julged 20 protsenti alla kaubelda. Ma olen ka nii aru saanud, et need, kes neid arendasid, neid kortereid, et need on palju rohkem kasumit vahele pannud, nii et päris Mulvastel lõhkenud ei ole. See suur pauk tuleb. Sõltub ostjatest, et kui nüüd välismaalt ostetud hakkab tulema siia, kuuldavasti olla brittidel mingi ajaleht soovitanud eile, et võiks jälle Eestis vara osta, siis ei tule krahh. Aga kui ostjaid vähe on, siis on vaja veel hindasid. No ilmselt saate aru ju ka, et see kinnisvara, mull ja kinnisvarast rääkimine, see on suure süsteemi üks osa, see on mingi sümptom, mingisugune haigusnähe võib-olla on palju öeldud, aga siiski see on see, et inimestel tekkis järsku raha kätte ja siis oli vaja otsustada, mida sellega teha. Ühes oma päevalehe juhtimisrubriigis, kirjutanud seda või olukorda kirjeldanud justkui siis kuusenoorendiku kassa ministrit nüüd on vaja hakata siis, eks ole ühel hetkel suurima ja neid vigaseid kõverikke, kes valgust pole saanud, välja pruukima, see aeg on praegu käes, kellel kõige rohkem siin, et vitsad turjale peksavad. No nendel, kes on lootnud, et nad ostad mingisuguse kinnisvara ja siis nad rendivad seda mingil moel välja, kui müüvad kallimalt edasi. Ja kes on selleks laenu võtnud, et nüüd, kui on vaja laen tagasi maksta, siis võib minna raskeks. Aga noh, see, kes on kogunud sääste aastaid ja tal on igaks juhuks raha tallase oodata Aga te saate aru, inimesed ju, kes on laenu võtnud põhimõtteliselt jõuetus vihas, praegu tõmbavad küüntega vastu seina lugeda, et kui suured on pankade kasumeid ja samas vaatavad, kui suureks lähevad need intressid nende omaltpanga laenult mis ei ole mitte kuripangalaenu, et mis on nende ilusaks kenaks pesaks koduks mõeldud. No aga vanarahvas ütles juba selle kohta, et võlg on võõra oma. Et kui sul on võlg, siis sa oled võõra meelevallas, pole midagi teha. Aga võib-olla see on sellise areneva üles ehitatava majanduse häda, et inimesed peavad võtma laenu ja siis ühel hetkel tuleb jälle tagasi see ülevalt vagun Ameerika karusselli peal ja potsti kukub põhja. No mitte ainult majanduse, vaid see on võib-olla inimese elutsükli seisukohast üldse, nii et noh, et vanasti nõuka ajal elasime nii, et et maja ja korter olid siis, kui olid juba pensionile jõudnud. Nüüd elatakse teistmoodi, kohe hakatakse õiget moodi elama. Aga see tähendab seda, et on kõva pangalaen kaelas. Aga miks ei võtaks tänapäeval teistmoodi, aga tahaks, et sa ei taha. Te kunagi aastal 2001, kui ma ei eksi, ennustasid mõõdukatele suuremat tulemist ühes Postimehe artiklis mulle mulle meenub sellele jutuga astmelisest tulumaksust mööda ka siis maha Laidsite Mõõdukate tulemust ei ole olnud, sellist sotsiaalse ebavõrdsuse leevendajat ei ole esile kerkinud, kes reaalselt midagi ära teeks. Räägi keskerakonnas, kes väidab ennast olevat, eks ole, keskklassi partei me teame Euroopa mastaabis omandiliberaalidega ühe katuse ja hõlmas. Ja see ennustamine on üldse ohtlik tegevus, peab, ütleme tagantjärgi vaadates aga juma mõtlesin tookord seda, et ühiskond keerab rohkem vasakule. Ehk siis rohkem hakatakse pöörama tähelepanu suhetele ja ja vähem sellisele karmile kapitalismile. Ja mõõdukalt tundusid tookord olevat Keskerakonna kõrvale ainus jõud, kes seda võiks mingil moel esindajad, aga nad on organisatsiooniliselt olnud kehvad. Mis teil juhtus siis? Mu meelest ei ole neil olnud ühte nii head liidrid, kui on Keskerakonnal näiteks Edgar Savisaar või oli reformil Siim Kallase, on, on Andrus Ansip praegu. Ehk, et priske saia välimus petab ära. Sisu. Nojah, idee on ju universaalne, töötab igal pool, aga on vaja väga suuri isiksusi. Väga eripäraste mõtetega, aga nad võib-olla ei ole seal suutnud sellist isiksust välja mängida. Ühesena. No kes praegu oleks see jõud, kes Eestis sotsiaalse ebavõrdsuse leevendaks No praegu ütlesime, elame väga keerulisel ja ootamatul ajal, kus parempoolne erakond Reformierakond on näidanud ennast ka hästi rahvuslikuna ja tõstnud selle teema esimesele kohale. Ja see on liitnud kuidagimoodi rahva, nii et see parempoolsuse vasakus taandanud hoopis olulisemate küsimuste eest. Miks see nii on, kas on kellelegi spetsiaalselt välja mängitud süsteem, et varjata siis teatud probleeme ühiskonnas rõhuda liitvale aspektile, et samas inimesed ei paneks siis tähele nii-öelda argipäevaseid muresid, et rahakotis raha, seda rahvusliku raha ei ole, et osta rahvuslikult? No rahvastikus on väga tugev tunne ja kui mõni poliitik selle väga osavalt välja mängib, siis rahvas läheb sellega kaasa. Seda näinud paljudes riikides, Venemaal näiteks samamoodi nagu Eestiski on tugev juht, kes lõhub rahvustusele ja töötab. Te praegu panite võrdusmärgi Ansipile Putini vahele. See oli teadlik. Ja nad kasutavad samasuguseid meetodeid populaarsuse võitmiseks. Milliseid meetodeid? Nad otsivad üles tunded, mis lähevad inimestele korda mis aitavad inimestel ennast kellelegiga identifitseerida ja näitavad ainult siis selle tunde liidrina. Ja konkreetsel juhul on mõlemal puhul tegemist väga tugev rahvustundma. Nii et kui me räägime tagasivaatavalt sinna aasta aprilli, siis tegelikult mõlemalt poolt mängiti täpselt sama mängu ja, ja võib-olla oli see kokkuleppemäng siis nii-öelda, et mõlemalt poolt Putin sai, eks ole, kena söja paar väravat enda meeskonna kasuks, ega Ansip sai isegi, ma ütleks rohkem kui paar väravat täiesti ebatraditsiooniliselt suure skoori sooritada. Vaatasin, et kokkulepe oli, aga kokkusattumus küll ja sellisel puhul. Teooria ütleb, et on alati oodata ületamatut vastu seisvaid konflikti ja konflikte. Me ka nägime kus mõlemad pooled jäid oma õiguseni lõpuni kindlaks. Ja mõlemad pooled võitsid. See oli selline win-win, situatsioon. Mõlemad pooled võitsid lühiajaliselt, selles mõttes muidugi, et liidrid said populaarsust nüüd lihtsalt kõik, me peame nüüd natukene rohkem pingutama, et uuesti suhteid luua. Eks sõprade venelastega senist. Te usute, et Ansipi populaarsus ühel hetkel lihtsalt käib maha nagu kellavedru või kulub ära nagu kivil, mida meri loksutab? Ma usun, et pigem võib see juhtuda teistmoodi, et tulevad uued teemad näiteks näiteks mingisugused teemad, kus on vaja arutada fantaseerime meeste ja naiste võrdsuse üle või kui, kus on vaja arutada selle üle, et kas vanematel on õigus otsustada oma laste tulevikku ja mingisugused sotsiaalsed, pehmemad teemad, kus kõva käemeestel on keerulisem, kaasati kuna oodatakse mingisuguseid pehmete väärtustega liidreid. See oli selle selline seaduspära, et need kindlasti peavad ühel hetkel tulema või on seal praegu puhtalt fantaasia. See on minu tähelepanek elust, et mida rohkem inimene või ettevõte või kes iganes spetsialiseerub ja mida rohkem on ta ühe valdkonna pea tugev, seda keerulisem on tal teistes valdkondades ka liidrile. Seal on mingi teine spets, kes on selle peale oma kaardid pannud. Nii et Ansipi lahkumise päev on õige pea tulemas. Seda ma ei hakka ennustama, pigem ma ütleks, et, Nagu te teiesuguse vaatleja jaoks on mingid märgid on olemas. Ma võin nentida, et varem või hiljem see juhtub. Aga kas see juhtub sellel aastal või järgmisel aastal, seda ma ei oska öelda. Kuldsed sõnad selleks, et astroloogias täpne olla, tuleb võimalikult ebatäpne olla. Väljavõte toimikust kogutud materjalid eesti Päevalehe Postimees majandusuudiste rubriigis kirjutati 1999. aasta 13. märtsil muuhulgas järgimist. Marge Kokk tuli nukuteatrisse täpselt viis aastat tagasi administraatoriks. Paar kuud pärast tema tööleasumist lahkus teatri eelmine direktor ja peanäitejuht Eero Spriit arvas, et Marge Kokk võiks kandideerida teatri direktoriks. Algul tundus naisele kohatu naljana, sest hariduselt efektoloogina oli Marge seni lastele ravivõimlemist teinud. Tema esimene mõte oli. Kuulge, poisid, ärge tehke liiga. Kui ka kodus hoiupankuri, seda abikaasa Avo Kokk samamoodi nalja viskas, sai mõõt täis. Kõikide kiuste otsustasin kandideerida. Ülekuulatav kokk, andke natukene nõu, aasta algus tõi ülekuulatava Silve Vaino isikliku posti hulka, sellise kutse meile on saatnud meile Eesti vabariigireformi osakond. Kutsub meid Reformierakonna uus aasta ballile, mis toimub Tartu Vanemuise kontserdimajas. Raha ja nii edasi. Ma aitan seal ka päris k ja mingi fabrikatsioon. Kas, kas peaks minema või mitte? Mina parteid üritustel ei käi. Nii et selles mõttes teil enam sellist kutset ei saadeta. Mul pole ammu saadetud ka välja arvatud võib-olla mõni üksik, aga ma ei käi nendel nii. Mulle ei meeldi organisatsioonid, mis positsioneerivad ennast teiste vastu. Parteid on olemuslikult sellised organisatsioonid, mis ütlevad, et me oleme selline pärast, et need teised on teistsugused ja, ja, ja võitlevad teiste organisatsioonidega, mulle ei meeldigi selliseid ettevõtteid, kes väga ütlevad, et Me konkureerime veriselt lõpuni, vot vot selle ettevõttega võib-olla välja arvatud mõned, kes seda huumoriga võtta nagu näiteks Pepsi, eks ju, kes konkureerib Coca-Colaga, teeb seda kuidagi kiiksuga ja nalja galat, sellepärast käib. Kuidas sellega üldse on, kas ajakirjanikud sellisel üritusel peaks käima või mitte? Need, kes on poliitikaajakirjanikud ja kelle töö on poliitikas kirjutatud, võiksid ju teada, mis kuskil juhtub. Nii et võiksid ju käia või vähemasti helipuldis olla, kui muidu ei saa. Kas see ei tähenda ühele ajakirjanikule seda, et ta võib sattuda kuidagi noh, nii-öelda sellisesse lõksu, kus, kus öeldakse, et näed Ansipi juures joomas, käisid, nüüd on pakku tulla meie juurde jooma, ehk peaks istuma ka sõbralikult näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu või Keskerakonna peol? Kõik sõltub sellest, kui kõva selgroog on. Et see juhtub ju kõikide nõrkade ajakirjanikega, ükskõik mis valdkonnas oled sa nõrk, majandusajakirjanik, tahad saada suureks majandustegelaseks ja oled selle tulemusena vilets ajakirjanik, sama asja poliitika, ajakirjanikega, kultuuriajakirjanikega ja nii edasi. Muide, mis on nagu Eesti ajakirjanduse praegu selline ema häda, saate natukene seda öelda nii-öelda lahtiste kaartidega, selles mõttes ma sain aru, teie jutust ju, et mõneks ajaks on nüüd ajakirjandusega nagu ühel pool olge olge siis, olge siis nüüd publiku jaoks selline abistaja, mees juhatage probleemidele kätte, mida me lehelugejana peaksime tähele panema, kuskohas king kõige rohkem pigistab, kus kohas kala peas päikeseline mädalaski juures. Ajakirjanikud on harjunud arvama, et kui nad informatsiooni inimestele annavad, siis inimesed ei ole seda enne kuulnud. Ja selle tõttu nad kipuvad rõhku panema sellistele tehnilistele detailidele. Kaasaegses ühiskonnas on inimesed tõenäoliselt juba seda asja kuulnud, et ajakirjanik peaks rohkem jutustama, mida ta tunneb sellega seoses, mis seal taga võiks olla. Taustainformatsioon. Tahate öelda, et lihtsalt ajakirjanik on kehv kirjutaja? Nad ei ole tehnilises mõttes kehvad kirjutamine õppimisega, nii mitte, kõik muidugi aganad. Osad ikkagi Tulevad Statoilis ka otse klienditeenindaja leti tagant. Nojah, aga nad siiski tõenäolist oskavad kirjutada, muidu neid ei võetaks, ei või rääkida, muidu neid ei võetaks raadiot. Aga ma arvan, et nad ei taju nii hästi seda, mida inimesed juba teavad, et ühiskonnas on toimunud muutus. Ajakirjandus ei ole sellega järgi kaasa läinud. Millesse muide häda on, kas juhid ei ole lihtsalt suutnud otsa kätte anda, kas osakonnajuhatajad on nõrgad, miks on ajakirjandus sattunud täna sellisesse olukorda, kus seda, et sa oled ajakirjanik, on küll maru öelda oma maa sugulastele, kes parasjagu on tööta, eks ju, ja sissetulekut ei ole, aga linnas, uuselamurajoonis elavale spetsialistile, kes teeningub, ütleme, võtab iga kuu välja vähemalt kaks korda sama palju kui ajakirjanik. No ütleme, et ajakirjaniku professioon ei ole enam, ei ole enam meka, kuhu poole tahaks suunduda. Ma ei ole päris kindel, et ma näen, et kui praegu kuulutada tahaks töötajaid tööle vähemalt Päevalehes on seni olnud, siis on tahtjaid palju. No oligi see, alati ollakse selles mõttes need, kes armastavad päikestki, varustatud Jupiteri valgust ja, ja ajalehes rasvaselt trükitud, näha oma nime. Mõnda mõnest isegi tunnen ja ma ei ütleks, et tegemist on rumalate inimeste Kindlasti need, kes tööl on, nende hulgas on väga lugupeetud olemas. Aga mis puudutavad, noh, miks see nii on ja miks sa muutusid ajutistes füüsikud kutsuvad seda inertsiks et keha jätkab liikumist selle kiirusega, mis ta on saavutanud, kui ei ole mingisuguseid takistusi, mis teda pidurdatakse ümber suunaks. Ja väga raske on organisatsioonis sageli, kellel iganes juhtidel uut suunda võtta kuna see tähendab konfliktiminekuid, kolleeg ega see tähendab mingisugusesse tundmatusse kohta suundumist ja ja kui nii veel raha tuleb äriettevõttesse, kuningaid, lugejaid on, siis seda ei tehta, sellepärast me näeme, et kõik huvitavad algatused, mida ajakirjanduses mujal kaantel sünnivad vähemasti suures osas uute ettevõtete poolt, kes, kellel midagi kaotada. Oo hetkeks palun teid, tulge teoreetiku sellelt aupaistega kaetud troonilt hetkeks alla ja rääkige natukene siis nii-öelda ka seda vahetut küla klatši, mille pärast kuulajad on juba juppimat aeglane ülekuulamist kuulanud. Mis Eesti ajakirjanduses selles mõttes tegelikult toimib, kes on Need väljaanded või millised on need väljaanded, kes tegelikult oma ajakirjanike tööd sõna otseses mõttes suunavad ja kontrollivad, nii et see oleks poliitiliselt korrektne nende poliitiliste liikumiste suhtes, kelle nii-öelda tiiva alla vahetusse lähedusse kuulutakse? Minu teada ei ole ükski ajaleht selline nii, ajakirjanikud on väga iseseisvad ajakirjanikud, muutud ülimalt vihaseks, kui nad tunnevad, et keegi neid väljastpoolt üritab kontrollida, nad teevad siis vastupidi. Ma oskaks nimetatud võib ainult ajalehte kesknädal, mis selgelt ajab suurtest ajalehtedest poliitika suund, et teised kõik on, on iseseisvad. Sõltumata, kas see on sõltumatus, kui ütleme praegust peaministrit Andrus Ansipit juba on nii-öelda moes ja kritiseerida üldiselt lehe tekst ju väga ei soosi Ansip eriti peale seda, kui ajalehtede liit, eks ju, andis pritsimajanduse tiitli tegelikult see on ju käinud peale aprillisündmusi. Väiksest tõusvas trendis on nagu kogu aeg, aga näiteks ma võtan lihtsalt Edgar Savisaar ilmselt kiitvat artiklit temast ja tema partei tegemisest. Ma ei julge kihla vedada, aga kui me jätame sellesama mainitud kesknädala välja, siis väga tõenäoliselt 2007. aastal trükisõnas ilmselt ei ilmunud. See ei ole kallutatud ajakirjandus. Muidugi on see kallutatud ajakirjandus, aga see ei ole selle parteiline küsimus. Lihtsalt Edgar Savisaar käitub ajakirjanike suhtes väga ebameeldivalt ja ajakirjanikud käituvad tema suhtes täpselt samamoodi vastu. Võimelda teisipidi, eks, et ajakirjandus on käitunud ebameeldivate, Savisaar käitub vastu ja kuni see emb-kumb pool seda ei muuda. Ei ole mitte midagi teha. Aga Savisaar on täpselt samasuguse muutja suutlikkusega selles kontekstis vahebilanss, tal on võib-olla isegi lihtsam siduvaks ennast muuta. Selles mõttes, et Keskerakond ja Edgar Savisaar peaks ukse lahti tegema. See oleks üks lahendus, näiteks, mida ta võiks teha, mis, mis oleks see, mida kohe ei tembeldatakse populismiks. Nii nagu Keskerakonna algatustega. Mina ei ole siinkohal hinna, kas nad seda on või mitte, eks ju, aga aga enamasti ju nii läheb. Mis peaks tegema, et, et ei tembeldatakse populismiks pääseks samasuguses mahus lehte kui, kui, kui näiteks valitsusparteis. Mõned tegemised. No on raskustes öelda sihukest võlulahendust pakkuma. Aga. Nende suur viga on selles, et nad on saatnud ajakirjandusega suhtlema küünilisi inimesi kes käituvad küüniliselt ja, ja näitavad seda välja. Et võiks. TeleKadri Musta lahkumine veel peasekretäri kohalt on läinud asi kuidagi eriti hapuks, eks ju? Vot ma ei oska öelda, ma ei ole nii põhjalik poliitikavaatleja olnud, aga Kadri kindlasti on väga suure empaatiavõimega inimene, sümpaatne inimene. Nii et selles mõttes tema lahkumine kindlasti sellest ametist on olnud miinus. Kuulge, öelge otse, luik on ometi oma väljaannetes kontrollimata teemasid kinni hoidnud siis kui on nii-öelda olnud õige hetk natukene tagasi hoida enda ärihuvidest lugusid või ei ole. Te, olete valmis? Ma ei tea, meil ei ole küll anda teile midagi, ei piiblit, koraani, rääkimata Eesti vabariigi põhiseadusest, paneme sauna käe peale vanduma. Jah, mul olnud isiklikke konflikte Hansuga, kus ma olen öelnud, et ma ei kavatse sellest asjast kirjutada, võime, kirjutan sellest mõnikord kiusu pärast just sellepärast, et ta on tulnud selle mõttega välja. Postimehes olete te kuulute, te räägite omavahel kolleegidega, kuidas seal on lugu, kadastik käib üle lood või ei käi? No ma saan nüüd aru, nüüd langesin ise konksu ses mõttes tõesti vaevalt, et koer tõmbab mingi lause maha, aeglaselt, aga, aga selles mõttes käsuliini pidi korraldused liiguvad. Minu teada mitte. Et see kõik on ikkagi poliitikute selline häma ja, ja rahva petmiseks mõeldud jutt Vaadake oli selline aeg, kus aastaid oli seitsmekümnendad kaheksakümnendad, kus usuti, anti Nobeli preemiaid meestele, kes ütlesid, et, et kogu maailm on matemaatiliselt võimalik ära kirjeldada, et ainult arvutusvõimsust on rohkem vaja. Et tänapäeval saadakse aru, et ühiskond on nii keeruline, et ei saa niimoodi teha, et keegi annab kuskilt käsu sisse, realiseerub täpselt sellel kujul, nagu plaaniti. Inimesed toimetavad igaüks vastavalt oma huvidele ja minu sõnum on lihtsalt selles, et et ajalehtede ja meediaettevõtete toimetused on väga iseseisvad ja kui neile keegi üritab pähe istuda, sest parimad panevad sealt kohe minema. Sellepärast et nad tahavad ise määrata, mis nad kirjutavad. Olen kriitiline Eesti päevalehte. Juhul kui on vaja lugu sisse osta, saab, ei, on Eestis olemas ajalehte, kuhu saab sisseostuluba. Ja hiljuti oli näiteks üsna levinud komme ajakirjas ärielu. See on üsna tavaline komme mitmetes vallalehtedes. Aga suurtes meediaväljaannetesse ei ole see võimalik. Väljavõte toimikust kogutud materjalid Stahlis Hors Market poee ripub üleval Kati Murutar artikkel Oliver äratas ajakirjanduses omaniku ja ohutunde, milles sisaldub ka järgmine lõik. Läinud püha päevases ETV saates aeg luubis püüti suurkapitalist Kruuda-le sooritada praeguste ajalehtede peatoimetajate kambakas meediasse investeerimisele kui tema uuele ettevõtmisele. Kurja kuulutades lähtusid Merit Kopli, Igor Rõtov ja Aavo Kokk haigest eelarvamusest. Justkui asuks tööstur ja neid väljaandeid pea toimetama, mille ta ostis. Veel enam justkui kirjutaks need ise ja iseendast täis ka. See meenutab jonnivate laste kanapimedust. Junn teebki ka täiskasvanu lapsikuks ja lapsikus ei lase mõistuslikult aru. Ülekuulamine läheb edasi Aavo Kokk. Ma jätkaksin sellest samadest ajakirjanduse teemast. Teie ajakirjandusjuhina ja väga kogenud ajakirjandusjuhina, te olete juhtinud suurt süsteemi, samas olnud ka peatoimetaja ehk otsesemalt nii-öelda lehelugusid, viseerinud ja juhtinud. Öelge, mis viga või mis on juhtunud äripäevas? Me tegime sügisel siin kokkuvõte, vaatasime äripäeva siis esikaane pealkirju ja me jälgisime oktoobrit-novembrit ja me ei leidnud selle kahe kuu jooksul mitte ühte positiivset. Kirja liialt, me leidsime seal täpselt ühe positiivse pealkirja. Aga me seda ei mäleta, kahjuks. Nii et põhimõtteliselt me ei leidnud, see oli üks, mis kadus suure hulga sisse ära. Miks see nii on, mida see leht üritab saavutada? Ma pean nüüd uskuma, tõin informatsioon ja ma olen väga harv äripäeva lugejad. Aga ütleme, et see on niimoodi, et, et ei ole positiivset pealkirja. Seletaksin seda nõndaviisi, et konfliktse ootamata pealkirjapanek on see, mille poole ajakirjandus püüab, kuna on vaja püüda ostja, tähelepanu, lugeja tähelepanu. Ja lihtsam on alati leida sellist löövat ootamatult pealkirja negatiivsest elu poolest. Müüb ikka, eks ole, veri. No see on kindlam meetod, müüb ka, müüb üllatus, tegelikult müüb üllatus. Aga suurmeistrid on need, kes suudavad üllatust leida ka positiivsetest asjadest. Tavaliselt tegijat peavad toetuma kahjuks negatiivsele. Nii et põhimõtteliselt tikid, kui lehte teha, siis tuleb arvesse võtta see kuldreegel, et esikaanel müüb paljas naine, surev mees. Esikaanel üllatus. Paljas naine kaasajal ei ole enam liiga suur üllatus, peab ütlema. Surnud mees võib-olla veel on. No kui suur üldse võib-olla selle fenomeni mõju siis, et üks Eesti majandusleht ja olgem ausad, peaaegu et ainuke ärileht loomulikult sinna kõrvale, aga igapäevaselt ilmuv ärileht pidevalt loob sellist pealkirjadega negatiivset fooni, mis mõju võib-olla on singa reaalselt lõpuks majanduses tunnetatav, et kuskilt hakkab see negatiivne foon sisse sõitma igale poole majandusele? Ma ei usu sellesse. Mu meelest on asi nõnda, et, et see, mida me näeme ajakirjanduses täna on täpselt seesama asi, mis on tuhandeid aastaid töötanud igas külas kulutatud tasemel. Inimene läheb teistega rääkinud koste olete kuulnud seda, et alati räägitakse seda, mis on erakordne ja mis on reeglina halvasti, väga harva on see, on see positiivne üllatus, mis sellisena sünnib. Ometi ei ole see meid inimestena kuidagi dramaatiliselt muutnud, on ikka sellised, nagu me oleme. Miks me siis peame arvama, et et nüüd, kui ajakirjandus sedasama mudelit rakendab, liiga palju kuidagiviisi muutuma? Selles mõttes ei usu neid, trofeesid Eesti ajakirjanduse napp selliseid, kes räägivad sellest, et, et Soome lahe siin kaldal on ajakirjandus, palju jõhkram ja palju nii-öelda kättemaksuhimulise on, kui, kui ajakirjandus sealpool ehk siis põhja pool Soome lahte. Soome kohta ma ei oska öelda, ma ei ole soome kirjanduse lugeja, aga noh, need, kes nii ütlevad, et siin on mingi väga jõhkra kirjades, need ei ole Briti ajakirjandust lugenud. Lugege Briti ajakirjandust, sealt te näete, mis on jõhkrus. Milline otseütlemine. Ajakirjandusel on suur mõju väike mõju meie otsuste ja valikute tegemisel. Ajakirjandusel on muidugi suur mõju, kuna ajakirjanduse jutustab uusi asju, toob uudiseid selle tõttu, inimesed arvestavad sellega ja püüavad selle järgi käituda. Mõni aeg tagasi te ütlesite, et Eesti ajakirjanduse kitsas king on see, et räägitakse asjadest, mis juba inimestel on teada. Nojah, aga räägitakse, et hommikul, kuidas elu pihta hakkab, päev pihta hakkab, tõusen üles, lülitad raadio sisse, keegi räägib, selleks mõjutab ma ei lähe hommikul naabrimehega rääkima, enne kuulan raadiot, siis loen ajalehti nii-öelda selles mõttes mõjutab, et et need on esimesed isikud väljaspool perekonda, kes kellega me hommikul kokku puutub? Et jah, et nad alati ei räägi seda juttu, mis mulle oluline on. Mu sõnum, etteheide ajakirjandusele, aga nad on faktiliselt esimesed, kellega me kokku puutume. Järelikult eks mõjutavad. Kui palju tänases Eestis on ajakirjandusele, ajakirjanikel sellist oreooli ümber, et see, mis seal räägitakse, see on tõsi, see on nii-öelda kuld, seal tuleb tõe pähe võtta ja see on praktiliselt nii nagu kantslist maha hõigatud jumala sõna. Aeglaselt, aga niimoodi, et, et kõige rohkem usutakse konkreetsed isikud, on teatud ajakirjanikud, eestlased, kelle puhul öeldakse, kui tema nii ütles, siis nii on selle selle tipus asutuse asetsevad Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas. Ja, ja siis on veel mitmeid tegijaid, Madis Jürgen näiteks kirjutavatest ajakirjanikest. Ja, ja siis on õiglane niimoodi, mida uuringud näitavad, et noh, et kui inimestelt küsida, et kuidas ajakirjandus usaldate, siis on see üsna madal näitaja alla 50 protsendi. Aga kui sa küsid väga konkreetselt näiteks päevalehelugejat, Postimehe lugejatelt, kuidas sa usaldad päevalehte või postimeest, siis nad panevad seal kuskil üheksakümneprotsendise usaldusväärsusele. Nii et see on natuke seotud sellega, et noh, et keskmist liin, inimene on, eks ju, et alati ei ole niimoodi, et abstraktsed kõik osad on teatud isikud või teatud väljaanded, keda teatud inimesed usaldavad rohkem. Ja need teatud tipud, need, keda usaldatakse, need endale eksimist lubada ei või, sest kui nemad eksivad, siis eksib terve suur hulk jüngreid, kogudus kõik koogutab valele poole. Vot nendega on sageli see lugu, et me võib-olla ei saagi teada, et nad eksist, kuna kui arvamusliider ütleb mingisuguse lause, siis kipubki see tõde ka lõpuks niimoodi kujunenud, nad mõjutavad, eks ju, elu ja tegelikult samamoodi mõjutavad hoiakuid, kui tihti seda juhtub. No ma ütleks, et iga kord, kui Kärmas on televisioonis, siis tema seisukohad on, siis on sadu tuhandeid inimesi, kes ütlevad, et mihklil on täiesti õigus kuigi tõenäoliselt sageli leiaks ka natuke teistsuguse vaatenurga, mis ei ole vähem õige. Nii et tegelikult luuakse sellist illusoorses maailma ajakirjanduse vahendusel. No see on väga filosoofiline küsimuseks, et kas on olemas üksainus tõde või on erinevad võimalused, mina olen seda meelt, et elus on erinevaid võimalusi, erinevaid vaateid. Edgar Savisaar oma blogis mõni aeg tagasi kirjutas, et oma arvamuse väljaütlemine tänases Eestis võib-olla ka ajakirjaniku jaoks mäng, tule ka, mul on ainult kaks küsimust, esiteks, kas rahvas ikka oskab enam ridade vahelt lugeda ja kas tänases Eestis on jälle vaja seda oskust õppima hakata. Teie seisukoht, kas ka ajakirjanikud mängivad tulega? B, kas on vaja ridade vahelt lugeda? See seisukoht, mida Edgar Savisaar on öelnud, põhineb eeldusel et inimesed on rumalad. Kas nad siis ei ole? Inimesed on täiskasvanud ja nad saavad oma perekonnaga hakkama, suudavad laenud tagasi maksta, ehitavad siin igasuguseid nutikaid masinaid. Miks me peame arvama, et nad ei suuda ise mõelda, kui nad kedagi kuulavad või teksti? Kui nende foon kogu aeg iga päev iga hommik ärgates ümber on, on ühesugune, võib-olla olnud nii-öelda ära hullutatud. Seda me kaldume arvama laste kohta, et nad ei saa elust aru, aga no täiskasvanud inimesed, miks, miks me peame seda täiendama? Kas on võimalik elada tänasel päeval ka ilma meediates, on minu arust oluline küsimus, sest et mulle tundub, meedia paneb meid elama, mõtlema, tegema seda, mida noh, kas keegi tahab või siis parasjagu, mida nad teevad, ise teadmatult või poole meid suunavad, ma mõtlen nii, et inimene ei loe lehti. Nii et inimene ei vaata televiisorit, kuulan raadiot, ent samas on ta riigis aktiivne kodanik, ta käib, hääletab, tal on oma kindel seisukoht oma vaatenurka olemas oma nii-öelda maailmavaade, kelle poolt ta tahab siis elada ja hääletada. On see võimalik või ei ole, tänapäeva meedia peab pakkuma meile selle leiva lauale ja meie ülesanne nii-öelda iseendale sinna vorsti või peale teenida. Kindlasti on inimesi, kes niimoodi elavad ja niimoodi hakkama saavad. Aga sellisel juhul nad ei ole siiski infoväljast eemal, vaid nad on. Olete infoväljas ühel või teisel moel. Kuskilt nad saavad kellelegagi suhtlevad, kui nad just päris üksinda metsas ei ela. Aga ma usun, et inimesed sageli tarbivad meediat ka sellepärast, et see on omamoodi rutiin või, või meelelahutus või, või ajatäide. Et vanasti, eks mida inimesed tegid, kui elektrit ei olnud ja ja Eesti oli metsadega kaetatakse, istusid pimedas seal oma talus ja nikerdasin puulusikatakse. Nüüd on teleka vaatamine selle selle tegevuse asendanud. Aga adekvaatselt saab ilma hakkama. Eesti meediamaastikul ruumi on Kruuda tulek on sellise väikese jonnipunni realiseeritud jonn või on ta teretulnud nähtus? Teretulnud just sõna otseses mõttes ja Kalev tuli koju lõpuks ja nii edasi. Tallinna kõige suurem ajaleht on linnaleht mis läks igapäevaseks, läheks natuke rohkem kui aasta tagasi mis näitab, et oli ruumi väga palju. Ma olen täiesti veendunud, et samasugustele kiiretele lühikeste lugudega hästi jutustavatel ajalehtedel on Eestis ruumi pill. Seda hirmu ei ole, et ühel päeval me Kalevi Kalev Meedia tooteid tarbides loeme ühes teises inimesest, kes on üht või teist saavutanud tänu sellele, et ta on joonud tere piima ja söönud Kalevi kommiärihuvide lihtsalt nii-öelda ajakirjanduse taha peitmine ei ole teie arvates siin praegusel stsenaarium, mida võiks kahtlustada. Ei tea täpselt, aga mida ju näha on, et. Väga iseseisvad inimesed panevad sealt juba minema. Mis tähendab seda, et et kui nii edasi läheb, siis need inimesed, kes on parimad ajakirjanikud, lähevad ära järelikult ei saa teha parimat ajalehte. Järelikult kui ei ole parimate ajalehte, siis ei loe seda suurim hulk inimesi. Järelikult ärihuvide ajamine sellisel moel ajalehe kaudu ei ole võimalik. Te usute, et praegu on see see, mis on juhtunud, et ärihuvisid, aetakse ajalehe või siis meediaväljaande telekanali kaudu. Ma arvan, et seal ei ole päris eesmärgiks tari huvisid ajad, aga ma arvan, et et see, mida me näeme, on, et ettevõte või ajalehe omanikud või väljaannete omanikud püüavad ajakirjanikele öelda, kuidas peaks tegema ajakirjandust. Aga see ei ole õige viis ajakirjandus juhtida. Ajakirjanikel tuleb üht või teistmoodi noore koeraga jalutada. Et kui ta läheb ühelt poolt posti, ei ole mõtet veenda teda tagasi tulema, teiselt poolt posti tuleb järgi. Aga iga juht, eriti, kui ta on harjunud värki kontrollida ei ole valmis selliseks järgmiseks pärast tuleb koeraga rääkida, et kuule, et võiks nii teha, ette näidata, kuidas peab käituma. Aga seda situatsioonis teha ei ole võimalik. Nii et kookese ja küpsiseliini meetodit ei saa otse ajakirjandusse üle kanda. Kaua see Kalev Meedia kestab? Ja see päev kukub õige pea, vot seda ei oska öelda. Väljavõte toimikust kogutud materjalid Avo kokku on olnud Hoiupanga üks juhtidest vedanud Eesti Ekspressi toimetust omanud osa üht-teist juhtimiskonverentsi korraldavas ettevõttes annab välja ajakirja direktor ja on juhtidele muuhulgas tuntud juhtimise ja inimsuhete teemaliste kolumni ka Eesti Päevalehele. Ülekuulamine läheb edasi haavoc mõned kiired küsimused veel ajakirjanduse kohta. Kui te ütlesite, et Inglismaal on asi väga jõhker seal on siis kõik jõhker selles mõttes, et seal on selline tõsine ajakirjanduse ka ikkagi olemas. Seal on jah, see vahe sellise kollase või karmi ajakirjanduse ja kvaliteedi vahel on suurem kui. Eestis on ikkagi, eks ju, nii et on kollane ja natukene vähem kollane ajakirjandus. Kui jätame jälle kesknädala välja. No võime öelda ka, et on päris kvaliteetne, natuke vähem kvaliteetne. Tõsi, jah, mis kajal kirjandus teie kvaliteetseks, pedagoog, Eesti Päevaleht ja ma saan aru, või siis Ekspress Grupi tööandja on endiselt veel. Ma pean kvaliteetseks, sul on lugejal või kuulajal lugejal kahtlemata huvitav praegu kuulata. Ma pean kvaliteetseks kõiki nišiväljaanded majandusest, näiteks ajakirja direktor Mis väga asjalikult räägivad oma publikumiga. Ma pean tegelikult kvaliteetseks ka Teleuudiseid ja raadiouudiseid, kuna nad püüavad rääkida seda, mis on oluline alati ei tule see välja, kui nad püüavad rääkida seda, mis on oluline. Ja ma pean kvaliteetseks ka ajalehti Päevaleht, Postimees ja Äripäev, kuna nad püüavad rääkida seda, mis on oluline huvitaval moel. Alati ei tule välja. Eesti Ekspress relik tina kuskil kapsli ära praegu hea kvaliteedi hulka ei kuulu. Ekspressi unustasime, Ekspress on väga kvaliteetne jutuleht, mis on uus formaat kõikjal maailmas. Ekspressiformaati on tegelikult kopeerinud Päevalehe, ärileht, mis kirjutab majandusest, mitte niimoodi, et noh, et kas börsil need aktsiad läksid kallimaks või odavamaks, vaid kirjutab, et mis juhtus, jutustab lugusid. Millest see tuleb, et või on see sellesama poliitilise maastikupeegeldus, et Eesti ajalehtede hulgas ei ole ka võimalik aru saada, kes on konservatiivsem, kes on vasakpoolsem, kes on parempoolsem täpselt nii nagu tuul puhub või selle päeva vanemtoimetaja nii-öelda enam-vähem toksinud, nii ka nii ka see ajaleht välja näeb. See on järsku mingi elutrend, inimestel on samamoodi, et näed, eks ju, kell 12 päeval mingit inimest viisakas, tumedas ülikonnas, punase lipsuga ja õhtul kimab ringi nahk seljas mingisuguse karmim motika seljas. Inimesed elavad korraga mitut elu ja maksab tabel. Et järsku ajalehed samamoodi ei tunne vajadust, et peaks kogu aeg olema ühesugune ja ainult ühte ideoloogiat esindava. Et räägime siis elust, erinevate vaatenurka. Aga see ei tähenda midagi sarnast, kui nimetas kunagi üks prantsuse kuningatest, kes ütles, et see, kes ei suuda olla silmakirjalik, ei suuda valitseda. Vot ei tea jah seda tema mõtet täpselt. Ma arvan, et siin on pigem see, et elu oleks liiga igav kui taoks ainult ühte rauda, kogu aeg ja ajalehtedes töötavad ju erinevate huvidega inimesi. Selline postmodernistlik allumatuse ja vabaduse ulm. Jah, sihukene eksistentsiaalne olekad, kus nagu püüad uusi kogemusi ja see uus kogemus ongi tegelikult see, see tõde, mis parasjagu on. See tiineri käitumine, mõnes mõttes läheb see kunagi üle Eesti vabariigis. Siis, kui tuleb mingisugune uus põlvkond võib-olla see põlvkond, kes nad on sündinud siis kui arvutid juba olid väikesed ja kodus olemas. Ja mobiiltelefonid olid väikesed ja värvilised, võib-olla see käitub kuidagi teistmoodi. Muide, te olete selle liinimees, kes usub, et ajalehed jäävad ellu või olete te kindel, et ühel päeval paberit, puitu keegi enam selle jaoks ei kulutad sinna lihtsalt trükimusta peale peale kanda. Kui keegi suudab välja mõelda niisuguse kavala materjali, mis on ajalehesuurune ja sama õhuke, sama kergesti nagu kokku keeratav ja selle peale siis kuidagiviisi tõmmata informatsiooni vot siis ei ole paberit tarvis. Aga muidu lihtsalt on lihtne fakt, mis aitab, ajaleht on see, et kui sa lööd ajalehe lahti ühe pilguga saada rohkem informatsiooni kätte kui ükskõik missugusest teisest meediakanalist ja sellepärast see veel kestab. Arvatavasti võiksid olla meresoolad, mida, mida saaks lõputul praktiliselt välja tõmmata, sellest, nagu mingi sellise paberi moodustada. Ei, no esimesi katsetusi on, eks sellest on juba olemas, lahendasid, kuidas tõmmatakse sinna ajalehe pilt nagu peale. Aga need on veel liiga väikesed ja natuke veel liiga jäigad on, need on pataljonid. Räägime natukene aastast 2008 vaatame ette selle peale, mis meid ees järelejäänud 360 äkitsi või, või natuke rohkem kui vähema jooksul ees ootab, peab tunnistama, vähemalt mulle isiklikult tundus nii, et, et see presidendi kõne, mida ma aastavahetusel kuulasime, lihtsalt seda erakonna tavaliselt presidendid selliste kõnede ajal nii-öelda tahavad nii-öelda rahvamehe positsiooni seisavad nii-öelda seljaga inimeste poole, hoiavad vasakult ja paremalt, Mikult ja manni käest kinni ja siis skandeerima midagi poliitikute vastu. Seekord oli absoluutselt vastupidine pilt, millesse võiks rääkida Eestis. No meil on kõige balt traditsioon, eks, et presidentide kõned on väga intellektuaalsed Lennart Meri traditsiooni jana, Toomas Ilves ei saa kuidagi teistmoodi. See oli väga intellektuaalne kõneleja. Ja kuulaja seisukohast nagu nõudlik naat pidi hoolega jälgima, mis ja kuidas. Ma vaatasin seda kõnet ja mõtlesin just sellele, et et Toomas Ilves pidas erakordselt hea kõne. Ta rääkis ilma paberiteta. Ta ei komistanud. Nägite komandeeringuid, panite tähele ise, see oli fragmentide kaupa niimoodi. No vähe küll, eks, ja mõnikord on vaja kaasa aidata, aga see oli, see oli hästi läbi mõeldud ja ma mõtlesin just, et võib-olla see energia läks nagu seekord põhiliselt sellele, et nagu see formaat oleks nagu selge ja president oleks tõesti vääratusteta. Et ja mõtlesin ka, et noh, et miks ei võiks olla niisugune kõne, kus president lihtsalt istub ja ja rahulikult, jutustage, naeratage, viskab nalja. Et kas see nagu ei sobi presidendi institutsioonile? Kultuurinõunikule selline seemned Võimeelse nõunikena, eks ju, et nii et minu arvates oli pigem selline, et et president Toomas Ilves seekord või kes iganes, siis edaspidi kunagi tulevikus oleks niisugune mõnus vahetu suhtleks, et vot seda ma ei tundnud, seda ma ootasin, seda muutuks rohkem. Kuulge, andke natukene inimestele lohutust, kui uskuda, uskuda selliseid skeptikuid, siis oleks ainukene mõistlik investeering 2008. aasta alguses kaks ruutmeetrit maalapi pärnamäel, sest et halvemaks läheb siit päevast üha ja üha, eks ju. Kuni selleni välja, et tõenäoliselt paari aasta tagust aega me enam lihtsalt ei näe. Kui uskuda Andrus Ansipit ja optimiste, siis 25 protsenti eelarve kasvu ka jälle on, on raske olla äärmuslikum, eks ju. Tõde on kusagil vahepeal, aga lihtsa inimese, selline pimesilmi ulata kokka, aidake natukene, mis tegelikult siis ikkagi Eestis praegu toimub? Eestis kõigepealt on toimunud see, et meil on sissetulekut kiiresti kasvanud ja me oleme harjunud palju kulutama aga majandusega nagu elektriläheks, et kui sa tarbimine liiga väikeseks lähevad, siis veidike suureks läheb vastupidi, siis hakkab pinge kõikuma ja see võib masinad läbi kõrvetada. Majandusega juhtuks sama moodi, et inimesed on ärevil ja kui need inimesed hakkavad vähem tarbima, siis hakkavad igasugused intressid ja muud niukesed rohkem kättesaadavad majanduse pingenäitajad hakkavad nagu ülespoole minema, mis toob sealt tegu jällegi kulutusi kaaseks. Aga ma vaataks seda selle pilguga, et ma arvan, et palgad ikka tõuseb natuke edasi, eks intressid lähevad kallimaks, aga nad ei lähe lõputult kallimaks, kuna mingisugune maailmatase tuleb, tuleb vastu. Ja, ja isegi kui tuleb mingisuguseid tagasilööke, mõni ettevõte pannakse kinni, siis lõppkokkuvõttes me oleme ju nutikamad kui naabrid. Oleme nutikamad kui soomlased, lätlased, venelased kui mujalt, inimesed Euroopas. Vähemasti Me oleme viimase 15 aasta jooksul suutnud majandust kasvatada kiiremini kui kes iganes, teine Robert et miks me ei suudaks seda siis edaspidi. Pessimistid ütlevad, et, et see on lihtsalt olnud sellise jämeda kraani otsa ja, ja väga lahti lõpuni lahti kraani küsimus, siia pappi nii palju sisse voolanud nutikus on tegelikult olemas või on see selline rehepaplik kiiresti taskud täis ja, ja, ja, ja poe pole jooksnud, tarkus. Mina ei ole pessimist, ma arvan, et me oleme siin Eestis nutikamad, mis ei tähenda seda, et ma arvaks, et üks rahvas on nutikam, teine. Aga kas te räägite ikkagi? Ma arvan seda, et me oleme väike ühiskond, me oleme nii palju üksteise lähedal, et juba see rääkimine, kuidas meil läheb ja nii edasi, aitab meil väga kiiresti aru saada, et mis, kus me tegelikult oleme, mis on vead ja aitab meil kiiremini teha asju, mida peab tegema ja see on meie edu alus olnud ja on edaspidigi vaieldavalt. Mis asjad need on, mis, mis tegelikult Eestile nii-öelda nagu ütlevad noored ekse feimi ja sulli hakkab järgmise aasta jooksul korralikult väljastpoolt sisse tooma. Eestis on minu teada. Kuskil viis, 6000 inimest, kes on tippspetsialistid ja kes elavad Eestis, teenivad raha välismaal. Et see on väga suur tööstusharu juba. Ehk siis kõik, mida me suudame müüa väljaspool Eestit on see, mille peal me tegelikult tulevikus hakkama ära. See ei pea olema kaup, see võib olla meie mingisugune konsultatsioon, mingisugune muu teenus, aga me peame oma kraami on, ma tean just nii laia maailma. Kuulandid rääkimas tea väärist, mis tähendab, et Eesti maksusüsteemi tuleks küll üsna korralikult muuta selle jaoks, et seda oleks võimalik. Miks tööjõud on lihtsalt liiga kõrgelt maksustatud? Noh, aga Šveits on seal veel kallim ja ei ole ta midagi, panevad täiega. Mis aga kõige tähtsam, Reimo unustasin alguses head uut aastat sulle. Paremat aitäh, aitäh, aga valame välja Mismõttes vala välja, kui sa tuled nüüd ja viiendal mulle head uut aastat soovima, kuues on kolmekuningapäev avatuks, kolmekuningapäevast valetama, vale vastus juba teist aastat järjest. Muuseas, see on tänu alkoholitootjate lobi tuleb pudeliga tulla, kui sa taastad soovid juba teisest jaanuarist alates, nii et ole hea vara välja. Tõsi, vale välja. Ülekuulamine.