Urmas erinevalt tavalisest vaatan, oled sa mõtled juba praegu ülekuulamise alguses, mis toimub? Kuule tead, ma olen paar viimast päeva käinud linnas ringi, käisin ka lennujaamas ja ma ei ole näinud mitte midagi, mis viitaks sellele, et Eesti vabariik tähistab oma üheksakümnendat sünnipäeva ja see on pannud mind mõtlema, kas üldse on meie jaoks tegelikult oluline või mitte. Vaata meie ülekuulamiste kambris istunud mees, kelle jaoks ma arvan, see on olla ja tõsine, tõsine tuled ka, tulen küll. Täna on ülekuulamise kambris tunnistajana Heinz Valk. Lubade kõigepealt teile õnne soovida läheneva vabariigi aastapäeva puhul aitäh teile samuti kui oluline vabariigi aastapäev teie jaoks üldse tähtpäevane und. No ikka väga oluline, ma ütleksin, sest mina kuulun sellesse põlvkonda, kes sai selle jampsi kogu ulatuses oma kraesse, mis siin vahepeal oli ja no lapsepõlvest on meeles aeg, kui veel isegi pärast sõda maal Eesti vabariigi aastapäeva üsna avameelselt tähistati. Kuna maal tollal mingisuguseid koputajaid, andjaid ja ka isegi roosasid ei olnud siis oli ka üsna tavaline asi Meeles poisipõlvest, et, et vallamajale heisati sinimustvalge lipp, mis aastatel siis memoriaalil pärast sõda on 45, kuus, 46 ja 40 viis-kuus umbes kuskilgi niimoodi. Part orgid ja ja, ja ja ei olnud lihtsalt jõudnud veel kohale igasse igasse külla. Jah, ja ja miilits ega oli ka igavene häda, sest meile valda saadeti küll Aspre Valdeks miilits. Aga temaga juhtus õnnetu lugu, et ta hakkas liiga agaralt tegutsema, kuna partei oli andnud talle juhtnöörid, et kõigepealt tuleb välja juurida samaka pruulimine külas. Ja siis ega seal räägiti avameelselt, keskus tegi ja, ja nii ta sai teada ka sealkandi, ühe väga-väga niisukese jõulisi samaka pruuli naisterahvas Eeerr lilla oli ta nimi ja miilits, siis otsustas teda üllatada ja õhtul, kui Hilda parajasti lepikus sussitas ja seal tuli ilusti tünni all hõõgus. Nii kargas miilits põõsast välja ja, ja noh, mis ta selle juures ütles, ma seda enam ei mäleta ja kuidas see oli, aga. Ta sattus vale objekti peale. See Hildali äge naine lausa noh, niisugune ikka metsik. Ja ta vihastasin hirmsasti, et teda tuldi segama. Et tal, ma ei tea, kuidas, mis tal, miks puud, närvid olid seal ligidal ja ta rabas need kääride tormas miilitsale kallale, see muidugi ehmatas sellest nihukesest äkilist pöördest ja pistis põgenema. Ja e-lillal ei olnud muud võimalust, kui virutasin kääritud tagumik. Ega siis see oli ikka tõsine haav, nii et ikka tuli arst kohale kutsuda. Aga ega see jäänud saladuseks. Terve küla rahvas kuulis sellest ja metsik naer ja pilkamine, mis siis lahti läks? Miilits on nagu väga küla peal ringi käima. Ei, ta üldse ei käi ja, ja kõigest sellest oli ta niivõrd solvunud ja noh, lausa lausa masendusse langenud. Et ta kadus silmist, isegi kui ta tagumik paranenud oli, keegi teda ei olnud näinud ja siis avastati üks päev pole meest, isegi oma korteris hakati otsima ligemalt kaugemalt. Kümned inimesed aeti kokku ja lõpuks leiti ta metsast, kus ta istus granaadi otsas. Nagu see niisugune ümmargune, see munajas granaat nagu sidrun, nagu mingisugune haudu ja lind. Ta oli tahtnud selle selle hirmsa alanduse tõttu ennast õhku lasta, aga unustas splindi välja tõmbamata ja nii jumal teab, kui kaua ta seda seda haudus seal. Kui siis külarahvas ta leidis ja siis saadeti ta muidugi hullumajja ja see oli viimane miilits, mis meie kanti siis nõukogudevõimelisuse üritas saata. Ei saa, kui hästi ta ennast 2008. aastal Eesti vabariigis tunnete, kas kas see, ütleme, selline inimeste vaimsus, millest te justkui tegelikult rääkisite seista iseenda eest, kas te näete seda tänapäeva Eestis tänapäeva inimeste juures ka vastuhaku sellele korrale, mis ei meeldi uhked vaba inimese loomust olgugi kasvajad samaka tünni ääres seistes? Eks inimesi on igasuguseid, ma näen nii ühesugust vaimset hoiakut kui ka teistsuguseid, kes on täiesti nii öelda käega löönud ja ainult halavad ja kurdavad. Ka midagi ei ole teha. Jumal ei ole loonud inimesed võrdseks ja, ja loodus, nagu me teame, üldse ei hooligi mingisugusest nihukest asjast, nagu on võrdsus. Aga te olete nagu positiivselt meelestatud pigem, või, või olete? Mina olen positiivselt meelestatud, sest ma ütlen veel kord, et, et kõik need aastakümnete jooksul kogetud alanduse solvangud, ähvardused, mida mul tuli läbi läbi teha, kõik need ülekuulamisi, test, sõimamised, KGB-s, mida noorpõlves ja eriti üliõpilaspõlves oli ju ridamisi. Need kõik kasvatasid nisukest vihkamist. Et kui see vabaduse asi hakkas nagu tasapisi koitma, tekkis lootus ikka mingisuguselegi esialgu võib-olla veidi piiratud ja juba natukese aja pärast natukene suuremas aias olemisele ja lõpuks ikka läks suuremaks suuremaks, kuni juba hakkas päris tõeline, ise seisis koitma. Jumala eest, ma ei ole, ma ei ole nii õnnelik olnud eluks kui seda tajudes. Isegi suurimad armastused ei ole Minni õnnelikuks teinud, ei, ei loomingulised saavutused ega miski muu kui see tunne. Et nüüd, mis sellest saastast saame lahti. Paljude inimeste jaoks, Te olete kindlasti selle uue või nii-öelda iseseisvaks taas iseseisvaks saanud Eesti Eesti sümbol või siis ütleme selle protsessi sümbol ja teie öeldud lauset tõenäoliselt inimesed vanemad kui noh, ma ei oska nüüd päris täpselt arvata, võib-olla vanemad kui 20 või teavad ilmselt peast, eks ju, ja ja seda tsitaati kasutada ükskõik millises olukorras. Kas, kuidas teile tundub, nagu praegu see, mida te mõtlesite, see võit on selles mõttes, et et ikkagi eeldasite või nägite seda kuulsat lauset öelda seda, et ühel päeval lähevad väljaväed ja, ja Eesti on iseseisev riik. Ja loomulikult tollal oligi see ikka esimene. Kõige tähtsam siht oli saada sõltumatuks, vabaks, iseseisvaks. Aga nüüd minu käest on seda muide kümneid ja sadu kordi küsimast, küll trammis ja turul vooletajat kuule eis, kas meil nüüd ikka olemegi siis võitnud või? Jama Ta on iga kord kannatlikult, et vaadake, kallid inimesed. Üks asi on jah, riigi kui suure organismi võit. Aga teine asi on see, mida igapäevane elu meile kõigile ette lükkab, nii üksikisikule kui mingile kollektiivile kui ka kogu ühiskonnale kogu rahvale. Me peame kogu aeg midagi võitma, küll iseennast, küll mingeid uusi eesmärke küll mingeid takistusi, sest elu paiskab ette kõike, mitte ainult tee tee meil puhtaks, vaid meil tuleb sageli seda uuesti kuskiltki lausa läbi jätkata. Nii et see on juba paratamatu niisugune elu ja looduse seadus, et ükski asi ei saa jääda toppama ühe koha peale vaid kogu aeg on üks liikumine, kui seda liikumist ei oleks, siis öeldakse, et tuleb see soojussurm, jah. Nii targad mehed ütlevad. Ja nii on ka Eesti ühiskonnaga loeme lehti, kogu aeg on midagi jälle, siin on vaja teha, seal on vaja teha, siin asi kärssab. Tal on asi asi ikka päris hull. Ja vaevalt et tuleb kunagi niisugune aeg, kus me hingame kergendatult, ütleme issand kõik on te, mitte midagi ei ole vaja enam rapsida ega muret tunda, seda aega. Nii et selles mõttes kõik need inimesed, kes ütlevad, et, et noh, need asjad on ikka hullud ja poliitikud, näed kemplevad ja vaidlevad omavahel, et selles mõttes tekitavad nad endale tegelikult vist asjatut stressi. See peabki nii olema põhimõtteliselt. Ikka tuleb aru saada ikka üldistest elu seadustest, millele me kõik allume, tahame seda ise või mitte, aga oleme lihtsalt sunnitud nende järgi käituma ja elama. Ja siis räägitakse sellest, et Eesti ei ole olnud nii rikas mitte kunagi kui praegu ja, ja ilmselt on, on sellele raske vastu vaielda või kuidagi nii-öelda põtke sellele arvamusele, sest et keegi on kuskil mingid numbrid kokku löönud. Kuidas teile tundub, kas Eesti on praegu ka rikas selles valdkonnas, mida teie väga hästi tunnete, ehk siis kultuur kunst, kui rikkad me tegelikult oleme, kultuuri ja kunstimaailmas, 2008. aastal. Ja vot siin on, Me oleme ühelt poolt rikkad ja teiselt poolt ei ole ka, sest meil on tõelisi tippe. Noh, kõigepealt muidugi muusika, mis on vaieldamatult ikka maailmaklassi meestega meil siin kõik. Ükskõik siis elab Pärt Saksamaal või mitte, aga ta teeb ikkagi Eesti Eesti nime all minevat muusikat ja, ja neid tuleb kogu aeg juurde. Ma lausa imestan, et kust me võtame häid häid helilooja loojaid, kes nii kui vaevalt on konsist välja pääsenud, kui juba teevad endale rahvusvahelist nime või võtame dirigente ja nur, rääkimata meie tippkoolidest ja see on kõik puhas kõrgeim rahvusvaheline klass. Ja no selliseid näiteid võib tuua aga väga paljudel valdkondades, kuid mis mulle vastukarva on, on selle niisukese massi kõige viletsama massikultuuri laiutamine, millega kaasneb tühisus ja labasus. Aga mida kultuuri pähe pakutakse? Kogu aeg? Ja kurvastav on veel selle juures see, et selle labasuse ja tühisuse kandepind laieneb. Vaatan siit ja sealt isegi lausa üllatavalt mõni inimene, kes veel hiljaaegu esines ikka tõelise vaimuinimesena nüüd on löönud nende tühikargajad punti. Nii et ma ei, ma ei tea, mis selle taga ma ei ole suutnud seda avastada. Kas lihtsalt ühiskond peabki ühe niisuguse vaimse languse läbi elama, võib-olla oli taasiseseisvumisega ja sellele järgnenud aastatega kaasnenud kohutav vaimne pinge, mille me ju kõik endast läbi lasime, õnnestumised vahepeal ebaõnnestumise interrinde pealetungid, igasugused muud klapid rahvusvaheliselt ei läinud meil nii hästi ja nii edasi. Ühesõnaga meid küpsetati kogu aeg, et võib-olla me lihtsalt tõepoolest hingeliselt väsisime. Ja nüüd ongi mõnel inimesel niukene o lehidagi sellises massikultuuri soojas leiges roosa lõhnalises vahuses vees ja, ja noh, niimoodi ennast lõdvaks. Millest, millest teile räägib ühes Eesti teatris praegu käimasoleva tüki selline grande finaale, kus kus näitleja pärasoolest, Eesti sinimustvalge lipp välja tõmmatakse? No vaadake, mina olen saanud veel niisukese ajakasvatuse, kus poisipõlvest peale sisendati, et on mõningat väärtused, mis kestavad üle aja ja millesse tuleb lugupidavalt suhtuda. Alati oled sa laps, oled sa täiskasvanu? Nendeks on kas mõiste või isa mõiste või, või oma pere mõiste või, või oma, oma riigi ja, ja, ja lisaks veel igasuguseid muid inimlikke väärtusi. Selle tõttu. Ma aru, kas no kui tahetakse inimesi ilmtingimata šokeerida? Kõigepealt see, et miks me peame miks me peame kogu aeg siis sellele publikule igasugust solki näkku paiskama, kas ta selle võrra muutub paremaks? Näitleja ilmsatu ja lavastaja loodab, et muuta. Ma sügavalt kahtlen selles, sest kui inimene ikka lakkamatult solki kaela saab seda harjubki sellega ja, ja võtab selle omaks ja hakkab ka ise seda seda tootma. Seetõttu paljude nii kunstnikega igasuguste performance'i, kunstnike ja kujutavate kunstnike ja, ja kirjanikke ja, ja teatritegijate hulka taas valitseb ikka veel niisugune pubekas ka mentaliteet. Mina nimetan seda pubekamentaliteediga pubeka east, vaata tahab noor inimene ka minna pahuksisse kõigega. Ta saab aru, et midagi klapi, ta ei ole ikka see, kes ta võiks olla. Ja teised kurat, neidivad teda ja irvitavad tema üle ja ahistavad teda. Ja siis pubekas hakkabki provotseerivalt seadusi tegema ja käituma niimoodi, millise, millisena ta võib-olla ei tahagi, aga kuidagi mingi ürgteadvus sunnib teda selliselt, et vot midagi nihukest pubekliku on ka siis selles praeguses kunsti soovis ilmtingimata inimesi solvata, mõnitada, epateerida. Mis on selle eesmärk? Ma ei saa aru. Teie ei ole sellest läbi hammustanud, see oligi see, millest ennem rääkisite. Ja ei, ma tunnen, et mul ei ole selle järgi vajadust. Mul ei ole vajadust. Maailm pakub meile kogu aeg valikuid, ma võin alati valida kunstis, kultuuris, see, mis on mulle hingele sel hetkel sobilik. Ma loeksin hea meelega, võib-olla anatolfranssi. Aga homme, Andrus Kivirähki ja nii edasi, kuidas meie hingeline seisund on, selle järgi me otsime ka omale omale hingesoojendust või kuul on täna niisugust muusikat homme, teistsuguste valikud on tohutud. Kuid ikkagi jääb mulle arusaamatuks, mida, mida jah, tahetakse saavutada niisukese solkkunstiga. Tema laul 11 null 9988 Tallinna lauluväljakul kõneleb Heinz Valk. On lõppemas viimase poolsajandi joovastav vaimsuse huvi Eestimaal mille põletavkuumadest, sündmustest, sõnades ja laulud lahvatanud lootuses oleme taas saanud ise endiks. Me ei ole enam niinimetatud kohalik põhirahvusest elanikkond, vaid me oleme jälle eestlased. Ja selle eest ma tänan teid. Minu rahvuskaaslased. Ülekuulamine läheb edasi, tunnistajapingis, täna siin ei ole, kuulame seda kambris, Heinz Valk, kes üks selline eesmärk, siht, kuhu me võiksime liikuda, võiks olla see. Ühel õigel päeval saaksime rääkida puhtast poliitikast sest tänasel päeval me teame, võtame ette selle nädalalehed, praktiliselt iga päeva esikaant kaunistab lugu mõnest poliitikust või siis rühmitusest seltskonnast, kes ühel või teisel kujul on, on vähemalt väidetavalt pattu teinud. Ma olen selle koha pealt pessimist, seda aega ei tule niipea, sest milles on asi? Kõik meie poliitikud on kas just kõik, ütleme, valdav osa on ju isetegevuslased iseõppija. Niimoodi olin ka mina samal ajal, kui ma poliitikas osalesin. Ma ei häbene seda tunnistada, et ma olin täielik, täielik autodi, takt ja ja diletant, aga noh, sai aegade jooksul üht-teist siiski selgeks. Kuid praegu on nii, et kõiksugustel ametikohtadele riigikogusse paiskub üha uusi ja uusi selliseid poliitilisi, isetegevuslasi ja nisukest, nagu on juba arenenud paatiates kus juba ühiskond kas siis teadlikult või isegi juba alateadlikult, kuna protsess juba toimib kasvatab endas poliitikuid juhta, jah, õiges tähendus. Nad saavad hea hariduse, isegi hiilgava hariduse, rahvusvahelise hariduse. Teiseks on seal niisugune tendents ju, et et on poliitikute dünastiat, kui issi või emme oli väljapaistev poliitik, siis paratamatult jääb midagi ka lastesse. Ja kui seda peetakse juba lausa noh, nagu perekonna uhkuseks ja auks ja lastel on ka selliseid võimeid, siis siis kasvataks ka neid ja niimoodi tekibki elukutseliste poliitikute kiht, ehk Eestis puudub selline õiglane ja valgustatud mause liit. Meil ei ole veel eliiti, meil ei ole veel eliitisele õiges tähenduses. Meil on jah. Me nimetame kõiki, küll küll on ärieliit ja, ja küll on seltskonnaelu eliit ja ja küll on igasugused muud eliidid. Aga eliit ei ole. Olen niisugune ühe päeva töö, eliit kasvab ikka mitme põlvkonna jooksul. Rajal minu see kool, Westholmi kool, kus mina õppisin selle kooli asutaja Jakob Westholmi püstitas endale eesmärgi oma koolis hakata kasvatama tulevas eesti vaimueliiti. Ja tema esimene nagu juba käega katsutav lõikus oli vahetult enne seda, kui lõpetasin, niisugused mehed nagu Jaan Kross tähendab Jaan Krossi särast. Me võime aduda, umbes milliseid mehi oleks sealt koolist hakanud tulema. Muidugi, see põlvkond, kuhu Jaan Kross kuulus, see peksti kõik mööda maailma laiali, kes tapeti, kes suri siin kes emigreerus, veerus neid Eestisse ja näputäis, nii et oli tollal noorele Eesti vabariigil, oli lausa siht selleks et eesti vaimueliiti lausa programmiliselt kasvatada. Praegu seda meil ei ole, praegu ei ole keegi isegi üritanud midagi seletada, olulist öelda, sest ma kardan, et ta naerdakse välja. Aga miks see nii on, miks meie ühiskonnas ei ole siis ükskõik, olgu see konkreetne kool või üldse mingit laiemat mõtlemist selles suunas, et ehk me peaksime hakkama samamoodi tõeliselt ja sihikindlalt kasvatama ja looma endale Ta liit. Sest praegu on veel niisugune võimalus, et mul on võimalus ükskõik millise niinimetatud meil eliidi hulka jõuda. Igasuguseid pättusi, sulitempude, ka riigi petmisega, kõikide niisuguste asjadega on on jube lihtne sinna jõuda palju, palju kergem kui vaevanägemisega õppimisega. Et ma nüüd lähen veel, olen lõpetanud Tartu Ülikooli, okei, lähen veel Harvardi või Oxfordi kuhugi doktoritööd tegema. Ütleme ühiskonna juhtimises, poliitilises management, isegi uus niisugune asi, mida tänapäeval õpitakse jõu ju väga kitsaste erialade kaupa ja ja ka põhjalikult. Meil ei ole seda praegu vaja, sa jõuad Eesti Eesti meedia tähelepanu alla palju kergemat, kergemini lihtsamate võtetega, sest õppida mitmes ülikoolis, see on ränk vaimne pingutus. Te tahate öelda siis, et praegu on sellise tõelise heakangelase eestlase müüdi peategelane valet varjuva maskiga tegeleda? Ma ei usu, et nad kõik just lausa valet varjavad. Paljud teevad seda valet lausa avalikult ja naeratades ja teenivad aplodismentide ära. Aga ma ütlen veel kord, et see vajadus niisuguse eliidi järele tekib ühel hetkel. Iseenesest tähendab inimesed tajuvad, et küll me oleme tõepoolest edukas riik ja ja need näitajad on meil niisugused. Niisugused selle kõrval on küll ka õudseid näitajad, aga ikkagi me oleme ikkagi üks niisugune tubli, tubli trügija. Ja kui nad siis saavad aru, et vaat see, see ei ole veel ikkagi see, mis ühel riigil peab olema võib-olla siis alles võib-olla läheb üks, üks praegune noor põlvkond veel kuidagimoodi veel vana vana auru all hakkab, hakkab meie ühiskonnas tegutsema võib-olla alles siis nende nende laste eest hakkab tasapisi kujunema see, millest, millest mina unistan. Tema laul 11 null 9988 Tallinna lauluväljakul kõneleb Heinz Valk. Ei ole veel kadunud ilmast need kes internatsionaalse abi andmise nimel otsustavad rahvaste saatusi tankide jõul. Ning kui juhtuks halvim, siis jääb meile teadmine, et Ühegi üürikese suve oleme taas saanud hoida oma käes meie südamete leia silmadele kauneimad lippu, sinimustvalged. Mis talinestide poolt korri tallatuna ootas kannatlikult oma taassünni, ülevat hetke? Ülekuulamine jätkub ja tänase tunnistaja Heinz Valk vabariigi aastapäeva eel. Mulle väga meeldib teie idealism, Heinz ja ma olen selles siiralt tänulik ja jätkub meil kõigil rohkem samasugust optimistlikku meelt. Muide, kui hästi või, või kui nii-öelda intensiivselt hoiate ennast kursis kõige moodsa eluga ümberringide internetis kommenteerinud olete? Ei, ei, ma ei ole isegi lugenud, ei kommenteerinud, ei ole internetti kasutanud? Ei, ma olen kuulnud, et mind on seal ropult sõimata. Isegi massiivselt, aga ma pole, pole huvi tundnud selle vastu. Aga te enda meiliaadress elektrooniliselt ei tulevad postidele? Ja ma alles isegi mobla hankisin möödunud suvel või õigemini lapsed ostsid mulle, et kui ma olen maal üksinda, siis saaksid minuga sidet pidada, et järsku vanaisaga on midagi juhtunud, nii et selle koha pealt. Ma olen, olen niisugune niukene laisk konservatiiv, ei tunne lihtsalt selle vastu ei ole vaja, ei ole vajadust. Mul. Mul on võimalusi oma oma aju kasutamiseks, kõiki muid niipalju et, et seal nüüd neid neid kommentaariumis sorkida ja, ja noh tõenäoliselt sealt siis selle pahna hulgast neid Ivasid välja noppida. Ei, ma ei näe selleks vajadust, ma saan need ivad kätte palju kergema vaevaga raamatutest ja igalt poolt mujalt. See on täiesti kindlasti tõsi, muide noorte inimeste keelt, vot sellest teil ei õnnestu nii-öelda kõrvale hoida. Ma saan aru küll, et ta ei ei pea minema internetti ja ta ei pea kasutama emaili. Aga noortega te ometi räägite ja kuulete neid. Kas on nagu toimunud ka mingi muudatus nende aastate jooksul inimeste inimeste kõnes, kuidas, kuidas sa sellele reageerid? On ikka on ikka ja need muudatused on paratamatult tähendab noored armastavad oma slängi kõikidel aegadel. Nii et kui keegi ütleb teile, et ta läheb tobu, Messarit näiteks te saate aru, mida ta läheb tooma või ei saa, ei saa aru. Mina muide ei saanud aru, mul läheb üle 13 aastane laps ütles, et see pidi olema noorte keeles. Vesi viib, ta ütles kohe, ta ise ei tõmmanud, aga öeldakse Messorsele kohta. Sest mina mäletan, kui mina olin koolipoiss siin Tallinnas, siis meie igapäevases ütleme noorte omavahelises argikeeles oli tohutu hulk sadu sõnu, millest meie vanemad ka aru ei saa. Aga hiljem aja jooksul nad pudenesid lihtsalt keele pruugist maha. Mida rohkem me lugesime väärtkirjandust, mida rohkem sai teatris käidud, mida rohkem sai suheldud endast arukamata inimestega, seda, seda kiiremini. Kõik see praht, ta ta ei olnud, ta on üks, üks osa nooruslikkust eneseväljenduses, tähendab noored tahavad ju ennast kehtestada, see on õilis soov ja ma toetan seda. Sest need noored oleksid veel ju kõige närusemat hullemad, kes, kes üldse midagi tahaks, tähendab, ei tahaks olla teistsugused, kui meie oleme, ei tahaks olla meist laiemad ja edukam ja nii edasi oleks see, oleks tõeline katastroof Eestile. Aga see, et nüüd noored noored sihilikult, vanemast generatsioonist püüavad eristuda mitmesuguste niisuguste nippidega, las olla, las nad teevad, elavad üle oma selle, selle niisuguse arenguperioodid ja ja kui hakkavad ükskord lugema tõeliselt head eestikeelset kirjandust, ma ei mõtle selle all mitte ainult eesti kirjandust, vaid kogu maailmakirjandust, küll siis ka nende keelekasutus muutub. Paika loksub ja siis on võimalik nendega uuesti vestelda. Ja, ja ometi te nagu teatud asjadega ikkagi hoiate ennast kursis reageerite nagu suhteliselt suhteliselt, kuidas, mõtle noh, elavat ma pean silmas seda viimast teate isegi, millele kohe vihje tuleb, eks ju. Kirjatükki, mis ma tõsi ei tea, mis lehes sellepärast lugeda lähedametis jämed, aga, aga seisukoht oli vägev. No vaadake, asi on selles, et muidugi Ma ei pane kõrvu kinni. Ma kuskilgi liigun, ükskõik kellega, kellega ma räägin, mu tutvusringkond on ääretult suur, isegi väsitavalt suur kellega tuleb siin ja seal igal pool suhelda ja, ja mulle meeldib, näiteks bussis sõites on väga hea lihtsalt olla omaette ja kuulata, mis inimesed räägivad, mida räägivad mu selja taga istuvat pensionärid, räägivad, eespool istuvad kooli koolilapsed, sealt avaneb nende nende malm nende mure, et nende soovid kõike, kõike, kõike saab sealt välja noppida. Ja, aga nüüd see eurovärk. Ma ei pea ennast mingiks eurofänniks. Sest mulle meeldib ka hea muusika. Mulle meeldib ka hea rocki ja, ja heas ring või hea džäss või peaasi, et ta on hea muusika liikial üldse tähtis. Muusikastiil ei ole tähtis. Ma naudin suurepärast räppi. Telekas muusikakanalitelt mustadelt meestelt kuulen, Sovskis oskavad ikka ainukesena tõeliselt räppida. Seal ikka on nisukesi vaimukaid leide, paneb ahhetama lauset, kurat. Kuidas vennad nihukese rütmi peale tulid või kuidas nad nisukesi nisukesed intonatsiooni välja pigistasid. Ja kuigi jah, euro eurovisioon on oma oma kunagise tähenduse kultuurinähtusena kaotanud, aga noh, kuna ta ikka edasi tiksub ja, ja Eurovisiooni vaatab ikkagi vist kui ma ei eksi. 500. Noh, mingi sadades miljonites on see kindlasti. Ja ütleme, sadades miljonites inimesi, inimesi teda siiski jälgib, siis kui meie seal juba kaasa mängida tahame. Tahaksime ikkagi arvestama, et Me näitame valmistoodangut, mille kuulajad ei taipa mitte midagi sellest, miks see toodang oli, niisugune on või miks need mehed teda esitavad, neid huvitab see, kas see on hea. Ja selle tõttu nende leto Sveti halleluuja, tegijate pila. Ma olen selle poolt, et, et sellega juba jugovisiooni pilada. Ma olen selle poolt ka, et, et asi viia mingisuguse absurdini. Lollakas, aga see peab olema priima, mida, mida paremat satiiri sa üritad teha, seda täiuslikum peaks ju olema. Sest noh, see õudne lordi, miks ta lõi läbi Taali, stiilne, ta oli väljapeetud, viimase vindini. Niiet tema puudus muutus juba pärispidiseks vastupidiseks, tekitas ühe niisuguse erilise põneva nihke. Mistõttu seda ei võetudki enam mingi õudusena, vaid võeti ühe, ühe fenomenaalse sähvatusena või või ütleme, ukrainlaste pöörane, pöörane Bakhanaal, mida nad esitasid. Imeliselt hästi kursis. Kuidas seal mismoodi tantsi, mis, millised kostüümid milline oli, sest nagu Uurotška seal kõik viisnurgaga pealael milline terra pila oli selle taga, see paša pai pai, mis ei olnudki tegelikult Trašabaybay, vaid oli mingisugune Lasha või ma ei mäleta, mis ta indu keelistugust pagantsleri võetud Taali viimse vindin läbi mõeldud ka täpselt nagu lordi ja läks peale. Ja nüüd meie mehed arvavad, et noh, teeme ühe nihukese lookesi valmis ja paneme meie naljamehed sinna ka tegema ja ja asi läheb ja Euroopa vaimustub ja, ja muudkui võtta, aga loorbereid vastu ei, see oli, ma ei häbene seda ütelda, ühe niuksed, kolkaküla taidlejate tase, kus ei olnud mitte midagi, ei lavastust, ei koreograafiat, ei läbimõeldud riietust. Ei isegi laulmine küll Kreisikad ei ole lauljad. Aga nad suudavad siiski õiget viisi pidada, ma olen kuulnud vähemalt, et nad on seda suutnud. Kui nad tahavad valesti laulda, siis tuleb seda teha nii et need vaatajad rööviksid naeru käes, seda kuuldes, aga mitte lihtsalt nii et noh, kuidagi Moody nüüd läks, on vale ja kuidagimoodi ei ole ka võit eurooplane vaatamata nukuraad, kas meil tõesti ei olnud võtta paarimeest, kes, kes viis iga peaks? Ja vot niimoodi seda asja lahates ma leidsin, et, et no ei ole mõtet niisukese niisukese viletsalt lavastatud asjaga, sest lasse muusika ja, ja see jääda igast, ka kõige, kõige niisugusest võib olla esialgsel pilgul, keskpärasest, muusikast annab, annab teha pärle, kui, kui selle taga on meeskond, kes kes pingutab. Aga siin ma ei näinud mingisugust pingutust ja sellepärast ma mõtlesin, kiivatas mulle, kirjutan. Tuli väga hea voolav tekst ja, ja ma võin teile öelda, et mina vaatasin kommentaare ja olid ka, on väga palju neid inimesi, kes jagas teie arvamust naha palju, tõsi, oli ka neid, kes ei jaganud, aga see pole üldse oluline. Kui palju te ise praegu kunstiga tegelete, kui palju ta tegelikult loote loojana? Ainult enda endale rõõmuks. Ma olen juba sellises eas, kus niisugune ühiskonna tähelepanu ja, ja kiitus, kõik on nagu koor, ei, ma, ma ei taha, ma ei taha enam prožektorite valguses olla, ma hea meelega olen niimoodi varjus ja omaette, sest vahepeal sai oldud ja ma pean tunnistama, et see ei ole kõige õnnelikum võimalus inimesele KUI SIND üks peaaegu et tunneb ja, ja, ja siis kõik, mis sellega kaasneb, ei sellest sellest mulle aitab, selle tõttu ma enam mingisugust nihukest oma loominguga tunnustust ja tähelepanu korjata ei taha, aga sisemine vaid vaid ma teen seda, mida ma esimest korda elus tõeliselt vabalt mul ei ole vaja sellega raha teenida. Varem ma pidin oma pilapilte ja rse kõiki tegema ka selleks, et peret ja iseennast toita ja ja Ungaris raske ka. No miks ta ei olnud raske, tülgastav oli, mõnikord ma tean, mul oli ateljee pikk 16 aastat oli pikale tornis, seal olid õnneks niisugused meetri ja isegi paksemad müürid. Ja Ma olin siis juba õhtul käli kuskilgi kella kümne-üheteistkümne paiku. Punnitasin neid tellimustöid teha, siis mul vahel viskas nii üle, et tõlkisin vea pärast, ma vandusin kõikide roppude sõnadega, mida ma teadsin kõige hullemate hispaaniakeelsed olema mulle neid kunagi üks üks sugulane, kes oli olnud meremees, õpetas ta ja ja siis siis kuidagi Madis või panin kolm pitsi konjakit järjest, tähendab see see tellimustööde laviin, see tapab vaimu ja hinge jubedalt ära. Oled sa oled kohustatavat homme kell 12, Venemaa peab olema pildid seal, ükskõik kus ja sa punnitage, pingutad, kuigi saad aru, et akud on tühjad, aga nii palju peatselt välja pigistama. Vot see tuleb ära teha. Ja see ei olnud sugugi mingi mingi Meelak. No mis asja te praegu teete, kui ma võin küsida niimoodi, mis on nagu on joonistatud? Joonistan ma joonistan nii-öelda oma oma nägemuse põhjal inimesi, erinevaid tüüpe, karakter, ei, see ei ole enam, saaks selle sarv. Püüan seda teha mitte mitte niisuguse tavapärase vormiga, vaid veidi teistsuguse ka, et seda, seda mõtet ja ilmekust jõulisemalt sealt esile tuua. Ja see on mulle väga-väga nauditav mäng. Mõnulen seda tehes. Eestimaa laul 11 null 9988 Tallinna lauluväljakul kõneleb Heinz Valk. Ja mingu mööda kasvõi 1000 talve. Me jaksame ära oodata selle tähthetke selles sihis. Me peame edasi minema. Ja Me murrame end vabadusse. Kas või läbi halli kivi. Üks karg. Me heiskamisega Pika Hermanni torni, sinimustvalge lipu. Ülekuulamine jätkub. Heinz Valk poliitikast olete tänaseks päevaks käed täiesti puhtaks pesnud? Jah, ega ma ei sobinud sellesse, ma tunnistan ausalt, vaata, mees peab siiski enesekriitiline olema ja teadma oma piire. Et ennast mitte narriks lolliks teha, sest mina kui tundeinimene sobisin vabadusvõitlusse, kus oli tunnetel väga oluline roll oli olla barrikaadid ja oli vaja rahvast üles ässitada võitlusse tuua, nende hinge tugevdada. Tuli olla, olla jõuline paatoslik. Hiljem kasutasin ka huumorit edukalt kõiki igasuguseid võimalusi. Sinna Ma soovisin. Ja argipoliitika. Kuigi mingil määral sain ka sellest meki suhu. Sellega kaasnes igasuguseid ebameeldivusi kuhjaga sest esiteks, Vabadusvõitluse ajal Meil kindel vaenlane, kindel vastane, kelle vastu kogu meie vaimujõud oli suunatud. Kui oli asi asi käes ja nüüd hakkas veerema see Eesti poliitikaratas, siis tuli seal lööma minna teiste eesti poistega Nende nende kallale minna, ütleme siis, kes alles äsja olid minu liitlased kellega me koos nii-öelda nendel vaimstel barrikaadidel seisime. Ja, ja see materdamine läks ju kohe lahti. Nii kui 91. aasta 20. august oli möödas juba mõni päev hiljem läks andmiseks. Ja vot siin tekkis minus mingisugune tõrge, aga see tõrge ei tekkinud siis, eks ole, 90. aastal või 91. aastal, vaid tõrge tekkis alles hiljuti. Ei tekkinud hiljutise tekkis kuskil 92. aastal. Ega ma ei ole pärast 90 teist aastat aktiivselt poliitikas osalenud, minu nime on kasutatud tee, pilt on olnud. Ja on ja mitte ainult all, vaid, vaid jumal teab kus. Lihtsalt ma andsin oma nime. Ja selle nime aura, mis veel tollal mingil määral veel veel soojendasin ja lootsite parimate, eks ole. Kõik alati loodame parimat, selle peale ei lähe ju keegi, et, et nüüd see asi lõpeb mingisuguse jõledamaid jamaga ja ja kurat. No praegu ma saan aru, teie endine koduerakond teie jaoks on muutunud pigem noh, ütleme niimoodi, et noh, roiskunud mõlemad õunaks näiteks. No ma ei taha nii vängeid vängeid sõnu kasutada, las neid kasutavad teised inimesed tähendab selle koduerakonna voli, nii et ma olin pärast ülemnõukogust lahkumist tükk aega parteitu. Ma ei kuulunud ühtegi erakonda, aga siis ma ei mäleta enam, mis aastal 90 keskel kuskilgi mingitel valimistel hakati peale käima, et no instule, tule aita hääli korjata, tule aite hääli korjata ja. Ma punnisin vastu, aga ikka see press oli nii kõva, et lõpuks lõpuks lõin käega ja, ja andsingi oma nime. Sõnad ei lubanud teil ometi, mida ei korterit, eks ole, ja nii edasi tollal ei olnud seda võimalust, võib-olla nüüd pakutakse tollal seda, siis oli veel riik, vaene ja parteid ka vaesed parteid, keri esid siis raha mõnel mõnelt vahvlimüüjalt või pagan teab kellelt tead, nii et. Kõik see oli veel siis kauge ja tundmatu muusika. Ja kui korra juba oled sa niimoodi oma nime kasutada on, kuigi ma näiteks erakonna tööst absoluutset osa ei võtnud, ei võtnud osa üheltki kongressilt ega mingit piirkonna nõupidamist, et ega maksnud liikmemaksu. Ainult mu nimi oli seal. Siis juba mitu korda tekkis mul mul tõrge, et, et no võtan ja ja koristan oma nime sealt ära, eks ole, kõikne Need viimases otsas olnud asjad nagu näiteks euroliiduga seonduv. Ma sain väga hästi aru, et, et väikesel majanduslikult, tühisel, maailma majanduse mastaabis ja ka jõu poolest Eestil ei ole mingit lootust üksinda ja Venemaa äärde hulpima jääda, kui me euroliitu ei astu selle tõttu. Hoolimata ka sellest, et jah, selle euroliiduga kaasneb vahest lolli bürokraatiat ja kõik, aga noh, see on kõigi kõigi suurte riikide ühenduste paratamatu kõrvalnähtus, ükski ükski suur impeerium kuigi veel euroliitu selleks seda nimetada, küll ta ükskord saab läbi ilma bürokraatiata ja ilma õudse bürokraatiata ta, ta lihtsalt kolossi ei püsida, variseb kokku bürokraatia, kuigi teda vihatakse, aga tema on see kõige tugevam sideaine, mis üht üht suurt riiki püsti ja koos hoiab. Ja, ja kui sellele järgnesid presidendivalimised, kus siis keskele kontegi rahvarindega hämmastavad maaliiduga vabandust rahvaliiduga ja tegi arusaamatut iilisest rüütlit, oleks võinud lasta ausalt väärikalt pensionile minna Taali oma töö teinud, ütleme omal ajal ülemnõukogu presiidiumi esimehena isegi hiilgavalt hiilgavalt, sest see sõim, mida tema ikka taluma pidi, selle mehine mehine seedimine ja, ja selle juures endaks jäämine, see oli, see oli kangelastegu. Nii et vanahärra vägisi nagu nüüd uuesti prožektorite allatirimine oli, oli minu meelest isegi alatu Keskerakonna ja Rahvaliidu poolt. Ja, ja siis juba kõik minus minus tõrkus selle selle asja vastu, kui tuli, see vastik ja jälk pronks kõige selle ümber toimuv, aga no siis, kui, kui veel seal pudenesid märkused, et tuleb uurida politsei tegevus või jah, jah, niimoodi umbes see asi oli, et kas ta kasutas ülemäärast jõudu, ta oleks pidanud rohkem veel kasutama ütletajad. Sest kõikidele nendele õrna hingelistele, kes siiamaani oigavad ja nutavad, et, et Eesti politsei ületas oma volitused ja ja inimõigusi trambiti siin jalge alla. Mõelgu, et need õilishinged selle üle, mis oleks juhtunud, kui oleks seesama märul jätkunud veel paar päeva, kuni Eesti politseil oleks võhm väljas olnud. Kui need mehed poleks lihtsalt oma palutavate kividest loobitud kätega ja jalgadega jaksanud üldse tänavale tulla, kes siis oleks Eestis võidutsenud kes siis istuks praegu Toompeal, kas need karistused, mida siiamaani on määratud üksikud kuud vangistust, tingimisi karistuse, need on ju köömes, need, mitte midagi, see pole mingi karistus seal, naljanumber. See on naljanumber. Nii et tänu Eesti politseile ja ainult tänu neile. Me tulime sellest supist välja, kuigi mäng käis tõepoolest juba traadi peal. Sest meie ei saanud ju kaitseväge tänavatele tuua. Siis oleks tõusnud kogu Euroopas Euroopas niisugune lärm. Et siis poleks ka isegi nende našistide rünnakute aadressi Moskvas midagi kobiseda. Siis oleks pekstud meid igast kandist Putini poolt ja, ja Brüsseli poolt. Nii et inimestel tasuks teinekord natukene kaugemale mõelda, mitte mitte ainult sinnast saadikus, mingi mingi sündmus lõppes, vaid vaid mõelda sealt ka edasi ja siis võib-olla käitutakse, mõeldakse teistmoodi. Heinz Valk, istume praegu siin meie ülekuulamiste kambris, see on vabariigi aastapäeva puhul ehtimata jäänud. See on justkui vihje sellele, et äkki eestlased peaksime olema uhked, aga me ei oska olla uhked. Ma lähen kuidagi allasurutud. Kas teie arvates praegused pidustused, need, mis meid ees ootavad, need, mis on juba osaliselt selja taga, on need väärt? Või peaks olema siin midagi sellist suuremat, midagi pompöösset, uhkemad? Mina pooldaksin uhkemat. Vähe pidutsema jah, sest 90 aastat on kenakene, kuid veel uhkem on see selle aasta 90 aasta. Sisse mahub kaks võitu. Selliseid riike pidavat maailmas ääretult vähe olema. Kes on suutnud okupatsiooni alt uuesti iseseisvaks saada, ilma tilkagi verd valamata, võib-olla selle koha pealt on Eesti isegi lausa ainukene. Nii et see peaks olema meile meile tõeliseks uhkustamise põhjuseks ja, ja, ja, ja kõik, see pidutsemine oleks võinud olla ikka vägevama aplombiga. Praegu juhime nii-öelda kaks, üks eks ole, aga selleks, et see skoor suureneks meie kasuks, tuleks rohkem rahvustunnet rõhutada ikka ikka. Sest milleks maha vaikida või, või kuidagi nagu poolihääli rääkida sellest, mis on päev, mis tõeliselt väär, kulutame palju-palju rohkem püssirohtu, sageli üks iga sihukeste tühisuste ülesupitamiseks ja, ja sellega praalimiseks, aga siin, kus on, kus on mängus ikkagi? Niisugused asjad, mis võib-olla võib-olla ka meile tulevikus kunagi enam osaks ei saagi, sest mõelge kasvõi sellele, et neil aastatel, kui me alustasime esimestena, ma rõhutan seda sõna esimestena kogu sotsialismileeris võitlust Moskva vastu, me olime need jää lõhkujat kõige oma pisikese armetu jõuga, aga olime sellega Meiu, käivitasime ühe protsessi, mis hiljem muutus maalseks, mis ei olnud enam Eesti-sisene asi, mis ei olnud üldse meie oma vaid selle taha tuli juba tohutu inimhulk ja lõppkokkuvõttes mõjutas kogu maailma saatust kurjuse impeeriumi hävitamisega. Maailm sai ju teiseks, nii et meie olime esimest korda maailma ajaloos ja oma rahva ajaloos tegijat, tegijat, kes suutsid midagi enamat korda saata kui ainult see, mis puudutab meie riikide riigi piiridesse jäävat. Seda me üldse ei taha sellest aru saada. Et me olime maailmas poliitika subjekti alati me oleme olnud objektid, keda tõugatakse, topitakse sinna, kuhu parajasti toppida tahetakse. Aga nüüd me tegime ise. See on ikka erakordne saavutus, mida üks niukene madal, valeks pekstud rahvas järsku korda saadab, kellest, noh, lääneriigid ei uskunud ju midagi, niisugust suudame teha, ma mäletan väga hästi, siin käis jutt sadade kaupa igast kandist, kes naersime, lapsemeelsed, eestlased, arvate, te saate iseseisvaks, mitte kunagi kunagi ei saa. Maailm on jaotatud, kaheksa, selliseks ta jääb, Saksamaa on jaotatud, kaheksas jaan igaveseks jääd. Euroopa piir ei puudutata. Selliseid pilkeid 100. meile kraesse küll me ei hoolinud nendest, ajasime oma asja edasi, Heinz Valk, lõpetuseks veel sajandat sünnipäeva. Tähistame. No siis tuleb ikka vägevalt tähistada. Siis ikka nii, et see see jääb ikka paneb, paneb ikka üdiga võbisema säärekontidest Mae päevas väetavad veel ja aitäh teile, aitäh teile. Ja head iseseisvuspäeva.