Täna on meie vestluskaaslaseks riigi ringhäälingu omaaegne direktor Fred Olbri kuid seltsimees Olbri oli ringhäälinguga seotud ka enne seda, kui temast sai selle asutuse juht. Alustaksime siis otsast peale, kuna õieti te tutvusite raadio asendus. Radiosüsiniku tutvusin ma siis, kui ma just sõjaväkke astusin 1000 916. aastal Peterburis ja seal sattusin ma siis raadiotelegraafiklassi. Mul oli see igatahes äärmiselt tähtis see, et ma sattusin otsekohe sinna kursuste pääle, kus valmistati ette raadidele grafiste lõpetades selle klassi ja peale selle veel seal kooli juures elektromehaanikaklassik kontakt loodud. Tol korral aga tegeles ju raadio ainuüksi Morsiga. Nii et raadiotelefonist ja ringhäälingust. Hiljemalt aga juba peale sõjale lõppemise ja määrati mind raadiosideülemaks Eesti sõjaväe staabi juures. Nii et ma juhtisin tervet raadioside asendust niikaua, kuni sattusin Prantsusmaaülikooli 1000 922. aastal oma haridust lõpetada. Ja siit tagasi tulles 25. aasta lõpul, siis oli siin juba ringhäälinguasjandus lollide alusid pandud. Olin juba teatud hulk raadio, oma töölisi, kes peamiselt välismaise kirjanduse alal meisterdasid omale väikeseid vastavate aparaate peamiselt muidugi üle audi jooni, nende teadmised ja võimalused rivi ulatanud juba sellepärast, et müügil peaaegu mingisuguseid detaalisi aparaadi ehitamiseks vajalik oli, ei leidunud ja enamasti oli siis need aparaadid olid kombineeritud mitmesugustele keerulistele juhuslikul teel saadud osalt ka enda valmistatud tükkidest. 1000 926. aasta lõpul asutati siis siin osalisis raadioringhääling. Kui sirvida selle osaühisuse asutajaliikmete nimekirja, hilisemat juhatust, siis teie nime seal kuskil ei ole, mille pärast. Aga sellepärast, et meil on nende ringkondadega, olin võrdlemisi pealiskaudselt tuttav mind ei palutud sinna juure jäisema tekkima ei läinud ja see on päris loomulik, et ma siis jäin kõrvale. Ma olin hästi tuttav nende postide, ametkonna inimestega, kes ka ringhäälingu seotud oli, muuseas insener Laurmanniga ja teistega ja siis ma nende niideta kõnelusi ka nendest sain siis ette kutse, kui kaugel see asi neil oli ja olin ka siis asja kursis sellest jaama tellimisest ja nii edasi võib olla üks põhjus oli ka selles, et mind ei kutsutud, kasvõi asjatundjad nägi nende küsimuste arutamisel juurises väärilised huvid olid ühenduses. Nimelt nagu ma aru sain, hiljemalt oli seal võistlus need mitmesuguse firmade vahel ja lõppude lõpuks sai siis selle tellimise enda pääsetele functioni firma, tolleaegne esite Tartu telefonivabriku kõva, kes pärast oli üks osaühisus ringhääling asutajaid noaga juba 26. aasta lõpupoole nähtavasti, kuna neil seal tehnilisi jõudusid, kes oleks asja kursis, on enam-vähem põhjalikult see asja tulnud ei olnud. No siis aga juba mind kutsuma kõigepealt esinema sinna mikrofoni ette, siis algasin oma raadiovestluste seeriat, mis terve rida aastaid läbi kestis iga esmaspäeval. Ja siis hakkas juba sisemiste vastuolude tõttu ringhäälingu juhatuses endas häälet tõusma, et terves juhatusjadele sele asutus ei ole ühtegi spetsialisti, kes tehnilise ala eest oleks huvitatud olnud. Ja siis tulidki peale mitme peakoosolekul üles tõstetud harutluse juhatuse vahetus ette ja sel kombel sattusin ma siis osa öös ringhäälingu juhatusse, see oli juba 1000 927. aasta teise poole siis lõpupoole ja sellest ajast saadik olen ma vahetpidamata olnud need Eesti ringhäälingus jõutud. Osalises ringhäälingus olin ma tehniline juhataja kohakaasluse alusel, sest et ma olin tegigi seal sõjaväes ja erilise lubavat, ütlesin siis seal ka tehnilise juhatajana ja sel kombel siis nii kaua, kuni ringhäälinguosalises ringhäälingu kontsessioonilepingu lõppemiseni olin ma seotud osalisi ringhäälinguga. Võite lühidalt iseloomustada ka teisi osalisuse tegelasi. Aktiivsemad olid seal veel näiteks ühelt poolt kapsi ja teiselt poolt. Tamm need on ühe ja selle sama asja, kaks vastupidist poolsust. Ühelt poolt küljest on rahamees kapsi ja sellega kaasas Kavil Tartu telefonivabriku omanik kõva. Ja siis oli seal veel üks seim, pärast oli ka see, et juhatuse koosseisus need olid kõik rahamehed, kellel ainukene huvi oli ringhäälingust nüüd kasu saada, materiaalset kasu. Need pikkamisi langesid ära juhatusest ja asendasid jälle teistsugusega aenamastel digikapitalistide klassi esindajaid. Aga Aleksander Tamm oli puhtal kujul rahvamees Kaljo juba võrdlemisi suure populaarsuse omandanud, ammugi enne ringhäälingut esinedes kõnen teatega igasugustel rahvelduslikutel pidupäevadel ja kokkutulekutel. Ja sellepärast oli tema üks neist enerilisemaid ja edukamaid ringhäälingu idee propageerijaid. Kuna temal kapitali ei olnud Ringhäälingu aktsiate muretsemiseks, siis töötas ta esialgu seal palgalisena ja pärast vist oli tal ka minimaalne arv aktsiaid, mis vajalik oli selleks, et juhatuse liikmena tegutseda. Aga igatahes see rahaline külg tamme juures ei mänginud kunagi mingisugust osa, tema olija jäid eeliseks võitlejaks ja niisugusena taga lahkus ringhäälingus ta niisugusendaga suri. Kuidas teie omakapitali kokku saite, Osariisesse astumisel? Tavaliselt palgalisele inimesel rahaline küsimus, muidugi väga kitsast kapitali mul mingisuguseid ei olnud. Ja kui see kildkond Ringhäälingu osa koostest, kes tahtsivad nüüd värsket verd nähe juhatuses tahtsid mind sinna sisse viia juhatuse sisejoonis mõnusil lihtsalt võimatu minna, sest mul ei olnud selleks aktsiaid, ma esinesin küll ainult kui ringhäälingu kuulajale ja, ja siis nüüd tehniliselt küsimusest huvitatud isikuna. Siis tuli niimoodi välja, et kirjutati seal selleks järgmiseks peaaegu lõpuks minu nime peale. Nii palju aktsiaid anti mulle Niirduv võlana, et ma saaksin siis seda kohta vastu võtta, kui valimised läbi läheks pärast muidugi oma pikkamisi tasusin neil aktsiate hinnad ära, nii et ma siis sain ikka täisealiseks osanikuks lähisõidus liseks. Aga alguses olin ma küll lihtsalt ainult Aktiivse kapitaliga seal esinenud. Ometi osaühisuse tegevusega ei olnud rahvas rahul, ei olnud ka ajakirjandus. Raoul. Võite lühidalt öelda, milles need peamised vead olid. Esimene etapp oli see väikene teleFungini saate, mis ajutiselt ülesse seada teepostivalitsuse raadiotelegraafi jaama, Koplisse. See oli juba loomulik, et selle jaamaga ei oleks kuidagimoodi saanud. Ta kinnide kuulajaskonna nõudis, ta oli väiksevõimeline ja asupaik ei olnud päris sobigeda ulatuses, oli väga väikene, nii et suurem osa Eestimaast kuulnudki üldse ajama. Ja kui siis hakkasid protestihääled tõusma, on ajakirjanduses ja igasugusel avalikul väljaastumistel siis oli osalises ringhäälingus sunnitud suurendama saatejaama võimet. Kuulajaskonna arv oli ka juba niisugune, et oli, neil oli õigus nõudlas keskmiselt tol korral oli ikkagi kuulajaskonna arv 14000 ümber ja selle ümbedaga kõikus jäiga, peaaegu kuni osaühisuse tegevuse lõpuni. Nende selle arvu piiridesse. Sellele kuulajaskonnale oli õigus nõuda parema kuulduvusega saatejaam ja sellepärast ei tekigi saate, millesse Lasnamäele. See oli muidugi teada nii peal, nii palju kui minu tehnika, meie seisukoht seda ette võis näha. Ei olnud kõige sobivam lahendus, sellepärast et paepind, mis üleval Lasnamäel on, ei soodusta elektroelektromagnetiliste lanti levitamist. Aga jaama ehitajat, Nõukogude Liidu tehnikud, seletasid, et seda küsimust saab lahendada vastukaalu abil, nimelt kunstilise reflekteeriva traadist show sõrestiku abil, mida tõmmatakse postide peale. See metalli laialdaselt kasutatud raadiotelegraafi siis juba ammugi. Kuid pärast osutus siiski ta ei andnud küllaldaselt tulemusi ja raadiosaatejaama kuuldavus ikkagi jättis palju soovida. See oli muidugi üks põhjus, mis tekitas palju Paksu verd ringhäälingu vasta osalises ringhäälingu vastu ja teiselt poolt küljest saatekava oli võrdlemisi kehv, kuna sellel kilpkonnal, kes moodustas osaühisus Raadio Ringhäälingu tuuma, olid eeskätt muidugi raha ja kasuhuvid olid silmus. Sellepärast siis ka pütti nii vähe kulutada. Kui võimalik oli nii hästi, sade ausad ja maitse peale teiselt poolt küljest ütles, võib ka siiski ütelda, et saatejaam paigutust Tallinnast väga kaugele kus ta võib-olla paremini kuulda polnud, rohkem maa keskel oli juba selle tõttu raske, et üldine telefoniülekandevõrk, mille kaudu oleks olnud saatekavas saata, ei olnud välja arenenud wild. Tol ajajärgul. Ja uue liini ehitamine oleks käinud üle jõu sellel osalises ringhäälingu, sest 100 kilomeetri pikkune telefoni linn paskjuhtmete käitaks, tuld läinud niisama palju kui palju rohkem maksma kui nüüd terve saatejaam ja sellepärast tuli paratamatult sellega. See oli muidugi ka siis üheks põhjuseks, mis pärast rahulolematus osaühisus Raadio Ringhäälingu töö vasta tõusis pärast, et kõik need abinõud mida, millega püüti kuuldavus parandada sel teel, et saatejaamu võime, tõsteti kohe suuremaks. Neid ei andnud tulemusi ka puhttehnilisel põhjusel, sellepärast et et sellel lainepikkusel ja niisuguse antenniga nagu saatejaam töötas, tekib õhtu peale päikse loojaminekut enne minut Fedigin piirkond, umbes nii 150 kilomeetri kaugusel ja seal ei aita ka saatejaamavõime tõstmine mitte midagi. Niisiis, esimesest juulist 1934 ringhääling riigistati võite öelda, milliseid positiivseid momente see endaga kaasa tõi ja kuidas ringhäälinguga seotud inimesed seda sammu tervitasid. Mitte ainult ringhäälingu n. Mida inimesed vaid terve kuulajaskond tervitas seda sammu sellepärast et seal langes otsekohe kõige tähtsam faktor, mis oli selle asja liigutajaks osalises ringhäälingu nimelt kasu saamise küsimus ringi ei aja kasu taga riik ja sellepärast ka oli siis tõenäoline, et, et kõik see raha, mis kuulajaskond maksab, läheb ringhäälingu enda sisse uuesti tagasi. Ja sellepärast siis ka muidugi usaldus uue ettevõttet vast rahva seas tõusis väga tugevasti ja seda usaldust osalises ringhääling ei peta, sellepärast et kõik tulud, mis lõppude lõpuks juba üle miljoni krooni aastas tõusevad Sebset kuuleskonda arv tõusis juba tühista 40. aasta lõpuni ligi või üle 100000 kuul ja oli juba üle miljoni krooni, oli tulnud kõik seik. Tulud, mis oli, läks täiel määral tehnilise sisseseade täiendamiseks, uue saatejaama ehitamiseks, uue raadiohoone ehitamiseks ja ühtlasi aga tõsteti saatekava peale tehtud kulude arvu tunduvalt suuremaks, nii hästi honorari kui ka saatekava enda sisu järele. Saatekava kestvus tõusis palju suuremaks, siis sai väga suurel määral täiendatud grammofoniplaatide tagavarasid. Näituseks oli meil kokkulepe suuremate plaatide valmistavate firmadega, kes kõik uued plaadid meile saatnud. Ja pealegi saadid meile plaadid, mida ei olnud isegi kunagi ennem proovitud nii-ütelda ilma kahinat absoluutselt ilma Kainata. Selle tõttu tuli meil sõlmida leping ka veel nende kramphony firmadega nii-öelda autoriõiguse seaduse alusel. Need lõppude lõpuks tuli meile ka teatud osamaks, aga see ei olnudki nii väga rõhusumma võrreldes selle eelistada, mida me saime uute ja värskete plaatide saamisega. Kuidas oli ringhäälingu algpäevil honorari maksmisega ja mil moel see käis? Koloraid olid suhteliselt väiksed, nii palju, kui ma mäletan, oli osalises ringhäälingus vist seal oli maksimaalne tasu, mida maksti esimese järgu kunstnikud olid vist 10 krooni piirides, aga teisel tunduvalt väiksem. Ja honorari maksta tavaliselt nii nagu seepärast ka juba riigi ringhäälinguajal jäi kehtima otsekohe peale esinemise. Vastav summa oli juba pandud ümbriku sisse ja siis võis kunstnik teda kohe kätte saada peale selle kui esinemine. Seda orkestrit oli ka üks niisugune kunstimaailma proletariaadi, kes. Peost suhu elasevad ja sellepärast muidugi haarasid igast võimalusest kinni rohkem teenida ja Ringhäälingu palgad olid keskmiselt 15 kuni 20 protsenti kõrgemad, kui diaatrisse õige kusagil mujal meil olid, muidu vedas, sõbralikud vahekorrad olid Estonia teatri juhatusega, sest me olime seal allüürnikud ja Omalt poolt toetasime väga tugevate summadega teatri. Aga iga kord kevadine orkestri palkamine oli, siis oli meil ikkagi väikesed omavahelised, nii takulepped, kus siis teatri juhatas, ütles meile, et kuulge, ärge meilgi seda, mis ta meelitage ja ja meie omalt poolt ütlesin, tead, me tahaks seda meest, kes teil seal mängib, jällegist ei ole, annaksite meile üle ja üks väga hea tööjõud, keda jälle ringhäälingu süle meelitasime, see oli Eesti kooperatiivide keskühisusest pearaamatupidaja Savinkis pärast meil riigiringhäälingusse jäi majanduse juhataja, eks see oli ka üks nihukesest raamatupidamise fenomenist. Ligi tosin aastaid olitide tuttav säiliks Moriga ja vähemalt pool aega sellest töötasite nii-öelda kolleegidena. Mida te võite öelda selle seniajani kõige kuulsama Eesti raadioreporteri kohta. Ma võin päris puhtast südamest öelda, et sobivamat inimest teadustaja koha peale kui Felix Moor ei ole ma siia maale kohanud ja peab ütlema, et kõik need teised teadvustatis siiamaani mikrofoni esineda püüdnud moori jäljendada niimoodi et neitsiks Feliks Holm, kes temaga paralleelselt töötas, omandas mitanud moori kõneviisi vaid ka tema hääletooni ja vähem mooritud tund ja inimesed ja ringhäälingu vähem kui Eestis anud iialgi vahet, kummas rääkis, kas võiks olla. Ja seda joont umbes, olen ma ka praeguste raadioringhäälingu teadvustate juures kuulnud. Tema oli äärmiselt intelligentne inimene ja laialise silmaringidega ja andekas igatpidi andekas mees. Ja Peab ütlema, et Ringhäälingu edule saatekava edule on igatahes tema väga palju kaasa aidanud. Kahjuks aga oli temal üks nõrkus mis kunstlik tikkude ringkondades sageli ette tuleb ja selle nõrkuse all kannatas mitte ainult tema ise, vaid ka ringhääling. Ja see nõrkus, mis sassis õieti üleliigsest alkoholi tarvitamisest rikkus väga palju tema tema tööd, nii et ükskord ütles pahameelega Jaan Rummo kui jällegi oli tekkinud suur pahandusse, sellepärast ütles, et et see Felix on nagu hea piimalehm, mis jala kommunud üksiku ümber lööb. Kütti pärivus Oditamale alkohoolik juua isa kaudu, isa oli tal väga tugeval kohulika ja ta oli väga nõrga iseloomuga ja tema äärmine populaarsus oli üheks põhjuseks, mikspärast haarati, libastas, juhtus tal vajadus minema kusagilt Alt Estonia valgest saalist või puhvetist läbi, siis olid seal alati kümned inimesed, kes seda kutsuvad ikka. Feliks, tule siia, tule sinna, pelgalt võtaks klaasikene ja Felix võttis selle klaasikese ja ja sellist oli siis juba küllalt, et pärast libastuda. Selle halva asja pärast tuli minul seitse korda teda vallandada, ringhäälingust ja seitse korda jälle tagasi võtta, sest tema kohale tõepoolest ei olnud, olgugi siiamaale on kehtiv niisugune arvamine, et inimene asendamatuid inimesi ei ole, kuid siiski peab selles suhtes mõningad eraldisi tegema, on teiste inimesi, keda Raskonnas rääkid leida. Muidugi tema, tema nõrkuse pärast oli sageli ka saatekavas väga mitmesuguseid äparklasid tuli välja Ta numbreid ja väljakuulutatud kavadest teha muudatusi ja ja see muidugi oli ringhäälingutegevusele väga suureks raskuseks. Mul meeles veel üks juhus, mis eriti nii-ütelda halva mulje jättis. Narvas oli Gustav Adolfi ausamba avamine ja Moor läks terve brigaadiga sinna ja tema määrati sinna briga saadi juhatajaks vanemaks, sinna tehnikutega Jäneda abilistega. Ja kui siis avamise protseduur hakkas. Ma Tallinnas kuulasin peades 60 oli niivõrd joobunud, et, et ta ei saanud kolme sõna välja, rääkida korralikult. No see oli siis hirmus skandaal peale sellele küsimusele isegi valitsusel ja arutluse all ja mina sain sellist märkuse ja nii edasi. Siis pidime teda pea siis nii lõplikult ringhäälingust vallandama. Aga ka see vallandamine oli ainult ajutine. Ta tuli järgmisel päeval sinna juurija, pisarad silmis, ütles, et mina ei saa sinna mitte midagi parata, see on minule juba loomupärane puudus, millest mina üle ei saa, et mu iseloomu nõrkus on niivõrd tugev, et ta vallata saame. Saatsime temaga ravimisele, kuid sellest ei olnud suurt midagi abi. Nüüd tuletaksin üheskoos meelde, kuidas tehti raadiosaateid 30 aastat tagasi. Magnetofoni teatavasti siis ei tuntud. Kõik läks otse-eetrisse. Et kõik need kõnede ja muusika registreerimise aparaadid, mis tol korral üldse mitte ainult meil, vaid terves Euroopas kasutas kasutusel olivad piisavalt harilikult kolme tüübiga, üks oli vahaplaatide peale kirjutamise meetod. No see oli niivõrd raskepärane, olgugi ta kõige kõrgema kvaliteediga oli. Et sarnase muretsemist ei olnud võti juttu sellepärast, et neid vaha plaadid pidid saama spetsiaalseid termostaat piss teatava temperatuuri juures hoidnud ja siis oli võimalik vaheplaadi on kaks kuni kolm korda mängida, siis ta muutus kõlbmatuks. Siis veel üks meetrit, mis paljudes Ringhäälingute soli tarvitsema, see oli valguse kiirega üles kirjutama, nii nagu filmilindi peal, see oli ka võrdlemisi keeruline aparatuur, sinodi silmutamise masinaid ja kõik niisugused kaela jäi siis võimalus kasutada seda lakkplaatidega süsteemi, nagu ma juba ütlesin, oli võimalik lakk plaadi peale, mille töötamise kestvus oli umbes üks viis minutit. Oli kirjutada pikema kestusi, kõnesid ülesse, siis kirjutati topeltplaatidega aparaadi peal. Eelmise plaadi lõpp ja järgmise plaadi alguses võeti korraga kahe plaadi peale ja pärast mahamängimisel jälle niukse kahe kettaga ja sünkroniseeritud aparaadi peal võis üle kanda ka kõne Ühe plaadi pealt teise peale, ilma et see kuulajaskonnale oleks arusaadav olnud. Meie kasutasime meetodi sarnasel juhtimisel, kui saatekavasse sisse võetud ettekanne või kõne mingisugusel põhjusel ei võinud toimuda, kas sel teel, et see elekter pidi ära sõitma või nii edasi, siis me võtsime tema kõneplaadi peale ülesse ja andsime edasi, nii nagu seda praegust päris nii reeglipäraselt tehakse. Aga reportaaži tuli, edasiandmine toimus eranditult otseselt koheselt. Viimasel lõpul kasutasime siis ka enne magnetofonilt saamist juba natuke laiemal ulatuses lakk plaadi pealevõtmise, kas oli väga tülikas ja sellepärast sai teda rakendatud tööd ainult siis, kui see möödapääsmatu vältimatu oli. Nüüd esimesed magnetofonid ilmusid peale pärini, olümpia lagunemist ja seal oli teil kõik reportaažid, võti plastmassist plaatide peale. Nüüd erilised niuksed, pehmed roosakat värvi, plastmassid mis samasuguste käsitlemisega olin nagu lakk, plaaditi ja kõik olümpiaadi reportaažid tehti nende plaatide peale. Siis oli juba seep. Magnetofon oli väljatöötamisel, kuid ei olnud Vils valmistamist. Mis need esimesed magnetofonid, mida juba tööstusvälja lasi, oli Kavil väikse seeriana Berliini ringhäälingus oli minul isiklikult rahvusvahelisel konverentsil tuntud kuulus ja väga nimekas akustika doktofon Braun meil väga sümpaatne ja kena inimene. Ja sellepärast siis iga kord, kui mul temaga kokkupuutumise oli, oli muidu väga pikad ja huvitavad jutuajamised, kus ta väga paljud väga kasuliku näpunäiteid mulle andis, eriti kui meie uue ringhäälingu hoone projekti tegime, siis oli suurema osa neist kasvatatud näpunäitest, ütleme, pärast ära kasutas, ma olin just tema poolt antud. Ja muuseas nägin ma esimest korda magnetofoni, tema juures oli 36. aasta teise poole peal. Ja ma olin muidugi väga huvitatud sellest, küsisin, kus magnetofoni oleks võimalik saada diaat, eestlast hakkab laskma väljaost alles tuleva aastaaeg on süleantud, aga meile tehti esimene prooviseeria ja mõtlesin, et kas kuidagimoodi võimalik saada. Ta ütles, et teate mis, meil on praegu üks uus tellimine tellimisel just nimelt vist 15 või 16 aparaadi, ma panin kaks aparaadi juurijanit, saate kaks apartsat omale. Maksame sellesamase hinna, mida Saksa ringhääling maksis ja kuidas ta seda asja nii omavahel, seda ma muidugi ei tea. Aga siis teised neli magnetofoni, mida me juba hiljemalt saime, seda me saime juba Aegi firma kaudu. Nendest oli siis stuudiosse olides seadud kakk tükki. Kaks tükki oli Tartus siis selle suure hõbehalli pääl, see oli esimene reportaaž auto, mis Balti riikides spetsiaalselt selleks otstarbeks sai, ehitad, Medelisime ameeriklast ainult Chazii, selle internatsionaal autobussis asi, aga kuna meil Eestis ei olnud selle karosrii ehitamise töö kodasi, siis tellisime Soomest ja sellepärast saatsime meie selle sotsi Soome ja Soomes ehitati siis meie joonisti ja andmete järele see kere peale siin juba seadsime sisse aparatuuri, seal seisis kaks magnetofoni, siis olid kaks lakk plaadilõikamisaparaadi, mida me pärast siis juba välja viskasime, siis oli seal võimenduse seadet ja võimendajad reportaažid üleandmiseks ühesõnaga varustust täielikult, nii nagu üks moodne korralik reportaaže, auto peab olema reportaaž autoga, siis sai Eesti risti ja põiki läbisõidetud isegi nende pisikeste laevadega, mis tol korral Hiiu, Saaremaa ja Mandermaavgel liikisivad, sai isegi sõidetud sele hõbehalliga Saaremaale reportaažid ja tegemiseks. Ja nüüd see oli määratu suur panus meie saatekava rikastamiseks. Siis kui Eesti ringhääling Paari sõnaga, tuletage meelde, kuidas toimusid juuni sündmused ringhäälingus, kuidas nad ennast tunda andsid. Mul on sellest juuni sündmustest meeles. Üks tähtis moment oli siis, kui siin võidu väljakul tol korral nimetati, Vabaduse platsil oli esimene miiting. Selle kohta olid meil teatud teated, et miidingi ülekanne on vajalik ja sellepärast olid meil õigel ajal olid need aparaadid sinna üles seatud. Hõbehall oli seal. Ja siis selle mindigi magnetofonirullid nyt viidi pärast ära kusagile Toompeale ja ma ei tea, testis, missugune nende saatus on, kelle kätte nad jäävad. Esialgu muidugi meeleolu ringhäälingus oli nagu alati niukse järsu pöörde kohal. Pool oli kaunis, nii ebamäärane. Valitsuse organid olid ise peatad, sellepärast et kui minagi pöörasin valitsuse poole propaganda valitsuse poole, kellele meeldin, kaotas moraalselt allusime, kriisime, kui ta oli või mismoodi peab siis ringhäälingupersonalist ylesse üleval pidama, kui neitsiks tuleks, et ülevõtmine. Ja ma ei saanud selle kohta hoiti mitte mingisugust kindlat vastast, sest neil ei olnud oma kindlat seisukohta. Aga mul on väga selgesti meeles see ülevõtmise moment, kui ringhäälingusse tulivad sisse. Muuseas ka praegune rahvamajanduse nõukogu esimees, seltsimees Vladimir oli selles grupis tulivad sinna sisse ja ütlesid, et vot, et võtame ringhäälingu üliminul. Muidugi. Oli esimene küsimus, see access teid volitas selleks, sellepärast et mina olin vastutaja terve ringhäälingu eest ja ma ei saanud ju igale esimesele uksest sissetulijad ilma pikema jututa ringhäälingu teile anda, olgugi et ma neid tegelasi seal tundsin ja ma teadsin, juba olukord niimoodi oli, aga mul oli ka teada, et kodanise valitsuse seisukoht oli juba niivõrd kõikuv, et nad ise ei tea, mis teha, siis jäi tervesse vastutus minu peale ja tol korral jäi mul ainult seda küsimust otsustada nüüd selle revolutsiooni kasuks. Ja esimene nõue, mis neil sisseastujaid oli, pange kõik jaamad seisma ja lõpetage ülekanded, ah et ei saaks ringhäälingu kaudu välja saata mingisuguseid arendavaid teated ja peeti nii kaua peab ringhäälingutöö veel hakanud olema, kuni riigikogu istung on lõppenud. Ma õppisin piks pärast trahvases mitte ärevust tekitada, mõtle, aga kui te rahva seas ärevust ei taha, tekitad siis siia vale samm, kui te panete ringhäälingujaamad seisma. Mina omalt poolt paneksin teile niisuguse ettepaneku, laskeringhääling töötab täpselt edasi, nii kaua kava jälle välja on kuulutatud ja keegi ei teagi midagi oodata, üllatavad. Ja sel momendil, kui tuleb sisuse vajadustele teadaannet ja siis lüli, keda selle kava veel üle. Esialgu muidugi arvati, et minu ettepanek on mingisugune kaval või mingisugune vigur ettepanek ja suhtuti sellesse küsimusse nagu natukene sõjakalt, aga siis leidus selles grupis inimesi, sa ütlesid, et ei, seal päris õige. Ja siis pandi iga mikrofoni juurde, igasse stuudiosse pandi üks mees vaatama valvama, sinna saaks ringelnud kaudu midagi välja saata. Ma ütlen, et seal on ka üks üleliigne ettevaatusabinõu, sest meil on kontrollbasseini, kus Te kuulete koemis, Ringhääling annab, sest kõik terve saade ja selle kontrolli koha peal, kus dispetšer oli niimoodi see seal on kohe kuulda. No igal juhtumisel toimitigi niimoodi. Nii et õhtul siis oli võistu kuskil kuu aega peale selle või kella seisma, kui siis tolleaegne valitsus ja pärast linnavalitsuse juht doktor Vares tuli siis selle deklaratsiooniga tuli sinna ja läks see asi ilma ärevuseta. Siis määrati kõigepealt sõdimise Uusman sinna nii-ütelda, konsultandiks stama, konsultandina figureeris ka nii kaua, kuni ametlikult ringhäälingu üleviimine Nõukogude Liidu süsteemi toimus. Nii et oluliselt ei muutu mitte midagi, kõik koha peale, aga siis liidust tulid veel konsultandid sinna, nii hästi tehnilised kui ka saate kavalised ja nende järelvalve siis toimus see saate edasi. Aga muidugi ühes selle liitmisega Liidu ringhäälingu süsteemi muutusi, võttgaa, teised suhted natsiks otsekohe suurendad orkestrit väga tugevasti, siis üksikuid toimetuse gruppisi täiendati personaliga ja need esialgu oli selles ruumides elevus tunduvalt palju suurem, seepärast liikus palju rohkem inimesi, kui see enne seda oli. Ja muidugi saatekava pikkus läks kohe tunduvalt suuremaks, siis venekeelsete saadete osa meie saate, kas meil juba ka riigi ringhäälingus oli, Vene keele saadeti, oli välja eraldatud teada tasa juba 39.-st aastast saadik see osaleks ta tunduvalt pikemaks ja pärast sel juhtumisel olid krediidiküsimustele lahendamine, oli siiski veel, olgugi et need kaunis avarad olid ka riigiringhääling seal oli juba pärast liidu perioodil olid muidugi veel lihtsamalt lahendatud lahendada. Nii et nähtavasti siis valitsus ja valitsusorganid börsid erilise tähelepanuringhäälingu peale kui juba poliitilise teguri peale, seepärast et poliitilise tegurina ringhääling kodanises elus mängis suhteliselt palju palju väiksemat osa, kui ta praegust mängib. Sest tol korral oli ta pea asemel kultuuriline tegur. Aga nüüd muidugi, poliitiline osa Ringhäälingutegevuses võttis juba tähtsama kaalu. Kas teile kodanlikus Eestis anti ka mingeid juhtnööre, kuidas ringhäälingu juhtida, või jäi see puhtalt teie otsustada? Mina isiklikult juhtisin peamajapidamist ja tehnilist ala seal olenematta eelne ja vastuvaidlemata peremees. Mis puutub aga saatekavasse, siis oli saatekava toimetamine toimus niimoodi meie toimetajate poolt koostati saatekava nii umbes nädala ja kahe peale ette ja siis vaatas seda läbi saatekava komiteed. Tülist siis paari sõnaga tutvustage tüli omadusi. Kuidas võis teda võrrelda teiste Euroopa Ringhäälingujaamadega? Türi saatejaama projekteerimisel asusime meie väga niisuguse õidi loogiliselt põhjendatud seisukohale. Harilikult esitatakse keradi jaamate firmade poolt eitamise kompleksselt kõik Niilda mikrofonist kuni antenni. Aga oli võimalik ka osade kaupa tellida. Niuksed komplekssed. Ehitamised on harilikult kole kallid, sest seal võetakse kõiksugused kõrvalised kulude arvel ja nii edasi ja selle pärast läksime algusest kahes selles suunas välja, et me katsume võimalikult väikse raha eest kõige paremaid seadeldisi saada. Ja sellepärast siis tuli ka niimoodi saatejaama aparatuuri termiliselt sai tellitud Markooni käest. See on üks maailmafirmasid, kes väga kõrgekvaliteedilise saatjad teinud ja sellepärast võis kindel olla, katse saata saab olema ja peab ütlema, et inglased sellesse küsimusse suhtlused väga heatahtlikult ja kõik rikked ja puudused ja mis jaamade juures avalikuks tulid, need kõrvaldasid ilma vastuvaidlemata ilma pikema jututa kohe. Aga siis meil osutas sel kombel sisanud see tervesse saatja on väga omapärases kokku lapitud antenni tellisin meie Ameerikast ja see oli teatud mõttes kahjuks riskantne samm siis Euroopas ühtegi sarnast antenni meil ei olnud, maksis 130000 kroonise antenn, aga lõppude lõpuks oli see üks haruldase omaduste Kanten ja sellega lahendasime otsekohe neid kuuldavus küsimustena. Pikk ta oli. See oli 197 meetrit, oli pikk, ta on sama pikku, praegune televiisori, televisiooni antenn. Aga ta oli oma konstruktsioonid hoopis teistsugune, televisiooni antenn on maa peale heidud, aga meil oli ta ise Laatrite berne, terve antenn omas pikkuses, moodustas enesest kiirgava süsteemi, mingisuguseid taati, temal enam ei olnud terve antenni ise ja see oli niinimetatud poole laine antenn ja selle tõttu siis ta kattis Tseebeedingi, viskas selle Fedina piirkonna hoopis kaugele, mis Tallinna Lasnamäe jaama juures oli hävitavaks, mis puutub nüüd teisse saatma ja ma ausalt, sest seal oli ka niimoodi, et need olid mitmesugustest vabrikutest ja tehasest tellitud näiteks elavhõbedaavaldaja oli Bron poweri, Šveitsi aparaat, kõik masinad küttemasinat ja siis lisapingemasinad, need olid rootsi asiaat sisse. Jõujaam diiseljõuna oli Saksamaalt tellitud Aegi generaatoreid ja manni diiselosa tegime me siin kodumaal ise nätsiks. Saate lampide jahutusseadme sai heitud sind Krulli juures Krulli vabrikus, meie enda arvestuste jälle. Nii et kui lõppude lõpuks see jaama avamine oli, siis tuli tänu avaldada mitte ainult ühele firmale, vaid tervele reale firmale, kes Antsivad Omalt poolt ühte või teist jama heaks kordaminekuks kaasa. Ja peab ütlema, et see jaam töötas, töötas tõesti hästi. Euroopa saatejaamade hulgas oli ta üks paremini kuulda vaid üle terve Euroopa oma. Isiklikult kuulsin teda terves reas Euroopa linnades Prahas. Siis Berliinis, Berliinis kostis ta peaaegu niisama nagu kohalik ja Pariisis Brüsselis, et välismaalt lõpmata palju meile kirjasse sisse. Jällegi, nii kummaline kui see, kui see ka ei ole, oli kurioosum selleks põhjuseks. Riigi ringhääling hakkasid ka neljapäeval andma lühikesed teated esperanto keeles ja tõmbas sellega kaasa raadio kuulajaid, kes ka esperanto keele harrastajad olid. Ja entusiastid on harilikult kõige täpsemad, kõige korralikumad kirjavahetuse pidajad. Ja sellepärast siis tuli välja, et peaasendisse spirantistide kaudu nende entusiastide aulus saime teada, et sealt, kus me ei osanudki oodata, väga palju tuli Tšehhoslovakkias tantsis kirjasi siis isegi üksikud kirjad tulid Kanadast ja aga see oli muidugi täiesti juhuslik kuuldavus, sest streigi pärast Kullust niukses pikamaa peal ei saanud, aga see kõik näitas siiski, et terve Türi saatejaama komplekt ja aparatuur oli väga hästi kombineeritud. Et need tehnilised tulemused olid väga head, ainukene asi, mille vastu brüsseli, lainepikkuse kontrolljaam, natukene nii pahane oli veel see, et Laine stabiilsus oli kõige-kõige muude kõrge väärtusliste omaduste juures oli mõnes asjas natukene, mitte küllalt täppis, aga selle vea kõrvaldada inglast otsekohe peale esimese pretensiooni avaldamise ära ja siis pärast töötas saatejaam väga stabiilselt. Võite lisada selle kohta, mida ütlesid nõukogude insenerid, kui 1940-l aastal Türi raadiojaam liideti Nõukogude Liidu Ringhäälinguvõrku. Otsekohe peale vabariigi liitmist Nõukogude Liiduga hakkasid siia ilmuma ekskursioonid neid tuli väga palju neid ekskursiooni igasugustelt aladelt, spetsialiste, teadusemehi, siis konstruktorisi, sellest Kominterni kombinaadist raadiojaamas ehitusi tuli seal mitu ekskursiooni, materjalid, kõik väga huvitatud ja üllatatud selle jaama kõrgest kvaliteedist. Ja siis muidugi. Mõnes mõttes natukene kummalisi mõtteavaldusi, sest meil oli tema, see jaam oli ehitatud ja väga avarana õhukülaline suurena aga nõukogude liidus nähtavasti selle arenemise perioodi esimesel järgul, kui kõik asjad nii kitsad olid, olid need ruumide suhteliselt väga piiratud. Minul oli juhus näha Moskva külje all olevat seal suurt 1000 kilovatist saatejaama. Ja siis esimene asi, mis nii masendavalt mõjus, oli see liik. Selle määratu võimsuse peal olid need ruumid liiga kitsad ja sellepärast on ka arusaadav, mis pärast need niisugune mulje jäi. Et nagu oleksid pilliga pillavalt truumida, üle ümber käidud. Aga mis puutub kvaliteedi kohta, siis sain ma selle kohta ainult kiitvaid arvamusi kuulda. Kui Eesti Ringhääling läks üle Nõukogude Liidu süsteemi siis võeti Eesti ringhäälingus kas see samane süsteem tarvitusele, nimelt nii nagu praegusedki Saksamaal on, et kõik saatejaamad kuuluvad posti, telegraafisüsteemi, Agas saatekava moodustavad saatekomiteed ja saatekava, komiteed või raadiokomiteed, nagu neil praegust nimetatakse, peavad maksma teatavate kindlate tariifide järele. Tunnitasu raadiojaama kasutamise eest ja seal oli, kui ma ei eksi, vist oli viis või kuus kategooriad, oli neid, mitte sihukeses saatejaamast. Ja kui me hakkasime nende saatejaamade tunnitasu kõigepealt sadema võimsusest ja Denipult tehnilisest kvaliteetidest, nendest koefitsiendist parameetritest ja kui me siis hakkasime neid parameetrit võrdlema, siis tuli välja, et meie, Türi saatejaam oli välja poolnetlassisi tähendab enamasti parameetrit paremad kui nende esimese klassi parameetrid. See näitab siis ka, et Türi saate oma kvaliteedi poolt oligi üks esmajärgulist jaamadest Euroopa saatejaamade hulgas. Me teame, et peale selle, kui võimule tuli Konstantin Pätsi valitsus kehtestati Eesti ajakirjanduses tsensuur. Kuidas oli aga ringhäälinguga? Lood ringhäälingus ei ole kunagi mingisuguseid tsensuuri olnud ja ei ole ka selle tõttu viik pahandusi mingist olnud, võib-olla sellepärast äkki gaasi tsensuuri sisse seatud, et ei olnud põhjust sisse seada. Seal olivad enam-vähem kõrge intelligentsuse tase ka inimesed, kes seal töötasid, seal mingisugust niisuguseid juhuslikke ja läbimata esinemised ei tulnud. Ja sellepärast tsensuuri suhtes ma ei mäleta, et kunagi oleks mingisuguseid etteheiteid olnud. Kuidas oli personaliga palju inimesi ringhäälingus töötas ja kuidas toimus nende komplekteerimine sinna? Personali arv tõusis muidugi vajadusega, algus oli seal, personali oli niivõrd vähe, et osalises ringhäälinguajal ei olnud muud rohkem palgalisi inimesi kui asjaajaja siis teadvustaja moor. Ja see oli kõik, koristaja vist oli ka veel seal ruumides sellel määral, kui ta modi ringhäälingu arenes, tuligi inimesi juurde. Ja sel ajajärgul kui osaühisus andis oma asjad üle riigiringhäälingule, siis võiks vast hinnata tervet personali umbes 30 inimese ümber. Peale selle orkester, sümfonietta koosseis 20 või 24 inimest. Nii et ringhäälingu 10 aastase juubeli puhul vist oli kokkuvõttes umbes üks, üle 80 ligi 90 inimest olid juba ringhäälingu koosseisus orkestri kaasa arvatud. Aga varsti peale selle tõsteti veel orkestri koosseisu, nii et sel ajal kui siis tulivad siin, kui, kui ringhäälingu liitmine toimus liidu Ringhäälingusüsteemiga siis oli juba orkester, oli midagi vist 60 või 70 inimest. Ja muidugi ka toimetajate koosseis Läks palju suuremaks, mitte küsisite, kuidas toimus ringhäälingus personali komplekteerimine. Siin peab muidugi vahet tegema neid osalises ringhäälingu ajajärku ja riigi ringhäälingu ajajärgu osalises ringhäälingu ajajärk, tuli kõigepealt tugev lahing maha pidada rahakoti omanikud ega sest et iga üleliigne inimene tähendas seal, tegid kulude tõusu. Ja mõnikord läks küsimus nii kõigi, nii teravaks. Paar korda oli, minul oligi küsimus ülesse kerkinud veel üldse käega lüüa selle asja veel sealt ära tulla, sellepärast et, et ei saanud kuidagimoodi enam läbi noaga, siis nähti, et ma järele ei andnud, jäin ma lõpeks poisike võitjaks. Kuna riigiringhääling algusest saadik töötas selle mõttega, et mitte kasu saada ringhäälingust, siis oli ikka rahavõimalustelt palju suuremad direktorile, et selles suhtes väga laialdased võimalused. Direktorile anti teatud piirid summade kulutamiseks ja tema võis oma äranägemise järele välja valida niukseid isikut, mis kõige rohkem sobivad töö jaoks. Et siis riigiteenistuses, olgugi, et küll nüüd juba ringhääling läks üle riigisüsteemi, aga tema kohta ei olnud kehtivat need määrused ja palganormid, mis riigiametnikud kohta olid ja sellepärast siis oli direktoril võimalik maksta ka kahele mehele, mis enam-vähem ühesugust tööd tegid ühele rohkem teisele, vähemal vastavalt tema teenete järele. Tavaliselt komplekteerisime mehi siis niimoodi, kui keegi leidis huviringhäälingutöö vasta ehk kui näiteks meie personali seest keegi paistis silma inimene, kes oma võimete poolest oleks võinud ringhäälingule kasulik olla siis sõitsid temale ettepanek, et vot, tulge meile proovi peale, meie ei anna teile mingisugust lubadust teedele kohtukohta soodustada, kohta anda. Aga vaadake ise järelekast ühelt poolt, kes teile meie töö meeldib ja teiselt poolt me siis otsustame selle jälle, kas oleks siis sobiv ka teid päriselt personali hulka võtta. Ja tavaliselt tantsivad niuksed katsed ikkagi võimaluse valida, valida kõige parimaid mehi välja. Muidugi teada. Meie palga normideni. Küsimus paksu verd terve rea teiste asutuse juures riigiasutuste juures, sest tulid niimoodi välja, et meie nagu oleksime ära meelitanud rahaga luu ei olnud sugugi muidugi niimoodi, et meid nüüd oleks ära meelitanud, aga kui tõesti inimene sobis võib-olla ringhäälingutöö veel rohkem, kui selle asemel, et istuda seal kusagil laua taga ja kirjutada paberis ümber, siis oli see ainult ringhäälingu kasuks ja see oli ainukene asi, ainuke motiiv, mida me silmas pidasime nats Ma võin. Ning see väga huvitav illustratsioon ja ette tuua küsimuse kuidasmoodi, me hankisime oma saatekava juhataja Hanno Kompuse ja siis lastes raadio juhataja Jaan Rummo. Mõlemad olime oma kindlate kohtade peal ja nähtavasti ka väga huvitatud oma elukutsest. Felix Moor, kes rummud hästi tundis ja juba ammugi rääkis mulle, et tema tahaks küll Rummot kangist saada, et see on üks haruldane mees, kes kooli asjadesse asja tunneb ja noorsookasvatust ja nii edasi, aga tema ei taha ära tulla? Ei, ma kutsusin Ciscurd Rummo enda juurde, tal oli ennem juba Moriga, olid seal teatud suhted, kirjutas seal lastenäidendit ja tõlkis neid ja nii edasi ja palusin ta oma juure, siis hakkasime juttu ajama. Ja ütlesin, et kuulge, väga huvitatud sellest, kas te ei tahaks ringhäälingule töö ringenemis töödelda, ta ütleb, et teate, ma olen elukutse poolest pedagoog ja mul on see elukutse nii südame ligi kasvanud, et te ei oska omale ette kujutada seda tundmust. Ja sa üleolevad ja hea meel, kui sa näed, kuidas inimene vormib vormi, kujuneb välja su käte all esimesest klassist peale kuni lõpuklassini, kus ma teiste väärtuslike kodanikena ellu saadab. Pann, siis temale niukse motiivi sellele vastandatakse. Kui paljudel klassis õpilasi oli? No mul on klassis 30 inimest, 35, ma ütlen, aga kui te tulite siia, hakkate sedasama tööd tegema, aga siis ei ole teil kuulajaskond, mitte enam 30 inimest, võib-olla 30000. Ta jäi natukene mõtlema ja lugu oli kevadel just, ja ma ütlesin, et kuulge, teil suved ju vaba aeg, tulge nalja pärast siia, et ma maksan teile siin ütleme 200 krooni, uus millegiks ei kohustu, ta mõtles natukene ja hea küll. No 200 krooni raha oli kõkke, mis teatud mõttes isegi meelitas, sellepärast et pedagoogide seas pole kunagi olnud kapitalistide ja ja see oli ikkagi teine palka juurde panna. Ja tulemus oli siis see, et sügise juba koolitunnid hakkavad peale ja Jaan rookeani istub endiselt sealt meie ringhäälingusse. Mina ei küsinud ka, kes, kuidas lugu oli, miks pärast ta siis ei lähe tagasi pärast siis juba omavahelisi kõnelusi, siis ma ütlesin, et küsin ta käest siis kui ta juba oli üle poole aasta juba ringhäälingust pidanud ja muidugi siis vastavalt ka palk oli juba tõstetud. Siis ütles, et jaa, et Teie sõnad läksid mul tõesti südamesse. 35 õpilase asemel 35000, see on ikkagi suur vahe ja sellepärast olen ma nende lastel õpilbus pühendanud. Ringhäälingu selle ringhäälingu Evele jäi ta kuni surmani. Hanno Kompus ega oli umbes taoline lugu, Hanno Kompus oli ju ooperite lavastaja Estonia teatris. Teatavasti Hanno Kompus oli elukutselt arhitekt. Aga Ta juba ammugi hakkas tegelema kunsti küsimustega, tuli ju võrdlemisi hästi, tunnustati aadrifikid, kunstikriitika ja nii edasi. Ja lõppude lõpuks sattus ka osaliselt oma abikaasa raeLolbri kaudu lähemasse kontakti teatriga tal üldse kontaktpütil ennem olemas vähemast nii-ütelda, perekondlike sidemetega ja raelaulgi oli ballettmeister seal. Ja tema satas Sis oopri juhatajaks. Ta oli paar aastat oli ooperilavastajat seal ja siis hakkasin mina teda täpselt samasuguse meetodiga nagu Jaan Rummo Karel teda meelitama ringhäälingus ja see õnnestus mul ka nyyd lõppude lõpuks sain ma omale väga. Kõrge intellekt intellekti tasemega ja haritud inimesi omale saatega juhatajaks.