Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused. Elujuhtumid, sisekõned, nei saaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Päikesepoissi kollasesse ajus peaaegu nähagi. Näen ainult naeruks avatud suud enda vastas. See on ainult punktiir, paberi pinna, konarliku käe värisemist tulenev katkeline joon millel vaat milline vedanud pliisor. Aga kuulen praegu selles öövaikuses, kuuled ja kuuled naeruvärelust. Seda pillikeelt tõus. Kuulen, kuidas see õrn ja pikuli elab suvises tolmus rukkiväljadel, kui ta tuleb läbipaista poole ülalt eletaval taeva taustalt. Ma näen pehme naeratuse kaardumist. Suunakade tuks vaid kurde silmaterade sälk alguse muutumist, kui ta pöörab oma pilgu sealt, kus tume kohiseb mett otsevalguse sõõri sätendavasse sügavikku ja lahustub selles purskas leegiduses. Nii et keha põle. Naine ütleb ta läbi väriseva minule langedes minu naine ja mina Mariaalikus kestuse sama lõhnadega, ela puudutustega, mis teevad imet. Mina vaevatud puusadega, mälestustega valust, seal, kus tume sügaviku sees. Mina ei oska vastata selles kuldses tolmus, selles pimestuses selles ära kadumises midagi muud, kui siit Vatmann paberi tagant sosistada vastu. Mees minu. Päikesepais. Kui telefon helises, tõstis naine pea Vatmanni kohalt ning kuulatas, kas kuulis ikka õigesti ja langetas siis pea uuesti paberi kohal, et joonistust uurida. Aga telefoni jätnud järele. Ja lõpuks naine otsustas ning tõstis toruharja, kuule. Kas sa oled üksi või on sul seal keegi? Mis? Kas sa saad rääkida, ma mõtlen, kas sul on seal keegi ega, ega see maganud. Pilti vaatan a- sedasama. Nojah. Ma tahan aru saada, mis ma teinud olen. Et see oleks õige pilt. See on tegelikult ainult eeltöö. Ma tahan selle. No ühesõnaga, ma teen selle põhjal maali. Ma mõtlesin, et äkki sa oled üksi, mõtlen, tunned end üksi? Ei ole aega. Mis seal pildi allkirjaks paned päikesepoiss või? Ei tea. On sellel tähtsust? Kadunud mees vist? Kadunud mees. Jaanika mis nutad või? Ei nuta. Ma ise ka ei tea. Tegelikult ma tean küll. Noor naine nutab ja teab ka, miks nutab. Pole ju elul väga vigagi. Ära pilka pilka. Kuule, kui sa mobiili pealt helistad, siis makstakse terve varanduse jäima. Mis sellest, see ei ole praegu üldse tähtis, on nii lõbus? Ma kuulen jah, nagu muusikat, mis te lasete vanu plaate või? No ja valuplaate sina, ah, ma küsisin juba? Ei, siin on lõbus, lõbus poisid oli minu pärast nagu arust ära, Sven pidi ühega käsipidi kokku minema, mind valinud timmist jaanituleks, mis Jaanika jaanituli, mõtle, milline sümboolikat. Jumal hoidku, jälle nutan, mis siin nutan. Me oleme üheealised, aga ma olen sinuga võrreldes nii lolli kuradi loll. Naine pani Vatmann paberi kaugemale. Tõmbas jahtunud teetassi lähemale, rüüpas jäi paberit silmitsema. Tal oli komme vaatamisel pea viltu panna ja veidi kõõrdi vaadata. Juuksed libisesid ta silmad ette ning ta pidi neid kohendama. Olen juulis häälega ja peaaegu vaata, mis kell on. Jaa, mulle ka külge niisugune jutumees, et nüüd otsitakse sõnajalaõit naise püksikummi tagant, jumal jumal küll, valetab täiesti täis, ma olen nii üksi. Ei olegi Jaalikat, mis jaanituld. Ei jõutud ju? Selles asi ongi, et ei ole juhtunud, et üldse ei juhtu midagi, miski ei muutu, kõik küll alati ühtemoodi kõikonil labane. Ega sa ei pahanda, kui ma midagi ära räägi? Noh, mis seekord siis ära rääkida on? See, et vaatame edasi, vean kihla, et ma eelistan ja küsida, et kas sul on seal täna keegi, et kui on, siis võidan mina ja kui ei ole, siis siis poisid. Jäärockis liigub su kehal tasases tuules kasvavat surinat kaldalt kui sa naer, säki melt räme ja kurisel naer mässib endasse ning kallab pehmesse üleluses kuhugi alla ja heidab lange, mis, mis on nagu vajuksin aeglaselt tuulekäsivarde toetusel pehmele asemele. Et enne on 1000 sõrmise Päikese puudutused riivavad mu põue ja panevad värisema juhted ning maabus selja vastas ka. Oma kehas hakkavad putukad liigutama ja ajad kõditavad musi, suuristades pinnast ja kitarr sinu kehalt kleepu külge varjama halastuse, mida häbeneda. Määratugi tuks. Ps ühedeni juhtagooga ülevalt alla õõnes tunne käib läbi Tšaika jälle jälle. Tunnen, kuidas tuule jahedus ringutab korraks liikmetel. Pehmeks raskeks Dinaks, muutudes korraga enam kaaludes peale jaapakis. Tibake vihiku üleslaotuse lindude juurde läbi pilvede vahel vabapäikeses siis ülev. Kas piinavalt siism ja piinavalt sea? Ega sa ei pahanda, kuule, ega sa ei pahanda? Ei pahanda. Sellepärast siis helistasidki või? Ei, ei helistanud ta nii tobe, täitsa naerma ajab. Ma tahtsin küsida, et kas sul on kevadised põllutööd juba lõpetatud, et kas sa viina, leiba ja liha pilgud tulle kebape küpsetad. Tead, sel aastal moes paned ulukilihale kadakamarja, viski marinaadi ja kanale jogurtimarinaadi. Ja et miks sa ei tulnud, kas sa tead, et kes jaanitulel ei tule, sellel kasvavad ohakad, totrad kasteheinas, kaera, Tullusti Tutri täis. Pissi oligi lühikesed linad. Sa oled nii imelikus meeleolus. Niisugune imelik ilm on ka kuu ja päike korraga taevas, ega see normaalne ei ole, kõik see valgus ja lõke ja suvel on seda tihti, aga sellel ajal jaanipäeval on ikka või? Minu meelest on. Tõesti täis? Aga muidu on tore võitja kel aastal läks õige imelikuks inimesed oleksid nagu haigeks jäänud või? Ma ei tea selle lärmi tõttu või? Me läksime läksid natuke eemale tavade olla, äkki linnud hävitasid sünge öö, tume mets, ma ei tea. Mis linnud päris öösel. Praegu ikka ma saan aru, hommik hakkab kätte jõudma või ma ei tea, mis lilutis olid. Ma ei tea, lõigemin, tunne linde. Ega ma ei sega sind. No mis ma pean selle peale ütlema, Jaanika tead, istuvad nagu pada kollad, grill festile, näägutavad oma välisvorst, aga jaaja pole ollagi, üks õgimide mörisemile. Üks ütles nii ilusti, et jaanituli olla Jaan elab, ei ole. Neis kelleski meis, saad aru. Seepärast oleme teda välja mõtelnud nagu päike, keda me ei pane tähele, kuigi ta paistab iga päev, aga meie kummardame välja mõeldud jaani, keda ei ole olemas. Kuigi peaksime kummardama elu, päikest, aga mitte kuuvalgust. Vatis ütles kuulus kirjalik või töötaliste ülikoolis ka. Mul läks selle peale nii kurvaks, nii ilusti rääkis, ma lausa armusid ära. Mulle meeldivad targad, need teised vaguvad õltsi üldse, aga tema räägib, nagu poleks java tema asigi. Või nii, tegelikult ka päris kyla poiss muidugi ikka. Koju esimeselt kohiseb tasane, korteiseb kõrvades. Aga ei näe. Naguniipäikeses jaa, Rockisukeaal põle, jooksevad üle selja ja õlgade uskatkult. Tule jumal. Kui sa tuled mulle, siis oleks nagu taevakeha peale ja su keha täidab terve laatuse ning minu kollane deka tapujat pilt pimestab silmad, valgus hajub läbi puusade mulda nagu seeme vajus sügavasse maa sees. Tšak, korpilkaselpime saba ja pimedus tungivat pinnu sematud, kuidas nad liigutavad, musi, paispadjake kevad kaks ise targem. Kuulen, kuidas purskab päikese palet nimi, mida maid tunne. Jakayapsalk kaalu vallas ning langeb mu peale tagasi. Karje dokibu soost, kas jälle tavaalla tagasi olivad Kaja ja. Kuidas kokkupõrkel on välgu? Data puudutusest läbi maa ja pimeduse alla valgusse jätavad seal vaikselt vaikivad suutmata liigutada kätega jalgadega, avada. Jakk vaikigu sees. Kuigi ma tead, päike tantsib, hommikusi vallad on täis kast ülestõusmist. Nähtamatut hiiglased rõkkavad. Kauge maastikus varajased koerad, otse kõrva juures, suvised, midagi, millest ma aru ei saa, kui minuni jõuab kaugelt pale lendlev tasades sõna. Staid. Torgibussiga päikese piltlikke sõbralikes silmades paistab. Miks ta veidrik on? No on lihtsalt veidrik oma voodipäeva, see algas ju päeval ilmaaegu ei tulnud, oleks mulle seltsiga. Ühesõnaga päevitanud, täitsa tumepruun, imelikult riides nagu mingid pooleldi sõjaväeriided seljas ja kirjalik ma tegelikult tean teda natuke juba varasemast ajast, teadmiste ülikõraldega tegi lilli kooli ballile fraks seljas, kus tegi ikka furoori, siis oli ju nõukogude aeg veel. Kes Gustav fraki sai? Teatrist oli laenanud orden, ehtne eestiaegne order, revääri teda kui praegu telekas kui presidendi vastuvõttudele ja läheb ning võtab joonelt haldusprorektori laise tantsimas raks, kus tuli hispaanlast endine sõjaväelasi. Killimaga läks millegipärast siiski kaasa, kus oli ikka vaatepilt haldusprorektor, vihane naine pärast vihale, mis ta vihale oli, kes teda ei oleks üldse tantsima võtnud, ilus naljaga. Kuratava tsiviilkaitsega. Direktor ise kutsus ta välja, kust vrakk, mis demonstratsioon seal lendate välja. Aga tema ainult naeris. Ei ole jah. Aga kuulajaid, ühesõnaga, devast päeval haavli saba java Tiiused jõud küll Tiiu, räägi midagi, sirutab käe välja, näitab sõrmega päikest, kus tema siis haarab korraga Tiiu käe tõmbab järsult alla. Kesseni poisikese kirjalik, tõmbas alla, no ja siis ega, ega sellest vist sellest, aga, aga see seletus hakkasime pinnima, et mis on, aga tema põrutab, et kui päikese pole sõrmega vaadata, siis sõrm kuivab ära. Ja tõsiselt peaaegu vihaselt. Seal mingi vanausk ei ole, usk, minu teada ta usklik, isegi hästi kannatanud neid, kes igal pühapäeval kirikus käivad ja siis räägivad, et on usklikud. Noh, ma räägin ka nagu ma nagu ma teda hästi tunneksid, aga tal oli õigus, ikka peab inimesele miski pühale Monju. Toki pisarate vahelt läbi sädelevat juhtlace peale nagu Eved tiksub pea suriksmete kõdistus leebel põskede Karepaitustoki kaenlasse ning satub Aga su paisub ja spiraaseks puhtudes keerdub ümber. Sukkamadornad biothaaravad jäänu, eks arusaamatud sõnad põimivad Pinus sõnadeta kisendusega samamoodi. Sõrmed minu omadega, oksad käes, rakatuks läga ja kuulab läbisuke. Maitsebsita kooleksid, vili. Mis asi? Ihan, noh, niimoodi ongi, ihan. Miks sa vait jäid, see niisugune muistne nimi? Juba on, ma saan aru, diivan ei vann või? Ei Ehana ikka eesti nimi, ainult vana Ehana. Ausalt või ma käisin ju ühel ajal ülikoolis, mina ka ei uskunud, aga ma ma käisin koos temaga ükskord ülikooli pärast mingit asja ajama ja, ja seal oli passi vaja, oli küll. Ihan. Shokis taevani ulatuv, hoopis lapid jälle kujus. Torest tulebki see kõik, see sinus lihtsalt äkiline ja vahetu, selget keelt tajutav ka siis, kui sa vaikisid, kust muidu tuleb siia personaalkaitsetu ärale imelik mask. See just nagu kahetsus ühtaegu rõõmuga. Kas keegi kunagi lähedalt näinud kahestunud ilmet, millel on mälestusunest sellest Isedusest, ainukordsest, ainuvõimalikust, inimese omasest olemisest vaimus jõhkumisest olemisest, igavesi isetu, selle maailma, millel ei ole inimlikke omadusi ja mis seepärast on inimesele võimatu. Ärganud takkapihta vahetama seda, mida inimestel on üksteisele öelda. Jooni varjub hakkav järgus. Ärkvelolek see kooskõla puudumine, diskreetne disain, mis on korraga kurbus kaotatud unest ja teadmine järguse saavutamatusest. On vaid kokkulepet rääkimine on ärkvelolek, ärkvelolek, harmoonia. Mõttetu loota, et sõnad selgitaksid seda, mis on selge. Ja pärast salu. Ihan ihan, nägu ihana, see, keda ihaled. Ja kus see ihansis nüüd on. Tegelikult on ta siin. Naine ajas end nii järsku püsti, et Vatmann pidi lauad peaaegu maha libisema. Mis asi? Ta on mul siin diivanil magab? Mis, ma ei saa aru. Vaata, ma, ma tegelikult kodus ära tulin, noh, ma kutsusin ta. Ta tuli kaasa. Kes? Ihan. Naljakas äkki naerma. Suure häälega. Kui head sa vaikid sinus elavad kui sõnadekeelse kokku leppeliste märg kehastusse vale, mis taotleb püüdo, vahetud palemist tõelisena seda kunagi olemata kunagi saavutamata siis pilte ja täiuslikum, kui elu. Sa oled. Kuigi sind ei ole loogika, mis loogika, milline ei ole loogika puudumine, tegemist teistsuguse loogika? Kae loogikaga, mis ei pruugi omavahel sobida, kuigi neid sobitatakse. Kui särk pobises naljakaid lauseid. Sisoki sõnad on see, mis jaab ühte ajalikule, kust sa tuled? Igavesi, kõrgel oleku, siis oled sa vahepealsus, mida nimetatakse ärkvelolekuks. Seal sama vastuolu, mis on ilus keeles saba, rahutus ja rahu, samaaegsus, see, mis on ainult minu. Ja see, mis Isak kunagi mulle. Nii et kohe diivanil. Sa ei olegi siis üksi. Naine võttis jahtunud teetassi ja liigutas ajanesid lusikat, ise õlaga toru hoides. Meeldib Ma mõtlen, päriselt. Ta tahab teda prantsuse võõrleegioni minna. Tegelikult ma arvan, et see võib vale olla, kuigi ta meeldib. Vihkan ennast. Jaanikal jälle nutad või vahel tunne, et mehed ja naised, kaks taevakehad tiirlevad ja langevad ühes ja samas taevas puudutavad 11 oma külgetõmbejõuga. Kuuled jah? Ega, ja seal ei ole. Ei ole. Võid rahulik olla, jaani ei ole sind, kui sa Jaanust mõtled. Ta ei käi siin. Ega see eta kunagi, ära pane pahaks, ma mõtlesin, et ma ei räägi Jaanuselt vait olles jaanist, mõju sulle ükskord rääkisin, et panin tutvumiskuulutus ja vaata, kui ta selle selle peale kirjutasime, andsin talle silu aadressi Jaanile. Ega ei pahanda, et on nagu esinduslikum, poleks teda kuskil vastu võtta, mõtlesin, et lubanud alguses seal suures toas olla. Et eraldi sissekäik oli nädala või. Aga ta ei näidanud, pidagu ta kadunud. Ka see tuju tõstab seal ju kogu aeg lauldi ja Lägiaalin tuulele jagus ja jobul loet kaalud jaanipäeval kadunud ja kõik need ropendamise otsib aga õla jalga. Mind valiti. Mis sa jood või kurat jool ja ta pidi mulle helistab, et saame kokku ja ma näen, millised on need, saame jaanitulel kokku, tal ilusad kirjad, see oli nii romantiline, kõik. Mina mõtlesin, et olete ikka juba kokku saanud, sa rääkisid temast juba nii, nagu ta oleks oma mees, see oli bluff. Sa oled sina, saad aru, lihtsalt mul peab ka. Keegi ei ole ausalt öeldes, kas või teiste silmist. Pidime jaanilaupäeval kindlasti kohtume, lepib aja kokku. Teda lihtsalt ei tulnud. Mõjutab aga see, mis ta sul oligi, see teine. Sa arvad nüüd, et mul on neid nii palju, aita? Ei, aga noh, see väärt mees sa ju nagu käisid temaga, mingi aeg enam ei käi või, aga mis see väärt mees saavutanud on, mida ta on saavutanud, Ma küsin, teistel on vaja mõni presidendi nõunik, mõni saadik, mõni tuntud ajakirjanik, mõni tema põlvkonna inimene on jumal hoidku, kirjanik aga tema, kes tema invaliid, pensionäre, sundüürnik kõigi, ainult teistele oleks, oled teistele selles mõttes, et oma lastele aga ei kolleegidel ühiskonnale võõrastele, võõrastele. Tal on alati mingid hoolealused, olud, võõrad hoolealused. Ma täitsa juhuslikult sattusin peale, kui ta viis kuhugi raamatuid küsinud kolid või tema ebamääraselt, et nii võib paista, aga kogu asjal pole üldse kolimisi nägu. Lõpuks ma kuulsin, et ta oli kõik need aastakümmet Murastesse, ei teadnud kõiki kohti, raamatuid viidud, oleks veel, et raamatuid aga mitu poissi üles kasvatanud, rahaliselt toetanud. Aga see on ju ilus, miks see nii äge oled? Lapsed on rippunud lastekodudes nii küljes, et. Ma seepärast tean, Marju, noh, minu õde televisioonis tööl, nad tahavad temast saate teha, aga tema on keeldunud. Ta on niisugune inimene, et teisi aidata oskab, aga ennast mitte nagu ei hooligi, mitu naist üles korjanud, üles upitanud, endal varsti pole püksidki jalas? Eks ta võiks ju siin ka üles korjata. Minu meelest on see küll üks tore mees, ma mõtlen, tore inimene, mulle meeldivad niisugused tal ju küll nagu, nagu üks päike väga, mis sina selle peale nii õnnelik oled? Ei tea. Ta on lihtsalt inimene, kes teeb inimese õnnelikuks. See on nii lootusetu, mis ta teeb, sellepärast ongi ilus, absurdne, tobe raiskamine, ise andekas vees võiks klassik olla, pealegi mitmel alal oled sa tänapäeval kohal, on niisuguseid? No Leonardo da Vinci, Sid, kui neid on siis vähe, aga mis tema teeb, ta pillab oma anded loomade, võõraste laste, mingite elu rataste vahele jäänud juhu inimeste peale, lõpuks Pole perekonda ise ei ole ka midagi mingi õpetaja. Seal peaksid siis ometi rahul olema, kui tal perekonda ei ole. Minule ta küll meeldib, ta lihtsalt on selle väikekodanliku bürokraatlikku elu suhtes vaba. Temal on oma elu ja ta ei häbene seda ellu viia, nii nagu inimesed tavaliselt häbenevad. Nagu sina, häbened ka. Ja mina, aga ma tunnistan, aga. Aga siiski, see on üks keeldude ja eelarvamustevõrk. Ei tohi olla sentimentaalne, ei tohi olla ratsionaalne, ei tohi olla radikaalne, ei tohi olla, ma ei tea. Ei tohi midagi. Ikka surutakse inimest mingite väliste rollide süsteemi. Ja mulle meeldib ta selle kätte, seda trotsib hinda seda, et ta on vaba inimene, mina sellest aru ei saa. Ta ei ole kunagi positsioonist ega autoriteedis midagi pidanud, siis kui oli suur bosse ülemus ja kõik käis pikkade juustega, lahtise kraega, ligi pulli, mis oleks talle mitmel korral koha maksnud. Ja nüüd on kõigest loobunud, ei püüa üldse keegi olla. Miks ta ei püüa midagi saavutada? See väline jama ei loe lanna. Siis mina ei ole peenemat meest näinud, kui, kui ta seltskonda tuleb. Kuidas ta ülikond istub, kuidas ta lõhnab. Mõistasin kontserdile kõrvale, tundsin, kuidas vaevu tuntav lõhn lihtsalt vallutab nagu muusika. Nonii, seebikas taga ei ole mulle üks sell rääkis, kuidas nad vaguneid laadisid ülikoolis, see oli lõhkunud, niiet higi, veri ja saad aru, lendasid. No näed seda parem. Jah, aga kui ma temaga koos töötasin, kui ta meil juhataja oli, siis panin tähele, et peaaegu kõik, kes talle vastu juhtisid, tulevad, naeratasid. Ju ta vaatab niimoodi otsa. Võib-olla oleks siis, kui oleksid pikki juukseid ja vaba käitumist olud veel paremini salud. Ühtpidi kõigi vastu, väga sõbralik, teistpidi aga liiga järeleandmatult. Mina ei ole nii lollakat inimest oma elus näinud, kui ta ükskord midagi otsustab, siis ta selle ka ellu viib. Aga omaenda asjades nagu iluasi, liiga ebamaine, jääbki selliseks Tullukast. Et tühipaljas õpetaja ei kuulsustega midagit lõiganud siis oma maailmavaate pealt midagi kirjutanud mõni raamat või naine tõusis üles ja naeris jälle, nagu ennist pikalt ja selgelt. Itsitab muidugi küll õige väljanägemine, aga ega ta mingi päikesekuningas ka ei ole. Kuidas mässavad äkki hääletuse saksad? Nagu inimese vahel, kui ta ei saa rääkida, keda jahib kätega käitab oma arusaamatuks jäävaid märk neile kes ei oska ta keelt allalastud laugudega pilku tõstmata mitte naeratuse raasugi astuta heimitrack, tolmus, vaid Lehtuisus, jaka. Kasvab sõimamine või ootamine, mõistatus igal juhul. Arusaamatu inimnäoline valguse olets kõrval siinsamas vastas selle saba roki sees. Õõnes voolas alla ta meelekohalt ning tal vaevumärgatav talv oli ta katad pealaest jalatallani. Kas Eestis on piraaž maitia mõlema siis plokis, aga ta nägi, kuidas ta tulik kalt tolmuga kaetud taevalik ning läbipaistev. Äratas vanust kõige pärast mis töötab, vaid jälg, mis sealt nagu jäljed tee klaasil aimatavad peale puudes näha, kuidas saaks sihklaas, mis. Asendas seda, seda klaasid täit elu vist temasse poolas, tümbrisele ainuüksi ta jäljed, mida saan ma kellelegi rääkida sellest elust, kui ma ei oska rääkida sellest joonistusestki? Noh, aga ikkagi see jaan nii põhimõtteliselt ei tulnud, aga no ikkagi see on lihtsalt üks jää niuks, kuradi jonni, purakas see niisugune muidugi ainult arvar kirjad ja helistanud oleme ju ka. Ausalt öeldes ma ei tea, miks ta jaanitulele tulle võidud. Praegust elu ma ei tea, aga seda varasemat sellest jälle hästi ta rääkis ja kirjutas lapsest peale kõik. Kui ta oli viieaastane, siis ta hakkas ühiskond jonnima, läks kodunt minema, õhtul leiti linna ääres üles. Võõras mees äratab ja tema ütleb lahkelt naeratades Ahma magasini hästi isikule, ta vist ongi naeratav, alati naeratava pagasi nii hästi, lihtsalt süüdimatu. Ma juba dial ilmub välja, teatab magasi tol ööl hästi. Ma ei tea, kuidas naised nii ebapraktiliste imelikku meest taga ajada võisid leidunud tal karjadele. Ja kas sa seda tead, kuidas ta kõrbes ei saa? Minu meelest rääkisid sa varem, et ta läks kuhugi põhja päris sinna Alaskale. Ja et ma mõtlen võib-olla õliga nii kuranud sellega. Ei tullu, tead. Kuule. Mis sa selle pildiga teed, selle tööga joonistusega mõtlen, mis sa sellega teed, kui traavi on pandud. Mis sa teed selle uue pildiga? Seda ei saa raami panna. Miks ei saa, praegu tehakse igasugu Raave. Seda ei saa, a isa, ei keegi mulle või ei müü mulle ära, aga nüüd edasi seal vahelt kadujad, IRA seal kaks korda rohkem, kui nii saa müüa. Ole vait. Ega Saariusgole. Ühelegi. See pilt seal tollest Andrudes. Esiteks Jaanus teiseks allkiri on ju juures. Lihtsalt üks päikesepoiss ja kõik. Räägime parem jaanist. Ja ean või no ta magab, magab, magab ja. No ei ole ju kole naine ja eal ei tulnud ja. Aria. Ja ega sa ei pahanda? Ei pahane ja mul olidki, mis see minu asi on? Ma mõtlesin, et ega sa ei pahanda, et ma öösel helistan ja vahedaks nii kellegagi rääkida. Kuule, ma tulen, et ma hakkan ära, väsib ära siis pahadeks. Pilti sa mulle ei kingi. Kuule, ega sa ei pahanda, kui mõne aja pärast näiteks homme helistada? Ära sisenes püksitunne? Kui kõne lõppes, vaatas naine tükk aega Vatmanit tõusis aeglaselt üles ja seisatas teise toa ukse taga, nagu ei teaks, kas minna sisse või mitte. Ja avas siis ukse. Oli juba küllalt valge ja ta ei süüdanud tuld. Mehel voodis oli kerge tekk pealt peaaegu maha libisenud. Ta keha helesinisel voodiriidel tundus päevituse tõttu tume. Ja blondid juuksed Helendasid peaaegu valgetena. Naine kummardus, tõstis teki mehele peale ja hetke jälle seisatanud võttis toolile visatud teksade taskust maha kukkunud rahakoti. Ja avas selle. Võttis passi. Ja hakkas seda tähelepanelikult silmitsema. Põhjud peatab äkki ja sa ei tea, mida ääristavad metsa tukkadeste põõsastest oodata. Kõik vaatavad välja, sa märkad, et ei olegi üksi aknal. Kassi seal mustades põõsastes ongi. Lakanud paguneid, kõiguks tasakaalus teatud ainult need põõsad mis ei olegi taamal, vaid sinus endas pildina, mälestusega sellest, et oled siin juba olnud. Kas tõesti kõik kohtuastet tõesti, kus põllul leta hajumatuna kaduma ainuke saade juba jaanipäev küllastunud madalate Angerbistituuviia ruumist jaokis loonud ja kus ei saa aru, kas päike või mõlemad kus tahaks ärgata eikellegimaal une juhetuse vahel. Kuid tahaks olla painul joonistus. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg