Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõnet. Me ei saa neid tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Lumi laulis aga ta õieti kuulnudki, seda. Kui mees tuule vastupressimisest hoolimata ukse kinni sai ning esikusse astudes komistas ja siis hetkeks seisatas kukkus kirves, mida ta ikka veel käes hoidis talle ootamatult jala peale. Ta tardus valust Imik lumes. Miskipärast meenusid talle mitte õuest lahkunud mehed ja nende auto vaid päeval metsa vahel nähtud jäljed, mis meenutasid väikese lapse imiku omi. Nagu oleks väike paljas, olen sammunud jalgu lohistades läbi lainetus tardunud hangede. Ta oli hämmeldunult hulk aega jälgi vaadanud. Aga nüüd äkki nüüd ta teadis. Nüüd ta tundis, koguda olemust, läbistas? Ei, mitte mõte, vaid pigem aimdus, et see oli valu. See oligi valu, seesama valu, mida ta oli endas kandnud aastaid. Aga mida ta joonud endale tunnistanud. Saabastelt varisenud lumi jäi tükkidena põrandale ega kavatsenudki sulama hakata. Mees seisis Ehikus raske kirvesilm ikka veel saapa peal. Ja nägi veidi praokile jäänud ukse vahelt lampi laual. Tal oli elutoas arvutis pooleli kiri. Tema sõber Soome ökoloogia professor oli ÜRO ülesandel Aafrikas et kirjutada raamatut selle maantee tulevikust. Ning mees mõtlesin miskipärast, kas seal on soe ja kas parajasti on päev või mitte. Toas mängis muusika vähemasti siis, kui ta välja puit, toom oli läinud, oli muusika mängima jäänud. Aga seda ei olnud välisukse taga kostas mühinas peaaegu kuulda. Ning ta mõtles, kuidas naine magada saab, kui muusika mängib ja ülemaja lendav lumi nii kohiseb. Aga naine magas siis, kui muusika mängis alati hästi. Ka siin tagatoas, vanas võõras liiga lühikeses sängis mille mehklikus linasest kotis olid veel heinad, nagu oleks aeg siin talus 100 aasta eest peatunud. Oli uusaastaöö. Ja mees seisis siin esikusega suutnud end liigutada nagu oleks tema sees seesama tardunud, jäikunud maapinda haakunud lumi mis visklevate sõnatute valgete teadete metsikus tantsus elligatanudki. Lumemuusika lund oli igasugust see kergejalgne kidu lumi koos räitsakatega, mis üle põldude ja metsavahelistel teedel kihutada, kuidas, nagu ajaks tema tuult, aga mitte tuul teda taga ei peatunud kusagil. Aga teise raskesse hangedesse tardunud pakkunud koorega tihedasse massi oli raske tungidega lumelabida metalläärisega. Lumi tungis õue, tagaaeda akende rõngaste vahele pööningule ja esikusse. Ja kui mees linnast pagenuna siin esimest korda tuld tegi, oli isegi Gavina saanud lund. Vana välisseinapragude vahele klammerdunud lumi kattis maja külgi nii kindlalt, nagu oleks maja igavesti seisnudki lumes. Lumega võib harjuda, mõtles mees. See oli talle pähe tulnud juba ammu pärast seda, kui ta tookord tollel teisel uusaastaööl palju aastaid varem oli lamanud lumes. Ta oli lamanud sõiduteel, teadmata, kas autod mööduvad ja tundes, kui hea on nii lamada. Kõik oli äkitselt selge, talleli kuklasse löödud. Tal oli kõnniteel selja tagant mingit tömbi esemega kuklasse virutatud asjad ära võetud ja ta oli kõnnidelt visatud sõiduteele küll servale, aga lund peale lükatud. Ta oli hajameelselt väsinuna kõndinud äärelinnast koju, kui teda oli tabanud tuim löök, mis viis meele peast. Ja ometi oli kõik olnud äkitselt selge. Mitte et oleks teadnud, kes teda lõi või mispärast vaid sellepärast, et lumehõredate kujundite virvendus silme ees ja isemoodi rahu tegid uniseks. Ja midagi, seda ütles ta endale ilmselt tagantjärgi. Ja midagi ei olnud oodata. Mees ei olnud seda tunnet kellelegi rääkinud, aga ei olnud ka unustanud. Lumestruktuur lumesoojus, lume, imelik, peaaegu kuulmatu hääl. Ta oleks nagu igavesti lamanud lume all ja tema saatus, tema ülesanne olekski nagu olnud olla lumes. Praegu, kui ta siin esikus seisis kirvendav tunne haiget saanud jalast ülespoole jooksmas. Kirves ikka veel jala labal raske. Lõõgasid kusagil kaugel läbi pimeda Tallinna reklaamituled mille poole õuel olnud mehed ehk sõitsid ja peamine, mida ta keha tundis, oli külm. Seesama külm, mis sealt kaugelt oli teda puudutanud, nagu oleks too linn üleni jääs. Nüüd ei tahtnud ta liigutada. Nüüd ei tundnud ta õigupoolest muudkui Tarlumust, nagu oleksid võõrad toonud endaga mingi tarretama paneva haiguse. Aga tookord esialgu veel valu tundmata, oli ta poolpimedas tundnud põskedel õrna kõlitust. Ei, mitte tundnud. Tema keha oli mäletanud lapsest saadik lumega harjunud, mäletanud seda tunnet. Mis on siis, kui räitsakas riivab ripsmeid põski. Ning ühel määratlematul hetkel oli lumi muutunud soojaks isegi kuumaks, nagu olnuks tal palavik. Ja ta kujutles või tundis, et kõrvades tiksus ja tuksus ning kuulmetes helisesid tasased hääled nagu talvise linnud, siitsitamine. Siis oli ta mõtelnud, seda ei olnud ta kujutlenud, seda oli ta saastunud sõidude verses lumes, mida tal oli hoolimatult vist jalaga peale lükatud tõesti mõtelnud. Ah kui hea? Kui kaunis. Uus aasta on käes. Ja hakanud laulma. Kui ta hiljem seda kellelegi seletama oleks hakanud seda, et ta pooleldi meelemärkuseta sõidudel lamades laulis ei oleks keegi sellest aru saanud. Aga tookord poolhämaras oli ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tookord oli ta tahtmatult ilma imestamata mingi seest tuleva surve või tungi jõul hakanud laulma. Tal oli eluaeg kombeks saanud hakata siis, kui midagi teha ei saanud või oli väljapääsmatu olukord omaette pomiseda, ümiseda või isegi laulda, vahel vilistada, kui ta vilets oli või kuidas sai vihaseks. Ja vahel, kui ta oli tundnud, et tema selja taga ei olnud enam kedagi peale jumala ja jumal, nagu talle tundus, oli siiski kõiges lahustunud ega seisnudki tema selja taga nagu kalju. Siis oli ta üksi karjunud, sõnadeta karjunud kuigi sei leevendanudki alati valu. Seda pakkunud valu, mis oli aastatega kuhjunud Ta sees. Ja tookord jah, tookord oli ta laulnud. Seal sõiduteel seal kümmekond aastat tagasi, seal maas oli ta esimest korda tundnud seda seda, mida ta tagantjärgi nimetas hinge ärkamine. Kuigi ta oleks eelistanud midagi tagasihoidlikumat, sest tookord oli ainult lume kummaline maitse suus väga lähedalt nähtud hõredate tuhmide, valgete struktuuride virvendus silmade ees ning nende kuhjumine näole ja rinnale ei leidnud tagantjärele muud sõna. Küllap oli ta selle hiljem välja mõtelnud. Aga talle oli tundunud, et korraga kuhjus nii raskus kui ka kergus. Hingemägi hinge Mägimis kasvas korraga nii väljastpoolt kui ka seestpoolt. Nii ülalt ta kehale sadavast lumest kui ka tema seest. Vali meelemärkusele tulnud. Ja see ärkamine hinge täis lund. See liikumine kasvamine teadvusse kuni kerguse raskus muutusid väljakannatamatuks. See oligi lõpuks temast tulnud hääl. Vähemalt arvas tagantjärele, et temast oli tulnud hääl. Ta keha oli väljalaulud endasse kogunenud, valu. Mees mühatas, noh, küllap ta ikka ümises närises oigas immitses verd ja alles hiljem kujutas ette, laulab, kui ta sealpool mõistmatuses üldse midagi laulda sai. Pigem langes lumi lauldes ta peale. Ja miski ta sees laulis ka Tsiiditas vastu. Aga ometi, kuidas ta seda ka ei kirjeldanud, oli laul siiski kõige täpsem sõna. Laul ja liikumine. Ka siis, kui ta lamas äärelinna sõidude saastunud lumes. Tuli uus aasta, kuigi ta hetkel ei teadnud seda. Võlg tuleb ära maksta, aru said. Mees oli seisnud otseda ees müts kulmudel kulunud Räsunud müts, mille all silmi jäänud akendest õue langes pool valguses näha. Jääda ei olnud millestki aru saanud. Uusaastaööl olide pomisenud, mis võlgu makstakse uusaastaööl. Uus. Olid torganud teine hääl veidi eemalt auto juurest pimedast avavõlad või laste valad ükskõik. Ja siis oli tema. Siis olid tema võtnud selja tagant kirve. Kui ta praegu siin esikus seisis mõtles ta, et ta oli vaadanud peamiselt lund. Lumi oli poolhämaras pühkimisjälgedele sadanud ja tihe ning äärmiselt puhas sätendavalt puhas. Ning tali imestanud, et siin õuel sellise tuulega sai uus lumi jäigal kõval ära tallatud pinnasel üldse püsima jääda. Siin oli teine lumi, kui linnas. Ta oli sel tunnil enne keskööd kirjutamise äkki katkestanud vana kasuka Ehikus selga tõmmanud, kirve võtnud ning läinud välja, et mõni puuhalg peeneks lüüa. Ta oli seisnud paku ees tahtnud kirvelöömiseks üles tõsta. Kui auto oli äkitselt õue sõitnud. Väravat ei olnud ta veel saanud korda teha. Aga õue olide puhtaks kühveldanud ja seepärast oli auto oli hea sisse sõita ning järsult ninatuleku suunda tagasi keerata. Jäätunud auto oli ta mõelnud. Ja mootor jäi käima? Jah, esimene mõte oli olnud, auto on jäätunud. Ja alles siis oli ta taibanud, et autotuled ei põle. Ning ta oli miskipärast kirve selja taha pannud ja paar sammu akendest haavast valgusest välja astunud. Ja miskipärast vaadanud lund. Tal oli miskipärast meenunud, et ta oli päeval lund rookides, leidnud maja ümbert rebase jäljed ning tundnud kahjutunnet, et peame ta ära pühkima, ilma et saaks naisele neid näidata. Ja kui ehk lapsed peaksid tulema, siis ka neile. Aga kõige enam oli ta vaadanud lund. Ega see loe, et see sinu võlg ei ole. Lastevõlad on ka vanemate võlad. Ja siis olid kirved teravamalt algatanud. Kui ta lause ei oleks öeldud, kärisevaldoorel hääl oleks kõlanud nagu vanas testamendis. Muidugi saanud nädala naabri, nagu ta oli esimesel hetkel arvanud kes tuleks kauges talus siia südaööl. Salakütid ka mitte, nagu oli taibanud mõni minut hiljem kui olen märganud, et teise mehe hõlma all oli midagi vahest kärvik. Ta oli ümbruskonnas luusides näinud nii põdrapabulaid kui ka rebase jälgi. Aga need ei olnud jahimehe relvad, kui olidki relvad. Ja korraga. Korraga oli ta hakanud isegi muhelema jääm juhatanud. Öelda, et tulid võlgu sisse nõudma temal laste võlgu sisse nõudma uusaastaööl. Mis ainel hõlma all olla, muudkui nui. See siin oli ju välismaalase maja, sest see ei olnud tema maja. Ei olnud enam ka kunagise omaniku maja, kelle pärast nad tulid vaid tema sõbra, professori maja. Ja oli tundnud samasugust tunnet kui tookord sõidudel lamades mingit rahu ja selgust. Et ei ole enam midagi oodata. Ning astunud valguse kätte. Prillid olid peegeldunud valgusest tagasi ning talali pähe tulnud, et kui ta peab lööma siis ta ei näe täpselt. Helbed olid tuisanud silme eest läbi. Aga ometi olnud ta kuulnud midagi, mitte midagi. Oli olnud vaikne. Täiesti vaikne. Ja tõusev tuisk oli kihutanud silme eest läbi justkui omal jõul, aga mitte tuulest aetuna. Ta oli sammu meeste poole astunud. Ja alles nüüd said aru et kirves oli välgatanud, ta oli kirve hoolega ära teritanud ning kirvest paremini kätte haarates olid tuhm helk teralt libisenud üle lumenui ära. Kohe. Kurat, see pole see. See pole üldse mees. Mõtlesin sulle. Talu on ka teine linnas kamanda ka. Ei kuula, mis ma sulle räägin, raisk. Siis oli hakanud auto liikuma. Ja ta oli mõelnud, et jah, ta oli mõelnud, et ratastest jäävad jäljed et värskelt pühitud õue leiavad jäljed ja need tuleb ära pühkida. Kuigi see oli iseennast, tobe mõte. Sest kui keegi siin üldse midagi pühkis, siis tuul lumi ise. Nüüd tundis ta, kuidas silme ees virvendab veidi südamel, pööritas veidi ja silmades, silmades oli mingi plekk. Kuid arvutis mõne pilli taustalt kustutas, jäi alati tükiks ajaks silme ette heledam laik. Ja ka praegu pühiste silme ees. Ei, mitte auto vaid sätendus. Sätendus puhtal lumel. Ta teadis, mis on kusagil mineviku aja mõõtmatus sügavuses ammuste tundide seas. Kunagi kaugel, tänasel lõunasel ajal oli õues samasugune helendav lumine laik kunagi ammu siis, kui ta tänapäeval oli külapoest tagasi tulles leidnud õuest auto rataste jäljed mis pidid olema tema laste omad kes teda leidmata olid tagasi sõitnud. Nii oli ta arvanud Jah, ta teadis, et see oli tema ise tema kujutlus, tema endasestunud olematus, sädelus, mida ta siiani nii väga oli soovinud. Aga see oli korraks hetkeks põgusaks viivuks nagu kujutlused ikka. Ja seejärel oli tal olnud samasugune tunne nagu siis, kui ta naine kirjakest jätmata oli kuhugi läinud, oli unustanud, sest muidu jättis ta alati kirja nagu ka tema naisele. Ja nüüd siin Ehikus, kui ta oleks võinud minna tuppa, puudutada magavat naist, heita vaikselt kõrvale ja olla vait tundis ta äkki nagu tahaks tuul ukse avada ja tuisk tungida tuppa, paisata lahti kõik uksed ja tuisata tuvades nagu peremees. Aga ta seisis, lihtsalt seisis. Naine tegi magades vahel imelikku häält, mis oli nagu oigamine ja laul ühekorraga. Ja mehele meenus naise keha kuum keha kuumade kätega ja jalgadega mis oma palavikku meenutava temperatuuriga oli justkui veidi hirmutav. Aga ometi nii mõnus. Sest temal endal oli alati külm. Ja ka naise hääl magava lendaja hääl oli talle olnud kutseks, nii et olid tahtnud ja tahtis naist emmata kunise sulaks, temasse saaks osaks temast nii, et nad saaksid lennata koos. Ja vahel oligi naine ise oma hääle peale üles ärganud, talle käed ja jalad ümber põhinenud. Aga nüüd, kui ta nii esikus seisis ei tahtnud ta, et naine omaenda hääle peale ärkaks tema järele küsiks. Ei tahtnud, et naine teaks võõrastest ega ka lastest. Nad olid pidanud linnast sunnitult ära tulema ja mees ei tahtnud, et haige hingega naine tunneks ka siin, et tal ei ole kodu. Ta mõtles, kas peaks helistama politseisse. Aga heitis selle mõtte, kõrvalises konstaabel elas kaugele ja kes tuleks uusaastaööl siia kolkasse uurima jälgi, mida enam ei ole. Ta ei mäletanud hetkega, kus on mobiil. Sest naine, kes varem oli pidevalt päevade kaupa helistanud hakkas vahel ka nüüd igale poole kõnesid tegema, kuigi tal ei olnud midagi öelda. Ja telefon oli kindlasti kuhugi juhuslikku kohta ära pandud ning sedapidi otsimas. Ja üldse oleks helistamine ehk naise äratanud. Ning ta ei tahtnud seda, ehkki oli hetkeks mõelnud, et peagi on kesköö ja aastavahetus kui naine käskis ennast üles ajada, sest lapsed ehk helistavad. Pealegi ta lootis, et lapsed helistavad. Ja ta ei tahtnud, et miski enne seda naistega Tal oli aeg-ajalt tunne, et maailm, linn, saastumus, tungib vägisi ta ellu nagu kontvõõraste vanast porist jäägatega ähvardav auto. Mida Setüüpoli öelnudki. Ega see laeses sinu võlgajale laste evolaadanga vanemate võlad, Samm maksad. Nüüd maksti laste võlad isade kätte, aga mitte vastupidi, nagu vanal ajal, kui vanemate võlad maksti laste kätte aitäh. Või mõlemat pidi. Käis üks kättemaksmine. Lapsed olid käinud aga teda leidmata talipoes kohe ära sõitnud. Tema lootus ja poest ostetud asjad, et lastega koos süüa. Raha küll ei olnud, aga oma võimaluste piirides olid aastalt parimat. Sellest koossöömisest, mis oli ju ka vana komme, ei tulnud midagi välja. Võib-olla läksid nad sõpru vaatama? Siis linna tagasi? Nad olid varemgi siin lähedal oma sõpru vaatamas käinud, ilma et oleksid siit läbi tulnud. Kindlasti, kui need olid nende jaga, mitte kontvõõraste esimesed jäljed Päeval. Kindlasti sõitsid nad oma jäälinnud tagasi koju. Miski see komme omaette tahtmatult naeratada ärritas seda vahest miski ei saanud olla loomulikum kui see et igaüks veedab uusaastaõhtu oma kodus ja kui nad oleksidki tulnud siis tema naist. Siis oleksid nad tulnud tema naist, aga mitte teda oma isa vaatama. Ta kuulis läbi lume, mühine ja muusika, kuidas naine unes jälle kõvasti hääli ses kõvasti nagu kutsudes. Aga ta ei suutnud ikka veel liigutada. Naine oli haiglas lastele öelnud, et et mees on tahtnud ta kodunt välja ajada. Ja lapsed ei saanud aru, et ta on haige. Tõsiselt haige. Ja kui nad siis sellest lastega rääkisid siis oleks ta pidanud lastele lihtsalt ütlema, niisama tasakesi lastele lihtsalt ütlema, et naine oli juba varem haige. Ja haigus on nüüd taandunud niisama tasakesi ütlema. Aga ta oli tõusnud laste jutu peale üles ja marssinud sõnagi lausumata toast välja. Ta oli järsku midagi ütlemata üles tõusnud teades, et lapsed ei süüdistagi teda tegelikult selles, et oma naise on tahtnud välja ajada vaid kannavad tema kunagise süü üle tema praegusesse ellu tema valusa temasse tardunud valusa süü. Et ta omal ajal nende ema juurest ära tuli. Ja neid üksi kui emaga jättis. Edda neil isata, jättis. Ja arvasid, et nüüd teeb ta samamoodi. Ta ei olnud osanud öelda, et kui ta nende ema juurest ära tuli tol kaugel ajal ammu enne kohtumist oma praeguse naisega, siis ta lihtsalt ei osanud muud. Sest mõtlesin, et elu perekonnas, kus ei ole kooskõla ega üldse kooselu, oleks veel hullem. Ta ei olnud osanud öelda, et vanemad teevad kõike oma parimast tahtmisest, kuid ei ole eksimatud, ei ole jumalad. Ja ta võpatas, äkki. Ta ei saanud täis saanud neile öelda, et nende ema oli öelnud. Et jaga, kui nad lapsed ära üks ühele ja teine teisele. Ning et tema oli seepeale. Et tema oli see peale ega siis välja jooksnud. Ei, seda ta ei saanud, seda ei saanud ta neile öelda. Nii olnud ta lastele öelnud, mis tal on, oli rääkinud virtuaalmaailmast sellest, et igaüks elab oma virtuaalses linnas, et kurjuse virtuaallinn, kus poisikesed õpetavad loomi tapma et rääkimine, puudutamine, naeratamine või muu miimika on asendunud kommunikeerimise virtuaalkirjade telefonikõnedega. Selleks, et kurje tõrjuda, on vaja mitte ainult eksjale andeks anda, vaid ka peale maksta. Ta oli rääkinud oma sõbrateooriast, et kooselule loodusega tuleb peale maksta enesepiirangutega kui ei taheta kaotada tasakaalu, elu vältimatut tingimust. Hoogu läinud ja hakanud neile selgitama seda, et tema naise pealt on näha, kui haige on ennast ära katkestab ühiskond, kes ei suuda katkestama tormamist. Ühel päeval alanud asjade laokile jätmine maailma ühiskonna kodu vägisi ümbertegemise soov, mis teda algul oli vapustanud ja ennast süüdistama pannud, ei olnud muud kui haigus. Meditsiiniliselt haigus, mis nüüd oli põhiliselt välja ravitud aga sotsiaalselt seesama haigus, mis valitses kogu maailma. Kui nad naisega elasid täiesti üksmeelselt, mis sai siis vana, veel ammu enne naisega kohtumist alanud ja vahepeal välja ravitud haiguse kordumise põhjuseks olla muu kui kaubamaja, kus ta töötas, maailm, maailm, kõigis oma igapäevapingetest maailm, mis tahtis saada kätte kõik vägivallaga kavalusega, kaubandusega ja kohe peaasi kohe maailm, kus kõik pidi seletatav olema ainult ühe asjaga otse põhjuslikult ühemõtteliselt. Ja see nagu oligi tõde. Ta oli rääkinud, et elatakse päevaga, Bach ja kaugemale ei tahetud ega pidanudki mõtlema, peaasi et hetkel ollakse õnne. Illusioon, mida tõotasid säravad reklaamid, külmad läik, paberid ja jäine neoon. Ja et teda oli alati rabanud see, kui ilmusid tõelised värvi sellised läike ajakirjad mille paber ei olnud enam nii soe ja selles nagu oligi, kõik selles oli soojamaailma kadumise üks väike tunnus ja selle asendamine jäise maailmaga. Maailma, nagu enam ei olnudki, olid konkreetsed asjad, juhtumid, tundmused, mõttekillud jagada naise haigus oli üks niisugune juhtum, mis põhjustas üksiku eraldiseisvalt tundmused killu ja tema ise. Tema, nende isa inimene ei olnud enam inimene, vaid mõttekild absurdses tekstis. Ja ka tema naine ei olnud muud kui sõna mõttetus lauses. Nii nagu nemad, lapsed, üksikud segi paisatud tähed, mõttetus, sõnas. Kes sind ja su sõpra teie targutuste ja välja Mõldistega vajab? Ta tütar oli püsti tõusnud ja kapi juurde läinud võtnud esimese ettejuhtuva raamatu ning lugenud hangelind plektrofeenaks Nivaalis lumetsiiditaja lumelooke on avamaastike asukas. Ta ei külasta meid igal talvel. Kui aga kohale tuleb, on raske hangelindude parve mitte märgata. Isegi lume taustal hakkavad põhid olnud valged linnud hästi silma sellepärast, et nad on valged. Valge linn mõjub eriliselt, sest me pole harjunud valget Sirtusid nägema. Meil talvituvad linnud on pärit tõenäoliselt Põhja-Soomest ja Koola poolsaare põhjaosas aga ka kaugemalt Arktikast, näiteks Gröönimaalt. Ja äkki? Äkki oli ta küsinud? Samasugusel tungival häälel, nagu ta ise nendega rääkis. Isa, kas sa saad aru, et see lind on elus? Et ta elab et ta ei ole see kirjeldus Ta ei mahu kunagi ühtegi kirjeldusse. Et ta ei ole plektroffeinaks Nivaalis lumetsiitsitaja avamaastik asukas vaid üks ja kordumatu elu üks isemoodi olemini, millel ei olegi nime, isegi mitte nii ilusat nagu hange lõoke. Ja et mitte selles ilusas nimes ja ta ilusas välimuse selles, et et ta kuhugi lumme naljakad jälgi teeb, ei ole ta ilu. Kas tema vajab selleks, et ilus olla, hangedes elaga kellelegi eeskirju ja klassifikatsiooni või ainult seda, et et keegi oleks ta kõrval keegi soe. Tütar oli vaikinud ja siis lisanud äkki. Mitte, et meie ei räägi sinuga. Vaid sina ei räägi meiega, isa. Et mitte koormaks olla, Me teame seda, isa. Me teame, et sa ei taha oma muredega teistele koormaks, seal aga. Ja äkki hakanud nutma? Naine oigas läbi une veel kord. Ja mees mõtles sellest, et naine oli käskinud enne keskööd üles ajada vesida, jälgedel oli hakanud sulama. Ja ta ohkas. Mütsi all hakkas jahedas Ehikus siiski soe. Nüüd pidi olema kesköö, kui ta kuulis, kuidas hangelind itsitas. Ta ei taibanud esimesel hetkel, kus ta pidi selle üles otsima. Ta pidi selle üles otsima kohe. See tuli ta seest ta põuest südame kohalt. Ta haaras südame kohale. Aga kui ta isikuaknas varju nägi, vaatas tahtmatult kõrvale. Siis pani ta pea aknale lähemale. Aga aur segas. Sealt vaatasid vastu kaks nägu kaks naeratavat nägu, ühel mobiiltelefon kõrva ääres. Ja siis ta hüüdis. Hüüdis läbi linnud siitsitamise läbi klaasi kõvasti, et nad kuuleksid läbi lume mühina ja muusika ootamata kuni avatakse uks. Kas te teate, et hangelind on tegelikult ainuke laululind, keda korduvalt ka põhjapoolusel on kohatud? Ja summutatud hääl vastas talle läbi klaasi ja professarjust v professaar. Ninguks paiskus valla. Ja mina olen ka siin koos sinu tütardega. Sinu tütred ajavad ju inimesed Aafrikas ka külma polaarPeneenis oli küll soojem. Ja teine põhjus, teine on see, et ma tahtsin sinuga arutada ühte sinu väidet. Seda ma tsiteerin igal pool ja isegi nukki lugesin valjusti ette. Maailma vaimne soojendamine filosoofiliselt ja religioosselt on sama vajalik kui selle füüsilise soojendamise ärahoidmine ökoloogiliselt ja õige tee leidmine selleks, et Antarktikas ei kukuks enam lumi ja jäävette Nemad siin Eestis valmistuvad Antarktika uurima milleks seda veel vaja on. See maailm läheb ju niikuinii hukka. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg