Tere ülekuulamine alustab. Ülekuulajad on Urmas Vaino ja Reimo Sildvee glamuur ja sära, litrid ja sädelevad kostüümid, Fadjeesia ihukarva kergitav hääl. Naine, kes raputab rokki, džässi aga ei jäta mitte kunagi külmaks. Kas ingel või tõeline ingel. Seda näitab tänane ülekuulamine. Täna on ülekuulamise kambris Kaire Vilgats ja ma pean kuulajate ees kohe tegema väikese sellise selgituse, miks, miks kaera see on, selge on see, et Kaire ei ole kuidagi siin istumist vahetult oma tegevusega selles mõttes karistusena ära teeninud, vaid see on täna rohkem selline, ütleme nii. Augeid. Kaire Vilgats, kas me räägime kohe eurovisioonist või jätame selle nagu pärast Poola näidend ajastule? Ma tahtsin rääkida kohe minust räägime, kohe. Räägime. Mis värk sellega on? Et. Nojah, ma natuke pean seletama, ilmselt, eks ju. Õnneks on nüüd natukene aega möödas, selles mõttes kõige tulisemad asjad viimasest Eurovisiooni Eesti eelvoorust on natukene lahtunud ja, aga mulle tundub huvitav sellest rääkida. Omamoodi fenomenaalne nähe, eks ju. Inimesed, ma mõtlen lihtsalt sellised, kes, kes, kes telekasse ei pääseks, ei laula enamasti ju kiruvad seda kõik sellise, kas siis suurema või või väiksema sapiga selle poole sülitavad, aga vaatavad, istuvad põnevil ja siis mis nad teevad, hääletavad nad täieliku pasa. Mismoodi see võimalik, mis nähtus on välja, kuidas teile tundub, mis asi see on, miks, miks inimesed niimoodi teevad? Vaat mis ma oskan kosta. Rahvas armastab kriisi, näed mina tihedat. Ja võib-olla nad ei mõtle. Me oleme inimesed vist rohkem mõtlevad nagu, et noh, et nad on nii lahedad koolid, kõik kreisiraadiot hääletama selle poolt, et siis nad lihtsalt toimivad, et keegi ei mõtlegi nagu seda, et kui, kui hea see lugu on või midagi sellist, et nad võtavad nagu, võib-olla laiemalt ja eestikesksemalt võib-olla siiski Aga see võttis ka kuidagi nagu nii-öelda edasise isu vähemaks või teistsuguseks muusikutel inimestel, kes nagu rassivad ja teevad siira südamega, kuidas vahel välja tuleb, parem või halvem, eks see on teine asi, aga, aga teevad seda ju nii-öelda kuiva püssirohu, ütleme nii. Mind isiklikult ei heidutanud me. Ja mul oleks väga hea meel, kui nad läheksid edasi, et tegelenud nii hull see lugu ka ei ole, minu arust ei pea minu laste lapsed olevat seda. Ja ei võtnud härra mingit isu selles mõttes, et ma arvan, et iga aasta on täiesti erinev ja, ja erinevaid asju on sinna pääsenud ja mul on ka meeldinud vahel need asjad, mis on pääsenud, vahel ei ole. Ma arvan, et ta on täpselt niimoodi tõusu langusega, et. Milles see fenomen ikkagi räägime sellest fenomenist ka võib-olla, et milles see fenomen seisneb, et inimesed seda ikka toon, on ju kiruda, eks ju. Vähemalt ajakirjanduses nii paistab, välja arvatud mõned inimesed, kes seda väga tõsiselt võtavad, aga üldiselt on toon kiruda, aga ikka vaadatakse ikka ikka nagu väga põhjalikult uuritakse, millesse võiks asuda. Ilmugi no sellest ju niikuinii räägitakse nii palju, noh ja siis kindlasti vaadatakse, et saaks rohkem tõmmata selle kallal. Kindlasti et saaks, saaks vaadata, võib-olla leiaks jälle mingi vea, mille kallal jälle mõnusasti hammast jõude. Kas eestlased üldiselt on nagu selline vea kallal hammast ihub kontingent, mina ei ole. Ja ma arvan, et päris paljud ei ole, aga see kuidagi jääb silma. Aga jah. Need, kes need, kes tahavad kangesti ihuda Metka pääsevad ju sinna internetti kohe kirjutama. Ja see on selline mõnus koht kus nagu õelust välja näidata, tavaliselt. Kui palju Kaire Vilgats loeb, teie loete kommentaare enam ei näe, mis koha peal see prõks käis. Kui ma tegin pühapäeviti sellist saadet ja noh, kahtlemata alguses asi, et otsesaade ja, ja eks eks ta muidugi oli niisugune veidi õõvastav, minu jaoks ka. Aga räägi edasi, tegelikult läks, noh, ma ise arvan ja me kõik arvasime, et ikka paremaks oleks läinud paremaks või siis hakkasin juba päris hästi ennast tundma, aga, aga siis jah, eks seal kommentaarides nagu sai lugeda ikka niimoodi, et mask magada ka. Et ma olen selle koha pealt väga tundlikke. Sealt edasi, ma ei ole enam eriti vaadanud. Ja selles mõttes ta ei taha oma tuju lihtsalt rikkuja. Põhiliselt ma tean iseenesest ma tegin hästi. Te jagate nagu selles mõttes nende inimeste arvamust, kes ütlevad, et et see, mis eesti elektroonilises meedias, kuidas just selle kommentaariumi osas toimub, on tegelikult see, mis on Eesti sõnavabaduse piire. On olemas mingid inimesed, kes võib-olla mingeid asju ei taha teha või jätavad mingid arvamused ütlemata seetõttu et nad lihtsalt ei taha saada jalaga näkku. Ja ka Maku pärast seda, kui nad on oma arvamuse välja öelda. See võtab nii-öelda inimestelt maha Hazardi kirjutada mingeid asju, avaldada oma arvamust, et keegi kuskil saab seda anonüümselt. Räägime muusikast kuidas teil üldse konkursid, aga selles mõttes on laulmine ja konkureerima ja need asjad käivad kuidagi käsikäes või Eestis üldse. Noh, ma rääkisime eurovisioonist, Eestis on ju veel kaks takti, mis on ju ilmatu tähtis noortele lauljatele, vähemalt tundub nii. Ja superstaar Saar on ju vahepeal on veel mingeid katsetusi ja nii edasi. See ütleme Laulmine tundub olema, sellel lakkamatu konkurss, on, see on okei. On ikka sest et see on jälle üks mingisugune Heljo olnud noortele, kes no minul oli õudselt hea väljund oli see, et ma tulin Pärnust otsa kooli sattusin Tallinnasse nii-öelda keskusesse, kus on inimesed, kes tegelevad muusikaga kõlavat muusikat, millest mina ei teadnud, mitte midagi. Teevad muusikat, saavad mind kaasata ja kaasasidki ja, ja selles mõttes, et nüüd olen tänu sellele aga otseselt konkursse ju ju konkurssidel mina pole käinud. Küll sai kaks takti, oli jah, aga aga, aga üldiselt mingi titelam, ma ei käinud kuskil laulukarussellis või? Et see on, see on ikkagi inimesele, kes ei ole koolis käinud, aga on kahtlemata andekas võimalus ja miks mitte noh, raha kindlasti peibutab. Või mingisuguseid auhinnad, mis seal on. Ja seal saadakse paremus, kas või noh, ikkagi noh, neil on konsultandid seal saates kajastati superstaaris, kes õpetavad neid paremaks, võib-olla nad seal, kus nad õpivad oma õpetaja juures, nad ei saakski seal lihaks. Et selles mõttes kõik noored ööbikud, kes meil praegu kuulavad, igal juhul peaksid nii-öelda kaaluma seda ja kaalub ja noh, osalevad juba tegelikult jah, on ju näha, missugune ropp rida nagu järgnevaks. Kas te vaatate ka saade pealkirjaga Eesti otsib superstaar, prion malli ameti inimesed, kes absoluutselt laulmisest jäävad sama palju kui mina kitsakasvatusest näiteks ja ka laulmisest lähevad ja laulavad seal suure suuga. Kusjuures mul on nagu, mul ei olegi niivõrd lõbus, mul on isegi kahju. Mul on nagu kahju nendest inimestest, kelle arvelt pärast nagu arvel naerdakse, et nemad tulevad proovima ja kõige hullem on muidugi see usa versioon, kus nad siis võtavad need täiesti hävinud noored panevad kokku ja superpoolil või kus nad siis esinevad täiesti Aatonaalsed või mis iganes, Need, rütmi, vabalt kõledalt. Inimesed naeravad ja mina ei tea, minul on nagu kahju. Kui jah, nad on ise sinna läinud, aga, aga nad ei ole ilmselt oma selle. Nad ei ole nagu iseenda peremehed, võib-olla mõistes Ugala pealt. Minul on kahju. Mind ei aja väga naernud. Kolmas koht kahes taktis, eks ju, eespool olid ju, olid eks, Tanel Padar ja Eda-Ines see oli noh, olin äge võistlus, selles mõttes tuli hästi ribu ridamisi erinevaid lauljaid ja, ja staar, kas see kuidagi lõiga nagu mingi ukse nagu Kaire Vilgats sees kinni? Sellepärast et noh, ei tulnud seda võitu, sest et noh, oli, oligi lihtsalt väga tihe koosseis, võib-olla järgmisel aastal oleks olnud, oleks olnud parem kaasa lüüa. Ei praegu mõtlesin sinu jutu peale, et et jah, võib-olla mõni teine aasta oleks tõesti olnud, et meil oli suht tugev selline koosseis seal, seal ka sel aastal. Et enne oli noh, selline võib-olla see tugevusaste vähe madalamal kedagi solvata, seal oli väga häid lauljaid ka loomulikult. Aga, aga jah, nad on niimoodi erinevalt olnud. Ei visustil mina olin väga õnnelik, et ma sellel aastal osalesin just nende inimestega ja, ja seal oli ka hetk, kus ma veel esimest vooruga juhtisin finaalis. Ja ma olin juba selle üle õnnelik, et, et noh Ei, mina olin väga rahul, ma sain käia auhinnareisil Iisraelis siiamaani üks eredamaid reisi kindlasti. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Vanemuine punkt ee 23. oktoobril 2003. Vanemuise uues muusikalilavastuses viiuldaja katusel peaosa mängiv Kaire Vilgats ei püüa Devie naist kolded kehastades muutuda võimukaks juudimutiks vaid teeb oma tegelasest maheda ja sooja. Eemalda. Ennast viie lapse emaks mängida, pani Pärnust pärit lauljanna. Kõik muusikalis osalevad lapsed endasse kiinduma ja tunnistab, et aeg oma lapsed ilmale tuua on väga lähedal. Seisuga null seitse null kolm 2008 kasvad Kaire Vilgatsi peres kaks last. Ülekuulamine läheb edasi tunnistajapingis ma ütlen tänases nii Kaire Vilgats, sest nagu alguses selleks tegime midagi paha ja patuse teinud ei ole, et siis oleks sattunud. Kaire Vilgats, täna naistepäev. Kaheksas märts on sinu jaoks selle päevaga seoses mingi traditsioon, mingi tähendus olemas. Kodust mingi üritus meistub lilled kindlasti kommikarbiga voodisse. Ma arvan, et noh, see päev võib-olla, aga ma ei pea seda vajalikuks, ma nüüd pean vajalikumaks, seda emadepäeva ja, ja meil on seepärast ka nagu tähtsamal kohal naistepäevaga mingi lillekene kindlasti saabukust. Aga mis te arvate, on see üldse vajalik sellise päeva pidamine, tähistamine, spetsiaalselt naistele pööratakse tähelepanu? No miks mitte? See on ju tore. Ma olen ise ka sattunud sellisesse olukorda, paari korral tuleb lihtsalt inimene juurde ja annab, kuigi seda saaks muidu teha. Aga aga sellisel päeval kuidagi ootad ja kui sa saad, siis on eriline selle lillekese või, või kummikese või mis iganes sulle antakse. Aga samas võiks olla ju nii iga päev. Mis sa arvad, kas Eestis üldse, kui me räägime laiemalt naistest ja naiste rollist ühiskonnas on naised õigele positsioonile, peaks naised kuidagi nii-öelda pead tõstma ühiskonnas rohkem esile kerkima, kui vaatame poliitikuid, väga vähe on seal naisi, kes meil silma hakkavad. Noh, praeguses valitsuses on, eks ole, kaks naist, Urve Palo laine, et riigikogu esimees on meil laine ja nii edasi üksikud tipud nagu on, aga laiemas mõttes naisei ole ju väga palju ühiskonnas juhtivatel kohta. No mina ja ei ole see selles mõttes feminist, et et see on täpselt niimoodi, et nagu näha, inimesed pääsevad sinna, kus nad tahavad. Et selles mõttes mingit kätt nagu otseselt ees ei ole. Et võib-olla ma olen naiivne, aga, aga ma arvan, et kui inimene ikkagi tahab, siis ta saavutab oma selle koha kas või riigikogus või valitsuses või ei ela. Ma ei taha sinna saada. Ei pea ennast lihtsalt. Noh, ühest küljest targaks, teisest küljest, siis kuidas tahes Aga väga paljud artistid, muusikud on ju riigikokku läinud ühel või teisel puhul on lasknud ennast ära moosida. Just sinuga kindlasti moositud. Otseselt ei ole, ma ütlesin kohe eos ei. Mis erakond see kesk. Ja tahtsid saada sind oma parteisse ridadesse. Kuidagi. Muuseas, jutt oli, et otsest nagu sellist väga kaugele, nagu minuga ei mindud aga, aga mingi väike vihje nagu oli ja ma ütlesin kohe ei kui mistahes erakond ma ei lähe. Ma ei pea ennast lihtsalt. Ma ei ole esiteks nii tugeva nahaga üldse, et, et pärast kõike seda enda enda turjale saada kõike seda kriitikat ja asju, mida ma niigi ütlesin, ma kardan, on ju. Et kas või sellepärast mõnes mõttes ma imetlen need inimesed, noh nad saavad ikka siit ja sealt, kes sealmail Mailis Reps või või, aga nad peavad vastu. Imetlusväärne. Ja siis on muidugi tähendab ka seda, et inimesed, kui nad lähevad kuskile avalikult olulisele positsioonile, võtavad ka vastutuse enda peale suure. Ja sa natukene kardad ka seda vastutust võtaks. No vot muidugi et, et noh, samas kui vaatad, kuidas see poliitikavärk käib et vahel tekib küll tunne, et nendest ei olegi südametunnistusest või mingit sellist asja. Et noh, on ju näha siin inimesi, kes dollarit otseselt, et nagu nagu, nagu naeravad näkku ka. Ja oskan kosta, ma arvan, neil ei ole südametunnistus lihtsalt kuigi inimesed ütlevad neile kuule hallo. Aga mitte midagi ei juhtu ja kõik jätkub samamoodi. Aga sina sellepärast, eks ole, unetuid, öid ei, vaevleb vähkre voodis, et köhi kuskil riigitüüri juures on, on, on see, kes topib oma taskuid. No mis ma teha saan, ma olen üks väike lüliidin. Leian omadega hakkama, saada. Aga hääletamas valimas ei käinud, et selles mõttes ei ole usku, eks ole? Ei ole noh, selles mõttes, et ikkagi peaks käima, noh liiga palju on neid inimesi, kes on, ma arvan, et sellest ei ole midagi, nende üks häälekene seal midagi muudab, aga aga tegelikult muudab, kui me kõik käiks kõik käikse, kõike usuks, ikkagi see võiks muuta, siis. Seda on natukene parem, on seda on rõõm kuulda, et sa ei ole usku Eesti riigi kaotanud, seda enam täitma. Muidugi naiivne, natukene ma usun inimeste headusesse, näiteks. Mina ei usu, et inimesed on kõik halvad. Meil on mingi põhjus, võib olla halb, olla. Nii et sa pead tegema inimene, kes ulatab tervisele käe ja aitab püsti ja viib näiteks sööma. Teinud, näha, usud, et see aitab neid, et see on, et see ei ole see, et ma annan neile raha, siis nad lõksu või noh jah, et, et ühesõnaga joiguma jäävad lõksu, kerjavad nad ise ennast ei aita edasi. Noh. Eks muidugi võib kõike mõelda ja, aga eks ma olen niimoodi vaadanud ka, et mis, mis eesmärgil see inimene võib siin üldse kirjata. Et, et kui neid on mitu neid kirja ja siis ma nagu valin ikkagi, kelle kes ja seal ei, mitte südamlikum, vaid lihtsalt nagu vaatan, kellel on seda rohkem vaja. Kuigi noh, võib-olla see õiglane lihtsalt niimoodi peale vaadates, aga. No ja tal oli nii need valikud keemiat just nii Tallinna Kaubamaja ees mäletan, vist käis üks proua, kes tegelikult oli, oli päris rikas hulga pensioniigasuguseid ikka käis kergemaid. Mõned aastad tagasi tuli see pettugi välja, aga see selleks naistepäeva juttu, veel kohustusliku naistepäeva juttu, ma küsin su käest, et kas usud, mõtlesin, et peaks näiteks olema nii nagu mõne Skandinaavia riigis on need zookvoodid, et naisi peaks olema kuskil noh, ettevõtte juhtkohtadel riigis, struktuurides, kus iganes peaks olema mingi kindel arv, et peaks olema selline tehtud sooline võrdsus, et kui on 10 isikut kuskil nõukogus, siis viis on naised, mehed. Ma ei oska öelda, ma mõnes mõttes noh ma arvan, et naised on võib-olla natuke tagasihoidlikumad niikuinii, et selles mõttes oleks õigustatud. Et mitte naised, lollimad oleks, on ju. Aga aga nojah, võimalik, mingeid konkursse ju niivõrd ei tehta, et ikkagi valitakse, nii et kuulge, ma teen ettepaneku, et meil on see mees siin ja ja et mis te arvate, okei, ütleb, et naised ei ole jah sellised. Veel. Jah, miks mitte, ma arvan, et võiks täitsa. Naised on õrnem sugu või ei ole õrnem sugu. On muidugi ikka õrnalt. No vähemalt füüsiliselt olen natukene vaimselt arvestades ühiskonda. Aga naine on ju, eks ole, kui kui mees on perekonna pea, siis naine on kael, kes pead keerab onseni. Muidugi sinu pärast ka. Muidugi. Et kõik käib muudkui aga ümber ümber Kaire Kaire on see peretsenter, see, mille ümber rikk liigub. Noh, peaks olema, et ma ei ole päris nii, mul, mul on selline töö, mis ei luba päris nagu olla ideaalne, selline selline kael. Kahjuks. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. SL õhtuleht 13. novembril 2007 Pealkiri Kaire Vilgats poolhull poodlemine on lõppenud. Katkenud sama artikli sisust. Eritisel laen on sundinud mind kahe erisuguse elu vahele tõmbama jämedat kriipsu. Seepärast pean küll arvama, et rahalises mõttes olen muutunud, ütleksin, et korrektsemaks mis tähendab suhteliselt tugevaid piiranguid ja poolhullude puudlemiste lõppu, kus ma küll pole sammugi järele andnud, on toidupoed. Ma kuulasin seda juttu ja mulle jäi kõrva üks nimi Mailis Reps. Ja see tuletab mulle meelde, et te olete mõnes mõttes nagu saatusekaaslased, mõlemad te olete saanud nagu kirutud selle selle kas siis vähem anonüümse või anonüümse avaliku arvamuse poolt selle eest, et, et olete hirmsasti oma oma lapsi tegemistesse justkui kaasanud või kuidagi nii-öelda titt käevangus asjade asjade juures osalenud. Ma jällegi siin sellise umbmäärase küsimused, millest huvitav selline nagu vihal laste vastu Eestis on või kui see noh, mulle ikkagi tundub, et see on mingis mõttes selline viha või arusaamatus või põlgus. Et noor mamma ei või minna oma oma oma oma laps kaasas tööle. Kust mina oskan, nii et võta aga, aga, aga see on tunda selline selline mingitele. Aitäh, et ma arvan, et üldse tegelikult meie inimestel on lastesse mingisugune natukene kinnine suhtumine või selline kapseldunud arvamus. Et kuidas nad täpselt mingid asjad peavad olema. Samas noh, ma käisin nüüd Barcelonas, ega seal ei ole nüüd teab mis tohutus soe, seal oli pilves. Ja käime tänaval, laps noh, selline mis ta võis olla, võib olla kuni kaheaastane laps, kärus on aguli palja peaga. Ja mina kohe hakkasin mõtlema, et me meil kohe muideks oi issand, me ei laseks teda niimoodi ei paneks. Aga tegelikult oli seal selles mõttes soe. Et, et see on nagu mingi mõte, et heaks ja noh, et inimesed kindlasti hakkavad niikuinii ütlema, kuidas sa käid laps palle peaga niimoodi. Et noh, survet nagu paneks selle mütsi ilmselt pähe kunstiks teie pole küll. Et, et see on selline mingisugune mingisugune hirm inimestel natukene kuskilt pärit. Et lastega peab nagu. Seekord ma arvan küll, jah, selline selline kolhoosi esimehe järgi joondumine ühest küljest ja teisest küljest siis selline kõik elavad kõikide elu korraga. Päris jõhker jah, et kõikide elu elamine Kui palju nagu sellist kriitikat nagu tule või, või noh, inimesed ikka nimel ei ole tulnud, Susivad? Jah, oleks ma nüüd lugenud. Et siis neid lastega seoses, aga seda ma ei teadnud. Aga, aga noh, mis seal imet, seda loomulikult, ma käisin ju kogu aeg lastega ja ja mina arvan, et lapsed nagu võitsid palju sellest. Et nad said minuga olla. Nad tahavad ju ema lähedust. Mina tahan laste lähedust. Ma arvan, et see on kõige olulisem, oleks ma siis maid, keha, mida seal teinud nendega. Kui palju on sellest tänapäeva sellises muusiku tööst, seda, mida peab tegema lihtsalt sellepärast, et hing oleks sees, mida tegelikult loojanatuur võib-olla nii hea meelega teha ei tahakski kaheksakümnendatel noh, räägiti väga palju sellest, et tuleb teha kuskil tööd laevadel ja nii edasi, see see kõik ei ole sugugi selline meelakkumine nagu, nagu kuskil glamuur. Räägi välja. Kuidas see praegu on. Tähendab käisin just laevas või mitte, ma ei ole kunagi laeval esinenud. Unistasin kangesti kunagi mul sõbranna Maiken käia, no mis asja, mina? Ei, no täiesti vaene mingi õpilane ja Maiken käis saha, ahah, mõtlesin, et see on mingisugune nii-öelda unistuste töö. Aga noh, nagu näha, see on ikka tõsine Laura tööinimene, kellel on hing, muu muusikaline hing, tagas, laulab oma hääle täiesti ära ja lihtsalt närbub vaikselt seal. Sest et ma nüüd issand, see on võib-olla natuke hineta rääkida kui mu tuttavad, aga aga Ma arvan, et laev suretab ära, kui sa oled 14 päeva järjest, sul ei ole, seal, võib olla publikudki. Ikka pead tegema, teed neid samu lugusid kogu aeg, järgmine kuu jälle 14 päeva. Ja nii kogu aeg. Et et jah, seda särtsu nagu ma ei leidnud seal enam ja ja, ja võib-olla nad ise ka enam ei leia. Ma ei tea. Et, et. Ma ma ei, jumal tänatud, et ma sinna sattunud. Aga kui mingit muud asja loomulikult on, on ikkagi neid, neid töid, mida nagu pead tegema, aga mul on jälle jälle järjekordselt saanud, et et kui räägitakse sellistelt rea keekades, tuleb soomekeelsest väljendist, et nagu esinemine. Et kas pulm või niisama kuskile tantsuks siis on õnnestunud saada kokku selline bänd. Ma tänaksin seejuures kohe, Raivo Tafenau. Kus on, kus on muusikud, kes elavad ja hingavad, muusik hingan muusikat täis, et et meil ei ole sellist surnud asja nagu minagi oleme täheldanud. Meil on ikkagi peps olla repertuaar, seal võib-olla on sama, aga me ei ole mitte kunagi ei tee sedasama moodi. Kuuegi, elame hingame, selles mõttes on mul jälle hea, et ma mul see närtsimis võimalus on ikka oluliselt väiksem, kui võib-olla mõnel teisel bändil, kes peab käima mööda Eestimaad, pubisid pidi jälle südamega üks päev mõtlesime, et see on ikka päris jälle päris nagu kohutav asi, mis viib sind võib-olla nagu selle alkoholismi teele või. Lauljad on tänapäeval, ütleme selles mõttes, et ma olen niimoodi, kõlab küll jõhkralt küsitlus, aga, aga, aga kui palju on nagu joodikud seetõttu, et nad on pidanud mängima pubides elama nagu seda pubi. Veepubimuusikud, kuigi pigem pigem sellised, et, et need, kes on saanud saanud siukseid, ikkagi viisakamad, kes on ise tahtnud endale viisakamaid kohti ja ja sellist head muusikat ma ei väida, et nad tuvisid maja ammu käinud ka pubisid kuulamas bände. Aga, aga ma arvan, et need pubibändid, nendel on lihtsalt meeskond ju täiesti pubi õlu v kindlasti ka veel tasuta. Et tööga lugu, jah, teie see lugu, et teeme väljaoht, on seal suurem. Täiesti laulan nendega samas kooris praegu, kes, kes seda intervjuud kuulates mõtlevad selle peale, et kuhu on jäänud Kaire Vilgatsi sooloplaadid, artist Kaire Vilgats. Esineb ühes ja teises kohas, kolmandas ja neljandas kohas, aga, aga selline soolo võib-olla ma ei tea, vabandust. Mulle millegipärast tundub, niipalju kui panen plaadiriiulitel seisnud, et sealt sina oled jõudnud, ei ole. Su silmadega on kõik korras? Ei ole veel väljas, aga nüüd ma olen natukene selle selle suunas tegutsenud. See küsimus on nii aktuaalne ja muidugi ja mulle endale. Samamoodi hinges aga, aga vaat mul on juba vanust ka. Ja, ja ma olen nagu kõrvalt jälginud, kuidas neid plaate noh, kuidas nad on tulnud ja kuidas inimesed neid esitlevad ja teevad. Ja, ja võib-olla paha asi on tõesti see, et, et see hakkab mind koormava ühesõnaga tulla esimesena esimese asjaga välja nagu surve tohutu, kuigi samas öeldakse teine sama hea, kui on esimene heaolu, siis teine, sama hea on veel suurem surve, onju. Aga, aga mul on see surve päris tugev, et ma kogu aeg natuke nagu kahtlen. Aga samas me töötame, mul on ikkagi räägitud. Eesti, ma arvan, kindlasti parimate muusikutega ja ja produtsentidega küll mitte popmuusika vallas. Ikkagi rohkem sinna minu hingemuusikasse sääsi poole ei ole päris džäss, aga noh, sellist sest harmooniat rohkem ja ja, ja võib-olla soolosid ja sellist asja nagu lubano plaadil, kuid eks tulen, ma luban, et see on selle aastanumbri sees. Ma oleks kohe seda küsimus, et ega. Ma lugesin ühte ühte ühte võrdlust ja kui mulle esimesel hetkel sa nagu millegina ei tundunud, siis võib-olla niimoodi mõeldes järele vaadates sellele otsa sain ma aru, et, et nii see ju ongi. Et Kaire Vilgats on muusikas, ütleme naismuusikas otsekui mees muusikas. Tõnis Mägi. Kuidas sellised võrdlused tunduvad, kas need, kas need, kas nad toidavad või pigem kammitsevad? No see võrdlus sai alguse, siis ma ei mäletagi, kes seda ütles. Ilmselt avalikesse tuligi see rohkem nagu minu suu läbi, et, et keegi ütles mulle sellise komplimendi jaama. Ja see mõjus täiesti nagu nagu elustavalt. Et, et see oli nagu selline, see oli ikka väga hästi öeldud, sest et Tõnis Mäge pean ma vaieldamatult supertegijaks. Väga hea laulude kirjutaja, väga hingestatud muusik, hingestatud inimene. Kuigi samas Ise mõtlen võib-olla, et ma olen tagasihoidlik või midagi, aga et, et ma ise arvan, et mul ei ole sellist mingi nagu temal, aga võib-olla mul on veel aega minna sinna. Veel nii vana. Mitte nüüd, nii vana haka. Aastad ei ole, meil saavad. Võte toimikust kogutud materjalid. Nukuteatri kahe vaatuselises muusikalis Romeo ja Julia on muuhulgas Elmar Liitmaa ja Jaagup Kreemi poolt kirjutatud laul. Tee seda veel, mida laulab Kaire Vilgats. Laulu esimese salmi refrääni sõnad on järgnevad. Kui viimne lootuskiir on kustumas su poole peal kord naasma, pöörduma neid süütuid süüdlasi asjata, nii karista ja hukute refrään. Siis tee seda veel. Olen tormist päästnud laevu, tee seda veel ära näita oma raevu, tee seda veel aitamata, meeleheide, tee seda veel. Palun üht teenet veel. Ülekuulamine jätkub praegu laupäeva kestvat päeval, Kaire, paljud inimesed istuvad perekonniti, kuskil kool sõidavad, autos, räägivad juttu, ikka kerkib üles teema ainult küsijad, kuhu te olete oma allkirja juba jõudnud anda. Kas sina oled mõnes selles suures allkirja kogumise kampaanias, mis praegu käib küll samba vastashamba poolt palkade vähendamiseks palkade suurendamiseks? Daam just kindlasti on veel neid, eks ole, oled sina jõudnud kuskile oma allkirja anda? Oota, mis esimene Savisaare vastu. Ja nüüd. Ühe samba vastu kaitse ei meeldi, lihtsalt ta ei meeldi mulle visuaalselt. Ja, ja mulle ei meeldi käse meeletu papp, mis selle alla nagu pandaks, et kui panna, siis see peaks olema mingisugune natuke atraktiivsem asi. See on nagu see ei ole ikkagi nii, nii, meil täiglikestatamini. Äkki võrdleks seda kuidagi muusikaliselt, mis, mis see praegune, et inimesed saaksid aru, noh, et, et see sammas, mida tahetakse püsti panna, see on nagu eesti muusikas, mis. See on nagu eesti muusikas. Mis see võiks olla siis? Ütleme, nagu meie mees näiteks või, või nagu lorilaulu või, või nagu mingid õllelaulud või noh, ma mõtlen. Ühesõnaga jah, ma arvan, et mingi õlle näol, mis on tavaline, mis, mis käib niikuinii iga päev, aga selles mõttes läheks ilusti kokku, see oleks nagu õllepruulija. Keegi ei hakka. Ikka laulame, seda laulu. Rikume oluline, eks jääb õige. Ja kui ta püsti saab, siis ma arvan, et me hakkame seal lõpuks ikkagi käima, aga aga, aga võiks olla, võiks olla selline, mida teised inimesed ka tahavad näha peale meiena. See on küll tõsi meie õllepruulimise maailma kuulama. Kaire veel sama koha pealt, aga sa usud, et selle allkirjade andmine, et see nagu töötab, et keegi kuskil võtab neid allkirju kuulda ka lõpuks. Põhjus aga ma loodan, aga ma ei usu. Aga kardan, et see on nagu näha, et midagi pole muutunud. Kas see Savisaar, et ta sai ju kogutud päris päris hulk allkirjaga, mis kuhugi ei viibinud? Aga sinna on lihtne sellistesse kampaaniates ja tõmmata näiteks öelda, et kuule, Kaire, meil on selline projekt, selline asi, et vaata, et me tahame selle vastu võidelda, ole anna ka oma allkiri. Sõltub asjast et ei, ma eriti ei ole, ma räägingi ainult 200 olen osalenud, et et kui sa mind niimoodi isiklikult natukene puudutab ma tunnen, et see on õige, siis ma siis ma nagu alla ja. Heategevuskontserdid sild on ikka ühel teisel puhul näha olnud lihtsalt sind sinna saata. Mis oli, kohe? Teen hea meelega kaasa. Mis asjast ja täiesti tasuta tegelikult ka? Ma ei tea kas paljulapseliste oli selline, selline üritus on, sul, tuleb jälle ja saadeti meile, mõtlesin, et tulen kohe lubatud seal küll mingeid summasid ja ma arvan, et vaja, noh kui sinna tulevad kokku inimesed, kellel on vaja siis ja järelikult siis siis miks mitte. Nii et järelikult Eesti kultuuri ja muusikainimeste olukorda enda olukord ei ole nii kehva, et nad suudavad ja saavad anda vabalt ka selliseid tasuta kontserte. Noh, samas ma mõtlesin, et kui mul on, no samas, kui mul on lubatud Töösamale kuupäevale, siis ma kahjuks ei saa, et, et ikkagi esimese kuidas seda nüüd öeldakse, kes esimesena pakkus, siis saab. Muusikalidest räägime natukene. On Eestis muusikalil veel turgu, ma mõtlen, need näod, seltskond enamasti on, ju, on ju suhteliselt üks samadest seda muusikali teeb raske on ju vahet teha pärast, eks ole, sa oled ühte näinud inimest kuu aega varem ütleme hotello, nagu ta järgmises astub üles kellele iganes, eks ole, siis me Läheme ikka temast hotellot, me näeme ikka temast seda seltskonna veerult kuskilt meelde uudise pealkirja kaudu. Et kas, kas sulle ei tundu, et muusikal on sellises mõttes, Eestis on oma aja ära elanud äkki. Tegelikult ma arvan, kuule, sellisel kujul tõesti, aga jah, aga, ja kuigi meil on väga häid tegijaid ju ja kes ei ole kogu aeg seltskonnaveergudel, et selles mõttes need, neid, kes saaks seda edasi teha, on küll, aga samas mulle kangesti meeldis, et kui me käis Mallus Georg valmis ja ei, tegelikult vist tehakse neid nüüd ka, et Rujas oli seal kui konkurss ja et kui tuli valmis, siis tema tegi konkursse. Siin võis tulla kes tahes. Ja, ja kui ta oli ikkagi nagu hea, siis ta võeti. Et, et ma arvan, et see on hea jaa, jaa. Meil on kindlasti siin veel neid inimesi, kes superstaaril ei läinud, kahte takti ei läinud, aga võib-olla tahaksid kuskile muusikali tulla, et et et need konkursid nagu ma arvan, et need on head ja need hoiaksid seda muusikali nagu värskena üldse seda seltskonda natukene huvitavamaks. Kas sa muusikalis kaasalöömine on ainult töö või pakub see ka midagi öelda loomingulises plaanis või? Pakub muidugi tähendab sõltub muidugi, et algul läheb muidugi sinna turaaga, et vau, et mul on mingi selline roll ja tahaks seda teha, aga mõningal juhul ikkagi kui nii hästi välja. Ja siis nagu hakkab noh, nagu mõtlema, et kuidas saaks, kuidas saaks ja võib-olla ei ole ka lavastajast nii palju abi, et võib-olla siis on natukene selline proovid ja püüad, aga kukub ikkagi nihukese punnitamiseni välja. Aga samas on ikkagi, ma arvan, et enamus, sellised rollid ja muusikalid, mis, mis ikkagi pakuvad endale väga ma ei võtaks seda tööna, boonus on muidugi see, et sealt saab ka raha. Aga enamasti on see üks üks selline suur-suur punnitamine kokku võtta, sest seltskond on ju ühest küljest sama, kes kogu aeg teeb, aga, aga eks ta ikka kokku mängida, saada kokku muusikal. Enamasti on tegemist lauljatega, kellel klassikalist näitamisharidust ja kogemust tihtilugu väga palju ei ole. Või on sul üldse vaja sellist näitan moon muidugi. Muidugi, võrdleme meie muusikali, mitte kõiki, muidugi, mõned on ikkagi väga super välja tulnud. Aga, aga üldist meie muusikalitaset välja omad omaga on ju, kus on traditsioonid siis? Noh, kahtlemata, võib-olla mitte laulmise koha pealt, aga just näitlemise koha pealt Ja seal on nagu puudus, eks ole, mujal maailmas on inimesed, kelle elutöö on olla mamma Miia, eks ole, keegi üks tegelane, ta kogu aeg teeb seda eluaeg järjest iga päev astub üles. Jah, seda ma ka hästi ette ei kujuta, et kuigi see võib-olla see on täiesti võimalik, et kui sul on ikkagi selline supertrupp koos supermuusikud, superõpetaja, superlavastajad ja siis te teete iga, no ma ei tea, kui tihti tehakse iga päev praktiliselt või mingid üksikud päevad on vahel ja aastaid. Et kui ikkagi supertegijad võib-olla siis pääseb mingisugune siuke siuke. Ma tahan, et Kaire Vilgats annaks raamatu soovituse, mis raamatut sa ise viimasena lugesid? Soovitad lugeda assa mait? Ma viimati lugesin vist väga ammu. Ja see oli selline raamat nagu kõrbelill sain oma oma sõbrannalt lihtsalt kõrbelill mingi selline, mis oli nagu. Autobiograafiline modellist, kes siis issand, kust ta pärit oli kuskilt Aafrika või ja, ja noh, ühesõnaga, kuidas neil seal need imelikud traditsioonid ümberlõikamised ja kui julm ja jõhker sa ikka. Et, et see oli, see oli nagu väga liigutav raamat. Kõrbelilledest. Raamatut sulle lähevad kindlasti korda, aga lihtsalt aega ei ole lugeda, ei ole. Enamasti, mis see tekst on, mida sa loed, on see lastele unejutu lugemine, on see ajaleht, on see muusikali libreto? Viimasel ajal Libreetod pole olnud, aga aga kipub olema ajaleht ajakiri. Ja Poolaga tugeva tagant ettepoole või tahapoole pealt vaadata. Noh, sõltub, kui seda ette jääb, võib-olla mingi huvitav siis seda. Ja pääle seal oma lemmikut ei ole mõttekas, sa tunned huvi neid riike just et vaata üle kohe kindlasti Eesti poliitika seisu. Välismaa Kosovo, kuidas läheb Gaza sektoris inimeste, vaatad, kuidas elaverni oma piraaja klubiga? Üldiselt ma vaatan niimoodi ka nagu läbi igalt lehelt, et mis on ja leiad lugemist. Ikka leian. Sind ei häiri see jutt, et Eesti ajakirjandus, Oksan kolletanud kapsalehtede hunnik ainult. Noh, ta võib-olla võib-olla ongi, aga ei ma ikka loen ja võtan ikka suht tõe pähe. Et. Kaire Vilgats, mul on öelda sulle vaid seda, et suur tänu, et sa võtsid meie kutset siia tulla tõele. Vaatenurgas mõtlikuks jäänud. Kuule, ma nüüd püüan kokku lüüa, kas valitsuses on siis nüüd kaks ministrit, naisministrit, naistepäev, tahaks õnnitleda neid kaks ministrit, nii nagu sina ütlesid või neid on kolm. Nalja, et on kaks. Ülekuulamine.